Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1. 

Täna ei ole maailma rahvad enam teravalt eraldatud, nagu enne, – ja seda nimelt teaduste, tehnika suurte ning imesteldavate saavutuste põhjal kõigil aladel. Nii ka maailma rahvad ei ole enam elus, olus, mõtlemises, oma koguarengus piiratud iseenesega, nagu muiste. Inimmõte iseienesest on saanud täna suureks, neutraalseks jõuks. Inimmõte on manifesteerunud, on saanud lihaks, teostunud kujuks ja valitseb selle läbi paratamatult kogu maailma. Sellel kehastunud mõttel on tsivilisat­siooni, tolle ikka enam laiutava, ikka võimsamini ümber haarava suure vahemehe pale. Võib öelda, tänasel maailmal pole olemas, vastandiks eelmisele, üksi oma elav hing, vaid ta on saanud enesele ka intellekti, ta mõtleb, ta on saanud targaks ja praktiliseks, väga kaineks, ta on oma vaatepiiride laienemise läbi muutunud kalgimaks ja jahedamaks.

Kogu Euroopa on muutunud saatusüksuseks, kus pole võidetuid ega võitjaid, kogu kultuurilm on tihenemas mingiks mõtteliiduks. Ja sa­muti, kui on olemas tehniliseit, tsivilisatoorselt, poliitiliselt (koigi näi­vate lahkhelide ja tülide kõrval) inimmõtte maailmsus, niisama korres­pondeerivad – juba ammusest ajast, esimeste mugavamate liiklemisvahendite tekkimisest saadik – ka rahvaste hingelised elemendid vas­tamisi. Viimaste väljenduseks on kunstid. Meie teame siin tähtsatest seostest, vaheldusmõjutustest, vastandikest laenest ja mõjukondadest. Tänapäev aga, nagu ei kunagi varem, on pind valmistatud kõikide idee­liste väärtuste segunemisele. Õieti on viimaste kohale astunud prakti­lise mõtte diktatuur, mis endistel aegadel ei leidnud niipalju võimalusi ega vahendeid väljendamiseks ja arenemiseks.

Meid huvitab siin eeskätt küsimus, kuivõrra kõikide rahvaste nüüdismaailm on seotud nende kirjandustega, kas ta üldse veel on nen­dega seotud. Kas maailma situatsioon peegeldub kirjandustes ja kui­das? See on võib-olla ainuke seisukoht, millelt kirjanduse probleemile täna üldse veel viljakalt võib läheneda. Ühtlasi seisukoht, millelt see lähtuma peab. Teised lähtekohad tulevad jätta ajaloolisele ning for­maalsele uurimisele, puhtale kirjandusteadusele ja muile registreerimisaladele. See lähtekoht on aga ka ainus objektiivselt huvitav sellepärast, et see, mida nimetasin „maailma situatsiooniks”, on meie eneste problemaatiline olevik.

Kirjandusliku seisukorra lähemal vaatlusel võidakse tõdeda, et maailma nüüdistõelikkus on üldse kunsti fenomeniga seotud veel ai­nult õige nõrgalt. See on saanud veendumuseks nii üksikisikuile kui ka terveile mõttevooludele. Kunst olevat õieti liigne.

Ja tõesti, näib peaaegu, et see nii ongi. Nagu ei oleks enam tarvi­dust ta järel. Sport, rekordid, kinotähed, „iludusvõistlused” valitsevad maailma. Ning järjest edenevad leiutised. See, mis veel oleleb kuns­tina, seisab osalt – läbiimbunud ja läbipõimunud aja vaimuga – selle aja teenistuses (nii: suur osa vene ja ameerika kunstist ümardab kutseliselt valitsevat intellektuaalset aja vaimu), osalt see veab enam või vähem narmale kulunud elupäevi, osalt see purskab esile üksikuis isikuis, kelle aus püüdmine peab aga nurjuma nende kunstiliste ideaalide erandlik­kuses, üksinduses.

Wilhelm Worringer on koguni väljendanud mõtet, et kunst teatud mõttes üldse enam ei eksisteeri. Kunst ei olevat absoluutselt enam vajaduslik tegur elavas rahvatervikus. Nii näiteks väärtuslikke uusimaid maale riputatakse ainult veel kunstigaleriidesse, ühe Rodin’i kujud pai­gutatakse juba automaatselt muuseumitesse, avalikkude platside ja uulitsate asemel. Säilinud olevat vaid arhitektuur. Et aga kõikide ole­masolevate energiate hulgas – nii järeldab Worringer – rahvaterviku organismis üks energiatest peaaegu psüühhilis-anatoomilise vajaduslikkusega on just kunsti element, siis see kunsti element peab varja­tud kujul siiski veel kuski olelema. Worringer näeb seda spetsiifilist jõuhulka tänapäev avalduvat isesuguses vormis. Spengleri Õhtumaa loojak näit. on niisugune kunstiteos, hoolimata sellest, kas ta väited ja tulemused on teadusliku maksvusega või mitte. See on omapärane liik, on mõttekunstiteos, milles vaim teeb iseennast kunstiteoseks suure­päraselt nägemuslikul viisil, omaenese elementide abil. Selletaolises kujunduses Worringer õigustabki nüüdiskunsti.

See võib-olla on õige, võib-olla ka mitte. Kuigi tõepoolest kunst ei seisa enam nõnda keset elu, kui näiteks keskajal, siiski veel kirjuta­takse raamatuid. Täna koguni suuremal arvul, kui enne. Küll kõneleb siin kaasa mõni negatiivnegi põhjus, nimelt alaväärtuslikkude kirja­meeste ja -naiste harukordne eneseteadvus ning trükipressi hooldajate vastutustundetu, läbematu (peaaegu kirjutaks esitäheks h) spekulat­sioon, mis on astunud vanade ideelisemate kirjastustraditsioonide ase­mele. Kuid nende ebaviisakate raamatusünni põhjuste kõrval peab olema ka teisi. Sest kõigest hoolimata ilmub kirjandusturule aegajalt mingi jonnaka järjekindlusega ikka uuesti ka üllatavaid väärtteoseid. Raamatuid ja ridu, millest ei saa mööduda ka kõige huvipuuduse man. Ja sellel tõsiasjal peab olema oma viisakas põhjus.

Võitlus kirjanduse säilitamise eest on tänapäev eriti raske ning rahuldust toov. Raske ja rahuldust toov sellepärast, et me alles hak­kame taipama omaenese olukorda: maailma uut intellektualiteeti.

Ning on aina loomulik, et pärastsõja rahvaste hulgas peaksid tu­leviku jaoks viljaka tee leidma just need rahvad, kes on kõige enam erkvel ja pingul, ühtlasi produktiivsemad nii tsivilisatoorselt-tehniliselt kui poliitiliselt. Nendelt üksi võib (esialgu!) oodata uusi, tähtsaid sig­naale ka kirjandusele, jah, meiegi kirjandusele.

2.

Tänases Häda-Eestis elame seda kõike läbi teravalt ja eriti nahalähedalt: vaikset heitlust kirjanduse säilitamise, kirjanduse päästmise eest. Ma ei usu, et asjaosalised ringkonnad õieti aimavadki, kui tõsine on sel alal seisukord. Ning hoopis kõrvale vaadates kultuurkapitali pesukojast. Sama kurb kui viimase „areng”, on ju ka meie kirjanduse enese kõhnade olude objektiivne üldseis.

Peekonirinne ründab juba eesti ülikooligi, kirjandusest kõnele­mata. Kes tahab veel jääda eesti rahva kirjanikuks, see peab kastma oma sule uude tinti. Meie lüürika täielikku vaibumist ei jõuta ära oodata, sest, kuigi vajame grammofonimuusikat, naljatilku ja veeklosette, – lüürikat pole nüüdsel iseseisvusajal kellelgi vaja. Meie vä­hesed luuletajad (tunnustagem: meil on neid vaid mõni üksik) on tau­nitud värsilisele eneserahuldusele. Meie kirjandusteadlased registreeri­vad midagi ametipoolest seminari kaante vahel. Seltskond vajab iluduskuningannasid, sarjade viisi, mõõdu järel ja konfektsioonis, import- ja eksportkaubana. Vaja käia mingisugustki „teed ilule ja jõule” ajal, kus aetakse tüütavat joru „kokkutõmbamisest”. Kokkutõmbamist en­nast alustatakse kõige ülearusemast asjast: eesti kultuurist ja eesti ha­ridusest. Silmamoonutuseks lokkab omamoodi kirjanduslik looming. Igaks sesongiks manatakse munadest loodusimesid. Arvustus hüpleb nende ümber ja teeb soomust iga kirjandusliku vastutuleja pealt. Vä­hesed väärtkirjanikud vaikivad väärtteostest, sest nad ei salli üksteist elamas. Ajakirjanduses aurab kerge ja kergemeelne kirjanduslik kildkonnavaim, kirjastustes arvestatakse kirjandust arvelaual, ikka sageda­mini rikuvad frivoolselt õhku igavikuvõõrad ning täitsa liigsed olevused.

Kui saame rahulikult analüüsida üldkriisi põhjusi ja arvatavaid tulemusi, kui võime teadlase külma huviga jääda ootama uut ajastut maailmakirjandusajaloos ja kaaluda „küsimusi” kuivas mõtteahelas, siis paratamatult muutub meie asend ja toongi, niipea kui jõuame meie oma kirjandusproblemaatika juure.

Siin pole enam ruumi rahule ja äraootamisele. Siin süda ajab lõhki arutluse lausedki, sest meie soov ja saatus kutsub kaasatundmisele ja kaasaminekule. Ainult kõnelda, ainult võidelda ei saa ju neis asjus, nagu ei saa kõnelda elust enesest.

Vanemal kirjandusgeneratsioonil oli omane vaadelda ja ironisee­rida koike – vormi vinklist. Nad on – oma teostes – harmoonilised stiilimeistrid. Keeletrapetsil nad on saatnud korda austustäratavard ja ületamatuid tegusid – ütlen seda lugupidamise, mitte halvaks­panuga.

Stiiliornament on olnud nende väljendiks, vormiandmine – nende kutseks, pritslev esprii – nende otsitavaimaks vooruseks. Praegune seis on teistsugune: aine kipub vormi hävitama. Surm ja elu, armastus ja nälg ei taha enam olla paljad kirjanduslikud motiivid, vaid vastus kirjaniku suust; elav hingus ilmaideede voolus. Disharmoonilikkuse häda (mõnikord sekka küll ka vähem väärikad põhjused) sunnib suid karjuma kadu vormile, nõuab esteetilise elutunde ellimineerimast kirjandusest.

See ei ole nende kirjanikkude leiutis, keda me – mitte just õn­nelikult – oleme harjunud nimetama noorkirjanikeks. Ei, see on paratamata aja tendents, millele peavad alistuma nii tänased „noorurid”, kui ka „keskurid” ja „vanurid”.

Tänasel kirjandusel ei ole stiili, nagu ei ole stiili elul. Eesti rahva renessanssajastu on lõpule jõudnud ja sellele järgnenud surutise tankisõidu ajal üle maa on kirjanikkonnal jäänud üks kohustus: hammas­tega kinni pidada inimlikkuse kaevikuid. Siit järgneb paratamatult meiegi noore kirjanduse vabameelsus vormikusimustes, „imperialism” eluküsimustes: tuleb taas leiutada stiiliparketil kaduma läkid ini­mene.

Meie tipuline kirjanduskultuur tardub kohvikuklatši, olümpluse ja menuküttimise vahel. Alt kipub kirjandust vallutama kirjanduslik asunik oma pisiideaalidega igaveselt popsliku nimel, mis nüüd purjetab meeleldi ka „eluläheduse” lipu all. Meie aga vajame luthereid, kes hingetugevuse rusikaga lööksid vastu kirjanduse „suure toa” lauda. Iga eesti sulemehe kohustus on hakata ajastu nägematu ecclesia militans’i liikmeks ja lunastamiatult jääda seks lõpuni.

Eesti kirjandust on vaja kaitsta nii üles poole, kirjandusbürokratismi, kui ka alla poole, kirjandusplebeiluse vastu. On tarvis võidelda iga õlekõrre eest, et väikseimas sõdida ennast suureks. Sest meie kõik vajame ümberkasvatust uue eetose poole. Meie vajame sõdurlikku suh­tumist probleemidesse ja sõnadessegi. Selles mõttes ootan meie kirjan­duslikult järelkasvult ainult vaimusõdureid. Aga samal ajal mitte kir­janduse labastajaid ja allaviijaid.

Kandes eneses senise eesti kultuuri tervikut (olles seega ka este­tismi suhtes mitte neitsilikud), tahame viljelda ajast tingutuimat kunsti selle teenistuses, mis oti ajas üllaimat. Ärgu samastatagu seda praegu moesoleva (segase ja kahtlase) „eluläheduse” nõudega, mis nende ridade kirjutajale paraku ei saa olla mingiks ideaa­liks. Peetagu meeles, et meie elu ei ole mitte ainult (füüsiline või vaimline) olevik. Meie ei ehita hiinamüüri oma valla ümber, et saada nii kummalisel viisil „elule lähemale”. Meie elu on – kosmos, raamatud, probleemid, teadus, kogu meie ajatervik – kõik see on meie elu. Soovib keegi piirata oma elu metsanurgaga – võtame tolerantselt teadmiseks, ent ei luba tal meie elumahtu kunstlikult vähendada.

Meil pole vaja mingit retsepti: ei toda „elulähedust” ega „elujaa­tavat elusuhtumust”. Igaüks meist võib jääda seks, mis ta on, iseene[1] seks. Meie kirjaniku ainus raison d’être on ses, et ta on vaimusõdur. Vaimusõduris on läbi põimunud üliinimeselik tants kettides (Nietzsche) ja kõige tavalisem kõlbline korralikkus. Meie väikerah­vas, kes oma loomulikkude piiride tõttu võib-õlla Veel kaua ei anna luulegeeniust Euroopa mõõtudes, viljelgu oma kirjanduses eetilist gee­niust. Seda me võime nõuda oma kirjanduselt. Kirjandus ei ole ei dessertlusikas ega hambaork, vaid ta on elu (ning mitte ainult Rääma aleviku) peegel, speculum mundi.   Eesti kirjaniku ülesanne on enne kõike, elades sulest suhu, elada ise vaimse margi all tõelist elu ja seda „tõelist” siis kujundada, et see elaks ka teistes. Vähem flirti, enne kas või kompromisse eluga paremale ja pahemale, kui vaid kirjandus­likku musta maagiat tühjas ruumis.

Jäädes iseenesteks, saagem tõelisteks rahva koolmeistriteks, amet­nikeks, insenereks, rahvasaadikuiks, pappideks või vabrikutöölisteks, kuid ärgem saagem uuteks vask- või kipskujudeks meie keskesteetika arsenaalis.

Loogem uut tõsidust, uut väärikust eesti kirjandusse, kartmata sentimentaalsuse või pateetilikkuse etteheidet.

Saagem ka uues mõttes sügavalt kasvatavaiks ja lubagem end võr­relda Arveliuse, Willmanni, Holtzi ja teiste meie eelkirjanduse kool­meistritega.

Tean, kui hädaohtlik on see tee.  Tean, et surematu špiiss võib nii saada valituks meie kirjanduse presidendiks ja võib tekkida igatsetud vaimse kõrguste õhu asemel väikekodanlise toa „odööritud” pesulõhn. Tean, kuid ei ole midagi parata. Eetilisuse ja humaansuse golfivool peab suubuma me kirjandusse.

See eetilisus ja humaansus ei tohi aga jääda taas kirjanduslikuks plakatiks, vaid peab saama meie kirjanikkude vahendituks temperamen­diks, peab ühtuma kirjanikkude südametuksega. Muidu võrduksime au­toga, mis ainult suitsu ajab, aga kedagi ei vea.

Selle üldsuuna teostust ei julge ma piirata ei ühegi „i s m i” löök­sõnaga. Ma ootan vaid, et eesti kirjandus ärkaks ellu. Meie kirjandus suurelt osalt ei ela ju üldse veel, ta vaid funktsioneerib. Peab püüdma sinna poole, et vähemalt meie haritlaskond elaks vaimse tähe all tõe­list elu.

Kui praegu pealetungiv põlv suudaks läbi viia selle reformat­siooni, siis ta ajaloo arvetegemisel jääb suure juti alla aja saldona. Kas ta seda suudab, seda ma ei julge ennustada. Mu isiklik pessimism ja selle põlve objektiivsed eeldedki ei luba oodata oma generatsioonilt liiga palju. On ju see esimene nüüdiseesti põlv nii ebasoodsa elusaatu­sega; vist õigusega nimetasin teda korra (Olion nr. 10- 1930) „petetud generatsiooniks”.

Kauge olgu meist aga mõte eesti kirjandusproblemaatikas arvet pidada boheemlusargoost laenatud mõistelise vahetusrahaga: noorur, vanur, keskur… Nagu pole mingi teene olla vana, nii pole ka mingi teene olla noor, teenekas ja kohustuslik aga on olla tõeliselt ja sii­ralt inimlik – iga toll, iga veretilk, iga ergurakuke. Sest mitte ka­lendri alusel me ei hinda „generatsiooni”, vaid ta vaimse pale, ta sü­dame tukse järele.

Prahas, 1930                                                Vilmar Adams

Loomingust nr. 5/1931