Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

TEMA 50-AASTASE SÜNNIPÄEVA PUHUL.

 

Perekonnaajakirjas „Linda” nr. 36-37 ilmus septembris 1904 muu materjali hulgas vaevalt tähelepanu köitev lühike jutustus „Laenamas”, milles kirjeldet rahahädas üliõpilase Arndti ebaõnnestunud laenamiskatset. Rahahädas üliõpilane polnud tol ajal tundmatuks tüübiks kirjanduses, veel vähem haruldane oli ta elus.

Omaaegse Tartu saksa ülikooli üliõpilaselu oli avalikkusele märksa silmahakkavam kui praegu. Tänapäevase enam-vähem üldsusse kaduma hakkava tüübi asemel valitses siis terava eriilmega kihi esindajana burš ja temale kuulus kõrvaltvaatajalt otsekui kohustuslikult nõutav imetlus. Ilukirjandusliku käsitluse kõrval oli alalises rahapuuduses heitlev üliõpilane sobivaks tüübiks ajalehe naljanurga anekdoodile ja andis tänuväärt ainet ka suusõnaliseks häätahtlikult pilamiseks. Venestet ülikool ei suutnud hävitada täiel määral sissejuurdunud üliõpilastraditsioone, veel vähem jõudis ta kaotada hulkades kivinenud kujutlusi.

Seega ei pakkunud selle jutukese aine iseenesest mitte midagi päriselt uut, aga ometi leidub siin jooneke, mis tuleb ootamatult. Tavalise tüübi asemel, kes on kõikumatult järjekindel häbenematus-kohkumatus esinemises, leiame tasakaalu kaotava kohmetu ja saamatu külapoisi. Ja abituse omistamises kangelasele osutab novelli autor novelleti muidu võrdlemisi algelises kokkuseades siiski teatavaid kirjanduslikke eeldusi ja osavustki.

Selle jutustuse autorina oli märgit: M. Metsanurk.

Aastaid hiljem nimetas üks arvustaja käsiteldud novellil peatudes seda tühiseks, ja vaevalt muu huvi kui kirjandusajalooline viib tänapäevagi lugejat tagasi „Linda” veergudele jälgima „Laenamas” esialgset nägu. Kuid neist väheseist „Linda” lehekülgedest on Mait Metsanurk, kasvanud ammu üle ja jõudnud möõdunud 25 aasta kestel üheks meie tänapäevase kirjanduse kesksemaist nimedest. Aeg pole jätnud varju ka selle kirjandusliku nime taha peituvat kodanlikku isikut. Liiatigi kui pole tähenduseta ja huvituseta see suur hulk artikleid, mis ilmuvad Eduard Hubeli nime all.

 

1

M. Kampmanni andmeil on M. Metsanurk kirjutanud „Laenamas” 1903. a. suvel, mil edasiõppimiseks ajutiselt Tartus viibival ligi 24-aastasel noormehel oli selja taga juba kaunis käänuline haridusepüüete ja tegevuseotsingute tee.

Väliselt märgivad Metsanurga haridusekäiku ja väljajõudmist kirjanduslikule tegevusele needsamad raskused, mis on tuttavad paljude teistegi kehvavõitu talust pärit kirjanikkude elust. Neid üldjoonelist senini teadaolevaid eluloolisi andmeid ei elusta veel kuigivõrra individuaalsed üksikasjad. Viimaseid võib ainult aimavalt otsida mõnes teoses, neis kujutet isikuis, olukorris, väliseis dekoratsioones.

M. Metsanurk sündis 19. novembril 1879 Kärknas, Äksi kihelkonnas. Nii siis õieti Tartu külje all, kuid vaatamata sellele üksikus soodesse ja metsadesse kaduvas nurgas. Kodukoha nime enda varjunimeks valides on kirjanik omaltki poolt rõhutanud kodukoha eraldet asendit ja tähistanud sellest asendist tingit üksindusse kalduva hingelaadi kujunemist.

On tõenäoline, et „Isamaa õilmete” kangelase Luise päevaraamatu need leheküljed, mis käsitlevad elavalt ja ilmekalt lapsepõlve, sisaldavad nii mõndagi Metsanurga enese lapseea kogemusist. Vanema venna kõrval arenemises ettejooksva Luise elamusis näib peegelduvat ka autori enda varaküpsus. Ja küllap oli autor ise see, kes meeleliigutuses luges piltidega kaunistet muinasjutte suurte saabastega pöialpoisist ja teisist sääraseist olendeist. Vist küll oli Metsanurgagi järgmiseks sammuks kirjanduslikkudes kogemustes „Mai roos”, „Ilma nimeta rüütel” jts. Ja kuigi ei mõistet loetavat täiesti, avanesid kujutluses siiski uued, kauged maailmad.

Tungi kujutluses avanenud avaramasse maailma pääsemiseks toetas omalt poolt eriti Metsanurga vanem vend. Peremeheks saades saatis ta noorema venna, kes oli juba õppinud Orge külakoolis paar aastat üle määratud aja, Tartu linnakooli. Aga enne kui Metsanurk kooli oleks jõudnud lõpetada, surid isa ja vend, ning lõpetamisest ühe aasta kaugusel olev õpilane jäi aineliselt enese hoole. Korrapärasest edasiõppimisest ei võinud olla juttugi, tuli asuda teenistuse otsimisele, mida leidus näljapalga eest kantseleides. Pooliku haridusega ja vähese aktiivsusega noormehel tuli läbi käia kõik iseseisvust taotleva poolharitlase hädad. Kuid siiski läks tal korda lõpetada katkestet õppimist linnakoolis ja ka sama kooli juures asuvaid pedagoogilisi kursusi. Selle järele pääsis Metsanurk aineliselt pisut lahedamasse vette, saades algkooliõpetaja koha Võrus. Aga aineliste hädade asemele astusid seal vaimlised hädad, mida hiljem kibedusega on kirjeldet novellis „Varane kevade”, ja Metsanurk pöördus 2 1/2-aastase äraoleku järele 1904. a. lõpul Tartusse tagasi. Ta jätkas veel ühe aasta edasiõppimiskatseid ning asus siis ajakirjanikuks: esiti mõneks nädalaks H. Laasi „Vabaduse” toimetusse, siis pikemaks ajaks J. Järve „Virulase” juure.

Ajakirjaniku kutse viis Metsanurga lähemaisse kokkupuuteisse kirjandusliku tegevusega, kuigi ta esimesed katsed sel alal, nagu nägime, ulatuvad märksa varemasse aega. Esimesele „Lindas” ilmunud novelletile järgnes säälsamas peagi teisi: „Kui jumalakartlik”, „Kuuvalgel” ja „Pidul”. Vähe hiljem leidub Metsanurga nime lühemate novellide all ka mujal: „Noor-Eesti” väljaandeis, „Sädemeis”, „Oma Maas”, „Koidu” lisas, „Postimehes” ja „Virulases”. Neist lühemaist katseist on Metsanurk avaldanud 1910. a. valikuna kolmteist novelletti üldise pealkirjaga „Jumalalapsed”.

Võrdlemisi pikast ajavahemikust valituna moodustavad need jutukesed kaunis kirju kogu vastavalt väljastpoolt tulevaile mõjudele ja autori enda kirjanduslikule arenemisele. Valitsevaks aineks on elu hall igapäevsus

oma pahedega. Käsitlusviisis võib märgata kord Juhan Liivi realistlik-romantilist pehmust, kord Petersoni jämedakoelist naturalismi ning lõpuks langeb vahete-vahel ühele või teisele novellile ka mõne kaugema välise eeskuju vari. Juba tolleaegne kriitika märkis suurema pahena autori vaheleastumist tegelaste tegudesse oma isiklikkude õigekspidamiste ja arvamistega. Seetõttu käivadki selle kogu kangelased psühholoogiliselt vägagi sagedasti rohkem ebausutavat kui usutavat teed. Ainult novellis „Kiva kaalumas” on viid tegelaste siseelu ja välised teod tõesti õnnelikku ja usutavasse rippuvusse.

Esijoones ainestikku, mõtestikku hindavale Metsanurgale osutus novell liiga kitsapiiriliseks vormiks, ja õige varakult, a. 1906, teeb ta katset ka suurema teosega – draamaga.

3. septembril 1906 avati „Estonia” kutseline teater Mait Metsanurga nelja-aktilise „vaatemänguga” „Päikese tõusul”. Näidend oli valminud arvatavasti samal suvel ja edasi antud tulipalavalt teatrijuhatusele. Vähemalt tähendas üks arvustajaist, et teos pole jõudnud läbi käia autori viimasest viimistlusest. Tallinna arvustus suhtus teosesse üldiselt heatahtlikult, ning mõnelt poolt peeti seda paremaks eesti näidendiks üldse, isegi A. Kitzbergi draamat „Tuulte pöörises” ületavaks. Trükis pole „Päikese tõusul” kunagi ilmunud ja sellepärast ei ole vahest huvituseta sissevaade teose sisusse. „Säde” („Virulane”) nr. 17 kirjutab 6. septembril 1906 Metsanurga draama ainestikust mõnede lühendustega järgmist:

Rikka majaomaniku ja linnavoliniku, endise usuteaduse kandidaadi, Alfred Reimeri perekonda ilmub noor neiu Marta Adson külasse. Marta oli omal ajal Reimeri sõber ja viimane armastas teda, iseäranis tema idealistlise ilmavaate ja püüete pärast. See oli sel ajal, kui Reimer alles üliõpilane oli, kui tema alles niisamasugune idealist, kõige ilusa, kõige hea poole püüdja oli, kui Martagi. Kuid Reimer oli kodanlase pehme ja painduva loomuga: tal oli võimalik rikka majadeomaniku Kleini ainukese tütre armastust enesele võita, ja selle kodanlise õnne vastu ei jõudnud Reimer seista – ta jättis Marta maha ja kosis rikka Alma Kleini. Reimer saab rikkaks majadeomanikuks, Marta läheb aga maale kooliõpetajannaks.

Nõnda on viis aastat mõõda läinud, kui korraga Marta, nagu eespool nimetatud, Reimeri perekonda külasse ilmub. Marta on endiseks idealistiks jäänud, ja raske tõõ on tema ilmavaadet veel enam kindlustanud. Sellepärast on ta kohkunud selle muudatuse üle, mis Reimeri juures ette on tulnud. Reimer on ehtsaks kodanlaseks saanud. Elada ja elu maitseda, see on tema juhtmõte. Tema ainukene töö on pidusid pidada, külalisi vastu võtta, ise külas käia, kaartisid mängida, parajal mõõdul purjutada jne. Ja terve seltskond, kus Reimer keerleb, on niisamasugune . . .

Uurida, ennast vaevata, enda liha risti lüüa, teiste kasuks elada, see on nende arvamise järele kõige suurem rumalus. See on, nagu Reimer tähendab, igaühe eraasi, ärgu seda keegi teisele peale sundigu, s. o. jäetagu aga neid nende lõbudes rahule, ärgu nende käest midagi sellesarnast nõutagu.

Ja niisugusesse seltskonda sattub Marta Adson, kelle ülem püüd on – teiste kasuks tõotada, tervet oma elu tööle pühendada. Ja ta püüab oma endisele sõbrale Reimerile selgeks teha, kui tühine, kui naeruväärt ja sihita tema elu on, tuletab temale ülikooli aega meelde. Reimer hakkab viimaks tõesti aru saama, et tema elu tühine ja väärtuseta on, kuid pehme ja hooletu elu läbi on tema vaimujõud nõnda nõrgestatud, et ta oma küllusest ja abikaasa meelitustest lahkuda ei jõua, ja uue hooga tormab ta jälle lõbude sisse – elu maitsma. Seal tuleb ajja midagi ette, mis teda nagu tahtmata paremuse teele tõukab.

Lugu on selles, et Marta Adson Reimeri kõiksugu tädikestele ja sugulastele pinnuks silmas on, niihästi oma ilmavaate pärast, kui ka sellepärast, et Reimer viimasel ajal ainult Martat tähele paneb, isegi korda kolm-neli pidulekutse tagasi lükkab. Niisugust inimest peab kõrvale saatma. Ja Reimeri 30-aastasel sünnipäeval nõuavad nemad, et Marta peolt välja heidetakse. Seda ei lase aga Reimer sündida, vaid näitab tädikestele ust, sest tema olla majas peremees. Tädikesed ja ämm näitavad aga, et mitte tema peremees ei ole, vaid et ta ainult oma abikaasa armust elab. Siis võtab Reimer nõuks lahkuda, et tööd, tõsist tööd tehes elust läbi rännata. Ta kutsub ka oma abikaasa ühes, kuid see ütleb selle seltskonna, kus ta praegu viibib, endale väga hea ja kohase olema ja jääb paigale.

Lahkudes ütleb Marta tervele seltskonnale kibedat tõtt näkku. Ta tähendab, et sellesse kodunevasse seltskonda sugugi tarvis ei ole enam tuld visata, vaid see iseenesest kõduneb ja kokku langeb. Tal on kitsas siin nikastanud õhus, sellepärast ei oota ta nende väljaviskamist, vaid lahkub ise sellest õudsest seltskonnast.

Marta ja Reimer tahavad lahkuda. Seal astub Reimeri sõber astronom Fritz Oja ette. See on inimene, kes senini asjata elu mõtet ja sihti on otsinud. Marta on aga temale selgeks teha suutnud, kuidas inimene peab elama ja kuhu poole püüdma. Ka tema otsustab selle seltskonna lämmatavast õhust lahkuda ja tööd, tõsist tööd inimeste kasuks algada. Ja kõik kolm lahkuvad sellest seltskonnast, lähevad paremale, ilusamale elule, lähevad päikese tõusule vastu.

Eriti kiideti draama kõrget idealismi ja otse „muinasjutulist” kirge ning paatost. Aga teiseltpoolt ei jäänud tulemata ka etteheited: laideti tendentsi liiga silmapaistvat esiletõstmist; järske, psühholoogiliselt motiveerimatuid üleminekuid; puudulikku karakteristikat, eriti kõrvalosades; pikkade monoloogide rohkust ja tegevuse vähesust.

Kaaludes tagantjärele teose väärtust, seda nägemata-lugemata, on vist õigem liituda ajalehes ilmunud arvustuste laitva poolega, kuigi Metsanurga kirjandusliku arengu suhtes on „Päikese tõusul” võrratult huvitavam ta novellettidest. Vaatamata teose kirjanduslikkudele ja lavalistele puudustele on selles kõik hilisema Metsanurga kirjanikukaraktri omadused olemas koguni selgemal kujul kui „Isamaa õilmeis” või „Vahesaare Villemis.” Tunneme ka selles draamas väljendet kõlblise fanatismi ja „muinas jutuliselt” kirgliku idealismi lähemaid põhjusi. Langes ju selle teose loomine aega, mil Metsanurk vaevalt „Virulase” juure jõudnuna ja ajalehe argipäevast veel tumestamatuna ilutses täiel määral ajakirjaniku kutse suurte ülesannete kujutlusis. Samuti hakkab kergesti silma draama referaadi ka kõige ruttavamal lugemisel teinegi Metsanurga aatelise kire allikas: Henrik Ibsen. Novellis „Varane kevade” on Metsanurk leidnud oma nooruse Ibsenivai mustusele järgmise ilukirjandusliku väljenduse:

Lehtmaja vilus kuulati põnevusega suure Põhjamaa kirjaniku kunstitööd. Vahel sekka tegi üliõpilane mõne seletava tähenduse, kuna vend küsimusi ette pani, kui mõnest raskemast kohast aru ei saanud. Lehed sahisesivad tasakesi, aga keegi ei pannud seda tähele. Ammu ei olnud siin muud, kui tühiseid meelituse sõnu, tühiseid uudiseid linna noorte inimeste armulugudest kuuldud. Nüüd korraga räägiti midagi muud, senini kuulmata suuri ja sügavaid mõtteid, näidati teistsugust elu, teistsuguseid inimesi . . .

(Jumalalapsed, lk. 128-129.)

Järgmisel aastal ilmus „Päikese tõusul” ainetel novell „Viie aasta pärast” „Koidu” lisas nr. 32-34. Ei ole kindlaid andmeid, kumb neist toist on sündinud varem. Täiesti rööbiti jooksev sündmustik erineb üksnes lõpplahenduses: novellis „pehmesse ellu” vajunud meeskangelane ei lähe kaasa idealistliku üliõpilaspõlve seltsilisega nagu draamas, vaid viimane lahkub üksi, selle järele kui on tühjendanud oma südame. Säärase lõpp-pöörde tarvilikkusele oli arvustus juhtinud tähelepanu draama ettekande puhul ja sel põhjusel võiks pidada jutustust sünnilt hilisemaks. Ühtlasi oleks see järjekord ka tõepärasemaks kajastuseks Metsanurga meelelaadi muutumisest kahtlevamaks ja pessimistlikumaks.

Säärane usk vaimsuse võidusse materiaalsuse üle, millist pakuvad „Päikese tõusul” ideelised järeldused, lööb Metsanurgas varsti kõikuma. Järgnevais teoseis ongi ta juba ettevaatlikum positiivsete sihtide kättenäitamises. Talle on selgunud, et arvatavate kõrgete ideaalide kõrgus on sagedasti näiline ja ka „kõige pühamate tunnete” põhjused mõnikord tühised ja tagajärjed naeruväärsed. Aga pahede paljastamises ei kaota Metsanurk kõige vähematki oma temperamendist.

Metsanurga pettumuste määr elus oli kasvanud ja see tingis muudatuse ka ta kirjanduslikkudes vaadetes. Aga samal hoobil toetasid kirjandusliku laadi revideerimist ka need välised mõjud, mille ringi sattus Metsanurk neil aastail. See oli eeskätt Zola, kelle poole pöördusid nüüd kirjaniku huvid. Oma Zola harrastust on Metsanurk dokumenteerinud ühe pikema Zola teose tõlkimisega, nimelt romaaniga „Püünis”, mis ilmus ajalehes „Õigus” („Virulane”) nr. 94-245, 1908.

Sammuks nõudlikuma kirjanduse poole pole igatahes veel mitte ühevaatuseline jant „Uues korteris” (1908), kuigi see kajastab autori kriitiliste võimete kasvamist ümbritsevate eluavalduste suhtes. Selles jandis väärkujutlustest kasvanud piinlik-koomiline lõppsituatsioon võib anda naeruks põhjust vahest kerges segaõhtu meeleolus. Ja see on ka kõik. Aga säärase õhtu vahepalaks on nähtavasti see paaripoognaline väikesekaustaline asi mõeldki.

Hoopis suuremate nõuetega võib läheneda jutustusele „Isamaa õilmed” (1908). Draamas „Päikese tõusul” asetati idealismi nõue positiivse Marta Adsoni kaudu, „Isamaa õilmeis” on suuremate eesmärkide vajadus tehtud selgeks negatiivse tüübi varal. Jutustuse kangelase Luise õnnetus seisab selles, et teda koolis pole õpetet otsima elule tõsisemat sisu, pole näidat mingit eesmärki, mille poole püüda, nagu pihib kangelane ise oma päevikus:

Eesmärk … tegevas .. . Ma otsustasin ju kord ka tõotama hakata, otsustasin tõsist elu elama hakata. Mis seal siis veel puudus? Miks ma seda teed ei käinud ? Sellepärast, et mul mingit eesmärki ei olnud, kuhu poole püüda, mis tarvis töötada. Minule ei olnud teed näidatud, minule ei olnud mingit eesmärki näidatud, mind ei olnud ka seda otsima õpetatud. Mind oli ainult mõnesuguste kahtlaselt kasulikkude asjadega koormatud, hulk viisakuse seadusi pähe tuubitud; elu tähtsamate küsimuste kohta oli mind aga täiesti pimedusse jäetud. Mind oli kui laeva keset merd pandud, purjed peale tõmmatud ja tuult ootama jäetud. Küll tuul puhub purjedesse ja viib laeva minema. Ükskõik kuhu poole.

(I. õ., lk. 134.)

Koolist pärit sihitus viib Luise moraalselt valimatuisse armusuhetesse vastutustundetu nautlejaga. Ning kord juba meelelistest elamustest haaratuna ei suuda kangelane neist loobuda ka hiljem, esimese vahekorra katkemise järele ja läheb peatumatult allamäge, muutudes armuelamusi otsivaks lõbutsejaks. Kuna allakäik pole seotud küllalt selgesti peategelase temperamendi ja eetilise kasvatuse küsimustega, tuletet eeskätt elusihtide puudumisest, siis ei tundu Luise elutee antud kujul möödapääsmatuna. Juba ammu on vananenud teose ühiseluline väärtus, omaaegsete koolide vastu sihit tendentsi löövus. Aga vaatamata sellele on siin Metsanurk tabanud elu paremini kui kunagi varem. Kujutluste najal konstrueerimine, mis viis sageli eluga kokkukõlatuisse väärkonstruktsioonidesse, on annud aset usutavaile tähelepanekuile. Luise lapsepõlve kirjeldamisel isiklikke kogemusi kasutades on lood hulk elulisi ja kaasakiskuvaid lehekülgi. Ning lõpuks see elulisus nivelleerib eelpool käsiteldud puudused, kaasa arvatud lisaks ka juhulisus kompositsioonis.

Veel suuremat edusammu kui „Isamaa õilmed” märgib järgmine teos, romaan „Vahesaare Villem” (1909). Aga selle kaalumiseks ja viimistluseks oligi autoril nähtavasti rohkem aega ja võimalusi, kuigi romaan oli kirjutet esimeses järjes ajalehe joonealuse täiteks. „Vahesaare Villemi” algus nägi päevavalgust juba a. 1907 ajalehes „Uus Virulane” nr. 130 pealkirjaga „Talust välja!” Aga 1905. a. revolutsioonile järgnenud surveajad ei võimaldanud teose ilmumist vabalt kuni lõpuni. „Virulasest” sündinud „Uus Virulane” jäi seisma juuni., keskel, sellele järgnenud „Säde” juuli alul ning „Sädeme” järeletulija „Õigus” ei toonud enam Metsanurga romaani järge. Ilmuda sai ainult kolmandik teosest. Üle aasta kestnud vaheaja järele pääsis „Vahesaare Villem” oktoobris 1908 jälle lehte, seekord praeguse pealkirjaga, ning hakkas ilmuma uuesti algusest peale, kuid tugevasti pärandetuna esimese skitsiga võrreldes. „Vahesaare Villem” täitis mõne „Õiguse” joonealuse alates 246. numbrist, siis sai sõjaseaduse kaotamisega jälle eluõiguse „Virulane”, ning aastakäigu viimane number tõi ühtlasi ka Metsanurga romaani lõpu.

Romaanis käsiteldud küsimus – talude lagunemine päranduse jagamisel – on olnud tegelikus elus teravaks probleemiks ning pole kaotanud aktuaalsust kuni viimase ajani. Sellise küsimuse käsitlus lisaks laiale huvile publiku poolt on tänuväärt ka materjalide rohkuse poolest. Aga tegeliku elu kõrval on tõuke annud selle romaani kirjutamiseks tõenäoliselt ka üks väliskirjanduse teos. See on saksa kirjaniku Wilhelm von Polenz’i romaan „Der Büttnerbauer”, milles kujutatakse saksa talupoja majanduslikku allakäiku samasugustel tingimustel kui Metsanurga tööski. Polenz’i romaani mõjuga võib arvestada seda enam, et see teos on olnud Metsanurgale kättesaadav ka eestikeelses M. Põdderi tõlkes („Püttsepa peremees” – „Postimees” nr. 55-147, 1901). Igatahes ei piirdu kokkusattuvused ainult teemaga, vaid need ulatuvad ka sündmustiku pöördeisse ja tüüpidesse. Aga hoolimata selle välise mõju võimalusest ei leidu „Vahesaare Villemis” mitte midagi võõrast, millel puuduks kokkukõla meie oludega, mis tunduks teose organismis kohandamatu võõrapärasusena. Ja sellepärast kaotab välise mõju küsimus käesoleval juhul oma teravuse.

„Vahesaare Villemis” selgub meile uuesti see eetiline kirg, mida „Päikese tõusul” arvustaja nimetas „muinasjutuliseks”. „Vahesaare Villemile” sündinud ülekohus on pandud kirja tõesti raudoraga, nagu soovina väljendet teose alul tood motos Hiiobi raamatust. Asjatu on otsida siit artistlikult taltsutet käsitlusviisi. Hoopis selle vastu: hoolimatult raskelt raiutud sõnadega liigub edasi rusuv sündmustekäik, ja teose lõpul on tunne, nagu oleks tormanud üle meelte pidurdamatult veerev tinakoorem. Ses raskes hoos ei pane tähelegi teose üksikuid nõrkusi. Mõnede affektide paigutine liiga dramaatiline, elulisest ulatusest tugevamaks paisutet esiletung omab lõppeks selles hoos teataval maaral eluõiguse.

Vahesaare Villemi õnnetu saatuse põhjuseks pole niivõrra kaaspärijate hoolimatu oma osa nõudmine ja ümbruse kurjus kuivõrd armastus kodukoha vastu. See on Villemi enda elusiht, mis saab taile hukatuslikuks. Isatalust loobumisel oleks Villemi osaks langenud jagu pakkunud veel küllalt väljavaateid. Aga sellele äratundmisele jõuab Villem lõplikult alles siis, kui kõik on juba hilja, kui ei jää muud üle pääle needmise ja endise ideaali jalgadega tallamise.

„Neetud rumal armastus maalapikese vastu, mida isatalust ja kodukohast nimetatasse! Sii on minust kerjuse tehnud ! Selleperast pian nüid naesega kerjama minema, et sellest kiilute ja amm astega kinni oidsin! Ole sa ära neetud!”

Ja Villem kiristas hambaid ning näitas rusikat sinna poole, kus punetava taeva peal majade nurgelised äärjooned mustasid. (V. V., II tr., lk. 202.)

„Vahesaare Villemiga” lisab Metsanurk piirava märkuse oma varasemate teoste idealisminõude juurde. Ses romaanis on näidatud, et mitte iga näiliselt ilus ideaal ei kõlba veel kaugeltki tõsiseks püüdesihiks ja ei tohiks see saada ka ebajumalaks, mida kummardetakse orjana. Mitte mõte ei tohi valitseda isiku üle, vaid isik mõtte üle.

           

2

 „Vahesaare Villemiga” on Metsanurk niivõrd kujunenud, et teda võimalik on juba eksimatult klassifitseerida. Metsanurga suunaks on realismi see haru, mille algatavad meil Eduard Wilde ja Ernst Peterson ning mida on nimetet kriitiliseks. See suund määras täiesti meie kirjanduse ilme sajandi esimesil aastail, aga ta valitses ühes realismi teiste harudega õieti kogu esimese kümne käesolevast sajandist.

„Noor-Eesti” algus 1905. a. paiku ei tähendanud veel uusromantismi mõjulepääsu. Alles „Noor-Eesti” III-da albumiga a. 1909 ja „Noor-Eesti” ajakirjaga aasta hiljem pääsesid valla uued tuuled eesti kirjanduses.

Siitpeale selguvad erivused „Noor-Eesti” ja Metsanurga kirjanduslikkude taotluste vahel. Metsanurk oli teotsenud kaasa „Noor-Eesti” varemais väljaandeis, avaldades paar novelli albumis „Võitluse päevil” ja „Noor-Eesti” II. Aga „Noor-Eesti” ajakirjas nr. 3 „Vahesaare Villemit” arvustades tähistas F. Tuglas selgesti ja kindlasti kirjandusliku maitse uue suuna ning rõhutas ühtlasi Metsanurga romaani sobimatust vastsete nõuete piiridesse.

Selles hinnangus Tuglas kirjutas kunstiloomingu põhiprintsiipidest järgmist: „Kunstitöö esimesteks tundemärkideks on: valimisetung – ainetes, ning stiliseerimisetung – vormis. Midagi ei tohi siin kogemata, midagi juhtumisi olla. Igat kunstitööd peab võidama matemaatiliselt ära seletada” („Noor-Eesti” ajakiri, lk. 282). Pisut allpool Tuglas ei eita valiku teostamist Metsanurga teose ainestikus, aga teda irriteerib valiku põhimõte: valik pole sündinud mitte kunstilise probleemi (tuletagem meelde: kunst kunsti pärast!) nimel, vaid ideelise probleemi seisukohalt. Konkreetsemalt: Metsanurk on kohelnud ainet mitte esteetilisest, vaid eetilisest vaatenurgast. Ning see Metsanurga menetlusviis ainevalikus on toonud teosesse rohkesti säärast, mis Tuglase suhtumises paistab liigsena. Vormiliselt, stiili poolest kitsamas mõttes võis meeldida „Vahesaare Villem” oma robusti väljendusviisiga Tuglasele veel vähem, liiatigi kui vali arvustaja näis mõistvat stiliseerimise all mitte stiililise ühtluse taotlemist, vaid lihtsustamist musikaalsuse, ereda värvikuse ja joonte puhtuse ning kauniduse suunas. Talupoeglik lopsakus, mis ulatub kohati kõige jämedajoonelisema naturalismini, keerulisemate psühholoogiliste olukordade valgustamine lihtsate konkreetsete mõistete kaudu ja kõik muu kauniks stiliseerimatu, mida tänapäev peame „Vahesaare Villemis” stiili ühtluse pärast möödapääsmatuks, tundus Tuglasele taunitavana. Tuglasest rohkem usume uueaegsemat kriitikut, kes kirjutab „Vahesaare Villemi” stiilist: „Murraklik-lopsakad kahekõned aina suurendavad hoogsat ja jämedat põhikõla, pole puudust ütlusistki, mis on ebaviisakad ja ropud, mis aga teose ühtlust ennem tihendavad kui rikuvad” (Joh. Semper, „Meie kirjanduse teed”, lk. 43).

Muidugi pole Tuglase suhtumuses tegemist sihiliku valestitõlgitsemisega, näeme vaid kahe küpseks saanud kunstikäsituse kokkupõrget. Nähtavasti just see arvustus jäi mõõduandvaks lähtekoha valimisel Metsanurga toodangu hinnangus peaaegu kogu uusromantismi valitsemise ajajärgul, ning alles ligi kümme aastat hiljem tuli estetismis kahtlema löönud Tuglasel essees Metsanurga üle revideerida ja pehmendada neid esialgseid karme otsusi.

Aga valitsevaks tõusnud kirjandusliku voolu hukkamõistev otsus „Vahesaare Villemile” ei too mingisuguseid olulisemaid muudatusi Metsanurga kirjanduslikkudes vaadetes. Kirjaniku hilisemate tööde need iseloomujooned, mida leiame siin-seal läbijooksvaina ka nooreestlaste töödes, osutuvad enamasti ühiseist välisallikaist päritolevaiks. Arvestamine Euroopa moodsate kirjanduslikkude suundadega algas tasapisi juba Eduard Wildega ning kestis omaette edasi ka „Noor-Eesti” päevil, ilma et eriti oleks tarvis olnud võtta südamesse „Noor-Eesti” vastavat lööklauset. Ühiste allikateni jõudsid välja nii need, kes tungisid Euroopasse organiseerit hulgana, kui ka need, kes tegid seda omal käel. Ainsaks silmapaistvaks koduseks mõjuks on Metsanurga hilisemais töis „Noor-Eestiga” kaasaskäinud keeleuuendusliikumise ja keelelise stiili arendamise võitude osaline maksvuselepääs, aga tähtsamaid võite neil aladel on arvestanud lõpuks kõik seinast seinani.

Nii on 1912. a. ilmunud „Orjades” Lääne-Euroopa vaimuvoolude kajastused pärit igatahes otseseist allikaist, kuigi neil võib olla kohati rabavaid sarnasusjooni „Noor-Eesti” vaimuilmaga.

Lugegem näiteks kas või Gustav Suitsu mälestisi ühest kõnelusest Jaan Tõnissoniga „Noor-Eesti” ajakirja „Lõpusõnas”:

Ühes jutuajamises paari aasta eest nende ridade kirjutajaga rõhutas „Eesti rahvameelse eduerakonna” juht hra J. Tõnisson, selle järele kui ta Nietzsche individualismust tagurliseks ja Eesti olude kohatuks nähtuseks oli katsunud seletada, et meie ikkagi ainult seda kätte peame püüdma, mis meie oludes võimalik. Selle pääle vastasin, et Noor-Eesti ringkond just praeguses Eesti hariduselus võimatuid asju võimalikuks tahab teha. Selles näebki ta oma auahnust ja püüdesihti. Kõige muu jätab ta teistele. („Noor-Eesti” ajakiri, lk. 637.)

Ning võrrelgem ses katkes avalduvat vaimu Klaose iseteadva tõendusega:

„Minu1e ei ole see võimata, mis vahest teistele võimata näib „olevat”.

Aga Nietzsche vaimust osa saanud nooreestlast ning sellesama allika õpetusi maitsnud Metsanurka seob ka ühine vastane. Tuletagem meele Klaose antipoodi Proosat, kes tähendab, kui jutt on võimatu võimalikuks tegijaist:

„M i n a aga ei ole mitte üks nendest. Mina võtan ainult seda ette, mis kindel on. Ja kellelgi ei ole kunagi minule midagi ette heita”. (O., lk. 175.)

„Orjade” kirjutamise kavatsust lahutab teose ilmumisest kaunis pikk vahemaa. 1909. a. lõpul reklaamis „Virulane” järgmise aastakäigu joone all ilmuvate romaanide hulgas ka Metsanurga „Orje”. Aga 1910. a. algul lahkus suurem osa „Virulase” toimetuseliikmeist, nende hulgas ka Metsanurk, ja asutas uue ajalehe „Tallinna Teataja”. Ühtlasi jäi seega täitmata „Virulase” lugejaile ant kohustus. „Orjad” ilmusid alles 1912. a. lõpul eriraamatuna.

„Orjades” võitleb Metsanurk tõuhaiguse – orjameelsuse vastu. Teose kangelane Märt Klaos on leiutanud selle tõve nii enda karaktris kui ka teiste juures ning valib selle pahe arstimise oma eluülesandeks. Kuid Klaose jõud ei ulatu kaugemale iseenda orjameelsusega võitlemisest ja välise võitluse vastu valmistumisest. Ta omab küll teataval määral silma ümbritseva närususe tähelepanekuks, ta isiku üks pool on isegi väga võitlusehimuline, kuid passiivsena ei suuda ta lõppeks ennastki päästa, rääkimata teistest.

Teose raskuspunkt langeb eeskätt linna vaimlise palge kriitikale, kuid linnakultuuri olemust on tabat väga pinnaliselt. Linnale vaenulisena on Metsanurk näinud peamiselt välist külge ja on kirjeldanud sedagi erapoolikult karikeerides. Igatahes pole hiljem teos rahuldanud autorit ennastki, nagu näitab katse seda põhjalikult ümber töötada teises trükis (1925).

„Orjadele” järgnevas teoses, romaanis „Taavet Soovere elu ja surm”, pöördus Metsanurk tagasi talle lahedamate maaelu ainete juure. „Taavet Soovere elu ja surm” on paberile fikseeritud aastail 1914-1915, nagu tähendab autor romaani eessõnas. Ilmuda sai see aga alles a. 1922, esialgu „Päevalehe” joone all ja siis eriraamatuna.

Nagu kirjutab Hugo Raudsepp, olevat Taavet Soovere kuju kerkinud esmakordselt autori kujutlusse enne ilmasõda, kui ta kord unistades olevat lebanud saunalaval. Keha kuumuses loidunud, iga liigutust vältiv, vaim aga palavikuliselt ebatavalisi teid mööda ruttav. See esimese inspiratsiooni moment on teose kangelasele küllaltki sümboolne. Taavet Soovere on eluvõõras unistaja, kelle võimed tegelikus elus kõige minimaalsemalgi määral ei jõua järele fantaasia kõrgele lennule.

Taavet Soovere avab romaani tegevuse kehvavõitu talu omanikuna. Ta esimene mõttelend algab suure žestiga: sumedal suveööl sirutab Taavet parema käe kahvatu taeva ja tähtede hõbeliiva poole ning tõotab elada teisiti kui „kõik need teised.” Ta tahab seada eeskujulikku korda oma talu: parandada põldu ja heinamaad, soetada puhast tõugu karja, ehitada kõige moodsamad hooned. Aga ta ei unusta selle kõrval oma kodu täitmast vaimlise eluga: seinal peavad rippuma nimekate kunstnikkude maalid ja tähtsate meeste pildid, riiulid ja lauad peavad täis olema kirjandust, harmooniumil lasuma noodid. Selle keskel liigub peremees lahkena ja nõuvalmina. Ja siis tõuseb kuulsus: vallas, kihelkonnas, üle kogu maa. Ning Taavet vabastab rahva kõigest maisest, viib rahva sinna, kuhu kannab igatsus!

Aga tegelikus elus jagab Taavet oma vaimuvalgust paarile poisikesele ja lonkurile tüdrukule, sunniviisil ka oma teenijaile, ning lõikab tasuks külarahva naeru ning pilget. Tegelikus elus on talu lagunemas: hooneil katused längus, seinapalgid mädanemas, uksed viltu. Ning tegelikus elus ei lõpe Taaveti tõö kõikide tõusmisega ülevaile vaimsuseteile, vaid äpardunud kangelase põgenemisega linna.

Ei selgu Taavetile nüüdki ta jõu ja unistuste õige vahekord. Ta on ikka veel valmis uuteks mõttelendudeks. Lõpuks kogu oma varanduse kaotanud kangelane jääb tiisikusse ja lõpetab oma elu, ilma et ühegi unistuse oleks teostanud, palavikulise kujutlusega oreliga kündma minekust.

Kui „Orjades” Klaose taotluste nurjumist võib seletada kangelase vähese teovõime kõrval ka suurte väliste takistustega, siis Taavet Soovere sihtide äpardumine oleneb kangelase enda karaktrist. Eriti teose lõpu poole muutuvad Taaveti unistused juba täiesti haiglasteks ning ühtlasi ei tee ta enam katsetki nende teostamiseks. Võitlus oma ideede pärast ümbrusega on viidud miinimumini. „Orjades” veel nii silmapaistval kohal olnud miljöökriitika asemele on astunud süvenemine peategelase hingeellu. Seega on Metsanurk õieti lahkunud kriitilise realisti teelt.

„Taavet Soovere elu ja surm” on oma päätegelase selgejoonelise kuju ja õige suhte leidmisega sellele saanud üheks markantsemaks Metsanurga teoseks, koguni arvestamata stiililisi väärtusi, mis on küll hilisema viimistluse tulemuseks, ja muid voorusi.

Võitlustendentsidega kibestet arvustavast realismist veel kaugemale on jõudnud Metsanurk novellis „Toho-oja Anton” (1916). Oma ainelt ja tüüpidelt ei paku see teos küll mitte midagi olulisemat lisaks endisele, aga meeleoluka ja viimisteldud käsitluse tõttu on kirjanik võitnud siiski „Toho-oja Antoniga” eriti romantilist pehmust ja stiili hindavate arvustajate poolehoiu. Kui omal ajal „Toho-oja Antoni” osaks langes süüdistusi psühholoogilise usaldatavuse puudumises, siis oli see tingit osalt kindlasti Metsanurga teiste tüüpide vähesest tundmisest. Varasemate ja hilisemate teoste foonil on nüüd „Toho-oja Antongi” omandanud küllaldase selguse, kui see vast novelli piiratud ulatuse tõttu omal ajal jättiski midagi võlgu.

Tervikulise „Toho-oja Antoni” kõrval on kaks aastat hiljem ilmunud suurem teos, romaan „Ennäe inimest!” mitmes suunas kokku kõlatu ja lõpuleviimatu. Teos on alustatud Metsanurgale tüüpilise olukorraga: ärimees Martens ei rahuldu olemasolevaga, vaid unistab nagu Taavet Soovere vaimsusest, ilma et ta kuidagi oleks näidanud oma võimeid vaimlisel alal. Ometi ei tekita see vastolu Martensis tõsisemaid siseheitlusi. Martensi saatuse õnnetu pöörde põhjuseks on hoopis midagi muud: ta intellektuaalse naise Roda vahekord kirjanik Sanglepaga. Ulatuselt langeb suurem osa teosest Martensi armukadeduse kujutusele, ja selles osas leiduvadki romaani väärtuslikumad leheküljed. Autoril on selt alalt huvitavaid psühholoogilisi tähelepanekuid ja neid on osatud edasi anda usutavalt ning kaasakiskuvalt. Aga võitluses oma naise pärast kohtame hoopis teise tüübi kui teose alul: energilise, kõiges õnnestuva ärimehe asemel leiame Metsanurga tavalise saamatu kannataja.

Seni vaadeldud töis on kannataval kangelasel vaatamata oma saamatusele ikkagi tungi võidelda, avaldada vähemalt oma rahulolematust. Järgneva teose, novelli „Epp” (1920) peategelane on oma inimvääritu olukorraga täiesti rahul, usus, et kõik on jumalast seatud, kõik on „hästi tehtud”. „Tal oli kindel usk õiglusse, ta ei kahelnud kunagi, et kõik häda ja viletsus, mis kanda tuleb, teenitud on ehk selleks läkitatud, et meid õigel teel hoida” („E.”, lk. 5). See usk õiglusse viib Epu täielikule enesesalgamisele, viib vabatahtlikku pärisorjusse südametu tõusikuproua juurde. Lihtne ja südamlik on see lugu ohvrimeelsest ümmardajast ning tärgatab meele samalaadi kohtlase ümmardaja saatuse ühes Flaubert’i novellis.

Aga raskem kui halva usuga on olla hoopis ilma usuta, nagu näidatakse jutustuses „Jumalata” (1921). „Jumalata” kangelane Vaaren on sõdade julmuses kaotanud usu taevasesse jumalasse ja asemele pole leidnud ühtegi teist. Juhulise vastuhakkajana mõistetakse ta surma ja siitpeale algavad kannatused. Tagasivaade näitab tühja elu ja ees on mõttetu surm.

See on sama aine, mida Leonid Andrejev on käsitlenud „Jutus seitsmest ülespoodust”, aga Metsanurga käsitluses leidub siiski ennemini parajasti Lääne-Euroopast meile jõudnud tuulte kui vene meistri jutustuse jälgi. See oli ekspressionism, mis ulatus siiagi oma hüsteerikani küündiva närvilisusega ainevalikus ja käsitlusviisis.

„Taavet Soovere elu ja surma” redigeerimisele 1922. a. järgnes aasta hiljem ühe teise veel kaugemast minevikust pärit teose kohendus. „ Soovere” eessõnas väljendet tahe „oma seniste ilmumata ilukirjandusliste teoste saatust nii või teisiti otsustada” on leidnud jätkamist 1907. a. kirjutet „Vagade elu” ümbertöötamise ja avaldamisega. Noor-põlise „Vagade elu” Tolstoi „Pimeduse võimuses” taoline tragism on muudetud valevagatsejaid naeruvääristavaks komismiks.

_wJumalata” protest ühiskondliku ülekohtu vastu kajab hoopis tugevamini draamas „Kindrali poeg” (1925) ja romaanis „Jäljetu haud” (1926). Metsanurga dramaatiliste teoste kaunis pikas reas on „Kindrali poeg” esimene, mis avaldab küpsust ja rahuldab suuremal määral kunstinõudeid. Teos käsitleb võimuhaaramiskatset Kindrali ja ta sõprade poolt „ühes kultuurriigis, millele fašismihood peale hakkavad käima”. Ja samal ajal Kindrali poja ilmavaatelisi otsinguid, mis lõpevad esialgu proletaarlike hulkade poole üleminekuga, hiljem aga pettumusega ka neist ja usuga ainult sõnasse ja vaimu. Teises redaktsioonis. Tartu ja Tallinna Töölisteatrite ettekandel, lõppes draama Kindralipoja üleminekuga punaste poole ning sai seega teravama ühiskondliku tõe taotluse ilme.

Autori sümpaatiaga varustet peategelane Kindralipoeg ei sobi kahtleva otsijana langetama tõde-kohtuotsust ühiskondlikus õiglusetuses. Peategelase seisukohast ei saa anda teosele suuremat ühiskondlikku tähendust. Aga selle tähenduse saab draama negatiivsete tüüpide kaudu. Saab üldisema tähtsuse eriti veel seega, et autor oma tegelasi on näinud sümboolseina, märkides neid üldnimedega: Kindral, Professor, Politseiülem jne.

Tuletagem meele „orjadest”, kuidas Klaos treenis end oma suure ülesande ettevalmistamisel, kuidas ta end harjutas taluma füüsilist kannatust, et kasvatada end julgeks ja tugevaks, kuidas ta tuisus jalutades laskis tungida jääd ja lund krae vahele. Klaose taolise suure idee mehe kohtame taas Kristjan Raudmas, „Jäljetu haua” kangelases. Kristjan Raudma ülesanne on meile lähem ja vast ka kaalukam Märt Klaose ülesandest, kindlasti suurem on aga Raudma tung kannatusi tundma õppida juba kõige varasemast noorusest peale.

Kui ma tagasi pöördun oma mälestusisse, siis leian juba vara kalduvust vabatahtlikult valu ja piina kannatada. Siis, võib olla, selleks, et oma tugevust proovida ja edaspidi kõige raskeimagi jaoks valmis olla. Ma torkisin katseks nõelaga käsi ja jalgu, viibisin rasketes seisundites kuni lihaste tardumuseni, pigistasin paaril korral rätikuga kõri kinni – venna juuresolekul – et poomissurma üle elada.

(J. h„ lk. 129.)

Ja pisut allpool, kui on kujuteid Kristuse kannatusi ristipuul:

Nõnda tahtsin minagi kord surra, nimelt nõnda, et mu vaenlased minu kannatusi võiksid näha ja sellest põrutatult kahetsust tunda. Unistasin elu lõpust, mis kõlaks kui vägeva sümfoonia viimne akkord.

(J. h.. lk. 130.)

Kristjan Raudma ülesandeks, mille eest ollakse valmis taluma sääraseid kannatusi, hoopis rääkimata elumõnudest lahtiütlemisest, on võitlus maksva ühiskonnakorra vastu. „Jäljetu haud” on põrandaaluse kommunnistide juhi traagiliselt lõppev romaan. Väliselt on teose sündmustik tuletanud meele Viktor Kingissepa kurba saatust ja see kokkusattuvus on jätnud võimalusi valestitõlgitsemiseks. Tõepoolest on aga Kristjan Raudma kuju ilmsesti kirjanduslik, lähedalt sugulane eeskätt Kindralipojale.

„Kindrali pojas” nägime tõe otsimise traagikat, „Jäljetus hauas” näeme tõe kaotuse kurbmängu. Kristjan Raudma algab oma ülesande tões veendunud teoinimesena, kuid aja jooksul tekivad kahtlusepisilased, hooti tärkavad isegi mahasurutud „kodanlikud” tungid ning rööbiti võitlusega maksva korra vastu hakkab arenema võitlus Raudma hinges, kuni lõppeks kahtlus sööb roostena läbi alguses nii fanaatilise tegude mehe. Ja maksva korra kaitsjad teose lõpul leiavad ning hävitavad niikuinii juba kokku varisenud võitleja, sisemiselt juba murdunud elu.

Päevaraamatu vormi tõttu on Kristjan Raudma hingeelu avastus ühekülgne, kuid seda sügavam. Ses prožektorlikult ühejoalises valgustuses on küll mõtteinimese kohati otse traktaadilist kuivust, kuid seda rohkem järjekindlust, varjundirikkust ja üksikasjalisust.

„Jäljetule hauale” järgnenud novellikogu „Viimne päev” (1927) pakub nagu omal ajal „Jumalalapsedki” kaunis kirju kogu lühemaid töid. Ses on novelle alates 1905. aastast ja lõpetades 1926. aastaga. Seetõttu ei saa siit otsida ei sisulist ega vormilist ühtlust, mitte ka väärtuse poolest ühesugust kõrgust. Kuid siiski leidub siin täpsustavat ja täiendavat, olgu eriti nimetet Metsanurga kõige kaugemale mineva stiililise eksperimendina novelli „Algus.”

Viiekümnenda aasta künnisele jõudnud, andis Metsanurk suurromaani „Punane tuul” (1928), mis pole seda mitte ainult oma ulatuse poolest. Pärast „Vahesaare Villemit” terves reas teoseis peamiselt linnaelu ja intelligente käsitlenud Metsanurk on pöördunud siin tagasi talle ikka koduseks jäänud (nagu selgub siit) maaelu ainete juure. Õieti eelneb küll „Punasele tuulele” 1925. a. esiti „Postimehe” veergudel, siis eriraamatuna ilmunud romaan „Valge pilv”. Aga see teos, sündinud jupikaupa, järgede tarvidusest tagakihutetuna, on jäänud sellisena varju. Vahest siis, kui teostub lubatud ümbertöötlus, saab „Valge pilv” „Punase tuule” väärikaks esimeseks osaks.

„Punane tuul” käsitleb murranguid Tartu lähedase küla, Erala elus 1917. aastast alates ja vabadussõjaga lõpetades. Punaste ja valgete kired on pääsnud valla ning muutnud võitluspinevaks ka küla idüllilise elu. Aga vähem kui üheski teises teoses on Metsanurk siin olnud pealetungiv oma ilmavaatega ja järelduste tegemisega, nii tänuväärt kui antud aine selleks olekski. Eepilise rahu ja erapooletusega on kujundet galerii mitmekesiseid tüüpe ja omapärane maailm, milles need liiguvad.

„Punase tuule” kangelane Alma Verihurm on asetet kahtlevana kahe leeri vahele, kuid temale ei saa kahtlus, arvustav suhtumine igale oma sammule siiski mitte sel määral saatuslikuks kui Kristjan Raudmale, kuna Alma on terve ja elujõuline. Liiatigi on Almal kahe ilmasuhtumise vahel kõikudes algusest peale juhiks usk õiglusse ja see aitab ta üle raske maist momentidest.

Metsanurga pessimism on löönud „Punases tuules” kõikuma. Küll pole seegi teos täiesti vaba mure mõtete hoogudest, sinna poole kaldub ka romaani lõpp, aga põhitoon on valitsevalt optimistlik. Metsanurk näib tagasi võitnud olevat usu inimesse ja leiab positiivset ühtlasemalt igalt poolt vaatamata sellele, millisesse kihti kuulub isik või milline on tema tõde.

Metsanurga pikemate teoste ligi paarikümneni ulatuv arv tõuseb juubeliks „Loomingus” lõpule jõudva „Talupoja pojaga” veelgi. See tähtpäeva teos, näidend kolmes vaatuses, pakub Epu taolise vabatahtlikku orjusse anduva ja sellest rõõmu tundva pastoritüübi.

 

3

Metsanurk on põlastanud inimesi, kes elavad oma kitsast eraelu, tundmata inimkonna ideid, mõtlemata suuri mõtteid, kirjutab Hugo Raudsepp „Loomingus” (1928, lk. 749).

Kogu oma nooruse paatosega tungis Metsanurk rohkem kui kakskümmend aastat tagasi draamas „Päikese tõusul” idealismi, vaimsuse nõudega pehmet elu pidavate mõnulejate kallale. Aga kirjanik usub ka tänapäev, et „vaim on see, kes üksiku inimese, iga rahva ja kogu inimkonna arengu käiku juhib, määrab ja kujundab” („Jäljetu haud”, lk. 6). Noorpõlve draama päevil uskus Metsanurk inimesi veenda võivat pateetilise sõnaga. Selle usu on ta nähtavasti kaotanud, kui kirjutab „Talupoja pojas”, et igaüks peab leidma oma tee ja tõe isiklikest kogemusist. Pidi kuluma aastaid, enne kui Metsanurk jõudis selle veendumuseni. Aga Metsanurga temperament ei lase vaikida, ta peab kõnelema tulisõnul ka siis, kui teab, et inimest võimatu on veenda mõttega.

Kõrgeist ideist eemalejäänud sihitu isiku õnnetu saatuse on andnud Metsanurk „Isamaa õilmeis”. Veel valusamini kui selle teose Luisele maksab kätte sihitu elu „Jumalata” kangelasele Vaarenile. Aga elu ei hellita ka neid, kes kord juba valit ülesandes julgevad kahelda. Mitte idee väärtuse küsimus, püüdesihi tühisus või teostamatus pole „Jäljetu haua” kangelase hukkumise põhjuseks, vaid Raudma kõikuv otsustamatus. Näriv kahtlus põhjustab ka Kindralipoja ja Alma Verihurma kurvad kogemused.

Kuid enamuse inimesist moodustavad need, kes käivad väärideaalide jälil, kes jumalate asemel kummarduvad ebajumalate ees. Säärane on Vahesaare Villem, kes ei suuda end lahti lüüa hukutavast armastusest viletsa kodukoha vastu. Säärane on ka Toho-oja Anton, kelle ebajumal on veel naeruväärsem Vahesaare Villemi omast: lugupidamine traditsioonist, mis nõuab, et kosjasaanil oleksid mitte painutet, vaid kõveraks kasvanud küljepuud. Sesse liiki kuuluvad oma naiivse usuga lõppeks ka Epp ja „Talupoja pojast” praost.

Siis leidub teisi, kes valivad ülesande, mis ületab jõu. On veel hirmsam, kui väike vaim hakkab mõtlema suuri mõtteid, kui inimene ainult ideedest elab, neid ealgi teostamata, märgib Hugo Raudsepp („Looming” 1928, lk. 749). Oma ülesande koorma all murduvad Taavet Soovere ja Märt Klaos.

Need pole tugevad teoinimesed, kellele Metsanurk on andnud kanda oma mõtted. Metsanurga kangelased põlevad ägedusega iseeneses. Nad on nõudlikud oma ümbruse ja ka enda vastu, kuid passiivseina nad ei suuda oma nõudeid elus teostada. Nad haavuvad kergesti, hauvad siis kättemaksu ja otsivad tasu kibedas arvustamises. Raskuspunkt viiakse sel kombel suuresti kangelast ümbritseva elu hindamisele ja ses olukorras toimunud kriitika tulemused on enamasti negatiivsed. Ühiskonna pahesid paljastatakse sihilikult ja ägedalt, midagi varjamata, midagi pehmendamata.

Ilma olulisemate muudatusteta on kandnud Metsanurga põhitüüp ühest teosest teise. Arvustus on võinud konstateerida pea iga uue kangelase puhul neid samu põhikarakterjooni. Ühest raamatust teise võime jälgida kangelase haavunud enesetunde pessimismi ja trotsliku paljastamise sappi. Meeleoluliselt üllatab ainsa erandina oma optimismiga „Punane tuul”. Aga Alma Verihurm jõuabki lõppeks selgusele, et inimese väärtus peitub siiski vast mujal kui tema ideede kasulikkuses või mittekasulikkuses ühiskonnale. Ja alateadlikult on usk inimesse kui omaette väärtusse, eesmärki, juhtinud elujõulist Almat algusest peale.

Mõtte primaarsust rõhutades on Metsanurk võinud pöörda stiilile vähem tähelepanu. Üldiselt iseloomustab Metsanurga stiili kainus ja asjalikkus, tundeelemendi vältimine. Kuid seejuures tuleb tähendada kohe, et Metsanurga stiil pole olnud kaugeltki ühtlaselt arenev ja pidevalt tõusev. Kahe kõrvuti ilmunud teose stiiliväärtus võib olla väga erinev ja vahel ka langevat joont näitav. Ei saa öelda, nagu puuduks Metsanurgal julgus moodsamaidki stiili võtteid tarvitada või oskus sõnastuse varjundeid näha ja käsitada. Üksikute väljaulatuvate palade kaudu on Metsanurk tõendanud väga tugevagi stiilitunde olemasolu. Kuid Metsanurk pole viinud oma stiilivõtteid isikupärasesse süsteemsusse ja nii mõnigi tema stiili iseloomujoon võib tunduda juhulisena. Ta on katsetanud väga mitmes laadis. Naturalistlikult-jõuliselt on kirjutet „Vahesaare Villem”, sealsamas tuleb „Orjadega” pööre kuiva traktaadistiili. „Toho-oja Antonis” on proovitud alliteratsioonide ja assonantside kõlalist mõju. Novellis „Jumalata” katsetas ta esmakordselt ekspressionistliku stiiliga. Ja novellis „Algus” on ant sellest stiilist vahest üks paremaist näidetest:

Laev vintsles lainetes kui palavikuhaige. Pildus end küljelt küljele, ajas end püsti, langes jõuetult otseti sügavusse. Hiilid undasid, murdlained mürtsusid, ookean möirgas.

Keskööl kuuldi lael kära: märguviled, kellad, hüüded, jooks ja rutt. Aaron kargas asemelt, vaarus seinte vastu, ronis treppe mööda, vinnas end üles. Vahiti pimedusse, päriti, karjuti, tõugeldi.

Laev sööstis lainetes, ja korraga paistis läänes tulede rida kui sätendav pärlikee. „Maa !” karjuti kõigis keeltes.

(Viimne päev, lk. 145.)

Metsanurga rahutu otsisklus ei võimalda teha lõplikke järeldusi ta stiilisuuna kohta. Aga vahest võib pidada ta püsivamaks saavutuseks „Punase tuule” eeskätt intellektile kõnelevat rahulik-tasakaalukat, kainet väljendusviisi.

Rohkem kui keegi teine on Metsanurk elanud kaasa aja põletavamaile küsimusile. Ta on võtnud ägedama seisukohta: arvustanud, süüdistanud, mõistnud hukka. Ja seepärast ei pääse mõõda Metsanurgast. Võib olla poolt ja võib olla vastu, kuid ei pääse mööda arvestamisest.

Viiekümne lähedale jõudnud Metsanurk andis lepitava ja optimistliku „Punase tuule”, oma parimaid saavutusi, ning on ühendanud seega kõiki rahulikus, päevakirgedest kõrgemale ulatuvas tunnustuses.

O. Urgart

Loomingust nr. 10/1929