Tõsielulisi elemente Pedro Krusteni romaanis „Vehklemõisa aednik”.
Nii mõnegi teose kohta on öeldud: kahju, et see on ainult fantaasia. Tõelisuse veetlus pole loomulikult tuhmunud ka tänapäeval. Sellest johtub, et objektiivset tõepärasust pakkuv täitsa keskpäraste väljenduslike väärtustega memuaariline teos võib olla teinekord haaravam ning kestvamalt huvialune kui nii mõnigi viimisteldud ilukirjanduslik teos.
Paljud autorid eelistavad siiski ühel või teisel põhjusel memuaarilise ainestiku kunstilist ümberkujundamist. Sellised teosed (mainigem siin näit. Fr. Tuglase „Väikest Illimari”) võidavad tavalisesti kunstiliselt, kaotavad aga alati tunduva annuse ,,tõestisündinud lugude” igivanast võlust. Nad ei suuda enam kaugeltki niivõrd rahuldada iga inimese juures loomulikult esinevat objektiivse tõelisuse tunnetamise tarvet, kui seda võib puhas memuaarteos, hoolimata et nende kunstiline tõelisus on haarav, tervikuline ning usutav.
Tõsielulise külje valgustamine memuaarilise ainestikuga ilukirjanduslikus teoses võiks niisiis anda juurde arvestatavaid lisaväärtusi. Eriti on see kehtiv teoste kohta, kus esitatakse peidetult üldkultuurilise tähtsusega isikuid ja nendega seotud olustikutingimusi.
Pedro Krusteni 1936. a. ilmunud romaan „Vehklemõisa aednik” kuulub viimast liiki teoste hulka ja seda võrdlemisi suurel määral. Loominguliseks tõukejõuks ning ainesalveks on olnud siin kirjanikule eeskätt ta varased rikkalikud noorusmälestused elust Muraste mõisas Harjumaal mõned aastad enne Maailmasõda ja Maailmasõja algupäevil. Mälestusi esineb tihedalt kogu teose ulatuses ja need on edasi antud olulist tabavalt, silmapaistva üksikasjalisuse ning täpsusega. Arusaadavalt on teose kunstikavatsus siiski ühelt poolt dikteerinud valiku tegemise – eeskätt on kasutatud tegevuse arendamise huvides dünaamilisemaid sündmusi -, teiselt poolt teinud paratamatuks ka mitmed vabaloomingulised täiendused, mõnede seikade ajalised ja kohalisedki ümberasetused, piiramise isikute kujutamises jm.
Romaani peategelaseks on kirjanik valinud oma isa Jaan Krusteni (romaanis aednik Jaak), kelle elukäiku Muraste mõisas aednikuna, elamusi ja iseloomu ta kujutab, hoolimata aine intiimsusest, tunduva üksikasjalisuse ning objektiivsusega. Meie silmade ette kerkib omapärane mõisateenija kuju, kes veel kannab täit aukartust mõisahärra ja mõisatraditsioonide vastu, olgugi need ilmsesti väärad ja alandavad, aga kelle loomupärane leidlikkus ning huumorimeel võimaldavad pääseda nii mõnestki kitsikusest ja lastesse edasi kandudes saavad tugevate, omapäraste isiksuste aluseks.
See, kuidas aednik Jaak leidlikult pääseb pea paljastamise kohustusest mõisahärraga rääkides (ta nimelt ütleb, et olevat keisrigagi kõnelnud – soldatina – müts peas, ja ega siis härra või end enamaks pidada), samuti mõisahärra hirmutamine märatsemise ja oma poegade mahanottimise lubadusega on muu kõrval tõestisündinud ja väga iseloomulikud lood. Härrat salaja üle kavaldada, tema naiivsust ning muidki nõrkusi kasutada peidetud hubase üleolekutundega enese heaks – see on nupuka „kärneri” hästimõistetavaks käitumisviisiks. Teisi, radikaalsemaid enese kehtima paneku ja väljendumise võimalusi ei saa oodatagi lihtsalt kohusetundlikult mõisateenijalt, kelle heaolu olenes kõigiti täiel määral mõisasaksast. Kui ta pojad julgevad siiski näidata avalikku vaenu ning ajavad vahekorra mõisasakstega teravaks, saab konflikt isa ja poegade vahel paratamatuks, kuigi see tegelikult ei võtnud nii teravat kuju, nagu kujutatakse romaanis. – Poegade äraajamiseni kodust pole Jaan Krusten siiski läinud.
Üldse on Jaan Krustenit näidatud romaanis kinnisemana ning rangemana, kui ta tegelikult oli. Ta teist külge – lõbusust, sõnakust ja nalja armastust – pole romaanis, autori enese arvates, küllalt valgustatud.
Romaani lõpposas erineb Jaagu elukäik Jaan Krusteni omast märksa tunduvamalt kui eespool, kus erakordsemadki sündmused, nagu Jaagu tagaajamine Räitsa poolt, on võetud tõsielust. Mõisa rüüstamist, aedniku põgenemist mõisast ega koera kägistamist pole tõeliselt olnud, küll aga teatav konflikt madrustega ja mõisa külastamine Jaan Krusteni poolt mõned aastad peale sealt lahkumist. Tõelist põhja on osalt ka ühe poja (romaanis Reemeti) surnuks pidamisel. Nimelt oli Pedro Krusten Vene kodusõja ajal kolm aastat Venemaal, ilma et temast oleks olnud isal ja vendadel mingit teadet. Teda peeti siis surnuks.
Reemeti huvitavas kujus pole autor siiski kujutanud, nagu äsjaöeldust võiks arvata, ainult iseennast. See on kombineeritud kuju autorist ja ta üheksa aastat vanemast vennast, üldtuntud kunstnik-karikaturistist Otto Krustenist (surn. 23. II 1937), kusjuures viimase osatähtsust tuleb vist küll pidada koguni olulisemaks. See on seda enam tõenäoline, et mitmed sündmused ja seigad, mida autor on võtnud omadest kogemustest (näit. kaklemine külapoistega), on peaaegu niisamasugusel kujul läbi elatud O. Krusteni poolt. Ühine olustik ja ühised iseloomujooned on nähtavasti paljudel juhtudel andnud vendadele eri aegadelgi üsna ühtelangevaid elamusi. Sannu kujus on enam tunda autorit, aga sellessegi kujusse on kombineeritud omadusi ka teistelt vendadelt (kokku oli Krusteneid-vendi kuus). Nii olevat näit. Erni Krusten „Vehklemõisa aednikku” lugedes leidnud Sannus mõndagi enesest.
O. Krusteni, ühtlasi teataval määral ka kirjaniku enese kujunemisaastaist on antud Reemeti kuju kaudu tähelepandav ning tõetruu pilt. Juba varakult tekivad nooris Krusteneis väljapaistva mehisuse ning julguse eod, millest arenevad välja tugevad ning iseseisvalt oma teed rajavad isiksused. Juba varakult on neil tugevat loomupärast tungi toimida vastupidiselt kujunenud harjumustele ja seda silmapaistvalt positiivses suunas. On iseloomulik, et Reemet ei valeta, kui seda talle kaaslaste poolt soovitatakse, et hoiduda ähvardavast nahatäiest, vaid räägib tõtt. Ta ärganud enesetunne ei luba ennast aga ka peksa. Kepi otsast kinni haarates hüüab ta isale „mehe moodi vastu”: „Mina ei luba ennast peksa!” (Lk. 13.)
O. Krustenit tuntakse juba ta varasemast noorusest väga sõnakana, julgena, ettevõtlikuna ning humoorika vembumehena. Juba see pisiasi, et kui Reemet leiab pingilt sakste raamatu, asetab naljaks vahele nõgeselehe, on teda hästi iseloomustav, olgu see tõesti sündinud või mitte. Rohked sellelaadilised teod, mis romaanis on toodud ühenduses Reemeti ja Sannu nimedega, on suurelt osalt võetud kirjaniku ühistest noorpõlvemälestustest O. Krusteniga. Mainigem siin kõigepealt magavate kanade allaraputamist sirelipõõsalt (millest O. Krusten armastas veel hulk aastaid hiljem mõnuga rääkida) ja pooleldi konna söödud maasika kinkimist mõisa vanaproua poolt poistele, kes just olid endid aia parimaist maasikaist täis söönud jm.
Tõeline on olnud ka romaanis kujutatud O. Krusteni varane joonistamiskirg – lossitaguse platsi, mõisa teede ja muudegi kohtade täisjoonistamine, samuti heatahtliku mõisahärra ennustus, et poisist saab kord ,,üks hea maaler”.
Ideelisest küljest on eriti huvipakkuv Reemeti eestimeelseks ümberkujunemise lugu, milles on samuti jälgitud tõelisust. Loomupäraselt tüse ning arenenud enesetunne, aga nähtavasti küllalt tähtsalt ka järelromantilise rahvusmeelse kirjanduse lugemine (romaanis on mainitud E. Bornhöhe „Tasuja” mõju) põhjustas järsu ümberorienteerumise kõigepealt O. Krusteni, aga siis muidugi ka teiste vendade vaateis. Kui algul tunti vaenu küla vastu (küla loomade kinniajaminegi on tõsielust võetud), siis hiljem muutub olukord vastupidiseks. Romaanis, lk. 140, ütleb Reemet Sannule: „Kui õieti järele mõelda, siis meie peaksime olema küla poolt ja mõisa vastu. Mõis on ahnitsenud kõik paremad maad omale, külad peavad kiratsema viletsas võsastikus ja pae peal, kus midagi ei kasva. Kes elab külades? Meie rahvas. Tema käest on mõis paremad maad ära kiskunud. Minu arust pole see vargus, kui küla võtab midagi mõisa maa pealt!”
Selle ümberorienteerumise tulemuseks on noorte Krustenite „julguseharjutused” mütsi mittemahavõtmises mõisahärraste ees, O. Krusteni keeldumine minna mõisa jõulupuule ja isegi groteskset laadi mõisa metsa varga abistamine, mis kõik on tõeliselt olnud. Jõulupuule minekust keeldumise põhjuseks on O. Krusten toonud asjaolu, et ta ei taha suudelda sakste kätt, samuti et tal polegi mõisalt saada kinki, kuna ta ei seisa mõisa teenistuses. Metsavarga abistamisest võttis O. Krusten osa mitte koos P. Krusteniga, vaid ühe oma teise vennaga. Selle sammu põhjuseks olnud poolehoid, mitte hirm, nagu kujutatakse romaanis.
Mis veel näib olevat noorile Krusteneile eriti iseloomulik, on see, et ei kibestuta, kuigi isa on olnud poegade kasvatamise sihiga nende vastu ajuti ilmsesti liiga karm. Elu osatakse hinnata ja mõista ka seda, mida ise ei pooldata; ei riputa ainelise heaolu küljes ega kaotata kergesti jalgealust. Mõistame, et O. Krusteni karikatuuregi hiljem on iseloomustanud alati olulisemalt huumor kui satiir ja et nad on esitatud enam sotsiaalsel kui puhtpoliitiliste ja isiklike vahekordade ning suhtumiste tavaliselt teravat ning subjektiivset laadi alusel. Samast mõistvast vaimust on kantud ka P. Krusteni „Vehklemõisa aednik”. Isikuliselt tundehella ning soojalt humoorika suhtumise pärast, mis ei muutu teravaks ka siis, kui selleks on ilmseid põhjuseid, on kaldutud autorile ette heitma koguni liigset leplikkust ja ühekülgsust. Kuna aga kõne all olevas teoses on tegemist autorile väga lähedaste isikute ja olukordadega, see siiski vaevalt võiks ega tarvitsekski olla teisiti.
O. Krusten, kellele „Vehklemõisa aednikku” ette loeti ta viimaseil haiguskuudel, olevat ära tundnud ka reas kõrvalisemais tegelasis tõelisi isikuid oma noorpõlve mõisamiljööst ja selle ümbrusest. Ka autor kinnitab, et ema Riina, mõisaomanik, valitseja ja tööpoiss August on võetud tõsielust.
Ema kohta, kelle nimi on võetud romaani muutmatult, teatas allakirjutanule P. Krusten järgmist: „Ema oli naljast kaugel. Ta oli äärmiselt tõsine inimene. Ta oli haiglane ja elas ainult oma lastele. Ta sõitis sageli linna vahet, kui meie seal koolis olime.
Ta suri väljaspool kodu, kuigi mitte linnateel, vaid Suuropi punases majakas oma õe juures, kuhu ta oli läinud üksinda külla. Kõik kuus poega elasid siis linnas.
Hobuse mahakukkumine libedal jääl ja abistamine talust – on tõsielust. Sõitsin emaga, kui see juhtus.”
Ka mõisaomanik A. von Veymarn olevat olnud põhijoontes samasugune, kui see esineb romaanis. Tema poeg, kel olevat olnud pärast romaani ilmumist jutuajamine autoriga, teatanud, et ta olevat lugenud romaani suure lõbuga, aga pole rahul oma isa iseloomustusega. Ta öelnud: „On õige, et minu isa ei olnud huvitatud põllumajandusest, kuid ta oli mujal ettevõtlik.” A. von Veymarn on tõepoolest tegelenud ka tööstusega, kuid P. Krusten ei saanud arusaadavalt sellele lisajoonele tähelepanu pöörata, vaid on kujutanud mõisahärrat nii, nagu ta esines Muraste koduses ringis. Valitseja kohta öelnud autoriga juteldes hr. Veymarn: „Aga valitseja oli just säärane, nagu romaanis!” See asjatundlik väljendus tohiks olla küllalt veenev.
Tööpoiss August on tõeliselt olnud sama nime all ning sama tegumoega.
Mis puutub tähelepandavasse külamees Räitsa kujusse, siis ei puudu siingi hoopis tõsieluline alus. Räits on mitme isikuga seotud mälestustest kombineeritud kuju. Küsimusele, kuivõrd on Räits tõsielule rajanev, vastas autor: „Nimi Räits on tõsielust. See kuulus mehele, kellest kõneldi mõndagi hirmulugu. Kuid seda meest mina ei ole näinud. Romaani Räitsa luues seisis minu silme ees kaks kanget külameest. Nendest kahest on loodud romaani Räits. Tõsielus oli üks see, kes käis mõisaõuel möirgamas. Teiselt on aga võetud metsavarguse lugu ja see, et Jaak teda kartis talle poisipõlves antud keretäie pärast (aiavarguselt tabatud). Need seigad on tõsielulised.”
Hoolimata nii mitmekesiseist allikaist on Räits romaani ilmekamaid ning meeldejäävamaid kujusid, kuigi ta üksikuis momentides, nagu võitluses pulliga mõisa õues, kipub siirduma juba väljapoole usutavuse piire, otsekui legendaarseks kujuks.
Pulli-lugu ise pole niisugusel kujul, nagu see esineb romaanis, tõeliselt olnud. Autorile on selle inspireerinud, nagu ta teatab, kolm asjaolu: „1) Mälestus mõisa suurest pullist, keda ma lapsest peast kartsin, kuid kes ei olnud eriti tige ja kellega ei juhtunud midagi erilist. 2) Isa jutt kellestki kangest mehest, kes on pulli sarvist haarates käänanud pikali. 3) Kuuldus kellestki külamehest (Eeriku Villem), kes on viinud haige pulli sauna ja see hakanud seal märatsema.”
Muid tähtsamaid vabaloomingulisi lisandusi romaanis on veel poegade äraajamine ning põgenemine kodust, Jaagu põgenemine mõisast ning koera kägistamise lugu, mõisa rüüstamine madruste poolt jt.
Kokkuvõttes jääb „Vehklemõisa aednik” suurel määral memuaariliseks teoseks. Kultuuriloolise väärtusega on siin eriti O. Krusteni, aga peaaegu samal määral ka autori enese noorpõlve väga elav ning tabav kujutus. Nagu eespool märgitud, on Reemeti ja Sannu kujudega siiski seotud ka teiste vendade (eeskätt Erni Krusteni) omadusi ja tegusid, neisse on kätketud tõhusalt noorte Krustenite ühist vaimu. Romaani teemaga määratud piirid on pidanud kahjuks enesest välja sulgema paljusidki suure biograafilise väärtusega tõsielulisi sündmusi ja elamusi, mida esines loomulikult külluses nii tähelepanuerksail ja eluküllaseil nooril, kui seda olid vennad Krustenid Muraste ajajärgus. Aga selleski, mis on antud „Vehklemõisa aednikus” tõsielulist, on palju asendamatut, värsket ja paeluvat perekonna elust, kellelt oleme pärinud rea silmapaistva andekusega kunstiinimesi.
Bernard Sööt.
Eesti Kirjandusest nr. 7/1938