Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Feb

Kirjanduslik ülevaade

 

     

Peet Vallak: Neli tuult jalge all. Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kir­jastus Tartus 1934.   175 lk.  Hind 3 kr. 25 s.

See on omapärane maailm, kuhu Vallak meid seekord oma neljas ju­tustuses viib. See on küll meie tänapäeva küla, meie pärast-sõjaaegne talu, aga mitte tüüpiline, mitte see, mis elab kaasa kultuurilistele ja sotsiaalseile üritusile. Vallaku taludes ei kõnelda seltsielust, rahvamajadest, polii­tikast, ajakirjandusest, raadiost jne. jne. – kõigest sellest, mis ühendab üksikut inimest ja leibkonda riigi ja rahva tervikuga või selle osagagi. Vallaku inimesed elavad enamasti kõik asotsiaalset elu. või on muu maa­ilmaga koguni vaenujalal. Meie talupoja individualistlikud kalduvused tu­levad siin negatiivsel kujul nähtavale. Seal on näit. pankrottimineva Ta­gametsa Tõnis („Neli tuult jalge all”) – külas hõõrutakse heameele pärast käsi ja parastatakse, et ta endale „risti kaela” saanud. Tõnis ise on küla vastu uhke ja upsakas olnud; on surnuks tahtnud puretada naabrite sead ja kanad; on igale talvisele teele, mis õgu üle nurmeotsa aeti, kohe löönud laua ette ähvardavate keelumärkustega. Nii vähemalt kõnelevad naabrid Tõnisest ja vist mitte põhjuseta. Ei mingeid kokkupuutepunkte kõige selle üldise eluga, millest meie küla tänapäeval võtab juba elavalt osa. Ainult raha käib Tõnis lähemailt tuttavailt-sugulasilt laenamas, sedagi tagajär­jetult.

Koksi-Jaani peremees Pärtel („VihapulI”) on „kinnise ja tusase” ise­loomuga, kuigi mitte toore või õela südamega. „Ta sõnad naabrite kohta olid mõnikord siiski õelad ja karmid; sama mõõdupuuga vastati talle siis ka külast… Mitte lausa vihavaenu ei tekkinud Pärtli ja küla vahel, vaid ennem jahe põlgus, ükskõiksus”.

Saudre Priidu („Ristialune elu”) on jonnakas ja usina vihaga, peale selle raha-ahne. Ta ei saa läbi oma vennaga, läheb sellega päranduse as­jus tülli ja peksab armetult. „Jumalaristike olgu meie juures,” ütleb külarahvas Priidu ahnusest kõneldes. Igasugu lubamatute võtetega kavat­seb ja katsub ta oma vara kasvatada, aga leiab igal pool valvet ja vastu­panu. „Ei saa elada, ei lasta!” hüüab ta viimaks. „Maailm on kurjaks ja õelaks läinud, vaata sa teda kust otsast tahes.”

Epukuru Juhan (,,Pillaja”) on sotsiaalsem eelmistest, sest ta on – joodik. Sallitud on ta vaid omasugustest. Muidu aga võib ta oma talust, oma kodust öelda: ..Olen saanud siin niisuguseks põlgusealuseks, et ühel heal päeval põllul kõndides hakkavad kivid maast üles kargama ja kuk­lasse lendama. Ja väravapost jookseb heast paremast paar sammu lähe­male ja tõmbab paar tulisemat lõua alla.”

Siin-seal vilksatavad mõned nooremad, aga needki ei rõõmusta meid.

Niisugused on need Vallaku inimesed, keda ta välistel (majanduslikel) ja seesmistel (hingelistel) tuultel laseb rängasti vintsutada. Enamasti kal­dub Vallak oma tegelaste vintsutusi ja .nende „ristialust elu” seletama või näitama subjektiivsete põhjuste kaudu. Epukuru Juhanil on, tema enese ütluse järgi, „teistsugu hingelaad”, ta pole „kuigi suur põllumees”; -meie näeme teda joodikuna, pillajana, õhulosside ehitajana. Niisugusel pereme­hel on paremalgi ajal neli tuult jalge all.

Et Saudre Priidul käsi halvasti käib, see tuleb tema liigsest raha­ahnusest ja kõlblustunde /puudusest vahendite valikul. Ta hakkab „enda-misi tunnustama, et ta on olnud üsna agar sogases vees kalu õngitsema. See pole aga talle toonud au ega tulu.” Siiski, ta jätkab õngitsemist sama­suguses vees.

Missugustes oludes ja missugustel tingimustel Koksi-Jaani Pärtel kinniseks ja inimestepõlgajaks kujunenud, selle jätab autor ütlemata. Pär­tel on Vallaku tegelaste hulgas ainuke, kes läbi teeb suure arengu, kes nii­öelda ärkab; aga see ärkamine on instinktiivne, bioloogiline, mitte teadvuse tulemus, mitte mõistuse heaks kiidetud. Pärtel hakkab põlatud sauna-eide tütre sohilast instinkti tõukel armastama. Kiindub sellesse nii, et on valmis elu ohverdama.

Vallaku jutustuste teemastik on mõnikord sotsiaalne, enamasti aga psühholoogiline. Teda ei huvita nõnda palju olustiku kirjeldus kui iseloo­mude kujutus. Ta asetab nad kuhugi nüüdisaja külaserva, eemale kõigest sellest, mille kaudu uusim kultuur ja tsivilisatsioon maa elu muutnud. Ai­nult majanduslikel raskusil laseb ta sinna tungida. Seal jälgib ta siis nende ekslemisi kitsail kõverteedel.

Me ei näe tema tegelaste juures vaimseid huvisid. Nende hingeelu ei ole mitmepalgne ega rikas. Nad elavad ainult, igapäevasele leivale kit­sas mõttes. Nad on enamasti kõik raha-ahnitsejad ,,tinghambad” (autori enese sõna tarvitades). Ei ole neil muid muresid kui rahamured ja kõne­lused keerlevad selle ümber. See on piiratud maailm, primitiivne maailm, egoistlik, hoolimatu, halastamatu. Siit näeme, kuhu viib meie talupoja palju-ülistatud individualism, kui see ei leia seesmist piiramist.

Vallak ei anna oma jutustustes väljavaadet, perspektiivi olude või inimeste paranemise või paranduse poole. Kõik jääb, nagu oli ja on. Saudre Priidu näit. pahandab vaid selle pärast, et maailm ei lase tal üle­kohtuselt vara omandada. Oletame, et ta parandab end ükskord (korra olid tal seesugused mõtted), kuid siis ainult selleks, et vähem kõverail teil roh­kem raha kokku ajada.

Iseloomude kujutamisel tarvitab Vallak enamasti stseene, mis dia­loogi poolest vägisi groteski kalduvad.

Salapärasus, seletamatus ja erakordsus, mis varemini Vallaku teos­tes valitsesid, on pikkamisi kadunud ja siin, selles kogus on ta realistli­kule elukujutusele üsna lähedale jõudnud. Võib-olla ongi just see lähedus ja mitte suurem temale kõige sobivam. Varemini nimetas ta oma lühiteosed novellideks, seekord pole ta neile liiginimetust andnud. Igatahes on õigem neid jutustusteks nimetada. Novellis peab tegevus koonduma ühte tulipunkti, ühte sündmusse, milles siis kui päike veetilgas peegelduks pea­tegelase iseloom ja ühtlasi ajavaim.   Vallak armastab aga pikemalt  jutustada, terve rea stseene anda, iseloomul areneda lasta. Mõni teine kirjutaks sama süžee põhjal mönesajaleheküljelise romaani.

Muu seas äratab tähelepanu, et Vallaku jutustustes puuduvad loo-dusekirjeldused peaaegu täiesti. Aga ometi elavad tema tegelased nii­öelda looduse rüpes. Asi on siiski lihtsalt seletatav ja õigustatud: need „tinghambad”, kes mõtlevad ainult igapäevasest leivast, ei näe loodust, ei hooli sellest, “ehk olgu siis, et sellele lähenevad „saagimõttega”, nagu seda teeb Epukuru Juhan metsaga.

Keele kujukuselt on Vallak küll üks esimesi meie prosaistide hulgas. Tal on käepärast suur hulk rahvapäraseid ütlusi, neid ta tarvitab igal pa­rajal juhul, nende eeskujul loob ta ise rahvapärast keelt. Nii mitmes kohas leidub talupojalikku jõhkravõitu suurepärast dialoogi, mis aga kunagi rõ­vedaks ei lähe.

Mõnikord on tunda keele kujukuses isegi forsseerimist.

Vallak on meie kirjanikkude hulgas hinnatud ja lugejaskonnas hea nimega; kui tal aga hoolimata meisterlikust kujude loomisest ja väljen­dusviisi väärtustest puudub suurem tähtsus, siis vist sellepärast, et tema tüübid ei oie laiaulatuslikud ega sügavalt inimolemusse haaravad; teiseks, et tema jutustusis ei riivata põlevamaid hingeelulisi või ühiskondlikke probleeme.

Ed. Hubel.

 

 

August Jakobson: Vallutajad. Kolmas romaan tsüklist „Andruk-sonide suguvõsa”.  Noor-Eesti Kirjastus Tartus 1934. 345 lk.  Hind 5 kr.

Käesolevas romaanis kujutatakse võitlust Andruksonide suguvõsa II ja III põlve vahel, kus noorte jõud ründab nende vana isa, kes oma lige­male 70 aastast hoolimata on veel kange mees ja ainuvalitseja talus.

Vana Toomas Andruksoni mäletame eelmisest osast „Töö algus” ebainimlikult valjuna, kes oma suure tahte- ja kehajõuga sundis alistuma isegi looduse, kusjuures kõik perekonnaliikmed pidid nurisemata ja vastu-rääkimata kaasa murdma tapvas töös. Pole siis ime, kui „Vallutajais” ilmneb, et selline orjastav töö on muutnud mõttetuiks laste elu ja äratanud kas tuima ükskõiksust või koguni põlgust maa ja talu vastu.

Kolm poega on naitunud, läinud koduväidena oma „naiste sulasteks”. Kolm lahkuvad kodunt romaani kestel ja leiavad viletsa elamisvõimaluse linnas poepoistena või vabrikutöölistena. Kaks poega, Jaan ja Markus, ning tütred, arvult kolm, jätkavad isa piinava ja alandava sunduse all talu­tööd, kandes kibedat protesti hinges. Isa omalt poolt suhtub teatud hal­vakspanuga lastesse ega peagi neid oma järeltulijate vääriliseks, sest et neil puudub -sügavam huvi talutöö vastu. Ainsaks väljavalituks osutub Markus, ‘kellele ta on valmis loovutama oma ränga tööga „.kättevõideldud saavu-tised”, lootes pojast oma tööle truud jätkajat.

Markus armastab väga oma isatalu, kuid veel rohkem armastab ta „oma tüdrukut”, kelle pärast on valmis talust loobuma, ehkki sisemise ahastustundega. Armastus tüdruku vastu, keda isa kui habrast valgekäe­list linnatüdrukut põlgab miniaks, kõvendab tunde, et ta ei või end enam „lasta põrmu tallata taadi halastamatust tahtest”. Nii tekib isal oma ees­õigustatud pojaga ägedaim heitlus võimu pärast. Markus ei ole tormikas vallutaja, kuid saavutab lõppeks ülevõimu igapidi. Ta on isast füüsiliselt üle ja murrab ka teisiti lõplikult isa vastupanu: toob oma tüdruku naisena tallu, millega lõpebki romaan. See tüdruk, vallutades oma võluga Mar­kuse, ei ennusta võõra elemendina Metsatalule midagi head. Ta kavaldav pMk ja linnaigatsus ähvardavad tuua rahutuid lahkhelisid.

Vendade rohkus ja nende omavaheline keskustelu „Vallutajais” mee­nutavad A. Kivi „Seitset venda”. Ilmse Kivi jäljendamisena tundub paigu­tine draamavormi esinemine (näiteks saunastseen) ja huumoritaotlus, isegi selline seik, nagu seda on Antsust venna groteskselt-pidulik lahkumine isa­talust. Oleme harjunud nägema Jakobsoni realistlikus proosas argipäevset tõsidust. Kõnesolevas romaanis pehmendab ja elustab huumor tõelisuse külmust, kuid kõlades pisut puiselt ja otsitult ei suuda see alati täita oma ülesannet.

Suurem puudus on asjaolu, et „Vallutajate” vennad ei eraldu küllalt reljeefselt üksteisest oma karakteersete joonte poolest. Nad ei kerki üksi­kult tüüpidena esile säärase meeldesööbivusega nagu Kivi seitse venda. Markusest on räägitud küll kõige enam, aga iseloomuna ta jääb väheütle­vaks, välja arvatud tema kaalukas tõsidus ja Isamaa-armastus. Vähesemate joontega, kuid peaaegu selgemalt on joonistatud liiderdav, ent lõ-ppekfe; paljutõotav noorim vend Anton ja lõbusalt räuskav Ants.

Selline, arvatavasti teadlik jäljendamine pole mingil moel hukkamõis­tetav. See on pealegi seoses üksnes romaani stiiliga. „Vallutajate” tege­vuskoht aga läheb nähtavasti tagasi Pärnumaale, autori isakodu ümbrusse. Pärnu poole viitab muuseas jäärmark, mida tegelikult peetakse samal ajal, nagu teoses mainitakse Antoni kirjas vendadele.

Et romaanis on sündmustikku vähe, sisaldab see rohkesti talutöö-ja looduskirjeldusi, mis kipuvad igavaks minema. Teose sõnastusviisis võib märgata teatavat stiiliseadmist, mis kahandab romaani spontaanset hoogsust.   Viimast on peetud Jakobsonile iseloomulikuks.

„Vallutajad” püüavad pakkuda midagi tüsedat ja positiivset meie talu­poegade elust. Seda tuleb kõigiti hinnata, ehkki autor pole ajanappuse tõttu oma romaani küllaldaselt viimistlenud.

K. Mihkla.

  

Hugo Raudsepp: Roosad prillid. Komöödia kolmes vaatuses. Noor-Eesti Kirjastus Tartus 1934. 107 lk. Hind 2 kr.

Oma eelviimase komöödia („Salongis ja kongis”) tegelaskonna moo­dustas Hugo Raudsepp isikuist, kes nii või teisiti mõjustavad ning juhi­vad avaliku elu arengut. Hoopis teissugune seltskond esineb meile nüüd „Roosades prillides”. Paiukil elav näitleja, hädine vene professor, seisuse-au kaotanud ning vaesunud paruness, pankrotis ärimees, kõik need „Roosade prillide” kesksemad kujud on vaid mineviku varjud.

Aga nagu Raudsepast võis oodatagi, osutuvad oma positsioonid kao­tanud ja primitiivsusse surutud endised inimesed palju õnnelikumaks kui need, kes mingisugustel positsioonidel püsivad. Kuna viimased oma seisu­kohtadel püsimise ning veelgi kõrgemale tõusmise pärast aina peavad muret tundma ja võitlema, on esimesed oma kaotuses ilma jäänud vaid millestki sellisest, mis on takistanud «ende hinge õige nurga all olemast. „Põrunud aru õnnistuses” oli Rasmus Noorkikkale tarvis aru peast põrutavat vasarahoopi, et hing satuks „õige nurga alla”, „Roosades prillides” näeme, et jätkub sellestki, kui langevad tuhandete eelarvamustega seotud posit­sioonid.

„Ökonoomiat tegema” peavad siiski „Roosade prillide” kesksed kujud kõik, kuid Õige nurga all olev hing ei nõuagi elult kesteab kui palju. Pensioneeritud koomikule Siim Pungerjale jätkub sellest, kui päike kõrvetab ülal ja all on oma väike päriskrunt Otse teaduslikult egoistlik professor on küll vahel üsna nõudlikki, icuid ta kohaneb kergesti ka taganemisega. Kui kõik ta minema kupatavad ühes tema „stateikaga”, siis loeb ta oma imeväärset kirjutist ise ja tunneb sellest rõõmu. Isegi inimkonna hukk ei viiks teda välja tasakaalust, kui aga alles jääksid tema majade üürnikud. Kohanenud näib olevat ka endine paruness oma primitiivseks reformitud seisundis ning taotseb vahetevahel öelda oma põlistele vastastele juba komplimentegi („Alla heita ja valitseda… see on üks liik mehisust. Aga seitsesada aastat orjust… on ka leistung.   Mitte  iga rahvas ei elaks seda üle.” Lk. 58). Isegi see rõõm ei ole talle enam võõras, teenida seda pisut, mida vajab üks vähenõudlik inimene, ise oma tööga ja minna selleks kas või pereemandaks ühe ärimehe juurde, kuigi ta püsiva ise­teadvusega end esitleb: „01ime Patküllis, baroonid.” Sisemiselt löödud pole ka laostunud ärimees, vaid talle valmistab koguni rõõmu, et ta kord ometigi vabaks on saanud päevase ärilise askeldamise ja öise lokaalides jauramise üksluisusest, et ta kõht saab puhata kehval toidul ja vaim unistada «intelligentsi” harrastamisest. Isegi linnalustiga täiesti kokku­kasvanud ärimehe tütar Vivi tunneb Pungerla primitiivsuses teatavat rahul­dust, sest et naiseliku võlukunsti najal küllalt mugavalt võib parasiidi elu elada sealgi.

Inimliku tasakaalu, rahulolu ja õnne saavutamist primitiivsele elule lähenemise kaudu -näidatakse „Roosades prillides” mitme õnnestunud tüübi ja paljude ihästileitud situatsioonide kaudu. Kuid „roosade prillide” prob­leem ses mõttes ei ole Raudsepal siin pärast „Põrunud aru õnnistust” kau­geltki enam uudne ega ole see leidnud ka nii põhjalikku ega terviklikku käsitlust kui varemini. Ja vöib-olla just selle küsimuse vähese uudsuse pärast H. Raudsepp arendabki „Roosades prillides” veel teistki keskset probleemi, õ-nnetu armastuse küsimust.

Siim Pungerja noorusearmastus Melisande on Siimu istuma jätnud ja mehele läinud rikkale ärimehele, kuid näitleja armastus Melisande vastu on sellest hoolimata jäänud püsima. Kakskümmend viis aastat on tema südamest «vahetpidamata üles vuhisenud kustumatu tunde suur mono­loog”. Kuni saatuse teed lõpuks ometi toovad tagasi Siimu unistuse, kuid samas jällegi ka viivad, seekord koos kõigi illusioonidega.

Moodne linnatüdruk Vivi leiab selle kakskümmend viis aastat «vuhise-? nud” armastuse olevat väga «jubeda”. Ja tõepoolest ongi .nüüdisaja läbilõike-inimesele selline «igavesti” püsivate tunnete romantika midagi hoopis võõ­rast ja sobimatut. Aga seda huvitavam oleks sel juhul jälgida, kuidas ometi võib üks armastus ilma vastuarmastuseta õitseda aastakümneid, hoolimata ümberringi lokkavast materialismist ja skepsisest.

Kahjuks Hugo Raudsepp probleemi ainult asetab, jättes selle üksik­asjalisemalt eritlemata. Ja seetõttu jääb probleem komöödia lõpul .nii­sama problemaatiliseks, nagu oli see algul, ning ühes sellega jääb ähma­seks ka probleemikandja Siim Pungerjas. Ei ole näit. selge seegi, kas õn­netut armastust siin õieti ongi, s. o. kas Siim Pungerjas oma «kustumatu tunde suurt monoloogi” ise võtab tõsiselt või mitte. Näidendis antud and­mete najal võib küsimust tõlgitseda väga hästi ka nõnda, et Siimu «mono­loog” on vaid kutselise koomiku teadlik veidrus, mille taga pole tõsiseid tundeid. Liiati kui oma kujult ja olemuselt naistele väheimponeerivat näit­lejat selline õnnetu armastuse traagika aitaks märksa huvitavamaks teha.

Siim Pungerja karakteri täpsama piiritluse puudumine võimaldab mui­dugi ka teissuguseid seletusviise. Miks mitte Siimu traagikat ka uskuda ja näha tas säärast parandamatut õnnetut armastajat, kes kunagi on oma ema nõnda armastanud, et ta iga naist võrdleb temaga ja oma ideaali iialgi ei leia – nagu senises arvustuses juba on öeldudki? Aga kui see seletusviis ei olegi otseses vastuolus teosega1, siis on vähemalt kasustatud selleks ikkagi rohkesti andmeid väljastpoolt teost ennast.

Teise keskse küsimuse lahendamatus ongi üks «Roosade prillide” peamisi puudusi. Kuid lisaks sellele on see probleem nii nõrgalt seotud algul käsitletud teise tähtsama probleemiga, et Raudsepal muidugi juba kahjatsetavalt sageli esinev keskendamatus on kasvanud eriliselt häirivaks. Esimese probleemi lahendamiseks vajalikud professor ja paruness on täiesti liigsed teise küsimuse käsitlemisel, ja ümberpöördult: teise prob­leemi selgitamisel paratamatu Melisande ühes perekonnaga ja saatjaskon­naga on ülearune esimese küsimuse lahendamisel.

Mitte ainult sellest, vaid paljust muustki märkab autoris sedapuhku mingit väsimust.   Ei ole ta uus raamat kaugelki enam nii tulvil vaimukusist kui varem (Raudsepa liigagi tiheda teravmeelsuste harrastuse juures ei ole see iseendast veel mingi puudus), ses esineb ruttamise jälgi kand­vaid järjekindlusetusi (näit. professori ja parunessi žargooni kujundamises) ja leidub ka allalangemisi nende kulunud komöödiavõtete tarvitamiseni, mis seni olid vaid Raudsepa epigoonide monopoliks (näit. võõr- ja uussõnade väänamine).

Kõigest hoolimata esindab Raudsepp meie teiste tänapäeva näitekir­janikkudega võrreldes isegi oma tavalisest nõrgemas töös klassi omaette. Ja kui mitte muuga, siis paari omapäraselt nähtud ja teravalt edasi antud elulise kujuga rikastavad ka «Roosad prillid” meie näitekirjandust.

Oskar Urgart.

 

 

J. Jäik: Hädastvere poiste ninamees. H. Mugasto illustratsioonid originaalpuulõigetes. Noor-Eesti Kirjastus Tartus (1934).« 134 lk. Hind 2 kr. 50 senti.

See väljaanne on Jäigi järjekordseid laste- ja noorsoojutte mitmesu­guse sisuga. Esikohale on asetatud Nupu-Juku lood, rida Hädastvere poiste seiklusi, nende ninamehe riukaid, tembutusi ning nupukusi. Neile poisteseiklustele järgnevad jutustised kodu- ja metsloomadest, lindudest („Kaie ajaviide”, «Kööpjalg ja Sahkai”, «Kui kägu lendas ära”), isegi tai­meriigist («Seeneke”). «Ootamatud külalised” ja «Kus elab jõuluvana su­vel” kuuluvad jõulujuttude liiki. «Kiigapuu ja Hundipukk” on tüüpiline rehe-papijutt vastavate kummitustega. «Kudi kuulus sugu” asub üsna vaprale ülesandele: jutustada maailma ajalugu koer Kudi vaatevinklist, alustades paradiisi-aia olustikuga ning jõudes kaudu Noa laeva ja hilisema kroonika eesti karjakrantsideni välja. Kõik see on „meeles kantud ja põlvest põlve edasi antud”. Jutustades neist vanust kuulsaist ajust, Kudi loodab, et tu­levad kord veel tagasi «võimud, kus jälle koerte hõimud saavad näha uusi nägusid ja teha suuri tegusid”. Seni aga talutare olustikus «laku siin liuakest ja vaata, kuidas pestakse lauakest”. See jutuke nõuab lugejalt juba ajaloolist silmaringi ning on oma riimitud proosaga eriti nauditav küpsemale eale. – Nõnda üldine läbilõige raamatu sisustikust.

Kui Jäik umbes tosina aastate eest alustas oma kirjanduslikku tee­konda, tema kohe esimeste katsetistega äratas tähelepanu. Oli tempera­menti, värskust, omapära; andekus oli silmapaistev ning õigustas lootusi. Erilise tunnustuse Jäik teenis kümme aastat tagasi ilmunud «Võrumaa jut­tudega”. Neis juttudes rahvaluule ainestik lõi värskelt sädelema noore tem­peramendi kohkumatuis fantaseeringuis ning kirjaniku võrumaalik pärit­olu lisas sellele paisutatud fantastikale etnograafilist kolgavärvingut.

Jäigi «muinasloolik ža-nr” rabab esimesel pilgul seega, et kuna me žanri tavaliselt oleme harjunud siduma valju tõelisusega, siin realistlik olus­tik kummutatakse läbi ohjutust fantaasiast.

Kahjuks Jäik oma fantastilisest žanrist ei teinud probleemi, ta liht­salt laskis segi joosta tõelise ja fantastilise piirid, kasustades sellise korra­lageduse sisemisi vastuolusid tehnilise efekti saavutamiseks, mihuke anar­hism teda kippus kompromiteerima nõudlikuma arvustuse ees. Tundus, et jäik on liiga palju luuletaja tä.napäeva proosakirjanike tarveteks. Tundus, nagu oleks ta kuidagi takerduma jäänud mingisse mitte lõppeda tahtvasse puberteeti, mis takistab tal vallutada realiteedi-printsiipi. Tundus, nagu ei oleks tal mitte küllalt annet realiseerida oma vaieldamatut talenti. Igatahes jäik kirjanduslikult ei lahendanud oma probleemi, ei andnud oma „era-müüdist” sünteesi, sest et tema proosas tõsielu ja kujutluslennu seigad jäidki omaette ristlema, jättes võlgu sisemise loogika ja ühtsuse.

Sellest ülalkirjeldatud kompleksist pole Jäik tänini lahti saanud, si­sulises mõttes. Kuid ta looming on teinud välise pöörangu. Ta on oma fantastilise žanri rakendanud laste- ja noorsoojuttude ülesannetesse, kus rahvusvahelised kombed tõsielu ja ebareaalse segamist lubavad sel loomu­likul põhjusel, et noorus tõeluse küsimustes pole piinlik ning iga realiteedi kuldab üle oma kujutluse säraga. Ja nüüd on Jäik üleöö saanud meie sil­mapaistvamaks noorsookirjanikuks, kes teoseid puistab küllusesarvest. Jäik pole suurte inimeste maitsetes osanud küllalt täiskasvanud olla oma loomingu rõõmudes, aga laste hulgas ta on tõesti laps ja noorte hulgas noor, ja see on midagi, mis tänapäev väga harva juhtub. Tal on mõtte­lendu, tal on seikluslusti, tal on fabuleerimiskirge, tema jutt jookseb sori­nal, vabas värvikas humoorikas rahvakeeles.

Ja siis on ta optimist, mees õrnroosade prillidega. Loetagu tema ju­tukest väikesest Seene-Mikust, kes metsas Tiinukese korvi satub ja sealt särisevale pannile. Mõni teine sest kurvast saatusest oleks teinud tragöö­dia. Aga Jäigi Seene-Mikk ujub Õndsalt selges võis ja koores ning tore soojus on tal keres. Ja kui siis Tiinuke ta kahvliga suhu tõstab, liugleb ta „suure rõõmuga Tiinukese kaelast alla otsekohe kõhtu”. Tõesti, tõesti, mina ütlen teile, pole üllamat elamust kui alla neelatud saada meeldivast olendist, see on kui uhke kelgusõit järsust liumäest!

Jäik on isegi selline optimist, et usub võivat kirjanik olla tühipalja geeniusega, kõrgemal seistes töövaevast. Ja võib ka, kui leppida vaid fragmentide ja visanditega. Aga võrreldes näiteks Hädastvere poiste seik­lusi Lattiku või Parijõe noorsoojuttudega, märkame kohe, et tüüpide väljajoonistamises Jäik jääb pinnaliseks. Ta on, nagu noor Gailit muiste, oma fabuleerimiskire ja jutustamissoravuse ohver, ta ei suuda veel küllaldaselt mõtestada oma .kujutluste käärivat maailma. Kuid loodame, et kui ta tu­levikus suuremate ja tõsisemate ülesannete kallale asub, talle siis ka süve­nemise ja ainese püsivama läbitöötamise rõõmud saavad nauditavaks.

H. Raudsepp.

 

 

Friido Toomus: Caesar. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1934. 140 lk. Hind 1 kr. 50 s.

Käesolevas teoses on kirjeldatud antiikaja kuulsa riigimehe ja sõja­pealiku elukäiku, iseloomustades teda kui meest, kes painutab oma tahte alla rahvaid. G. J. Caesar elab ajal, mida võiks nimetada teatud määral transformatsiooniperioodiks – üleminekuajastuks. Säärased ajad on sood­saks tegevuspinnaks silmapaistvate võimetega isikuile, nagu seda oli kaht­lematult Caesar.

Esimeses peatükis pühendab autor tähelepanu Caesari miljööle, resümeerides mõnesuguselt esitatud mõtted peatüki lõpul: „Rooma sees­miste olude segadusest, põhimõtete ja riigitarkuse asemel valitsevast vägi­vallast ning üksiku tugeva jõuõigusest tuleb kasvava Caesari kohta teha tähtis ja ulatuslik järeldus: paratamatult pidi .neis tingimusis jõuline, au­ahne ja valitsushimuline noormees kaotama igasuguse lugupidamise sea­duslikkuse vastu ja muutuma selle vastu hoolimatuks” (lk. 19). Esitatud väide on kahtlematult õige, kuid õige on ka see, et Caesar omandas kaasajast ja selle vaatlemisest märksa rohkem. Caesar ei eksi selles, missugune ühiskondlik jõud viib teda võimuni. Ka seda hinnangut aitas luua miljöö. Too aeg pole ju ainult segaduste aeg, kus pind muutub soodsaks poliitilistele avantüristidele. Too aeg on rikas võitlusest ühis­kondlikkude jõudude vahel ja Caesar oskab hiljem seda loorida sisuliselt monarhi kuuega. Esiti nimetatud peatükis on häid ja reljeefseid olude ja olusuhete kirjeldusi. Siiski mõnevõrra segavalt mõjuvad siin.andmed Caesari sugukonna kohta.

Järgmises peatükis käsitletakse Caesari lapsepõlve, haridust, võit­lust spordi abil füüsilise tervise eest, abielusidemete kujunemist ja poliiti­list tõusu.   Siis järgnevad peatükid, nagu konsul, Gallia prokonsul, kddu­sõda ja lõpuks Jumalik Caesar. Kogu kirjeldus lõpeb Actiumi lahin­guga ja, võiks öelda, pisut laialivalguvalt ja ruttavalt.

Kogu sündmustik on küllalt loetavalt edasi antud. Pole liigseid võõrsõnu ega keerukaid lauseid, mis populaarteaduslikule raamatule iga­kord kasu ei too. Kahtlematult on kasulikud raamatus kaardid, mis aita­vad orienteeruda vastavais küsimusis. Küll paistab silma, et nimede kir­jutamises kaartidel pole oldud järjekindel. Mis puutub raamatu sisulisse külge, siis on siin domineeriv kirjeldav joon. Tahes-tahtmatult jääb sün­teesi loomine Caesarist kui isikust lugeja hooleks. Tõsi küll – autor püüab seda luua mõne joonega, kuid see tundub katkendlikuna.

Kogusummas annab raamat üsna huvitava kirjelduse G. J. Caesari elust ja tööst.

J. Konks.

  

Briefe  eines  baltischen  Idealisten  an seine Mutter 1833-1875. Gestaltet von Prof. Dr. Johannes Werner. Leipzig 1934, 304 lk.

Dr. G. Schultz-Bertram, kelle elulugu lugejad kergesti võivad teada saada Eesti Biograafilisest Leksikonist, kirjeldab intiimsetes kirjades emale oma elukäiku ülikoolipõlvest kuni peaaegu oma surmani. Balti sakslased on avaldanud palju memuaare, mis kirjeldavad selle seisuse ja omaaegse olustiku iseloomu. Balti saksa elemendi ellusuhtumine ja eluviis, eriti XIX sajandil, on meile küllalt hästi tuntud ning eestlasele peale kul­tuuriajaloolise ainestiku ei suuda nad enam palju pakkuda. Märksa huvitavamad meile on aga sääraste isikute mälestused ja kirjeldused, kes eestlastesse on suhtunud veidi teisiti kui valdav enamik baltlasi. Bertram, kes oli õppinud arstiks, oma elu lõpetas aga tsensorina, katsetades vahe­peal oma huviks ka kirjanduses ja eesti rahvaluulegi alal endale nime jättes, oli üks neist, kes küll jäid sakslasteks, kuid oma aja oludes siiski tähelepanuvääriva sõprusega on seltsinud eestlastega, eriti otsides sidet maarahvaga.

Tuleb siiski möönda., et Bertram oli ja jäi selliseks eestlaste sõb­raks, kes ei oleks küll soovinud näha eestluse ja lätluse täielikku võitu Baltimail võõrrahvaste üle; ta pidas neid rahvusi ometi veel küllalt eba­küpseks peremeeste osa etendama omal maal, kuid ainult salongisõbraks eestlastele ta ka ei jäänud. Seda tunnistab ta tegevus Tormas. Veel surmavoodil olles (B. suri Viinis 15. mail 1875) avaldab haige ta eest hoolitsevaiie abikaasale ja tütrele, et vähemalt ta süda viidaks Torma, et see saaks olla tema armastatud eestlaste keskel (lk. 293).

Oma iseloomult kergevõitu, kuid andekas, Bertram vaimukalt lobi­seb oma kirjade kaudu emaga, siis jälle innukalt kirjeldab üht ja teist juhtumit, mõnikord ilustades seda, ühtlasi aga valgustades oma tundeid tõusva eestluse vastu, keda ta kutsub juba nooreestluseks. Kohati nagu edvistades ta kirjeldab oma kokkupuuteid tolleaegsete juhtivamate eesti meestega või oma kõnelusi teiste sakslastega pärisrahva tuleviku üle. Ja mitmed neist kirjeldustest on meile uudiseks ning otse põnevad. Näiteks kirjutab ta detsembris 1869, nii siis peale seda, kui esimene lau­lupidu Tartus oli avaldanud juba laiemat mõju, oma kõnelusest Peterburi eesti koguduse õpetaja Laalandiga (lk. 226-227). Eestlased ei tahtvat enam õppida Tartus, vaid Helsingi ülikoolis. Venelased olevat naiivsed, kui arvavad, et eestlased end veel germaniseerida lasevad, vastupidi – eestlased usuvad, et Eestimaa, sakslased eestistuvad. Laalandi arvates ainuke võimalus olevat, nagu seda kord varem Buxhövden Riias ette pan­nud, rahvaga kokku sulada. Kuid nüüd ehk olevat see juba hilja. – Kölerist, Weizenbergist, Karellist, kellega Bertram oli Peterburis koduses läbikäimises, on B. väga heas arvamises.   Säbelmanni  (Kunileiu) kohta arvab B. koguni, et see on geenius ja et kogu Baltiinaal pole temale võrd­set muusikameest sakslaste hulgas.

B. kõneleb uhkusega, et külalistepäevadel tema juures kõneldakse Peterburis saksa, vene, prantsuse ja itaalia keele kõrval samal määral eesti keelt ja et nimetatud võõrkeelte head oskajad on ka eestlased. Otse prohvetlikult ennustab ta samas 1869. a. detsembrikuu kirjas emale, et kui asjad nii edasi arenevad ja eesti rahvus tõuseb ikka enam esikohale, siis polevat võimatu, et 50 aasta pärast Tartu ülikoolis kõik pro­fessuurid on eestlastega täidetud. Asjaolu, mis tõeks osu­tus, sest täpsalt viiskümmend aastat hiljem, I. detsembril 1919 avati eesti ülikool Tartus!

Aadli omavalitsuse kohta näib B-1 samuti olevat teistest sakslas­test erinev arvamine, kui ta aadliprivileege vaatleb kui vana aja jäänu­seid ning arvab, et kõik tardunu, isegi kalju mureneb, ainult elav ja kas­vav sünnitab uut elu. Balti saksa junkrute enamikku peab ta kitsa silmaringiga kihiks ja ütleb, et igaüks, kui ta immatrikuleeritud balti aadlisse kuulub, omab maapäeval kohta ning häält, mis sama palju maksab kui otsustusvõimelisegi isiku oma, kuigi ta ise eesel võib olla (lk. 239).

Igatahes toovad need „ühe balti idealisti kirjad oma emale” mõn­dagi iseloomulikku ja uut meie kultuurajaloole, ning, kirjutatud väga köitvalt ja ladusalt, on nad ka eesti lugejaskonnale huvitavaks lugemis­palaks selle rahvakihi mentaliteedi üle, mis nüüd juba on väljasuremisel.

O. Liiv.

 

Eesti Kirjanduse numbrist 3/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share