Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Elu-tulest innustunu ei küsi, nagu armunugi, mis tee talle jalge alla tuleb ja kuhu see ta viib. Samm liigub kergelt, peagu lennates nagu ulmas. Tuult lõõtsub näkku, aga see on ju kutse merele purjeta­miseks, nagu iga välispuudutus on väljakutse trotslikule vaimule, har­jutus heroismiks. Küünteteritus toolijalal, puutüvel. Veel on sihitult pakitsev ja sidumata see nooruslik uljus, see verest vaimuni küündiv kiuste-, vihuti-, ometi-uhm.

Elu tule deklameerimise ja pähejäämise päevil pani igaüks oma sisu, ebamäärase või selge, pateetilistesse sümboleisse. Liiati soodus­tasid mõistu ütlemist 1905. a. eelpäevad. Tsensorgi võis oma tujude järgi „rahesadu” käsitada kord meteoroloogiliselt, kord poliitiliselt. Kõigiti kajas aga tuhandeis südameis vastu värske trotsi- ja uhkuseluule, julgustav „mehed seisku niikui sein” -löök ajaalasile. Sellist vasaraluulet on meil üldse olnud väga vähe.

Ent ei pääsenud meie kangelasluule häälestaja pettumusist. Lend-samm puudutas maad, maa aga on konarlik. Elus kohandamatu muu­tub meistriks oma pettumusi kohandades ja soveldades sonettidesse ja tertsiinidesse. Taandub üksindusse-kaksindusse, maapakku-luulepakku.

Tuulemaa kuristik Elu tule ja Kõik on kokku unenägu vahel on sügav, aga ülesillatav. Viimases kogus pole ju uljust ja uhma, julgust ja otsemeelt vähemal määral kui Elu tules, küll aga teisel kujul. Loe­tagu „Hauakirja” V. Maasikule. Vahepeal on sõjad, mässukoidikud ja korruptsioonid surunud inimese vastu reaalsust. Vahepeal on heroismi hakatud hindama meelsuste ja rinnete järele. Vahepeal on luuletaja ise tunnetanud oma sobimatust ühessegi rindesse: koos punalippudega sammub ta maipühal utoopia poole, aga ennäe, sealgi tunneb end „klassimuulaseks” „klassiteadlike sabas”. Utoopiad unenäostuvad, pettumused pragistavad oma pragusid otse jalgade alla, Vana Tühi prassib, vaba inimene, see ükskordne unistus, massistub ja otsib juhti, meie leppimatu poeet aga eelistab jääda pigemini hüüd­jaks hääleks kõrbe, kui painduda, reeta oma isearvamine, oma vaimne rüht. Eluvõõrasus? Võib-olla, kuid tähiste võistu vahetuse päe­vil kangelasluule.

*

Sihtides ja vaateis on kõik hilisemad mõttetaimed juba eos. Vaba­dus, tõde ja ilu kõrgeimate väärtustena, Elu (suure tähega), keda ter­vitatakse igaveste ümberhindamiste kandjana. Krititsism, millega iga ese või ilmavaade neerudeni tahetakse läbi katsuda. Individualism, seotud sotsialismiga. Antimarksism, antidogmatism. Kultuuri rahvuslike tunnuste rõhutamine seoses rahvusvahelisve õieti mõist­misega. Patriotism kui ülesanne, mitte kelkimine tühja. Huvi eesti kirjandusloo vastu. Huvi soome ja skandinaavia kirjanduse vastu. Balti-saksluse vastasus. Euroopluse ja eestluse võrdne rõhutamine (J. Aho puhul).  Isegi vihjeid poliitilisest iseseisvusest (lk. 55-56)!

*

Päris „sooje” ja lihtsaid „tundmusvärsse” on G. Suitsul imevähe. Need on siis nagu kontrolli alt kogemata läbi lipsanud pisiasjad, ära­võidetud häbenemise tooted. Muu karguse keskel tunduvad nad abi­tud, nagu pesast liig vara välja sattunud linnupojad, aga ühtlasi liigu­tavad. See on eestipärane joon – tundmusi varjata, häbeneda, sõna­tuks vaikida. Aga ehtsas poeedis kõik see varjatu, häbenetu, vaikitu otsib endale siiski teed ja ilmub päevavalgele vahel tundmatuseni ümberriietatult. Paistab, et mida kaugemale meist jääb vene ja osalt ka saksa lüürika, seda enam kõduneb meie luuletajais tarve nakatada teisi oma hingenõrkustega, neis esile kutsuda kaashaledust. Suitsu muusa ei salli nuuksumist. Tema loomule on võõras hinge ekshibitsio­nism. „Meid kannatuste vaprus hulgutas”. „Ole kalki kannatama”, õpetab ka taat oma tuhuvaludes tütrele Lapse sünnis.

Ohvrisuitsu autorit ei veetle pakitsuste edasiandmine toorelt ja vahenditult. Tema inspiratsioon on kristallisatsioon. Rilke lausub kuskil, et värsid pole tundmused, vaid kogemused ja mälestused. Neid tuleb unustada, kuni nad muutuvad meis vereks, pilguks ja žestiks, nimetuks ja meist eraldamatuks. Alles siis võib juhtuda mõni harv tund, kus esimene värsisõna nende keskelt üles tõuseb ja neist lähtub.

Väljalõikeid oma kogemustest muundab ja moondab meie luule­taja sootuks omapäraselt. Ta hõrendab need abstraktseks, tõstab eri­lisse kõrgusse, kus õhusurve on väiksem harilikust, poeetilisse strato­sfääri, kuid – iseloomulik küllalt – ta on sinna siiski kaasa viinud maapinnalt mõne ootamatu iroonilise „kö-köö”, „ras ja dva”, mõne „sorakile-lorakile” sõnajõnni. Muidu aga on tal ses stratosfääris kaa­sas erilised mõõduriistad, sõnaühendid ja lauseliited, mis maa prakti­kas on kõlbmatud, ülal aga sobivad. Eeskätt inversioon. Siis enne­kuulmatuid elementide ühendusi uuteks mõttekehadeks („kiusatuste keeruliste lodev luksus”, „eelrõõmuline paatos” jne., millest kubiseb eriti nimiluuletus Ohvrisuitsus). Seda poetiseerimise harjumust sõ­nades toob G. Suits kaasa ka tagasi maa peale. Ta sõnade maisemassegi astumisse jääb seda kõrgõhu-kõnnakut. Loetagu ta proosa-artikleid.

Siit algab eriline veetlus lugejale, kes ei eelista tundmuse- ega mõttelaiskust. See peab alatasa olema erk ja aktiivne. Tal tuleb sõna ja mõte tõsta ette- või tahapoole, enne kui ta need lahtimõistatab, peatuda mõnel üllatusühendusel, uudislülitusel. Et see väsitab tava­list värsist äiutuse otsijat, on selge. Uudishimulikule pilgule aga avaneb luuletaja mitmemõõduline kunstielamus. Tajud tundmuse sü­gavust, tunnetuse kõrgust ja tahte ulatust.

*

Vahel kerkib mõte, kuivõrd luuletus üldse on otstarbekohane liik tundmuste teenistuses. Äratab ju palju edukamalt meie tundmusi elevile mõni dramaatiline koht näidendis või romaanis, üldse pikemas teoses, kus on aega tundmust ette valmistada. Tugevama emotsiooni äratamiseks on kokkusurutud värsiridadest vähe. Need võivad ära­tada küll meeleolusid, erilist poeetilist hõngu, milles kaasa virvendab meie alateadvus, liigutavaid tõukeid meis lahtimuukimata kompleksi­dele, aga mitte ka palju enam. Tundmused kõnnivad meelsamini käevangus fabuleerimisega kui formuleerimisega. Viimasel aga on luu­lekunsti ülesehituses määratu tähtsus.

G. Suitsu luuletuste leheküljed on vahel kui ülitihedad, mõtterasked formulatsioonid. „Ohvrisuitsu” salmid on ses suhtes ainu­laadsed meie luulekunstis. Nende tuuma manu pääseb mõtte ja fan­taasia visa koostööga. Kogu loomingupsühholoogia on siin näit. kokku surutud lausesse: … „seotud rida, / kui tungi miski ülevoolava vast tärk / poolteadmata, poolteades võitnud keele kida”. Või milline lade kogemusi: „On kerge öelda, raske tunda iseennast, / kui unes näge­matu veab meid tahe, sund”! Või milline särav nool meeltenautleja elutunde pihta: „Tuut! elu mõte on tuut! äh ja ih! liblika püüd!” G. Suitsu pulbitsev, kihisev sõnastus on vahel nii leidlik, et päädib ühesainsas sõnaplahvatuses („tagavarapüksatus”).

*

Elementaarne reageerimistung ei üllasta veel luulekunsti. „Ei Loomast nimetust, kui tunne hüüab: huits!” Nii siis, alles see, kes oma tundeid taltsutanud, suudab asjadele anda nimed? Alles kiusa­tustes küpsenud askeet saab kujundada ja valitseda ilmu?

Tõesti, vaevalt kellegi teise juures meil on meelelisv lastud läbi nii askeetliku „mõtteahenduse” kui see omane G. Suitsu erootilisele luulele. Kus H. Visnapuu laulab „sängin määramisest”, sääl G. Suits alles „vahekauguse lühendusest”. Kuidas luuletuses „Koit-quasi una fantasia” öönaudingu sõnastus on puhastet karskeks ja kaudseks! Kirgede ja meelte otsekohesust hüljatakse sama visalt, nagu häbene­takse tundmuste alastust. Aimame kuskil sügavamal loomupäraseks juurdunud takistusi, tagasihoidmisee komplekse, kasvatust, kultuuri.

Psühhoanalüütiliselt koolitet fantaasia eraldaks kergesti vahe-kaane isegi nii hermeetiliselt suletud ja nii abstraktseks peidetud luu­letuste erootikalt nagu „Meeled on lahendus”. Mõistaks ka, miks see­liku, punase huule, siniloori meeldeujumisele järgneb kohe enda hammustus: „lokkjuukselise jälgid kleidi saba!” Ent paljuks üldse luulesaamise-mehhaanika seletab luuleelamust ja -olemust?

Selle kõige viimasema ja salatuma jätab luuletaja uudishimulikele jutustamata. Sest siin tõstetakse raskuspunkt tagasi ellu: „Kuid igav vormi siduda, kui suurem lust / õnn, elu, valu ise läiklevana viirav”.

*

Kaks peatuskohta, nii geograafiliselt kui eetiliselt, on meie rahu­tul mõtlejal. „Üks on kodumaa, südame lähedane, kuigi palju pettu­musi ja valu toov. Siin, rängas ringis, peab Vana Tühi tihti pidu, vahel mängitakse ka groteski Kasperteatrit, siit sigib leppimatule idealistile kibedusi ja tahet sõgedusi sõnadega hajutada, aga ons keegi sõnadelt õppust võtnud? On ju ka linnud kuulnud püha Frantsiskuse jutlust ja kalad püha Antoniuse manitsusi, kuid jäänud lindudeks ja kaladeks.

Teine on „maapagu”, lemmiksõna, mis palju vähem kõlab vang­lana kui märgib mingit idüllilist rohtaeda, kuumade roosidega lõhnavail aiateil. Siin saavad haavad kosutust, siit hakkab taas kodumaa terendama paleuse kaugusest. Kuipalju ahvatlevam see maapagu, „kui et maksvas kavas / kaasteostada väärinimlikku moondumist”! Sealt – rannalt vaadatuna paistab nii mõnigi ideaali ellusurumine palja kemp­lemisena : „Ei miski kannata nii palju kaotusi / kui aade argipäeval püüdes taotusi”. Siit avaneb otsekohene tee armastusse, aga ka tõus kõrgustesse, kus kaaslasiks „vaimud julged, pärjapead”. Ent elust irduvale ja kõrgusse keerduvale mõttele võib ligineda hädaoht üldse mitte enam tagasi pöörduda endiseks ühenduseks maisega. Paul Valéry on sel teel läinud kuni paradoksliku lõppjaamani. Oma pla­tonismis hüüab ta: „Maailm on vaid puudus Mitteolemise puhtuses!” Tema härra Teste katkestab igasugu ühenduse idee ja ta teostuste väärtuse vahel. Sest kui Jumal on täiuslik, siis ta ei eksisteeri.

Kuid meie luuletajat päästab sellesarnaste konsekventside eest see, et just seal, maapaos, ärkab ta meelelisv. Liiati on see maapagu vaid ajutiseks puhkepaigaks: kodumaisem rand ootab oma teostuste ebapuhtuses.

*

Mitte huvituseta pole pilku heita Kõik on kokka unenägu eeslehele. Sinna on märgitud luuletuskogude maise menu tabel. Elu tuli (1905) – 11.000, Tuulemaa (1913) – 6.000, Ohvrisuits (1920) – 4.000, Lapsesuud (1922) – 2000, Kõik on kokku unenägu (1922), nagu kuul­da, – ainult mõnisada eksemplari. Esimene neist kogudest on oma üldsõnalisves elukauge, idealistlik, viimane teemadelt aktuaalne, konk­reetne ajaluule. Elukaugus ja menulähedus? Ja ümberpöördult? Vist pigemini paljuütlev suhtumistemperatuuri tabel kogu meie luule­kunsti vastu üldse.

Johannes Semper

Loomingust nr. 9/1933