Mõtteid tänapäevast ja tulevikust
Aegamööda on kadumas näitelavalt vana õilis ballett. Asemele astub revüü. Kas ei märka me selles ajavaimu põhjapanevat murrangut? Ballett ja revüü – kumbki neist kajastab eri maailma. Tantsitud draama asemele, milles igal esinejal oli individuaalne osa, asub takti ja šablooni kummardav revüü, milles iga esineja on vaid osake massist ja jälgib ühtlast liikumise rütmi; kus üks tantsija ei erine teisest, kus kujud, rõivastus ja värvid individuaalselt kaovad grupi esinemise homogeensuses.
See on XX sajandi rütm laval ja – elus. Taktikepi nõiamõju märkame kõikjal – taktikeppi ja ühtlaselt liikumapandud massi. Kuhu on jäänud inimene ise? Individuaalsest isiksusest on saanud massinimene – ilma isikliku vastutuseta muu kui taktikepi ees, ilma isiklike tõekspidamisteta muu, kui jumala ees, kelle paletki ta tohib näha vaid sellisena, nagu taktikepp seda kujutab.
See on ideoloogiate vahetus, mis meid kummitab.
Oli aeg, kus „L’etat c’est moi” andis aset loosungile „égalite, fraternité”. Nende vahel oli verine revolutsioon: nii vahetusid ideoloogiad. Absolutism, mis teenimise eesmärgiks seadis sünnipärase õigusega pühitsetud majesteedi, andis maad rahvavalitsusele, mille kristalliseerunud kujus hakkas arenema individualism. Kahjuks distsipliinitu individualism. Kas sellepärast, et ta polnud veel küpsenud kandma uut ühiskonda või ei olnud isik suuteline kandma vastutust? Igatahes selle maailmavaate poliitiline avaldusvorm – demokraatia – hakkas lagunema ja selle ümberkujunemist uueks valitsemisvormiks oleme me kõik kaasa elanud. Pendel on jälle kord teinud võnke. Ta on tõstnud esikohale uue mõiste, mille teenistusse inimene pidi rakenduma, müstilise mõiste – rahvuse, mis pidi distsiplineerima individualismi ja seadma selle üldsuse teenistusse. Rahvus pole mingi uus mõiste, aga viis, kuidas seda käsitletakse, on uus. Isiku heaolu taandub rahvuse heaolu ees, sest isik on kaduv suurus, rahvus aga jääv. Kosmopolitism taandub šovinismi ees, sest kosmopolitism tähendab füüsilist nõrkust, šovinism aga dünaamikat. Maailmakultuur taandub rahvusliku kultuuri ees, sest rahvuslik kultuur tähendab enesesäilitamist, maailmakultuur aga ühtesulamist teistega. See uus vaatekoht tähendas rahvaste enesessesulgumist, isoleerumist. See tähendas aga ka isiku loobumist tõelisest individualismist ja omatahtest, andes selle üldsuse teenistusse, ja sellisena muutus isik ise mittemillekski rahvuse kõrval. Tema asemele astus rass – homogeenne, ühtlaselt mõtlev, ühtlaselt tundev, ühtlaselt tegutsev.
Mis oli sus selleks tõukejõuks, mis pani massi liikuma teises suunas? Kas oli see taasärganud rahvuslus, mis sundis ühte klassi kuuluvaid inimesi isoleeruma teistest ja vabaks andma individuaalsed jõud klassi teenistusse? Kas oli see teadvus eelseisvast hävingust, mis otsis enesekaitset? Ei. Rahvus oli ainult tulelondiks, mille abil koondati ridu, ridu, mis olid v a l m i s koonduma. Rahvus pole väärtus iseeneses, vaid ainult suhetes teistega. Mais, kus pole homogeenset rahvust, märkame samu ideoloogilisi sugemeid kui neis, kus ta olemas.
Või oli see vastutustundetute juhtide piiramatu omavoli ja jõulise propaganda tulemus? Kas üldse on mõeldav, et massile midagi võib peale suruda, mille vastuvõtmiseks tal omal valmisolek puuduks? Niikaua, kui mass uskus, et tema eluülesanne on teenida isandat, püsis ainuvalitsus; hetkel, mil ta hakkas selles kahtlema, langes monarhi pea tapakirve all. Ei olnud selleks tarvis muid relvi kui heinahangusid ja kirveid ja – spontaanset jõupuhangut. Mass, kes oli suuteline rajama vabameelse demokraatia, osutus suuteliseks seda ka hävitama. Ükski ideoloogia ei nakataks inimest, kui temal puuduks valmisolek seda vastu võtta, nagu ei suudetaks aru saada rütmist, kui puuduks rütmitunne. Seega juht saab öelda ainult seda, mida mass on valmis uskuma. Sellisena on juht vaid massi käesoleva ajastu mõtlemisviisi ja arusaamade kandja, nende kontsentreeritud ja kristalliseerunud kehastaja. Seejuures aeg ja selle vaim kuuluvad kokku. Mis XIX sajandi Prantsusmaad oleks pannud naerma, sai XX sajandi Saksamaal sügavaks tõeks.
Seega ei taastärganud rahvustunne ega üksikute juhtide jõuline propaganda ei olnud selleks peamiseks tõukejõuks, mis kujundas individualistist kollektivisti – selle tekkimise allikad viivad meid hoopis teisale.
Viimase sajandi tehnika hiigelareng jättis tagaplaanile inimese. Tema vaimne elu ei suutnud kaasa sammuda tehnilise eduga kõigil aladel. Uued leiutised, uued avastused, liiklemisvahendite tohutu areng, tehnika jõuline edasirühk surus inimesele peale liiga palju uusi muljeid, liiga palju, et neid ära seedida. Iga uus päev tõi uue sensatsiooni, kiirus, mis liiklemisviiside areng talle andis, võimaldas tal lühikese ajaga olla kontaktis paljude erinevate kultuuridega ja rahvastega, raadio, mis kõrvaldas olulise tõkke osasaamises teiste rahvaste eluavaldustest, korvas teda senitundmatute muljetega. Vana aeglase mõtlemisviisiga harjunud XIX sajandi keskpärane eurooplane ei suutnud kõiki muljeid aktsepteerida vajaliku sügavusega, mille ette tehnika areng tema seadis. Kõik tuli talle liiga järsku, liiga suures hulgas. Talle ei jäänud väliste sündmuste taustal aega kõigesse süveneda, torm kiskus teda kaasa. Ja tema vaim – tema siseelu – jäi maha. Uus rütm ümbritses teda. See oli masinate rütm. See kiskus teda välja tema idüllilisest isoleerumisest, pöördumisest enesesse, ja ta leidis end nagu maapoiss suurlinna liikluskeerises, suutmata orienteeruda nähtu ja kuuldu gigantses rägastikus, ja laskis end kaasa kiskuda voolust. See uus rütm tungis kõigisse tema eluavaldusisse: me kohtame teda kirjanduses ja kunstides (impressionism), me kohtame teda muusikas (jazz), me kohtame teda psühholoogias (rakenduspsühholoogia), me kohtame teda kõikjal. Impressionism taotleb muljet, sest pole enam aega süveneda sisusse, jazz taotleb kergust ja rütmi – kergust, mis ei pinguta mõtlemist ja rütmi, mis vastab uue liikumise inertsile.
Võiks öelda – masin assimileeris inimese. Nagu moodsas masinas kõik toimub rütmis ja kellavärgi täpsusega varem ettemääratud korras, nii ka inimeses hakkas ilmnema sugemeid selle korrapärase masinlikkuse järele, mis aitas teda üle saada uute muljete kaosest, tarvitsemata sooritada hiigelpingutusi oma vaimses mõtlemisprotsessis ja kartmata sealjuures, et teda järgnevate muljete tulvast seisatamise hetkel ilma jäetakse.
Võib-olla alles aastakümnete pärast tulev põlv mõistab täielikult seda murrangut, mida ХIХ sajandi lõpp ja XX sajand tõi masside ellu. Järeldused, mis sellega kaasnevad, ei ole veel lõppenud. Üks inimpõlv tagasi veel täielikku rahu ja enesessesüvenemist ja järsku üks inimpõlv edasi täielik muljete kaos. See põhjustas lagunema maavaikuses omandatud individualismi, sest inimesel lihtsalt ei jätkunud enam aega ja mahti süveneda enesesse ja enese üle mõtlemisse. Täpselt nagu teisedki tema ümber, ta oli haaratud väliste sündmuste keerisesse, haaratud samadest muljetest ja uudsusest. Tõsi – see tõi küll inimesi üksteisele lähemale, kuid mitte sisemiselt vaid ainult väliselt. Nii nagu ta kippus võõraks jääma iseenesele, nii veel enam ta jäi sisemiselt võõraks teistele.
Nii tekkis kollektivistlik inimolend – tarbest jagada muljeid koos teistega ja suutmatusest elada oma sisemist elu keset teda ümbritsevaid kaootilisi sündmusi. Tekkis kollektivistlik inimolend, kes vajas juhti, nagu linnatänavasse eksinud maapoiss vajas teenäitajat, juhti, kes oli valmis võtma enesele tema koorma j a kandma vastutust tema eest.
Nii ei ole XX sajandi rahvuslus mingi spontaanne rahvuslik taasärkamine, tunnetepuhang, vaid pigemini mõistuslik grupeerumine, koondumine ridadesse pealetungivate sündmuste vastu. Rahvuslus äratati ellu, et ta oleks tunglaks, mis aitaks masse koondada enese ümber. Sest XX sajandi rahvuslusele on kaduma läinud see spontaanne tundetoon, mis teda ülal hoidis varematel aegadel: kosmopoliitilised ideed, mis said uut hoogu Maailmasõja järelaastatel, toetatud tehnika arengust, kõrvaldasid tõkked rahvaste lähenemisel üksteisele, tasandasid vastuolusid ja tõid eilsete vastaste kultuurid üksteisele lähemale. See rahvuslus, mis tänapäeval seab müürid rahvaste vahele, on üles piitsutatud, üles soojendatud rahvuslus. Traktaadid rassikultuurist ja rassi olemusest ja omadustest katsusid tundmustest lõdvaks jäävat rahvuslust inimese mõistusele lähemale tuua, et leida tuge ratio mõjustamises. Oli tunne, nagu ähvardaks rahvuslust tõsine kokkuvarisemine, nii palju tugesid püüti leida tema ülalhoidmiseks. Sellisena see taassündinud, osalt mõistusele tuginev rahvuslus on nagu leegi loitmine enne kustumist, sest kus tundelised elemendid nõrgaks on jäänud, suudab mõistus vaevalt säilitada usu ühtehoidmisse. On tarvis vaid veel üht inimpõlve, et muuta kõiki prantslasi, inglasi, sakslasi, venelasi ja eestlasi üheks suureks rahvuseks – eurooplasiks, nagu ameeriklased on ameeriklased. Seega võib ehk kord täituda Napoleonist algatatud, Briand’ist edasi arendatud ja krahv Coudenhave-Calergi’s endale kaitsja leidnud idee Euroopa rahvuste sulatamisest ühte Euroopa riiki. Veel vaid vana põlv ei ole suuteline kohanema muutunud oludele, aga ta elab ennast välja sõdades, et valmistada ette uut rahujanunevat järelpõlve.
Alles see uus põlv võib uuele maailmale vastu astuda teadlikult, ettevalmistatult ja kainelt, olles maast madalast harjunud kõike seda võtma loomulikuna ja igapäevasena, millega kohanemiseks XIX sajandist päritolev eurooplane vajab tervet inimpõlve. Ja alles see tänasündinud uus põlv on suuteline looma taas korda maailma valitsevas anarhias (riikidevahelises läbikäimises), et tõsta pilku üle nende saavutuste, mis XX sajand inimsoole on andnud. Ja sellele põlvele jääb siis aega süveneda iseendasse ja kasvatada uut individualismi, mis vastaks sajandi tarvidustele. Meie põlve ülesanne on ainult hoida närve. Ja võidelda kollektivistliku maailmavaate levimise vastu. Sest üksikult iga inimene on õilis, kollektiivselt muutub ta jõhkraks ja talumatuks. Tuleb toetada ja kasvatada isiksust, et ta kaduma ei läheks järgnevatele põlvedele. Massi vastu tuleb seada üksikindiviid, kes sisimalt ei laseks ennast kaasa tõmmata massi valitsevaist suundadest ja jääks temast seesmiselt isoleerituks, sest vaimselt üksikuna inimene on täiuslikem ja puhtaim.
Nii see pulbitsev, sinna-tänna võnkuv inimene – kui vaatleme teda ajastu valgusel, ja arenev ning sihikindel – kui vaatleme teda ajaloo valgusel – see inimene valmistab ette uut epohhi. Pidevas võitluses eneses ja endast väljaspool, pidevas võitluses isiku ja massi vahel ta arendab maailma, kus vastandlikud ideed põrkavad üksteise vastu, et luua sünteesi, mis saab äärmuseks uuele ideele, mille kokkupõrkest välja kasvab taas uus süntees. Sellest vaatepunktist elame tänapäeval läbi ainult üleminekuaega, kus vastandlikud ideed on põrganud kokku, et taas luua uusi kestvamaid väärtusi.
R. Aller
Akadeemiast nr. 1/1940
