Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Jan

K. A. Hindrey juttude peategelasest.

 

 

l.

K. A. Hindrey kuulub nende kirjanike hulka, kellel on huvi eeskätt individuaalse, erandliku, kõrgelearetatud üksiku, eksemplaarse vastu ja kellele suur hulk oma tüüpide ja nägemisväärsuste rohkuses võib küll pakkuda ainet vaatlusiks, kuid mitte imponeerida, seega täites enam kontrastse tagaseina ülesandeid. Säärast hoiakut ollakse harjunud nägema kirjanduses, mis pole armunud niivõrd ellu kui selle piirinähtusse – ideaali. See on romantiline hoiak. Kuid mitte üksi seda. Isiku kõrgeletõstmine üle üldtaseme on ka sügavamale ja kaugemale küündiv üldinimlik nähtus. See on aristokraatlik printsiip vastandina demokraatlikule. Odi profanum vulgus et arceo – vihkan võhiklikku rahvahulka ja hoian teda endast kaugel – on igivana tunnuslause; ja selle kilbilkandjaid on leidunud eri ajajärkudel, eri vooludes; ka naturalismis ja realismis. Meil on see seni nii teraval ja puhtal kujul erakordne ja seepärast tähelepanuväärne.

Hindrey teostes kohtame peaaegu kõikjal peategelast, kes tundepeenuselt, mõistusevaheduselt, sisemiselt aristokraatsuselt on oma ümbrusest kaugelt üle ja kes seda üleolekut tihti – eriti varasemais juttudes – nii tugeva rõhuga väljendab, et muudab jutud pooliti traktaadilisiks väitlusnovellideks. Ta teoste selgroo moodustab sageli tolle peategelase õilsa tundeelu või küpsema arusaamise konflikt keskkonna argipäevase piiratuse, nürimeelsuse, või ebadžentlmenlikkuse, räpasuse ja toorusegagi, kusjuures viimaseid omadusi ei tule mõista igakord sõna-sõnaliselt, vaid suhteliselt. Nõuded ühiskonna vastu on kruvitud harilikust kõrgemale peategelase erandlikkuse kaudu. Nimetatud teemal on Hindrey lõpmatu leidlik ja vaheldusvõimeline. Kord seob ta selle haiglase traagikaga ja tülgastusega („Suremise eod”), kord kerge üleolekuga („Sündmusteta suvi”), kord ägeda arvustusega („Ristitütar”, „Perekond”), kord nukra kaastundega („Armastuskiri”), isegi distantsitud kõikemõistmisega („Ja ilma ja inimesi…”). Kuid vist mitte kunagi järeleandmisega, leplikkusega; kvaliteeditunne püsib vankumatul alusel.

Milline on see tundeinimene, meelteinimene, mõistuseinimene, missugused ta kõrgekshinnatavad omadused, milledega ta endamaksmapanekut taotleb?

 

2.

Kõigepealt äratab imestust selle kuju erk, produktiivne, väga liikuv meelteaparaat, mis suure selgusega fikseerib ja analüüsib tähelepanekuid, nii sisemisi kui väliseid, tehes kõike sisemiseks ja viies kõike alatasa mingisse mõistlikku nauditavasse süsteemi. Jutus „Vanitas” peategelane Kedder tunneb Pariisi suvise kuumuse rõhku nii masendavalt, et hakkab mõttetult hääldama eksootilisi nimesid: ,,Katanga, Lukoleele, Vivi, Nyangve, Luolaaba.” Ja sealsamas meenub talle äkki, „et ta ka poisikesena oli lükkinud mõttetuid sõnu ja silpe ritta, kui valus oli olnud; mingisugusest tundest, et kisendamise asemel võiks ju seda valuavaldust korraldada rütmiks ja paremaks kõlaks”. Suurimas hingeahastuses olev Aarand jutus „Mõrad” hakkab vaimusilmade ette kerkinud vastikust pildist vabanemiseks jooksma: ,,Kui rütmiliselt jooksed, ei tule viirastusi,” kordab ta enesele. Sama Aarand annab tagasihoidlikule, delikaatsele täditütrele Estrile hellitusnimesid „va hea krokodill”, „va Honoluulu”, sest et nii „kõlab ilusamini”. Need on näited sääraseist organiseerivalt täheldusist, ühtlasi alateadvusestki tulevate impulsside valitsemisest verre juurdunud põlise maitse abil inimese juures, kes ei taha näha endas ega enda ümber midagi, mis haavaks ilumeelt ja oleks labane. Lohakus ja korratus on inetud. On madalamal astmel seisva elu kaasnähtused. Kõrgem elu on isegi oma instinktiivseis avaldusis rütmiline ja ilus. Seepärast suhtub jutus „Võlur” vekslid protesti lasknud Kaaret endasse teatava põlgusega, meenutades kaost, milles ta sisemiselt oli viibinud just kõige palavamal, otsustavamal katastroofisilmapilgul, heites kõik edasiseks ja mängides kohvikus malet: „Õhtul kui tahtsin pääseteele mõtelda, siis ei saanud ega saanud: ikka hüppas siin üks ratsanik ja seal jooksis üks odamees.”

Muidugi pole kõik jututegelase täheldused ja hinnangud alati nii ilmekad nagu eelesitatud. Nende ohtrus on aga kõikjal hämmastav. Hindrey jutud koosnevadki peamiselt psühholoogiast, hoopis väheseks jättes välise tegevustiku. Mida kõike ta peategelane ära ei märka, läbi ei mõtle, üle ei ela ega tunne! „Sündmusteta suve” minategelane tunnistab: „On kohutav, kui hakkad järele mõtlema ja siis tead, kui palju on inimene õieti heliplaat või muidu muljete vastuvõtja.” Võimet fookusesse võtta ka seda, mis harilikult jääb perifeeriasse, omab see peategelane erandlikult, kuna harilikel inimestel tuhmub enamus muljeist elamusiks kerkimata. Jutus „Matused” istub küürakas Mihkel Kareda küdeva ahju ees ja vahib tulle. Talle avaneb leekide mängus terve maailm: kuidas see suur loit seal sellel halul haarab igale poole, aga see teine vettinud halg suriseb, pole suurem asi; kuidas üks halg võtab tuld, aga temale pihta jookseb teiselt halult sinine leek nagu juga tuletõrjepumbast ja kustutab esimese leegi; kuidas üks hiljem põlema hakanud halg annab vahepeal kustunule leegi tagasi jne. Siin on kõik tähelepanekud huvitavad, kuigi pisitähtsad. Säärasel vaatlusel pole aga peaaegu enam ka muud otstarvet kui nauding iseeneses.

Kuid jutustaja, kes muuseas alati näib olevat loodusteadusliku, praktilise kooliga psühholoog, omab kogemusi näiliselt otstarbetutegi elamuste kogumiseks. Mitte alati ei ava elamus või mulje oma tähendust otsekohe. On lapsepõlvest, noorukipõlvest pärinevaid mälestusnähtusi, millega pole osatud midagi peale hakata, kuid mis alateadvusse n.-ö. latentsesse olekusse on talletatud; kui kord aeg täis saab, võib üksainus puudunud vahelüli terve keti varasemaid elamusi äratada, nüüd juba mõtestatud tervikuna. Seesugust illustreerib Hindreyl peale üksikute kohtade eri juttudes ka üks selleks pühendatud eri laast ,,Terve vihkab haiget”. See varuv hoolikus võib-olla mängib kaasa isegi Hindrey jututegelase siseelu liiga peenemustriliseks väljatöötamisel, nii et paiguti ähvardab juba takerdumisoht.

Veel rohkem kui alateadvusest esilekerkivate siseelamuste distsiplineerimine ja meeltega haaratava muljetepaljuse alaline hoogus plaadilevõtmine, väärivad tähelepanu Hindrey jututegelase need elamused, milledega see astub kontakti kaasinimeste maailmaga. Ka siin on võimalik kõigepealt täheldada suurt sensiiblust. Satume nähtusele, mida Hindrey ise ühes oma varasemas novellis on nimetanud „välkvalguseks” ja mis peab tähendama umbes võõra hingeelu salajasisse soppidesse, isegi alateadvusse vaatamise võimet äkiliste selgeltnägemisvälgatuste abil. Aga Hindrey jututegelasel polegi alati tarvis seda rakendada mingisugusel müstilisel kujul. Suurem osa ligimesist on talle nii hõlpsasti läbinähtavad, et nende mõistmiseks ja kohtlemiseks ei vajata kuigi suuri hingejõude ja vaimuteravust. Läbinägemisnärv on kõigil Hindrey jututegelasil nii tugevasti arenenud, et lähenemist või eemaldumist kellestki dikteerivad peaaegu rohkem intuitiivsed kui kogemuslikud tegurid. Ta teab juba ette, mida kavatseb või mis on südamel mõnel patriarhaalsel perekonnapapal Taaril, selle korporandist pojal Augustil, mõnel Magda Reenitil või proua Pillerpallil. Ja sellega, et ta võib neid nagu peo peale võtta ja neile neid endid ära seletada, valitseb ta nende üle, vähemasti enese teada. Suur osa Hindrey jututegelase kuju huvitavusest tuleb just tollest läbinägemisspordist, mida see harrastab kaasinimeste suhtes. Et see karakterimõistatamine on paiguti tõesti juba sport, rohkem sporti ja erivõimete demonstratsioon, seda taipame juhtumeil nagu see „Sündmusteta suves”, kus jututegelane võtab üksikasjalisele vaatlusele pika rea papa Taari lapsi ja visandab neist tabavad skitsid, ilma et see oleks jututerviku seisukohalt põrmugi vajalik; veel selgemini näeme seda, kui ta juba väikeselt kelkimisena tähendab, et talle on isegi lehmakarjas huvitav tähele panna erinevaid intelligentse ja temperamente, näha vaimseid varjundeid, mis olevat igakord omamoodi üllatav. Pikemad mina-jutud „Sündmusteta suvi” ning „Ja ilma ja inimesi…” oma lõdva kompositsiooniga sisaldavad sääraseid kergeid miljöökujude skitseeringuid eriti ohtrasti.

Tõsisemaid katsetamisi välkvalgusega näeme peategelasel aga nende inimeste juures, kes kuuluvad tema enda kultuuripiirkonda. Seal on näit. jutus „Üks pühapäev” 50-aastane härra Roel, kes mingi kiirestiketistatud mõteterea kaudu arvab ära taipavat vananeva preili Paaleni endapakkumist ja reageerib sellele süütumeelse preili ees olukorra hingeelulise analüüsiga ja pakutava järsu tagasitõrjumisega; kusjuures isegi võimalik on, et vaesel preilil üldse selge ei olnud, mida ta oli tulnud taotlema. Jutus „Raffi kavatiin” piinab mees oma naist sellega, et jutustab talle ette, kuidas naises miski sellele endale teadmata otsib väljapääsu nende steriilsest abielust. Sellele tunnetusele jõudis ta välkvalgusega. Lausa aimuste valda kannab aga juba välkvalgustuse jutus „Unenäod” esinev unenäopilt armsa inimese äkki võõraks ja külmaks kalgistuvast pilgust. Unenägu seotakse siin tõelikkusega ja lastakse ebareaalsel mõjuma hakata reaalsele. Kuni almustest vintsutatud mees veel mingi viimase saatusliku mittetavalisuse tõukel leiab enda rongi rataste all ja vigasena laatsaretis. Välkvalgustuse meetod on üks huvitavamaid ja viljakamaid Hindrey novellitehnikas.

Meile esineb seega kuju, kelle tajumisvõimed on arenenud suurimal määral. Siseelu, välismaailm, elav ja elutu loodus käib siin läbi meelte alati suure selgusega ja tugeva tunderohu all. Kuid see on mehaaniline võime. Tõeliselt imeteldavad on alles selle kuju võimed tajumusi organiseerida, neid väärtustada ja oma sisemisi jõudusid kuulekalt ennast teenima panna. Selles pole H. juttude peategelasele meie jutukirjanduses vist kusagil kõrvale seada võrdset.

 

3.

Säärase isiksuse sotsiaalse palgega lähemalt tutvuda pole vähem huvitav.

Väga iseloomulik on H. peakujule üks joon. Kõigil neil puhkudel, kus sel on kokkupuutumist inimümbrusega, paneme tähele, et selle suhe kaaskodanikesse kujuneb kas teadlikult või alateadlikult eemalduvaks, tõrjuvaks, üksijäämisele ettevalmis-tuvaks. Sisseelamine teisesse olendisse toimub tal küll – kas spordist, juhuslikust uudishimust või, nagu viimaseil juhtumeil, komplitseeritud kaotusmarest -, kuid mitte kusagil ei näe me selle tagajärjel tekkivat vastastikust lähenemist, vaid just vastuoksa distantsi. Seal, kus inimeste vastu tunti pealiskaudset huvi, põrkutakse tagasi endaalandamise kartusel; seal, kus kontakt oli võimalik või olemas, toimub lahutumine uduõrnadel lahkuarenemise põhjustel või selle kartusel. Tundub, et kõigist olukordadest, milles viibib see alati erga reageerimisvõimega peakuju, on talle loomulikem see, kus ta saab eralduda või jääda üksi ja juurelda enese ja teiste üle omaette. Inimeste mõistmine ei tee inimesi harilikult armsamaks, või siis ainult sellele, kes oskab andestada. Säärane pehme, ennastsalgav kuju ei ole aga Hindrey juttude peategelane kunagi.

See ei ütle muidugi, et tal puuduks keskkond, milles ta end parimini tunneb. Võrdlemisi väike on küll üldjoontes ta kogudus: keegi vanem meessõber, kes maitsekultuurilt ja delikaatsuselt seisab mitmevõrra teistest kõrgemal ja kes tuletab meelde jututegelase vanemat teisikut; keegi hingesugulane naine, erandlikult arusaav ja „peenemate varjundite kabbalistika” võimega; peale selle veel mõni noor tütarlaps, imponeeriv oma lihtsas siiruses. Ja siis veel keskkonnana balti-saksa (või lihtsalt vana-mõisalik) omapärane traditsioonidetugev perekonnakeskus. Võiks öelda, et jututegelase maitsele vastab kõige enam mingi õrnuhke naiselikkuse ja range rüütelliku mehelikkuse ideaal ja seda tunnustav keskkond. Hoolimata jututegelase iseloomu harilikust keerukusest, teatavast kallakust jämedusse, „arrogantsi”, mis omalt poolt tähistab kuuluvust sellesse rangesse mehetüüpi ja mis ilmub nähtavale otsekohe välise rüvetava maotuse või sisemise sentimentaalseks muutumise ohu puhul, hoolimata ka ta sagedasest elumehelikust blaseeritusest, märkame temas kõikjal läbi paistvat romantilist kudet. Ise iseloomustab ta ennast: „Enesest ei teadnud ta, kas ta on kurb tsüünik või romantiline entusiast perverteeritud tsüünikuks.” See „pettunud tundeinimene” ihaleb ilu, loomulikku ja õilsat, kuid need omadused ei kesta enamasti isegi parimais inimeksemplarides, kellega ta kokku puutub.

Eriti naise juures lõpevad ta sellesuunalised otsingud harilikult fiaskoga. Pettumuse põhjuseks seal on lõppude lõpuks ikkagi naiseloomule omane ürgvõime olla „määrduvam” mehe omast, ka erandolendist naisel. Proua Magda Reenit (jutus „Vanitas”) on härra Kedderi silmis kõrgema hingeeluga naine, „erandloomake üldises karjas”, kuid äratab temas ainult tülgastust ja amüseeritud õelust seega, et on alandunud abieluks alaväärse meesolendiga, ja seeläbi rüvetunud. Mehel on isegi sünnis olla polügaamiline, naisolend omab väärtust aga ainult neitsilikkusega. Naisideaal on nii kõrge ja peab olema nii puhas, et „Suremise idudes” mehe hingeeluline tasakaal saab häiritud juba siis, kui seda puhtust kipub plekkima võõras pilk. Naine unustub ainult silmapilguks, mitte rohkemaks kui vaid edevaks kõrvalpilguks, võõra mehe hellituse, käepuudutuse sallimiseks – ja kohe on abielu hävinud, kontakt abikaasade vahel kadunud, ja seda ei too tagasi enam mingisugused hilisemad kahetsused ja lunastada-püüdmised naise poolt. Jutus „Välk-valgus” ütleb võõras: „Mis hakkan mina peale naisega, kel kellegilt teiselt eod veres, mis minu vastu räägivad ja mille vastu mina kisendan.”

Juttudes „Sündmusteta suvi” ning „Ja ilma ja inimesi…” ei lase peategelane endale enam niivõrd lähenedagi, et sellest saaks tekkida mingit samataolist pettumust. Mõlemas loos tekib mees- ja naispeategelase vahel eriline varjunditepinev meeleoluvahekord, milles mees juba ette lepib loobumisresignatsiooniga ja püüab ainult säilitada hetkelist usaldusvahekorda ning seltsimehelikkust. Muidugi ei ole see täiesti siiras, on pürgimusi suuremale lähenemisele, on unistusi ja ettepeegeldusi täielikust ühendusest, kuid hirm rüvetada ilusat eelmängu järgneva tavalise argipäevaga saab ülekaalu: „Valus on vaadata ka väärtuslikumaid, kes kokkusaanuina viimaks hakkavad lahku arenema ja kõnnivad võõrastena üksteisest kaugele.” Iseloomulik on mõlemas jutus olukorra komplitseeritus. Pole tegemist otseselt armastusega, pole tegemist ka sõprusega, on vaid mingi varjunditerohke helgitlemine kord ühele, kord teisele neist tunnetest, et lõplikult resümeerida: pole midagi õieti olnudki, kõik oli vaid mingi võimalusvarjundite mäng. Mõlemas jutus teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks võistleja olemasolu sõbra näol, kellele jututegelane jätab nagu eesõiguse; viimases jutus veel ka minategelase enese vigasus. Huvitav on, et jutu „Ja ilma ja inimesi.. .” kunstjalaga peategelase sümpaatiad saksa tütarlapse Signe vastu, kas täielikust väljavaatetusest, lepivad isegi tütarlapse laia sõbraks-olemisega iga meesinimese vastu: „et võtku mind, kes tahab, kui vaid tanu alla saaksin!”, mis öeldakse olevat balti-saksa kasvatustraditsioonide vili. Säärast sallivust pole varem H. jututegelasel märgatud; varem kutsus sihuke kergemeel välja kas täieliku põlastuse või siis üleoleva muige. Kuid siinsel juhul on lepitajaks üks jututegelast alati võlunud asjaolu: määrateldamatu, salapärane omadus inimese veres, takt, maitse, mis õilistab kõiki selle tegusid. Põlvede jooksul omandatud kultuuri sadestis inimeses, mis teeb selle eneseavaldused nauditavaiks. Nõnda ka Signel. Tegemist on sama põlise maitsega, mis võlub muuseas ka noori eesti poisse balti-saksa keskkonnas. „See kõik on ju nõnda vaba, kuid sel vabadusel on oma vorm, võõras küll, aga meeldiv, sel on oma viisakus labasuse asemel.” Muide ei pimesta jututegelast, kelle intellekt ja maitse on veel kraadi võrra rafineeritumad, mitte ka kõik selles keskkonnas; tal jätkub kriitilist pilku, kuigi kaunis leplikku, saksatanteliku stagnatsiooniõhustiku vastu Signe perekonnas; kuid niisugune tõupeen loom oma loomade- ja poistearmastuses, tunde- ja tujukesteohinas nagu noor Signe teenib jututegelase salgamatut imetlust. Selle ülemeelikuses kui ka laias „kangemehelikkuses” ja taluplika allüürides on stiili ja omapära, nii et teose minategelane võib ta peale koguni uhke olla nagu oma leiutusele või avastusele. Noortes tütarlastes näeb ta nende värskes kujunematutes kõige hõlpsamini ideaalse eelkajastusi, mis hiljem kahjuks ei teostu. Ühtlasi on neis märgatavalt jooni, mis sunnivad neid võrdlema loomadega. Neis on noore looma siirust, instinktidest juhitavust, rõõmu ja kurvastuse äkkivahelduvust, truu-ustavust, vallatut kepsutlemist. Kes Hindrey südamlikumaid juttusid koertest ja ta laastu noorest varsast loeb ning võrdleb sealseid omadusi siinsetega, võib märgata üllatavaid sarmasusparalleele. Isegi see „kangesti sõber olemine” on mõlemal pool üks ja sama.

Hindrey jututegelane armastab loomi. Ta armastab ka looduist. Kuidas sobib see kokku tenia rafineeritud meeltepeenusega? Kas tema loomadearmastus on kooskõlas tema suure nõudlikkusega inimeste suhtes? Küsimus lubab osalt valgust heita sellele, mida ta inimeste juures alavääristab. Vist nende loomulikkusepuudust ja rikutust. Kuid sellele kõneleb vastu ta alavääristav suhtumine lihtsaisse kaluritesse ja talupoegadesse: „astu ikka nagu laste sekka, k oh anda end leerilaste mentaliteedile ja vallakasaka omale”. Õigem on, et nii loomaga kui looduses jututegelane naudib väärikat üksiolemist. Ei ole tema sümpaatiad ka iga karjakrantsi, vaid ikkagi vastava liigi mustereksemplari päralt; ja looduse kosutav toime hõõguvale närvikavale ei vajagi seletust.

 

4.

Nõnda siis näeme, et hoolimata suurest vastuvõtlikkusest välismuiljetele säilitab Hindrey peategelane tundeliste sugemete kvaliteetarengu tõttu erakuhoiaku. Ka selgub lähemal vaatlusel, et üldsusele nähtavaks pööratud elumehelik-skeptilise maski taha hoiab varjule kaunikesti romantiline „mina” oma üsna rangete ideaalidega. Neid ideaale kohaldab ta kogu aeg nii enese kui ka välismaailma mõõtmisel. Tema ise on siiski ideaali tasemel ja tarvitseb enda puhul ainult kontrollida, kas ta siin või seal juhuslikult selle vastu ei libastu. Enesedistsipliin on viidud suurele täiusele. Välismaailma, s. o. kaasinimeste, eriti laiema üldsuse suhtes on aga asi täiesti lootusetu. Selle puudulikkus on talle ajuti otse vihastav.

Nendest vihkamis- või paremal juhul põlastuseavaldustest, samuti kui vastuseatavaist õige ja parema aksioomidest saame huvitava pildi H. jututegelase kuju maailmavaatelistest tõekspidamistest.

Hindrey jututegelane on eriti üleolev ja skeptiline kahe puuduse vastu inimeste juures: nende maitse arenematuse ja nende mõistuse küündimatuse vastu. „Oma ajust teadis ta, et see ei kannatanud enese juures kaootilist ja amorfset korratust mõttekäikudes ja järjekindlusetut loogikat järjekindluseta valitud alustel.” Nii võitleb ta seltskondlikkude valearusaamade ja eelarvamuste vastu alati vahedate loogiliste argumentidega. Ometi on tal loogikaargumendid ainult nagu kaudseks, täiendavaks relvaks. Palju tähtsam osa ta ilmavaates on etendada maitsel. Seal, kus loogika üksi ei aita, seal õigustob tema seisukohti ta oma maitse, mille vääramatusse ta kindlasti usub. Maitse on koguni midagi usunditaolist: „Mina ei tarvitse vaeva ega piina tunda juurdlemisel, kas on minu seisukohad õiged,” ütleb ta „Armastuskirjas”, „tean ainult, et need on õiged seaduste järgi, mis on pandud mu verre esivanemailt, kes pika valikuarengu kaudu olid ise juba saanud õilisinimesteks.” Maitse ei allu niisiis loogikale. Ta on mõistuse kõrval autonoomne oma otsustes. Kuid ta on ise mõistuslikult põhjendatav. Eriti sageli tuleb jututegelane selle küsimuse juurde tagasi ja on loonud koguni oma süsteemi selleks, et kindlustada maitsele, mida ta peab inimese juures kõrgeimaks omaduseks, väärikat kohta. Ta põhjendab seda järgmiselt.

Peen elamisvõim, takt, maitse pole midagi kätteõpitavat, mida saab omandada raamatuist. Need, kes seda omavad, on selle pärinud varasemaist eksistentsidest, kaugemailt esivanemailt, kes omakorda ise olid juba õilisinimesed. Viimased on andnud oma ideaale ja väärisomadusi edasi järglastele, ja nende omadused on teel pidevalt eitanud läbi rikastumisi ristamistest teiste väärisolenditega, teisikutega teisest sugupoolest. Nagu ütleb „Armastuskirja” autor: „meie kaksikud või teisikud ulatavad pikkade ridadena teineteisele kätt hämarast kaugest minevikust kuni siiamaani ja siit edasi”. Sel moel toimub loomuliku selektsiooni kaudu inimeste vääristõu aretus. On loomulik, et säärase aretuse tippsaavutused seisavad eranditena kõrgel üle üldise tavalisuse. Hindrey jututegelane tunneb ja peab end oma maitsete põhjal sääraseks tippsaaduseks; ikka ja jälle tõukub ta oma närvilise maitsepeenusega vastu kaasinimeste haavavat labasust. Sest maitse, vähemasti tema juures, ei lepi ainult enese õndsa „nõndaolemisega”, vaid reageerib aktiivselt ka teiste patusele „mitte-nõndaolemisele”, ja seda peamiselt kõrkuse näol. Eluliselt pole see vooruseks, kuid kirjanduslikult on kõrkusel tähelepanuväärseid võluvõimeid.

Eelmainitud aretusteooria heidab tal muuseas ka uut valgust abielu, naise ja mehe vahekordade küsimusele. Täiuslikke teisikuid, s. o. vähimagi hingeveata teineteisele sobivaid mustereksemplare leidub looduses harva. Seepärast kannatab ühenduse puhul see pool, kes on täiuslikum. Nii seletuvad enamasti eespool kirjeldatud lahkuarenemised sugupoolte vahel.

See aretusteooria on isegi võimeline asendama religiooni. Viimaseid kui konfessioone seletab „musterisik” väga ratsionalistlikult: nendes olevat tegemist vaid vanade rahvaste igivanade tallelepandud kogemustega. Seevastu on talle tõeliseks usuliseks elamuseks aga välkvalguse kaudu nähtud ilmutuspilt kahest oma õilsast esivanemast (jutus „Armastuskiri”). Ta ütleb selle nägemuse kohta täiusliku hardusega: „Suur pateetiline õhkkond, mis oli ümber mõlema pea ja kõlas nagu Johannese Ilmutuse Raamatu pasunatest” täitis teda „selle põlvili suruda tahtva värinaga, millega vastu võetakse, noorelt iseäranis, oreli vägevat hinge häält”.

Sama aretusteooria kaudu pääseb lähedale ka selle musterkuju traditsioonideaustusele. Inimesed, kes ei tunne oma esivanemaid, ei oma neilt traditsioone, ja peavad seepärast elus liikuma kobamisi. Vanad perekonnatraditsioonid juhatavad meid aga käima õiget teed. „Meie teame siis, kes me oleme. Ja teame ka, kes on teised.” Sealt kandub see üle traditsiooni kui erilise ilusa kombe tunnustusele üldse (Aldamaa Härja söögipalve, Martin Toone range viisakuskommete nõudmine „Ja ilma ja inimesis …”; ka auduelli jms. formaliteediks muutunu tunnustamine; erand „Matustes”, kus argpüks hirmust oma vastase duellil ka tõesti maha laseb, on just komberikkumise läbi traagiline).

Traditsioonideaustamisega ja põlvnemisusundiga on kooskõlas ka õpetus, et vanemaid (ka vanemaid inimesi üldse) peab austama ja nende sõna kuulama, olgu nad missugused tahes, sest „isegi kui nende teod ja viisid seda ei luba, siis võib neid ikkagi austada sel viisil, et nende vastu aupaklik ollakse sellepärast, et nad elus rohkem on kannatanud”. (Jutus „Isa” viib see koguni pisut veidra aastatearvutamiseni kahe vanema isiku vahel.)

Seesinane traditsioonide ja kõige põlise armastaja, kõrgemale arenenud inimolend seisab aga teravalt vastu muu seas reale niisugustele nähtustele ühiskonnas, mida ollakse harjunud teiselt poolt siduma inimsoo progressiga. Pole otseseid avaldusi selle kohta, kuidas ta suhtub näiteks rahvaste vabadusliikumistesse, kuid Hispaania vennasõjast osavõtja Torres jutus „Surmasõit” asub küll otsustavalt nn. „rahvuslaste” poolele. Sest sealpool asub kõrgem, aristokraatne, korra ja võimu printsiip kaootilise ja toore massiprintsiibi vastas.

Radikaalne ilmavaade on valmis tunnustama rasside õigust võrdsusele. Siinne kõrgem tüüp tunnustab loodusteadusliku halastamatusega aga valge rassi primaati ja selle õigust käituda värviliste rassidega kui poolloomadega (jutud „Välkvalgus”, „Jiakaala”).

Niisugused asjad nagu heategevus, humaansus, liberalism ei leia siinse kõrgema vaimulaadi poolt tunnustust, kuigi näidetes sõditakse peamiselt ekstsesside vastu. Heategevus, „see neegrilapsekestele põllekeste jaoks šarpii noppimine”, on naistenarrus, kusjuures unustatakse oma laste kasvatamine, lastakse neil „suurest vabameelsusest” halvas seltskonnas hukka minna, tuuakse ühevõrdsusest aetuna sõjaaegseist laatsarettidest nakatust koju („Ristitütar”), või unustatakse omaste julgeolek mõne vallasandi pärast („Perekond”). Ka siin näib kitsam, perekonna põhimõte eesõigusi nõudvat üldisemate kulul. See on ka täiesti arusaadav esivanemate religiooni austaja puhul, kellele päritud väärtuste edasikandmine põlvest-põlve on püha.

Ka materialism on moevool, millele siinne vaimulaad ägedamal kujul vastu astub. See olevat ajastu sünnitis, kus kõike tahetakse vaadelda kasu ja soodsuse seisukohalt; see on ilmakäsitus, mis peab tagurlikuks tunnustada ka hinge ja vaimu ja mis kelgib füsioloogiliste toorustega.

Lastekasvatus moodsail, individuaalse vabaduse, isikupärase arengu jne. juhtmõtteil olevat vesi niisuguste prouade veskile, kes lapsi ei armasta ja need üksi jätavad; sellal kui lapsed aina muud ei ihaldagi kui vanemate hellust, tuge neilt, ühtlasi võimalust vaadata neile üles kui jumalustele.

Libertinism, kunstnikeringides valitsev suur kommete lodevus on talle otse valutegevalt vastumeelt; väikekodanlik poolkultuur on vihatav nii siis, kui see teeskleb peenust, kui ka siis, kui see mõnuleb oma priskes, hoolimatus, enesega rahulolevas lahmakuses.

Maitsehaavusi tekib loendamatul arvul jututegelase kokkupuutumisel keskkonnaga. Ei leia ta silmis armu maapoistest võrsunud nurgelise tegumoega ministrid. Ei säästeta klatšihaigeid keldrivõsusid mõne pika kahvatu vistrikulise naistudengi näol, kelle silmad imalalt läikima löövad, kuuldes sõnu „kuramaaž” ja „flirt”. Ega vaadata just irooniata esteedilegi, kes, püüdes kujutada luuletuse võlu, joonistab laudlinale sõrmedega mingisuguseid nähtamatuid kontuure ja häälitseb laulvalt: „nagu hõbe-filigraan”.

Niisiis mõistuse ja maitse koostööst moodustub Hindrey jututegelasel mingi maailmavaateline konstellatsioon, mis pole kaugeltki lünkadeta, kuid on kaunis ühtlane.

Selle peamisi tunnuseid on eelöeldu põhjal meie praegusele ajale kuidagi iseäralikuna mõjuv, kuid, nagu nägime, valjult põhjendatud konservatiivsus, vana ja põlise austamine, moodsate voolude põlastamine äärmusnähtuste põhjal; ka mingi loodusteaduslik-ratsionalistliku eluseletamisviisi rakendamine, nagu see Euroopas moodi läks läinud sajandi kirjandusliku radikalismi tõusuajal, kuid siin on vastupidi pandud teenima just konservatiivseid tõekspidamisi. Lõpuks väga tihti ja väga paljus asjade üle otsustamine esteetilis-individualistlikult seisukohalt, selle asemel et neid hinnata eetilis-sotsiaalselt.

Tahaks erilist tähelepanu kinnitada just viimasele, sest see esineb siin erilisel kujul.

Inimesed oma alatasa vahelduvais eluseisundeis on sunnitud langetama otsuseid ja hinnanguid väga erinevaist vaatekohtadest, peamiselt siiski praktilis-eetilistest. Pole esteedilgi võimalik suuremalt osalt vältida kõlbelisi reageeringuid, samuti nagu kõlbelise kallakuga natuur võib soodsal juhusel nautida ilu jne. Ka käesoleval korral ei tule mainitud esteetilis-individualistliku kallaku all mõista muud kui tendeerimist viimase poole.

Nii ei ole meil siin tegemist mingi otse estetismi kalduva kujuga, säärasega, kellele esteetiline ilutsemine asendab juba tegelikku elu, kuigi mitmel korral vihjatakse („Vanitas”, „Sündmusteta suvi”), et jututegelane armastab kulinaarseid rõõmusid ühendada esteetilistega (kohvijoomise mõnu suurendamine, kui see toimub kunstipäraseist Delfti tassidest, hommikukohvi nautimine tõusva päikese kiirtemängus jne.). Sääraseil juhtumeil on vahest ehk tegemist ainult korrapäraste tegeliku elu katkestustega esteetilise momendi poolt, kuigi elu ja kunst on selliseis juba lastud seguneda. See-eest aga niisugused asjad nagu tõesti haarav kaastunne mõne lapse saatuse pärast, kelle eest ema ei hoolitse, kalade pärast, kes nädalaks ajaks õngenööri konksude otsa vaevlema on jäetud, ilmtingimatu austuse nõudmine vanemate inimeste vastu, imetlus rangete aumõistete täitmise ja uhke suursugususe ees kõnelevadki, et meil selles kujus paiguti ehk tegemist on isegi erakordselt tuliste kõlbeliste puhangutega natuuriga. Ometi kaldub tunne ikkagi sinnapoole, et tüüp on esteetiline, et selle tüübi eetika on arenenud kuidagi ühekülgselt ja et isegi puhteetiliste nähtuste puhul see oma seisukohti motiveerib tihti tugevasti esteetilisse kalduvate otsustega. Näitena võiks tuua kas või koha „Armastuskirjast”, kus autor analüüsib temas imetlust äratanud tütarlapse haavavat liigloomulikkust: „Teie olete naturalismi ajastu laps. Kuid mina tahaksin näha kaunidust ja ilusat kommet ja tõukaksin liigselt ettetükkiva loomulikkuse põlglikult jalaga tagasi.” Samas tunneb see rõõmsat naudingut tütarlapse võimest punastuda häbitundes. Mõlemal puhul suhtub jututegelane eetilistesse nähtustesse esteetilise vaatlejana ja langetab viimase vaatekohalt otsuseid. Kui jututegelane ilmutab oma imetlust mõne erilise kõlbeliselt kõrge hoiaku suhtes kaasinimestes (näiteks imetlus duellandi käitumise üle, kes, pidades end süüdlaseks, hoidub esimesena laskmast, kuigi tal selleks on õigus, ja seega laseb enda surmata), siis on see juba teraval kujul imetlus käitumise ilu üle, seega suurel määral ka iseloomu esteetiline nautimine. Samuti ei tarvitse suurt hulka neist nähtustest, kus jututegelane vihastab keskkonna labasuse või rumaluse üle, pidada igakord eetilise nördimuse nähtusteks, vaid haavumisteks ilumeelt riivanud näo tuste üle; nagu seda tõendavadki sagedased atribuudid „inetu”, „vastik”, „jäme”, „maitsetu”, „labane”. Need pole eetilise terminid. Esineb eriline eetilise ja esteetilise lahendus, mille produkti tegelikus elus kõige õdusamini tähendataksegi sõnaga „maitse”. Tähele panemata ei tarvitse jätta ka jututegelase piinlikku hoolt vältida oma väljendustes, ja mitte üksi neis, vaid mõteteski banaalseid, tarvitatud lauseid. Kuidas ilumeel toimib tal alateadlikkude elamuste puhul, selle kohta oli juba näiteid kirjutise algul.

Väga omapärast valgust heidab jututegelase kujule aga ka selle võime muutuda teatavais olukordades brutaalseks. Esimesel pilgul näib see hävitavat kogu senise pildi tollest isikust kui tundepeenest, aristokraatsest, esteetilise käitumisega olendist, jättes võimaluse vaadelda kuju ainult ehk veel mingist jäme-kõlbelisest küljest. Kõige tugevam on siiski just kuju tervikluse hävimise oht. Kui kuulda iseloomustust mehest, kelle „diskreetne ja hell viis oli täis tugevat mehelikkust”, kelle ,,häbelikkuses oli midagi lugupidavat”, siis ei taha vist hästi kujutella sedasama meest liiderlikule daamile selga patsutamas ja ütlemas: „Vahva eit!” Ometi toimub säärast jutus „Raffi kavatiin”; nimelt äärmise maitsehaavuse reaktsioonina. Jututegelane reageerib labasusele labasusega, läheb jämeduse puhul ka ise jämedaks, on tsüüniline. See on Hindrey jututegelase kuju muide üks huvitavamaid, sageli esinevaid erijooni. Siiski annab see end seletada ilma kujuterviklust lõhkumata. Künism on inimese kaitsevahend. See on üks neid nähtusi, kus ohverdatakse midagi selleks, et seda ühtlasi säilitada. Loobutakse kombelisest, et rõhutada enda kombelisust, loobutakse ilusast toonist, selleks et kinnitada, et see endal siiski on olemas. Isik, kes küüniliselt käitub, näitab, et ta ise on siiski üle oma väljaelamisviisist. Seega on siingi tegemist teatava perverteeritud iluhoiakuga. Ja seega pole selleski otsest vasturääkivust jututegelase huvide kallakule ses suunas. Kirjanduslikult peitub künismis aga koguni tugev annus kunstilise mõjuga intensiivsusefekti. Pole siis sugugi stiilist väljakukkumisteks, vaid kirjanduslikult koguni karastavaiks bravuurvõtteiks, kui „Ja ilma ja inimesis …” kultuurne peategelane kahekeelsele proua Rotbergile tema rahustamiseks tagumikule patsutab, pealegi kus seda põhjendatakse peaaegu heateona nii prouale endale kui seltskonnale, või kui „Sündmusteta suve” mina-tegelane lööb pseudoliiderlikult kilda liiderlikkude naiste kambale, et „saagu nad siis, mida tahavad”. Põlist eetilist muusikat on seevastu koguni kärbetes, kus vihjatakse tarvidusele „kureerida” naiste kiusakust tubli keretäiega. Hindrey jututegelane on mehelik tüüp, mitte peenutsev esteet, sellest hoolimata, et ta ilmakäsituses ilusal vormil ja ilusal hoiakul on mängida ülitähtsat osa.

Palju selgejoonelisem on selle kuju sotsiaalne ilmavaateline värving. Teame varasemast juba, et sellele on iseloomulik inimestevõõrastus ja isegi inimestepõlgus. Fikseerimislust, mida ta ilmutab vahel mõne keskkonna inimtüüpide vastu, on külm, registreeriv, ilma sümpaatiata. Tema sümpaatiad on enamasti egoistlikud, nende jooksumaaks on: esivanemad – perekond – mina. Ja sellega ühenduses seisab ka teine paralleelne lade väärtusi: traditsioon – kodune kasvatus -üksiku õilisinimese eelisõigused. Maailm on võõras ja vaenulik. Suguvõsa, perekond peab end selles ühte hoidma, isik hoolega valima oma ümbrust, oma läbikäimist, end edasi töötama täiusliku eksemplari suunas. Massi sümpaatiad on nonsenss, on nõtrus, on enesealandus. Sest kõrgema väärtuse allalaskumine madalama taseme poole on inetu ja ebaloomulik. Seepärast pole ka mõtet mingil üldisel humanismil, karitatiivsel inimsoolunastamisel. Üksikul on enesega küllalt tegemist. On tal aga jõuülejääke, siis, kui ei leidu soodsamat, võib ta neid rakendada isegi mingiks lõbustatud, kuid ühtlasi kõrgiks mänguks madalama taseme inimestega, eeldusel aga, et igal ajal tahtmise järgi sellest mängust jälle kõrvale võidakse tõmbuda. Säärane on see kuju sotsiaalselt. Muidugi kõige üldisimais joontes, hulga kirjanduslikkude teisikute ühemõttelistest avaldustest väljafiltreeritud sugemete põhjal.

Võib-olla ei tähenda säärane vaadetelaad konservatiivsust sõna kitsamas mõttes. See võib-olla on mingi loodusteaduslikult põhjendatud maailmaseaduste paratamatuse tunnustamine ilma tahteta mõjuda tendentslikult üheski suunas. Kuid oma vääramatus ja põhjendatud hoiakus see on siiski jahe ja ebasõbralik. Maailm, kus palju püsib ja kasvab edasi ainult vastastikusel ühiskondlikul jõupingutusel, peaks tundma nende vaadete ohtlikkust enda suhtes.

 

5.

See, kes loeb Hindrey juttusid, satub harilikult väga iseäralikku hingeseisundisse. Teda ärritab teataval määral jututegelase eripärane maailmakäsitus ja sellest sõltuvalt üleolev ja paiguti ennasttõstev laad, kuid ta ei saa kusagil ka vastu vaielda, et see poleks õigustatud. Kirjanik on esitanud asjaolusid nõnda, et talle jääb õigus. Samal ajal tunneb lugeja, et saab loetavast tugevat kunstilist naudingut. Võib otsida selle põhjusi elavas, leidlikus keeles, sule vaimukuses, psühholoogiliste detailide huvitavuses, ja see oleks kõik õige, võib otsida seda ka kompositsioonis, mis küll ei tunnusta korrapärast ülesehitust motiiviühtsusega ja tõusulahendusega, see-eest aga annab tunnistust oskusest kultuurselt ning sordiini all arendada ja üksteisest läbi põimida paljusid motiive samas jutus, kuni on saavutatud ilma märgatava tõusuta ja vaevalt märgatava lõppakordiga mingi sümfooniline kujund (säärast tehnikat kohtame eriti H. hilisemais novellides „Üks pühapäev”, „Südamed”, „Unenäod”, „Sõjasõit”). Võib ja tohib aga kunstilise mõjuvuse põhjusi otsida veelgi üldisemalt, tohib ja tuleb neid otsida ka juttude tegelaste (näit. karikeeritavate Taari, Vändrüütli, Taaniel Tormi jt.), lõpuks peategelase enda kuju juures. Seega lõpuks samast allikast, kust tulevad ebameeldivad muljed. Ja seal näib, et hakkavad meeldima äsja ebasümpaatseiks tembeldatud omadused ise, mingi šokeerivalt huvitava varjundiga. Esteetika tunnustab kunstide tugevaimaks mõjuvahendiks originaalsuse, vastandina mundristavale formalismile. Individualiteeti ja originaalsust tahaks aga pidada just neiks kunstilisiks kategooriaiks, milledega Hindrey kunst oma võitusid saavutab. Totaliteedi, s. o. kunstiteose tervikluse nõudeid pole H. kunagi suutnud rangelt pidada. Tema võte on pidevalt paeluv, kuid rabe. See-eest oskab ta aga anda tähtsust üksikjoontele. Ta on intensiivistamiskunstnik, mitte käredate võtetega, vaid kultuurselt ja maitsekalt, siiski jõuliselt toonitatud individuaalsuse ja originaalsuse taotlusega. Nii seisab siis ka tema paljude juttude eri kujudest siin tehnilise käsitlemismugavuse pärast üheks kujuks destilleeritud peategelane oma realistliku hoolikusega väljatöötatud romantikaürbis erakordselt huvitavana ja väljapaistvana vaatlemisfookuses. Ja selle ajutine ebasiimpaatsus on ainult üks intensiivistamistegureid. Esimesis varasemais juttudes epateeris see kuju peamiselt loogikaga ja vaadete originaalsusega, hiljem on selle huvitavus kandunud järjest enam psühholoogilisele pinnale. Selle karakteriskaala on suure kandvusega: see ulatub kultuursusest brutaalsuseni, eetilisest esteetiliseni, mikrokosmilisest huvist makrokosmilise põlastamiseni, maailmatu avaraist loodusteaduslikest perspektiividest kommetetabu ja maitsedogmade kitsarinnalise kummardamiseni, see huvitub inimestest, et neist siiski eemale hoiduda, ja leiutab kunstlikult takistusi seal, kus ta neile tahaks läheneda. Originaalsus jääb aga kõiges selle kuju väljapaistvamaks tunnuseks.

E. Raudsepp

Eesti kirjandusest nr. 5/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share