Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Meie hariduselu tsentraalseimaks küsimuseks on nüüd, kus me oma välise eesmärgi – riikliku iseseisvuse oleme saavutanud, kuidas saame me kultuu­riliselt iseseisvaks, kuidas saame me täita oma iseseisva elu oma sisuga, kunas võime hakata täitma neid ootusi, mis välisel haritud maailmal olemas meie kohta meie iseseisvaks saamise päevast saadik: kunas võime hakata andma väljapoole omi ja omapäraseid vaimseid väärtusi? Ja neist küsimusist järgneb omakord: kust peab algama meie rahvuskultuuriline töö, millele põhinema meie iseseisev looming? Meil on ühel või teisel põhjusel senni puudutet neid ja sarnaseid meie kultuurelule põhjapaneva ulatusega küsimusi vähe või pealiskaudselt ja võib tihti märgata, et need on meie hariduselu ametlikele juhtidelegi nähtavasti hämarad. Siiski võib öelda, et üldiselt, kui jätta kõrvale üksikasjad, on neis küsimusis meil olemas kaks orientatsiooni. Üks vool loodab kõike meist endist, nõuab, et meie tulevane kultuur peaks välja kasvama Eestist enesest, isegi meie külast, ja selle pooldajad tihti süüdistavad meie haritlasi, et need ei ole küllalt isamaalised, et need ei armasta ega tunne meie rahvast tarvilisel määral. Seda arvamist edustavad mitmed meie vanema põlve mehed, „rahvaerakondlased”, see vaade on ka osalt meil praegu „ametlik”, aga, peab ütlema, tihti teatud määrani alateadlik ja naiivgi. Teine vool ei looda suuremat Eestist enesest, või isegi eitab kõike isamaalist ja isamaalsust, vähemalt niisugust, nagu seda mõtlevad esimese voolu pooldajad, ja näib meie arenemise sihti üldise hariduse omandamises ja eestkätt üldinimlikus kultuurilises arenemises. Sest, väidavad selle voolu pooldajad, Eesti on liiga väike, kõik, mis siin seni olemas, liiga primitiivne, et sellest võiks midagi saada praeguse kultuuri kõrgusel seisev inimene. Piirduda Eestiga, seda esimesele kohale tõsta, tähendab, nende meelest, edendada veelgi seda kildkondlust, iseendasse sulgumist ja ainult kitsaste omakasude nägemist, mis maailmale on toonud juba nii palju rahvustevahelist viha, viletsusi ja koledusi, mida kõike enneolematul kujul oleme ise võinud näha ja osalt kaasagi teha viimaste sõdade ajal. Selle viimase voolu pooldajaiks ja õieti kandjaiks ja arendajaiks on mitmed meie nooremad vaimutegelased, ja nende mõjul paljud meie härksamast noorsoost tunnistavad selle omaks ilmavaateks.

Nagu juba tähendet, näib meile esimene, enam-vähem „ametlik” vool oma senise pinnapealsusega kitsas ja naiivne, kuid me peame ütlema, et me teistki selle „üldsusega” ja „üldinimlikkusega” ei suuda uskuda. Kui esimene vool on osalt meie hariduselu koolmeisterliku, väikekodanliku ajajärgu toode, siis on teine oma eneseusalduse puudega samuti meie kultuurelu nooruse nähtuseks. See tundub kõiges omas hea ja ilusa taotlemises siiski mitmeti kohastamatuna meie elule, on üldse liiga abstraktne ega suuda niisugusena meis äratada usku selle positiivseisse tagajärgedesse. Meile paistab, et selle voolu edustajate lootus, nagu võiks praeguses või lähema tuleviku Eestis iseseisev teadus ja kunst tekkida iseenesest, kui me ainult sisse toome kogu laiast kultuuriilmast materjali, kui me ainult võimalikult palju endid tutvus­tame kõigi maailma rahvaste kultuursaavutustega, on ainult lootus, mis parimal juhtumisel ehk võiks osalt minna täide, tõenäilisemalt aga ainult lootuseks jääb. Kui öeldakse, et me need võõraste kultuuride saavutused valame omapärasesse vormi, siis jääb meie arvates täiesti küsitavaks, kust meie, eest­lased, kel seni pole peaaegu midagi rahvuslikku ega omapärast, kel „polegi kodumaad”, sest et meile „on olnud kogu inimkond kaasmaalasteks”, kust saame meie selle oma vormi? See võib küll olla maksev vanade kultuurrah­vaste kohta, aga neil on olemas oma põhi, millele nende haridus vahetumalt ehitub, nende haritud jõud kasvab omas õhkkonnas, neil on olemas omad kultuurilised traditsioonid, mida kõike meil ei ole, nagu ju seda ka sama teise voolu pooldajad isegi ütlevad. Kas ei ole sedaviisi meie kultuurelu nagu laev, mida tegelikult ühelt või teiselt poolt tulevad lained ja voolud kord sinna, kord tänna ajavad? Kui meie ei taha ainult eksida ümber, siis peab meil olema midagi, millest võiksime hakata kinni, midagi, mis võiks meile umbkaudugi osutada suuna, kuhu poole peaksime püüdma, kas või ainult esialgseltki. Seda aga võime kaua otsida väljaspoolt ega leia seda ometi, selle hakatuse peame saama iseendilt. Aga kust? küsitakse, meil ei ole midagi sarnast! Julgeme siiski mainida midagi oma, mida senni täiesti pole hinnatud või juletud hinnata: eesti rahva looming! Kõik selle, mis on loonud meie lihtne rahvas: selle keele, luule, kunsti, sellesama vana­vara, kõik vaimsed ja ainelised pärandused, mida meil õieti kaua juba on korjatud, millest meil nii palju juba on räägitud ja ka nii palju pilgatud. Muidugi ruttame möönma, et me hästi oleme teadlikud, et see on väga puudulik ja algeline, et sellega keegi meist ei looda veel igapidi täita ja üles ehitada eesti rahvuslikku kultuuri, ajakohast kultuuri. Kuid teatud määral alguseks ja lähtekohaks julgeme selle siiski võtta, olgugi, et teame selle puudusi ega seda sugugi naiivselt taha ülistada ega endid petta üleliigiste lootustega. See on siiski igapidi ja ainuüksi kohane algus ja nurgakivi: see on meie päris-oma, või kui laenatud, siis juba küllalt omaks assimileeritud, ses on meie rahva minevikku, meie saamislugu, ses on meie rahva vaimu ja omapärasust, meie endigi omapärasust, ses on osa meid endid, siit võime saada esimesi aime ja osutusi sellest, mis suunas on liikunud eesti vaimu looming, missuguseid avaldusvorme ja aineid on see tarvitanud. Seepärast on, tahaks öelda, enam kui loomulik, et meie iseseisev kultuurtöö algab siit.

Aga, öeldakse, see meie talurahva looming on siiski liig- väike ja kitsas, see on nii algeline, pealegi seda, mis on alal sellest kõigest, on nii vähe, et sellest vaevalt võib midagi saada meie modern kultuur, sellest veel midagi suuremat loota on naiiv! Aga meile paistab siiski, et need, kes kõike seda, mis loonud meie rahvas, nii madalalt hindavad, et sellele ei luba mingisugust, või peaaegu mingisugust osa meie kultuurelus, on sama naiivsed, kui need, kes ses suhtes on teises äärmuses. Kas ei olnud Kalevala – keskaja karjala, soome, eesti ja ingeri talupoegade vaimusünnitus sama algeline, ja kas ei ole Kalevalal siiski tsentraalne koht ja mõju uueaja Soome kultuuris, kas ei ole sama Kalevala „algeline” vaim loonud uut ja surematut Soome uue aja luules, kunstis, muusikas ja teadu­seski? Ja kas ei ole enne seda Soomes, samuti nagu meil, usku rahva vaimu jõusse, selle toodete suurusse mingi kõrgema kultuuri nimel nimetet naiiviks ja rumaluseks? Me võime öelda veel enam: peaaegu igal praegusel kultuurrahval on olnud aeg, kus on vähemalt kaheldud selle oma rahva loomingus ja ülistet võõraid kultuure. Võõra ülistamine ja oma mahatege­mine või selle mittenägemine on igal rahval käinud kultuurilise iseseisvuse eel, on olnud selle aja endastmõistetavaks nähtuseks, kus rahvas on olnud kultuuriliselt ainult väljaspoolt vastuvõtvas seisukorras. Ja meiegi eneseusalduse puude on esimeses järjekorras seletetav just sarnase kultuurilise seisukorraga meil praegu, selle põhjuseks ei ole kaugeltki meie oma kultuurilise põhja puue või liigne kehvus. Aga nagu teised ja suuredki rahvad kultuuri­liselt said iseseisvaks alles siis, kui need hakkasid endasse uskuma ja oma endist loomingut ise nägema, nii võime meiegi pidada üldiselt tõsiasjaks, et me alles siis saame oma kultuuri täiesti iseseisvale teele, kui me iseendid hakkame usaldama ja oma endisest loomin­gust hakkame väärtusi otsima ja leidma. Olgu öeldule toodud näiteiks peale Soome, kus uueaegne kultuur põhineb rahva loomingul, veel mõned, ja vahest kõige kujukamatena esiteks vene hariduselust selle iseseis vaks saamise ajast:

Nagu teada, valitses seal veel XIX. aastasaja algul väga suur prantsus hariduse austus: haritud keeleks oli ainult prantsuskeel, lastele anti prantsus haridus, saadeti neid Prantsusmaale õppima, mindi isegi katoliku usku. Kõik oma oli alaväärsena põlatud, vene ajalugu arvati vääriliseks tunda ainult Peeter I. ajast saadik, varem peeti harilikult liiga primitiivseks seks, et sellega maksis tegutseda. On otse imestetav kui kaugele võis minna oma hariduse põlguses isegi mõõduandev ja seega iseteadev element. Nii kirjutab vene luuletaja Batjuškov 1809. a. oma sõbra Gnedinile: „Ei, ei ole võimalik lugeda vene ajalugu külmavereliselt s. o. rahulikult mõeldes. Olen sada korda peale hakanud: ikka sama lugu. See muutub huvitavaks alles Peeter Suure ajast. Imesta, imestagem neid väikseid inimesi, kes nuhivad selles tolmus: loe rooma, loe kreeka ajalugu – süda tunneb ja mõistus leiab toitu. Loe keskaegset ajalugu, loe meie esiisade muinasjutte, valet, rumalust, loe tatarlaste, leedulaste röövkäike jne., ja kui raamat su käest ei kuku, siis ütlen, et Sa oled kas suur või tühine inimene; keskmist ei ole! Suur – sest Sa näed ja tunned, mida ma ei suuda näha, tühine – sest et võid aega viita sarnase rumalusega”. Sama Batjuškov kirjutab ühe oma eleegia puhul: „Ma olen tõesti naeruväärt. Kas ma ei ole pimeda sandi sarnane, kes saades kuulda taidurit, kandlel (arfal), tahtis talle mängida kiitust omal balalaikal? Taidur on Tasso, kannel – tema Itaalia keel, sant – mina, balalaika – meie keel, vilets keel, ütle mis tahes!” 1800. a. kirjutab krahv Zavadovski oma sõbrale: „Minu arvates on ainult see ajalugu mõnus ja kasulik, mida on kirjutanud kas filosoofid või poliitikud. Aga meie teadus ja meie keel ei ulata veel niikaugele, seepärast on parem tarvitada võõrast leiba, kui närida omi roostunud koorukesi. Kui sõidad Moskvasse, siis saada mulle sealt müügil olevate prantsuse raamatute nimekiri” Nüüd tagant järele on ilmne, et kuni niisugused vaated kõige oma kohta valitsesid vene haritud ringkondades, ei võinud tulla küsimusse, et see rahvas oleks suutnud luua oma kultuuri. Me võime julgesti öelda, et sarnane iseenese paheksumine oli suurimaks takistuseks, miks juba siis vene kultuur ei saanud omapärast värvi, sest siis olid enamasti kõik samad sisemised eeldused olemas vene­lasil, mis neile hiljem said nende iseseisva kultuuri alusteks. Sama oma, mis hiljem tõsteti austusse, näis halvem seepärast, et see vanast saadik oli maha jäetud, mitte läbitöötet ja seetõttu oli muutunud „roostunud koorukesiks”, nagu hästi tähendab kirjandusajaloolane Porfirjev. Sest ajast peale, kui hakati tundma huvi iseendi vastu ja kui samu koorukesi asuti teaduslikult läbi töötama, algab ka vene oma kultuur, ja nüüd, ime küII, leidis peaaegu üle öö sama haritud seltskund, kes enne jumaldas ainult väljamaad, tundma huvi enne alaväärsena hülatud rahva ja selle varem igava saatuse vastu: Puškin jutustab, et kui oli ilmunud ennem Karamzini „Venemaa ajaloo” esimesed 8 köidet ja need 3000-es eksmplaris 25-e päeva jooksul läbi müüdud, „kõik, isegi suureilma daamid, hakkasid lugema oma isamaa seni neile tundmatut ajalugu. See oli neile uueks leiduseks: muistne Venemaa näis leitud Karamzini poolt, nagu leidis Ameerika Kolumbus. Mõnd aega salongideski millestki muust ei kõneldud.”

Ehk tuletagem veel meele kui suur oli võõra, eriti prantsus hariduse austus vähe varem Saksas, kuidas seal näit. preisi kuningas Friedrich II. oli prantsuse kirjanik! Ja me saame aru, kui tähtis oli Herderiaegne sakslaste tagasi pöördumine iseenesesse m. s. oma rahvaluulesse – ilma selleta oleks endises ennast eitavas õhkkonnas olnud võimatu XVIII, aasta­saja lõpul saksa kirjanduslik tõus.

Need näited, millele võiks tuua veelgi lisa, tõendavad meile, kuidas muud ja suuredki rahvad kultuuriliselt endid on „leidnud” sest ajast peale, kus nad on hakanud oma rahvaloomingu vastu tundma huvi, või vähimalt kuidas teistegi rahvaste kultuurilise iseseisvuse algus langeb ühte huviga iseenese vastu. Teiseks näeme, kui äärmiselt on teiste rahvaste haritud element enne seda paheksund oma rahva loodud kultuurilisi väärtusi, ning kui põhjendamatuks see halvakspanu tagant järele osutub. Meiegi usu puudus oma rahva loomingusse on kahtlemata osalt, et mitte enam öelda, analoogilise väliste kultuuride sugestiooni tagajärg ega tähenda see iseendast veel, tulgu see ka kui mõõduandvas kohas nähtavale, et meie rahvalik kultuur oleks meile väärtusetu või peaaegu väärtusetu. Need mõned näited tohiksid tõendada kui tähtis on olnud rahvalik looming ja selle kõrval enesejaatamine, eneseusaldus suurtelegi n. n. ajaloolistele rahvastele, kelle võimalused palju laiemad neiski asjus – ja seega ka, kuidas meie oleme õigustet otsima põhja omale hariduslikule iseseisvusele kõigest hoolimata omas rahvakultuuris.

Meie peame seepärast hakkama palju kõrgemalt hindama oma lihtsa rahva loodud kultuuri kui seda oleme teinud seni, meie peame sellele andma palju tähtsama koha oma uue aja kultuuri ehitamistöös: see ei ole enam ainult mõnele romantikule armas mälestusmärkide kogu eesti rahva tund­mata endisajast, see on meile meie iseseisva kultuurtöö nurgakiviks. Meie keele, rahvaluule, vanavara ja muu meie rahvakultuuri mälestusmärkide korjamistöö ei tohiks olla enam mõne koolipoisi „hale ja armas” harrastus, vaid põhjapaneva tähtsusega kultuuriline töö, mida peaks hindama ja toetama meil iga haritud inimene. Selleks ja ka muude meie rahvast ja kodumaad, selle loodust jne. puudutavate teadete kogumisele tuleks palju suuremal määral koondada riigi ja ka seltskonna jõude kui seni. Meie rahva­luule kogud on juba nüüd esimesi, missuguseid üldse on ühelgi rahval, ja võib pidada kaunis kindlaks, et kui meil veel täie jõuga korjamistööd tehakse, meie kogud muiski asjus tõusevad tähelepandava suuruseni. Korra­tagu, et ses asjas meie ei taha endid petta üleliigsete lootustega, aga juba nüüd võime öelda, et meie rahvalik looming, mida meie uueaja kultuuritöö juba võib tarvitada ja mida veel võib teha kättesaadavaks, päästa, on kaugelt suurem, kui seda harilikult hindab pealiskaudne vaatleja, et meie rahvakul­tuuri mälestused juba koguna, olgugi, et need on loonud ainult meie lihtsa, harimatu rahva, orjarahva vaim kõiges olude viletsuses ilma mingisuguste inimlike võimalusteta või väljavaadeteta – juba niisugustena on nii suured, et need võivad olla üheks parimaks tunnistuseks meie rahva loomisvõimest ja äratada meis seda, mida meile muidu nii vähe annab meie minevik: usku iseendisse, kohustust ja vaimustust selle töö jätkamiseks.

Aga see kogumistöö on muidugi ainult eeltööks teisele palju suuremale, peatööle, kõige   selle teaduslikule läbitöötamisele. Sest meie ei mõtle muidugi, et neist kogudest niisugustena otsekohe võiks meie kultuur saada midagi mainimisväärilist, et meie vahest seda hakkaksime vahetult ära kasu­tama ainena uue kultuuri loomisel, et me oma kultuuri omapäraseks tegemiseks võtaksime uuesti tarvitusele otsekohe niisugustena vanad „rahvuslikud” õlgkatused, suitsutared ja taarikannud, et vanu rahvaviise vahest kuidagi kokkusobitades looksime „ainetel”, nagu meil seda kompileerimist öeldakse, uusi „rahvuslikke” ja „omapäraseid” – ei, olgugi, et mõni meie „külakultuuri” pooldaja sellest vahest unistab, seda muidugi siin ei ole mõeldud, kes nõnda meie kultuurtööst saab aru, see tahaks meie kehva minevikku otsekohe ilma ümbertöötamata ekspluateerida ja tunnistaks seega, et meie aeg on veel kehvem. Meie mineviku kultuur on siiski seks liiga kauge meie praeguse ajale ja tarbeile, liiga algeline, et sellest otsekohe suuremal määral aineid võiks üle tuua meie kultuuri. See pakub meile enamasti ainult tooresaineid, mida peab ümberöötama teaduslikus tules, enne kui sealt midagi võiksime saada. Ja tahaksime eriti rõhutada, et ainult põhjalik teaduslik töö meile seal peituvad varad võib avada. Meie ei mõtle ka nagu mõned meiegi marurahvuslased näivad tahtvat, et me kõike oma peak­sime hakkama üles puhuma, vaatamata selle tõelise sisu peale, nagu näit. Dr. Luiga tahab meile teha ajalugu, tõstes Lembitu kuningaks. Sarnane „ümbertöötamine” teeks meid ainult naeruväärseks. Ainult meie aja kohaste metoodidega, kriitilise tööga võime saada oma rahvakultuuri tooresaineist püsivaid väärtusi. Ainult teadusliku läbitöötamisega võime selgusele jõuda oma rahva loomingu iseärasusist, vaimust ja aineist, neist mõjudest, mis see saanud väljaspoolt, ja sellest, mis see loonud ise. Ainult kui selle kõige kohta jõuame teadvusele ega seda ainult aima või juhuslikult välja ei mõtle, nagu võib sündida samu aineid ainult pealiskaudselt tundma õppides, ainult siis võime endid sisse elada sellesse meie loova rahvavaimu maailma. Me peame suutma täie teadvusega seda uuesti läbi elada, ainult siis võib meie aja looming saada mingisuguseid osutusi ja tõukeid samas sihis, kus liikunud meie varemate põlvede loov vaim. Meie ei taha seega öelda, et meie eesmärk oleks ses, et meie looming peaks hakkama tarvitama ainult vanu teid ja aineid, ei, see võib ja peab ise leidma uusi radu ja võimalusi, aga arvame, et sellele võivad olla väga suureks toeks vana, omapärase loomingu osutused. Et sel viisil meie rahva kultuur midagi suudab pakkuda meile, tohiks küll olla vähemalt tõenäiline. Pealegi tulevad sellele kõigele loomulikuks lisaks need võimalused, mis avanevad, kui omale materjalile, millesse muidugi igal juhtumisel jääb auke, täienduseks võetakse meie lähimailt hõimlasilt aineid. See ei ole ainult võimalik, vaid tingimata tarvilik ja loomulik, ning on meie arvates kahtlemata kitsas ja ekslik see vaade, et me ainult sellega peame leppima, mis meil endil on ega tohi sellele võtta lisa näit. soomlasilt. Tahaksime siin eriti rõhutada, et meil ei tule mingisugust põhimõttelist vahet teha endi ja lähimate hõimlaste vahel, vaid kõiki nende rahvaste kultuurväärtusi, kui need meile kohased ja meie omi täiendavad, tarvitada nagu omi. Nagu soomlased Kalevalas on tarvitanud kõigi oma hõimlaste aineid ja nagu see Kalevala mõju on tõstnud määratumalt, nii võime meiegi kahtlemata suure eduga ära kasutada kõiki võimalusi, mis meile pakuvad hõimrahvaste kultuurid. Ja seepärast ei tuleks meil materjali kogumisega ja selle teadusliku läbitöötamisega piirduda ainult oma alaga, vaid sama tööd alustada järjekindlalt ka hõimurahvaste alal. Sest see ei täiendaks ainult suuresti meie omi aineid, see annaks neile mitmekordse väärtuse, kuna ju me omastki materjalist võime midagi välja lugeda ainult suure võrdlusmaterjali abil. Vaja on tunda meie oma rahva loomingule lisaks hõimurahvaste kultuure nagu oma ja omadena ning selle järgi neid ka kasutada – ja meie võime olla kindlad, et meie rahvalikud kultuurvarad ja meie rahvuslikud ning kodumaalised teadused moodustavad selle põhja, millele võib ehitada ja kindlasti tõusebki meie uueaja iseseisev haridus ja looming.

Aga meie rahvuslikud ja kodumaalised teadused ei ole meile esimese järgu ja põhjapaneva tähtsusega ainult meie endi seisukohalt vaadates, vaid neis ja enne kõike just neis suudame me midagi pakkuda ka üldinimlikule kultuurile. Sest neis ei hakka kunagi põhjalikumalt ja järjekindlamalt töötama teised. Neil on omad ülesanded ja nende jõud kulub nende omagi aladele. Meie kodumaalised teadused on teiste poolt loomulikult jäetud meie tarvitavaiks, ja kogu haritud maailm ootab ja nõuab, et meie neid hoiaksime kõrgel. Suurimas osas teadustest ripuvad meie lähemate kui kaugemate naabrite töö resultaadid sellest, kui hästi vastav teadusharu on läbi töötet mujal, m. s. ka meil, ja seega on kogu kultuurilisele maailmale tähtis, et me võimalikult hästi lahendaksime need küsimused, mis ripuvad meie ja meie maa kohal. Seega teenime just omades teadustes kõige paremini ka üldiseid teaduseid. Muidugi, meil peab ka otsekohe viimaste alal töötatama, meil peab olema ka nende alal omi jõude ja nimesidki. Kuna siin ei ole olnud juhust kõnelda üldinimlikust kultuurist, siis võidakse vahest arvata, et me tahaksime kuidagi selle tähendust meie kultuurelus vähendada, või et me vahest kardaksime, nagu see on mõnel pool meil, koguni üleliigist „üldise” kultuuri sissetoomist meile Eestisse. Ei, tahame rõhutada: neid me ei jõua kunagi küllalt omandada! Mida paremini suudame koduneda oma aja kõrgeimasse kultuuri, meie aja teadustesse, seda paremini suudame läbi töötada oma kodu­seid aineid, nagu me muidugi ka väga palju aineid tarvitseme omaks tööks üldisest kultuurist. Aga sellest hoolimata ei tohi see üldinimlik kultuur oma kõrgusega meid nii väga vallata, et me sellesse endid ära kaotame. Meie omadele teadustele peab jääma siiski tsentraalseim koht meie kultuuris, sest siin, nagu öeldud, on meie esimesed kohustused iseendi ja teiste vastu. Pealegi meile kui pisirahvale vähemalt esialgu ei jätku jõudu samal ajal täiel määral võistelda üldiste teaduste alal mõne suurrahvaga. Meil ei ole näit. juba aineliselt võimalik sama eduga töötada arstiteaduse alal, nagu vahest prantslastel, samuti ka teistel „üidistel” aladel. Need võtaksid pealegi meilt väga suurel määral vaimust jõudu ja meie rahvuslikud alad peavad kannatama. Neil on aga peale kõige meie peavõimalused, nende alal võime luua ja leida uut ja enneleidmatut, nende alal võime ainult meie saavutada täielikkust.

Kõik, mis siin esitet, see ei ole praegu enam ainult sõnad ja lootused, meie paariaastasel iseseisvusajal on ses kõiges juba jõutud tegeliku tööni ja on isegi võrdlemisi palju juba ära tehtud. Meie ülikool on olnud õnnelikus seisukorras, et see on kohe alguses, saades eeskuju ja, mis veel tähtsam, esimese järgu jõude Soomest, hakanud tarvilikult tähele panema meie kodumaa teadusi. Meil on juba loodud hea süsteem mitme rahvusliku teaduse alal ja on tehtud tööd, mille peale võime täie õigusega olla uhked ja mille poolest näit. mõned meie naabrid ei saa võistelda meiega. Nüüd on ainult tähtis, et meie ise oskaksime seda vääriliselt hinnata ja loodud põhjale kogu jõuga edasi ehitaksime.

Aga arvan küsitavat, missugune osa selles kõiges on muil, siin mitte mainitud tööaladel, kas arsti, advokaadi, teoloogi, riigimehe või mõne muu tegeliku ja n. üt. „üldise” töö tegijal ei olegi osa meie rahvusliku kultuuri loomisel? Meie ei või kõige teoretiseerimise juures muidugi mitte unustada, et kõik meie võimalused lõppeks põhinevad ikkagi vahetult meie rahval, selle vaimsel, füüsilisel ja ka majanduslikul jõul, ja et seega kõik, kes sel alal töötavad, kaudsemalt või otsekohesemalt teevad sama tööd ja teenivad sama eesmärki. Jääb ainult soovida, et meie kaudsemail aladel püütaks, nagu kõnesolnud aladelgi, kohastada oma tööd, teadmisi ja meetodeid enam kui senni otsekohe meie rahva ja kodumaa tarbeile, ja et sealgi jõutaks täie­likule arusaamisele ja selgusele, et meie kõigi ühine töö on sihitud ühele Ja samale: eesti vaimse kultuuri tulevikule. Ja kui me kõik ühiselt selle eest töötame, siis on meil ja just meie põlvel olemas kõik eeldused eduks, suuremad kui need olid varemail aegadel. Meil on juba täisväärtusliku kultuurelu traditsioone, meil oli Noor-Eesti, meil on oma ülikool.

Ja viimati, seda tööd kannab meis üks jõud, mida ka liig madalalt ei tohi hinnata: armastus selle kõige, kui oma eesti töö vastu, töö vastu, mida enne meid siin seotud käsi on tehtud ja usutud. See elab edasi meis.

Harri Moora

Koguteosest „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1923