Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

16 Jan

Väärtustunde kriis ja väärtuse põhjenduse probleem.

 

 

1.

Lähtekohad. 1. Kuigi poliitilise ja majanduslik-sotsiaalse elu ratsio­naalsem korraldus on nüüdisaja maailma tähtsaim ülesanne, selle lahen­dus eeldab ka radikaalset ilmavaate ja elutunde ümberkujundust suurema ühtluse ja ühiskondluse sihis. Praeguses üldkriisis on ühe sügava põhjusena süüdi eriti elu ja kultuuriväärtuste hindamise enda kriis, millest on tingitud üldine skeptitsism, printsiibitus ja tahtejõuetus (eriti noorsoo) isiklikus elus kui ka anarhia ja kavakindlusettus riiklikus üld- ja kultuurpoliitikas.

2. Kuna senised autoritaarsed üldmaksva väärtusastmiku sisendusasutised, eestkätt kirik, on oma mõjuvõimust palju kaotand, praegune üha kasvav erivoolude ja -vaadete demagoogiline võistlus viib kõrgemate väärtustunnete nüristumisele ja anarhiale, teiselt poolt aga mitmel põhjusel hädaohtlik ja sihikohatu on ka uue hindamisühtluse sissekasvatus välissurvel (fašistliku või kommunistliku diktatuuri teel), on erakordselt vajaline poliitilise demokraatia piirides ühtlasema ning üldvastuvõetava väärtussüsteemi leidmine ning praegusest süstemaatilisem maksmapanek vaimsel ja organisatsioonilisel teel.

3. Pearaskuseks sellise ideoloogilise ühtluse loomisel on üha suure­nev eristumine sotsiaalselt (klasside vahed ja kihid) ja spetsialiseerumine eri kultuurialadel (teadused, kunstid jne.) üldise ühistunde ja ilmavaatelis-eetilise sünteesi kulul. Seda aga ei saa parandada mitte eristumise ja spetsialiseerumise takistamisega, vaid eri alade ratsionaalse kooskõlastusega ja tugeva, kogu elu alasid haarava, kuid ometi lihtsajoonelise sünteesi loomisega ning selle järjekindla sisendamisega kõigisse.

4. Selleks on väga oluline enam selgitada kindlaid, üldmaksvaid väärtuste aluseid, kindlaid kriteeriume, millega saaks mõõta ja õiendada subjektivistlikke kõrvalekaldumisi ja takistada anarhiasse viivaid vaateid juba alguses. Samuti alles neilt alustelt lähtudes võiks määrata tõeliste väärtuste kõrgusastet, lahendada nende omavahelisi konflikte ja leida nende teostusvahendeid kui ka nende edasiarenduse võimalusi.

5. Et välis-autoritaarsed (näit. kristlik-traditsionaalsed) ja spekulatiiv-intellektuaalsed (moralistlikud) dogmad ega normid ega imperatii­vid nüüdisaja „uskmatuse” tõttu ei oma enam kuigi suurt sisendusjõudu, on eriti tähtis peale nende kõigi väärtuste põhjenduses toonitada ja näidata igaühe poolt ka isiklikult tuntud elamusväärtusi ehk otseväärtusi, kuid ühtlasi selgitada, kuivõrd just viimasedki peide­tult eeldavad ka kõiki tähtsamaid sotsiaalseid ja metafüüsilis-religioosseid nõudeid. Me ei pääse ega tarvitsegi pääseda indiviidist kui kõigi üleisikulistegi väärtuste ainsast tunnetajast ning teostajast, kuid peame mõistma, kuidas ta just ka oma isikliku elu täielikumaks kujunduseks paratamatult on seotud üldsusega ning selle nõuetega. Sel tõestusel ei tarvitse eitada n. n. üleloomulisi jõude ja käske (mille olemisest või mitte­olemisest me lihtsalt oleme teadmattuses), kuid kas või juba oma puht­praktilise mõju suurenduseks eetika ei tohi põhjeneda ainult mingil enam kui hüpoteetilisel „usuõpetusel” või doktriinil, vaid peab olema võima­likest kõige suurema tõenäosusega tõestetav ka faktikindlama isikliku ning üldinimliku kogemusega.

Euroopa mõte on juba antiikaja uuestisünnist peale müütilis-kollektivistlikust muutunud ikka enam individualistlikuks; meie aja inimene lihtsalt ei saa uskuda enam seda, mida ta ei oska põhjendada ka oma isikliku mõistusega. Religioonid on olnud kollektiivide (rahvaste j. t.) elu- ja kultuuritahte väljendajad ja teostajad, kollektiiv-intuitiivse tunne­tuse ja sotsiaalse vormiloomingu tulemused. Kui ei taheta, et selle inim­soo kui liigi mõtlemise, selle intuitiivratsionalismi (mida selgeimalt esindab katoliku kirik) nõrgenemisega ei nõrkeks ka üldse kultuur, on vaja isik­likku ratsionalismi laiendada sellise sügavuseni, kuni ta muutub ka kollektiivvajadusi vastavaks.

6. Selle üldise ja immanentse väärtusteõpetuse alla ei käi siis mitte üksi sotsiaaleetilised, vaid ka individuaaleetilised väärtused ja nende nõuded niihästi vitaalsel kui ka intellektuaalsel, esteetilisel ja religioossel alal. Juba süsteemi lihtsuse pärast oleks seepärast vajalik neis kõigis lahtuda juba võimalikult ühistest alustest, viia kõik elu väärtused tagasi ühistele lähtekohtadele ja mõõdupuudele kui ka ühtlasele termino­loogiale. Mida üldisem ja olemuslikum lähtekoht, seda üldmaksvam ja – üldarusaadavam ka eetiline säädus.

Elu oma bioloogilis-dünaamiliselt olemuselt on normatiivne ja dogmaatiline – seepärast ka kultuuri uksiksaadused nõuded ja dogmad saavad oma loogilis-sundusliku maksvuse alles siis, kui nad on õieti järeldet neist bioloogilis-sotsiaalseist põhinõudeist ja dispo­sitsioonidest.

Viimase lausega on aga ette haaratud juba põhiväide, mida allpool ligemalt püüame selgitada.

 

2.

Otsinguid ja lähtekohti. Kuidas võiksime praeguse relativismi ja üksteisega tülitsevate hinnangute kaosest ka enam mõistuslikul teel jõuda mingile eelnõutud kindlamale usule, üldmaksvaile printsiipidele? Kas on meie ajal eeldusi nende elu kaudis- ja otseväärtuste paremaks tunnetamiseks kui seni?

Võime öelda, et mõnedki lisateadmised selleks meile viimaseil aegadel juurde on tulnud. Paremini kui näit. Kant ja saksa idealism tunneme isiku sotsiaalset ning majanduslikku sõltuvust ning selle tagasimõju muu kultuuri arengule ning siis ka väärtuste tunnetusele (sotsiaalne empirism). Ula­tume selgemalt nägema enda ja teiste elu bioloogilisi aluseid ja arengu­lugu ning sellest järgnevaid saadusi (evolutsionism). Oleme vabanenud aga ka 19. sajandi ühekülgsest välismiljöö hindamisest, utilitarismist ja intellektualismist. Tunneme elunähete põhjalikku erinevust n. n. elu­tust loodusest ja selle mehaanilistest saadustest (Dilthey, Bergson). Tunneme sügavamalt oma alateadlikku sügavuspsühholoogiat ja elu ning kultuuri tungdünaamilist iseloomu (Freud, Adler), samuti selle dünaamika suuri erinevusi eri tüüpidel (Kretschmer j. t.). Oleme jõudnud edasi ainult psühhologistlikust juhuslikkude teadvussisude arvestusest eritlema oma hinge püsivamat struktuuri ja eraldama ideaalolevaid fenomene reaaljuhuslikest (Dilthey, Husserl). Püüame analüüsida ikka enam väärtustunnete enestegi psühholoogiat ja selle suhet objektiivsete, üldinimlikult tajutavate väärtustega (Scheler), kuid näha ka nende sõltuvust kõigi hinnangute aluse, elu enda, olemusest ja struktuursäädustest.

Dünaamiline elukäsitlus iseendast paneb meid kahtlema puht-intellektualistlikus kohustuseetikas, mis ei lubagi oma käskude täitmisest tunda mingit oma ,,tarbe” rahuldust. ,,Puhas kohustuseetika on moraalne sõgedus, on väärtuspimedus vastu tõelisust. Pole ime, et temal ajalooliselt kannul käib pessimism. Keegi ei kannata välja elu väärtuse­tuks ja pühadusetuks tehtud maailmas.” Kui midagi teeme, siis ikkagi sellepärast, et vähemalt mingit oma väärtustarbeist rahuldada. Ning elu ja maailm ongi väärtusi täis – tülpimus ei tule mitte nende liigpaljusest vaid nende mittetajumisest.

Kuid samuti on uuem uurimus küll jälle õige kategooriliselt pidanud tagasi tõrjuma tavalise eudämonistliku vaate, kui sellega mõelda lihtsalt lõbu või koguni mugavusõnne kõigi väärtuste mõõdupuuna. ,,Õnn on see, mida mitte ei pea tahtma” väga sagedane eetiline tunnetus kõneleb selle vastu. Alaväärtusliku mugatsemisõnne (,,lehma-õnne”) halvastus iga vähegi arenenud indiviidi poolt tõestab iseendast, et õnnetunne on ainult saatenähe mingi reaalsema ja objektiivsema väärtustarbe rahulduse puhul, et „õ n n e s i d” s i i s võib olla väga e r i ν ä är t u s l i k k e.

Sagedane väärtusega kaasas käiva kannatuse, isegi surma valik pigemini kui tühike, loomalise või kuritegelise ,,õnne” vastuvõtt näitab, kui sügav ja vägev võib olla see väärtuste ja „õnnede” astmestus.

 

3.

Väärtuste objektiivsus. Eriti n. n. fenomenoloogiline vaatlus (M. Scheler j. t.) on rõhutanud, kuidas väärtused ei ole kaugeltki ainult teata­vad psühholoogilised väärtuste tundmise teadvussisud, vaid nende taga seisvad objektiivselt (kuigi ainult ideaalsfääris) olevad olemused (an sich seiende Wesenheiten), umb. samuti kui loogilised ja matemaatilised tõed, suhted ja saadused. Sest nagu need, on ka eetilised väärtused rippu­matud meie teadvusest, mitte olenevad sellest, kas neid tunnustame või ei. „Keegi subjekt ei saa oma tuju järele subjektile väärtuslikuks ,,seletada” seda, mis subjektile väärtuslik ei ole. Ta võib seda teha ainult eksituses, kuid eksitus tasub talle end kätte ise, või ta hukkub sest eksitusest”. Sest väärtus on põhjendet „subjekti olemuses, kuhu kuulub kogu ta kate­goriaalne struktuur. Selles struktuuris seisab põhjus, et asjade ja suhete loomus subjektile mitte ükskõikne „ei ole”, vaid väärtuslik või väärtuse vastane”.

Vähemalt teatav osa väärtusnõudeid on siis põhjendet juba elu enda poolt täitsa kategoorilisena ilmtingimatult. Elav organism lihtsalt ei või olla, kui ta ei käi oma olemusest, oma keha- ja hingeehitusest ja elutingi­mustest järgnevate elusääduste järgi: k u i ta üldse tahab elada, ta peab olema näit. seesmiselt ühtlane ja keskendet (sellest vaimsuse ja tahtepüsivuse nõue), ta peab olema tugev ja seepärast mitte ei pea end raiskama kahjulikus naudingus (mõõdukuse moraal) jne. Kuid paratamatult ühis­kondlikuna olendina, paratamatult teisi tarvitsevana peab ta ka muile tegema seda, mida ta ise vajab neilt; kui ta tahab uskumist, ta ei tohi valetada muilegi jne. Kõik need inimelu enda tingimusist järgnevad nõu­ded ja siis ka neid rahuldavad väärtused ei ole sõltuvad ega määratavad indiviidist, veel vähem ta teadvusest, vaid on absoluutsed ini­mesele k u i  niisugusele, kui liigile, ja seega kogu inimsoole.

Need on sündinud enam või vähem ühes inimesega üldse ja maksavad väljaspool isikut; viimane on ainult neisse n. ö. s i s s e s ü n d i n u d, kes võib küll nende nõudeid täita või (oma kannatuse või enda eitamise hin­naga) ka mitte täita, kuid kes neid paratamatult ja absoluutselt peab tun­nistama väärtusteks. Muidugi eeldab see tunnistus, et tal üldse on aru nende mõistmiseks, samuti nagu ta peab tunnustama matemaatika tõdesid ainult siis, kui tal on küllalt vastavat haridust nende mõistmiseks. …

Viimase puudumine aga ei tee neid ega ka eetilisi tõdesid veel objek­tiivselt olematutes ja üldmaksvusetuiks.

Sellest väärtuste üleisikulisest kategoorsusest aga järgneb ka nende tunnetust saatev üldine imperatiivsus, kohustavus; nende teostusnõudeid „tuleb” täita alati, mitte ainult isiklik-vitaalse kasu või mugavusõnne soovil, vaid ka viimaste vastu, nagu üldse nii meis kui ka väljaspool meid maksvaid saadusi. Väärtused moodustavad meie kohal objektiivse ideaalsfääri, neid mitte ei loo ega „aseta” sinna isik, vaid ümberpöördult, põhi­nedes juba inimese kui niisuguse olemuses väärtused alles loovadki isiku, kui ta ikka enam neid omandab ja endas realiseerib. Süüme (südametunnistus), see eriti on organ, millega neid väärtusi tunnetame. Ja see tunnetus on, vähemalt oma esinemisviisilt, aprioorne, mitte kogemusel vaid otsesel kaemusel, intuitsioonil põhinev (ehk olgu siis juba fülogeneetiliselt, liigi kogemusega õpitud) – see tõstab oma häält rippumatult igakordsest indiviidi enda kasust või kahjust. Ta tõuseb sageli otsekui alateadvusest ja vastolus teadliku mõtlemisega (kuigi teda ka viimane võib olnud mõjustanud).

Seda väärtuste ideaalsfääri objektiivset iseolemist toonitab eriti siis fenomenoloogiline ehk ,,materiaalne väärtuseetika”. Ning vähemalt tea­tavate saaduste suhtes peame seda objektiivsust pidama ilmtingimatuks, näit, mis iseendast järgnevad juba teatavaist algeeldustest. Nii võib selle vaatlusviisiga hästi selgitada näit. ka väärtusteriigi omavahelist struktuur-seaduslust.

Ometi sunnib elu ise olema meid ettevaatlik ka liigselt ,,feno­menoloogilise” usaldusega meie kunagiste väärtustunnete, „ajalooliste tõdede” ja süüme hääle vastu. Küllalt oleme näinud, kuidas need võivad olla mõjustet üsna ebaolulistest mõttekäikudest või kõrvalmõjudest ja väga sageli lihtsalt valitseva kihi poolt alamaile „sisse kasvatet”, et neid paremini sundida sõnakuulmisele. Matemaatiliste saaduste objektiiv­susest eraldab eetilisi ja esteetilisi saadusi siiski õige tunduvalt juba see asjaolu, et matemaatilised algeeldused, aksioomid, on äärmiselt lihtsad võrreldes elu omadega, mis alles järkjärgult avanevad meie uurimusele. ,,Kerge on käske anda, raske töö on tõestada”. Seepärast ju ongi ka need ainult sisetundest lähtuvad positiivsed, samuti kui ajaloolised, ühe­kordsel ilmutusel põhinevad eetikad jätnud meid saagiks üldisele skeptitsis­mile ja uskumattusele ega jaksa viimast võita vist enam mingi pühaliku ainult kinnitamisega. On vaja ka natuke loogilisemaid ja objektiivsemaid tõestusi, väljudes igaühele tajutavaist ja tunnustet lähtekohtadest. Ja nendeks, nagu öeldud, jäävad praegu ikkagi ainult igas isikus endas ja üldse inimelus tajutavad tungdünaamilised tõed ning nende üleisikulise maksvuse selgitus bioloogilises, sotsiaalses ja kultuurajaloolises perspektiivis. Ainult esimainitud on küllalt üldised ja viimaksmainitud vaatlusviisid küllalt objektiivsed ja kindlad, et võimaldavad isegi süüme häält vahel ümber kasvatada ja süvendada, veelgi sagedamini aga tõestada. Niihästi otsene väärtustunne k u i ka selle mõistuslik ana­lüüs bioloogilis-sotsiaalne ja ajalooline selgitus ja järgikaalumine – alles mõlemad koos võimaldavad nad objektiivsete väärtuste leidmise.

 

4.

Tungdünaamilised alused. Muidugi elu tõsiväärtused pole sõltuvad mitte indiviidi kõigist juhuslikest tungidest (nendega nad peavad olema sageli just vastolus), vaid kõigepealt inimese kui terviku või juba elu kui niisuguse kõige olulisemaist põhitungidest, ta põhistruktuuri tarbeist ja seadusnõudeist. Selle põhidünaamika selgitus on meile möödapääsematu mitte ainult psühholoogiliselt vaid ka eetiliselt, vähemalt kui eetika üldse tahab selgitada „materiaalseid”, sisulisi ja ka üksiku endaarengu kohta käivaid väärtusnõudeid ja mitte ainult sotsiaalvahekordi reguleerivaid formaalseid saadusi. Kuivõrd täpselt võime määratleda aga selle elutungi tegelikku „sisu” ja selles peituvaid potentse ja dispositsioone?

Vähemalt nii palju on selge juba eeltoodust, et selle siht mitte pole ainult „lõbu”, ainult rahul ja „õnnelik olla” v. m. s. Kõigepealt „e l u  tahab elada”, ja normaalsena ta on õnnelik eriti siis ja seda enam, mida intensiivsemalt ta elab, ja selleks mitte ainult ei kesta, vaid kõigi oma funktsioonide alal ka kasvab. Pigemini siis mitte „õnne”-vaid „intensiteediihaks” võiksime nimetada seda demiurgi, mis meid kihutab, ja mitte ainult meie instinktide kaudu oma vitaalsete tarvete rahuldusele vaid ka puhta „elamusrõõmu” enda pärast saadab meid ühest hädaohtlikust ja elu kestele õieti tarbetust ettevõttest või seiklusest teise.

Kas tõesti aga võime kõnelda eluprotsessi intensiteedist kui iseseis­vast elutungi sihist ja siis elu põhiväärtusest? Selle bioloogiline tõestus pole ju mitte lihtne, eriti kui see bioloogia on veel nii mehanistlik ja „eluvõõras”, et ei tahagi arvestada muid väärtusmõõdupuid kui lihtsalt väljaspoolt nähtud teatava organismi või liigi püsimajäämist „võitluses olemas­olu eest”. Kui aga tegelikult ometi keegi ei pea näit. mõnd pisilas- või samblaliiki, mis ju võib püsida ka kõige raskemais elutingmustes, seepärast ka kõige „kõrgemaks”, s. o. väärtuslikumaks, vaid ikkagi kõneleb muist kõrgemaist ja arenenumaist eluvormidest, siis arvestab ta mõõdu­puuna ka teatavaid sisulisi väärtusi, vähemalt väliselt organismi differentseeritust ja ta organite spetsialiseeritust (Spencer). Seesmiselt liitub aga viimastega iseendast ka teatav eluprotsessi suurem intensit e e t, ta avalduste suurem mitmekesidus. Samuti peab kas või juba kestmistungi seisukohalt hindama ka eluprotsessi, ütleme siin lihtsalt teatava ainevahetusprotsessi, assimilatsiooni ja dissimilatsiooni kiirust, n. ö. ta „põlemise” (ja uuestiehitamise) intensiteeti, kuna see võimaldab ka kiire­mat kohanemisvõimet välistingimustele ja suuremat individuaalset sõltumatust neist (vrdl. näit. püsiv temperatuur soojaverelistel loomadel).

 

5.

Intensiteet ja evolutsioon. Igatahes on elu areng viinud mitte ainult välise vastupidavuse ja jõu kasvamise, vaid ka just elavama ja kii­rema seesmise eluprotsessi suunas. Kõnelemata üsna tardunud siseliikuvusega taimest, ei luba ju ka veel madalamate loomaliikide „külm”, s. o. hapnikuvaene veri kaugeltki seda sisepõlemist, seda aine­vahetuse- ja uuenemiskiirust, vastavalt ka seda kohanemiskergust, mis soojaverelistel, kõnelemata sellest uute ühenduste kiirusest ja muust, meile veel salapärasest liikuvusest, mis valitseb arenenumas närvikavas ja aju­des. Võime siis tõdeda otse ühena evolutsiooni saadusena, et väline vastupidavus kõrgemais eluvormides lisandub ja asendub elamise enda intensiteediga ja see omakorda lihtsast sigivusintensiteedist (näit. pisilased) ja k a s ν u intensiteedist (näit. igasugu hiiglasaurused) areneb „sisepõlemise” (ainevahetuse) kiiruse, funktsio­naalse differentseerumise ning lõpuks eriti psüühhilis-vaimse (närvikava­lise) aktiviseerumise ja intensiteedi suunas. Nagu elu kestmisvõitlust finaalsest seisukohast vaadatuna nimetame elu t u n g i avalduseks, nii on meil siis täis õigus ka seda arengutendentsi nimetada intensiteedi-tungiks. Vähemalt kõrgemais organismides see on, nagu kõik tähtsa­mad elutungi rahulduse abinõud, ise omandanud selgelt iseseisva tungi ise­loomu. Nagu toidustuse ja sugutungi rahuldust saadab teatav rahuldus­tunne, „lõbupreemia”, nii on viimane, kuigi vähemal määral, seotud ka üldse kiire eluprotsessiga ja eri organite elava toimlemisega. Igaüks terve inimene (kuni ta pole väsinud) tunneb puhtbioloogilist rõõmu näit. tegutsemisest värskes õhus ja vastavalt hapnikuküllase vere kiirest ringlemisest, tervest ja parajal määral kiirest ainevahetusest. See seletab rõõmutunnet ka näit. teatava hulga alkoholi mõjul, optimaalse kilpnäärme nõrestuse puhul, või üldse n. n. kõrge biotonusega kehatüüpidel, sangviinikuil. Ainevahetuse pikalisus, biotoonuse nõrkus toob kaasa norutunde, melanhoolse temperamendi ja äärmistel juhtudel (näit. kilpnäärme kängumise puhul) isegi täielise vaimunürinemise. Juba osalt selle, puht­vitaalse põlemisprotsessi kiirusel näikse põhinevat ka kiire rütmi rõõmus­tav mõju, kuna vastavalt pikaline rütm, aeglustades sugestiivselt ka meie vereringvoolust ja ainevahetust, mõjub kurvana (näit. leinamuusikas).

Samuti saadab enam differentseeritud funktsioonide täitmist tea­tav rõõmu- ehk väärtustunne, mis vähemalt osaliselt seletetav vastavate organite rakukeste kiirema toidustamisega ja nende kasvamise võima­lusega.

Peagu kõigile kõrgemaile loomile on omane teatav liikumistung, kuid eriti noortes loomades võtab see sageli ka ilmselt puht asjatu toimlemistungi, teiste sõnadega mängimistungi kuju. Vaevalt saab seda seletada mingi otsese või kaudse sihipüüdlusega, küll aga lihtsalt toimlemist saatva funktsioonilõbuga, olgugi et fülogeneetiliselt (liigilooliselt) sel ei puudu ka teatav ettevalmistav tähendus pärastiseks eluvõitluseks ja vastavalt siis ehk on sellegi dispositsioonide pärandamiseks kaasa mõjunud ka n. n. „loomulik valik” (vrd. K. Groos, Spiele der Tiere). Ja õige tõe­näoliselt pole ka nii kauni lindude laulu pääpõhjus mitte ainult n. n. „võit­lus olemasolu eest”, nimelt seksuaalne ligimeelitus j. m. s., nagu tahtis tõendada ühevahene sõjakas darvinismivorm, vaid ikkagi ka teatav laulu „ilu” kui otseväärtuse tundmine, lõbu oma lauluvõimete teostamisest.

Igatahes inimeses see „intensiivse elamise tung” on arenenud järk­järgult üha avaramaks, iseseisvamaks, ja seda rahuldavad väärtused iseseisvaiks elu otseväärtusteks. See pole aluseks mitte ainult laste mängule ja täiskasvanute spordile, vaid ka n. n. ilusate asjade nägemis- ja kuulmis­rõõmule, tajumis- ja teorõõmule, ehk võiksime öelda n. n. üldesteetilisele suhtumisele, s. o. kus asjad või tegevused meile tunduvad meeldivama liht­salt „nende eneste pärast”. Muidugi selle tungi tugevus sõltub organismi üldistest jõutagavaradest, ka teatavast vererikkusest, sest põlemiseks ja uuestiehitamiseks peab ju olema vastavat põlemisainet. Võib-olla on siingi tegemist ka teatavate hormoonide mõjuga ja me võime tõesti kõnelda mitte ainult „näljasest verest” (vrd. Arkini eeltsit. teos) vaid jälle ka „rahutust verest”, mis oma keemilise koosseisuga meid sunnib üldse kiire­male funktsioneerimisele (nagu erialal näit. seksuaalhormoonid) – hooli­mata sellest, kas meil selleks küllaldaselt jõuvarasid.

Igatahes näikse see tung olevat tugev eriti nooruses ja järkjärgult lõdvenevat vanuses, kuni lõpuks meid ei huvita mitte enam ainult „lapsik” trall, vaid isegi mitte enam „ilusad” või kord nii „tähtsad” asjad. Siis kõneleme elamus võime vananemisest ja üldisest seniilsusest. Kuid elamusiha sellisena näikse püsivat mälestuse abil seni kui eluiha, elutung isegi. Igakülgne elu, „kõigi võimete harmooniline väljaarendus”, mida 18. sajandi algusest peale on nõudnud Shaftesbury’ j. t. moraalifilosoofia ning uushumanistlik haridusideaal, pole nii siis mitte ainult filosoofilise spekulatsiooni tulemus, vaid ka bioloogiline „käsk”. mille tasu on kaasa antud juba ,,looduse” enese poolt.

 

6.

Intensiteet ja teadvus. Mida intensiivsem meie vitaalne või psüühilis-vaimne elu, seda õnnestavam ka seda saatev tunne (muidugi ainult seni kui see palang ei muutu juba liiga hävitavaks meie rakukeste kestvu­sele ja siis valutootvaks). „Geeniusel” näikse see sündivat isegi n. ö. plahvatusetaoliselt ja viivat kogu organismi enneaegsele ,,läbipõlemisele” peagu selle sõna otsekoheses mõttes. Erilise väärtuse omab aga intensiteet alles teadliku protsessina, meie isikutunde poolt tajutud nähtena. Intensiteeditunde keskendust võimaldab ju üldse alles organismi, s. o. funktsionaalselt seotud rakuriigi edenev läbinärvistamine, mis eri rakurühmade mulje- ning tungelamused ühendab keskajju, nii seal esile kutsub püsiva muljetevahelduse. Ja kuigi ärkvel olekus keha eluvajalise ühtluse nõudel neis domineerib, s. o. „teadvusvälja” valitseb enamasti ainult üks teadvussisu korraga, võivad ka teised akordeerida sellele mingi poolteadliku, toetava või kontrastse tagapõhjana ja nii anda igale elamusele üsna erineva ilme. Veel palju mitmekesisemalt ja nii siis „elurikkuse” tunnet soodustavalt sünnib see aga suurajus endas akumuleeritud potentsiaal­sete elamustejälgede aktualiseerumise ja nende omavaheliste mõjutuste, siis n. n. mälu, kujutlemise ja mõtlemise abil. Alles viimaste kaudu on või­malik ka oma teadvussisude „teadlik” tundmine ja tunnetus, nende n. n. apertsepeeriv ühendus senise „minateadvuse” ümber kujunenud kompleksi­dega. Alles see „mina” jätkuv teiseks saamine ja oma muis elementides ometi endisena püsimine nähtavasti annabki meie elutajumusele tema oma­pärase intensiteedi ja sellega seotud rõõmutunde.

Püsiv teadvussisu – see ei tunnegi ennast. Elu – see on vaheldus, õpetab juba Bergson oma „elu elaanist”. Teadvussubjekt, „hing” – see on nagu leek, mis alalise muutumisena põleb aine kohal, seda hävitades. Pole kahtlust”, ütleb Paul Valéry oma uurimuses tantsust, „hinge ainus ja püsiv objekt on see, mis ei eksisteeri: see mis oli, ja mida pole enam; see mis tuleb, kuid mida pole veel; see mis on võimalik, see mis on võimatu – see seal on hinge asi, aga ei iialgi, ei iialgi see mis on! Ainult püsivas vahelduses, suures „keerises” on hinge päriskoda ja pelgu­paik. „Olin sinus, oi liikumine, väljaspool kõiki asju”, hüüab tantsijatar, tulles tagasi oma keerlemisekstaasist. Ainult selles igivahelduses saab rahuldet see igavene igatsus ja igavus (ce pur ennui), see „absoluutne igatsus, mis pole iseendast muud kui päris paljas elu, kui ta end selgesti vaatleb” (ibid. 52). Maailm ei või kannatada, mitte ainustki pilku, olla see, mis ta oli. „Hirm olla see. mis ta on, see alles on, mis ta paneb looma ja endale maailma miljon maski. . . Milleks on kõik surelikud? Selleks, et tunnetada (connaitre)”. Aga tunnetada, „see on kindlasti: mitte olla see, mis ollakse”.

Muidugi ei tähenda see vaheldusiha ainult passiivset, impressionistlikku alistumist muljeile. Kõigi „joobumuste” hulgas, mis meid muudavad, mis on ikka liiga seotud reaalsega ja siis meie suhtes välispoolsega, nende kõigi seas, ütleb Valéry „kõige õilsam ja kõige enam suure igavuse vaen­lane, see on joobumus tegudest. Meie teod, ja eriti need, mis panevad liikuma meie keha, võivad meid viia seisukorda, mis on imelik ja imetel­dav … See seisukord on kõige kaugem sellest kurvast olukorrast, kuhu jätsime liikumatu ja selgeltnägija vaatleja”   (ibid. 56).

Tunnetus ja eriti tegu, elamusintensiteet niihästi välisilma kui ka endateostuse tajumisest – see on, mille sihis nähtavasti tahab areneda elu ja mille rahuldus annab talle ta olulisemad otseväärtused. Ja ta on arenenud selles suunas. Vähemalt selle väärtusmõõdupuu järgi pole meil põhjust olla pessimistid Õhtumaa kultuuri arengu hindamises. Olgu selle muu tasapinnaga kuidas on, vähemalt kvantitatiivselt rikkamaks ja inten­siivsemaks on eurooplase elu muutunud igal viimasel sajandil ja kümnendil. Ikka rohkem elamusvõimalusi on pakkunud üha avarduv maailm ja oma ümbruse tundmine, reisimine ja lugemine, kuulmine ja nägemine, ikka sisurikkamaks ja kättesaadavamaks on muutunud teadusesse kuhjatud tunnetusvarad ruumist ja ajast, ikka mitmekesisemaks kirjandus ja kunst, iga vabamaks isikugi endateostuse võimalused. Vähemalt teoreetiliselt on praegu igas metsakülaski liiklemise, posti, telegraafi, raadio jne. abil võimalik elada teadlikult ja isegi aktiivselt kaasa kogu maakera tähtsama ja olulisema eluga.   Meie isiku igapäevased teadvussisud on rikastunud mitmekordselt. Oma ürgse „suure igavuse” rahulduseks võime elada otse­kui mitu elu endise ühe asemel. Tarvis on need võimalused ainult realisee­rida ja teha kättesaadavaks kõigile – seda nõuavad meie aja sotsiaalsed uuendusliikumised.

 

7.

Kriis on kvaliteedis. Elu kestus ja intensiteet! Need on olnud ja on iga normaalse elu hüüdsõnad. Kuid ometi – sellest üksi pole küllalt.

Mitte niipalju intensiivsusväärtuste kvantiteedis ei seisa praegune kriis kui nende kvaliteedis. Mitte üldse tuim ja väärtustundeta pole meie aeg, pigemini ümberpöördult: võrreldes talupoegliku või puritaanse vähenõudlusega ta on liigagi ahne teatavate otseväärtuste järgi. Kuid see, mida püütakse kogu jõuga ja milleks raisatakse nii palju vaeva nõudnud abinõuväärtused, hüvised (rikkus, võim jne.), see on päämiselt puhtkvantitatiivne, sageli lihtsalt „füsioloogiline” elamusintensiteet, võiks öelda toore elamuskire rahuldus: puht-aistlik nauding, uudsuse effekt, närvepõrutav sensatsioon, jämeassotsiatiivne põnevuskõdi – nii erootikas ja alkoholis, spordis ja moes, kirjanduses ja kunstis, isegi poliitikas. Mitte sügavat, vaid palju! Ruttu mõjuvat, kuigi ka ruttu unuvat! Sest järjest uusi sensatsioone on maailm täis. Aeg on küllastet nende lubadustega – see teeb rahutuks juba kolkaelanikud ning noorsoogi.

Seda masendavam on aga, kui seda maailma intensiteeti ainult kõrvalt näha, tunda või aimata enda ümber ega evida raha ja võimu seda saavuta­maks! Kui on nii raske kriis, et ei näe seda isegi enam kinos! Siis on see põrgu seda piinavam, mida enam keegi teab või kujutleb – ning puu­duvad siidisukad v. m. s. on ainult viimne ja otsustav mürgitilk ses valukarikas, mis viib enesetappudele või roimale ühe elamusjanulise teise järgi.

Alamate intensiivsusväärtuste kättesaadavus või, veel halvem – nende üha enam pealetikkuv meelitus ja ärritav mittesaadavus, see on meie väärtusastmiku kriisi üks põhjusi ja vist üsna olulisi. Mitte asjata ei haara see eriti linlasi ja „poolharitud” linna ümbruskondlasi, kus seda meelitust pole tasakaalustamas teissugused jõud.

Teiseks suureks põhjuseks on siin ka töö enda jätkuv spetsialiseeru­mine ja vastavalt igavnemine, kuna ta rakendab ainult ühe osa inimese võimetest ja pealegi ikka enam on töö teisele, mil puudub endaleloomise tunde otseväärtus. Ikka vähem otse rahuldava töö kõrva tekib nii ikka enam ka tarve samuti spetsialiseeritud ja – ratsionaliseeritud „lõbukultuuri”järgi, elamisintensiteedi järgi, kus üldse poleks enam vaja pingu­tada tahet või mõistust, nagu töö puhul, vaid tarvitseb passiivilt end lasta kaasa vedada ainult „valmisserveeritud” naudinguil. Loomulikult võivad seda anda ainult alamat järku tungidekõdistused – erootika ja seda vilje­lev kunst, tsirkus, võistlussport jne., sest kõik kõrgemad väärtused nõua­vad ka tahte ja intellekti kaasategevust, isegi „spetsialiseerunud elamusteandja”, kunsti kõrgemad vormid, mis ei saa eralduda elu tervikust.

Kõrgemate väärtuste mitteharrastus – see on kõigepealt ilma­jäämine, ilmaolek kõrgemast ja rikkamast elust. See on, mida paljud meie aja inimesed isegi nii teravalt tunnevad, kõigest oma välisest elukirevusest hoolimata. Rahuldamatus, blaseerumus, elutüdimus, enesetapud, üldine närvilisus – need on eelkõige selle ilmaolemise tagajärjed.

 

8.

Väärtuste astmestuse alustegurid. Kuid just sellise väärtustekvaliteedi olemasolu, mingi väärtusastmiku objektiivsuse vastu ongi esitet väga levinud skeptitsismiväiteid. Kas saab üldse tõestada, et vaimne inimene on tõesti kõrgem ainult vitaalsest inimesest või koguni loomast? Kas väga „intensiivse” kehaeluga Jaan Jaago on vähem väärtuslik kui B. Shaw? Selleski juba juletakse kahelda – tähendab, psühholoogiliselt selles võib kahelda.

Et siin saada suuremat selgust, peame lähtuma uuesti oma algmõisteist.

Kuna elu olemus on teatav püsiv orgaaniline ehitamine ja ,,põlemine”, energia vabaneda püüdmine, siis omavad ka temast järgnevad saa­dused teatava tungiva nõude iseloomu, mille rahuldust organism tajub väärtustena, nende täitmatajätmist aga pahedena. Sama dünaamiline tunglus nende väärtuste saavutuseks, omanduseks ja suurenduseks sunnib aga siis kõnelema ka elu ja organismi arengust ja määrama selle astmed, nimelt selle järgi, kuivõrd need elu põhitungidest ja iga liigi ning organismi põhistruktuurist nõutud ja tingitud abinõu- ning otseväärtused on teostet ja teostatakse.

Muidugi, need saadused ja väärtused maksavad ainult elus ja orga­nismides endis, kuid nende suhtes igatahes nad ο n maksvad, ja nimelt seda enam, mida üldisematena nad järgnevad elu algnõudeist ja põhiomadustest. Teatav „põlemisaine” juurdevoolu nõue üksikus rakus, teatav tahtekeskendus ja üksikosade harmoonia iseliikuvas ,,rakkuderiigis”, loomas, teatav kollektiiv-„tahe” ja alistuvus-„eetika” ainult üheskoos elada võivas loom- või inimühiskonnas, – need on kõik sama kategoorilised, kuid dünaaamilised säädusnõuded, nagu on seda matemaa­tikas staatilised saadused. Vahe on ainult esimeste ,,liikuvas”, tunglevas protsessi iseloomus: kolmnurk lihtsalt ei ole kolmnurk, kui ta ei täida teatavaid oma olemusnõudeid, rakukene või üksikloom samuti ei ole ole­mas – varsti pärast seda, kui ta ei täida omi eeldusnõudeid. Komplit­seeritus on silmapaistvaim omadus, mis eraldab reaalasja matemaatilisest ideaalkujundist ja eluprotsessi loodusmehaanilisest protsessist: ringi kvadratuur on iseendast võimatu, leek lõpeb kohe, kui lakkab gaasi juurdevool, rakukene elab teatava aja oma enese olemise tagavaradest. Arenenum organism aga võib oma teistes osades peidetud  tungdünaamilise energiaga muuta teatavat protsessi endas, võib seega „j u h t i d a” oma olemist, võib sublimeerida oma tunge endid, juhtida neid sootu teist­sugusele tegevusele, võib viimaks isegi oma intueeritud kogemusvarade ja nende kujutleva aktualiseerimise abil tahta teadlikult ja nii tunnetet väärtusi realiseerida tahtliku teoga. Meie ei tea kuigi selgelt, kuidas kõik see saladuslik protsess sünnib, aga me võime analüüsides ometi tähele panna tema tulemusi ja saadusi.

Just see kõrgema eluprotsessi komplitseeritus, tema igasuguste „t a g a varade” hulk on, mis nii keeruliseks teeb ka eetiliste ja teiste väärtus-sääduste selgituse. Rakukese „elutungile” on soojuse ja põlemisaine nõue ja selle saavutuse väärtus täitsa kategooriline ja üldmaksev, kuna ta selleta lihtsalt ei saa olla. Inimesele, seevõrra kui ta on ainult füsioloogiline olend, maksavad muidugi need nõuded samuti.

Aga tervikinimeses – kuivõrd kõrvalisteks võivad saada näit. regu­laarse toitumise ja puhkuse nõuded aju vaimureservuaaridest mõjustet teiste väärtustunnete kõrval!

Loom peab tungima teatavate vitaalväärtuste poole, inimene võib endale lubada neid tahta, võib aga seda ka keelda – kas teatavaks ajaks, või äärmisel juhul isegi üldse, kas või selletõttu terve organismina hävinedes. See oma suurajusse nagu mingisse psüühhilisse akumulaatorisse koondet iseseisvate jõutaga­varade abil saavutet „valikuvabadus” ongi inimese eritunnus. Kui juurde arvestada ka need, valitseb ju psüühikaski täielik determinism.

 

9.

Mõistuse osa väärtusetunnetuses. Selles „tagavaradest” koosnevas „vaimus” on ta jõud, kuid ka tema needus. Sellega isik võib valitseda end, reguleerida ja juhtida oma tunge, tunnetada oma struktuuri nõudeid, leida sobivamaid abinõuväärtusi ja eraldada madalamaid väärtusi kõrge­maist – aga see võib teda ka eraldada elu olemuslikest nõudeist. Ei tarvitsegi väga suurt vahelesegamisenergiat mõne eksikogemuse või juhusliku assotsiatsiooni tõttu sündinud kujutluse poolt, et mitte ainult tumestada tervet väärtustunnet, vaid aju n. ö. määratu keerulises transfor­maatoris pista kontaktipulgad teistesse aukudesse ja juhtida kogu orga­nismist voolavad tungjõud teomootoreisse sootu eluvaenulises suunas: märatsuseni, teiste ja enda piinamiseni ja tapmiseni, sõdadeni ja ususõdadeni, tungekuivatava pietismini või kasvueitava hedonismini, igasugu muu dekadentsini.

Tõsi küll, inimteadvusele pole eriti kõrgemad väärtusnõuded siis mitte reaalselt absoluutsed vaid ainult tingimuslikult, konditsionaalselt: „k u i ma tahan saada seda, pean olema nii.” See iseseisvunud mõistusisik, kes võib ka väärtust mitte tahta, on aluseks igale teadlikult eetili­sele teole – mida mõned teoreetikud peavadki ainueetilisteks. Kuid täht­sam on, et see ,,indiviidlus” on aluseks ka igale tõeliselt eetika ν a s t a sele eksimusele, endas kuuldud „Jumala hääle” järgi mitte käimisele, patule „Püha Vaimu” vastu, mida looduslik elu, taim ja loom ei tee – ja intuitsiooni ning instinkti juhitud looduslähedane inimenegi teeb veel üsna harva. Kõikjal mujal elus on väärtusnõudeil ka reaalselt sundiv jõud, ainult intellektualiseerunud inimene võib neid vaadelda „kõrvalt” kui üks­kõikseid asju. Nii mõtlebki ta end olevat vaba üldse elu käsu alt ja arvab end võivat määrata ise omi väärtusi. „Keegi ei tea veel, mis on hea ja kuri”, arvab ta end võivat öelda Stirneri ja Nietzschega.

Need on ometi ainult selle „vaatleja” illusoorse iseseisvustunde põh­jal tehtud saatuslikud valejäreldused. Tarvitseb ainult süveneda elu ole­musse, et näha: tegelikult see tuntud „absoluutne” vabadus on mõistusele võimalik ainult kõige üldisema ja algelisema valikuna elu või mitte-elu vahel. Muidugi selle intellekti seisukohalt me võime loogiliselt sama hästi valida ka mitte-elu ja anda „pileti tagasi” korraga kogu elumängule. (Elu seisukohalt see oleks siis küll juba täitsa haige otsustus. Kõige motiveerimatumgi „vabasurm” on ometi surm teatava tahtehaiguse taga­järjel).

Κ u i me aga kord üldse jaatame elamist, andume sellele, jäädes elama, siis peame ometi ka mõistusega võtma vastu kogu selle elu olemu­sest järgneva seadustiku, s. o. ka ta arengutungi ja selle saadused, siis peame loogiliselt ja eneste kohta üldmaksvalt tunnustama teatava kindla väärtusastmiku, samuti nagu me kolmnurga valides iseendast saame kaasa ka ta nurkade kogusumma võrdumise kahele õignurgale. Meie ei saa valida (loogiliselt) „poolikut” elu nagu ei ka poolikut kolmnurka. Meil on vabadus valida väärtusi, aga sama vabadust võimaldav mõis­tus kohustab meid ka valima vaid teatud väärtusi – meie ei saa kasutada mõistuse üht funktsiooni, eitades selle teist külge.

Ainult vähemtähtsais kõrvalküsimusis on meil võimalus valida, kuna need elu antud prämiss-dispositsioonidest võiksid ehk järgneda mõlemad, või vähemalt nende väärtuse vahe pole meile küllalt selge. Elu põhinõuded ja põhiväärtused on aga juba meie instinkti jaoks küllalt selgelt tunnetetavad. Nende eitus mõistuse poolt võib olla ka loogiliselt ainult eksitus, ja mõistus, see „kõrvaltvaataja” ning kaaluja, on nende eest vastutav, nende tõttu ise kannatav, kuna nad viivad just tema endagi ühtluse lõhkumiseni ja enda eitamiseni. See valida võiva „kõrvaltvaataja” vastu­tus ongi õige eetiline ja religioosne vastutus, mida inimene -olemine kate­gooriliselt nõuab kõigilt ja mille eitus viib ka inimene-olemise eituseni.

Meie „kõrvaltvaataja” mõistus võib kas teha ainult enesetappe või peab tunnustama objektiivse väärtusastmiku olemasolu – ja kohustavuse.

 

10.

Neli põhikriteeriumi. Millised on selle mõõdupuud, kriteeriumid? Juba varem eriteldud elutungi enda olemusest järgnevad kaks algelis-tähtsamat: elu (elamus) on seda väärtuslikum, 1) mida kauem ta kestab ja 2) mida intensiivsem ta on. Ainult positiivse intensiteedi puudus, haigus, valud jne. teevad vanaduses surmagi soovitavaks – normaalne elutung tahab igavest elu („alle Lust will Ewigkeit”, nagu Zarathustra ütleb). Nagu iga tuli „tahaks” põletada kogu maailma, nii iga elu, iga rakukene ikka jälle jagunedes tahaks täita kogu maailma ja aja. Kui poleks takistusi, oleks kogu Maa täis kas või juba bakteeriaid või putu­kaid lühikese ajaga – kõik puud kasvaksid „taevani”, ja kõik inimesed elaksid igavesti, kõiksuslikena ja kõikvõivaina, just nagu nende loodud ideaalidki – jumalad. Sellest tungist kõnelevad juba kõigi kõrgemate usundite igatsusprojektsioonid – „taevariigid” ja „igavesed õndsused”.

Kuid siin esinebki otsustavana tõsiasi: selleks ο n takistused nii välisilma laadis kui ka meie enda struktuuris. Ja seepärast meie intensi-teet, meie kasv võib küllaldaselt areneda ainult üheltpoolt – vaimselt ja teiseks – sotsiaalselt. Neist kasvavadki kõigi inimväärtuste hindamise viimsed ja lõplikud kriteeriumid.

Elu areng on läinud mitte ainult suurema psüühilise vaid just vaimse ja ühiselulise intensiteedi suunas, kuna see enam kui väline, ekstensiivne elulaiutus võimaldab koos niihästi elu kestvust kui ka intensiivsust. Kestvusväärtus on sageli võimalik ainult intensiteedi kulul ja ümberpöördud: on loomulik, et nende koosolemine on võimalik eriti keskendet, väliselt piiratud, kuid seda siseelavamas orgaanilises süsteemis, enim kesfevõimelises aga ühtlasi ka kõige differentseeritumas „põlemisrikkamas” kehas – ja seda võimaldavas vastastikuse aitamise ühiskonnas.

Ainult inimorganismis ja eriti selle suuraju abil on võimalik vaimne elu, ja seepärast pole inimene mitte ainult meie subjektiivsele tundele vaid ka evolutsioonilis-loogiliselt, elu olemusest lähtudes, elu kõrgeim vorm. Kõik liiga panteistlik-naturalistlikud „Elu” jumaldused (järelikult siis iga bakteeria ja putuka inimesega samaväärseks pidamised, kuigi seda ei taheta tunnustada!) on oma tunnetuses veel ääretu kaugel selle jumaldet Elu tõelisest mõistmisest. On arusaadav, et nad veel pimedalt kobavad ka selle inimese enda väärtuste hindamises, elulähedasiks ja nii isegi kõrgemaiks peavad just ta madalamaid, animaalseid tunge ja nende rahuldusi. See liiga mehaanilis-loodusteaduslikust mõtlemisest johtunud elukäsituse rappajooks on meie aja väärtustunde kriisi üks olulisimaid põhjusi.

Mida animaalsem ja aistlikum mingi tung, seda ajutisem ja hetkelisem on ta rahuldusväärtus – pärast tarbe täitumist tundub toit, uni, armatsus jne. juba tülgastavana. Juba neid algväärtusi tule­vikuski kindlustavad, aru abil saavutet .omadused nagu jõud ja võim, osavus ja tarkus, tagasihoidlus ja tagavarakshoidmine on neist endast­mõistetavalt kõrgemad – kuigi alati mitte tundele intensiivsemad.

Kõige intensiivsema tundelainena kogu isikut haaravad on just kõige algelisemate vitaaltungide rahuldused, – aga ometi ütleb juba meie ,,bioloogiline” väärtustunne, instinktiivne süüme selgesti, samuti kui mõistus – et see ei ole kaugeltki kõrgeim, mida tunneme. Need väärtused on ju ülitähtsad elule, kuid ühtlasi möödapääsematud eel­dused ja võimaluseandjad kõrgemate väärtuste saavutamiseks. Teatav maatükk, aluspind on ilmtingimatu igaks ehituseks, kõrgem väärtus on ometi ehitusel endal. Seda kõike tunneb vaid meie „kõrvaltvaataja” oma isiklikus ja sotsiaalses kogemusrikkuses ja tema täis- või poolteadlik vahelekõne omas mitmekesiduses ongi peategur, mis ühe elamuse teeb nii palju väärtuslikumaks teisest, kuigi viimane on meie otsesele elu­tundele intensiivsem.

Need kõrvalpatareid – instinkt, sisetunne, aru – oma jõutagavara­dega, oma kõrvaltoonidega võivad isegi üsna hävitada esialgse intensiteedi meeldivuse, tuua talle lisaks eri kujutlustega seotud valu ja vastikuse tundetoone, teha teda isegi jälgiks. Kuid samuti nad võivad vähestki meeleliselt intensiivset elamust väärtustada oma kooskõladega väga oluliselt või puhtkujutlusliku või koguni mõistelise elamuse siduda nii tugeva väärtusteadvusega, et see tundub meile kõrgem ja eelistatavam peagu üldse ilma tundelise intensiteedita ja seda saatva orgaa­nilise lõbutundeta.

Kooskõla süüme ja aru „tagavarade” nõuetega – see on, mille abil kasvab üles loomulikult ja loogiliselt terve väärtuste püramiid, kus alamad väärtused on ühtlasi ka eelduseks kõrgemate saavutusel.

 

11.

Kohustus väljaspoolt ennast. Jah, kas seda assotsiatiivset vahelekõnelejat ei peaks pidama otse elu vaenlaseks,   eriti  siis, kui ta esineb vähe-põhjendet süümehäälena või enam-vähem üldse väljaspoolt tule­vana, sotsiaalse kohustuse jätkuna, sundides meid ometi loobuma meile muidu nii meeldivaist hetkeelamusist? Igatahes on ta sageli meie hedo­nistliku õnne vaenlane, just eriliselt eetilistel juhtudel nõudes loobumist mitte ainult elu intensiteedist vaid sageli isegi üldse elust.

See on küsimuskivi, mille otsa on komistanud tavaline eudämonism, millest pole üle saanud aga ka lihtsalt postulatiivsed kohustuseetikad. Kristluski (nagu tema sünniajale loomulik) on leidnud pääsetee ainult müstilises (oma õigelt sisult sümboolses) hauataguses eudämonismis, lubades loobumiste eest tasu pärast isiku surma. Ning Kant, kes tahtis välja juurida igasuguse tasueetika, tegelikult ei saanud kaugemale paradoksist, pidades küll eetiliseks ainult toimimist ilma mingi tasu ihata, kuid teiselt poolt ometi pidades päris tingimata vajaliseks, et head peab t a s u t a m a hauataguses elus – ja et seepärast just peabki olema kõikvägev Jumal.

Nii on siis kogu eetika põhjendus jäänud ometi rippuma õhku või mingi okultilis-metafüüsilise hüpoteesi otsa, millesse uskumine on seniste andmete alusel kauniski küsitav, igatahes subjektiivne. Pole ime, et selle usu nõrgenedes nii soovi-projitseeritud kui ka moraali-postuleeritud Jumal on muutunud paljudele ainult „pappide hirmutiseks” ja – temaga ühes varisenud kogu eetika!

Moraali abil Jumala, Jumala ja samuti hüpoteetilise kõlblise maailma­korra abil jälle moraali püstihoidmine – see oli kena ringotsustus, aga sama veenev kui Münchhauseni taevaronimine. – Mis siis muud kui elagu „põrunud aru õnnistus”!?

Kuid ometi ka välispoolsed eetilised kohustused ο η olemas ja kristlusegi põhinõuded ο n maksvad. Ka siis, kui nad mõnel juhul nõuavad isegi isiku eneseohverdust, s. o. igast tegelikust intensiteedist loobumist. Neid aga ei saa põhjendada üldse individualistlikult, vaid nad on lihtne järeldus elu enda olemusest – kui ainult isikut vaatleme sellena, mis ta tõeliselt on: s. o. ainult ajutise rakukesena ajas ning ruumis kasvavas elupuus, s. o. liigi elus, vahelülina igiaegsete vanemate ja laste ahelas ning igisidemetega seotud hõimlik-ühiskondlikus tervikus. Tarvitseb mõelda ainult mõnikümmend põlve tagasi või edasi, et tajuda, kuidas peagu kogu ühe hõimkonna rakustik on seotud üksteisega kõige otsemate veresidemetega ja tajuda (kui ainult vastav tunnetusvõime üldse küllalt arenend), et olul ine ja lõplik on selle elupuu terviku tahe, mitte aga selle üksikraku kõrvaltvaatav ning „individuaalselt” targutav mõistus sellisena. See tervik alles ju on kogu isikule ta elu – ja kultuurivarad andnud ning võib seepärast täitsa loog ilis- sunduslikult need ka tagasi nõuda, k u i tema, terviku, elu- ja arenguhuvid seda nõuavad. Sellegi eitamine tähendab kas mõistuse enesetapmist või jälle kogu oma elu eitust, s. o. kehalistki enesetapet, kogu „elupileti” tagasiandmist. Seegi oleks ometi siis oma „isiku” ohverdus – sel puhul aga ainult eraldetuna kõik­susest, mõttetult ja rumalasti, ara ärajooksmisena.

Suur hulk kõrgemaid eetilisi norme ongi nii põhjendet kõigepealt negatiivselt, mitte tasuga vaid kohustusena juba saadud hüvede eest, võlana, mille tasumatajätmine iseendast ja loogiliselt tähendab välja­heitmist elutervikust. Seda kuulda pole meeldiv, aga just see võlakohustuse iseloom annabki neile nõudeile nende kategoorilise ilme, iga­tahes enam kui seda oleks alles tuleva tasu lootusel. Piltlikult öeldud: karis­tus, eraldatuse „põrgu” piinad, – need on tõepoolest ka bioloogilis-immanentse eetika käskude põhjenduses palju tõsisemad kui tasutaeva õndsused. Harilikult me vaevalt kujutlemegi, mis õieti see „eraldus” tähendab. Alles individuaal-psühholoogia on näidand, kuivõrd tähtis on igale isikule juba vähestegi teda ümbritsevate inimeste pooldus või eitus ja kuidas selle „maksvuse”, tunnustuse, s. o. ühtekuuluvustunde mittesaavutus toob sisepiina, millest tekib suurem osa meie närvihaigusi. Mis veel siis, kui mitte ainult väliskogemus, vaid ka oma südame ja mõistuse hääl isikule ütleb, et ta peab olema välja tõugatud kogu inimühiskonnast, et ta väärib elu enda igavese arengutahte hukkamõistu, kuna ta ei ole täitnud selle käske ega isegi sellelt saadud võlga?! Mida mõtte- ning tundevõimelisem isik üldse, seda intensiivsemalt ta tunneb ka selle üldseaduse survet, kuni see on isegi otsustavam kui muud isiklikud mõnususnõuded või sotsiaalnegi surve.

Kuid ometi – ka oma reaalsed „taeva rõõmud” ei puudu selles immanentses eetikas, samuti kui kristluse omas. Eetilised saadused on maksvad eelkõige muidugi nende bioloogilis-sotsiaalse kohustuslikkuse pärast, kuna nad on elutervikule vajalised ja „üksikrakule” „ette sündinud”, lihtsalt sunduslikud, mitte tasuga ostetavad. Aga ometi sisetundele, kes on arenenud selle kohustuslikkuse mõistmiseni, avaneb ka otsekohene „tasu” ja nimelt selles ühtekuuluvustundes endas kui otseväärtuses. Viimane siis muidugi ei põhjenda üksi eetilisi nõudeid, kuid ta on ometi nende täitmise väga oluline saatenähe, mida on vaja teha enam teadlikuks.

 

12.

Ühtekuuluvustunde psühholoogia ehk harmoonia. Et siia tuua enam selgust, peame tegema vaatluskäigu üldisse otseväärtuste psühholoogiasse, nagu see on uuritud eriti esteetiliste väärtuste puhul.

Milles seisab see erakordne lisaväärtus, mis tõstab mõne intensiteeditunde niipalju ihaldetavamaks teisest, ütleme liht-kehalisest või naiivsentimentaalsest tundeõndsusest? Millel üldse põhinebki õieti sõna „sentimentaalne” halvakspanev toon? Miks on tegelik areng juba 18-nda sajandi lõpust peale viinud eemale indlevast ja ekstaaslevast Wertherist, kas või juba saksa romantika intellektuaalsele iroonia naudingule ja edasi üle realismi järjest kuivema asjalikkuse poole? Kas tähendab see elutungi üldist kuivamist?   Või koguni, et ta ürgsiht polegi elu kestev intensiteet?

Muud asjaolud ei lase uskuda viimast võimalust. Areng on ainult sensuaalsest ja sentimentaalsest viinud ikka enam vaimse intensiteedi poole. Intensiteeditunne pole lakanud olemast kõigi otseväärtuste mõõdu­puu, kuid ta on ka ise vaimselt sublimeerund. Mitte elamuse kogu organismi haarav ekstaasijõud pole ta ainus siht (kuigi omal kujul selleni jõudmine näikse olevat ikka ülima väärtuse kaastunnus), vaid ühtlasi mingi üksikelementide rikkuse tunne, paljude differentseeritud ja iseseisvaina püsivate elementide harmoonial.

Sõna harmoonia võib eesti keelde tõlgitseda mitte ainult kui aja­liselt erinevat elementide kokkukõla, vaid ka kui nende kooskõla, nende mitmuse samaaegset tajumist. See oluliselt käib vastu meie teadvuse ühtluse põhinõudele, kuid just seetõttu nähtavasti võimaldabki ta selle mittetavalise, harukordse lisaväärtuse, selle minateadvusele muidu võimatu laiumistunde, kus võime teadlikult tajuda oma elamise intensiteeti nagu korraga mitmes osateadvuses. See on võimalik ainult seetõttu, et neis eri elementides kõigis ongi teatav määr ühist, neid kõiki siduvat, teiste sõnadega, et nende paljus on antud ühtlasena, mis vastab meie teadvusegi ühtlusele.

Nii tuleme tagasi igiaegsele, juba püthaagorlaste poolt tajutud harmooniamõistele. Tõepoolest, just kunstid ja eriti muusika lubab meil selgitada ka teiste kõrgemate otseväärtuste iseloomu ja nii neid kõiki viia tagasi ühiseile psühholoogilis-dünaamilisile tegureile. Just muusikaline harmoonia laseb meid kõige selgemini mõista kogu meie kolmanda väär­tuse mõõdupuu laadi, kuna eriti seal ka samaaegselt võime kuulda mitut heli, n. n. alg- ja ülatoone (Obertöne), mis on teineteisega seotud teatava püsiva lainepikkuse suhtega. Just „rikaste”, s. o. paljude ülatoonidega üksikhelide meeldivus on algelisimaks näiteks sellest üheaegse paljuse tajumise otseväärtusest.

Kuid üksteisele ajaliselt järgnevadki harmoonilised helid on naudita­vad mitte ainult oma vahelduse, vaid samuti kas otsese või ainult mäles­tuses püsiva, „kõrvus edasi heliseva”, nii siis ka samaaegse kooskõla tõttu. Ja kas lõpuks ka rütmi, selle kunstide tähtsaima vormivõtte psühho­loogilist mõjuvust ei põhjusta samaaegne teadvus uuest ja ühtlasi meeles püsinud eelkäinud muljest (resp. muljeist), mida regulaarselt kordu­vana oodati tulevat tagasi iga uue vaheaja järgi. Niipea kui see mälestus kaob, on kadunud ka rütmi tunne ja meeldivus ise, on lõhutud kogu see algne ootusega seotud esteetiline põnevussüsteem, mis sageli eeob ja kannab kõiki teisi.

 

13.

Harmoonia väärtusastmed. Sama nähe kordub kõigis muiski esteeti­listes sisendussüsteemides, s. o. kunstides. Tõsi küll, igal hästivalitud muljel ja tajumisel on iseseisvaltki teatav elamusväärtus, (vrd. meie varemat intensiteeditunde vaatlust, § 5, 6), juba üksikulgi intensiivsel värvil ja kõlal või elutähtsal sõnal teatav sihikujutlusetu otsemeeldivus, aga kunstiteoseks saab nende kogu ikkagi ainult siis, kui need on summeeritud teatava „vormiga”, üksteisega seotud mingi ühtlusega. Ja mitte ainult summeeritud, vaid ka tõusutet teatava ootuspõnevusega, mitte ainult intensiivistet vaid mitmekesistet, ülatoonistet neid saatva tervikuteadvusega ja mälestustega igasugu paralleel- ja kontrastmuljeist.

Muidugi ei püsi sümfoonias või romaanis meeles ja veel vähem tead­vuses kõik eelkäinud üksikasjad, aga nende liigendet ühismuljed kõlavad, kord üks kord teine, ometi kaasa meie teadvusvälja servadel ja annavad nii igale uuele muljele sootu erilise tundetooni. Kel seda mälu ei ole küllalt, näit. muusikas, võib küll lasta end kaasa kiigutada uusmuljete üha vahelduvas jões, tundlikule meelele nende elamusväärtus võib olla isegi väga intensiivne, aga ilma tervikuteadvuseta on see ometi n. ö. lapselik, naiivne, differentseerumatu, palju vähem rikas ja siis ka vähemväärtuslik kui sama asi mäluvõimelisele ja tervikuteadlikule kuula­jale. Sama tervikuteadvus alles intensiivistab ka ruumikunstide (maali, ehi­tuse) üksikosade tajumist. Alles assotsiatsioonid mineviku seiklusrikkusest teevad huvitavaks „romantilised varemed”. N. n. ilusas maastikus peab ikka olema värvirikkust ning avarust, s. o. kujutluse liikumisvõimalust.

Võime siis nentida ainult siit järgnevat harmoonia üldreeglit: mida mitmekesisem ja üksikmulje-sügavam on see kooskõlastet paljuselamus, seda suurem ta otseväärtus. Mitte iga harmoonia ei tähenda veel iseendast ka väärtuskõrgust, vaid viimane oleneb kõigepealt kokkukõlastet üksikelamuste väärtusest ja nende hulgast, kooskõla sisulisest rikkusest.

See on tõde, mille vastu patustab näit. liigharmooniline, n. ö. magus kunst. Sama all kannatavad näit. kunstilised kui ka müstilis-religioossed taevakujutused, kuna nende projitseeritud õnned ja õndsused oma sisukehvuses ja monotoonsuses tunduvad moodsale inimesele pigemini igavad ja eemaletõukavad kui meelitavad. Isegi kui seda müstilise religiositeedi igiõndsust kujutella püsiva tunde-ekstaasina, on see normaalsele, s. o. aktiivsele inimvaimule „sentimentaalne”, võib-olla isegi vähemväärtuslik kui näit. muinasgermaani Walhalla igivahelduv pidu, võitlus ja lahingusurm. Sama harmoonia kui ainuväärtuse taotlus argielus viib aga sageli üsna sisukehvale, n. ö. väikekodanlisele „elukunstile”, milles kuldse kesktee ja paraja mõõdu nimel loobutakse igast jõulisemast eneseteos­tusest. See sunnib lõppeks harmoonia mõiste endagi eitamiseni, kuna koos­kõla on võimalik ikka ainult paljude elementide vahel. Üksiklane lihtsalt ei saagi olla sotsiaalses kooskõlas, ja idioodi puhul on võimatu kõnelda mingist harmooniast.

Kuid ainult vaimsete reservuaaride rikkus võimaldab avarat ja püsivat uute elementide kooskõlastust. Võib-olla kadestame eks­taasi, millesse lihtmeelsed inimesed võivad sattuda igast tavalisest asjast – aga ühtlasi see nende „sentimentaalsus” tundub meile ometi naiivne ja alaväärne. Harjumus blaseerib meid, – sellest ei pääse mööda, kuid just nii ta kihutab meid ka ikka sügavama, rikkama ja mitmekesisema elu loomisele.

Ja selle avarus- ja rikkusintensiteedi poole on sihitud kogu inimlik evolutsioon.

Muusika ajalugu, näit., kõneleb arengust ikka komplitseeritumate kooskõlade poole; primitiivmuusika monotoonsusest, antiikmuusika täisühtuvaist oktaavharmooniaist on see viinud näit. romantikute kontrastirikkuseni ja otse ülekaalulise dissonantside tarvituseni moodsas muusikas (Debussy, Stravinski). Sama nähe kordub kujutavkunstides, näit. lihtsa sümmeetria ja lihtsate täiendusvärvide asendamises ikka individuaalsema ja keerulisema süsteemsusega, kirjanduses (täisriimide asendus „uusriimiga”), tantsudes jne. See kajastub lõpuks ka kogu Õhtumaa „elukunstis”, meie üldise väärtustehinnangu ja -taotluse arengutendentsis ikka kontrastirikkama intensiteedi suunas, kuni see näib viivat iga harmoonia kadumiseni. Kuid see eeldab ka vas­tavat psühholoogilist arengut, mis võimaldab haarata korraga meil teadvusse ka enam dissonantslikke elemente. See on ühen­duses meie vaimse struktuuri üldise, ikka kasvava mitmekesistumisega, üha suureneva eraldamis- kui ka keskendamisvõimega, ega kõnele iseendast midagi harmoonianõude vastu, vaid ainult ka selle avardamise ja intensiivistamise poolt.

Mitte amorfne mullavall, mitte ka enam massiivne kivimüür, vaid konstruktivistlik terasarhitektuur, täpselt rehkendet vastolude koos­kõlastus, Eiffeli torn, see on moodsa harmoonia – ja moodsa kultuuri sümbol.

Eelselgitetust järgneb ka, kuidas on näit. võimatu kõrgeväärtus­likuni esteetiline elamus, kui temaga ei harmoniseeru meie eetilistegi hinnangute sfäär. Piirdudes ainult aistlikuga on iga kunstteos lihtsalt kitsas ja tühine, mitte kogu meie isikut valdav. Haarab ta aga meie eetilise sfääri selle tervikelu arvestavate veendumuste vastaselt, siis on need veendumused ise ainult pinnapealsed või ekslikud ja iga isik, kellele sarnase kunsti nautimine võimalik, on veel ise piiratud ja tühine. Esteetilise ja eetilise hinnangu teineteisest täielik eraldamine, millest „kunst kunsti pärast” lööksõna kaitstes vahel on kõneldud, tähendab meie sise­struktuuri mittetundmist. Mitte eetiliste tähtsuste unustust ei nõua meilt esteetiline „sihipüüdlusetus” ja „huvitu kontemplatsioon”, vaid oma egoistlike sihtide ületust ja kõikelu põhjuste ning hinnangute seisukohani laiumist.

 

14.

Ühtekuuluvustunne otseväärtusena. Tulles nii tagasi eetikale, võime esteetikas leitud saadusi rakendada siingi. See ei tähenda eetika „estetiseerimist” või „estetismi”, sest nagu nägime, eetilised kohustused sellistena maksavad ka ilma nende otse väärtuste tundmiseta. Kuid igatahes ka viimased on olemas ega erine nende sääduspärasus palju esteetilisegi maailma omast.

Õieti seisab vahe kunstteose ja meie isiku elukujunduse kui samuti kunstteose vahel ainult selles, et esimene on omaette illusiooni maa­ilm, teine aga reaalne ja mitmes suhtes seotud välispoolse elumaailmaga. („Vaatleja” küsimus pole tähtis, sest ka kunsti võime luua ainult enda vaatluseks ja endagi elule võime oma „kõrvaltvaatajaga” suhtuda kui „välispoolsele” vormile.) Mõlemate sihiks on anda võimalikult rikka­likke ja väärtuslikke elamusi, ja seepärast nõuavad mõlemad teatavat korraldust, süsteemsust, mis eemaldaks segavad välismõjud, sihikohased tegurid aga võimalikult summeeriks ja nende mõju tõusutaks ning süvendaks.

„Elukunsti” seotus reaalelu kui lähtekohaga toob kaasa ainult, et selle kujundus oma saadustega on meile ka kohustuslik (nagu esteetilised kujundusseadused on kohustuslikud iga üksiku kunstteose loojale, kui teos oma otstarvet tahab täita), ning teiseks, et meil selles „teoses” tuleb arvestada just ka tema reaalse lähtekohaga ning reaalse ümbrusega. Selle „väljendussüsteemi” olemus nõuab, et me jääksime ühtekuuluvusse elu tervikuga ja ühiskonnaga, me ei saa nii siis viimaste nõudeid eraldada tarbetuna nagu illusioonkunst (ja tema ekslikul eeskujul ka mõned estetistliku illusioonelu, romantilise „unielu” katsed).   Kuid see kohustus ei takista, et me ühtlasi seda meiega seotud väliselu ka elaksime oma eluna, tundes sellegi kaasaelamisest oma elamisrõõmu. Tõsi, me ei saa seda välisilma haarata endasse ja muuta oma tahte järgi kuigi palju, kuid me võime ka „oma” tahet vajaliselt ümber muuta ja laiendada selle välise tahte järgi. Sel punul järgneb iseendast kogu meie elamusskaala ülekandumine sinna teise, välisesse keskpunkti, sel puhul meiegi tunne elab teise isiku või ühiskonna tundeid ja tunge, just nagu „ema süda” oma lapse „rõõmust rõõmu näeb, ta õnnetusest osa saab”. Ühiselu nõuded võivad olla ka teatava ühistahtelise ühiskunsti nõuded – ja vastavalt rõõmud.

See ülekandumine on sotsiaal-eetiliselt käsk, ebaesteetiliselt aga suur lubadus. Juba täis kaasaelamine ühegi välisisikuga (näit. emal lap­sega) rikastab ja intensiivistab meie elu määratult, niihästi kvantitatiiv­selt kui ka kvalitatiivselt, kuna otsest järgielamust saadavad ka mitmed „ülatoonid”, osalt esteetilise (näit. illusoorsus, võrdlus oma eluga), osalt eetilise iseloomuga (näit. teadvus, et see kaasaelu on ühtlasi ka eluvajalik ja eetiline käsk). Mida vähem egoistlik, mida andvam see kaasaelamine, seda lähemalt vastab ta meie endagi elamusjanule, meie ürgsele „ülevoolamise”, kasvamise tungile. Mida avaram ja mitmekesisem aga see „teine”, seda enam ta rahuldab meie tundelist suurt „igavust” (näit. juba passiivsegi ajalehelugeja kaasaelu maa või maailma sündmustega).

Arusaadavalt võib see elu laiumine ja rikastus kõige suurem olla siis, kui elatakse kaasa võimalikult aktiivselt ja ühtlasi võimalikult avara välisüksusega ja selle ühaliikuva loova tahtega – näit. mitte ainult perekonnaga vaid kogu rahvusega, inimkonnaga või kogu elu arengutahtega. See teeb „oma” isiku elamusrikkuse mitmekordseks, jah, enamaks kui seda üldse suudame vastu võtta. Maailma võimalused on nii suured, et igaüks nende tundja soovib endale mitu elu, sada ja tuhat elu, et kõike seda tajuda, mis on tajuda, kõike seda teha, mis on ν a j a teha. Mis on nende kõrval oma „väikesema” mina piira­tud rõõmud ja mured! (Kuid muidugi toob aktiivsuse nõue kaasa ka piira­tuse, kuna meie jõud ei ulatu andma ega kaasa mõjuma kuigi kaugele üldsusele. Nii on kaasaelamise intensiteet ses suhtes otse vastuproportsionaalne „teise” elu laiusega: oma lapsega on see otsekui enda elu jätk, inim­konnaga aga üsna kahvatu, ja viimase päästmine tegelikkuses enamasti ainult fraas).

See sotsiaaleetiliselt võimalduv elurikkus on niisiis mit­meti üsna lähedal tavalisele (võiks öelda ka üldesteetilisele) elamusrikku­sele, mida vaatlesime varem. Kuid ometi see erineb temast täiesti oma kvaliteediga, mis on kindlasti kõrgem ka elamuslikult, otseväärtusena, kuna ta sisaldab endas „ülatoonidena” ka teatava aktiivse endaületuse ning eetilise käsuga kooskõlas olemise tunde ja, teiseks, anduva kaasaelamise “teise” isendi tahtmisega, kuna tavalise, „egoistliku” vaatlusrõõmu puhul see puudub või võib olla ainult üsna piiratud suggestiivne kaasatõmbumine (näit. hipodroomil).

Muidugi võib liituda sellega ka pilguvõnkumine oma ja võõra tahte vahel, teadvus üldisest ühtekuuluvusest ka selles väliselus endas, jne. Ohe sõnaga: egoistlik-subjektivistlik eluintensiteet annab meile ainult elu välise palge, ja sellest me tülpime ja blaseerume varsti. Ainult esteetiline avardumine isegi panteistliku kõikelu tundmiseni enamasti jätab meid isikuna, tervikuna passiivseks ja nõrgaks, kuigi hetkiti teeb väga kirg­likuks. Esteetiline koos eetilis-sotsiaalse ühtekuuluvusega viib aga meid võitlevasse tervikellu endasse, ja, religioosse sügavuseni jõudnud, haarab ja liidab kõik meie võimed üleisikulisega, kõikeluga, mis loob, vaheldub ja püsib – igavesti.

 

15.

Esteetilis-eetiline arengutee. Selles ühtekuuluvuses mingi kõrgema ja avarama elutahtega, selles kogu elutunde ja tahte harmoonilises teos­tus avaruses on ühtlasi väärtuslikem ja raskeim arengunõue, mis meie olemus meile asetab. Kestvuse ja intensiteeditungi teostus on kindlustet enam-vähem juba instinktiga, s. o. alateadlikeks jõududeks muutunud hinnangutega; sisurikast harmooniat laiema maailmaga võimal­dab aga ainult vaim, suuraju teadlikult omandet veendumused, ja vaimne jõud, mis lubab tõusta üle isikliku tungtahtegi jõu. Ainult harvadel aladel võime kõnelda ka juba teatavast püsivast „sotsiaal-eetilisest instinktist”. Seda on kõigepealt emaarmastus, mille aluseks on niihästi alateadlik, ürgne kestvustung kui ka tõeline kaasaelamine laste rõõmudega ja muredega. Samuti on juba animaalses karjainstink­tis peidus alged teatavaks kaasaelavaks, üleisikuliseks sümpaatiaks ja sõbratruuduseks. Juba õige algelisel loodusinimesel on teatav süümevaist, mis teda keelab rikkumast teatavaid ühiselu saadusi, puutumatut tabu. Aga laiem ühtekuuluvusvõime on siiski alles kõrgema kultuuri tulemus, alles teadlikult ja isikupäraselt omandet ja seetõttu enamasti veel väga kõikuv ning teostusnõrk; isegi näit. mõrva (mõrtsukatöö) eest hoiatab see paljusid inimesi veel võrdlemisi jõuetult, kõnelemata väikesemaist pahedest.

Kuid alles siis, kui need vaimsed printsiibid muutuvad endastmõiste­tavaiks, vaistlikeks endajuhtimise saadusteks, alles siis võime kõnelda tõelisest kultuurinimesest, gentleman’ist ja mitte ainult alati endaga maadlema pidavast ,,kõlblasest” selle sõna iroonilises tähenduses. Viimase ja üldse kõlblusmõiste allakäiguks ja seega üldiseks kriisiks ongi võib-olla kaasa aidanud valitsev kantiaanlik, moralistlik eetika, mis just selles konfliktis näebki kõlblise eritunnust. Individuaalpsühho­loogiline uurimus (E. Wexberg, Individualpsychologie, lk. 230), otse vastupidi, seletab seda konfliktiharrastust just teatava neuroosi nähtena, kus alalises sisevõitluses tõusutetakse fiktiivselt oma muidu alamustundelist endatunnet, nii mängides  sangarit  või   koguni  pidades   end jumalasarnaseks. Vähemalt sentimentalismi ja wertherismi „moraalsuse” nauding näib seda küll tõendavat. Oluliselt tähtis on igatahes mitte eetilise konflikti teadvus, vaid, et ollakse ja toimitakse eetiliste saaduste kohaselt ja mitme väärtuse valiku võ imaluse puhul valitakse neist kõrgem, kestvamat või rikkamat elu võimaldav või avarama ühtekuuluvuse poolt nõutud väärtus (näit. isiku soov – perekonna soov – riigi seadus – inimsuse ehk Jumala käsk).

Palju enam aga kui see teatav moralistlik liialdus on kultuuri laostu­miseks kaasa aidanud teine äärmus, samuti 18. sajandi „enda välja­elamise” moraalifilosoofia ning Schilleri „kaunishinge” eetika langusvorm, võiks öelda estetism, mille järgi puht-subjektivistlikult iga endale „ilusana” tunduv tung ja tegu juba ongi ka eetiline ega vaja enam mingit „moralistliku”, välispoolse normi objektiivset kontrolli. Eriti mitmet liiki romantikas on see palju tumestanud Euroopa sajandite jooksul kujunenud eetilisi instinkte ning seganud ta otsustusi, viies lõpuks mitte ainult „ilusa pahe” vaid isegi roima õigustava hellitamiseni (O. Wilde, A. Gide j. t.). Nagu juba Schiller ise väitnud ja ka moodne romantismivastane võitlus toonitab, see on „Jumala lapse õiguste and­mine neile, kes veel ei ole Jumala lapsed”, s. o. ka selle isiku „tungide vabastamine”, kellele isik- ja sotsiaaleetilised nõuded veel ei ole saanud endastmõistetavaiks, vaistlikeks, tungipärasteks.

Teadlik mõistuse kontroll ja eetiline valve on tarviline kõigil aegadel, kuid ühtlasi peab püsivalt edenema ka kord õigeks leitud eetilise kogemuse fikseerimine, kindlustamine ja tema mõju järk-järguline instinktiivistamine: juhuslikust hüvest – püsivaks omanduseks, intuitiivsest tajust – püsivaks veendumuseks, mõistuspärasest otsusest vaistli­kuks teoharjumuseks. Mida kiirem see areng, seda enam jääb jõudu mujale, mitte enam enda võitmiseks, vaid hüve enda välisteostuseks.

 

16.

Otseväärtustunde   areng.    Kuidas    sünnib   selline   väärtustunde „sissekasvamine”?

Tuletame veel kord meelde oma lähtekohad. Iseväärtuseks nime­tame kõike seda, mis rahuldab või võib rahuldada elu tungdünaamilisest ja vaimsest struktuurist tingitud nõudeid. Mida lähemal ta meie tähtsamaile põhitungidele, seda otsem on väärtus ja seda enam reageerib see tung ja üldine enesetunne sellele ka rahuldus- (või koguni itensiivse lõbuelamusega. Nii on kõik vitaaltähtsamad iseväärtused normaalselt ka otse- ehk elamusväärtused. Kõike, mis igemalt või kaugemalt aitavad neid iseväärtusi saavutada, neid nime­tame ligemaiks või kaugemaiks abinõuväärtusteks, – nälja rahuldus on otsene iseväärtus, õunal võib olla selle ligem, kaikal, millega ta puu otsast maha lööme ja puul endal aga kaugem abinõu väärtus.

Kuid see jagamine ei arvesta veel väärtuste kvaliteeti. Viimase järgi jagame veel ka iseväärtused madalamaiks ja kõrgemaiks, selle järgi, mida enam 1) kestvamalt, 2) intensiivsemalt, 3) harmoonilis-rikkamalt ja 4) sotsiaalsemalt see rahuldab meie elutarbeid. Maitsetu ainult toit on madalam kui maitsekas toit või koguni kunst, mille elamus on ka kestvam, harmoonilis-mitmekesisem ja kõigile jagatav.

Ise- ja abinõuväärtuste mitmejärguline skaala (mõõtjuhestik) ühelt poolt, madalamate ja mitmesuguste kõrgemate väärtuste skaala teiselt poolt on, mis teineteisega risteldes jagavad terve väärtustevälja. Sellest ristlemisest aga tegelikkuses, s. o. meie teadvuses sünnivad sootuks uued väärtustundega märgitud nähtused. Abinõuväärtuse kui väliseseme tajumise või kujutlusega liitub juba ka kujutlus tema läbi saadud tungirahuldusest, ja nii kandub temale üle ka seda saatev rahuldustunne, s. o. otsene elamusväärtus. Nii näit. tunneme rõõmu juba õuna nähes, mõeldes tema söömist ja lõpuks pole meil tarvis isegi enam seda mõtle­mist, vaid õuna nägemine ise on seotud teatava otseväärtustundega.

Nii on ühes eluga püsivalt arenenud ka eri abinõuväärtuste otseväärtustamine, nii et osa neist on kujunenud juba instinktiivseiks ja enam­vähem päritavaiks – näit. loomade ja lindude toiduvalik ja eluviisid. Inimesel on see vaistlik ja päritav abinõuväärtuste äratundmine ja hindamine kahjuks palju arenematum (kui palju rumalam ja abitum on paaripäevane inimlaps näit. linnupojast!). Kuid just selle tõttu ta on määratu palju võimelisem seda õppima, s. o. isikliku kogemuse ja enam-vähem teadliku kaalutluse põhjal omandama. Püsiva harjumuse tõttu võivad need oskused ja hinnangud siis temalegi sõna tõelises mõttes ,,sisse kasvada” üsna vaistlikena, kuna ta kehaline ja psüühiline struktuur just vastavalt neile kujunebki. Nii on kujunenud näit. mitte ainult meie füüsilis-füsioloogilised ,,kombed” (näit. käimisvõime), vaid ka juba isiksustunde ning omandamisiha nõuded ja mitmesugused muud sotsiaalsed hinnangud. Teiste kiitus „meeldib” sellele võiks öelda „isiksuskompleksile”, varanduse omamine tundub otseväärtusena isegi siis, kui kiitjast ega varandusest pole mingit otsest füüsiliste põhitungide rahuldust. Meie psüühiline struktuur on ju nii mitmeastmeline! Näit. intensiteedirõõm sellisena on alles võrdlemisi hilise arengu tule­mus, põlvnedes peaasjaliselt nende tagavarajõudude vabastamise, nende sissekasvanud funktsioonivõimete teostamise rõõmust, mida varem sundis arendama elukeste võitlus.

Mis puutub nüüd n. n. eetilistesse väärtustesse, on needki geneetiliselt ainult abinõuväärtused! Ainelistest hüvistest eraldab neid kõigepealt nende vaimne laad, veel enam sotsiaalne ning lõpuks liigiline, üldinimlik tingitus.

Tugevus, s. o. musklijõutagavara ei erine veel kuigipalju toidu­tagavarast (teatavas mõttes on ju igaühel tema toiduait „seljas” nagu kaamelil), ega peeta seda meie ajal enam üldse mingiks eetiliseks vooruseks, nagu omal ajal. Küll aga peetakse selleks juba julgust, kind­lust ja muud n. n. vaimset jõudu, s. o. „kõrvaltvaatajas”, suurajus peitu­vat energiat, millega võib juhtida või isegi alla suruda vitaalseid otseväärtusi taotlevaid tunge, kui need näit. takistavad mingi kaugema sihi saavutust. Samuti oli sotsiaalselt näit. truudus ja end ohverdav kangelasmeel kõigepäält abinõuks, et ühine jahi- või sõjasalk omandaks suurema saagi. Õiglus ning tõemeel olid eelduseks, et kaitsta endki vale ja ülekohtu eest – esialgu muidugi omas hõimus, läbikäimise kasvamisega aga ka üldse inimseltskonnas. Ning lõpuks, nagu nägime, ka n. n. ülimad väärtused, armastus ja tõde on enne­kõike abinõud, möödapääsmatud eeldused inimese kui liigi elukest­vuseks (emaarmastus) ja kõrgemate ühiskondlike eluvormide või­maldumiseks (ligemisearmastus). Kuna aga need (näit. õiglus jne.) eeldavad vastastikust ja täit usaldust, et igaüks ühiskonna liige neid täidab igal juhul, oli loomulik, et need on arenenumas eetikas tõusnud kategoorilisteks iseväärtusteks, n. ö. Jumala käskudeks, mida peab täitma nende eneste pärast, tõe ja õigluse ja armastuse kui niisuguste pärast, mitte enam mõeldeski nende tungdünaamilisile lähtekohtadele. Kuna need ühiskonna või liigi elutungi lähtekohad on ju ainult kaudselt ka isiku omad, otsekoheselt aga selle lõbu- ja intensiteediiha ja vahel isegi kestvustungi otse eitavad, võis ainult sellise absoluutse toonituse kaudu neid käske sisse kasvatada ka isikuisse tundetoonilistena, otsekui vaistlikena, ja nende täitmist siduda tugeva otseväärtusega. Seks on palju kaavitanud (kaasa aidanud) kindlasti ka usund oma konkreetse isikukujulise jumala tahtega ja otseselt ähvardava jumala viha või tasu kujutlusega. Ilma usundi plastiliste ja konkreetsete kujudeta pole abstraktseil moraalinõudeil peagu mingit mõju inimestele. See on põhitõde, mis laseb andestada väga palju iga positiivse usu muidu nii paljudest pattudest.

 

17.

Väärtustunde kasvatus. Eetiliste põhimõtete rippumatus isiklikest tungirahuldustest – selles õieti seisab see Kanti poolt nii toonitet ja imeteldud „moraalne seadus meie südames”, kõlblise tahte autonoomsus. Ja üksikisiku jaoks on see kindlasti õige ning kate­gooriline. Unustet on ainult, et see, mis on ja peab olema autonoomne iseväärtus isikule, ometi on ühtlasi ainult abinõu ühiskonna ja liigi seisukohast. Kuigi vähemal määral, Kantiga kordub siis õieti sama, mis Kristusega, kui ta liigi ja elu abinõuväärtuse, nimelt armastusliku endasalgamise ja rehkendamatu   endakinkimise   nõude   (70 X 7   korda andestada! Kurja mitte vastustada! jne.) tõstis absoluutseks ja peagu ainuväärtuseks.

Kategooriline isikliku tungdünaamika ületuse nõue, kas kantilkue kohustuse või kristliku armastuse kui absoluutsete iseväärtuste nimel – millised kaks  imetlusväärset äärmusideoloogiat!   Mõlemad püsivas agoonias vastu reaalelu, vastu „siinpoolset maailma”! Mõlemad õieti vaid jumalikud paradoksid, intellekti abil absoluutseks paisutet liialdused! Aga just sellistena nad on kõige võimsamad vastujõud liigi sihte takistavaile egoistlikele jõududele! „Maa sool”, mis takistab elu kõdunemist hetkelises lõbuihas või egoistlikus intensiteedis ja alal hoiab tema jõude tulevate päevade ja tulevate põlvede jaoks! Nende kultuuri kandev mõju on olnud ja on veelgi äraarvamatu.

Kui aga aja jooksul nende ilmaseletuslikud, metafüüsilised abihüpoteesid ikka enam on löönud kõikuma ja kui isikliku usugi puhul neile ei saa ehitada enam kuigi üldveenvat tõestussüsteemi, nüüd, Einsteini ajajärgul, oleme sunnitud tunnustama ka nende teatavat relatiivsust. Nagu Newton’i raskusseadused omis piirides, nii maksavad nad endiselt üksikisiku maailmas, kuid neid vaevalt saab teha kosmiliselt absoluutseiks. Nagu kristluse ususümboleil ja sümbolmõistel, nii ka sellel äärmuseetikal on mää­ratu väärtus, kuid nimelt „dialektiline”: selle üldsuse nõude liialduses sei­sab polaarjõud, et hoida ära teist liialdusäärmust, et suruda oma vastaseid, egoistlikke jõude teatavale keskteele – mis aga mitte ei ole ka nende tee. Kogu maailm täis ainult kohusetäitjaid askeete või ainult üksteist armastajaid endapillajaid oleks kaunis kehv ja väheväärtuslik, nagu liiga soolatud toitki – elu nõuab kindlasti ka e n d a elamist – intensiivset elu. Isik ja ühiskond – ainult õiges funktsionaalses kooskõlas arenevad nad mõlemad.

Milleks on selle mõistmine tarvilik? Mitte selleks, et ära hoida liiga anduvat endapillamist (seda pole palju karta niikuinii, vähemalt mitte meie ajal) või mõttetult end piinavat ,,kohustushaigust” (nagu seda kujutab vahel Heinrich v. Kleist), vaid kõigepealt selleks, et ära hoida üldist objektiivse eetika kokkuvarisemist ja päästa nende nõuete reaalne endine kohustavus. Seda aga saab teoreetiliselt kaitsta ainult sellisena nagu ta tõepoolest on: inimese kui liigi ja ühiskondliku elu abinõuväärtusena, mis ainult selleks, et kategooriliselt mõjuda üksikule, peab omama ka võimalikult tugeva iseväärtuse tead­vuse ja otseväärtuse jõu! Alamate väärtuste taotlus on luba­tud n i i ρ a l j u, kui see teenib kõrgemaid või vähemalt ei käi nende vastu. Isiku endajaatus on võimalik n i i ν õ r d kui see ei takista vaid pigemini soodustab eluterviku (ühiskonna, liigi) arengut. Kuid ka ala­mate tungide ja üldse isiku endaületus või koguni endaohverdus on kohus­tuslik seevõrd, kui seda nõuavad eluterviku elu- ja arenguvajadused. Vähemalt sellisel, väliselt relatiivsemal kuid vajaduse korral tegelikult seda kategoorilisemal kujul püsivad need suured imperatiivid edasi ilm tingimatult ja neid võib eitada ainult elu ennast eitades.

Kultuuri kunagise astme üheks tähtsaks mõõdupuuks on see, kuivõrd need eetilised käsud on juba otsesel tundetoonilise d, et iseendast konflikti korral üksikuid viia nende teostamisele ja ära hoida nende rikkumisest. Kui vanad metafüüsilised abihüpoteesid seda tundetooni enam ei liida neile küllaldaselt, on tarvis nende täitmise otseväärtust tõsta seda enam mõtlemise, teise ellu ja elutervikusse sissetundmise kaudu. Mõistuslik veendumus üldseaduse maksvusest ja selle täitmise tarvilikkusest valmistab ainult teed – suurema t e ο j õ u aga annavad ainult reaalses kaasaelamises ülevoolavac isiklikud tungjõud.

Jah, on eel kõige vaja küllalt mõista ja tajuda selle avaruse ja harmooniatunde väärtust – ning kõlbeline areng läheb „iseendast”, kantune samadest isiklikest tungjõududest, mis meid juhivad tavalise intensiteed: taotlusele ja millest ammutab tehniline ja majanduslik kultuur. Pole midagi olulist nende vahel peale „maitse” suurema sublimatsiooni, peene­nemise ja sotsialiseerumise. „Taevariik” on tõepoolest ühe pärli sarnane mille eest mõistlik kaupmees i s e ära müüb kõik alamad väärtused – on tarvis ainult, et see talle korralikult selgeks saaks, et ta seda tunneks! Sest see pole mitte enam kauplemine hauataguse ,,äriga”, mille maksuvõimesse nüüdisaeg umbusklik, vaid selge vahetus „sularahalise” otseväärtuse vastu. Kuid muidugi, just see „maitsekoolitus” on väga raske, see nõuab süstemaatilist tööd ja – soodsat ümbrust.

Nagu näeme, sulavad oma olulistes joontes ühte nii majanduslik-vitaalsed kui ka esteetilised, eetilised ja religioossed väärtusetaotlused: nad kõik on põhjendet ühisel tungdünaamikal, neid eraldab ja astmestab ainult üha kasvav isiku avardumine. Üle isiklik-ainelise kest­vuse ja intensiteedi viib see arengujoon veel isiklikult piiratud kuid juba püsivamasse ja avar-harmoonih]semasse intellektuaalsesse ja esteetilisse ellu ning selle kõrval ning sellestki kõrge­mal eetilise, ja religioosse ühtekuuluvuse kaudu isikut ületavasse ja isikut surematuks tegevasse ühis- ja kõikellu. Selles väärtuste üldastmestuses ei ole mingit kahtlust.

 

18.

Erinevad „ladvad”. Kultuur – see on elu algtungide sublimatsiooni, algdispositsioonide täiuslikuma teostamise küsimus, jah, „maitse” küsi­mus, kuid maitse, mille peaasjade üle e i saa vaielda, kuna nad on ette määratud elu ja inimelu enda dünaamilises olemusstruktuuris. Kõr-9 e m on see otseväärtus, mis võimaldab intensiivsemat ja harmoonilis-avaramat elu – selles põhiseaduses ei saa kahelda, selle väärtuse valik on käsk ja kohustus kõigile. Ainuke, mis võime, on valida enamvähem samasuguste väärtusvõimaluste vahel, sest, nagu öeldud: ühest elupuust kasvavad üles mitu oksa ja mitu latvagi – nende põhisuund on selge, nad kõik kasvavad suu­rema eluvõimaluse ja avaruse poole, aga igal üksikjuhul võib selleks tee olla teistsugune.

Eri aegade ja elutingimuste miljööd, eri tüüpide ja soo isendlik struktuur, eri kutsete nõuded, eri isikute, nende ea, elu­järkude ja elutingimuste omapära – kõik mitte ainult ei luba, vaid just nõuavad üksikasjus liikuvat väärtustehinnangut, mitte ainult abinõude vaid ka otseväärtuste erisugust taotlust, ikka selle järgi, mil­line neist võimaldab kõige paremini ja kestvamalt üldist eluavardumist. Oli aegu, mil inimesetapp oli vajalik teiste isikute ja ühiskultuuri elu hoid­miseks, – on teisi, kus vajalisem on pigemini enda tappa laskmine, kas sotsiaalse või religiooseetilise ühtekuuluvustunde säilituseks. On aegu, mil usuline või moraalne fanatism või diktatuur on tarvilik, et ühtlustada väär­tustunde mandumise tõttu laostuvat kultuuri; on aga näit. tüüpe, kellele sotsiaaleetiline passiivsus on andestetav (kuigi mitte muile tüüpidele ees­kujuline) , kuna nad oma ülesande kõige paremini täidavad just puhtes­teetilises elurikastuses. Kahtlemata on näit. tehnilis-majanduslik ala selli­sena madalam, sest et ta ainult eeldusi loob kõrgemaks, s. o. vaimsemaks kultuuriks. See aga ei tähenda kaugeltki, nagu peaks edukal, mitmekesisel ja avaral põllumajanduslikul või kaubanduslikul tegevusel olema madalam otseväärtus kui näit. keskpärasel romaanikirjutamisel. Nagu üksiktajumises määrab elamuse väärtuse ta intensiteet koos selle avaruse ja sisurikkusega, nii ka teostuse otseväärtuse hindamises on olulised niihästi ta tähendus üldsusele ja selle tähenduse tundmine kui ka aktiivsuse laad, mitte ainult keha, vaid ka mitmekesine vaimsete jõudude rakendus – ühe sõnaga tema loominguline  aste.

Mitte iga töö pole tegijale üheväärne ,,inimsoo õnnistus”, nagu mõnelt üliidealistlikult poolt vahel jutlustetakse. Muidugi pole ta ka ainult ,,inimsoo needus”, nagu väidavad mõned materialistid – viimast on ainult üle­jõuline ja mõttetu töö. Tavalise, jõukohase ja sihiteadliku töö otseväärtuse skaala võib olla väga mitmekesine, alates ühekülgse spordi omast ja lõpe­tades suurima loomisrõõmu ekstaasiga. Muidugi on võimalik mitmesu­guste, näit. usuliste veenete tõttu ka iga väheloova ja üksluise töö otseväärtust tõsta väga palju kõrgemale kui see tal on tavaliselt. Samuti võib seda teha väga elavalt kujuteldud ühtekuuluvus kogu sotsiaalse masinavärgiga, kus iga rattakene-üksiktöötaja tunneb endas kogu terviku intensiteeti ja siis ka selle „huvitavust”. Maha arvatud need tavalisesti veel erandlikud juhud, samuti mõnede väga erinevate kalduvuste erakordne rakendusõnn, on otseväärtuslikkuse peamõõdupuuks ikkagi vaimse tegevuse rikkus, produktiiv­sus ning selle tähendus tervikule. Sellinegi looming on võimalik enam-vähem kõigil aladel, arusaadavalt ka sportliku oma kehaloomingu ja muidugi majandusliku hüvisteloomingu alal, kuid viimased ületab siiski „inimeselooming” ja riigilooming (pedagoogiline, sotsiaalne, poliitiline tegevus) ja ainult vahedele kalduvuskohane vaimsete otseväärtuste rikas­tus kunstides ja (sünteetilises) teaduses.

Prof. E. Spranger, kes on seni vahest kõige huvitavamalt uurinud neid väärtuste vahekordi mitte ainult aprioorselt vaid ka psühholoogilis-ajalooliselt, jagab kõik inimesed kuude tüüpi selle järgi, milline väärtusliik neil on esikohal. Need on:

1.      Ainelis-majanduslikud väärtused – materialistid, utilitaristid, majandusinimesed.

2.      „Teoreetilised” ehk objektiivsuse ja reeglipärasuse väärtused – teadlased, printsiibi- ja mõistusinimesed.

3.      Esteetilised ehk harmoonilise väljendusvormi väärtused – kunstni­kud, esteedid.

4.      Sotsiaaleetilised ehk armastusväärtused – „sotsiaalinimesed”, „kristlased”.

5.      Poliitilised väärtused – võimu (ka endavalitsuse võimu) ja vaba­duse (endajaatuse) inimesed, „poliitikud”.

6.    Religioossed väärtused – usuinimesed, kes omakorda jagunevad transtsendentseiks (ehk kõike „maailmalist” ja muid väärtusi eitavaiks) ja immanentseiks (ehk kogu elu jumalikuna jaatavaiks) müstikuiks.

Spetsiaalselt ,,eetilist” tüüpi Spranger ei eralda, kuna igas tüübis on eetiline endas kõrgeimana tuntud väärtuse eelistus. Objektiivselt vaa­dates aga on ainelised väärtused ainult abinõudena (kasulik – milleks?) kõige madalamad, religioossed aga kõige kõrgemad, kuna Spranger juba ette määritleb neid kui kõiksusliku ja isikliku elu mõtte teostamisi, mis ületavad „aja, ruumi ning aine”! Nende vahele asetab ta – umbes ühe­väärsetena – paralleelselt teineteist täiendavad esteetilised ning teoreetili­sed (teaduse) väärtused – ja samuti kõrvu poliitilised (enesejaatuse) ning sotsiaalsed väärtused (andumise, armastuse). Viimaste kõrgusaste aga oleneb sellest, mida endas ja teises jaatetakse ja armastatakse, kas ainelist või hinge, samuti sellest, kui laia sotsiaalse alaga see on seotud (üksikisiku- ja rahvaarmastus, enda või rahvuse võim ja eneseteostus). Lõpuks sõltub väärtuse kõrgus intensiteedist (haaravusest), millega seda tuntakse. Tegelikult võivad siis kõik neli keskmist väärtusliiki ulatuda kõrgeimani, seevõrra kui nad liginevad religioossele, s. o. tunduvad nii intensiivsema, et haaravad kogu elu sügavuse ja muutuvad kogu elu mõtteks. (Ainelisedki väärtused võivad oma intensiivsuse tõttu selleks muutuda, seni kui elamismiinimumi tarve pole rahuldet ja veel ei mõisteta nende väärtuste piiratust.) Tegelik astmestik jääb siis olenevaks iga isiku tüübilisest eelkalduvusest. sellest, millist väärtusliiki ta võib tunda kõige sügavamana, totaalsemana, kõikehaaravamana.  Seda kõige­pealt peab ta siis endas ka kultiveerima, kuigi kõik, peale religioonse ala, on ühekülgsed ja tarvitsevad täienduseks ka teisi.

See Sprangeri liigitlus on paiguti kaunis abstraktne ja formaalne, näit. mis puutub religioosväärtuste määritlusse ja selle tarvitamisse. See jätab tee vabaks juba liiga subjektiivsele tõlgitsusele (kas peaksime mõne inimesesööja usulist ohvritantsu pidama kõrgemaks Shakespeare’i võrdle­misi vähereligioossest näidendiloomingust?). Kuid sisuliselt ei ole see ometi suuremas vastolus siinsegi käsitlusega. Huvitavalt näikse Spranger armastuse ja religioonigi väärtusi hindavat siiski veel ka „kultuuri” seisu­kohalt (nii Lebensformen, lk. 264), tähendab, ta eeldab teatavaid enam objektiivseid sisulisi mõõdupuid, mitte ainult isiklikku väärtustunnet ja selle kõikehaaravust. Ehk – eelpool leitud kriteeriume tarvitades – väärtustunde subjektiivne intensiteet ega ka kooskõla teatava üleisikulisega pole veel üksi kõik, vaid sellega peab seltsima ka võimalikult avar sisurikkus ja ühtekuuluvus elu terviku (vähemalt oleva ühiskonna) objektiivse arenguvajadusega.

Kuidas just viimast tunnetada ja iseloomustada, on ju raskem küsimus, millele järkjärgult ja ikka lähemalt jaksab vastata alles tulevane uurimus. Võib-olla peame praegu veel võrdlemisi üheväärseteks ,,latva­deks” tunnistama arengu, niihästi individualistlikus kui ka kollektivistlikus sihis (esimese äärmuseks oleks mingi Nietzsche üliinimese riik aristo­kraatse järjestusega, teisele mingi puhtkommunistlik inimtermiitide riik). Kuid juba Vana-Kreekas ja siis jälle renessansist peale on Õhtumaa tunginud niihästi ühiskonna kui ka üksiku elu võimalikult iga­külgse intensiivsuse suunas ega jaksa seda sihti vist oluliselt enam muuta ka järgnevad murrangud.

Igatahes see eri tüüpide arvestus ei tähenda kaugeltki üldist rela­tivismi, nagu sellest vahel on aru saadud, vaid ainult seisukorra kohast absolutismi, igal üksikjuhul kõige kõrgema võimaliku väärtuse teostust, kõige kestvama, intensiivsema ja avarama elu nõuet.

Samuti on kindel, et kõrgemad väärtuseteostused ei saa olla üks­teisega väga suures vastolus, vaid arenedes ise arvestama ikka enam ka teisi – nii näit. isikukultuur ka ühiskonna, kõigi kaasinimeste vajadusi, sotsiaaleetika ka isiku rikastumist, religioon eetika ja esteetika nõudeid, kunst eetilisi printsiipe jne. Küll võimaldab äärmine spetsialiseerumine näiliselt suuremat mõjugi, kuid viies kuni kontakti kaotuseni normaalse tervikeluga see kidurdab varem või hiljem ka tema enda tulemused. Just see asjaolu kipub ikka jälle ununema meie spetsialiseerumise ja isestumise ajajärgul.

 

19.

Järeldusi moraalile. „Ela üldsuses, ela elu tervikus!” selles on lõpuks koos selle pragmaatilise, oludekohase  absolutismi  kõik „Mooses ja prohvetid”. Eriti meie ajale, kes ju oma puht-isikliku intensiteedi eest isegi küllalt hoolitseb.

Mitte askeetlik endaületus vaid endalaiendus, oma isiku vaimne ülekandmine soo või ühiskonna või eluterviku „kollektiivisikusse”, liitudes selle tahtega – see on peanõue praeguse väliskriisi ületuseks ja ühtlasi kogu meie elutunde tervenduseks.

Igaüks võib seda teha omal teel, eelistades elu põhiväärtusist kõige rohkem seda, milleks temal on enim jõude ja kalduvusi – kas sotsiaal­set või isiklikku loomingut eluterviku teenimiseks, või vähemalt elu ja kultuuri jätkamist. Kui aga võime veel kuidagi õigustada ka mittevaimset intensiteedi taotlust, siis puht – individualistlik kest­vust ü ü ρ on täielik elueitus nii bioloogiliselt kui eetiliselt. See on ainult mingi Pljuškin Gogoli „Surnud hingedest”, ihnur, kes varem või hiljem sureb kõige oma lõbu ja raha varandusega ja kelle hing on enam­vähem surnud juba ammu enne. „Kõik on hea, mis süütab, eksalteerib elu”, ütleb Romain Rolland. „Οn ainult üks tõeline vaenlane, see on naudisklev egoism, mis kuivatab ja rüvetab elu allikaid.”

Juba bioloogilinegi elu kestvus eeldab üksiku surma ja teiseks saamist, et uuesti üles tõusta oma järelsoos. Kui nisutera ei sure, ei kasva ka uus taim. Veel enam maksab see sümboolselt, psühholoogilis-sotsiaalselt. „K es oma elu hoiab, see kaotab tem a”. Ainult see, „kes oma elu ära annab vendade eest, võidab tema igaveseks”.

Sama bioloogia ja kristluse ühine põhitõde on oma järjekordse uue tõestuse leidnud sügavuspsühholoogias. Ainus lunastus neurootilisest üliärritet isiksustundest ja selle toodud kannatustest on sellegi järgi ühistundes, oma maksvustahte ja võimutahte laiendamises ühistahteks). Nagu nägime, isiku ürgne „võimutahe”, enesejaatus on luba­tud ja täiel kujul võimalik, kuid ainult siis ja sel määral, kui ta endas teostab ka terviku tahte (või vajadused) või vähemalt ei käi selle vastu.

Ühistunne, ühtekuuluvustunne, see pole praegusele tunnetusele mitte enam ainult poliitilis-eetiline nõue, vaid ka iga isiku enda hügieeni­line vajadus.

Ainult see jaksab teda vabastada määratust elu kannatusest, mis on kõigepealt end alaväärsena ja tühisena, võimetuna ja surelikuna tundva isiksustunde kannatus, olgu oma kaasinimeste, olgu loo­duse ja kõiksuse ees. Nende kannatuste pärast on nii paljud, Gautama Buddhast kuni Schopenhauerini ja tema jüngriteni, püüdnud eitada ja suretada üldse elutungi ja intensiteediiha. Ja muidugi ekslikult! Et pääseda sest valust, on vaja võita ja pidurdada ainult oma egoistli­kud tungid, mitte tahtagi isiklikult ja üksinda olla jumal! Ühiskondselt aga inimene ο n võimas, kui liik ta ο n surematu, kõiksus ο n igavene ja kõikvägev.   On vaja ainult ka tunda end sellena, mis tõesti ollakse, s. t. osana temast – ja kannatus on muutunud õnneks.

Mis on juba Plaatoni näidatud „ülimad hüved” – tõde, ilu, hea? Need on ju inimkonna kui liigi, kui inimsuse nõuded, tema „bioloogilised” eluvajadused. Nende osadusse, sinna „igaveste ideede riiki”, mis on kristlikugi taevariigi üks algkuju, sinna pääseb ainult mitte oma isiku, vaid oma egoistliku piiratuse võitnud isik, „rakukese” mina.

See pole mingi ainult vaga soov või moraali oma „asetet” siht, vaid see on lihtne, igiaegselt determineeritud säädus, just niisama kui 2 X 2 =14, või et me elamiseks peame hingama õhku.

See on inimese kui liigi eluseadus, mille täitmisest või mittetäitmisest on sõltunud ja igavesti sõltub ta elu ja iga üksikisiku või rahvuse elu ja õnn. Kui ühtekuuluvustunne kõduneb, kui üksiku enda hinnangud ja hetkelised vaatekohad astuvad nende üldiste ja igaveste asemele, siis kõduneb varsti ka kogu rahvas ja kultuur – see on Idamaa, Kreeka, Rooma ja vähemal määral nii mitme teise tsivilisatsiooni allakäigu olu­lisim põhjus. Ja see ähvardab iga teist rahvast ja ehk kord ka tervet inimkonda. Ainus pääsetee on seda saadust näha jumalikuna, nagu ta on – ja seda armastada.

Muidugi võib meie kõrvaltvaataja mõistus ka ise asetada teatavaid sihte ja nii vahel tõeliselt laiendada elu intensiteeti (n. ö. Luciferi ja Prometheuse loov mäss), kuid ikkagi ainult siis, kui ta vähemalt kaudselt jätkab senise (siis ,,bioloogilise”) elu tarbeid ja dispositsioone. Ennast senisest elupuust täiesti vabastada on lihtsalt mõttetu endatapp.

Mitte iga vabadus pole see, mida vajame, vaid ainult vabadus Jumala tahte, s. o. elu olemuses ja dispositsioones kindlaks määratud elu- ja arengutahte paremaks täitmiseks.

*

Eeltoodud eritluse valmimisel võis ta autor tutvuda ühe võrdle­misi läheda saksa tööga n. n. monistlikust suunast. See on Heinrich Ηellmund’i „D a s  W e s e n d e r  W e lt. (2. Aufl., Berlin u. Leip­zig 1928).

Hellmund tundub küll veel paiguti väheveenev oma metafüüsilise püü­dega elutut loodust ja vaimset elu liita ühe saaduse alla. Niihästi kosmiline kord, ,,tähistaevas pea kohal”, kui ka „moraalne seadus minu südames” olevat tingitud ühest kogu maailma metafüüsilisest põhiseadusest – ja nimelt tungist ühinemise poole, ,,sie beide beherrschende Streben nach Vereinigung” (II, 207). Mis füüsilises ilmas külgetõmbejõud, seda on vaimses teise olemuse objektiivne tundmine ja nii oma egoistliku kesk­punkti ülekanne temasse, teisegi tahet oma tahtena tundes tema valitsemine ja nii enda ürgse võimutahte teostus.

Just sellest järgnevat täitsa objektiivne väärtusskaala inimloomu kõrguse mõõtmiseks: „vaimses suhtes – tunnetusvõime sidumisaste (Verbindungsgrad), hingelises suhtes – tundmuse ja tunde ühinemisaste (Vereinigungsgrad), formaalses suhtes – kogu hingeelu mitmekesiduse ühtlusaste (Einheitsgrad), struktuuri suhtes – siduva vaimu ja hinge valitsemisaste füüsilise ja materiaalse üle, s. o. õige väärtusastmiku kujundus.” Kõrgem on see, mis võimeline suuremaks üksikelementide ühenduseks. Alles selle vaimse teise mõistmise ja temaga ühinemise läbi ületetakse see „gaasikujuline eemaletõukussuhe”, mis muidu valitseb üksikisikute vahel samuti kui amorfses, kaoslikus kosmoses (udukogudes). Väärtusastmik on püramiidikujuline, kus ainelisemad väärtused küll kõrgemaid kannavad, neist aga ometi end valitseda lasevad, kuna nood oma suurema ühendamisvõimega näevad ette ka nende parema teostumisvõimaluse. Kumbki, ei „keha” ega „vaim”, ei tohi seejuures eemalduda teisest väga kaugele (nagu mõnes kristluse vormis), vaid peavad olema teineteisega klassilises sidevuses, mis võimaldab mõlemaile püsivat jõudu ja kasvu. Samasugune peab olema suhe isiku ja üldsuse vahel. Geenius on see, kes jaatab ja teostab endas suurel määral ka terviku huvisid, õilis inimene aga see, kelle hinges need üldsuse püüded on valitseval kohal.

Olgu tolle ,,külgetõmbetungi” kui „ühendamistungi” kõiksustamisega ja selle teostamises kosmilisegi arenguprintsiibi nägemisega kuidas on (meile jätkub orgaanilisegi elu ühissäädustest), juba see dünaamilis-sünteetiline (kuigi kahjuks mitte alati küllalt psühholoogiline) käsitlus annab Hellmundi eetikale mitmeti palju suurema lihtsuse ja veenvuse kui on tavaliste utilitaristide või ka aprioristide omal. Selle üksikasjalisem tut­vustus ja kriitika ei mahu muidugi siia.

 

20.

Kolm lähtekohta. Edasiarendust näikse vajavat praegu eriti väärtustunnete sotsioloogia ja bioloogia uurimus koos fenomenoloogi­lise väärtuste analüüsiga. Praegu on n. n. bioloogilis-sotsiaalne eetika ilmselt veel liiga ühekülgne, kaldudes enamasti vaid utilitarismi, aprioorne ja religioosne eetika aga ei taha tunnustada, et ka n. n. kõrgemad väärtuspüüded peavad ometi kuidagi olema bioloogiliselt, s. o. tungdünaamiliselt põhjendet. Nii ta jätab nad tegelikult peagu üldse ilma objektiivsema põhjenduseta, ainult subjektiivse „normiteadvuse” kanda, mida võivad olla mõjustanud väga juhuslikud tegurid.

Siingi kajastuvad oma vastolus kolm võimalikku elutunnetuse süs­teemi, mis viimasel sajandil olnud üksteisega nii ägedas võistluses: loodusteaduslik, vaimuteaduslik-moraalne ja religioos – teoloogiline. Kuid see vastolu pole põhimine ja oluline nagu väliselt näikse, vaid oleneb peaasjaliselt ühekülgsest vaate­kohast ja veel enam selleni ning ajalooliseni arengunt tingitud eri ter­minoloogiast. Kui sagedasti tõde neis igavestes vaidlustes on olnud tõesti ainult  „stiili”,   s.  o.   sõnastuse  küsimus!   Loodusteaduslik vaatlus on mehaanilise  looduse  eeskujul  kausaalne ja n. n. haptiline, tervikut üksikosisse lahkav ja selle põhjuste rida alt üles jälgiv, vaimuloolis-moraalne vaatlus seevastu  teleoloogiline ja „optiline”,  tunglevale elule olemuslikest sihtidest lähtuv  ja   nendeks   vajalist   terviku-struktuuri korragai arvestav.   Usuteadus aga teotseb enamasti aja­looliselt kujunenud sümbolmõistetega, kuna ta isegi sellest teadlik olles ei usu, et inimlik ,,kõne Jumalast” üldse võiks  läbi  saada  ilma teataval määral   sümbol-paradoksliku   väljendusviisita    (vrd.   n.   n.   dialektiline teoloogia). Ühtlasi taotleb ta vaatlusviis mitte ainult bioteleoloogilist, vaid ka absoluutset normatiivsust, kuna ta lähtub elu arengus vajalisest saadusest ja tahtest kui kõige tähtsamast realiteedist ja mõõdab ning mõistab ainult selle järgi kõike muud, isegi füüsilis-mehaanilist maailma. Piltlikult öeldes: üks lähtub maast, teine kasvavast puust ja inimesest, kolmas taevast, kuhu projitseeritud kasvamise sihid.   Kuigi viimane meie loodusteadusliku haridusega põlvele tundub nii antropotsentriline ja naiivne, on see seisukoht meile kui psüühhilis-vaimsetele elavorganismidele ometi veel palju lähemal kui nii eluvõõras  ja  abstraheeritud  mehaanilis-kausaalne. Dilthey tuntud kolmest ilmavaate  põhitüübist  vastaks  viimane ehk vahest materialistlikule tüübile, kuna tugevama sisepõlemisega leptosoomšizotüümne vaimuinimese tüüp juba nagu loomusunnil lähtub vaimu nõudeist ja nii nagu endastmõistetavaks peab „puhta idealismi” maailmaseletuse ja siis sageli ka – teoloogilise terminoloogia   (vt.  K. Lellep, Kehaehitus ja iseloom, 1932. Toimetaja järelsõna).

Kõik need kolm lähtekohta on omal alal ehk õigustet, kuid neist tõsielule siiski kõige lähem on vaimse teoinimese tüübi n. n. objektiiv-idealistlik, vaimuteaduslik vaateviis, kuna see üksinda jaksab ühendada niihästi keha kui vaimu, niihästi füüsilise kui ka psüühhilis-vaimse elu ja viimast juhtiva ideaalsfääri mõistmist. Praegusel ajajärgul, kus puht-idealistlik-teoloogiline ilmavaade end ainult vaevu jaksab kaitsta kõike lamestava materialismi pealetungi vastu, peaks seepärast olema ka tema enda huvides vähemalt oma mõistete ja õpetuste objektiiv-idealistliku sele­tuse abil veel päästa seda, mis päästa võib. Muidugi selline objektiivne käsitus oma kõikehaaravuses on olevaist kõige raskem ja väliselt vähe löögijõuline, aga sügavamale mõtlemisele ometi kõige veenvam. Niihästi loodusteaduslik-kausaalne kui ka teleoloogilis-teoloogiline tõeotsimine on nagu kaks tunnelikaevajat või kaks mäe otsa ronijat, kes on lähtunud teine teiselt poolt mäge ja kumbki mõõdab kõike ainult oma lähtekohalt. Mäe tõelise kuju tajume aga teda vaadeldes kõrvalt või mõlemapoolseid kogemusi arvestades – ning alles nii võivad end õigemini orienteerida ka mõlemapoolsed töötajad.

Mitte siis teoloogia eitamist, vaid temagi abi tarvitamist on vaja praeguse ikka ähvardavama väärtustunde kriisi ületamiseks. Selleks aga oleme paratamatult sunnitud kritiseerima ja sügavamalt tõlgitsema tema mõningaid põhimõisteid.

 

21.

Üiks kriisi peapõhjus. Ilma et saaksime siin asuda pikemalt analüü­sima kiriku õpetusi sellelt seisukohalt (kõnelemata nende senise raken­duse voorustest ja vigadest), märgime ära ainult ühe dogmaatilise väite, mis kristluses vahest kõige enam on tekitanud konflikte algusest peale ja ka praegu kõige saatuslikumalt põhjustab ta kriisi. See on Jumala kõikvägevuse  ehk õieti  Jumala  struktuuri küsimus.

Kui evangelistlik pärimus Jeesust ristil laseb hüüda: „Jumal, mu Jumal, miks oled Sa mu maha jätnud,” siis tabab ta tahtmata kõige dramaatilise­malt seda „kristluse kriisi” algust juba tema algataja enda elus. Või kui me selle valu- ja pettumushüüde sisu ei tea küllalt selgesti, siis vähe­malt ühes palju tähtsamas asjas on uurijad enam-vähem ühemeelsed, sest et see ilmneb kõigist allikaist: et algkristluse evangeelium oli eshatoloogiline, peatset ja järsku, üleloomuliselt ja füüsiliseltki läbi viidud Jumalariigi „tulekut” ootav – „veel enne kui selle põlve rahvas on surnud”. Ja muidugi veel kindlam on, et see nii õpilaste kui Õpetajagi lootus tegelikult mitte ei teostunud, ei siis ega tänase päevani, hoolimata vagade ootusest, ja et juba varsti selle ennustustki pidi hakatama tõl­gitsema piltlikuks. Ja nii on see kestnud läbi aastatuhandete – kui Jumala tahe e i teostu, kui kuri võimutseb, kui julm loodus ise massiliselt oma lapsi hävitab, nii ülekohtusi kui õigeid, nii vanu kui süütuid noorigi, siis on ikka püütud seda tõlgitseda ja ,,seletada” Jumala mingi „imeliku armunõuga”, ja kõik süü aetud ainult meie puudulikule arusaamisele. Pole ime, et sellise sisevastolulise Jumala vastu on tõstnud mässu iga loogiline mõtlemine juba Hiiobist peale ja et lõpuks sellise julmuri kohta on võidud teha ainult üks otsus: ainuke vabandus tema suhtes võib olla see, et teda ei ole. Lissaboni maavärise­mine ja Voltaire olid ainult viimased ja määravad selgitustegurid tolles alati küdevas vastolus, et seda otsustada eitavalt juba peagu terve Euroopa juhtivas vaimsuses. Pärast seda on jätkunud ainult teoditsee ja sellega end pimedalt sidunud kogu kristluse agoonia, kramplik haardumine kord ühe kord teise hüpoteesi või absurdiusu sisenduse järgi, mis on lõplikult veendnud ainult väheseid. Mitte Kopernikuse, mitte Darwini j. t. loo­dusteadlaste leidused (mis hävitasid ainult Piibli loodusteadusliku, nii siis usundlikult ebaolulise autoriteedi) pole kristlusele mõjunud nii hävitavalt. Kui see ta sisevastolu, mis ise silma paistab igale vähegi laiemalt elu tundvale isikule. Ja kui praegu veel isegi protestantlik vool jutlustab: „Jumal on vaim, ta täidab kõik ja on kõigis paigus, ta juhib ja võib kõik jne.”, siis ei aita midagi tema muud, paiguti liigagi ratsionalistlikud sobituskatsed ,,usu ja teaduse” vahel, vaid seegi kristlus on oluliselt üsna jõuetu näit. bolševistliku jumalatutepropaganda vastu. Ikka on ainult absurdne usk see, mis lahendagu maailma vastolud! Pigem siis juba katoliiklik täielik loobumine nende asjade mõistusega käsitusest – selle ligipääsematus ehk aitab praegusest kriisist paremini üle kui selline poolik ratsionaliseerimine.

 

22.

Kõikvägevusdogma psühholoogia. Kuid tegelikult ometi me kõik vajame religioosset ühtekuuluvust mingi objektiivse, suurema, avarama jõuga, mis resonantsina suurendaks ka meie jõudu. Seda otse nõuab meie üks kõige algelisimaid tunge: egoistlik võimutahe on ainult üks järeldus sellest, püüdes võimuga ümbrust endale pooldavaks allutada. Kuid isik on paratamatult piiratud ja seepärast ikka, isegi Luciferina, ta kannatab – seda enam, mida enam ta näeb seda oma piiratust ja temast eraldet kõiksuse suurust. Ainus lunastus sellest isiksuse valust, ainus tõeline „võimutahte” eneseteostus, ainus tõeline isikulaiendus on oma isiku olemuse, oma tahte liitmine mingi väljaspoolse suurema tahtega, ja sellest iseendast järgnev olemuslik ühistahe ja ühekstundmine selle üleisikulise, püsivama, võimsama tervikuga.

Perekonnatunne, rühmatunne, klassitunne, rahvustunne – need on kõik sama tungi järkjärgulised rahuldused. Nad on aga nimelt n. ö. orgaanilised ja sotsiaalstrukturaalsed, kuna religioosne tunne tahab korraga, siis kõike üldistades otsest ühtekuuluvust kogu maa­ilma alusega kui jõuga, „absoluudiga”. See on siis, vähemalt n. n. müsti­lisel kujul, teataval määral primitiivne, ,,lapseline”, infantiilne soov (vrd. usundite sagedane kujutlus Jumalast kui isast või emast), teataval viisil mõtte- ja teolaisk, kes selles ühtekuuluvustundes kui ema rüpes tahab kõigepealt puhkust, isegi und (usku kui oopiumi!). Aga kes võiks eitada, et ka väga iseseisvana ja energilisena inimene vajab vahel sellist tahtepuhkust, nagu vajab temagi keha und, ja et ta saab sellest puhkuskontaktist jõudu ka tegelikuks selle „absoluudi” tahte teostuseks ja tööks (passiivset müstikat eitab enamasti ka praegune kristlus, küll mitte just „oopiumina”, kuid ometi Kristuse sotsiaalse teenimiskäsu vastasena). Ja nüüd on oluline, et see kontaktist saadav rahu ja jõud on seda suurem, mida avaram, püsivam, võimsam, ühe sõnaga usaldatav a m on see üleisikuline tervik. Perekondlik ühistunne on võitlejale, näit. ka roimarile suureks toeks, aga ta on sellest hoolimata rahutu, teades, et ka pere veendumused võivad muutuda ja ta ka ühes perega võib kergesti hukkuda. Samuti pole rahvus ja klass veel kuigi püsivad suurused – nad võivad anda ikka ainult religiooni aseainet. Alles tundes enda teo taga ja siis ka endas kogu elu jõude ja saadusi võib mees puhata ja võidelda päris kindlalt ja julgelt – ta teab, et need jõud ja saadused, millega tema oma tahte kaudu on liitund, on tõed, on õigustet, et need kord ometi võidavad, püsivad ja et siis temagi püsib neis – ka siis, kui ta isiklikult nende eest sureb. Sini (ja umbes sama tähendavas hauataguse tasu loo­tuses) on õndsus, otseväärtus, mille eest on läinud märtrisurma nii algkristlased kui ka kristlaste eneste j. t. poolt hiljem hukatud tõekuulutajad.

Mida suurem ja avaram tervik. .. Siin on psühholoogiline põhjus, miks nii sageli usundid on teinud väikese-väikese „infantiilse” vea: on üldistanud kultuuri saadused ka muule elule ja orgaanilise elu saadused ka anor­gaanilise, kogu kosmose saadusteks, isegi inimesi juhtiva aru jõu ja vaimu kogu kosmose ehitajaks ja juhtijaks ,,vaimuks” – ja vastavalt siis ka kõikvägevaks. Üsna väike ja usutundeliselt õieti ainult otstarbekohane üldistus – mitte asjata see pole püsinud aastatuhandeid, kõige mõistuse kiuste. Aga ometi – kui selle vea tõttu on kokku langemas kogu süsteem, võib-olla temaga ühenduses kogu kultuur, siis peab selle vea õiendama, puutugu see mõne lapselist ja ,,puhkavat” usutunnet kui tahes teravalt.

 

23.

Jumala struktuur. Meil on täis põhjus nimetada eelvaadeldud, kogu elus avalduvat elu- ja arengutahet ehk väärtustahet ka „Juma­laks”. See ju on meid loonud, küll ehk mitte oma välise ja teadliku vaid immanentse teleoloogiaga, nii inimeses kui tungi ja instinkti abil ka loomas. See kannatab ja uuendab meid igal hetkel; see on juhtinud meie senist aren­gut ja kultuuriarengut, tõenäoliselt üherakulistest organismidest kuni praegu­seni, ta juhib ja valitseb praegugi kõiki elavaid, teda tunneme neis tema ajaloolistes ,,ilmutustes” ja, mis kõige tähtsam, ta ei ole meis enam „pime” ega ükskõikne ,,loodus”, vaid me tunneme teda oma sisetundes (selles meie tervikelu arenguvajaduste vaistuks saanud intuitsioonis), tunneme teda igitunglevana ja meid kihutavana selgete sihtide poole, mis on meie isiku ja kogu meie kultuuri sihiks – üha ,,elavama” ja selleks harmooni­lisema üksiku ja ühiskondliku elu poole. Võime ja peame seda ka tundma Jumalana, s. o. pühana, meiegi austust ja kaasatahet nõud­vana, kuna oleme tema loodud ka ,,ise”, s. o. ka meie ,,kõrvaltvaataja”, mõistus, juurde arvatud, sest ka selle ta on loonud ainult oma teenijaks, kes oma kogemustagavaradega temale peab olema abiks ta arengu teostu­misel ega mitte jätma võimu ainult pimedaile, hukatusse viivaile loodus­tungidele. Tema abil ta isegi saab üha teadlikumaks oma sihist, mis on peajoontes muutmatu ja igavene, ning arendab välja oma dispositsioone ikka uutes väärtusvõimalustes.

Kuid see mõistus peab selgitama ka tema enda struktuuri. Ta Peab ütlema: see Εlu Jumal on vägev, kuid mitte kõikvägev, vaid võitlev ja loov. Ta on sageli vaenuvahekorras anorgaanilise, ,,surnud loodusega ja ka oma teiste, madalamate avaldusvormidega, n. ö. „maailmaga”,   Ta mitmel puhul peab   taganema selles võitluses, isegi sageli surema oma üksikuis vormides, kuigi üldrindel ometi olles seni tunginud edasi võidukana. Kannatusedki on siis selles igivõitluses arusaadavad, jah, möödapääsematud, nende „mõte” on ainult selles, et nende põhjused, s. o. elu ja kultuuri arengu takistused, kõrvaldetaks seda suurema jõu ning mõttepingutusega. Elu Jumal ei ole julmur, kes tapab miljonite viisi ilmsüütuid inimesi, ta ainult võitleb – ka nendes endis – ja ta ei s a a teisiti.

Selles mõttes on nii siis dualistlikud usud (näit. Zoroastri oma) mit­meti tõsioludele lähemad ja mõneti ka moraalselt mõjukamad, hoides oma pooldajad püsivas võitlusmeeleolus. Kui nad ometi on alla jäänud monote­ismile, johtub see peaasjalikult usutunde infantiilsest kindlusevajadusest, igatsusprojektsioonist, osalt ka puht-ratsionalistlikust ühtlustuspüüdest jms. Kristluski ei pääsenud mööda elu tegelikust polaarsusest, kuid püüdis seda küll õige ebaloogiliselt seletada juba Jumalast võidetud Kuradi, siis õieti ainult moraalse kurja abil, kuna puht-looduskuri (looduskatastroo­fid jne.) jäi lihtsalt Jumala enda ,,seletamatu armunõu” kahtlasele arvele. Ja kui viimane selle (ja Kuradi vabaksjätmise tõsiasja!) all kokku vajus, oli tee lahti veelgi vähem elueraldavale ja struktuuri nägevale panteismile, või koguni üsna väärtusastmetule materialismile.

Kuid võttes oma lähtekohaks juutide kõigepealt mehaanilis-kosmilist laadi kõikvägeva kõuehaldja, Jahve, on kirstlus ometi osanud ka sellega liita vitaalse ja kultuurilise maailma teised „olemised”. „K ο l m a i n suse” päältnäha absurdses dogmas on üks kristluse arenguvõimelisemaid õpetusi tõelise Jumala struktuuri mõistmiseks. Endastmõistetavalt on Jumal mitmuslik oma olemises ja samuti ka oma tahtes, kuid mitte eri „isikutena” (nagu ikka veel naiivlapselikult üldistab tavaline vaade), vaid mitmuslik strukturaalses ja evolutsioonilises mõttes, nagu muide meiegi „mina” kolmainsus: „keha” puhtfüüsilise nähtena, elu­tung ja tunded ehk „hing” ja mõisteis ning kujutelmades teadvuslikult toimlev „vaim”. Selline nii loomulik antropomorfism Jumala mõistes oleks meie aja inimesele igatahes palju kujuteldavam kui tavalise kristluse oma. Viimase ikkagi üsna inimesetaolisena, just nagu inimene ühtlaselt mõtlevana ja kujutlevana kuigi kehatu „vaimolendina”, „gaasikujulise selgroolisena”, nagu mõnitab Haeckel, ainult kõiges suhtes inimesest vägevamana ja targemana mõistetud Jumal (aluseks ainult see naiivne väide, et ta muidu poleks osanud „teha” ka inimest!), see on lapselikult üldistav käsitus, mille käesolevate sajandite usundikultuur samuti lihtsalt peab ületama, nagu judaismi ja kristluse algajal nähtavate kujujumaluste kultuse. Nagu kuldne jumal-vasikas asendus Jumala „kui vaimuga”, nii ka viimane kui liiga „i n i m e s e taoline vaim” peab asenduma meie kujutluses veel natuke vaimsema ja abstraktsema käsitusega Jumalast kui jõust, tungist ja saa­dustest, ja väärtusetahtest, mille dünaamiline olemus püsib, kuid mille arengulatvadest „emaneeruvad” üha uuedki vormid ja nende saadused. Pole õige ei monism ega dualism, vaid struktuuri -dualism monistlikul alusel, sest kvantitatiivosiste uus korraldus annab „iseendast” ka uue kvaliteedi, loob ajajooksul isegi sootu uue maailma.

Tõepoolest – miks mitte tunda end religioosses ühtekuuluvuses ka anorgaanilise loodusega, nii siis kogu kosmosega? Kuigi selles ei ole seda elavat elu- ja arengutahet, mida endile kõige olulisemana käsuna tunneme endas meie, kuigi see on sageli meile vaenulik ja sugugi mitte alati armunõuline Isa, kuigi me tema mõnede vormide vastu peame võitlema kogu oma elu jumaliku innuga – ta on ometi meie kaugem isa, kõige elugi Looja” ning tema „põlemise” aine andja. Ta ei ole ometi oma olemuselt vaenlane elule, oma Pojale, vaid ainult strukturaalselt ja evolutiivselt, olles tema madalam osa. Nii on ju meilgi meie keha, „füüsis”, kuigi juba elu poolt just meie tarvete järgi organiseeritud, siiski vahel veel nii vägev, et kõrgemate väärtuste järgi kisendav hing tema saamatuse külge on poodud nagu risti. Peame ainult teadma, et nii k ä s i t e t kosmilis-mehaaniline Isa (olles tõepoolest siis ka filosoofilises mõttes kõikvägev!) nähtavasti e i „tahagi” muud kui seda, mis ta juba füüsiliselt on, et ta „mõtleb” ja „tahab” ainult oma elektrodünaamiliste saadustega ja magneetiliste „tungidega”. Loomulikult ei aita tema poole mingid palved (nagu igiaegne kogemuski näidanud küllalt selgesti), küll aga (autosuggestioonina) võivad need määratult suurendada meis endiski teotseva Poja kui ülevoolava, eluarmastava „hinge” jõude. Ja eriti Vaimu leitud abinõudega ja koos „püha kultuuritahtelise Kogudusega” (ühis­konnaga) ta võib võideldes luua endale Jumalariigi – niihästi „taevas (s. o. oma siseilma harmoonilises ühtekuuluvustundes) kui ka ikka enam „maa peal” (s. o. füüsilises ja ühiskondlikkude vormide reaalsuses), praeguse aja peanõrkus on see, et temas isik on „lahkunud Jumalast” (liigi ja ühiskonna tahtest) ja seepärast ta on ka „maha jäetud” ja „ilma jäetud  Jumala jõust.

 

24.

Kristluse kultuurivõimalused. Näeme: on võimalik kõiki tähtsamaid kristlusegi mõisteid ja nõudeid endiselt tarvitada ka praegusaegses maailjmakäsituses ilma mingi absurdumi uskumiseta (peale   isikliku   elutungi, mida üldse ei saa „tõestada”). Selle intellektuaalne käsitus teoreetilisel alal ei takista sugugi tundelis-voluntaarset suhtumist puht­religioossel alal. Just ümberpöördult, ainult see kõrvaldab muidu viimasel ees seisvad intellektuaalsed kahtlustakistused.

Kõigepealt aga, Jumala struktuuri ja oma usutunde mõistelise „sisu” õieti käsitamisega, muutub võimatuks senine usk kui uinutusvahend, kui oopiumitarvitus sageli väga klassi- või isiku-egoistlike ja kultuurivaenulike sihtidega. Muidugi on religioosne kontakt võimalik ka otseteel: nii Isa („aine”) kui Poeg („hing”) ja vähemalt natuke Vaimu on ju esindet igas isikus, kuid tungdünaamilisena tuntud Jumalaga e i saa olla püsivas ühtekuuluvuses, kui e i täideta, niipalju kui iganes või­malik, tema tahet, ja see viib paratamatult aktiivsesse tööloomingusse enda, oma kaasinimeste, – ühiskonna ja kultuuri heaks. Ainult selle käsu täitjale on Jumalariik alati lahti, – kuid ikka ka alati kaotetav ja kahetsuspõrguks muutuda võiv, kui selle käsu vastu eksitakse ja nii sest ühtekuuluvusõnnest eraldutakse. Passiivne panteistlik müstikagi tähendab siis rikkama ja väärtuslikuma elu või, nagu Valéry ütleb, ,,tegude joobu­muse” mittetahtmist või selle mitteobjektiveerumise tahtmist ja on seega patt „püha Vaimu” vastu, mis ainult ühisloomingu ja objektiivsete vor­mide abil võib püsida ja kasvada. Sest nagu Poeg on kõrgem kui Isa nii on ka Vaim kõrgem Pojast. Oks on lihtsalt armastuslik eneseandmine, küll jumalik, kuid sageli ka pimedale ja üldsust kahjustavale eluohverdusele viiv või orjust soodustav (vrd. keskaeg), vaim, õige „p ü h a vaim”, on aga ainult see, mis on kantud samast armastusest, kuid mis seda nii otstarbekohaselt, nii ratsionaalselt kui ta vähegi oskab ära kasustab püsi­vama ja avarama elu andmiseks kõigile.

Ainult kui kõik on tehtud, mis antud eeldustes võimalik, lubab see igavene käsk rahulduda ka alamate väärtustega. Jah, paratamatu surma puhul see lubab ja võimaldab isegi õndsustava ühtekuuluvuse üsna väärtusastmetu anorgaanilise kosmosega – kõige aluseks oleva ja kõiki endasse kord tagasi võtva Isaga. – Võiksime aga viimast nimetada ka maa-Emaks, nagu kreeklased – kellest on kõik ja kelleks kord jälle saab kõik, pärast seda kui ta eraldunud „pojana” on täitnud oma õndsusrikka elulennu.

Kas niisugust kristluse käsitust on võimalik sobitada tema põhiteos­tega? See poleks raske, kui Uues Testamendis tõesti jälgida ainult ta religioosset olemust, ta väärtustahet, ja mitte jääda rippuma tema nii-kui-nii (näit. Pauluse tõttu, kõnelemata Vanast Testamendist) sisevastolulise „filoloogia” külge (sest „teoloogiline” küsimus on ainult Jumala olemuse, s. o. tema tahte küsimus).

Kas sellist kristlust võib läbi viia ka mõnes koguduses? See on küllalt kahtlane – eriti meie kirikujuhtide ja osalt intelligentsigi kultuurilise tasapinna juures. Aga mitmel kaalutlusel peame ometi, kuni vähegi võima­lik, jääma oleva, positiivse religiooni juurde, kuna iga uue sisendussüsteemi loomine meil praegu otse võimatu. Parem on pool muna kui tühi koor. Teataval määral sümboolselt, „esoteeriliselt” peab praegu kristlikke mõis­teid võtma nii-kui-nii iga intelligentne inimene ega saagi neid keegi võtta „sõnasõnalt” – miks ei võiks järk-järgult siis sügavam arusaamine are­neda ka siin märgitud suunas? Religioonis ο n ju tõde ikka ka tõlgitsuse küsimus (kuna tahe sellisena on sõnastamatu), miks ei võiks ka praeguste välisvormide juures kristlust mõista nii?

Igatahes kristluse uuestisünd ja kaasabi võiks olla kõige mõjuva­maid tegureid meie ja kogu maailma praeguse igakülgse kriisi ületamiseks.

*                        *

*

Süvenedes oma tõeotsimise tunnelisse, kas ei tundu nii mõnelegi üksikala uurijale, et ta kuuleb juba ka teiselt poolt vastutulijate häält? Ja samuti igale üksikala reformaatorile, kui ta ainult küllalt ausalt julgeb näha ja kuulda tervikelu nagu see on? Kõige füüsilisema hormoo­nide mõju vaatlusest lähtudes oleme jõudnud kõige vaimsemate jumalus-mõisteteni – kui ainult julgeme jälgida asju kuni tervikuni.

Mõistus, individualistlik mõistuis on lõhkunud Lääne maa­ilma. Alates juba Kreekast on see olnud geopoliitiliseltki nii lõhastet Euroo­pale iseloomulik Aasia religioos-kollektiivse liigi mõistuse asemel. Alates juba oma esimesest, sofistide nimega tuntud kriisist on see ikka jälle põdenud just liigse individualismi-solipsismi läbi tekkinud väärtustunde kriise. ,,Inimene on kõigi asjade mõõt, niihästi oleva kui mitteoleva kohta”, selles sofist Protagorase valgustuses on peitunud Euroopa õnnistus ja Eu­roopa needus, ta humanismi, ta isiku- ja mõttevabaduse alus, aga ka ta iga­veste sõdade, ta masendava relativismi, ta ennastki hävitava skepsise alus. Kui pole üldmaksvat tõde, võidab see, kes teise „surnuks” kõneleb. Kui pole üldmaksvat väärtust, on õigus sellel ,,mõõtjal”, kel on enam jõudu. Aga kes jaksab õieti mõõta üksikisikute jõudu üksteise vastu muud kui igavene sõda? Kui üks leegion kuulutab oma juhi ,,Linna ja Maailma” Tseesariks, miks ei peaks proovima õnne ka teine? Kui üks usk, partei või klass nõuab endale diktatuuri, miks ei peaks nõudma seda ka teine? Miski pole muutunud selles arengus kahe ja poole aastatuhande jooksul. Mis sündis kord Ateenas, kordub täna Toompääl nagu mujalgi.

Ei muud kui kõigi sõda kõikide vastu ja kõikide hukkumine – see on ainult sofistliku vaimu tulemus. Igavese Aasia kolmainus, kus loovat Brahmat võiks võrrelda meie Isa ja ülalpidavat Vishnut Pojaga, on andnud oma kolmandale jumalusele nimeks Shiva, hävitaja – kuigi ühtlasi pidades teda ehitajaks. See on selgeim ja müstilisim, kestvakujulisim ja muutlikem jumal kahe teise lihtsa algjõu kõrval – temap see vastab meie Vaimule, meie suuraju kõrvaltvaatajast voolavale tarkusele ja hullusele. Temap see võib hävitada sama hästi kui ehitada. Ainult tema võib olla kas kuri ν õ i püha – vaim.

Tark abderiitlane eksis ometi. Ta oli ühekülgne, nagu üksikvaim ikka. Mitte üksik inimene pole kõigi asjade mõõt, vaid inimliik, millest isik on ainult rakukene. Mõõt on humanitas. Selle püha vaimuni jõudis juba Sokrates ja Plaaton, sellele on ehitet kogu kreeka tsivilisatsiooni tempel – mille üksiksambad võivad olla vabad ainult sel tingimusel, kui nad alistuvad igavestele inimsusideedele kui kõikiühendavale puhtvaimsele ,,pealeehitusele”. Sokrates contra sofistid – see on ka praegusaja Euroopa põhiprobleem. Mil määral ühised, igavesed väärtused läbi tungivad üksikisiku ja tema vaimu, ainult seevõrd see vaim – e i ole hävitav Shiva.

Lõpuks – ka siin esitet väärtusteooria ,,bioloogilis-sotsiaalne süntees” ei ole ju midagi päris uut või iseäralikku.

Kõnelemata muist avaldub see kas või juba aprioristliku eetika tõe­lise põhjendaja Plaatoni enda juures. Just tema, kes võistluses sofistlik-subjektivistliku anarhia vastu ka filosoofiliselt projitseeris eetilised väär­tused iseolevaiks, peagu jumalaiks, ja nii algatas ühevõrra viljaka kui ka kahjuliku puhtidealistliku eluhindamise ainult ülalt alla vaadates, tema oma veel algataja sünteesitajus on vahel ometi näinud ka oma igiideede bioloogilis-dünaamilist alust selgemini kui ta järelkäijad. See ülla­tab? Kes ei usu, lugegu veel kord „Symposioni”, seda maailma üht kaunei­mat filosoofilist poeemi, võib-olla „suurimat kunstteost mis kreeka keeles on kirjutet” (Max Wundt). Jumalik Eros, see on lähtekohaks kõigele armastusele, nii jämefüüsilisele kui ka kõrgeima ilu ja tõe igatsusele! Sest see on jumal, kes ikka ja oma kõigis vormides ja astmeis igatseb sünnitamist, kestmist ja kasvamist.

Elutung (ehk funktsioonrõõm) ja struktuur – sellest järgneb kõik. Eetika kohus on tuua kõiksus igasse isikusse ja igavene igasse hetke.

*

Milleks see kõik? Kui mitme mitteenesele tehtud töö ees on tõus­nud masendavana see küsimus praeguse üldise lagunemise ja tardumise päevil! Mis aitab tõde, kui seda väliselu juhivad tema enda hullunud jõud, mitte loogiline mõte?

Ükskõik. On vaja täita oma kohust ja lasta siis saatusel tulla. Võib­olla ometi oli seegi vähenõudlik katse tarvilik, et harjutada ja kohandada praegust „vaba indiviidi” nende katsumistega, mis tal ees seisavad. Indiviidi ja individualismi, rahvus- ja klassiindividualismi. Et nende degeneratsiooni tõttu tekkinud ülemaailmne haigus ei hävitaks täiesti – neid endid.

August Anni

Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt”

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share