Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Viktorianism” on Inglismaal teatava õigusega saand noorema pärastsõjaaegse sugupõlve terava pilke aluseks. Lytton Strachey, Aldous Huxley, Sitwellid on küllaldaselt piitsutand selle usku kitsas­tesse dogmadesse, selle eneseiroonia puudust, selle veendumust, et 19. sajandi Inglismaa oli parim kõigist võimalikest maailmadest. Isegi kõigi kriitilisemais kuninganna Viktoria ajajärgu vaimudes, näiteks Matthew Arnoldis, laidetakse võimetust ennast julgelt näha nii, nagu ollakse tõeliselt. Kuid arvustajate ja ironiseerijate koori sekka hak­kab kuulduma hääli, mis uuesti imetlevad viktoriaanlaste vitaalsust – elujõudu, mis oma ebakriitilises lokkavuses võib hõlpsasti ahvatella nalja heitma, kuid mis ühtlasi on tootnud rea kujusid, millele prae­gusel ajal pole kerge võrdseid kõrvale sääda. Isegi Alfred Tennysonisse on mõned arvustajad uuesti armund. Seda enam leidub neid, kes tunnustavad sellaseid kaljudepaiskajaid nagu Thomas Carlyle, John Ruskin, George Meredith ja Robert Browning. Eriti viimases on mehine värskus ja ründamisvõime liitund komplitseerit, peenetoimse intellektiga, mis küll ei lahenda elu viimseid põhiküsimusi, kuid on neist kogu aeg teadlik ja ühtlasi oskab arvestada reaalsust, mida see näeb ulatuslikumalt ja teravamalt ning suurema uurimiskirega kui pea kõik tema kaasaegsed.

Browning, kelle esimesest kirjanduslikust esinemisest parajasti täitub sada aastat, on nagu nii paljud inglise vaimuelu silmapaistvai­mad nimed arenend väljaspool literaatide rühmitusi ja sõpruskondi. Ta ei õppind ei Oxfordis ega Cambridgei’s, kuigi jõukad vanemad oleksid talle seda võimaldand, vaid otsustas eemal public schooridest ja ülikoolidest otsida hingepäästust pühakodadest, mida teised ei tunnustand. Tennyson arenes Cambridge’is tüübiliseks gentlemaniks, kelle ideaalideks olid tema kihi ideaalid. Browning kasvas kodus, kus harrasteti Talmudi, Paracelsust, keskaegseid legende võib-olla veel anduvamalt kui uuemat kirjandust. Ta oli vara õppind hindama Pope’i klassitsistlikku luulet, kuid Pope’i tunnuslauset: „The proper study of mankind is man” – „inimkonna õigeks uurimisalaks on ini­mene” – asus ta teostama mitte tallat teedel, vaid tihnikutes, mida seni oli vähe külastet. Koha Westminster Abbey poeetide nurgas kindlustas Browning endale iseseisvamate võtetega kui populaarsem Tennyson.

Sündind a. 1812 Londonis varanduslikult õitsvates oludes, võiski Browning vabamalt anduda oma eriharrastustele kui nii mõnigi teine. Algusest pääle sattus ta oma Inglise pangas teeniva, erakordselt arenend isa mõju alla, kelt m. s. päris oma suure huvi kunstiajaloo vastu, mis ta varsti tõstis üheks parimaks itaalia kunsti tundjaks Inglismaal. Andekalt emalt ta omandas armastuse muusika vastu, mille jälgi on kogu tema toodangus. Hariduse ta sai pea täiesti kodus. Lühiaegne klassilise filoloogia loengute kuulamine Londoni ülikoolis tuleb vae­valt arvesse. Eriteadlase põhjalikkusega süvenes ta mõnessegi küsi­musse, millest keskmisel haritlasel pole ebamäärastki aimu. Pole sellepärast ime, et ta oma teoseis ei märgand arvestada tavalist luge­jat, kelle eelharidusega ta polnud õieti tuttavgi. Tema paljusiunat raskestimõistetavus sellest kahtlemata suurel määral olenebki. Ta tundis detailselt keskaja, eelrenessansi, renessansi ja baroki Itaaliat, eriti selle kunsti ja kirjandust, siis klassilise antiigi, hellenismi, kesk­aegse juutluse, Prantsusmaa, Hispaania ja Saksa kultuuri, isegi Vene­maad, kus ta ise viibis lühemat aega, kirikuisasid, vanemat ja uuemat filosoofiat, tunduval määral ka idamaa kirjandust. Terava pilguga nii üldprobleemide kui ka iseloomustavate üksikasjade jaoks tungis ta sellesse määratusse ainestikku, sagedasti vaimustudes pitoresksetest detailidest ja niiviisi ette kogudes materjali, mis hiljem ta muidu tugevasti intellektuaalsele luulele andis värvi ja liha. See teeb aru­saadavaks, et tema teoste lugemine igakord ei anna täiesti rahulda­vaid tulemusi ilma mõne Browningi-entsüklopeedia kasutamiseta,, mida aja jooksul on tekkind mitu. See ei tähenda siiski, et tema luule hing ei oleks teisiti tajutav kui raskete kommentaaride kaudu. Isegi Dante ja Milton annavad kõige rohkem sellele, kes neisse süveneb, otsides vahenditult tekstist esile hõõguvat luulet. Kommentaarid võivad selle naudingu hiljem küll veel kõrgendada ja muljeid täpsus­tada, kuid enamasti jõuab tuumani ka ilma nendeta. Sama maksab ka Browningi jõulise toodangu kohta. Selle suur sisemine elavus peaks mõjuma igasse vähegi tähelepanelikku ja herka lugejasse, kuigi tema mõttestikku tungimine nõuab mõnikord täpsamat ja filoloogili­semat tööd.

Vähe on autoreid, kelle loomingus kirjanduslikel mõjutustel on etendada ebaolulisem osa. Materjale on Browningil väga mitmelt poolt, kirjanduslikke kajastusi on suudet jälgida väga paljudes koh­tades, kuid mujaltvõetu rakendus on pea alati omapärane, isegi esi­mestes säilind töödes. Oma lapsepõlve katsetes ta jäljendas Byroni, hiljem ta sattus tol ajal veel vaevalt tunt Shelley ja Keatsi pääle, kelle jälgi paiguti esineb ta esimeses trükkteoses Pauline (1833), mis sisal­dab suurepärase hümni „päikeselkõndijale”, Adonaise ja Vabastet Prometheuse autorile. Hiljem võib juttu olla ainult võõraste kivide liitmisest iseseisvalt kavastet ehitistesse ning juba olemasoleva isiku­pärase stiili ikka intensiivsemast väljaarendusest. Oma vaimulaad, oma meetod, oma keel olid leit – tuli ainult neid kujundada üha ots­tarbekohasemaks ja painduvamaks, neid kohandada uutele ülesanne­tele, neist välja võtta nende viimsed väljendusvõimalused. Sarnases sirgejoonelises sammumises kord tunnetet eesmärgi poole seisabki pea kõrvalekaldumatult Browningi kunstiline tee.

Browningi arengu mõistmiseks tuleb teada tema ajajärgu mõnin­gaid erinevusi n. n. romantilisest perioodist. Wordsworthile, Coleridgei’le, Shelleyle, Keatsile, isegi Byronile on omane suur introspektiivsus ja panteistlik tung süvenemiseks loodusse. Shelley pilv, lõoke, läänetuul on luuletaja enda siseelu projektsioonid, kuid neis puhub ka suurte avaruste õhku. Autori ja universumi vahel ei ole enam olulist vahet – kõik on tunne ja elamus. Byronile on kõu ja äike mingi suure, tema enda omale sarnaneva maailmahinge kirgede väl­jenduseks, Keatsi ööbik laulab laule, mis ammu hämaralt peitusid luuletajas eneses. Kõiksus saab luuletajale uitlemisalaks, millesse ta võib hardalt viskuda, tundes selles sama elu nagu iseendas. Suur, vaimne ja inimtaoline ema loodus on kõige hingestaja. Säärases subjektiviseerit maailmas võib ikka edasi anduda oma tavalistele tunne­tele, leides neile vaid hoopis määratuma ärareageerimisala kui see, mida pakuks harilik inimmiljöö. Kuski pole müüre, mis takistaksid edasitungi – universum on homogeenne. Tuntakse ennast osana kõiksusest ja kõiksust laiendet minana. Igalpool näib ringlevat oma tundefluiid.

See suur mina (ja mina laiendusena võetava maailma) tunne oli järgnevas luuletajate põlves märgatavalt nõrgenend. Tennysoni vare­mates luuletistes tundub nii Shelley kui Keatsi mõju, kuid tema värsid on jahedamad, tema virtuooslikkuses pole ta õpetajate siirast ja suurt ekstaasi. Teatavale tahtlikult viljeldavale preesterlikkuse toonile vaatamata on tema luule argipäevale võrratult lähem kui Keatsi või Shelley oma. Üldpinge on nõrgem, innul pole nii tugevaid tiibu, välisilma kirjeldused on objektiivsemad. Ka Browningis pole enam romantikute sageli ülepingutet ülisubjektiivset emotsionaalsust. Ta vaatleb maailma kainemalt, suuremast vahemaast, suutes asetuda teis­tegi vaatekohale. Ühtesulamistungi kõiksusega pole temal enam mär­gata, loodus ja inimene on temale eriasjad, mida tuleb vaadelda eraldi. Ning tema huvi suundub eeskätt inimesse – mitte iseendasse, vaid inimesse kui objektiivsesse, väljaspool teda ennast oletsevasse tõsi­asja.

Seda näitab ilmsesti juba tema luuletiste vorm. Browning on Proteus, kes alati esineb kellegi teisena. Üsna harva ta kõneleb otse omaenda nimel. Juba Pauline’is on selgeid tunnuseid, et kange­last ja autorit ei saa ilma muuta samastada. Järgmine suurem teos, laialt kavatset ja teostet Paracelsus (1835), on draama, seega töö, mil­les autor otseselt üldse ei pääse kõnelema. Kuid ühtlasi see osutab juba selgesti, et ka draama ei ole Browningi pärisala – selleks ta ei hooli küllaldaselt tegevusest. Tegelaste kõned näivad määrat ainult või päämiselt lugejale või kuulajale, nad ristlevad harva tegevuspineva dialoogina, vaid arenevad alatasa pikkadeks omaette poeemi­deks, monoloogideks, mis ei mõjuta sündmustikku. Kogu tähelepanu keskendub tegelaste siseellu, nende hingelise arengu võimalikult täielikku kujutusse. Et see suund pole alateadlik, vaid teadlik ja taht­lik, seda tõestab raamatu esiväljaande eessõna, kus luuletaja teatab, et tahab „tarvitada meetodit, vastupidist sellele, mida kasutavad need autorid, kes vaimu ja tunnete nähteid püüavad väljendada isikute ja sündmuste kaudu; ning et ma selle asemel, et taoteldava kriisi saavutamiseks ja arendamiseks appi võtta väliste sündmuste aparaati, olen söandand õige peenusteni esitada meeleolu ennast, selle tõusu ja ede­nemist, ning lasknud seda mõjutavaid ja määravaid tegureid ilmneda üksnes nende tulemuste kaudu, jättes nad ise tagapõhja või koguni eli­mineerides nad täiesti”. Eessõnas oma pikale, osalt jutustavale, osalt midagi praeguse aja sisemonoloogi taolist pakkuvale poeemile Sordello (1840) ütleb ta: „Asetasin päärõhu ühe hinge arengu intsiden­tidele, midagi muud pole mõtet uurida.” Sellest põhiseisukohast, mis näitab Browningi erandlikku huvi psühholoogilise vaatluse vastu, ongi tingit tema luule päävormi, n. n. dramaatilise monoloogi tekkimine.

See vorm ei sündind küll otsekohe. Rida lava jaoks mõeld lühe­maid näidendeid tõestas vahepääl, et Browningil ei puudund teatri-instinkt nii täielikult kui Paracelsuse põhjal oleks võind arvata. Siiski ta eelistas ka neis draamades psühholoogilist maali haaravale tegevu­sele. Tuttavaim ta näidendeist, värvikas ja võluv Pippa Passes (Pippa läheb mööda, 1841) keskendab kogu valgustuse nelja inimese või inimpaari sisearengu otsustavaisse momentidesse. Dramaatilisimal hetkel toob juhuslikult mööduva itaalia töölispiiga Pippa muretu laul nende hingelistele heitlustele lahenduse, mõjudes neisse üliinimliku ilmu­tusena. Siin on ant üks Browningi edaspidise luuletehnika kohta otsustav joon – kalduvus mõni oma tegelaste elu kriitiline hetk ase­tada kiirteheitja ette ja selle kaudu tungida nende hingeelu peidet nurkadesse.

1842. a. ilmund luuletiskogu Dramatic Lyrics sisaldab juba päämiselt monolooge, mis on pand tegelaste suhu. Palju leidub küll veel puhtjutustavat ballaadilist ja ka lüürilist elementi, kuid jutustus esi­neb pea eranditult mina-vormis, ja niisugused hiilgepalad nagu „My Last Duchess” või „Porphyria’s Lover” annavad kitsaimas raamis täieliku teravakontuurilise hingeportree. Mõlemas pääseb juba tuge­vasti esile Browningis aegapidi ikka enam arenev huvi ebatavalise ja vahel ka haiglase vastu. Lühikeses vestluses uue abielu sobitajaks tulnud aristokraatse saadikuga paljastab Ferrara hertsog „Minu vii­mases hertsoginnas” endise, nähtavasti hukata last abikaasa pildi kommenteerimisel oma renessanslikult keeruka, brutaalselt kõrgi, armastusvõimetu, kuid armukadeda, ebainimliku, kuid kunstisse kiindund hingelaadi. Poolelteisel leheküljel on ant täielik pilt renessansiaeg­sest itaalia vürstist. „Porphyria armastaja” on armharda hullumeelse jutustus ekstaasihetkest, mille jäädvustamiseks ta kägistas oma armsama ta enda pikkade pehmete juustega. Kummaski palas satume vahenditusse kokkupuutesse väga individuaalsete ja ühtlasi väga tüübiliste hingedega. Kummaski on suure luule elektrit ja üllatavust. Kummaski on napilt, kuid täielikult suudet anda kujutlus keskkonnast. Järgnev kogu, Dramatic Romances and Lyrics (1845) ei näita veel dramaatilise monoloogi lõplikku vormumist, kuigi rikka­likult sisaldab julgelt löövat ja psühholoogiliselt teravat luulet, kuid Men and Women viib tipule Browningi lühemate monoloogide tehnika.

Sellele vaatamata, et Browningi naine, kitsarinnalisest vanemate­kodust haigena temaga põgenend ja abielus füüsiliselt ja hingeliselt tervenend Portugaalia sonettide autor Elizabeth Barrett, teda korduvalt oli anund kunagi maailmale näidata ka oma tõelist palet, selle asemel et kõnelda ainult oma tegelaste kaudu ning et Browning temale oli annud sellekohase lubaduse, osutus tõotuse täitmine talle võima­tuks. Ta polnud introspektiivne ega egotsentriline, vaid ekstravertne luuletaja, keda rahuldas vaid sukeldumine võõrastesse hingeeludesse. Nagu Shakespeare elas ta vaim täit elu alles siis, kui ajutiselt samas­tus mõne teise kujuteldava inimolendi omaga. See kalduvus ilmneb endisest veelgi tugevamini pääle 1846. a. toimund abiellumist avaldet kogus Men and Women (1854). Kuigi osa Browningi elutun­dest ja ilmavaatestki läks üle tema lood kujudesse, ei sündind see iialgi nii jäägita kui näiteks Byroni draamades, kus kangelased on vaid autori romantiseerit teisendid. Browningi kangelased elavad oma elu ja esindavad oma maailma, mis väga sagedasti erineb oluli­selt nende looja omast. Seda näitab eriti käesolev kogu, kus viitküm­mend teravasti individualiseerit isiksust mitmest ajast ja maast ning mitmesugustes olukordades on kujutet reljeefselt ja üldinimlikkkuseni küündiva süvenemisvõimega. Eluhetked, situatsioonid, millest autor lähtub, tähendavad enamasti mingit pöördekohta tegelaste aren­gus ja saatuses ning lasevad luuletajal heredasse valgustusse asetada nende põhiolemust. Need monoloogid ei sarnane näiteks Tennysoni Ulyssesele, kus on esitet lõpmattuseni otsiva ja paremust ning uudsust taotleva kangelase ideaalkuju, ilma et oleks ant konkreetset situat­siooni. Ulysses ei näi kõnetlevat mitte oma kaaslasi, vaid saatust ja inimkonda. Nii sisu kui vorm on üldistet ja õilistet laadi, klassitsistlik-romantilise ajastu stiilis, ilma realismita. Autor ei näe indiviidi, vaid tüüpi. Browningil on kõik teisiti. Ka tema on huvitet tüübi­lisest ja olulisest, kuid tema meetodiks on seda välja koorida indivi­duaalse elu komplitseerit koest. Ta meenutab sajandi teisel poolel aegapidi õitsele löövat psühholoogilist romaani innult, millega ta süü­vib kujuteldavasse tõelikkusse sellisena, nagu see võiks igal hetkel tegelikult meie silme ette sattuda. Elu lihtsustamine temale ei meeldi – ta eelistab jälgida selle keerulist narmastikku, selle hämmastavaid põiminguid, selle ekstsentrilisve ja ebasümmeetriat. Tegelikkuse illusiooni suurendamiseks laseb ta harilikult oma tegelastel dramaa­tilises olukorras kõnetella mõnda teist isikut, kelle suhtumine kogu aeg kajastub nende monoloogides. Sääljuures Browningi kultuuriloolised huvid avalduvad sageduses, millega ta oma kangelasteks valib tüüpe, kelle tunnetes ja püüdmustes väljendub nende aja ja ümbruse olemus. Vahel ta suured ajaloolised teadmised võimaldavad tal oma pilti pai­gutada nii palju spetsiifilisi, ajavärvingut rõhutavaid detaile, et nende täpsaks mõistmiseks läheb tarvis hääd asjatundmist. Luuletiste aru­saadavus võib selle all kannatada, kuid realism kindlasti suureneb. Luuletaja sümpaatia on suunat olukordadele, kus mitu ajastut, mitu kultuuri, mitu ilmavaadet põrkuvad või valgustavad üksteist, illust­reerides maailmaajaloo dünaamikat ja ürginimlikke probleeme. Mit­meski tema luuletises käsitellakse uue ajastu hämarat sissetungi mine­viku mõistete ja reageerimisviisidega harjund inimteadvusse. Ses suhtes on meisterlik „Epistel araabia arsti Karšiši kummalisest medit­siinilisest kogemusest”, kus idamaa teadlase õigeusklik meel hämmastub kokkupuutel kristluse uuelaadse õhustikuga.   Karšiš kirjeldab oma õpetaja Abibile kohtamist Laatsaruse nimelise haigega, kes väi­dab, teda olevat surnuist äratand inimene, kes ühtlasi olla jumala poeg. Hoolimata püüdest asja võtta puhtmeditsiinilisest vaatekohast ei suuda araablane tõrjuda muljet millestki ainukordsest ja üliinim­likust. „Kleonis” kirjeldetakse kreeklaste usulist ja kultuurilist meel­sust hellenismi ajastul, apostlite tegevuse aegu. „Holy-Cross Day” sel­gitab grotesksel, kuid aegapidi üha tõsisemaks muutuval toonil keskaegse juutluse suhtumist võidukalt laiutlevasse katoliku kirikusse. „A Grammarian’s Funeral” on ditürambiliselt innukas varahumanismi pedantse, kuid ennastsalgava teadmisjanu ülistus, millest aimub kesk­aja ja renessansi võitlus. Jändrikuna ja hoogsana kasvab see luuletis üheks Browningi võimsaimaks idealismi apoteoosiks – ka sellase idealismi, mille otsesed eesmärgid on vääralt valit. Kuid nii kultuuri­looliselt kui ka psühholoogiliselt värvingult parima saavutab Brow­ning renessansi enda käsitluses. Tema kaks suurt maalija-monoloogi „Fra Lippo Lippi” ja „Andrea del Sarto” kuuluvad ehtsaimasse, mida ta on loond. „Fra Lippo Lippi” on erandlikult värske, humoorikas ja inimlikult haarav töö, milles Vasari andmetel luuakse munkmaalija sädelev, häätujuliselt plastiline portree, koondades sellesse otsekui fookusesse renessansiinimeste suurt hooletut elujanu, nende üle aisa löövat vitaalsust selle hubasemast küljest. Kahtlaselt, ebapreesterli­kult retkelt kuhugi halva kuulsusega linnaossa kinni püüt kunstnik pajatab sümpatiseerivale linnavahtkonna päälikule oma elu ja seik­lusi, milles naturalistlik, robustne hing ja šabloonistav kiriklik rutiin satuvad paratamatusse vastollu. Jutustaja verekas temperamentsus, „religioosse” kunsti irooniline valgustus, situatsiooni elavus põimu­vad drastiliseks tervikuks. Traagilisemalt, alistunumalt ja sügissüngemalt mõjub Andrea del Sarto kõnelus oma naisega, kelle pärast ta on toond ohvriks oma vanasti Raffaeliga võistlust talund kunstnikuande, oma au, oma idealismi. Mehhaanilise virtuositeediga saavutab ta nüüd surnud artistliku täiuse, mille ta meeleldi vahetaks kas või tagajärjetu, kuid siira võitluse vastu sügavasti läbielat ideaalide eest. ,,Fra Lippo Lippi” flaamilikult rikka värvistiku asendab siin hahk­jas, jahedalt-pehme poolhämarus.

Men and Women peagu tühjendab dramaatilise monoloogi võima­lusi, seevõrra kui selle eesmärgid on puhtkujunduslik-kunstilised. Domineerib mõttekujutus, mitte intellekt, kuigi viimane on Browningis eriti tugevasti arenend. Muidugi ei tähenda see, et läbi näge­muste poleks sageli näha ilmavaatelisi probleeme. Viimased annavad luuletistele ühtelugu tagapõhja ja mõtte, kuid nad ei esine abstrakt­selt, vaid päämiselt isiksuste ja situatsioonide kaudu. Seda võib öelda „Fra Lippo Lippi”, „Andrea del Sarto”, „Raidkuju ja büsti”, „Kleoni” ning mitmegi teise kohta, kus mõte ja nägemus on leidnud orgaanilise, elujõulise ühinemismooduse. Vahel harva mõttekujutus lööb põlema erisuguse fantastilise tulega, nagu sünges, kummalises „Childe Roland to the Dark Tower Came” („Rüütel Roland tumeda torni juures”), kus valusalt reljeefne, muinaslooline fantaasia meenu­tab teravuselt mõningaid võikaimaid Dante Inferno stseene. See poeem, mil ei näi olevat mingit otsest allikat, viib jubeduse maale, milles kõik on ebatõeline ja siiski mingis sügavamas mõttes reaalne ja usutav. Roland otsib viirastuslikku tumedat torni, kus palju tema eelkäijaid hukkund. Maa, kus ta matkab, on absoluutselt lohutu; kõikjal luurab hirm. Põõsastikke odaga kobades rüütel tabab midagi, mis näib olevat vesirott, kuid hääle kaebavuselt meenutab sureva lapse kiljatust. Keset masendavat üksindust ja hallust kerkib äkki mingi hoone, vormitu ja maotu, millest Roland korraga teab, et see on otsi­tav „tume torn”. Ta ei näe hädaohtu, ta vaid tunneb seda. Ning ta hing tiivustub, ta on valmis viskuma heitlusse. Õudusele järgneb peagu hõiskav finaal. Selle luuletisega Browning tõestab, et omab täiel määral tolle visionaarsuse, mis iseloomustab suuri müstilisi poeete, näiteks Blake’i.

Selle kõrval Browning esineb mõnes üksikus palas ka juba väga teravameelse dialektikuna. Esimene tema n. n. „apoloogiatest”, mis esitavad tegelaste, ja sageli tema enda, ilmavaadet, pikk ja peene­koeline „Bishop Blougram’s Apology”, laseb katoliku prelaati Blougrami oma usulisi veendumusi kaitsta teda rünnata julend noore, au­ahne ajakirjaniku vastu, mängides viimasega nagu kass hiirega. Järg­mises luuletiskogus Dramatis Personae (1864) lisandub sellele sarjale mitu numbrit. Selles raamatus nihkub tunduvalt esirinda Browningi mõtlus. Nii võib öelda, et „Abt Vogler” ja „Rabbi ben Ezra” võtavad kunstiliselt täiuslikul kujul kokku Browningi ilmavaate mõned olulisimad aspektid. „Surm kõrves” peab formuleerima apostel Johannese oletetavat vaimset testamenti, kuid on tegelikult esijoones Brow­ningi enda seisukohavõtt oma aja usuelu kohta. „Prospice” on puht-pihtimuslik ilmavaate- ja elutundeluuletis, täis võitlusmeeleolu ja heitumattust surma ees. „Mr. Sludge, the Medium” esitab ühe spiritisti iselaadset arengut ja vaateid. „Caliban Setebose kohta” kuju­tab primitiivse ahvinimese groteskset usundit. Kõigis mainit luuletistes on palju konkreetsust, kuid mõtteline külg kipub olema üle­kaalus.

Raske, kui mitte võimatu on anda aimu intensiivsusest, mida eriti kaks viimati käsiteld kogu on täis laet. Nende teemide, rütmide, rii­mide, psühholoogiliste tähelepanekute ja miljöö vaheldusrikkus on inglise luules peagu enneolematu. Nii laialdast ainestikku valitses ainult Shakespeare sama suveräänselt. Huumor ja traagika, grotesk ja lürism, realism ja fantastika, idüll ja õudusluule (näiteks „Mesmerismis”, mis on täis omamoodi võrratut rütmilist ja meeleolulist pin­get), iroonia ja paatos, mõtlus ja ditürambilisv, resignatsioon ja rünnakumeeleolu vahelduvad, põimuvad ühte, varjundavad ja kõrgendavad üksteist. Psühholoogiline sissetundmisvõime ületab kõik, mis 19. sajandi inglise kirjanduses sel alal leida. Kõige taga aimub herk, julge, kõike jälgiv ja kõigesse süüviv isiksus, kellele luule muide kaudselt on ka vahendiks oma isiklikkude vaadete ja veendumuste väljendamiseks.

Browning ei ole nimelt mitte ainult maailmale kaasa värelev mimoos ega vastukaja, vaid nagu nii mitmed viktoriaanlased ka jut­lustaja, kel on täita oma vaimne misjon. Tema vaatekohad ja mõõdu­puud võivad läbi tunduda ka sääl, kus ta kordagi ei võta omaenda nimel sõna. Ta ei tarvitse selleks psühholoogiat võltsida, vaid juba tema lähenemisviis teemile, valgus, mille ta heidab oma tegelastele, näitab tema enda hinnangut. Endastki mõista pole kerge tema vaa­teid süsteemistada, sest raske on eksimatult igal üksikjuhul kindlaks teha, kus algab autor ja lõpeb tema kangelane. Ent sageli korduvad juhtmotiivid, kirglik ind, mis avaldub mõnede seisukohtade esitami­sel, ning lõppeks siiski ka mõned üksikud esinemised omal nimel annavad lugejale võtmeid autori arvamuste mõistmiseks. Ilmneb, et Browning on üks eetilisimaid inglise poeete, kuigi ta on suhteliselt mittedogmaatne. Oma kõlbliste veendumuste tugevuselt ta on ehtne viktoriaanlane. Nii peenelt kui ta suudab ja võtabki arvestada iga­suguseid seisukohti, nii võimeline kui ta näibki olevat ironiseerima ka iseenda üle, jääb temasse ikkagi väga tugev annus mingit positiiv­set usku, mingit kannustavat tõekspidamist. Kogu oma arvustamisvõime juures ta on üks oma aja robustsemaid ja optimistlikumaid vaime. Ta usub mingisse defineerimatusse, otse kategoorilise impe­ratiivina kohustuslikku printsiipi igas isiksuses – printsiipi, mille kuuldavõtmine on hingelise ja vaimse elu ja surma küsimuseks. Ta usub, et selle olemuselt elulise ja hää tungi kasuks tuleb kaalule panna kõik – tarbekorral ka tavalised moraalireeglid. Usk enda parima olemuse intuitiivsesse tunnetamisse on tal seot usuga kõikvõimsasse ja igihäässe absoluuti, mida ta vahel nimetab jumalaks. Ühtlasi Brow­ning usub iga ülla impulsi ja inspireerit hetke igipõlistumisse kuski Platoni ideederiigi taolisel ülimaisel alal. Ta on veendund, et ka nurjumine võitluses õigekstunnetetu pärast on väärtuslikum pingutu­seta mandumisest, sest heitluses alles teostub isiksus. Programmaatiliseks võib pidada luuletist „Raidkuju ja büst”, milles siiras impulss saetakse kõrgemale moraalsest konventsioonist. Üle kõige vihkab Browning poolikust. Terve ja vitaalse inimese järskusega nõuab ta eetilist võitlust kuni lõpuni. Kuigi ta teeb kvalitatiivseid vahesid impulsside väärtuses, näeb ta halvima languse tuimumises ja kõhklu­ses. Tema ülimaks sihiks on mingi spirituaalne ekstaas – kuid mitte anduv vaatlus, vaid ekstaas võitluses. Oma põhjalt osutab see ilma­vaade tugevat, kuigi sublimeerit viikingitemperamenti. Võitluste põrgu on tema meelest eelistetav teostuse paradiisile. Üha uute ja uute kujuvõttudena kehastub see ilmavaade tema luules – võib-olla puhtaimalt ,,Rabbi ben Ezras”, kus osalises nurjumises nähakse edasi­tungi päämist ergutist, ning „Abt Vogleris”, kus muusikast leitakse võrdkujusid inimelu põhiküsimustele. Browningi määratus luuleportreede kogus esinevad need motiivid vaibumatult kord positiivsete, kord negatiivsete näidete najal. Heitleva elu- ja täiustumisinnu luule on leidnud vähe sama sõnavõimsaid esindajaid kui tema.

Need maailmavaatelised jooned ning ühtlasi ka Browningi lood uus kirjanduslik vorm esinevad imponeerivalt tema hiigelpoeemis Sõrmus ja raamat (The Ring and the Book, 1868-9) – teoses, mis erineb tugevasti kogu eelnevast kirjandusest ja millele ka pärastises pole leida õiget paralleeli. See on Browningi suurim tribuut maale, millest ta kirjutas: „Avage mu süda ja te leiate sissegraveerituna: ,Itaalia’.” See on samuti tema suurepäraseim retk inimpsühholoo­giasse, tema julgeim ja õnnestunuim katse loobuda peagu kõigist huvilätteist pääle psühholoogiliste. Nii mahult kui plaanilt on see ainu­laadne.   Oma enam kui 20.000 blankvärsireaga on see massiivseim kõigist viktoriaanlaste poeemidest. Ning plaani on hiljem küll jäljendet, kuid mitte kunagi sama jõu ja järjekindlusega. Ühte 17. sajandi lõpul Roomas aset leidnud roimalugu jutustetakse kümme korda küm­nelt eriseisukohalt kuriteo kordaasatjate, ohvrite, tunnistajate ja roima vaid kuulu järgi tundjate monoloogides, pärast seda kui autor on kõik põhifaktid, kogu välise asjakäigu jutustand teose sissejuhatavas osas. Kuski Firenze vanaraamatukaupluses luuletaja satub koltund köitele, mis osutub ühe vana kohtuprotsessi materjalikoguks. Rännates üle tänavate ja turu hakkab ta oma ostu uurima säärase maad ja taevast unustava õhinaga, et otsustab tungida asja põhjani. Ta tahab kuivade kohtuaktide andmetest välja otsida olulise tõe, rekonstrueerides tege­laste hingeelu. Leit raamatut ta võrdleb kullaga – metalliga, millele luuletaja mõttekujutus peab lisama ollust, mis aitab seda vormida täiuslikuks sõrmuseks – ainult intuitiivselt tabatavaks tõeks, mispääle lisaaine lihtsa keemilise protsessi varal uuesti kõrvaldetakse kallismetallist. See võrdkuju on poeemi päälkirja lähtekohaks. Brow­ning tahab tungida läbi sajandite, tõetruult taastootes tragöödia, mille tõsiolemust ta vaimus näind. Ta teeb seda geniaalse kujutlusvõimega, täielikus kooskõlas andmetega. Iga monoloogiga läheneme rohkem ja rohkem autori intuitsioonile juba alul jutustet sündmustiku taga peituvatest psühholoogilistest motiividest. Täielikult arvame seda tundvat alles kümnenda monoloogi lõpul. Näeme, kuidas kiht-kihilt langevad katted iseloomudelt ja nende tegudelt. Hing paljastub hinge järgi. Iga üksik autoportree on eriviisil huvitav, haarav, ülendav või vapustav. Teose lõpul oleme läbi eland täieliku katharsise.

See on lugu kodanliku sünnipäraga noore contessa Pompilia Franceschini hukkumisest oma toore, rahaahne ja pelgurliku abikaasa krahv Guido ja tema palgamõrtsukate käe läbi, pääle seda kui Pom­pilia puhtuse läbi hingelisest sondumisest virgutet noor vaimulik Giuseppe Caponsacchi tal on aidand põgeneda tema kasuvanemate suvi­lasse kuhugi Rooma ümbrusse. Mõrtsukad tabatakse juba roima ööl, ja Franceschini omaksed panevad kõik mängu krahvi päästmiseks, kes väidab olevat teotsend kooskõlas Rooma saadustega, öeldes end vaid Pompilia poolt petetuna kasutanuvat õigust, mis lubab petet abielu­mehel surmaga nuhelda oma truudusetut naist. Siiski on liiga palju vastupidiseid tõendusi, ning kogu igavene linn jälgib põnevil prot­sessi otsustumist. Alul Browning lasebki sündmusi jutustada kolme nendega ainult kaudseist allikaist tuttava päälinna seltskonna esindaja poolt, siis ilmub lugejale mõrtsukas Guido ise, püüdes pikas, koh­tunikkude poole pöörduvas kõnes haavat aumeest teeseldes õigustada oma tegu. Seepääle Caponsacchi, Pompilia ainuke tõeline sõber, rää­gib kohtule erutetult ja süüdistavalt oma põgenemisest madonnalikult puhta naisega, kes langes vananeva krahvi relva läbi ainult võimude andeksandmatu hoolimattuse ja kalkuse tagajärjel. Pompilia, kes otse­kui ime läbi veel pole haavadesse surnud, kõneleb surivoodil oma kum­malisest, süngest saatusest ja mehest, kes oma nime kaalule pannes tema ja tema veel sündimata lapse päästmiseks end näitas ainsana hu­maansuse ja õilsuse kiirena tema elus, roimari advokaat ja prokurör deklameerivad kutselise triumfi eelnaudingus kaitse- ja süüdistuskõ­nesid, milles asja tõeline tuum jääb riivamata, kogend ja tark, vaimu võitlustes läbinägevaks ja sügavaimas mõttes inimlikuks karastet paavst, kelle teha jääb lõppotsus ilmliku kohtu poolt surma mõistet Guido üle, vaatleb enne otsuse kinnitamist linnulennult sündmustikku ja selle osalisi. Ning lõppeks surmaotsusest ja selle õige peatsest täide­saatmisest kuulda saand krahv lööb teiskordses, meeleheitlikus mono­loogis lauale kõik oma kaardid, rõõmutsedes elajalikkuse teadvusest, millega oli taga kiusand oma tema jaoks liiga kirkahingelist naist. Üha peitmatumas, hoolimatumas metsikuses paljastuvad Guido Franceschini motiivid, ta hullutseb kiskjalikes blasfeemiais, kuni vangi­kongi ukse ees timukate samme kuuldes puhkeb ahastavasse appihüüdu tapet Pompiliale: „Pompilia! Will you let them murder me ?” Niisugune on monoloogide järjekord, mis, mõned tarvilikud retardatsioonid arvesse võtmata, aina kasvavad intensiivsuselt, lõppedes crescendoga, mille tipuks on ootamatu, haarav hukkamiseelne karjatus. Teose keskuseks on Pompilia lihtne, särav, tütarlapselik-emalik kuju, inimlikum ja veenvam kui Raffaeli madonnad – kuju, mis teeb arusaadavaks Caponsacchi tõusu keigarist oma hinge otsijaks ja leidjaks, tema ülenemist „sõdur-pühakuks”, kõrgema õigluse esindajaks keset rüvetet inimkonda. Nii viib Sõrmus ja raamat läbi kõigi eetiliste kõr­guste ja sügavikkude.

Raamatu struktuur on nii julge ja raskelt jäljendetav, et pole üllatav selle vähene mõju kaasaegsesse luulesse ja proosasse. Kuid võrratu õnnestumine tõi Browningile kuulsuse, mis asetab ta paljude meelest otse Shakespeare’! kõrvale – liialdus, mis pole siiski arusaa­matu. Kuningas Lear, Macbeth ja Othello on suuremad teosed kui Sõrmus ja raamat, kuid ainult Shakespeare kõigi inglise luuletajate seas ületab Browningit psühholoogiliselt pilgult ja iseloomustamisjõult. Vaimne hiiglaenergia, mis sellesse poeemi peidet, on väljas­pool inglise keelt kõnelevat maailma veel liiga vähe tunnetet. Ning alles mõned inglise romaani uuendajad läind sajandi lõpul ja käesoleva alul – eriti Henry James ja Joseph Conrad – julgesid jutustavasse proosasse tuua Sõrmuse ja raamatu kompositsioonivõtteid. Lord J im ei oleks vist see, mis ta on, kui poleks olnud suure viktoriaanlase hiilgavat eeltööd.

Lõpetame selle teosega. Kõik muu, mida Browning veel kirju­tas kuni oma surmani a. 1889, on vähem tähtis ega lisa oma väärtusele vaatamata midagi väga oluliselt uut. Sõrmus ja raamat on tema loo­mingu tipp. Esijoones selle tõttu paistab ta tihe, terav kuju keset viktorianismi mäestikku suure, ümbrust ületava graniitse monoliidina.

Ants Oras

Loomingust nr. 7/1933