Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

On üldiselt tunnistatud, et inimese intellektuaalne arenemine karakteri, ja moraalse arenemise arvel viimaste tahajäämisel on suurim pahe, mis ei jäta end tasumata ei üksiku ega ühiskonna elus. On ju teadmistega varustatud leidliku, terava mõistusega kurjategija võrratumalt kardetavam harilikest kurjategijaist. Võr­reldagu meie suurtkätt hangeldajaid, riigivargaid, inimesetapjaid nende vähe­mate ametvendadega, et näha kuivõrd suuremad inimsoo vaenlased on esime­sed, kes harilikult laiemate teadmistega, suurema algatusvõimega ja laiema tege­vusalaga. Samuti kasutu, otse kahjulik, on logeleja, kes iseloomu nõrkuses tahte­jõu puudusel midagi korda saata ei suuda ja elutseb rotina ühiskonna varaaidas. Mõnususte saavutamiseks jätkub niisugu­sel parasiidil teadmisi – vähemalt tarvi­likud ,,diplomid” on tal selleks.

Sarnaste tüüpide soetamisest tuleks hoiduda tõsiselt, kasvatades inimeses maast madalast tervet kõlbelisust ja tugevat karakterit koos mõistuse arendamisega. Seda kõike aga ei saavutata üksikuil targutustunnel teoretiseerides, vaid alles ots­tarbekohane kasvatuslik süsteem, terve kodu-   ja koolielu tegevus ja ülesastumised, praktilised toimetused, kõik need te­gurid omas kõigekülgsuses võivad anda kogusummas soovitava tagajärje. Ja anna­vadki kindlasti, kui nad ei sisalda vast­olusid eneses, kui kujuneva isiku normaalkalduvustele vastab kodu- ja koolielu, üldine tegevus, kui kõik on kooskõlas nii, et üks asjaolu kutsub esile teise, mis tingimuseks kolmandale ja järgnevaile jne.

Siit nõue: kasvatuslik süsteem peab olema ühtlane, killustamatu, ühisel põhi­mõttel asuv ja ühist eesmärki taotlev, kokkukõlas kasvatatava eeldustega ühelt poolt ja tegeliku ajast ja kohast tingitud ideaaliga teiselt poolt. Ainult sel juhtu­mil on ta mõjuv, jõuline. Iga patus­tamine ühtluse põhimõtte suhtes mitte ük­si ei nõrgesta süsteemi kui tervikut ühe osa võrra, vaid iga lahtimuhenend osake muutub kõige eelmise vastasjõuks, polariseerijaks. Võiks öelda: кто не снами тот против нас (kes ei ole meiega, on meie vastu). Kõik kasvatuslikud tõmbe­jõud peavad mõjuma ühes ja samas suu­nas, lõpueesmärgiks, mõistagi, kõigiti täielik inimene, aumees, kui seda sõna kõigeparemas ja sügavamas mõttes tarvitada.

Ühtluse, selle nii asendamatu tähtsu­sega tingimuse puudel on kannatanud seni meie kõlbeline kasvatus. On arendatud vaid kõlbelist kahepaiksust, ebakindlust nii kõlblise mõttelaadi kui tegelikus elus üles astumiste, toimetuste alal. Aastasadu on kõneldud pühapäeviti üht, kuid kõigil äripäivil on tehtud teist. Ei olegi ime, et nii vähe on saavutusi sel alal, et meie kaasaeglasel normaalkodanikul on kõlbe­lisust ainult seevõrd, kui palju ta peab kartma karistust, varanduslikke ehk tervislikke kahjusid. Kartus – see kõige ala­väärtuslikuni omadus – on kaasaegse kõlbelisuse hingeeluline alus. Iseenesega, oma õigluse, aususe, inimlikkuse tun­dega pole õieti mingit arvepidamist. Sel­lest seisukorrast püüdkem vabastada meid vahetavat sugupõlve – noori.

Seni on käsitatud kantseleipedagoogikas usuõpetust kõlbelise kasvatuse tegu­rina. Meil jätkavad sama vaateviisi en­diste traditsioonide, heade mälestuste põh­jal niinimetatud kristlased, soovides selle firma all pääseda mõjule koolis, kus neil kahtlemata täita muud reaalsemad üles­anded. Ollakse küllalt naiivne, lihtsameel­ne – sest : õndsad on need, kes vaesed vaimust – et ühendada usuõpetus kõlbelise kasvatusega, milledel oluliselt pole midagi ühist. Iga õpetus on ikkagi ai­nult targutus, sõnad, kuna kõlbelisus sisal­dub õieti tegevuses, ülesastumistes, toimetustes. Pealegi ei tarvitse targutusi usu alalt midagi ühist olla meie kõlbelisusega. Kuigi keskajal ja varem oli usuala see, kuhu mahtusid kõik teadmised ja tõeks­pidamised, milledele rajanes tolleaegse inimese kogu elukäsitus, siis on meie ajal usul koguni teistsugune tegevusala ja – saapasepp oma taldade juurde! Ar­vame isegi, et asi on sealt poolt põhi­mõtteliselt vale, sest spekuleeritakse põrgu ja paradiisiga. Kui keegi armastab oma „ligemest” ja on kõigiti lahke ja vastutu­lelik sellepärast, et talle seda sajakordselt tasutakse, siis ta on vaid hea hangeldaja, kel pole aimugi kõlbelisusest, küll aga oma­kasust, profiidi löömisest. Siis veel põlgus töö vastu, mis kiriklastele nuhtlus, „patu palk”, meile aga peab olema õn­nistus, sest : „viimne maailma ilmutus – tunne oma tööd ja tee seda.” (Carlyle).

Kaasaegse ilmavaade, elukäsitus moodustub kõigi muu, kuid mitte degeneeriva, väljasureva kirikuusu keskaegseil dogmadel, millised pärit teistsugusest are­nemise tasapinnast, teistsugudest oludest, meile kas tundmatuist ehk vastumeelseist, tingituina sotsiaalpoliitilistest konjunktuu­ridest, milledega seotud paraku meie valu­samad mälestused, asjata oleks otsida siit tuge kõlbelisusele, mis ometi  põhineb isiku elukäsitusel. Samuti ei näi usuta­vana, et rikastaks praegune usuõpetus kas­vandikku hingeliselt, arendades temas kos­milise kõiksuse tunnet, mida nimetaksime religiositeediks. Selleks on aine liiga kroonu ja kiriku teenistuses ja – mis ka õieti olulise tähtsusega – aineõpetaja ise­gi sama paatunud, kuiv, kitsarinnaline, kel näib puuduvat üldse iga tunne peale puise vaenu igasuguste vabaduste, mõtte ava­ruste ja tundmuste sügavuse vastu. Kõi­kide muude õppeainetega vastolus, kõige­le meie ajast ja kohast tingitud tõekspidamistele vastukäivana on usuõpetus meie praeguses koolis kasvatusliku süsteemi ühtlust killustav tegur ja kui tal üldse on tegelik mõju, siis on see – demoraliseeriv, killustav.

Eriti halvavalt mõjub sarnane eba­kindlust ja kahepaiksust viljeldav aine ka­rakteri kasvatusele, sest ei või olla kind­lat, ennastvalitsevat karakterit, kui puu­dub hingeline ühtlus, tasakaal. Karaterita inimene, mõistagi, on sama hea, kui mitte midagi, või veel halvem.

Asjata   on karta hädaohtu kõlbelisusele sellest, et lapsi ei tüüta, seades nende ku­junevat   ilmavaadet   piinlikku   kahepaiksusse, kahepaikne ja variserlik kirikliku moraali harrastaja.   Just sedalaadi kõlblusemehed   oma   tegeliku   eluga on veennud  kõiki   nende variserliku kõlbelisuse tarbetumatuses, tõestades asjaolu, et kah­julik on kõnelda pühapäiviti üht,    kuid kõigel kuuel äripäeval teha  teist.    Jus need „kõlbelisusetoed” on meid oma aasta sadu kestva targutusega toonud siia rappa kust otsime pääseteed.   Leidub meil  rohkem inimsust, õiglust, ausust, kui   eskimodel, kaafritel ehk tunguusidel, siis tän vaid neile kultuurisavuutustele, millede vastu on alati vaenulikud meie patenteeritu kirikumoraali apostlid. Ja ei leidu vist kõlvatusi, mida poleks õnnistanud   need viimased.

Ei ärata lootusi ka niinimetatud reformeeritud usuõpetus, mille kava välja töötanud kirikukogu poolt määratud usuõpetuse komisjon 19. jaan. 1920, Tallinnas. Kava on ju kõige kergem reformeerida, ent siiski on see jäänud sisuliselt endiseks traditsioonaalseks „eeskavaks” – tagurlikult kuivaks, teoretiseerivaks, õõnsaks, kus tegelikku kõlbelisuse arendust pole nimetatudki.

Viimastel aegadel on kõneldud moraaliõpetusest, kuid kõnelemisest kaugemale ei ole saadud, arvatavasti sellepärast, et iga tegelik õpetaja, kes vaatleb asja avasilmi ja otsustab eelarvamusteta, näeb ette moraaliõpetusegi puudust – teoreetlisust, verbalismi, mis ikkagi pü­sib ainult sõnade piirkonnas ja teoahtrana, kunagi ei või mõõtuandvalt mõjuda tegevusele, praktilisele ülespidamisele.

Moraaliõpetust kõlbelisuskasvatuse tegurina on kasutatud seni eestkätt Prantsusmaal, kus 1883. a. peale kiriku riigist eraldamisel usuõpetus koolidest täiesti kõrvaldati ja asendati moraaliõpetusega. Ameerika, Inglise, praeguse Saksa kooli­des õpetatakse ka moraaliõpetust, kuigi mitte üldiselt, sest usuõpetus on neil mail veel koolides püsinud vabatahtliku õppe­ainena.

Üldiselt on moraaliõpetus vähe toot­lik, suurema mõjuta tegelikus elus, nagu iga õpetus, mis eksib vaid sõnade mõis­telisel alal, alati eemal igapäisest tegevu­sest ja annab vähe tegelikke harjumusi.

Kui tahaks keegi arendada inimest kehaliselt, siis ta ei kõneleks palju – esi­otsa vähemalt – ujumisest, jalgpallist, suusajooksusi, sookoli, Rootsi või Leshaft’i süsteemidest jne., vaid viiks oma kasvandiku kõigepealt merekaldale, män­guplatsile, lumeväljale või võimlemissaali. Inimese esteetiliseks arendamiseks ei kõ­nelda maalimisest, muusikast, ilukirjan­dusest, vaid asetakse arendatav isik estee­tiliselt harivasse ümbrusse ja tehakse taideharjutusi. Seni ei ole veel keegi õp­pind mõtlemist loogikast, vaid õpitakse loogikat alles siis, kui osatakse mõtelda küllalt hästi. Puutub aga asi kõlbuskasvatusse, siis läheb kõik tagurpidi. Mõistagi, et tagajärjed ka vastupidised. Kõik jääb juhuse hoolde, sest moralisee­rija sõnad ei anna oskusi, kõlbelisi harju­musi, vaid otse arendavad variserilikkust.

Kõik võiks jääda endist viisi, kui üldse ei taheta tõsta kõlbelist tasapinda, vaid soovitakse kõnelda kõlbusest enesele meeleheaks ehk lihtsüdamliku armsa ligemise valvsuse suigutamiseks. Ent seda nii võtta ei luba meie, kes usume paremasse tulevikku, mis, mõistagi, saabub kas homme, ülehomme, kümne ehk saja aasta pärast – kuid kord kindlasti.

Aga eesmärgile lähemale ei vii pa­remgi usk, kui ei tehta tööd; ja preten­sioonidest jätkub vaid enese naeruväärista­miseks. Asja tegelikuks läbiviimiseks vajame püsivat, tõsist ja valju tööd – praktilist kui ka teoreetilist.

Meie oludes, s. t. meie ajal  ja  meie haridusastmel, usuõpetust-kõlbuskasvatusliku tegurina tunnistades demoraliseerivaks, teisisõnu – täiesti kõlbmatuks, otse kahjulikuks, lootes vähe moraaliõpetuseltki nagu see esindunud seni, peab otsima uusi, otsemini sihileviivaid, sile­damaid teid, viljakamaid kõlbuskasvatuslikke meetodeid. Seda ootavad praegu õpilased ja teadlikumad, ausameelsemad vanemadki. See on otse kohustuseks eriti nüüdsel sõjale järgneval kõlbeliselt tuimal ajal, mil tuhmunud inimese paremad oma­dused ja esile puhkenud jõhkrus, toorus, südametus, ulakus, lohakus, püüe kergesti elada – tööta ja igasugu pingutus­teta.

Ennakult oleks võimatu ja tarbetugi esitada peensusteni kindlad kõlbuskasvatuslikud võtted, mis täpselt annaksid kõi­ge kergema vaevaga kõige paremad tule­mused. Kõik see oleneb tähtsamal mää­ral kasvataja eriomadustest, kogemustest jne. ühelt poolt, teiselt poolt aga kasva­tatava iseärasustest, eeldustest. Alles töö ise õpetab tegijat õieti – ausat, hoolast ja teadlikku tegijat, mõistagi. Tähtis on ainult siht ja kas või alateadlik sihimeel, mis aitab pidada suuna. Siiski võib enam-vähem ligikaudselt märkida tähised ja hõlbustada püüdeid tähistatud sihis mõnede üldiste juhistega, olgugi, et need viimased ehk tuttavad üldsusele.

Kõigepealt on kõlbuskasvatus, igale kasvatusele sarnasena, täiesti võimatu ebasoodsas, demoraliseerivas ümbruses ja, vastupidi, kõigiti kerge, täiesti loomulik heas, kõlbeliselt kasvatavas kodu või kooli õhkkonnas. Peaaegu teadvuseta, otse ümbruse kingitusena omandatakse puhtas ja korralikus mõjukonnas head harjumu­sed ja kultuurinimesele tarvilikud osku­sed rööbastiku aumeheliku mõttelaadiga, kasvatatud inimesele omase meelsusega. Sellepärast esimene nõue vanemaile ja kasvatajaile – ümbritseda kasvatavaid ai­nult kõlbeliselt harivate mõjudega igalpool ja alati, olla ise kultuurinimesed, kõnelda vähem õõnsaid sõnu kõlbelisusest, kuid olla selle asemel tegelikult igapäise eluga kõi­giti enesevääriline ja, peaasi, mitte loota suuremat palgalistelt, kes raha eest kõne­levad asjust, mis kõneainena labastuvad ja lõpuks koguni haihtuvad.

Ei ole kerge olla elavaks eeskujuks kõikjal ja alati, kuid kasvatajaile on see kohustuseks, enesevalitsemine aga niisu­guseks kapitaalseks omaduseks, milleta kasvatav mõju võimatu ja mille järele ku­junevad kasvatustöö tulemused paremaiks või halvamaiks – eriti just kõlbuskasvatuse alal. Kasvataja peab olema kõigepealt see kasvatatud sõna paremas mõttes. Siis teine nõu: ärge usutage kasvandikku selles, mida ta ise ei usu ja millele vastu­pidist tõestate igapäise tegeliku eluga, vaid laske kasvaval inimesel tulla iseseis­valt tõetundmisele teie lahkel juhatusel. Meil õpetatakse liiga palju -; ja sellepä­rast õpitaksegi kõigest sellest õieti vähe, kuid ei tarvitata tegelikus elus kõigist õpetatud asjust peaaegu mitte midagi. Õieti õppides omandab inimene tarvi­likud teadmised ja oskused aegamööda, va­hest eksideski, kuid lõppude lõpuks ometi põhjalikult, jäädavalt ning tarvitab oman­datud asju ainult kõige suurema kasuga. Õpetagam nägema ja mõistma. Meie koolides õpetatakse poolteist või koguni kaks tosinat igasugu õppeaineid. Ja iga üksikus neist sisaldab kõlbeline tõde vaadatuna omast seisukohast. Kui iga kasvav kodanik oskab vaadelda ja mõista igat inimelu kõlblist nähtust kahestkümnest neljast kandist, siis ei tarvita ta Moo­sese enne veeuputuslikku käsitust sel ajal. Õpetatagu ainult vaatlema avasilmi, avameeli arusaama ja otsustama ausameel­selt, puhtsüdamlikult. Meil on kirjan­dus, maalkunst, muusika, plastika, mate­maatika, loodusteadused, ajalugu, ühis­konnateadus jne. Igaüks neist avab õige laia vaateala, inimelu perspektiivi nägi­jaile, mõistjaile, kui ainet õpetatakse ja omandatakse nõuetekohaselt, pidades sil­mas eestkätt nende kõlbelisust kasvatavat mõju.

Muidugi, põhjapaneva tähtsusega kõlbeliste harjumuste ja meelsuse omandamises ja arendamises on koduse perekonna kõlb­eline tasapind, vanemate inimeste suhted lastega ja ümberkäimine teistegi inimeste­ga. Põhjapaneva tähtsusega on kodu mõju nimelt sellepärast, et algab varases nooruses, mil kasvav inimene veel vastu­võtlik passiivselt, teadvusetu, arvustus­võimeni, et kodune kasvatus moodustab hea või halva aluse hilisemale koolikas­vatusele, andes üldse enam või vähem soodsad eeldused igasuguseks kõlbeliseks arenemiseks, et kodu mõju on vältav ja kaaluvam isegi kooli ajal ning kestab kogu aja, mil inimene veel vastuvõtlik üldse mingisuguseile mõjudele. Prae­guse kooli kasvatuslikud, ka kõlbuskasvatuslikud – võimed on õieti piiratud võr­reldes kodustega kõigepealt ju aja poo­lest. Kooli piirkonda ilmub kasvav ini­mene alles 7-8 aastaselt peale selle, kui. ta kodus omandanud kõik hea ja halva, omandanud vahest vanemailt usalduse või usaldamatuse kooli ja õpetaja suhtes. Nende eeldustega viibib siis kasvatatav kooli mõjukonnas – kui ta end mingi in­telligentse elukutse vastu ette ei valmista – ainult mõned – neli-viis – aastat, iga aasta 7-8 kuud vaheaegadega, ainult tööpäeviti 5-ö tundi. Kooli ajalgi vii­bib praegune õpilane kooli mõjukonnas vahest ehk ainult ühe kaheksandiku omast ajast, kuna seitse kaheksandiku sellest möödub kodu. Ja sellestki ajanatukesest kulub kaugelt valdavam osa õpilase teadmistega ja muude oskustega varustamiseks, mitte kasvatamiseks kitsamas mõttes. Ses olukorras on küsitav, kas kool üldse peakski kasvatama ja jätkuks, ehk õpetamisest, teadmistega varustami­sest. Igatahes ei ole aga kõlbelist alust süüdistada õpetajaid ja kooli õpilaste kõlblise tasapinna mõõnas, mis kahtlemata tingitud koduse perekonna ja seltskonna elu halvenemisest praeguseil sõjale järgnevail hangeldamise, marodeerimise, priiskamise ja logelemise õitsepäevil. Kuid selle vastu ei suuda võidelda kohus ega politseigi. Meeletu on diskrediteerida kooli ja õpetajaskonda kodu ja õpilas­konna ees, halvates sedagi vähest, mida pakkuda suudetakse kooli poolt. Elu väljaspool kooli on kahtlemata pehastunud – ja ses kooli kasvatavat mõju neutraliseerivas ümbruses saadab õpilane mööda suurema osa omast ajast.

Enamusel õpilasist on kodukasvatus puudulik, ümbruse mõju on enamusele vähepakkuv, kui mitte otse kõlbliselt muhendav. Ja just enamust peab silmas normaalne kool. Selle enamiku pärast, peaks kaasaegne kool, oma ülesannetest tõsiselt huvitatuna, koondama erilise tä­helepanu kõlbelisuskasvatusele vähemalt senni, kui terveneb ühiskond sõjale järgnenud korruptsioonist.

Püüdes hingestada kõik õppeained hingepeenendavate, südametunnistust ja inimlikkust arendavate  tendentsidega  või, vähemalt, rõhutades rohkem õppeaineid läbipõimivaid kõlbeliselt kasvatavaid põhimõtteid, tuleks panna pearõhk  ikkagi   kooli kodukorra karakterit ja   kõlbelist  mõttelaadi   arendavale   mõjule,  distsipliinile, mis reguleerib kasvatatavate  suhted   töö vastu ja töö meetodid,  suhted  õpetajate ja õpilaste vahel,   õpilaste   omavahelised suhted jne. – moodustades üldse terve koolielu ja töö aluspinna.

Ent just seda kaaluvamat kooli kasvatuslikku vahendit ei võeta küllalt tõsiselt pedagoogilistes nõukogudes, jättes kõik kooli inspektori hoolele, austades vanu pä­randatud traditsioone. (Nii tehakse vä­hemalt neis keskkoolides, kus enamus õpe­tajaist omab tõsise lugupidamise vanade heade aegade vastu selle lahedamate töö­tingimuste ja vähemate ametivendade suh­tes rohkem eesõigustatud seisukorra tõttu).

Milgi juhtumil ei ole kooli kodu­kord, distsipliintarvilik pahe kavas ette­nähtud õppeainete omandamise võimalda­miseks, vaid tal on suur iseseisev kasva­tuslik tähtsus. Distsipliin on õppeva­hend karakteri ning kõlbuskasvatuses, praeguse kooli ainuke tõsisem ja oluli­sem kõlbuskasvatuslik tegur. Distsip­liin loob kooli ühe või teise vaimsuse, ühed või teised suhted töö vastu, õpeta­jate ja õpilaste suhted, õpilaste omavahe­lised suhted jne. Ta mõjuvus ei piirdu klassitoaga, vaid on eriliselt tuntav va­heajal, mängudel, väljaspool kooligi, kooli lõpetadeski, andes head eeldused arene­miseks, mitte midagi pakkudes või koguni demoraliseerides. Koolis valitsev vaimsus mõjub tuntavalt areneva inimese vaimsusele ja juhib edespidisegi arenemise ühes või teises suunas. Koolielu sü­vendab omandatud meelsuse, mõttelaadi, võimaldades omandada harjumusi ja os­kusi tegelikuks tarvituseks.

Kui võiks meie ajal midagi saavutada kõlbuskasvatuse alal koolis, siis vaid luues koolikorraldus, mis kasvataks alates kooliruumide kaunidusest, esteetiliselt – seega ka eetiliselt – tõstvast sisseseadest ja lõpetades koolivalitsuste, haridusmi­nisteeriumi, kogu seltskonna ühede või teiste vaadete ja nõuetega. Haridusmi­nisteerium on tähtis sellepärast, et seal valitsevad tendentsid mõjuvad koolivalitsustesse, koolijuhatajatesse, õpetajatesse. Ja kuigi ei muutu ministeeriumi survel, näi­teks, õpetaja ideoloogia, siis, vähemalt, võimaldub surve kaudu ühe või teise kas­vatussüsteemi pooldajate energilisem, aktiivsem esiletungimine. See ei ole mõ­juta kooli sisseellu ja õpilaskonda. Õieti peaks koolielule mõjuma ühiskond, laste­vanematega eesotsas. Ent meie selts­konna enamiku nõuded noorte suhtes on attestaat, mis võimaldaks eesõigustud sei­sukoha, n. n. „kergema elu”. See ei ole mõjuta õpilaste suhetesse   töö vastu, tööhoolde. Tõesti meie kooli pind on kahtlane! Attestaadi suhtes nõutakse, et ta oleks „hea” ja kättesaadav võimalikult väheste jõupingutustega. Kui aga tuleb raskusi, keerulisi olukordi, siis mogrimärtlik diagnoos – mööda kõrvu poisile. Selles äärmises barbaarsuses ei või kasvatajail olla kahtlust selles, kes õieti süüdlane koolinoorsoo korruptsioo­nis, kuivõrd võiks seni juttu olla sest viimasest. Mis oleks aga kui pääseks mingisuguste vaheduste kaudu koolielus mõjule – kas või ajutiselt – sarnane ideoloogia? Järeldus: kooli lähenedes seltskonnale peab enne vaatama, kas ei satu kool sohiellu.

Kultuurrahvad on veidi teistsugusemad vaated ja nõuded kooli suhtes. Inglane, näiteks, ootab, et koolist tuleks gentleman, kel peaks olema kõigepealt aumehelikkus ja karakter. Ameeriklane loodab koolist karakteriga, pideva alga­tusvõimega, suure praktilise mõistusega ettevõtlikku inimeksemplaari. Neid kapitaalseid vaimuomadusi – karakterit, aumehelikkust, algatusvõimet – nõutakse just sellepärast, et nad on asendamatud, kuna teadmiste puutel võib kasutada eri­teadlaste teadmisi ja oskusi. Sellepärast: The first thing that any education ought to give a man is character, and the second thing is education. (G. H. Lorimer.) S. t. esimene asi, mida andma peaks inimesele iga kasvatus, on karakter, ja alles teine asi on „hea kasvatus”.

Karakterit, samuti tõsist kõlbelist meel­sust, mis avaldub tegelikes toimetustes, ei saavutata igatahes omandades üksi või teisi teadmisi klassitoas, vaid alles kooli­elu vaimsus, suhted töö vastu, õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted vabal ajal koolis ja väljaspool kooli, ühe sõnaga, kasvatustegurite tervik annab selle. Klas­sitöö teataval kujul polegi nii tähtis hiljem tegelikus elus, kui koolielust tin­gitud iseloomu head omadused. Lorimer’il ütleb vanaisa pojapojale : „Olen täis huvitust sinu olles hea õpilane, ent innukam olen sind näha hea, tubli me­hena. Ja kui on edu sul hea sisetun­dega, ei tee suuremat viga mõned augud sinu ladina keeles.” (I’m auxious that you should be a good scholar, but I am more auxious that you should be a good clean man. And if you graduate with a sound consieuce, I shan’t care so much if there are a few holes in your Latin.)

Meilgi oleks aeg asja võtta tõsiselt ja nõuda, et annaks kool mehi, tublisid töö­mehi, mitte „heade” attestaatidega mardisanditsejaid, mittemidagitegijaid, päras­tisi hangeldajaid, diplomeeritud parasiite või riigivargaid.

Väärilisi inimesi kasvatada oleks või­malik, kui muutuksid seltskonnas vaated töö ja töölise (mõistame töölisena iga loova töö tegijat ja tööna – loovat tööd) suhtes. See mõjuks kooli kõiges ulatu­ses. Ent koolilgi peab olema senisest viljakam tagasimõju ühiskonda, mis kan­duks kõikjale ühes kasvandikega. See kasvatav mõju on aga eestkätt tingitud koolis valitsevast meelsusest, meelsus aga kooli kodukorrast laiemas mõttes.

Kooli kodukorda kokku seades peab silmas pidama kõigepealt selle tulemust – aktiivset või passiivset tööd, karistuse kar­tusel nõjatuvat sõnakuulelikkust või aktiivset enesevalitsemist, teadlikku arusaamist kor­ralikkusest tingimata vajadusena või jälle kui sunduslikust pahest, mida peab ikka ja jälle välise autoriteediga meelde tuletama – tähelepanemiseks ja täitmiseks. Ei või olla valikut : meie koolis peab õpilane teadma ja tundma, et korralikkus on kul­tuurinimese väärilisem omadus. Ja nii­võrd, kui palju inimesel, kasvaval või täiskasvanul, seda teadvust ja kuivõrd sel­legi kokkukõlas ülespidamine, ülesaitamised tegelikus elus, seevõrd on ta ainult korralik, mitte aga seevõrd, kui palju ta end vahete-vahel näitab väliselt korrali­kuna. Sellepärast tahaks, et ei nõutaks korralikkust väliste surveabinõudega – karistustega, vaid äratataks arusaamist korras ühiselulise vajadusena, otsides sel­lekohaseid kasvatuslikke võtteid, kasutades võimalusi. Väliste abinõudega võib ju ruttugi saavutada välise korrektsuse, kuid ainult selle. Olemuslikult vaid kaugenetakse eesmärgist – tõsisest kõlbelisusest, minnes tagasi nende võtete juurde, mis olid tarvitusel vanas koolis ja ju osutusid kõlbmatuiks ebakasvatuslike tagajär­gede pärast. Siis oli väliselt kõik krohvitud ja lakitud, kuid sisuliselt suutsid koolist väljaheitmised ja politsei vaevaga tagasi hoida kas või õpetajate akende sisselöömisi õhtuti. Mida oleksid teinud samades oludes endise kooli õpilased kas või Viljandis, näiteks?

Inimsust võib kasvatada ainult inim­susega. Nõuame rohkem hinge ja kultuu­ri, kahetseme, et leidub teiste vaadetega kasvatajaid.

Kuidas kasvatada sügavat austust töö vastu, kuidas teha iseenesest mõistetatavaks püsiva vaevanägemise tarve, selle igasuguse kõlbelisuse aluse ja inimese elu mõtte – see on kasvatuse raske ülesanne, mis äärmise tähtsusega ühiselus. Loomu­lik, et rasked ning tähtsad ülesanded ei lahendu kergesti ja ruttu, sest „head as­jad õnnestuvad harva”. Selle ülesande ehk tuleviku töökool. Aga ei la­henda seda kunagi senini maksnud töömeetodid ega senised ühiskonna attestaadi nõuded, ei panipaiga idealoogid, inspektorlikud pulbrikstegemised või sa­kalaste kõrvahoobid (Milline barbaar­sus !), kuigi seda teed mõtlevad eesmär­gile läheneda mõnedki – kergemini ja rutemini.

Võrreldes endisega on muutunud kaas­aegses koolis õpetajate ja õpilaste vahe­kord – paremaks. Seltsimehelikus läbi­käimiseks on võitnud mõlemad pooled, kuid eriti vist õpetajad, tundma õppides lähedalt kasvatatavate eriomadusi ja huvisid. Aga õpilasedki nägid, et soovitakse neile ainult head. Siiski mõnedele on toonud see lähenemine isiklikke kahju – mõnele õpetajaist autoriteedi langemist, õpilasile mõnelegi pettumust, sest „kulissidetagune ei mõju tõstvalt”, vähemalt igakord mitte. Nende üksikute pärast – neid on igata­hes õige vähe – ei sooviks ometi endist distantsi ideoloogiat, auäratavas kauguses poseerimist. Ja ükski õpetaja enese pä­rast seda ei võiks lubada, sest ainuke võimalus kasvatada on lähenedes võimali­kult kasvatatavale. Ehk muidu leiaksid õpilased mujalt juhte ja kasvatajad, kuigi halvemaid, ning õpetaja jääks vaid muut­liku ministeeriumi satraabiks.

„Õpilase karakter moodustub õpetaja ja kaasõpilaste karakterite mõjul,” ütleb Kerschensteiner ja Lorimer’il jällegi lei­dub lause: „On kaks osa koolikasvatu­sel: üks sisemine, mille saad klassitoas õpetajailt, teine välimine, mille saad kaasõppijailt. See viimane on täht­saim, sest esimene võib sust teha, ainult hea õpilase, kuna teine alles teeb sust mehe.” Need väited märgivad õpilaste koolis valitsevate omavaheliste suhete kasvatuslikku tähtsust. Kooli kodukord, mis pretendeerib olla pedagoogiline, peab seda asjaolu eestkätt silmas pidama, ja õieti reguleerima, samuti kui iga õpeta­jagi. Selles õieti sisaldubki õpilaste orga­niseerumise kapitaalne tähtsus, sest sel teel arendatakse sotsiaalseid instinkte ja harjumusi, oskusi liikuda ja  töötada vääriliselt omasuguste vahel, austades kaas­inimeste õigusi, soove, tööd, viies neid kooskõlasse omade õiguste, töö ja soovi­dega. Arusaamine ühiskonna hüvest kui omast ja enese olemise ning tegevuse tagasimõjust ühiskonna hüvangusse peab kujunema otse iseenesest mõistetavaks, tun­deks. Seni, kui seda pole saavutatud, ei maksa oodata midagi head kasvandi­kelt. Eesmärgi taotamiseks peab kasuta­ma kõik avanevad võimalused.

Mingisugust seltsimehelikkust võis mär­gata ühises õppeabinõude – raamatute, värvide jne. muretsemises paralleelklassi­des. Muretseti neid ühiselt vaesematele õpilastele õige kulukaid asju ja püüti ühi­selt kasutada, kuid seda tehti nii vähesel määral ja nii saamatult, et pidid kaotama usu inimese seltsimehelikkusesse ehk, teisi sõnu, ligimesearmastusesse. Muidugi sellepärast, et sest asendamatust voorusest on kõneldud küll aastasadu, aga ainult kõneldud ja toimetatud ikka „hammas hamba vastu”. Pettumus on seda suu­rem, et see virilus ja saamatus avaldub just sel alal – varanduslikul – kus taga­järjed otse käega katsutavad. Enam mõistelisel, hingelisel alal ei ole vist mi­dagi peale kadestuste, kahjurõõmu jne. Muidugi on ka erandeid, kuid erandid on erandid ja õpilaste vahekord tuleks võtta tõsiselt kasvatajail, kõige pealt aga õpilasil enestel. Kodune kõlbelisus on harjumused, tegelik ülesastumine, vastas­tikune ülespidamine, toimetused, mitte aga viljatute ideede summa, milliseid ei ustagi õieti, tegelikult tarvitada ei taheta või ei osata.

„On ainult üks teadus, mida sünnib õpetada lastele – see on teadus inimese kohustest,” ütleb Rousseau. Sellepärast võiks koolides lõpuklassides iseseisva õp­peainena või ühiskonnateaduse tunnis käsitada üldist eetikat – nii umbes, kui loogikat. See oleks kõige tegeliku töö üldine teoreetiline kokkuvõte, mis ehk täiendaks, täidaks mingisuguse aseainega need augud, tühjad kohad, mis võisid jääda praktilisesse kasvatusesse. Tuleb meeles pidada ikkagi Förster’i (Schule u. Charakter) mõtet: „Tõsine moraalipedagoogika olemus on selles, et peab kõrval­dama võimalikul määral moraali jutlusta­mise, võimalikult vähe peab jutlustama moraalist, kuid selle asemel peab aitama noorsool aru saada õieti tõelisususest enda ümber ja eneses, näitama peab sisemisi jõude, millede arendamine ja harjutamine võimaldab võita soovimata igapäisuse.

k.

Kasvatusest nr. 3/1923