Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Dec

Kriitika

 

    

„···· lööge surnuks koer,

sest see on retsensent!”

     

kl.JPGui selle salmi on luuletanud maailmakirjanduse koloss nii üleoleva kurja huumoriga, siis on tal selleks olnud ka põhjust. Meil jälle on põhjust karta, et leidub nii mõn­dagi meie arvustajate kasvavas peres, kes näeb selles paa­ris reas toorust, sõimu, üleskutset pogrommiks arvusta­jate seas. Eriti kui mitte teada ei ole autori vaikima ja järele mõtlema sundiv nimi.

Teadja muidugi muigab ja tunneb lõbu sellest, kuidas vanameist­ril kargas kord hing täis nende hulkade üli- ja ninatarkade pärast, kes võtavad ette kunstiteose nagu mõni botaanik ilusa lille, zooloog lib­lika, lahkavad kauni loodusnähtuse üksikuteks osadeks, kisuvad välja värviõrnad lehed, sametläikega tiivad, vahivad luubiga sisikonda ja purustuvad jätk-jätkult kogu särava ja hiilgava organismi, nõnda et järele jääb vaid armetu ja inetu haletsemisväärne sodi.

Teadja muigab ja mõistab, et vanameister nõuab kunstile hoopis teistsugust hindamisviisi.

Mitte ühtegi kunstiliiki ei arvustata nõnda palju nagu kirjandust, mitte kusagil pole nii arvurikkalt kutsumata kritikastreid, mitte ühelgi kunstialal pole nii palju kaasarääkijaid.

Sel aga on omad põhjused.

Kuna maalikunst ja skulptuur, muusika, näitekunst ning arhitek­tuur pole koolides õppeaineteks, kirjanduse najal aga toimub suur osa õppetööst, siis ongi kirjandus algkoolist saadik peaaegu alfaks oma õpitavate salmidega ja proosalõigetega, omegaks aga kooli lõpu poole oma kirjanduslikkude võistlustega, kooliajakirjadega ning noorsoolehtedega. Maalikunst sellevastu tõmbab enesele hoopis väiksema osa kooli tähelepanust, niisama nagu muusikagi, kuna teised kunstid ei kuulugi tunniplaani alla.

Kui näha kunstis inimsoo kõige aristokraatsemat avaldust, siis demokratiseerub ta kirjanduse näol kõige rohkem, tungib literatuuri vormidena ja tulemusena kõige laiemale rahva sekka ja täidab seega kunsti ülesannet. Et ta seejuures aga lahjeneb, vesistub ja banaliseerub, see on paratamatu.

Õieti on see üteldud ebatäpselt. Kunst ise jääb alati endiseks jõuallikana, tema valgus- ja helilained vaid murduvad või kahvatuvad selle järele, kui eemale nad satuvad lähtekohast.

Kui võtame vaatluse alla kunsti ühe ala, nimelt kirjanduse, aeg­ajalt vaid võrdluseks appi tõmmates teisi kunste, siis peame silmas nimelt seda väga suurt ulatust, mida haaravad enese alla kirjandus­likud nähtused alates primitiivsusest, algelisest harrastusest kuni kunsti tippsaavutusteni. Vahemaa on väga suur ja sel vahemaal sünnib ja toimub õige palju üksteisest väärtuselt erinevat, sest on ju selge, et alg- või keskkooli õpilase harrastused sel alal, olgu nad nüüd loovad või vastuvõtvad, oma nõudeilt ja maitseilt on väga kaugel sellest, mida taotleb kõrgem kirjandus. Võrdne sellele on ka laiemate hulkade suhtumine kirjandusele, kuni alles aegamööda hakkab tõusma tase, ikka eraldades kirjanikke ja lugejaskonda järk-järgult kõrgemaisse, mida kõrgemale, seda võimsamaisse gruppidesse.

Sel suurel vahemaal, millel käib selektsiooniprotsess, areneb ka kriitika. Ja seegi on olemas tärkava kirjanduse juures oma kõige alge­lisemal kujul, kus otsustab vaid subjektiivne meeldimise tunne, kus üteldakse vaid, et see on kena ja seda maksab lugeda. Diferentseeru­mine toimub alles arenenud kirjandusega, arvustajate nõuded kasva­vad, ühtlasi ka nõuded arvustajate suhtes. Ning meie võime rahul­oluga tähele panna kirjanduse taseme tõusuga üha subtiilsemaks are­nevat arvustust.

Kriitika on õieti anne omaette. Kui see talent võib toetuda tead­mistele ja võimistele, siis võrdub ta loova kunstniku resp. kirjaniku jaoks püstitava vormeliga: anne + teadmised + võimine.

Kriitiline meel aga paistab haruldasem olevat nõnda-ütelda väljen­dusviisina, arvustuse sõnastusena, sest kriitikuid on alati vähem kui kunstnikke.

Muidu on kunstnikud ja kirjanikud ise kõige paremad arvustajad omal alal, isegi sel korral, kui neil puudub igasugune anne sõnastami­seks, kuna kunstianne võimaldab teose väärtuse või – andekuse seda vaistlikku tajumist, mis on kunstimeele tunnuseks. Näiteks olgu Koort, kellelt me kunagi ei võinud oodata mõnda kriitilis-teoreetilist arutlemist, kes aga Viiraldi suhtes lakooniliselt võis ütelda: „Viiraldist saab kange mees.” Meie skulptoreist või maalijaist ei või meie loota kriitilis-esteetilisi arvustusi, samuti vähe meie näitlejaist, olgugi nende hindamisvõime kunsti ning andekuse suhtes tugev küllalt.

Kirjanikku, kel on tugev anne, suuri teadmisi ja ka palju töö­võimet, võime lugeda eliidi sekka, ideaalile kõige lähemate hulka. Need kolm tegurit annavad näiteks ühe Lessingi, kes on suur näite­kirjanik, ühtlasi üks suuremaid kriitikuid üldse, need tegurid võimal­davad suurkuju Shakespeare’i, kusjuures hoopis tähtsuseta on, kas ta oma võimisi oleks rakendanud ka romaani või novelli ning arvustuse alale – sellest on küllalt, et meie neid kasutamata jäänud võimeid eeldame. Ja meie ei hakka juurdlemagi, kas näiteks Brandes tegelikult oleks rakendada tahtnud oma annet neile kunstiharudele, milledele ta oli kriitikuks ja suunanäitajaks.

Võttes kolme tegurit, annet, teadmisi ja võimist, leiame kirjaniku ja kriitiku juures, et nende tegurite suhtelised suurused   ei  tarvitse olla võrdsed. Meie näeme sageli, et võrdlemisi keskmine andekus kompenseerub teadmiste ja töövõime kaudu. Niisama võime tähele panna, kuidas isegi suur andekus ei vii mingile tulemusele, kui puu­dub töövõime ja teadmised. Ja jälle teadmised ühes töövõimega üsna väikese andekuse juures annavad nigelaid ja kuivi saavutusi, ning siit algavadki need arvustajate tüübid, kes loovinimeses äratavad paha­meelt, mis võib tõusta selle artikli alguses mainitud salmini: lööge surnuks koer, sest see on retsensent. Sest elav kunst, looming on ääsilõkkega, vihkab kõige rohkem kuivust, olgugi ta rajatud ka kõige täpsemale teaduslikkusele.

Et see tüüp meil kõvasti on arenemas, pahandab ja segab, see on paratamatu; ta häirib aga siiski vähem kui kõige algastmelisem kriitik, kel pole teadmisi, võimisi, andekusest rääkimata, kes aga siiski aegajalt esineb siin või sääl trükitud veergudega. Kuid ka selle esinemine on tingitud meie lühikese kirjandusliku mineviku kaudu, mil pole traditsiooni. Ja kuna traditsioonita pole mõeldav mingi kultuur, siis on loomulikud ka üsna kultuurivastased nähted omakul­tuuri aladel, vastandeiks teistele, kes võõraste traditsioonide ja kul­tuuride kaudu on ette valmistatud kriitilistele harrastustele.

Kes tunneb meie ajakirjanduslikke olusid, see teab, kui palju muret võib tekitada lehtede ja ajakirjade juures arvustuslik külg. Aja­lehe representatiivne prestiiž nõuab kõigi alade käsitlemist, niisiis ka kunstiarvustust, olgu see nüüd kirjanduse, maalikunsti, skulptuuri, instrumentaalmuusika, laulu, tantsu või näitekunsti kohta. Et siia igale alale saada oma spetsialisti, sellele pole mõteldagi. Otsitakse, palutakse, kuni keegi leitakse. Ja sel viisil tekib retsensente, kes ei vasta, vähemalt mitte kõikidel mainitud aladel, kaugeltki mitte nõue­tele andekuse, teadmiste ja võimete suhtes.

On hea, kui leitakse isikuid, kes on varustatud mõningate tead­mistega. Ja siin on seda õieti alles õppijad, olgu nad muusika- või kunstikoolidest või ülikoolist, kus teoreetilised teadmised alles peavad looma mingi aluse pärastiseks kunsti mõistmiseks. Kui aga rakenda­takse seda kuiva teoreetilist alust kriitikaks eneseks, siis on loomulik, et kõik need kirjutused on nii raskelt seeditavad ja ei ütle õieti mitte kui midagi. Ja kuna siin on peamiselt juttu kirjandusest, siis meenu­tavad need õpilastetööd endisi aegu, kus gümnaasiumis juba üsna vara­kult samuti tehti kirjanduspalade analüüsi, lahati üksikosad ja registreeriti korralikult, mis muidugi oli väga huvitav, millele aga mitte keegi ei oleks tihanud anda kriitika nimetust. Nagu ka ülikooli anatoomikumis keegi ei nimetaks arvustuseks, kui üliõpilane teeb näi­teks põlve preparaadi, ära märkides kõik musklid, kõõlused, sooned ja histoloogilised tunnused. Seda on tal vaid aluseks vaja, et mõista kogu inimese organismi, nii nagu filosoofia teaduskonna üliõpilasel vaja läheb analüüsi, et mõista kirjandusprotsessi elementaarseid alu­seid ja koe tekkimist.

Sellest retsensentide liigist aga võib kasvada kriitikuid, eeldades muidugi andekust, mingit kongeniaalsust andekale kirjanikule. Pahem aga on võhikutega, kes mingisuguste raskete eksiarvamuste pärast on hakanud tegelema kirjandusega. Selle harrastuse põhjusi on mit­meid:  teatav õnnetu armastus kunsti ja kirjanduse vastu, tahe kuu­luda nimbusega ümbritsetud loovinimeste lähedusesse, lihtne kutse­valik, nagu valitakse tegevusalasid isegi ülikoolis, ilma et tuntaks seesmist kutset või erilist huvigi, siis edasi kirjastuste vajadus publit­sistide järele, kes tutvustaks kirjaniku toodanguga kas või tavaliste „pesusedelite” kaudu. Ja kui meie mitte ei taha tõmmata liiga kitsaid piire ja kui me kaasa arvame ka hindajaid, kes kunagi pole sõnagi kirjutanud ei kirjanikuna ega kriitikuna, isegi mitte ajakirjanikuna, kuid siiski esinevad kirjanduslikkudes žüriides ja auhinnatoimkondades, siis saame õige mitmekesise tegelaste hulga, moodustava kõik järgud kõige primitiivsemast kuni pärisarvustuseni sel suurel vahemaal, mil­lel areneb meie kirjandus. Nii ongi võimalik, et kirjanduslikke hin­nanguid võib jagada sõjaväelasest komisjoniliige näiteks Metsanurga Kutsutud ja seatud kohta, ette tuues vaid ühtainsat ja kunsti seisu­kohalt üldse mitte olulist külge, nimelt et teos võivat tekitada paha­meelt või eksiarvamusi. See on niisama hea, nagu oletatav katse mõne kirjaniku poolt kõnelda ballistikas kaasa ainult mürtsu ja suitsu kui ainsa kaaluva tunnuse pärast.

Siin seda hindajakarjääri teeb võimalikuks teatav inerts: kui tea­takse, et isik on olnud aastaid otsa kultuurnõukogus, eks ta siis ka ole kompetentne. Ei küsita, millistel põhimõttelistel eksitustel üldse on saadud sinna nõukokku. Niisama inertsi mõjul pannakse ametisse või tööle neid, kes pidevalt on kirjutanud, kuigi asjatundlikkus on vaid hüpoteetiline. Mõne aja järele gradueeritakse isik kirjastuse poolt kirjandusteadlaseks ja see nimetus kandub edasi ajakirjanduse kaudu ning on edasise karjääri baasiks.

Kvalifikatsiooni kunstikriitikaks andis mõne aastakümne eest asjaolu, et arsti ooteruumis oli muu lugemismaterjali hulgas ka kaks vihku Kunst für Alle. Ei ole õieti praegu mitte palju teisiti, kui pee­takse suure raamatukogu omanikku kirjanduse tundjaks. Selliste mõttekäikude järele võiksime pidada markidekorjajaid kas postide peavalitsuse ülemaiks või tähtsaiks geograafideks, kõnelemata sellest, missugused kapatsiteedid võiksid olla finantsalal numismaatikud.

Muidugi mõista on kõigil arvustajail, olgu nad nüüd kutsutud ja seatud või mitte, ikkagi oma kõlapind ja kuulajaskond. Sest kogu lugev publik jaguneb ju ka liikidesse ja pooldab selle järele, kuidas on tema maitse ja millisel arenguastmel ta on lektüüri suhtes, arvustaja väiteid. Vältimatu seejuures on siis ka, et suurem hulk lugejaskon­nast ühes oma kriitikutega peab kirjanduslikuks non pius ultraks Met­sanurga Ümera jõge, kuna vähemus on nii eemal ja teisel tasemel, et vastupidiselt ütleb ennast vaevaga raamatust läbi purema pidavat, ja seda kohusetunde pärast, nagu mõnigi emakeele õpetaja seda peab soovitama  ex officio.

Tõuke kõigile neile ridadele andis mulle retsensioon, mis ilmus mõni aeg tagasi ühes ajalehes ja milles võetakse vaatluse alla läinud aastate romaanid. Enne kui ma hakkan tsiteerima neid arvustusi iga üksiku kohta, juhin ma tähelepanu ühele iseloomulikule tunnusele sellesarnaste kriitikate juures, nimelt vigade otsimisele. See vigade otsimine on hoopis võõras pärisarvustusele, kus minnakse otsima olu­list, teose hõngu, tema kunstilist külge esmajoones, tema loomingulõket.

Nii siis tsiteerin:

„M. Metsanurga romaan Kutsutud ja seatud on ainestikult ja sisundilt vägagi huvitav ja haarav. Oma aine uudsuse ja sisu jõulisuse tõttu mõjub see värskelt ja kaasakiskuvalt. Eriti on romaanis tegelaskond, ideestik, problee­mistik ja meeleolustik osavasti disponeeritud. Peategelane Harald Päivil, risti­usu ja ristikiriku ning elu ja olu polaarsuse idee ning teisedki ideed, peatege­lase kokkupõrge elutõega ja teose ründamismeelne meeleolu paeluvad lugejat kohe esimesest hetkest peale ning sünnitavad temas pingelise elamuse. Romaan muutub lugejale seda enam veel ligidaseks, et see on päeviku kujul kirjutatud.

Kuid nii õnnestunud kui on romaani sisundiline koostis, ei ole seda mitte kujundiline külg. Kompositsioon oma lõtvusega ja sõnastus oma viimistlema­tusega on teose nõrgemaid põhiosiseid.”

Siin tekib kohe rida küsimusi. Kas aine uudsus ja jõulisus tingi­mata peavad mõjuma värskelt ja kaasakiskuvalt? Aine uudsus ei aita midagi värskuse suhtes, kui ei käsitelda sellist ainet värskelt, osavasti disponeeritud ideestik, tegelaskond, probleemistik ja meeleolustik ühes värskusega ja kaasakiskuvusega peaks tagama täieliku õnnestu­mise, sest kui veel juurde tuleb lugeja pingeline elamus, siis ei tea enam rohkem soovida. See on täielikult laitmata teos. Ja muutuvat lugejale veel rohkem ligidaseks sellepärast, et see on päeviku vormil kirjutatud.

Hm! Päeviku vormis kirjutatud raamatud on tavaliselt need kõige igavamad. Peab olema suur kunstnik, kes päevikut oskab kirju­tada haaravaks teoseks.

Nii siis oleks raamat eelpool tsiteeritud omaduste järele tõepoo­lest väga kõrge klass, kui ei puuduks midagi väga olulist: kujundi­line külg. Kompositsioon oma lõtvusega ja sõnastus oma viimistle­matusega olevat raamatu „nõrgemaid põhiosiseid”.

Aga kas see pole õieti mitte kõige kardinaalseni küsimus, mille najal teos kas püsib või langeb? Kas ei ole siin viimaks kunstilise külje äpardumine? Ja kirjandus on ometi kunst, eks? Mitte mingi traktaat või põhjanabauurimise ekspeditsiooni päevik.

Muide: kompositsioon! Aastakümneid kuuled seda müstilist sõna, tead, et ta ainult on sõna, mille all mitte keegi enesele midagi ette ei kujuta. Õieti: kas on Lawrence’i teostes mingit silmapaistvat kompositsiooni pääle äärmiselt huvitava kompositsiooni tuse?

Edasi:

„F. Tuglase kaheköitelise romaaniga Väike Illimar on lugu ümberpöördult. Tõsi küll, seegi on ainestikultki uudne ja huvitav, kuid mitte eriti sisundiliselt. Oma sündmustiku ja sisundi osas on romaan episoodiline ning seetõttu vähese sisemise pingega ja intriigiga, milline asjaolu riisub teoselt psühholoogilise kandvuse ja põnevuse.

Seevastu on aga Väike Illimar autori väliselt elukäsituselt ja stiililt värske ja uudne, võrratu oma sõnastuse ühtsuses ja loomulikkuses. Tuglas üllatab selles romaanis oma elu- ja kunstistiili käsituse uue maneeriga. Olles kõik aeg uusromantik viimsete konsekventsideni, esineb ta korraga selles teo­ses uusrealistina. Lugejale muutub romaan ligidaseks eriti seetõttu, et ta on koestatud ja lõimestatud autobiograafiliselt, ühtlasi aga häälestatud humorist­liku ja südamliku meeleoluga, kusjuures ei ole unustatud ka miljööle rõhku panemata.”

Nii et see romaan on oma sündmustiku ja sisundi osas episoodi­line ja seetõttu vähese sisemise pingega ja intriigiga, milline asjaolu riisuvat teoselt psühholoogilise nauditavuse ja põnevuse!

Ümberpöördult, härra kriitik! Kel on seda pinget ja intriigi üldse vaja, kel on tarvidust psühholoogilise kandvuse ja põnevuse järele? Nagu ei võiks kunstnik maalida kord üsna vaikset vett niisuguse har­dumusega, et vaatajaid paneb palvetama!

Ja nüüd siis Jakobson:

„A. Jakobsoni romaaniga Vaikne õhtu on lugu samasugune kui Metsa­nurga omaga. See on ainestikult ja sisundilt uudne ja värske. Olles olustiku­lise algupäraga, käsitleb see väikelinna tõusikärimeeste ja tõusikharitlaste elu, kujutab tegelastena kadaklustunud Kubelikkude suguvõsa tüüpilisemaid esinda­jaid ja on sisustatud sääraste universaalsete ideedega nagu Jumal, usund, rahvus ja sõda. Jälgides naturalistliku elu ja kunstikäsituse põhilist meetodit, mõjub Jakobsoni romaan, jõuliselt ja robustselt.

Selle nõrkuseks ja puuduseks on aga nagu Metsanurga romaanilgi kom­positsiooniline venivus ja lõtvus ja stiililine viimistlematus.”

Olgu peale siis, et romaan jälgib „kunstikäsituse põhilist meeto­dit” ja on seepärast jõuline ja robustne või seejuures jõuline ja robustne, kuid mis on kunstikäsituse põhiline meetod ja kas sellest olenebki robustsus ja jõulisus?

Aga ka siin märgitakse punase tindiga vead, milledeks osutuvad kompositsiooniline venivus ja stiililine viimistlematus. Aga kas meie ei võiks siin ütelda samasuguse õigusega kompositsiooniline viimist­lematus ja stiililine venivus? Muide aga ei tähenda pikaldane stiil sugugi veel mitte tühje kohti.

Mina ise saan austada ja kiita sedavõrd, et tsiteerimine oleks üle­kohus teiste vastu. Kuid positiivsete külgede loetelust keeldumine sünnib ka sellepärast, et ma sellele ei omista eelmiste tsitaatide järele mitte olulist väärtust. Küll aga tsiteerin ma meeleldi oma klassitöö punasega märgitavaid ridu:

„Kuid kõigest hoolimata on käesoleva romaani puuduseks ometi selle vähene põnevus ja sündmustiku kehvus, vähemalt hariliku lugeja silmis.”

Reservatsioon „vähemalt hariliku lugeja silmis” on üsna kohane, sest kes ütlebki, et on olnud eesmärgiks kirjutada harilikule lugejale? Muidu aga on kindlasti tarvilik anda kaalumiseks, miks on mõne kir­jandusliku toote nimeks idüll, teise omaks vahest eleegia või pastoraal ja mispärast neis välditakse sündmustiku rikkust ja põnevust?

„A. Mälgu romaan Taeva palge all on omaette hea teos niihästi aine oma­päralt, miljöö kirjelduselt, inimeste kujutamiselt, meeleolu häälestuselt kui ka kompositsiooni kindluselt ja stiili tiheduselt ning rahvapärasuselt. Idealistlik põhitoon ja igavikuline elumõte kannavad seda romaani – kus ikka üks ja seesama taevas on peakohal, maa jalge all ja meri ümber.

See romaan valmistaks üllatusi oma uudsusega, kui ei oleks enne ilmunud sama kirjaniku Õitsev meri, mistõttu Taeva palge all teisendub mitmes suhtes viimati nimetatud romaani kordumiseks.

Siin tuleb vaid märkida, et vägagi omapäraselt on mööda saadud karist: üllataks uudsusega, kui oleks uudsust. Kuid mispärast peab tingimata olema uudsust? Ka vanu aineid võib käsitleda uuest vaate­vinklist ja seda vägagi kunstipäraselt.

Kolm kirjanikku saavad oma tsensuuri üheskoos:

„E. Kippeli Kui Raudpea tuli, A. Hinti Kuldne värav ja M. Raud’i Turg kuuluvad samuti 1937. a. romaani toodangu paremiku hulka, üks oma aine uudsuse, teine psühhoanalüüsi rakendamisega ilukirjanduslikku teosesse ja kol­mas oma väga elulise peategelasega, kuid nende teoste puudused on ometi suure­mad, kui eelpool nimetatud viie romaani omad, mis neid ei lase tõusta viimaste tasemele.

Kõiki ülejäänud romaane pole põhjust eriti mainida. Neil eriliselt välja­paistvaid voorusi ei ole, olgugi et nad ei oma eriti suuri puudusi, välja arvatud paar teost, mida aga ei tahaks romaanide hulka kuuluvaiks lugedagi.”

Ka nemad kuuluvad paremiku hulka, kuid ei kuulu siiski mitte, sest puudused on liiga suured.  Millised need oleksid, seda ei ütelda.

Mis kogu selles arvustuses eriti silma torkab, on see, et kunstiline külg ei kajastu arvustaja ridades mitte kusagil. Küll aga on väga silmapaistev tendents, käia mingisuguse antud parooli järele, et oldagu arvustustes positiivne. Sellest on siis aru saadud, nõnda, et arvustaja peab olema äärmiselt heatahtlik, tohib ainult ära märkida, et on vigu, kuid oluliselt peab ta mööduma peaaegu kinnisilmi. Nõnda tekib arvustusesse amorfsus, kus kõik on ühevääriliselt kena ja ilus, just niiviisi nagu kirjastused armastavad saatesõnu oma raamatute reklaamides. Ostja ei tea enam midagi, mida valida, ja meie arvusta­jate ühe ja suurema osa pärast ei tea keskmine lugeja enam, keda usal­dada. Muidugi mõista oskab lugejaskonna intellektuaalsem kiht aega­mööda selle järele eraldada, kes arvustab, kuid ka tema peab tükk aega õppekulusid kandma. Kriitika aga läheb ühe valesti mõistetud ja vildakalt käsitatud parooli pärast kuivaks, mitte midagi ütlevaks või aga raskelt kobavaks, et vältida etteheiteid. Ning nii saame küündi­matu hindamisaparaadi juurde veel kohmaka ja keerulise, ridade vahelt ennast läbi pigistama pidava kriitika, mis hoopis vastupidine on kunsti poolt väljakutsutavale elavale ja hingestatud reaktsioonile.

Κ. A. Hindrey

Loomingust nr. 4/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share