Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tallinna ja Rakvere majanduslikku vahekorda võime XVII sajandil ainuvalitseva merkantilistliku majandussüsteemi taustal vaadelda kui laokoha- ja sisemaalinna vahekorda. Sisuliselt tähendas see, et Tallinna kodanikel oli õigus harrastada väliskaubandust, kuna rakverelased olid kohustatud oma väljaveokaubad müüma Tallinna kodanikele ning ostma neilt ka oma ümbruskonna varustamiseks vajalikud väliskaubad. Väliskaubanduse suhtes olid Rakvere kodanikud seega seatud ühele astmele maaelanikega. Selline subordinatsioonivahekord näib Tallinna ja Rakvere vahel, muide, olevat kehtinud juba varemini, kujunedes tõenäoselt välja keskaja lõpupoolel, s. o. Tallinna kaubanduse õitseajal. Peale Rakvere luges Tallinn oma kaubanduslikku piirkonda kuuluvaks veel Paidet ja Lihulat ning sadamalinnu – Haapsalut ja Narvat. Koguni üle Soome lahe ulatusid tema laokohapretensioonid. Pole teada, kuidas selline subordinatsioonivahekord Tallinna ja Rakvere vahel välja kujunes – Rootsi valitsuse poolt vähemalt poldud siin seni veel vastavaid korraldusi tehtud. Kindel igatahes on, et Tallinn toetus sel alal Rakvere kodanikega hiljemini tekkivas tülis kindlalt oma sellekohasele tavaõigusele. Teisest küljest aga näeme ka, et rakverelased ei leppinud tallinlaste majandusliku eestkostmisega, vaid nõudsid endile õigust väliskaupmeestega vahenditult kaubitsemiseks.

Neis emantsipatsioonipüüetes näisid juhtivat osa olevat etendanud vennad Ralingud, eeskätt Hans. Viimane oli 1649. a. tellinud endale otse välismaalt kaupu, kasutades nende Öresundist läbiveo puhul võõra nime peale kirjutatud tsertifikaati. Tellitud kaubad kavatses ta Tallinna sadama kaudu Rakveresse vedada. Oli täiesti loomulik, et Tallinna kaupmeeskond ei saanud selle, ilmsesti nende privileegide vastu käiva üritusega leppida ning rae korraldusel pandi Ralingu kaubad aresti alla. Viimane pöördus nüüd kaebusega Eestimaa kuberneri Erik Oxenstierna poole, nõudes Tallinna rae korralduse tühistamist. Oxenstierna, pooldades vabakaubanduse põhimõtteid, asus Tallinna rae teoviisi suhtes algul eitavale seisukohale. Ta väitis, et viimasel pole õigust ilma ametivõimude loata võõra linnakodaniku kaupade konfiskeerimiseks. Tallinnal polevat oma privileegide järgi mingit õigust Rakvere („als ein Weichbild”) üle, keda riigivalitsus heal meelel majanduslikult aidata tahab. Et Ralingut tuleb vaadelda kui võõrast kaupmeest, siis peab ta võima kasutada ka võõraste kohta hiljuti kehtima pandud vabadusi. Lõpuks ähvardas kuberner Tallinna raadi, et kui viimane ei loobu sellist laadi kaubanduse kitsendustest, siis saavat Kuninglik Majesteet „mit der eiserner Hand darein greiften”. Kuberneriga selles asjas läbirääkimisi pidav Tallinna sündik väitis, et Ralingu kaupu polevat mitte konfiskeeritud, nagu viimane kaevanud, vaid ainult lõpliku otsuseni aresti alla pandud. Seda ei saavat raele, kelle ülesandeks on oma linna õiguste ja vabaduste üle valvamine, sugugi keelata. Ta asus seisukohal, et rakverelastele Tallinna sadama kaudu kaupade läbiveo vabaks andmine tähendaks Tallinnale kindlat majanduslikku hävingut. Varemini olevat selles küsimuses kehtinud selline kord, et rakverelased on ostnud kõik vajalikud väliskaubad Tallinna kodanikelt. Ta juhtis kuberneri tähelepanu valitsuse poolt Soomes kehtima pandud linnadevahelisele tööjaotuse süsteemile, kus sisemaalinnad on majanduslikus sõltuvuses laokohalinnadest. Et kuberner oli Tallinna raelt nõudnud dokumentaalset tõendust selle kohta, et Tallinn omab õigust Rakvere üle „käskimises”, siis Tallinna raad omalt poolt nõudis rakverelastelt õigustekirjade ettenäitamist, millest nähtuks, et neil on laba Hollandist ja teistest paikadest tellitud kaupu läbi Tallinna Rakveresse vedada. Mis puutub 1648. a. lepingus ettenähtud kaubanduse vabadustesse, siis raad luges selle ainult Vene, mitte Rakvere, kaubanduse kohta käivaks. Lõpuks tegi Erik Oxenstierna raele ettepaneku, Ralingu praegu aresti all olevad kaubad vabaks anda ning seejärel Tallinna-Rakvere kaubanduslik tüli põhimõtteliselt lahendada. See ettepanek põrkas aga Tallinna rae kindla seisukoha vastu, kes ei pidanud võimalikuks Ralingu kaupu läbi lasta. Nähtavasti ei õnnestunudki kuberneril raadi järeleandmisele mõjustada.

Raling aga ei mõelnudki alla anda, vaid võttis selle asemel teised abinõud tarvitusele. Ta esines sooviavaldusega Tallinna kodanikuks saada, mis 1650. a. mais teostuski. Kasutades oma tihedaid kaubanduslikke sidemeid Rakverega, eriti oma seal asuvate vendade kaasabi, asus ta nimetatud aleviga arendama võrdlemisi laialdast kaubandust. Tallinna kodaniku õigused võimaldasid tal nüüd Rakveres ülesostetud vilja kitsendamatult välismaale saata ning selle vastu Rakveret varustada välismaalt tellitud kaupadega. Paistab, et Ralingul õnnestus peaaegu kogu Rakvere väliskaubandust enda kätte koondada. Selle loomulikuks tagajärjeks aga oli, et nii Tallinna kui Rakvere võistlevad kaupmehed hakkasid teid otsima Ralingu monopoliseisukorra murdmiseks. 1651. a. sügisel esitasid kolm Rakvere kaupmeest Mauritz v. Aaken, Wilhelm Eggers ja Marten Klock, ilmsesti Tallinna Suurgildi hässitusel, keda hiljemini mainiti peasüüdistajana, Hans Ralingu vastu raske süüdistuse maakaubanduse asjus. Kaevati, et viimane laskvat oma vendadel ja teistel isikutel mitte üksnes palju vilja, vaid ka muid maasaadusi Rakvere ümbruskonnas üles osta ning Toolse sadama kaudu suutidega Tallinna vedada. Hiljuti olevat tal Toolses umbes 90 sälitist vilja väljaveoks valmis olnud. Samuti olevat ta sealt kaudu palju soola, kalevit, siidi ja muid kaupu Rakveresse saatnud, mida ta oma agentide kaudu maal müütavat. Toolse sadamas olevat Ralingu kaubanduse tagajärjel viimasel ajal võrdlemisi elav tegevus.

Järgmise aasta alguses võetigi Ralingu maakaubanduse asi Tallinna raekohtus arutusele. Raekohtus tunnistas Raling, et ta on küll Rakvere piirkonnas vilja üles ostnud, kuid see olevat toimunud täiesti seaduspäraselt, sest tal olevat selle kohta maanõunik Tiesenhausenilt vastav luba. Loa eest ta maksvat viimasele 40 marka aastas. Raad aga ei aktsepteerinud seda ning laskis Ralingu kaubad aresti alla panna. Et lõpliku otsuse tegemine selles küsimuses kuulus kubernerile, siis raad pöörduski Erik Oxenstierna poole. Kuberneri ees väitis Raling, et Tallinna rae süüdistus tema vastu eestülesostmises olevat alusetu. Ta olevat isiklikult ja oma vendade kaudu vilja tõepoolest üles ostnud, kuid see olevat toimunud Rakveres, mitte maal. See olevat ometi vastava kuningliku resolutsiooni kohaselt igale kaupmehele vaba. Selle ülekuulamise põhjal Erik Oxenstierna soovitas raele Halingu vili vabaks anda ning teda, kui ta peakski veidi süüdi olema, teisel viisil trahvida. 22. III 1652 raad tunnistas Halingu siiski eestülesostus, seega ka kodanikuvande rikkumises, süüdi olevat ning määras talle 500 riigitaalrit trahvi. Ühtlasi hoiatati teda kodanikuõiguste kaotamise ähvardusel maakaubanduse jätkamise eest.

Sellise kõrge rahatrahvi määramine tuli Ralingule täiesti ootamata. Järgmisel päeval ta saatis oma käemehed Cornelius Murer’i ja Axel Holtz’i rae ette, kes palusid trahvi alandada, sest temale olevat täiesti teadmata, millal ta oma kodanikuvande vastu on eksinud. Üksnes oma „armsa” ülemuse otsusele allaheitmise märgiks olevat ta nõus maksma 80 riigitaalrit. Rae vastutuleku puhul tõotavat ta igasugusest keelatud kaubandusest edaspidi hoiduda. Raad aga ei aktsepteerinud Ralingu seletust, vaid püsis oma otsuse juures. Raling oleks ehk trahviraha maksmisega veelgi viivitanud, kuid rael oli küllaltki mõjuvaid abinõusid tema vastupanu murdmiseks. Nii kavatses Raling 1652. a. juulis vedada veetee kaudu Tallinnast Rakveresse umbes 4000 riigitaalri eest kaupu. Kaubad olid juba selleks üüritud suuti lastitud, kui raelt sadamavahtidele korraldus tuli, Ralingule kuuluvad tünnid ja kotid laevast jälle välja laadida ning edaspidise korralduseni kinni pidada. Varsti seejärel maksiski Raling Cordt Meuseleri kaudu oma trahvisumma raele ära. Alles järgmisel aastal maksti talle osa trahviraha Erik Oxenstierna mõjul tagasi, esiteks 200, hiljemini veel 100 riigitaalrit. Seega alanes trahvisumma lõpuks 200 riigitaalrile. Ometi oli Ralingul Tallinna raega veel hiljeminigi arusaamatusi Rakvere viljakaubanduse alal. 1652. a. sügisel näiteks kaevati tema peale, et ta olevat lasknud endale maalt 40 sälitist rukkeid üles osta ning peale selle olevat temale veel terve laeva (Kreyer) last rukkeid saabunud. Raling aga kinnitas, et tema ostud on kõik seaduspärased. Üksnes viimane laevalast rukkeid kuuluvat temale, 40-sälitiseline kogus aga tema vennale, Hans WrangelFile, Hans Möllerale ja Rehbinder’ile. Raad hoiatas teda uuesti, kuid otseselt süüdistada teda siiski ei saadud.

1652. a. tuli Rakvere kaubanduslikkude õiguste küsimus kubermanguvalitsuses põhimõttelisele otsustamisele. See sündis Rakvere kaupmeeste algatusel, kes esitasid kubernerile kaebuse nende kaubanduse ja toitumise kitsendamise üle tallinlaste poolt. Ehkki Erik Oxenstierna näis alul pooldavat rakverelastele väliskaubanduslikkude õiguste andmist, kujunes otsus siiski selliseks, nagu seda ametlikult tunnustatud merkantilistlik linnadevahelise tööjaotuse põhimõte ette nägi. Rakverelastel väideti olevat küll õigus oma linna müügile toodud maasaadusi puhta raha või kaupade vastu üles osta ja samuti ka neid Tallinna vedada, kuid siin võisid nad oma kaubatehinguid sooritada ainult Tallinna kodanikega, mitte võõrastega. Kaupade veoks võisid Rakvere kodanikud kasutada nii maa- kui veeteed. Kuid viimasel juhul võisid nad kasutada üksnes kohalikke paate ja suute, mitte aga võõraid veesõidukeid. Viimatimainitud klausel kahtlemata oli ette nähtud äsja kehtima pandud korraldusest möödahiilimise vältimiseks.

Erik Oxenstierna provisoorsele korraldusele järgnes 1653. a. Rakvere-Tallinna kaubandusliku vahekorra lõplik lahendamine Stokholmis. Kristiina poolt 23. novembril allakirjutatud resolutsioon korraldas õieti kõikide Eestimaa alevite (Flecken) vahekorda Tallinna kui laokohalinnaga. Alevikodanikel keelati Tallinnas väliskaupmeestega kaubitseda. Erandit võidi teha vaid selliste kaupade alal, kus võõrastele võimaldati üksteisega vahenditult kaubitseda. Võõrad kaupmehed võisid aleveis üksnes Tallinna kodanikega kaubitseda. Viimastel aga oli seejuures keelatud võõraste ja alevikodanike huvides pettust tarvitada sel viisil, et nad viimastele fiktiivselt, oma nime all ja „ohne seinen sonderbahren Frommen und redlichen Gewinn”, omavahel kaubitseda võimaldasid. Kaupade veoks ei võinud alevikodanikud kasutada võõraid laevu, mis oleks võimaldanud neil salakaubandust harrastada. Tollimaksust kõrvalehoidumise vältimiseks pandi kehtima kord, et Tallinnas veesõidukitesse laaditud kaupade kohta tuli kaupmeestel hankida Tallinna portooriumi tolli kontorist vastav tõendus, mis pidi kaupade saabumisel Toolse või Haapsalu sadamasse sealseile sadamaülevaatajaile ette näidatama. Kaupade veo puhul Tallinna tuli vastav tõendus nõutada kohalikelt sadamaülevaatajailt ning esitada Tallinna tolliametis. Lõpuks keelati nii alevi- kui ka linnakodanikele maakaubandus.

Selle uue relva abil asus Tallinna raad nüüd Tallinna kodanikes kadedust tekitanud vendade Ralingute suurejoonelise kaubanduse vastu võitlust pidama. Kuid juba Erik Oxenstierna 1652. a. plakat võimaldas Tallinna rael siin kõva kätt tarvitada. 1653. a. suvel tellis Hans Raling välismaalt ühe koguse soola, mida ta kavatses Rakveresse saatmiseks sadamas õtse laevalt selleks üüritud suuti ümber laadida. See toiming äratas aga tallinlastes kahtlust. Raling kutsuti raekohtu ette, kus ta oli sunnitud tunnistama, et sool oli tegelikult tellitud tema venna Peetri ja teise Rakvere kodaniku König’i arvel, gelle tunnistuse põhjal raad annulleeris kaubatehingu, motiveerides oma otsust järgmiselt: 1) rakverelastel pole õigust vahenditult võõrastega kaubitseda ja 2) võõrastel pole lubatud kaupu sadamas otse laevalt vastu võtta, vaid need tuleb osta kohalikelt kodanikelt. Tallinna portooriumitolli ülema Glottaw’i teatel kavatsenud Rakvere kodanikud saata oma saatkonna Stokholmi, et selles ja mõnedes teistes küsimustes Tallinna rae peale kaebust tõsta. Tõenäoselt piirdusid nad oma soovide esitamisega Erik Oxenstiernale, keda sama aasta sügisel Tallinna ja Eestimaa alevite kaubanduslikkude vahekordade arutamisel riiginõukogus näeme konstateerivat alevikodanike rahulolematust Tallinna majandusliku eestkostmisega. Nagu juba eespool nägime, otsustas valitsus tüliküsimuse rakverelaste kahjuks.

Oleks võinud arvata, et valitsuse otsus mõjus Ralingute kaubanduslikule ettevõtlikkusele pidurdavalt. Ent lehitsedes Tallinna raekohtu protokolle järgnevailt aastailt, ilmneb otse ümberpöördult, et Ralingule keelatud kaubandus võttis senisest hoopis avaramad dimensioonid, ähvardades hoopis likvideerida teiste Tallinna kodanike kaubanduse ümberkaudse maaga. Ralingud haarasid endi kätte mitte üksnes kogu Rakvere ümbruse maakaubanduse, vaid nende agendid rändasid isegi Tartu, Viljandi ja Põltsamaa pürkonnis ringi, hoiatades talupoegi omi maakaupu, nagu vilja, rasva, vaha, mett, jahisaaki jne., Tallinna viimast ning soovitades neil selle asemel pöörduda Ralingute poole, kes maksvat paremat hinda. Selle tagajärjel kahanes näiteks 1655./56. a. talvel teiste Tallinna kodanike soola müük miinimumini. Ralingute omavaheliste kaubatehingute seaduspärasus näis Tallinna raele küll alati kahtlasena, kuid seda oli võimatu tõestada. 1655. a. sügisel kuulati Hans Raling rae ees põhjalikult üle ning uuriti, kas tema ja ta Rakveres elava venna vahel teostatavad kaubatehingud pole fiktiivsed või kas siin pole tegemist komisjoniäriga (nimelt maskopei vahekorraga) tema ja rakverelaste vahel. Raling eitas seda, väites, et ta saab kaubatehingutelt samasugust ausat vahekasu, nagu teisedki Tallinna kodanikud. Viimaks raad andis Ralingule valida, kas ta tõendab vandega, et ta 1) pole maskopei vahekorras ühegi Rakvere kodanikuga ega võta osa maakaubandusest ja 2) et tal, enne soola ja teiste kaupade tellimist, polnud teada kindlaid ostjaid, või vastasel korral maksab raele umbes 1000 riigitaalri suuruse summa (tõenäoselt kautsjoniks). Et Raling otsustas maksta nõutud summa, vabastati ta vandest.

Nende ridade kirjutajal pole olnud võimalik jälgida lõpuni Ralingute skandaalseid kaubandusprotsesse. Võimalik, et Tallinna raad keelas Ralingutel lõpuks omavahelise kaubitsemise, sest 1658. a. näeme Peeter Ralingut Rakverest Tallinna asuvat, kus ta andis kodanikuvande 26. märtsil.

Kokkuvõttes leiame, et Rakvere-Tallinna vahel oli juba enne XVII sajandit tekkinud teatav majanduslik subordinatsioonivahekord, kusjuures Rakvere kodanikud võisid kohalikud maakaubad toimetada välisturule ainult tallinlaste vahetalitusel ning osta vajalikud väliskaubad samuti nendelt. Sellise vahekorraga olid rakverelased ainult sunnitult nõus. XVII sajandi keskel ilmneb nende seas püüe, astuda välismaadega otsesesse kaubanduslikku ühendusse. Nende eestvedajateks saavad vennad Raling’ud. Et Tallinna raad ei võimaldanud neil kui Rakvere kodanikel otsest kaubandust välismaaga, astus üks vendadest, Hans, Tallinna kodanikuks. Tallinlastel oli raske kontrollida nende omavaheliste kaubatehingute seaduspärasust. Seepärast oli neil võimalik haarata endi kätte mitte üksnes kogu Rakvere ja Virumaa, vaid ka osa Tartu, Viljandi ja Põltsamaa piirkonna kaubandusest. Rakvere-Tallinna kaubanduslik tüli põhjustas valitsust lõpuks kõigi Eestimaa alevite vahekorda Tallinnaga revideerimisele võtma. Otsus langes, nagu seda kehtiva merkantilistliku majandussüsteemi juures oodata võis, Tallinna kasuks ning alevite väliskaubanduslikud üritused loeti seadusvastasteks. Peale Rakvere puudutas see otsus Paidet, Lihulat ja Haapsalut. Ralingud aga jätkasid oma ilmsesti ebaseaduslikku kaubandust veel hiljeminigi.

H. Soom

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1939