Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Täisõiguslike linnakodanike kõrval leidub Pärnus XVII ja XVIII sajandil „eeslinna elanike” („Vorstädter”) nime all tuntud kiht, millest suurema osa moodustavad eestlased. Tavaliselt esineb see kiht ka „kandjate ja kalurite” („Träger und Fischer”) nimetuse all.

Selle kihi päritolu on väga mitmekesine. Osalt on eeslinna eestlased juba sugupõlvede kaupa elanud linna ümbruses ja saanud linnakodanikega sama saatuse osaliseks; iseäranis on nad kannatanud 1710. a. karmi piiramise ja katku ajal. Osalt – ja kindlasti mitte väikesel määral – leidub nende seas maalt põgenenud talupoegi, kes lootsid leida linnas tööd ja vabadust. Iseäranis raske Põhjasõja aeg aitas suurendada seda osa elanikkonnast. Ka mõni endine sõdur leidis eeslinna elanikkonnas uue tegevuspõllu, nagu tuntud kandja Christopher Elbaum.

Linna raad suhtus juurdetulijatesse võrdlemisi vastutulelikult. Et elanikkond – iseäranis eeslinna elanikkond – sõja ja piiramise tagajärjel tublisti oli vähenenud, siis oli raad elanikkonna kasvust väga huvitatud. See mõjus ka tema suhtumisele talupoegade juurdevoolusse. Kui 1716. a. novembris kandjad Tartu talupoegade juurdevoolu üle kaebasid ja rae tähelepanu sellele juhtisid, et Tartu talupojad kitsendavad töövõimalusi, vastas raad, kui nad niisama odava hinna eest ja sama hoolsusega nagu Tartu talupojad teeniksid linnakodanikke, siis raad muretseb selle eest, et keegi nende teenistusvõimalusi ei kitsendaks. Sarnane asi juhtus ka juulikuus 1716. a. Kandja Puseppa Rein kaebas Paadremast päritoleva vabaks ostetud möldripoja Hans Jürgen’i peale, kes linna olevat asunud ning siin hakanud töötama. Ka seekord ei asunud raad kaebaja seisukohale, vaid otsustas Hans Jürgenile lubada kuni lihavõtteni töötada, siis aga teda kohustada linna kammerhärra juures kandjaks sisse kirjutama.

Esitatud näiteist selgub, et kandjad erinesid teistest eestlasist, kes asusid linna ümbruskonda elama: kandjateks võeti vastu – nagu rae suhtumisest Hans Jürgenisse selgub – ainult vaba talupoeg. See asjaolu tuleb ka nähtavale rae seisukohavõtmisest 1712. a. mais, kui ta endist sõdurit sel põhjusel vastu ei võtnud kandjaks, et tema pole vaba. Kandjate kohta peeti nimekirju; nagu neid a. 1711 – kui Pärnus jälle ülesehitamistöid alustati – uuesti üles kirjutati ning korraldati, nii pidi ka juurdetulnud kandja end linna kammerhärra juures registreerima. Kandjatel lasusid lõpuks teatavad kohustused ning neil oli teatavaid õigusi.

Kandjate peakohustuseks oli linna tööde („Ratsarbeit”) tegemine. Nende hulka kuulusid tööd nagu linna koristamine, ehitustööd, palkide ja puude raiumine metsas sillaehituse otstarbekss, linna vaestemajas surnute matmine ja palju teisi. Nende tööde tegemine oli kandjatele sunduslik, selle eest igakordset tasu saamata.

Tööde tegemisest võis vabastada ainult raad. Raeprotokollides leidub mitmeid ülestähendusi palvete kohta, mida üksikud kandjad haiguse või teiste põhjuste tõttu raele esitasid, et neid linna töödest vabastataks.

Peale linna tööde olid kandjad kohustatud täitma linnaelanike tööabi nõudmisi rae poolt kindlaksmääratud tasu eest. 20. IV 1711 – ajajärgul, mil peale piiramise ja katku asuti ülesehitamistööle – „kirjutati kandjad üles”, jaotati nad 5 rühma („Rotten”) ning nimetati rühmaülemad, ja nimelt 1) Jurri Sucks, 2) Willem Tönnis, 3) Mart Sachs, 4) Piiska Arend ja 5) Mart Elp. Iga päev pidi üks rühm turul asuma, et igaüks, kes tööjõude vajas, võis neid tööle palgata. Ühtlasi sellega määrati tööpaik („Tax vor tägl. Arbeit”); ja nimelt pidi iga kandja saama suvetööpäeva eest 9 wß. või 12„Kupechen” ja talvise tööpäeva eest 6 wß. või 8 „Kuppechen”.

Et rida töid, mis kandjatel tuli teha, nõudis teatavaid eriteadmisi ja oskusi, siis kasvas kandjate kihist välja teatavas mõistes, spetsialiste. Niisuguse erirühma moodustasid soolamõõtjad. 20. IV 1711 – ühenduses kandjate ja kalurite üleskirjutamisega – nimetas raad ka soolamõõtjaid ja nimelt: Muhho Michel, Runa Mart, Lippardi Maddis, Icko Michel ja Ralli Maddis.

Erialana, kus kandjate soost isikud töötasid, esineb peaasjalikult ehitustöö. Saksa soost tööjõudude puudus ehitustöö alal oli kestev nähtus Pärnu arengus XVII ja XVIII sajandil. Meistrite arv oli kaunis piiratud. Aastakümnel 1710-1720 mainitakse Pärnus ainult üks müürseppmeister Heinrich Grön. Loomulik oli, et töötegemine langes eestlaste osaks, kes elasid küllaldasel arvul linnas ja evisid teadmisi sellel alal. Kehtis korraldus, et müürseppmeister Grön andis kandjate soost müürseppadele tarvilikku õpetust ning ehitustööde juures tema peale langes töö juhtimine ja kontrollimine, mille eest kandjad-müürsepad talle pidid andma teatavat tasu („seine Gebühr”).

Teatavas ühenduses müürsepatööga oli korstnapühkimine. Ka see töö langes rae poolt määratud kandja peale. Väike vahejuhtum 1716. a. valgustab neid olukordi. 1716. a. alguses põgenes rae poolt määratud korstnapühkija linnast ja endine korstnapühkija müürsepp Goldmann keeldus seda tööd uuesti enda peale võtmast. Ta kutsuti raekotta ja tehti talle ülesandeks uuesti oma vanale tööle asuda. Goldmann vabandas end haigusega, majutamise ja kandjate peal lasuva avaliku tööga. Raad vabastas ta linna töö tegemisest, määras ta aga uuesti korstnapühkijaks ja lubas temale selle töö eest „endise tasu”.

Nagu müürsepatöö alal, nii töötas ka puu sepatööde alal eeslinna kandja, kes oma tööala järgi saanud lisanime – Puseppa Rein.

Ehitustööliste liiki kuulusid teataval määral ka möldrid, kellelt nõuti teadmisi veskite ehitamistöös. Peaaegu kõik 1710.-1720. a. raeprotokollides nimetatud möldrid on eestlased ja kord esinev „saksa mölder” mainitakse just niisugusena. Raeprotokollides esinevad eesti möldrid on: linna hobuseveski mölder Ugia, Reiu veski möldrid Johann, Orrika Tönnis, Michel ja Dietrich (saksa mölder?). Möldrite suhtumine kandjate rühmitusse pole selge. Et linnas oli ainult piiratud võimalusi veskitööde õppimiseks, tuli linna veskitele võtta tööle väljaspool linna õppinuid – ja see tähendab maalt päritolevaid isikuid. Reiu mölder Orrika Tönnis näit. oli, nagu ta ise ütles, Audru kirikumaa peal sündinud ja veskitööd Pütz’i möldri juures õppinud, kuid raad pidi ta Võlla mõisa nõudmisel välja andma17. Reiu möldri Micheli pidi raad Põravere mõisa tagasi andma1S. Arvestamata tõenäoselt sakslasest möldrit Diedrichit jäävad järele ainult möldrid Ugia ja Johann, kelle päritolu kohta puuduvad teated raeprotokollides ja keda ühenduses kandjatega ei mainita. Ka muis suhteis erineb möldrite seisukord kandjate omast. Möldrid ei olnud lihtsad palgatöölised; nad rentisid raelt veski ja töötasid saksa soost käsitöölistega samadel tingimustel.

Veel lähemal organisatsioonilt seisid saksa käsitöölistele kaks eestlaste gruppi – kangrud ja kalurid -, kes teataval määral omasid isegi tsunftilist organisatsiooni.

Näib, nagu oleks Pärnus XVII sajandi alguses olnud kaluriamet. Amet on aga järgneval sajandil jäljeta kaduma läinud.

XVIII sajandil olid kalurid sel viisil organiseeritud, et nad moo. dustasid rühma („Rotte”), eesotsas rühmaülemaga („Rottmeister”). 20. IV 1711 – ühenduses kandjate ja kalurite üleskirjutamisega – nimetas raad kalurite rühmaülemaks Rosa Hindrich’i.

Täielikul määral omasid ametiorganisatsiooni kangrud. Kangrute tsunfti skraa („Schrägen”) kinnitas raad 5.VI 166921. 1710. a. piiramise ja katku tõttu suri nähtavasti ka see amet välja, nagu terve rida saksa käsitööliste ameteid. Alles 1719. a. pöördus kangur Hinrich Hack rae poole temale ametikirstu („Amtslade”) väljaandmise palvega, et tema saaks õpipoisi ametiraamatusse sisse kirjutada. Nähtavasti seekord amet uuendamisele siiski ei tulnud. Alles 4.1 1744 astus amet uuesti ellu. Kuigi kangrute ametit nimetatakse „mittesaksa” („undeutsches”) ametiks, erinevad Pärnus 1710.-1720. a. esinevad kangrud siiski väga silmapaistvalt eesti soost elanikkudest. Peale ühe – nimelt kandja Kulli Pauli Hansu – on nad kõik kodanikuvande andnud ja esinevad seega täisõiguslike kodanikena. Mis puutub nende päritolusse, siis üks neist oli Saksamaalt – Lüübekist – sisse rännanud, üks tuli Tallinnast, kaks Haapsalust, kuna kahe päritolu on teadmata. Päritolu Haapsalust ja nimekujud lasevad oletada, et osa neist nähtavasti olid rootslased. Kas peale Kulli Pauli Hansu veel eesti soost kangruid on olnud ja kuidas eestlased-kangrud suhtusid mitte-eesti soost kangrutesse, peab esialgu selgitamata jääma.

Kõik nimetatud eesti soost käsitööliste liigid ja kandjad töötasid umbes samadel alustel nagu saksagi käsitöölised: ka neil oli teatav ainuõigus oma tööaladel. Seda tunnistavad mitmed nende poolt raele esitatud kaebused isikute peale, kes nende tööalale töötama katsusid asuda. Kui raad nende kaebusi ei rahuldanud, siis mitte sellepärast, et neil polnud õigust sellele kaitsele, vaid seepärast, et raad oli huvitatud linna rahvaarvu kasvamisest. Ka selles mõttes ei moodusta eesti käsitöölised ja kandjad mitte erandit, et nad töötamise ainuõiguse eest pidid linna „koormisi” („onera”) kandma: nagu teistelgi linnakodanikel lasus ka kandjate peal majutamise koormis, kandjad pidid oma hobustega küüti vedama jne. Vahe seisis ainult selles, et mõni koormis, nagu näit. vahikord posthobuste juures, lasus kandjate peal naturaalkoormisena, kuna saksa käsitöölised maksid ainult makse. Kuid ka müürseppadel oli õigus, kui vahikord nende kätte jõudis, enda asemel kedagi teist palgata.

Küll aga oli märgatav vahe eeslinna eestlaste ja täisõiguslike linnakodanike vahel oma asupaiga – linna – suhtes. XVII sajandil – ajajärgul, mil eeslinna elanike arv küllalt suur oli – eestlastel nagu teistelgi linna kodanikel oli täielik liikumisvabadus. Asi muutus pärast linna piiramist ja katku 1710. a. Nende sündmuste tagajärjel linna – ja sellega ka eeslinna – elanike arv oli tublisti kahanenud ja raad oli sellest huvitatud, et see arv jälle kasvaks. Tagajärjeks oli, et raad võttis meelsasti vastu uusi elanikke ja igapidi katsus raskendada elanike väljarändu. Viimane asjaolu tuleb nähtavale iseäranis selgelt kandjate suhtes. Kui 25.X 1715 eeslinna elanik Lappi Hans luba patus maale elama asumiseks, kuna ta haige oli ja majutamise koormis linnas ravimist takistas, otsustas raad teda linnast mitte välja lasta („er könne von der Stadt nicht entlassen werden”). Paistab, et rae seisukohta kandjate liikumisvabaduse suhtes mõjutas maal kehtiv talupoegade õiguslik seisukord. See selgub juhtumist a. 1714. Nimelt nõudis sel aastal kohus Puseppa Reinu väljaandmist rae poolt. Rein kutsuti raekotta ning küsiti temalt ta päritolu. Selgus, et Rein oli Pärnu eeslinnas sündinud ja 24 aastat linnas kandjana elanud. Selle asjaolu põhjal otsustas raad 21. IX 1714 Reinu mitte välja anda, sest ta olevat linna pärismees („da er bey der Stadt erb währe”).

Max Aschkewitz

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1937