Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Jan

Antiikaja ja nüüdisaja inimese karakteristlikud erinevused.

 

 

Antiikaja ja nüüdisaja inimese karakteristlikud erinevused – kuid kas leidub üldse sääraseid elualasid, mida antiikaja inimene vaatleb teistsuguste silmadega, millistel ta tunneb ja aatleb teisiti kui meie? See on, arvan ma, niisugune küsimus, mis, ulatudes välja filoloogide huvidealast, väärib haritud, eriti ajaloost huvitatud isikute tähelepanu. Teadagi ei ole praegusel ajal, mil antiikseid elemente kõrgemas noorsoohariduses ilmselt igal pool piiratakse kas suuremal või vähemal määral, meie aja teadvuses elu antiikajas ja antiikinimestega kaugeltki mitte niivõrd pinev kui meie isade ja vanaisade päevil. Pastor, kes jalutab oma pastoraadiaias edasi-tagasi Horaatsius käes, arst, kes kirjutab oma ülikoolis õppivale pojale ladinakeelseid kirju, advokaat, kes oma kohtuistungite vaheaegadel süveneb Homerosesse, – varem ei olnud säärased isikud haruldased, nüüdisajal on nad muutunud fantastilise romaanideilma peaaegu ebatõenäoliseks kujudeks. Teisest küljest näeme nüüdisaja inimesi vist küll suuremal määral kui ühelgi teisel ajajärgul vaevlevat kultuurivoolude kallal, juurdlevat suure- ja laiajooneliselt leitud sünteeside üle Idamaa ja Õhtumaa inimesest, amerikanismist; räägitakse gootika vaimust, antiiksusest ja ristiusust, kõigi nende küsimuste ümber tekkinud müha ja kohin ümbritseb nüüdisaja inimest, kehakaköitelised teosed nagu kuulus – või kas ma ei peaks ajaloolaste ees pigemini ütlema: kahtlase kuulsusega – Spengleri töö püüavad samuti kui õhukesed ajakirjade artiklid rahuldada seda huvi, kõikjal pakuvad end autorid ja kõnemehed juhtideks läbi kõige selle kaootilise rüsina.

Spengler, vaimurikas ajaloo konstrueerija, hukkumise ennustaja, konstateerib küll teatava parallelismi orgaanilise kasvamise ja närbumise suhtes suurte kultuuride vahel, milliste hulgast ta ju antiiksust eriti kõrgesti hindab; kuid need kultuurid olevat siiski oma olemuselt, oma kultuurihingelt, niivõrd teineteisest erinevad, et tema arvates täiesti võimatuks osutub ühe kultuuri tõeline mõju teisele kultuurile. Meie ei võivat midagi näha antiikse inimese silmadega, sest viimase elutunne suhtuvat hoopis erilaadilisel, meie omast täielikult lahkumineval kujul eri kultuurialadesse. Selle teesiga lõi Spengler õigupoolest kõigele sellele näkku, mis antiiksuse uurimine, niivõrd kui ta tahtis oma tulemusi populariseerida, püüdis aastakümneil enne ilmasõda publikule selgeks teha. See aeg, mis nii uhke oli oma saavutustele kultuuri ja tsivilisatsiooni alal, tegeles just meeleldi sellega, et antiikilma läbistada modernide kujutelmadega ja seejuures eriti süveneda enne veidi hooletusse jäetud antiiksesse teadusse ja tehnikasse. Meile jutustati agarasti, et juba Plaatonil olnud öölaual äratuskell, mis varahommikul vilistanud loengute alguse tundi, et hellenismi ajajärgul automaate omatud, mis näit mõne rahatüki vastu ulatanud pühitsemisvett, et roomlased tundnud WC ja terassulge ja et nad isegi mingisugust taime olevat suitsetanud, võib olla küll mitte Cicero ise, kuid igal juhul legionaarid riigipiiril, – ja tuhat teist samalaadilist asja. Küll on kõige uuem klassilise filoloogia suund, kui ma seda õieti oskan näha, jälle asunud uutele teedele, rõhutades vastukaaluks senisele distantsi puudumisele aukartust raskesti käsitatava isiksuse vastu: ta ei tõlgi näiteks mitte enam nii, et mõned autorid lihtsalt arusaadavaks teha, vaid niiviisi, et sõna ideeline sisu leiaks kõigi oma kõrvalkujutelmadega võimalikult täpse avalduse, olgugi et see sünniks tavalise selguse kulul. Nagu sellest näha, võib põhikäsituse (Grundauffassung) suhtes tõepoolest rääkida mingisugusest täiesti lepitamatute kujutelmade kaosest, mis meile esitatakse vana ilma praegusele sarnanemise või mittesarnanemise kohta. Olgu mulle lubatud enne otsemalt teema juurde asumist alustada mingi pihtimisega. Antiikaja inimese hinge Spengleri kombel välja prepareerida, nii et tekiks üks ühine nimetaja lõpmatu suure nähtustehulga kohta, ühesilmalise Polüfeemose, Mükeeni losside, Trooja kangelaste, Sappho luuletuste, Aristotelese loogika, kuninganna Lerenike lokkide, Romuluse meeste poolt röövitud sabiinlannade, vana Cato, Oviidiuse armastusekunsti, ja ma ei tea, mille vast veel, – kõige selle aegade ja rahvaste määratu mitmekesisuse kohta: on ju siin tegemist vähemalt kahe aastatuhandega ja kahe peanäitleja, kreeklaste ja roomlaste, kõrval paljude teiste, enam või vähem tähtsate rahvastega, kelle kohta raske korraga ülevaadetki saada, – kõik selle hiigla materjalihulga ühte viia, selleks ei jätku mul küllaliselt julgust ega grandioosset ajaloolise sünteesi võimet. Ma tahan käesoleval korral pigemini niiviisi talitada, et ma ajast, mis on meile selle arvurikastes isikutes väga täpsalt tuttav, nimelt Rooma vabariigi lõpu ja keiserriigi alguse ajast, katsun joonistada roomlase kohta tüüpilise pildi, kusjuures vastavalt teemale tulevad teadlikult esile tõsta just meile võõrad ja raskesti arusaadavad jooned. Ma tõotan, et ma mitte midagi ei väida, mida ma ei võiks ühel või teisel teel tõestada, kuid vist küll kindlasti ei hakata minult nõudma, et ma igale lausele otsekohe laseksin järgneda terve jõevoolu märkusi ja tõestusi. Meil kasutada olevas materjalis, kui mitmekesine see materjal muidu ka ei oleks, puuduvad siiski päris väikeste inimeste hääled: legionääri oma, kes võitleb riigi perifeerial, naisterahva oma, kes elab mõnes Itaalia maalinnakeses. Vaevalt võiks aga säärased dokumendid, nagu me neid omame näit. helleniseeritud Egiptusest, anda meile väikestest igapäeva sündmustest kaugemale ulatuvate ja meie teema jaoks tähtsate küsimuste kohta mingisuguseid lisandusi, ja seda mitte seepärast, nagu ei oleks väike mees tol ajal iseenesest omanud diferentseeritud elutunnet – seda väita oleks sõgedus – vaid seepärast, et tema huuled millegi sellelaadilise avaldamiseks end üldse ei avanud ja et temas vist küll selleks soovegi ei tekkinud.

Antiikaja inimene elab ühisuses (Gemeinschaft). Isegi Epikuur, kes targale ära keelab poliitikast osa võtta (nagu ka tema jumalad eemal hoiduvad igast vahelesegamisest maailma asjadesse), pakub temale aseainena selle eest entusiastlikku sõpruse kultuuri kitsas ringis. Kuid säärane resigneeritud filosoofiline põgenemine res publica eest ei olnud asi, mis oleks võinud leida kajastust roomlase hinges. Kuivõrd teisiti tuleb hinnata seda meeleheidet, mis valdab parimaid vabariigi lõpuajul patu ja needusega koormatud ja kodanike verega niisutatud kodumaa pinna vaatlemisel ja mis siis Augustuse printsipaadi poolt kindlustatud pax Romana maksvuselepääsu järel jälle õpib uskuma Rooma riigi ajaloolisse missiooni ja suurusse. Vergiilius, Aeneise, selle Rooma rahvuseepose, looja, luuletas veel noormehena selle messianistliku laulu, millest kristlus teatava õigusega hiljem välja luges Lunastaja ennustuse (eel. 4), Horaatsius, kes pärast hakkab luuletama Rooma oode, oli ühes oma esimestest luuletustest (epod. 16) päästmist näinud ainult veel väljarändamises utoopilisele õndsate saarele. Tuletagem siinkohal lühidalt meelde Rooma vabariigi vorme ja ideid, mis Augustus uue korra loomisel püüdis võimaluse järgi ettevaatlikult ja targu alal hoida.

Kuivõrd lõpmatult erineb selleaegne poliitiline elu meieaegsest! Ei ole ju ometi olemas mingisuguseid parteisid meie mõttes (puudub ju samuti valitud esindajaist koostuv parlament) ja oleks ometi lõpuks aeg neid sümpatiseerivaid või vaenulikke kujutelmi, mis meis tekivad sõna „demokraatia” puhul, lakata üle kandmast isikuile, nagu Marius, ajaloolane Sallustius, suur Caesar, kel kõigil vähe tegemist meie moderni demokraatia mõtteilma ja ideoloogiaga. Kujutelgem, tarvitades armastatud antiikset pilti, et saatusejumalannad Parcad mõne äsjasündinu hällil lõnga heietades laulavad saatuselaulu! Kuidas peaks see kõlama?

Kui ettevaatus vanemate valikus ka teistel aegadel ja teistes kohtades pole ülearune, siis on Rooma laste ja nende poliitilise saatuse kohta õtse määrava tähtsusega maja, kus häll seisab. Roomlane paneb erakordselt palju rõhku vanades, poliitilise võimutsemisega harjunud perekondades kuhjunud poliitiliste kogemuste hulgale, pikkade generatsioonide kestvusel kokkukogutud riigimehelike oskuste kapitalile. Silmatorkavalt ja käegakatsutavalt astuvad need traditsiooni võimud nähtavale mõne tähtsa mehe matuserongis, kus surnut tema viimsel teekonnal saadavad statistide poolt kantud esivanemate kujud, – komme, mida kreeka ajaloolane Polüübios hämmastusega vaatles, imetledes selles avalduvat poliitilist mõtet, hoolimata sellest, et see komme võis kreeklasele mõnes suhtes barbaarsena tunduda. Nii valib ka rahvakoosolek kõrgeimasse ametisse üldiselt ainult selle nobiliteedi hulka kuuluvaid isikuid, kas patriitse või plebeisid, see ei tule enam ajal, millest praegu jutt, mingi eraldava joonena arvesse. Ainult kahtlevalt ja viivitades otsustatakse lasta konsulivõimu juurde ka teise seisuse liikmeid, selle seisuse, mis kannab vanamoeliselt kõlavat nime „rüütlid”, tõeliselt aga endasse mahutab suurkaubitsejate ja kõrgema finantsi kihid. Teised kihid ei tule juba iseenesest mitte arvesse, sest kõrgemaisse ametitesse pääsemise paratamatuks eeltingimuseks on aineline iseseisvus, mis neil kihtidel puudub. Elukäigu üksikasjad arenevad vastavalt neile jõudude vahekordadele, nagu need aegade jooksul kujunenud perekondade – Cornelli, Aemilii, Valeril, Fabii, Julil j. t. – vahel sõpruse, vaenu, kadeduse ja vastastikkuse teineteise toetamise alusel. Noormees peab teatavas kindlaksmääratud järjekorras kogemused omandama rahanduse alal, riigipeakassa või sõjaväe juures, või provintside valitsemise alal, edasi peab ta tutvuma politseivalitsusega, niivõrd kui see kokku puutub turuhindadega, teede ehitamisega, avalike lõbustustega ja selletaoliste asjadega, selle järel tuleb tal tegemist teha õiguseleidmisega, mis on teravasti eraldatud praktilisest õigusemõistmisest, ja siis lõpuks seisab ta kõrgema astme, konsulaadi, ees. Ta ei ole ametnik meie mõttes selle ühe aasta kaupa kestva ametitegevuse ajal, mille eest ta küll igal juhul kannab poliitilist vastutust: tehnilise iseloomuga töö on tasutavate, oma ametialal vilunud pärisametnike kätes, kes mitte küll teoreetiliselt – sest ülemus võib neid ametist lasta ja ametisse võtta – aga siiski tegelikult terve eluaeg või nii kaua, kui nad seda vajavad ainelistel põhjustel, jäävad oma kohale. See cursus konorum aga ei ole tasutav, vaid, just vastupidi, nõuab määratu suuri rahalisi ohvreid, mis isegi kapitalilt jõuka, hästikorraldatud majapidamise peavad viima rahandusliku kokkuvarisemise äärele. Omandatud poliitilised kogemused ei lähe riigile kaduma, sest Rooma senat täiendub põhimõtteliselt juurdevooluga ametist lahkuvate ametnike ringkonnist.

Olles heitnud pilgu Rooma poliitilistele oludele, pöördugem nüüd tagasi Rooma noore ilmakodaniku juurde. Umbes sel ajal, mil meilgi kooliga algab, leiame me vanemaid pead murdvat küsimuse üle: kas eraõpetus või avalik kool? Küll pole olemas ei haridusministrit ega haridusministeeriumi, ei ühtki kooliseadust; kuid ometi kuuleme hoolimata haridusesunduse täielikust puudumisest kirjaoskamatuist alles hilisemal keiserriigi ajal ja ka siis ainult seda barbarite kohta, kes kuidagiviisi olid sisse tunginud Rooma asutistesse. Mõnes klassis õppimise kasuks räägib kõige pealt kaalutlus, et noor mees varakult peab õppima sõnas ja teos ümbritseva ilmaga arvestama; selle juurde tuleb asjaolu, et Rooma kasvatamisprogrammi järgi nii kui nii, ja just eriti kõrgema hariduse korral, jäetakse õieti palju ruumi puhtisiklikule mõjutusele nelja silma all. Alatakse loomulikult lugemise, kirjutamise ja arvutamisega. Laps õpib lugema puust või elevandiluust kirjatähtede abil, kirjutama ettekirjutatud rida järgi tehes; arvutamistundi murdude ja protsentide arvutamisega kirjeldab meile Horaatsius, tõsi küll, iseloomulikul kombel ilma ühegi sümpaatiata selle aine vastu, mille utilitarism talle näib roomlast takistavat saada oma maitsehariduselt ühevääriliseks kreeklasega (Ars poetica, 323 sqq.).

Teise kursusega grammaticus’e juures kerkivad üles hoopis uued küsimused, sest sõnaliste ja asjaliste seletustega varustatud lektüür peab otsekohe silmas nii Kreeka kui ka Rooma kirjanduse teoseid. Roomlane on kahtlemata kaht keelt mõistev indiviid, mitte ainult selles mõttes, et isegi ilma hariduseta isikud tarvitavad otse igapäise elu asjade kohta mitmeid sadasid Kreeka laensõnu ja et igaüks omab võimalusi kodus orjadelt ja vabakslastuilt ja samuti ilmalinna tänavail lakkamatult kuulda Kreeka keelt, vaid kõigepealt selles mõttes, et haritud inimene, kuivõrd ta ka kirjanduslikes väljendustes rõhku ei pannud Ladina sõnade valiku piinlikule puhtusele, teisest küljest siiski intiimses kirjakeses, nagu Augustus, või pikemaski kirjas, nagu Cicero, laskis väga sageli sisse lipsata Kreeka sõnu ja kõneõisi, mis talle parajasti suhu tulid. Eriti maksab see aga igapäise jutuskelu kohta, mille juures, nagu meile ikka uuesti näitavad juhuslikult traditsioonis fikseeritud stseenid, Kreeka ja Ladina ütelused teineteisega lakkamatult segunevad.

Tähtsam aga kui kahe keele tarvitamine on selle taga seisev kaksikkultuuri probleem. Roomlased on esimene kultuurirahvas, kes võttis endale ja teostas ülesande võõra traditsiooni koorma ümber moondada energiaks ja elujõuks. Me võime selle nähtuse arenemisetappe instruktiivse selgusega näha: kõigepealt Kreeka kirjanduse naiivne omandamine tõlgete kaudu, aeg, mil Rooma aristokraatia ise kirjutas oma enda ajalugu Kreeka, s. t. ilmakeeks; siis võõra mõju vastu sihitud rahvuslik oppositsioon, esindatud sääraste meeste kaudu nagu vanem Cato, kes emakeelele kindlustasid tema õigused ja ehtsaid Itaalia-Rooma elemente üles otsisid seal, kus neid leidus puhtamal kujul kui ilmalinnas, nimelt Itaalia provintsi väikseis linnades; lõpuks mõlema kultuuri lepitamine humanitas’e uues eluideaalis, millele teed rajas Scipio noorema Kreeka-Rooma ring ja mida järgnevad generatsioonid edasi arendasid ilma märgatava sisemise pingutuseta. Ainult üht selle nähtuse külge iseloomustab Horaatsiuse sageli tsiteeritud lause: Qraecia capta ferum victorem cepit, s. t. poliitiliselt võidetud riik surus vaimsel alal võitja oma võimu alla. Rooma riik oma saladusliku vägevusega muutus aga ise Kreeka ajaloolastele ja filosoofidele probleemiks. Rooma kirjandus pidi samuti kui veidi teisel kujul kõik modernid kirjandused loobuma oma vormide absoluutse algupärasuse esidusesi. Kes tahab temast aru saada, peab endale iga erijuhul selgeks tegema, kuidas loodi uus elu ideede ja vormide ülevõetud tagavara abil. Näit. ei seisa Aeneis’e tähtsus mitte Homerose ilmses järelaimamises, ka mitte mõne hellenistliku eepose järelloomises selle sentimentaal-modernide kujudega, kes oma armastuse avantüüridega ja oma võimega, Erost tunda ja seda formuleerida, astuvad vana kangelaseepose täiesti teistsuguse ilmega raami; vaid teose tähtsust tuleb esijoones näha selles, et kõik need juhtumused ja isikud näivad juba saatuse poolt määratud olevat Rooma riigi ettevalmistusena, millise riigi ilmaajaloolise tähtsuse kohta Aeneas allilmas saab oma isa suust vastava valemi (Aeneis VI, 847 sqq.).

On küll tõsi, et Cicero ütleb Varrole (Acad. post. I. 9.): „Meid, kes me oma linnas ümber eksime nagu kaugelt tulnud võõrad, on sinu tööd teataval määral jälle koju tagasi toonud, nii et me kord lõpuks võisime aru saada, kes ja kus me olime”. Teadagi manitseb Cicero oma kaasmaalasi võimalikult kõigil vaimualadel Kreeka õpetajatega võistelda, kuid temas tekivad ometi täiesti sarnased kodumaise ühtekuuluvuse tunded Ateena pühade kohtade juures, kus suured filosoofid olid õpetanud ja mis ta leidis Sulla vastu peetud võitluste läbi põhjustatud kurva hävituse seisundis. Kui füüsik Einstein oma eessõnas Dielsi poolt toimetatud Lukreetsiuse sügavamõttelise didaktilise poeemi väljaandele ja tõlkele rõhutab seda õilset ja suursugust austust, mida Rooma luuletaja selles avaldab oma õpetaja Epikuurose, kui võõrasse rahvasse kuuluva isiku, vastu, siis tohiks sel puhul kahelda, kas Rooma lugeja üldse võis tunda midagi sellelaadilist, sest kõnesoleval ajal puudub roomlastel kreeklaste kohta see rahvuslik pinevus, mis oleks üldse võimaldanud sääraste tunnete tekkimise.

Grammaticus’e koolist võtavad nii poisid kui tütarlapsed samuti kaasa võime väiksel viisil luuletusi sepitseda Ladina keeles, mis nüüd ilma vaevata paindub vähemalt traditsioonilisteks vormideks ja ütelusteks. Caesarist ja tema tapjast Brutusest ütleb vaimukas Tacitus, et neil olnud oma poeetiliste produktidega enam õnne kui Cicerol, sest need olevat avalikkusele vähemal määral tuttavaks saanud kui edeva konsulaari omad. Peaaegu kõik keisrid, Augustusest kuni Hadrianuseni, kirjutasid luuletusi; seda tegid ka poolilma daamid mitte vähem kui kõrgesse seltskonda kuuluvad daamid. Viimast rühma esindab meile oma üllatavalt täiuslikes luuletusis keegi Sulpicia, Messala õetütar, kes põlvnes ühest kuulsast juristide perekonnast.

Retoorikaga jõuame me mitte ainult selle aja roomlase, vaid ka antiikse ilma ühe suure osa õieti iseloomuliku haridusevara juurde. Juba oma seisuselt ja sissetulekuilt ületavad selle kolmanda kursuse õpetajad kaugelt oma seni iseloomustatud kolleegasid, kes sageli olid vaesed mehikesed ja mitte vähem sunnitud polnud kaebama vanemate hooletuse üle õieti mõõduka õpetamistasu õiendamisel kui nendesamade vanemate auahnete kujutluste üle oma laste suhtes. Roomlase kasvatus on säärasel mõõdul, mis meile peaaegu arusaamatu näib olevat, puhtformaalne. Kui suurt osa tehnika (mõelgem roomlaste teedeehitamisele, sildadele, veejuhestikkudele, avalikele ehitistele) ka ei mänginud üldsuse elus, kuid noorsoo õpetamises kasutati seda ja samuti ka loodusteadust väga vähe. Astronoomiast kuuleb õpilane ainult niipalju, et aru saada luuletajaist, kes küll selles suhtes väga kalduvad üksikasjusse. Veel võõrastavamana tundub meile see, et isegi ajalugu, nii kodumaa kui ka teiste rahvaste oma, leiab kasutamist ainult retooriliste harjutuste esemena. Kui me tahame õieti mõista sõna „retoorika”, siis peame teadagi käsitama seda selle täies antiikses mõttes. Siin ei ole mitte esijoones tegu ettevalmistusega avalikuks ülesastumiseks kõnelejana, nagu näit. see ikka on äratanud Inglise kasvatajate tähelepanu. Samuti ei tule siin mitte mõista õpetust kõigi keele stilistiliste võimaluste või dispositsiooni kunstvõtete, näit. selle üle, milliste abinõudega tuleb äratada sissejuhatuses kuulaja huvi teema ja kõneleja vastu. Neid formaalstilistilisi asju on Romaani rahvad ikka erilise armastusega kultiveerinud. Meie mõtleme siinkohal pigemini retoorika peaosa selle sõna antud mõttes -aine leidmist (inventio), s. t. materjali läbimõtlemist selles peituvate kuulaja veenmiseks soodsate või ebasoodsate elementide järgi. Siin saab õpilane retoorikult üksikasjadeni väljaarendatud, praktilisel psühholoogial tuginevas süstemaatikas määratu suure tagavara tüüpilisi tõestamisvorme ja samal ajal instrueeritakse teda, kuidas seda alati teatava konkreetse teema puhul liikvele panna. Kui ta tahab oma kõnega kedagi milleski veenda, siis peab ta ülesseatud eesmärki kujutama kasulikuna, austamisväärsena, ilusana, kergena jne.; tahab ta mingisugust kavatsust ära laita, siis tuleb tal toimida vastupidiselt. Need mõtlemise harjumused mõjutavad loomulikult väga tugevasti ka siis, kui ta joonestab mõne poeetilise figuuri, mis näit. peab truudusetut armsamat manitsevate sõnade kaudu kinni hoidma. Ma ei saa siinkohal pikemalt läbi arutada kõiki retoorika õpingute juures esinevaid ja suurest pedagoogilisest peenusest tunnistavaid harjutusi. Nagu see meieaegseiski lugemikes veel sünnib, jõutakse valmilt saagani ja ajaloolise jutustuseni, siis mõne maakoha või looduse eseme kirjeldamiseni ja lõpuks mõne moraalireegli harutamiseni. Kriitikameelt hakatakse varakult äratama, sest õpilane peab teatavast saga materjalist vahelduvalt välja otsima tõenäolise ja ebatõenäolise, vastavalt tegevuse iseloomule ja tegutsevate isikute toimingute järjekindlusele.

Retoorikas esineb meile see antiikse aatlemise ala, mil kõige selgemini ilmnevad selle erinevused nüüdisaja ilmast. Nüüdisaja inimene usub, et ta võib vormi, nagu mõnd rõivast, sisult maha võtta. On isegi inimesi olemas, kes ilusas vormis näevad puuduva teadusliku tõsisuse kahtlast tunnusmärki. Neile on öökull, kes lendab ainult ebamäärases pimeduses, Minerva lind. Antiikaja inimene tunneb vahet sisu ja vormi vahel ainult selles mõttes, et ta mõistab sisu all umbse materiaalse ilma juba aatlemisvormide abil liigendatud kaost.

Nüüdisaja inimesele tunduks olevat tõelise tunde puudusena, kui matusekõneleja või mõne kaastunde avaldamise kirja kirjutaja liiguks kindlate vormide, nõndanimetatud üldkohtade raamis. Cicero seevastu otsib oma armastatud tütre Tullia kaotuse puhul harilikud klassilised lohutuse argumentatsioonid üles. Küll on antiikaja suured mehed aru saanud retoorika hädaohtudest. Plaaton ja Augustinus, mõlemad retoorikud selle sõna kõrgeimas mõttes, võitlesid selle vastu: esimene seepärast, et retoorika olevat takistuseks tõe leidmisel, teine seepärast, et see tungivat inimese ja Jumala vahekordade vahele. Nüüdisaja inimesele aga, kellele retoorika üldiselt tõepoolest enam ei moodusta mingisugust hädaohtu, tuleb just vastupidi, täiel määral tunnustades selle hädaohtlikkust antiikse aatlemise kohta, rõhutada, et otse peamiselt just retoorika kaudu on tingitud formaalse hariduse kõrge tasapind ja see niivõrd õnnelik värskelt liikuv huvi vaimsete varade vastu, millist mõlemat me imetlema enamal jaol antiikaja ajajärkudel.

See antiikse elu retooriline element moodustab meile, hoopis teisiti mõtlevaile ja tundvaile inimesile, määratu suure arusaamise ja sissetundmise raskuse. Horaatsiuse retoriseerivat lüürikat ei jaksa kunagi õieti hinnata mõni, kes sellele läheneb rahvalaulu või Goethe lüürika kriteeriumidega. Antiikaja kirjanduse paljudele aladele esitame me ajalooliselt eksliku küsimuse: „Kas on autor oma väiteid võtnud sõnasõnalise tõsidusega või mitte?” Olgu selle kohta näide toodud hoopis teisest ajast: „Kas me peame sofisti Gorgiase teost olemisest, mis ei eksisteeri, mis, kui ta eksisteerikski, ei oleks tunnetatav, ja mis juhul, kui oletada võimalust selle tunnetamiseks, ei laseks end formuleerida sõnades, kas me peame seda teost vaatlema kui teatavat filosoofilist doktriini või pigemini ainult kui retoorilist mänglemist?”

Neile retoorika õpinguile, mis inimest aitavad kujundada tema sisimas minas, järgneb vabalt valitava isikliku läbikäimise aeg, mil noor roomlane sidemeid sõlmib juristide ja poliitikutega, säärastega, kel on auctoritas. See Rooma aatlemisele äärmiselt tähtis mõiste tähendab vabatahtlikku alistumist isklikult austamisväärsele, tegelikult kompetentsele isikule, kelle volitused pole vormiliselt kindlaks määratud ega üksikasjaliselt piiriteldud. Seda vaba isiklikku läbikäimist sõpruse ja õpetamise alusel katkestab nende juures, kes silmas peavad kõrgemaid riiklikke ameteid, lühemaks ajaks enamasti sõjateenistus, mis muidu neil ajul palgaliste sõjavägede põhimõtte maksvuselepääsu järel enam ei olnud sunduslik. Ja ärgu lastagu seda kunagi silmast: see oli ilm, kus puudusid eksamid ning programmid, milliste läbivõtmist mingisugusel ajamomendil oleks pidanud tõestama. See oli esijoones aeg, mil vaimsed huvid mitte polnud niisugusel, meie ajal niivõrd piinlikult mõjuval kujul seotud kutselise ettevalmistuse ja tegevusega. On ju suhtumine kutsesse ja kutsetegevuse hindamine antiikses elus hoopis teistsugune kui meie juures. Viiks liiga kaugele, kui me siinkohal hakkaksime jagama valgust ja varju sellel alal. Ainult niipalju olgu öeldud, et hoolitsemine kultuurvarade eest antiikajal toimub niivõrd kütkestaval ja vabal kujul seetõttu, et seda ei sega need teised mõjud, mis meid teevad kultuuriinimesteks ainult veel kõrvaltegevuses, peaasjus aga meid moondavad meie elukutse orjaks.

Seejuures ilmnevad kaks asjaolu. Kõige pealt selle kultuuri aristokraatlik ilme. See ei maksa küll teatava üksiku isiku põlvnemise kohta: Horaatsius ja Vergiilius põlvnesid kehvadest oludest. Isik, kes ladinakeelse kooligrammatika järjestas selle olulisis osis niiviisi, nagu seda nüüd õpetatakse, oli ori, Remmius Palaemon, kes oma isandat õpinguile saates omandas kõrgema hariduse. Ja sääraseid võimalusi on ka, nagu selle kohta säilinud teated kõnelevad, teistelgi juhtudel kasutatud. Pigemini on aga aristokraatlik element selle kultuuri olemuses ja mõttes.

Teiseks näeme, et ka kõrgemad kultuurialad, filosoofia ja religioon, on nihutatud retoorika valgusse. Th. Zielinski on oma kaunis raamatus „Cicero im Wandel der Jahrhunderte” juhtinud tähelepanu sellele, kuivõrd viljakaks on just eriti Cicero filosoofilise aatlemise laad saanud järelilma suhtes. Sest siin ei rõhutatud ega esindatud mitte üht teatavat õpetust, teisi kõiki järsult tagasi lükates, vaid siin arutati vabas dialoogi vormis väga mitmesuguste mõtlevate isikute osavõtul pro ja contra jumaluse olemust, võimalust jumalate tahet teada saada oraakli, mitmesuguste märkide, unenägude j. m. abil, filosoofia enda õigustust ja tähendust jne. niisugusel viisil, et tähtsam näis olevat äratada huvi, kui et lugejat uskuma panna teatava vaate õigusse. Mis maksab järelilma kohta, see maksab loomulikult vähemalt samasugusel määral ka kaasuma kohta. Oli ju Kreeka filosoofial ajal, mil laiemad ringid Roomas hakkasid sellega tegelema, peamiselt retooriline ilme, uuris ta ju ise juba esijoones ühe ja sellesama asja kohta üldse võimalikkude otsustuste pro’d ja contra’t, olles skeptiliselt või eklektiliselt ära pühkinud kõik filosoofiliste koolide vastolud.

Mis puutub suhtumisse religiooni, siis võime siin selle eseme suure keerulisuse ja mitmekujulisuse tõttu esile tõsta ainult mõned üldise tähtsusega olulised vaatekohad. Haritud isik vabariigi lõpu ajajärgul uskus ühes noorema Stoaga religioonil kolm vormi olevat: esiteks luuletajate mütoloogilised väljamõeldised, teiseks sacra’de, jumalateenistuse kultuuri, ilm, kolmandaks tõestuste ja uurimiste teel saadud filosoofide religioon. Siin torkab kõige pealt silma igasuguste dogmaatiliste siduvuste täielik puudumine. Sest ükski inimene ei uskunud, s. t. ei võtnud tõelistena, neid osalt naeruväärseid, osalt vastikuid muinasjutte isa Zeusist ja teistest olümplastest, nagu neid Kreeka luuletajad olid levitanud ja nagu nad täitsa võõra taimena poeetilise järelaimamise teel olid Rooma ümber istutatud. Seejuures jääb küll tähelepanuväärseks, et ühe ja sellesama nimega Jupiter võidi selle järel, kui Kreeka ja Rooma kujutelmad jumalaist oli teineteisega lepitatud ja teineteisele kohandatud, nimetada Kreeka avantüüride frivoolset kangelast ja samal ajal ka seda jumalat, kelle riigitempel asus Kapitooliumil. Sest avaliku ja era kultuse ilma võeti igatahes hoopis teistsugusel määral tõsiselt. „Ma olen ikka kaitsnud meie esivanemate kultuse kombeid ja saan seda ikka tegema. Seda tõsist, isadelt pärandatud usku ei kõiguta minus ühegi inimese kõned, olgu haritud, olgu harimatu isiku omad. Neis asjus on Coruncanius, Scipio, Scaevola minu juhtideks, mitte Zenon, Cleanthes ja Chrysippos. Filosoofilt pärin ma järgi tema usu põhjendusi, oma esivanemaid usun ma ka ilma põhjendusteta” (Cicero, De natura deorum III 5 sqq.). Sellel kultuse alal tekkisid siis ka muidu läbi ja läbi sallivas Rooma ilmas juhud ristiusu vastu võitlemiseks. Et Rooma avaliku kultuse keskpunktis seisab ohver, siis on ilma mingi reguleerimiseta jäetud iga kultusest osavõtja isiklikuks asjaks seda toimingut saata oma meeleolude ja palvetega. Siin paistab kergesti silma analoogia Roomakatoliku kiriku piduliku liturgiaga. Mõne kirjaseletamise või mõne mõttesuunil ülesehitatud jutluse oleks antiikaja inimene seevastu kindlasti eemaldanud kolmandale, nimelt filosoofilise religiooni alale. Ta oleks sellele kindlasti retooriliselt reageerinud ja vaimulikule ette kannud vastupidised seisukohad. Vist võib Rooma usutunde kindlat tuumikut näha teene ja vastuteene (do ut des) reguleeritud vahekorra kujutelmas: alustades kõige pealt talupoeglik-primitiivsete kujutelmadega sobis Rooma usund hästi roomlaste juriidilise mõtlemisega ja oli võimeline ka säärasteks peenenemisteks, nagu me seda leiame Propertsiusel esineva Cornelia juures, kes (IV. 11) allilma kohtunikele uhkelt ja igast patuteadvusest kaugel olles aru annab oma laitmatu elu üle ja lõpuks nõuab oma õndsate esivanemate keskel koha, mida ta väärib.

Meie võiksime nüüd läbi rännata n. n. eramuististe laia ala, et ka siin igal sammul leida suuri erinevusi väliseis elutingimusis. Keegi Leipzigi gümnaasiumi direktor ülistas kord kaua aega tagasi ühes humoristlikus lauakõnes Rooma meeste rõivastuse paremusi, mis nende kandjat ei vaevanud särginööpidega, mis ikka kõige ebakohasemal ajal veerlevad kas voodi alla või mõnesse kaugemasse toanurka. Kui õige see ka ei oleks, siiski ei tihkaks ma puhtast südamest selle ülistusega ühineda, arvestades asjaolu, et tooga selgapanemine kõige selle hästi siledaks triigitud voltidega polnud kaugeltki kerge ülesanne, nii et seda sageli tuli toimetada mõne orja abil ja et isegi esinesid kohtulikud kaebused rahvarüsinas voltide segiajamise üle. Edasi võiksime ka seda meelde tuletada, et roomlane söögiajal lamab, mitte aga ei istu, et söömise juures niipalju laua alla kukub, et vaesed tõepoolest võivad end elatada neist raasukestest, mis kukuvad rikaste laualt. Ainult majaproua istub laua juures, kui ta, erinevalt Kreeka viisakusmõisteist, osa võtab pidusöömingust. Üldiselt aga omab meestevaheline läbikäimine ja sõprus vaimses elus ja seltskondlikus läbikäimises lõpmatult palju enam tähtsust kui meie ajal. Meie usume otse nägevat neid inimesi, kuidas nad siis, samuti kui veel praeguselgi ajal lõunapoolseil mail, palju enam elavad vaba taeva all, kui põhjamaalased, kuid küll ka päiksese ja vihma eest meeleldi otsivad peljupaika varjurikkais sammaskäikudes. Tuntakse ju siis ka päikse-, mitte aga vihmavarju, ja kübarat kantakse ainult reisil. Ja kuipalju on need inimesed reisinud! Me ei tohi hoolimata kiirrongist ja aeroplaanist ometi unustada, et me kõik palju enam paigal elame kui Kristuse sündimise ajul roomlased, keda me kõiki leiame alalises liikumises kas kõrgemate või madalamate ametniku ülesannete täitmisel, ärilistel motiividel, õppimise otstarbel või lõpuks turisti uudishimust aetud või lõbu otsides – Herkulese sammaste vahel Hispaanias, Gallia ja Germaania vahelisel Reinil, Kreekamaal, Väike-Aasias ja parthlaste piiril, Egiptuses ja Põhja-Aafrikas.

Nagu kõrgemast soost reisija teel magab suures, mugavas reisivankris või mõne võõrastesõbraliku eraisiku juures või jälle riigiametnikuna majades, millistel lasub riiklik majutamiskohustus, ja võimalikult hoidub võõrastemajast, nii tuleb ka Roomas kõrts ainult lihtrahva jaoks arvesse. Kui mõni luuletaja juhtub sinna eksima, siis äratab ta pilkavat tähelepanu. Alles Augustuse ajast alates on olemas avalikke raamatukogusid, mis raidkujudega ilustatud ja sageli templites asuvad. Kui siin võime leida analoogiat meie ülikooli raamatukoguga vanades, auväärsetes Doomvaremeis, siis peame seda sarnasust veel edasi arendama ka silentium’i piinliku küsimuse suhtes. Oli ju antiikaja inimene harjunud kas valjusti või poolvaljusti lugema. Kui juurde arvata pealegi lõunamaalise elavuse, siis võib hoolimata kõigest meie ülikooli lugemisruum sellega võrrelduna tunduda sügava vaikuse kohana. Eraraamatukogusid omas selle vastu juba ammugi suures ulatuses ja kõigis oma mõisates iga õilis roomlane, kes nende korrashoidmiseks pani ametisse suurel arvul orje ja vabakslastuid. Raamat maksis meie aja hindadesse ümberarvatult umbes samapalju kui nüüdki, luuletuste köide järjelikult umbes viissada kuni tuhat Eesti marka, milline summa moodustas kehvemaile suure väärtuse, sest otsesed elutarbed olid neil ajul rahuldatavad väga väikeste kulude abil. Nii sünnitas mõneski koolis raamatule muretsemine õpetajale raskusi, samuti kui nüüdisajal nii mõnelegi ülikooli õppejõule Sellest aidati end antiikajal üle aegarööviva dikteerimisega või jälle kasutati kooliraamatana katkiseid ja määritud eksemplare, mis olid juba läbi käinud kes teab mitmest käest ja mitmest Rooma riigi kohast.

Ma olen püüdnud, silmas pidades mõningaid väheseid väljalõikeid antiiksest elust, näidata, et ometi mitte kohane pole läheneda antiikajale selle tundega, et seal võiksime kõikjal ees leida nüüdisaegsele sarnanevat elu ja praeguseid vaateid. Kuid ma loodan, et kõige eelöeldu põhjal ometi ei hakata ekslikult järeldama, nagu peaksin ma antiikse ja nüüdisaja aatlemise vahel valitsevate suurte, kahtlemata olemasolevate erinevuste tõttu antiiksuse tundmaõppi laiemaile kihtidele väärtusetuks. Minu vaade on selles suhtes otse vastupidine: nagu hea sõpruse juures vaadete täielik ühtelangemine pole ei soovitav ega tarvilik, nagu teistegi usaldusevahekordade juures generatsioonide vahe sageli võimatuks teeb teineteist lõpuni mõista, ilma et ta nende vahekordade tähtsust suudaks vähendada, nii tugineb antiiksuse kasvatav jõud just asjaolul, et ta meile avab teatava ilma, kes teadagi elu rõõmu ja vaju üksiku isiku ja ühiskonna vahekorra probleemi olulisis osis nii tundis nagu meiegi, kuid siiski üksikasjus sageli käis meie omadest põhjalikult erinevaid radu.

Kirjandus:

Sääraseid vaatlusi nagu käesolev tuleb, kui me mitte liiga suurte ajajärkude vahede tõttu ei taha tühja jooksta, korraldada ikka ainult ühe teatava piiratud ajajärgu kohta. Allikad pakuvad meile loomulikult ainult kaudseid teateid käesolevas kõne all olnud küsimuste kohta, sest keegi ei anna endastmõistetavat edasi ja paljud meile tähtsad asjaolud ei mänginud üldse teadvuses mingisugust ösa. On vaja suurimat ettevaatust, mida aga kaugeltki alati ei ole silmas peetud, satiirikute ja epigrammatikute juures leiduvate andmete kasutamisel. Kes tihkaks praegusel ajal Eesti rahvastiku elu ja vaateid kujutada näit. sääraste pilkelehtede põhjal nagu „Kratt” ja „Sädemed”? Pilke riik on seotud teatavate eriliste tingimustega, tema teated üllatavad ja hämmastavad sihilikult. Oleks psühholoogiline viga seda, kuigi mõnede reservatsioonidega, kasutada teatava tüüpilise pildi loomiseks, kuigi see ilm oma eeldustes on seotud reaalsete sündmuste, tendentside ja helevuste ilmaga. Lugeja võib siin kohal võrdlusteks kasutatud materjalist mõndagi üksikasja ligemalt leida järgmisis, oma ilmelt ja ülesandeilt küll teineteisest väga erinevais töis: Diels, Antike Technik, 3. Aufl. 1924; Heinze, Von den Ursachen der Grösse Roms, 2. Aufl. 1925; Lamer, Römische Kultur im Bilde, 4. Aufl. 1922 (Sammlung „Wissenschaft und Bildung”, nr. 81); Birt, Zur Kulturgeschichte Roms, 1909 (Wissenschaft und Bildung, nr. 53); Friedländer, Darstellungen aus der Sittengeschichte Roms, 9. Aufl. besorgt von Wissowa, 4 Bände, 1919-1921; Blümner, Die römischen Privataltertümer, 1911.

W. Süss

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share