Paul Bourget
26. detsembril suri prantsuse romaanimeister Paul Bourget 83. eluaastas. 1894. aastast peale akadeemia liige, kõigi pühitsetud traditsioonide ustavaim tugi, üldiselt tunnustatud ja euroopaliku kuulsusega romaanimeister, nii saavutas Bourget kõrge vanaduse keset üldist austust, mis oli seda ühtlasem, et Bourget seisis juba väljaspool tänapäeva kirjandusküsimusi ja näis kuuluvat ajalukku. Tema asendit määratleda tähendab end tagasi mõelda läinud sajandi lõpuveerandisse, naturalismi, sümbolismi ja impressionismi võistlusaega, kus Bourget asetus omaette seisukohale.
Paul Bourget sündis 2. sept. 1852. a. tubli teadusemehena tuntud matemaatika õpetaja pojana. Töödistsipliin ja mõtteharjumused olid nii juba perekondlikuks pärandiks. Neile lisandusid ülikooliõpingud klassilise filoloogia alal lõpetamiseni ja siis ootamatu pöördena uuesti arstiteaduse alal, kuhu juhtisid positivistliku ajavoolu mõjud. Neist kõikumisist vabastas siiski varsti kirjandusehuvi lõplik ülekaal: kirjanduseõpetaja koht Lelarge’i instituudis ja ühendus noorte rühmitustega. Esimesed kirjanduslikud katsetused olid Bourget’lgi värsikogud: Vie inquiète (Rahutu elu, 1875), Edel (1878), Les aveux (Pihtimused, 1882), peenutsevad ja melanhoolsed värsid, mis ei osutanud ei tunde jõudu ega silmapaistvat väljenduseosavust.
Alles nende nurjumiste kaudu jõudis Bourget 30-ne aastase mehena teele, millele vastasid ta tagasihoidlik temperament ja vaimne ettevalmistus. See oli psühholoogilise ja sotsiaalse kriitika ala, mida on üksmeelselt hinnatud Bourget päriskoduna. Ta algas esseedega ja jätkas hiljem sama vaatlusviisi romaanis. Olulisema ja parima ta andiski endast neis esimesis esseis, mille tuuma ta romaanid hiljem ainult varieerisid.
Essais de psychologie contemporaine (Kaasaegse psühholoogia esseid), mille esimene köide ilmus 1883 ja teine 1885, tõstsid Bourget ühe sammuga oma generatsiooni juhtide hulka. Siiruse ja õiglusepüüdega, mis on olnud Bourget iseloomu vaieldamatud väärtused, tahtis ta selles teoses anda psühholoogilise üldpildi oma ajajärgust. Selleks vaatles ta üksikuid esindavaid kirjanikke, kelle mõju ta arvas ulatuvat sügavaimale oma kaasaega: Baudelaire, Renan, Flaubert, Taine, Stendhal, Dumas-poeg, Leconte de Lisle, Goncourt’id, Turgenev ja Amiel. Ilmelt õieti enam eneseleidmise teos kui uue õpetuse kuulutus, avaldas see siiski kohe pärast ilmumist kuni välismaani tuntavat mõju, sest need harukordse selgenägelikkusega joonistatud, psühholoogilised portreed olid ühtlasi üldmaksvate autoriteetide arvustused tõsiselt läbielatud seisukohalt.
Bourget loodusteaduslikud õpingud kandsid siin vilja teisel alal. Ta lähenes oma vaatlusaluseile arstina, kelle üheks sihiks oli leida, selle levinud tõve sümptomeid, mis oli üldiselt tuttav „sajandi haiguse” nime all ja hukutas paljusid noormehi enesetapmisele, iseäratsemisele ja ülepingutatud melanhooliasse. Otsides kui mitte nakkuse põhjust, siis vähemalt selle tähtsamat pesa kirjanduses, tahtis ta oma diagnoosiga tervendada prantsuse rahva hingeelu, mõeldes rahva all kitsast snoobide ja hellitatud noormeeste ringkonda.
Ta juhtis hoiatavat tähelepanu Baudelaire’i lõhestusele meelelise ekstaatika ja näriva eneseanalüüsi vahel, mis ei lasknud sündida rõõmul ja viis terituvate lõbuaistingute kaudu võimetuseni elust välja pressida uusi ja veel teravamaid lõbusid. Tulemuseks määratu tühjusetunne, hävinguiha, nihilism, mis oli seda valulisem, et samal ajal elas poeedis puhtaim ideaali igatsus. Põhjusi näitab ta lapsepõlve sügavate usuelamuste halvamises uute ajamõjude poolt. See, mis võis, saada sügavalt tundelise loomuse jalgealuseks, jättis hävinedes järele tühjuse, mille suurust oli asjatu püüda katta meelelise elu intensiivsusega. „Sajandi haiguse” tähtsamad sümptomid, äärmine aistingute janu, lõhestav eneseanalüüs, melanhoolia, millele leiti inglise sõnas „spleen” oma nimi, kaduvuse ja roiskumise meeleolud, osutusid Bourget kujutuses usu- ja üldse kõigi vanade perekondlike traditsioonide hävimise tagajärjeks.
Renani puhul liitus nimetatud sümptomitega otsiva vaimu hävitav mõju, mis lahutas samuti sünnipärasest elualusest. Stendhal ja Turgenev lisasid romantilisele elamustejanule huvide universaalsuse ja kosmopolitismi, mis Bourget arvates võis ainult süvendada konflikti ühiskonna ja vaimu vahel, tõugates viimast lootusetusse üksindusse, millele Stendhali taoline võimas temperament suhtus põlgusega, milles aga nõrgemad isikud oleksid lootusetult hukkunud. Nii jätkas Bourget, kirurginuga käes, läbi terve galerii, mis lugejale näib muutuvat haiglaks. Diagnoosi lõppjärelduseks näib kujunevat see, mida Bourget kirjutab Flaubert’i kangelaste kohta: „Ent Emma Bovary ja Frèdèric on väsinud tsivilisatsiooni tooted. Nad oleksid arendanud oma täie elujõu, kui oleksid sündinud nooremas maailmas.”
Selle pessimistliku otsusega saavutas Bourget osalt vastupidist sellele, mida soovis. Laialt levinud kuuldus Prantsusmaa dekadentsist, mida Bourget tahtis parandada, leidis siit vaid tuge. Haigusest enesest nakatatud väikestes ringides aitas see tõenäoliselt siiski nõrgendada romantilise snobismi külgetõmbejõudu. Selles on võib-olla Bourget diagnoosi kogu praktiline ulatus. See puudutas vaid järeljooksikuid, kes romantilise elu välise paiste vahetasid ära mingi kõrgema olemasolu vormiga. Aja jooksul on tõelised väärtused neist vesivõsudest iseenesest puhastunud. Praegu on Baudelaire, Flaubert jt. kasulikuks lektüüriks sportlikult kuni tuimumiseni liigtervele noorusele, aidates nüüd teise äärmuse vastu alal hoida inimlikku tasakaalu. Verlaine, Mallarmè ja Rimbaud, kellesse „sajandihaiguse mürk” mõjus võib-olla sügavaimalt, on oma kodumaal koolilektüüriks, ilma et keegi kardaks nende hukutavat mõju. Vastupidi, kardetud haigusekolded on saanud „ehitavaiks jõududeks”, milleta oleks võimatu kujutleda tänapäeva kirjanduslikku ja üldist elutaset. Haiguse sümptomitest enestest on saanud hiilgava edu tegurid. Purev analüüs on tõstnud psühholoogilise tunnetuse enneolematule kõrgusele, melanhooliast, kaduvusemeeleoludest ja aistingute ületeritusest on kristalliseerunud luule, mis peale rikastuse on ühtlasi lohutanud mitte väheseid, Stendhali kosmopolitismile on järgnenud otseühenduses tänapäeva loovamaid ideid, Rahvasteliidu, Pan-Euroopa jm. liikumisi.
Oleks ebaõiglane Bourget analüüsi samastada ainult eelkirjeldatud kriitikaga. Aususega, mis otsib võrdset, ei keeldunud ta nägemast inimese hingeprobleemide kogu mitmekesisust. Vastupidi oma enda moraalseile dogmadele oli ta just see, kes tõstis mõjukaimalt esile Baudelaire’i ja Stendhali loomingu ainulaadsed väärtused. On tähelepandav, kuidas ta õigustab luuletajat: „Kuid termin „haiglane” on ebaõige ja muutub ebaõiglaseks, kui toob kaasa poeedi absoluutse ja hüvitamatu hukkamõistu.”
Kaugeleulatuv õiglusetahe koos terava psühholoogilise pilgu ja eeskujuliku selgusega mõtete esituses teevad selle teose tänapäevalgi värskelt loetavaks. On tõenäoline, et ta elab aja ja ühtlasi väärtusliku üldinimliku dokumendina üle Bourget romaanide ea.
Viimaseile pühendus ta pärast oma esimesi esseid täielikult, andes teatud vaheaegade järele vaid üksikuid psühholoogilisi ja ühiskondlikke traktaate ja reisikirjeldusi. Pika ja tööka eluea jooksul on ta romaanide ja novellikogude hulk kasvanud niiviisi ligi neljakümneni. J. Aavik on Bourget Õpilase tõlke järelsõnas annud nende kohta ülevaatliku tabeli.
Bourget jäi oma romaanides ustavaks teaduslikule meetodile ja H. Taine’i ideedele, mis pidasid elutunnetuse ainsaks õigeks teeks loodusteaduslikku katsetamist ja kindlate põhjuste selgitamist. Kogu maailm paistis ses valguses teatud mõjude ja põhijõudude paratamatu mehhanismina, mida vaatleja pidi hoolsa analüüsi kaudu lahutama osadeks, et näidata kõiki selle täpse mehhanismi rattaid. See oli ka Zola kirjandusliku dogma aluseks. Kuid Zola tugev temperament lõhkus tõelises loomingus üha uuesti need vaateala piiravad raamid. Bourget, kes oma esteetiliste veenetega oli naturalismi „elumadaluste” leppimatu vastane, jäi vaatlusmeetodi küsimuses palju täielikumalt neisse raamidesse. Maurice Barrèsile andis see õiguse nimetada Bourget’d kirjanduse alale eksinud teadlaseks.
See kõik on annud Bourget romaanidele kuivuse ja kabinetilõhna, mis kajastub ta stiiligi ülekaalukas abstraktsuses. Pruugib vaid võrrelda Marcel Prousti sisevaatlusi ja suurseltskonna psühholoogilisi analüüse Bourget sama ainestiku käsitlusega, et näha, mil määral esimene nägi enam, tungides ettenägematuisse sügavusisse seal, kus Bourget konstrueeris teatud üldiste hingeloogika seaduste järgi. Iga Bourget romaan on teesromaan, kavatsetud ja ehitatud teatud väite tõestuseks. Kujud ei kasva nii mitte oma vaba tahte järgi ja kogu oma eluavaruses, vaid nende nõuete kohaselt, mida asetab autori tõestuskava. Viimane eemaldus Bourget’1 ühes tõusva eaga järjest enam selle elulise mitmekesisuse tunnustusest, mis andis veel värskuse ta esimestele esseedele ja varasemaile romaanidele. Psühholoogi huvi taganes, moralisti õpetusetarbe eest ja see omakorda kitsenes aastate jooksul tagurlikuks eluvaateks, mille seisukohad tunduvad tänapäeval naiivsete anakronismidena. Psühholoogiliselt huvitav inimene algas talle alles 100.000 frangilisest rantjeest, nagu ta sangarlustki oskas näha. alles ohvitseridest alates. Paljud probleemid, mida ta püüdis lahendada, pole enam probleemid, mis vääriksid kirjaniku tähelepanu. Siia kuuluvad kõik jõudeelu igavusest sündinud lodevuse küsimused, abielukolmnurgad elegantse võrgutaja, kohmaka mehe ja sentimentaalselt kannatava naisega, ka seisustevahede ülahüppe probleemid ja lõpuks kogu suhtumine oma maasse nagu tiisikushaigesse.
Seda taandumisprotsessi kajastavad kujukalt Bourget kuulsaimad romaanid: Le disciple (Õpilane, 1889), L’ètape (Jaam, 1903) ja Dièmon de midi (Lõunadeemon, 1914). Õpilane lõpeb usutõe tunnetusega Adrien Sixte’i poolt, kes läbi teose kehastas mõistuse veendumust oma kõikumatusse ja ainuõigusse. Pinevate tahete ja kirgede kokkupõrked ses romaanis vähendavad „pseudoteadusliku” eneseanalüüsi mõju kuni miinimumini. On tunda kirjaniku tõelist sarnastumist oma peakujuga, mis laseb sündida nii siiralt palavikulisi pihtimusi nagu on Julien Greslou omad. Bourget harukordne faabula arenduse osavus, tegevustiku pinevuse tõstendus on täiuslikus kokkukõlas sisemise pingega. Moralist autoris välgatab väga tagasihoidlikult, pihtija südamepiinade varjust, et ilmuda alles viimasel leheküljel täisvalgusse ja siingi üldise tõetunnetusena, mis on kaugel dogmaatikast. Nii on see teos Bourget loomingust jäänud hinnatavaimaks.
14. a. hiljem, Jaamas, on kirjaniku paranduseideed vallutanud täielikult vaatevälja. Kogu teos on kirjutatud selleks, et tõendada kiire ühiskondliku tõusu ohtlikkust, sest see ei lase kohaneda kõrgemate seltskonnaklasside elutundega ja heidab tõusiku hingelisse üksindusse. Aristrokraatlike traditsioonide ja seltskondliku peenuse imetlejana on Bourget jõudnud siin peaaegu ühiskondliku seisaku ja kasti süsteemi õpetuseni, mis on isegi vanameelseimail Lääne-Euroopa poliitikuil üle elatud. Ta võis ütelda koos Balzac’iga: „Kirjutan kahe tõrviku, monarhia ja usu valguses”. Seltskond ja lihtrahvas olid talle määratu vahemaaga lahutatud mõisted, kus kõik valgus kuulus esimesele ja teisele kõik tumedad ja ohtlikud jõud. Paljud arvustajad näevad selles 1870. a. Pariisi kommuunipäevade rasket mõju autorisse, kes õpilasena oli nende pealtnägijaks.
Lõunadeemonis on esitatud kirjaniku samal määral kitsenenud usuline lohutusõpetus. Elukonfliktidele annab lahenduse vaid alistumine katoliku kiriku ametlikele seisukohtadele.
Need omadused, mis piiravad Bourget loomingu üldinimlikku kandejõudu, ei vähenda siiski ta ajaloolisi teeneid ja suuri kirjanduslikke voorusi. Ta moralismgi võis omal ajal mõjuda tervendava värskusena keset sajandi lõpu hääbumismeeleolusid. Maitseharijana esindas ta romantismi ja naturalismi liialduste vastu prantsuse vanu selguse, mõõdukuse ja stiilipuhtuse ideaale, tõsi küll, pisut kuivatatud kujul, kuid seda suurema levikuga kõige laiemas lugejaskonnas. Siin võiks võib-olla leida tema kokkupuutepunkte ka eesti kirjandusajalooga. J. Aavik osutab Õpilase järelsõnas huvile, mida Bourget teosed on temas äratanud. Arvustades Bourget ühekülgsusi hindab ta teda maitsekoolitajana ja romaanitehnika meistrina. Võib oletada, et Bourget psühholoogiline kool pole jätnud äratamata vastavaid huvisid ka meil. Laialdaselt loetuna oli ta sajandi algupoolel otseselt ja vene-saksa tõlgete kaudu siinseski lugejaskonnas tuntud nimi.
Oma kodumaa kirjanduses jääb talle silmapaistev ajalooline koht psühholoogilise analüüsi uuendajana. Kui ta järglased teda ületasidki tähelepanekute sügavuses ja avaruses, siis aitas ta ometi neil kõigil leida oma teed voolude keskel, mis polnud kaugeltki alati soodsad siseanalüüsile. Inimesena äärmiselt vastutulelik, aitas ta noorte annete kujunemisele ka otseselt kõige soodustavamalt kaasa ja nautis selle vastutasuks elu lõpuni austuseavaldusi, mis ületasid kaugelt ta moralismi külgetõmbejõu. Bourget järel on psühholoogilisel koolil tänapäeva prantsuse kirjanduses võib-olla tähtsaim asend, mis annab ilme kogu ajajärgule. Marcel Prousti, François Mauriac’i, Valèry Larbaud, Jacques Chardonne’i, Jacques de Lacretelle’i jt. kaudu on see levinud ühtlasi kaugelt üle Prantsusmaa piiride.
Aleksander Aspel
Loomingust nr. 1/1936
