Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Jul

Läti jutt L. Koidula paberites.

 

     

Kui meie haritlaskonnas ja kirjanduslikes ringides mõnikord on kõnelust eesti-läti vastastikusest kultuurilisest suhtlemisest, siis tekib alati mulje, nagu poleks meil eestlastel sel alal varemalt kuigi palju kokkupuuteid olnud oma naabritega, – nii vähe ollakse teadlik tõelisest seisukorrast. Lugu seisab lihtsalt selles, et meil pole kaua aega millegipärast vajalikuks peetud nende asjadega avalikkuses üldse tegemist teha. Päevakorras on olnud palju teisi, hädalisemaid küsimusi ja see külg on jäänud unarusse. Ometi on meie kultuuritegelastel nii varasemast kui ka hilisemast minevikust olnud küllaltki lähedane ja tihe kontakt terve rea lätlastega, nagu seda on selgitanud ka prof. H. Kruus oma sellekohases artiklis käesoleva ajakirja maikuu numbris.

Alljärgnevalt olgu tähelepanu juhitud ühele käsikirjale Lydia Koidula järelejäänud paberite hulgas, mis juhib arvamisele, et Koidulalgi on huvi olnud lätlaste ja nende kirjanduse vastu. Käsikiri on saksakeelne, ulatuselt 84 kirjutusvihu lehekülge ja kannab pealkirja „Andreas Smiltneek”. See on jutt ühest talutarest tõusnud samanimelisest noormehest, kes teoorjuse-aegsetest oludest satub Venemaale mõisavalitsejaks. Jutt katkeb poolel lausel ja käsikirjal puudub vähemgi vihje autori kohta. Koidula oma see ei või olla, sest käekiri on võõras.

Jutu peategelase nimi Smiltneek aga vihjab kohe Läti poole, sest tõlkes oleks see täpselt meie „Liivak”. Ja nii olemegi õigetel jälgedel, kuna jutt osutub läti ärkamisaegse kirjaniku Heinrich Laube, lätipäraselt Laubes Indrikis, algupärandiks pealkirjaga „Smiltneeku Andrejs”. See on ilmunud ajakirjas ,,Baltijas Zemkopis” (Balti põllumees) 1878. a. esimesel poolel. Eri raamatuna ta kirjaturule pole tulnud ja seepärast on ta lätlaste enestegi seas unarusse vaibunud, leides mainimist veel ainult suuremais kirjanduslugudes.

Tekib kohe küsimus, kuidas võis kõnealune, pealegi veel saksakeelne käsikiri sattuda Koidula kätte ja mis otstarbel. Usun tabavat tõtt, kui teen oletuse väljudes J. V. Jannseni isiklikust tutvusest ja läbikäimisest kaasaegsete läti kultuuritegelastega. Jannseni kirjavahetusest teame, et ta mitmel korral käis Riias ja oli tuttav vähemalt läti päevalehe „Baltijas Vestnesise” toimetaja ja väljaandja Bernhard Dirikuga, keda ta mainib oma kirjades ja mitmel puhul ka oma „Eesti Postimehes”, mis sageli tõi ka sõnumeid lätlaste elust. Tartus on Jannsen läbikäimises seisnud siin elavate läti haritlastega, kooliõpetajate ja üliõpilastega, nagu selgub mõningaist ta kirjutistest oma lehes. Kuna „E. Post.” avaldas oma veergudel rohkesti ilukirjanduslikke tõlkeid ja mugandusi, siis võis tal päris loomulikult tekkida soov avaldada ka mõnd tõlget läti keelest. Et ta aga läti keelt ei vallanud, samuti kui ta abiline toimetustöös Koidulagi, siis võidi kergesti tulla mõttele, vajalikku tõlget saada saksa keele vahendusel, kusjuures mõni Riia või Tartu lätlane võis läti algupärandi tõlkida saksa keelde. Tõenäoliselt see nii toimuski, kuna kõnealuse käsikirja saksa keele mitmesugused konarused ja lätipärasused seda kahtlemata tõendavad. Sel teel võis käsikiri siis jõuda Koidula kätte.

Jutu sisu on kokkuvõttes järgmine.

Hoolika talurentniku Smiltneek’i poeg Andreas käib mõisahärra erilise loaga linnas gümnaasiumis, kus õpib ka kutsari poeg. Viimase kaudu on mõisniku kõrvu ulatunud teade, et vana Smiltneek oma poega tahab edasi ülikooli saata. See aga härrale ei meeldi. Ta kutsub Smiltneek’i mõisa ja annab talle käsu poeg otsekohe linnast ära tuua ja talutööle panna. Nagu aadel jääb aadliks, nii ei tohtivat ka talupoeg oma seisusest lahkuda. Ta ei võivat tugevat poissi lasta laiselda, tal olevat vaja töölisi ja neid on ta isegi sõjaväeteenistusest vabaks ostnud. Pühapäeval viib Smiltneek potiga mett kutsariemandale, kes on varem olnud toatüdrukuks, paludes seda härra juures mõnd head sõna öelda poja kasuks. Kutsariemand teebki seda, aga kadedusest ainult seevõrd, et noor Smiltneek saab mõisa toapoisi abiliseks, ent gümnaasiumist peab siiski lahkuma. Nii purunevad Andrease unistused ülikoolist.

Mõisas on tal rohkesti vaba aega, mida kasutab edasiõppimiseks. Üksilduse kurbust aitab tal leevendada noor toatüdruk Made, keda aga varsti sunnitakse abielluma naaberniõisa vana lese kupjaga. Andreasel on hea koolisõber Leon Neuwald, metsaülema poeg naabrusest. Sellele kirjutab Andreas ja kaebab oma häda. Leon kõneleb asjast oma isale. See saab mõisahärralt viimaks nõusoleku, et Andreas tema juures võib metsaasjandust õppida. Neuwaldi juures on ta nagu oma laps ja saab arendada oma teadmisi iseõppimise teel. Samas tutvub ta prantslannast koduõpetajannaga, kellesse peaaegu armub. Kolmanda aasta lõpul peab ta kuskil kaugemal naabruskonna mõisas juhtima metsaraiumise töid, kus tutvub edasipüüdva noore läti soost kokaga ja ammutab isamaalist vaimustust koos loetud läti kirjanike teostest. Samuti sõlmib ta südamliku sõpruse läheduses asuva vene ohvitseriga, piirivalve ametniku Basaroviga. Sellel on Venemaal suured mõisad ja ta saadab Andrease sinna valitsejaks. Uues teenistuskohas leiab noormees eest mõned sakslased, kes on seal mitmesuguseil juhtivail kohtadel. Neist on metsaülem Altmann halva iseloomuga ja omakasupüüdlik mees, kes võltsib arveraamatuid ja tüssab mõisa omanikku. See katsub Andrease toimetatud revideerimisel teda altkäemaksuga oma nõusse saada. Andreas sellele liimile ei lähe, vaid sunnib teda oma otsekohesusega korralikkusele. Sellest ajast hakkavad ka mõisade sissetulekud metsandusest näitama tõusu.

Jutu tõlge katkeb kohal, kus noort Basarovit oodatakse tagasi koju.

Teose autor Indr. Laube, kelle isa oli saksa soost käsitööline, sündis 1841 Durbes Kuramaal ja õppis Aizpute kreiskoolis. Pärast seda oli ta mõnd aega koduõpetajaks ja hakkas rahvaluule korjaja, pärastise läti koolide inspektori Fr. Brivzemniek’i õhutusel tegelema läti keele ja kirjanduse küsimustega. A. 1870 siirdus ta Riiga ajakirjanduse alale ning töötas kaasa mitmes kaasaegses kuukirjas ja ajalehes. Pärast A. Leitani surma toimetas ta perekondlikku ajakirja „Mahjas Weesis”, a-st 1874.

Laube kirjandusliku toodangu tugevamaks küljeks osutub ta tõhus nali ja pilge. Teda peetakse läti följetoni loojaks ja sel alal on ta ületamatu meister. Ta jutustavast proosast leidis oma patriootilise sisu tõttu suuremat tähelepanu kõnealune ,,Smiltneeku Andrejs”, mille ajakohane rahvuslik meelsus võiski tõuget anda selle oletatavaks tõlkimiseks eesti keelde. Muu seas on Laube kirjutanud ka mõnede vanemate läti kirjanikkude elulood. Ta suri Riias 1889.

M. Pukits

Eesti Kirjandusest nr. 9/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share