Sugupõlvede võistlus soome kirjanduses
„TULENKANTAJAT”
Möödunud aasta on selles põlvedevahelises võistluses väliselt tähelepandav eriti sellega, et siin noorpõlv on jõudnud oma ühendava häälekandjani ja alustanud pidevat uuendusaktsiooni kõigil kultuuri väerinnul. Senise aastaalbumi asemel on hakatud välja andma üsna korralikku ja Soomes haruldaselt kena välimusega kunstilis-kirjanduslikku nädalkirja juba tuttava „Tulenkantajat” nime all, peatoimetajaks õige energiline ja sõjakas Erkki Vala ja viimasel ajal ka Olavi Paavolainen. Toimetaja iseloomule – ja võib olla ka üldse sõjakale, reklaami hindavale aja vaimule vastavalt on lehe esinemine olnud õige kärarikas (iga numbri väliskaanelgi aina mingid lööklaused jne.) ja juba sellega esile kutsunud õige terava vastasrinna pea kõigi vanade ja osalt noortegi poolt. Kuid vaevalt keegi saab salata, et ta on toonud palju uut elu ja liikumist, uusi ideid ja vorme soome seni kaunis umbsesse kirjandus-, kunsti- ja üldse kultuuriellu.
Milline on siis õieti see uue ajakirja ning tema taga seisva laia toetajaskonna iseloom? Mingi päris kindlaksfikseeritud programmiga ei vasta leht ise sellele mitte. Eht nooruslikult ta pigem toonitab äärmist vabadust, eriti kunstiliste otsingute aga ka sotsiaalse ja muu mõtlemisealal ja kaitseb seda vastu kivinenud seniseid eelarvusi. See on enne kõike loomulik noorpõlve protest ja vabadusarm üldse vastu parteide blindaažidesse eraldunud vanade sallimatust. Pärast parteilehtede tihti üsna ebaausat ja demagoogilist tõevägistust (mida muide küll Soomes tundub olevat vähem kui meil) ongi üsna rõõm näha neil lehekülgedel kõrvuti vaidlevat õige mitmesuguste vaadetega noori, keda ometi ühendab ühine tõe- ja asjaarmastus. Siin tundub juba Euroopa (eriti Saksa) noorsooliikumise nõuet avalikkuse ja ausameelsuse kui Uue-Euroopa kultuuri tähtsamate eelduste järgi. On eraldet terve osakond, hiljem isegi terve iseseisev kaasanne: „Maa hääl”, kuhu vastu võetakse täitsa vabalt kõiki, ka lehe tendentsile üsna vastukäivaid arvamuse avaldusi. Austamine muidugi ei tähenda kindlama oma ilme puudumist. Seda on väljendet siin-seal kaunis teravalt, nii et juba poliitiliseltki tavalised partei hääletorud lehte on osanud süüdistada kord fašismis ja natsionalismis, teisal jälle ebarahvusluses ja kommunismiski. Tegelikult pole ta muidugi üht ega teist, vaid näib taotlevat kõigepealt kogu rahvusliku (ja siis ka sotsiaalse) kultuuri väljaarendust võimalikult intensiivseks ja elujõuliseks. Vähemalt peatoimetaja (aga ka paljude kaastööliste) kaudu see vaim on lähtunud pärast sõda akadeemilises noorsoos erilise jõu saanud noorrahvuslikust liikumisest, mis veel praegugi lööb ägedaid lahinguid rootsluse eesõiguste vastu, ülikooli soomestamise eest, Eestile lähenemise eest jne. Aga oleks täiesti ekslik arvata „Tulekandjaid” šovinistlikeks või sotsiaalselt parempoolseiks rahvuslasiks. Just ümberpöördult – nad on viimastega vastolus veel enam kui teistega oma rohkeist vaenlasist. Ligem kontakt Euroopa vaimsete liikumistega on neil aidanud luua sel alal sünteesi, mis vähemalt intelligentsi jaoks kindlasti elujõuline. Mitte rahvuslik „laane kultuur” vaid moodne kõrgelt-tehniline, industriaalne linna kultuur seatakse ideaaliks juba esimeses numbris. „Meie oleme Euroopa! Soome on Euroopa”, kostavad hüüdsõnad. Rootsi keele ja mõju vastu võideldakse eriti seepärast, et nende asemele tuua suurrahvaste, eestkätt inglise keelt ja kultuuri mõju. Ja moodsast Läänest (kui ka Idast, Venest), ei anta mitte üksi igas numbris rohkesti kujutusi ja pilte, vaid tehakse ka hookat kihutustööd Pan-Euroopa ja patsifismi heaks (eriti viimasel alal näib olevat kokkupõrkeid uusnatsionalistliku liikumisega, mille eesotsas Y. Ruutu ajakiri „Tähystäjä” j t.).
Mis puutub sotsiaalküsimusse, siis on „Tulekandjad” iseseisva Soome haritlastikus peagu haruldased oma püüdega astuda ühendusse ka „teisel pool barrikaadi” asuva, kodusõja läbi täiesti rebestatud töölisliikumisega. Eriti sealgi parteiprillidest vabamate noorte kaudu näib see kontakt aegamööda õnnestuvat, nagu selgub mitme, osalt organiseeritudki sotsialisti sellesisulisest kaastööst (vrdl. näit. nr. 16). See on (või õigem o l i) võrdlemisi tavaline Eestis, kuid küllalt uus Soomes, seda enam, et see e i lahenda täielikku liitumist mingi parteiga ega demagoogilise lööksõnaga vaid intellekti ja ausa tahte abil püüab leida kogu ühiskonna arenguvõimalusi.
Sama sümpaatne tundub uue rühma elureformistlik suund, seegi nähtavasti ühenduses vastavate liikumistega mujal Euroopas (ja Eestiski). See on kõigepealt „aktiivse optimismi” ja uue elurõõmu, kuid distsiplineeritud elurõõmu usk, võiks öelda moderniseeritud hellenism, mis oma ilmavaate kõigepealt ehitab oma elutahtele ja juba ette nurka heidab kõik pessimistlikud teooriasepitsused elu mõttetusest. Ka vastava uue religiooni (või kristluse uue mõistmise) üle vaieldakse ajakirja veergudel juba siin-seal, liginedes siingi üleilmseile pürgimustele kitsaist dogmadest ja konfessioonidest vaba religioossuse poole.
Nende põhiseisukohtadele vastavalt, kõigepealt värsket ja jõulist otsides, näib arenevat ka „Tulenkantajate” kirjanduse, kunsti ja teatri arvustus, kuigi seda ei saa iseloomustada mingi üldise -ismiga. Erilist huvi näikse tuntavat kodumaise filmi vastu, samuti leidub artikleid moodsast muusikast ja tantsust ning aegajalt tehakse rünnakuid nagu kord ja kohus eri kultuurialade riikliku toetuse suurenduseks, (tuues muu seas näiteid, et Eesti kultuurikapital toetab eesti kujutavat kunsti seitse korda heldemalt kui proportsionaalselt Soomes!).
Nii on siis „Tulekandjais” vähemalt puudutet ja seega avalikult vaidlusaluseks tõstetud õige rohkesti suuri ja põhjani küünivaid kultuuriküsimusi uueaegses ja arengukohases vaimus, kuigi nende käsitlus ise veel on võrdlemisi pealiskaudne ja kuigi mõni teatraalne žest paiguti jätab liiga ameerikalise ja – naiivi mulje. Arvestades toimetajate energiat (juba on käima pandud ka „Tulekandjate” ühing, avatud isegi oma kohvik jne.) ja nende taga olevaid jõude, võime vist küll loota, et aegapidi mehinedes see valitud suund õige viljastavalt mõjub soome kultuuriellu. Ja ehk viib ka suuremaile positiivseile kunstisaavutustele kui on seda nüüdses lehes avaldet, enamasti kaunis tühised näited.
Ajakirjandune- ja kultuuriküsimustega tutvustavast „aktiivsest kriitikast” tuleks mainida eraldi veel Olavi Paavo1aise iseseisvalt väljaantud suurt esseede kogu „Nykyaikaa etsi mässa” (Nüüdisaega otsimas). Mõned neist on ilmunud ka „Tulenkantajais” ning viimase vaimu kohta öeldu käib peajoontes ka selle raamatu kohta. See on kõigepealt ülevaadete raamat moodsaist kirjanduse ja kunsti nähtustest, põimitud reisikirjeldustega Pariisist, Nizzast ja mujalt. Siin kõneldakse kõigist viimaste aastakümnete moekarjetest, dadast ja Majakovskist, Pariisi sillaalustest ja vene kihutusplakateist, ameerika neegritantsudest ja revüüdest, uuest Hellasest – ja Josephine Baker’ist, uueaegse alastuse arengust, prantsuse cocktailidest, hispaania autodest, sakslaste kehakultuurist jne. jne. Ühe sõnaga see on uudustjanuneva ja ihaleva noormehe rõõmus kihutus läbi kogu käesoleva maailma kõige silmapaistvamate uudsusväärtuste – ja veidruste. Tõsi küll – see sünnib ilma suurema kriitikata nende kahe eralduseks (või kes suudakski seda?) kuid ometi elavalt, rikkaliku kirjanduse tundmisega ja hookalt. Ning tulemus: see on paremaid esseekogusid, mis Soomes üldse ilmunud, õige mõtterikas ja loetav, mida veel suurendab haruldaselt rohke ja hea pildimaterjal. On arusaadav, et see teos muidu nii vähemoodsal soome kirjandusturul sünnitas teatavat sensatsiooni ja kevadel ilmund esimesele trükile kuulukse järgnenud juba teine. Ka teoses valitsev elavat liikumist, tehnilist kultuuri, tantsu ja sporti ihalev elurõõmus ja hookas vaim ei näi olevat sobimatu maailma parimale spordirahvale – kuigi kuulub ka süüdistusi (ja osalt õigustetuid) autori liigsest pinnapealsusest ja liiga kergest sümpatiseerimisest suurlinna ööelule.
Kokkuvõttes: Soome noorpõlve rünnaku ülesanne näib olevat kõigepealt tasa teha senist mahajäämist kaasaja Euroopa uutest vooludest ega ole seepärast mitte väga palju uudist pakkuv meile, kes mõneski suhtes oleme siin Soomest ees. Aga ta sümpaatne, aja suurte ideede meiegi oludele lähedane, sünteetiline ühendus, ta nooruslik hoog ja optimistlik, uusidealistlik elusuhe tohiks olla meilegi mitte üksi huvitav vaid ka eeskuju andev.
Aug. Anni
Kirjanduslikust Orbiidist nr. 2/1930
