Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Nov

Soome mõjudest Gustav Suitsu luules.

 

    

Huvi lahetaguse vennasmaa vastu on Gustav Suitsul juba õige varakult olemas olnud, kuigi see esialgu ei saanud avalduda teisiti kui koolipoisi vabatahtlikes soome keele õpinguis Mihkel Veske 1881-1883 ilmunud soome keele õpetuse järgi. Kuid 1901 aastal teeb Suits oma esimese suvevaheaja õpireisi Soome, millele juba järgmisel suvel järgneb teine matk. Soome vene­vastane ning iseteadlik kultuurielu oli talle äärmiselt veetlev, ja sealt saadud muljed määravad lõplikult kindlaks ka kirjanduslik-esteetiliste kalduvustega noormehe õpingute lõppsihi, ja seda ristiisa Gustav Öhrn’i ja ema soovitud kirikuõpetaja kutse kahjuks.

Neisse aastaisse kuulub Suitsu tutvumine Juhani Ahoga, kelle teoste saksakeelseid tõlkeid ta on lugenud juba varem. Hiljem on see Aho-harrastus muidugi süvenenud soomekeelsete algupärandite kaudu. „Kiirte” I-s vihus, 1901, lk. 74, ilmub Suitsu tõlkes Aho „Varesed” ja „Kiired” III-s, 1902, lk. 61, „Rahvas mässamas”. 1905 tõlgib Suits Aho „Raudtee”. Samuti kuu­lub Arvid Järnefelfiga tutvumine Suitsu keskkooli-aega, sest 1903 ilmus „Postimehes” tema tõlkes Järnefelt’i „Isamaa”. (See­kord küll pealkirja all „Tema arm”, sest tsensuur takistas sõna „isamaa” tarvitamast.)

Peale eelnimetatute sisaldab „Kiired” II, 1901, veel lk. 90 Juho Reijose järgi Suitsu tõlgitud „Naabri kosimise loo”, ja „Kiired” III-s, 1902, leiduvad lk. 10 A. Genetz’i „Väinola lap­sed”, lk. 59 Eino Leino „Suvi ja tali”, lk. 62 Kaarlo Kramsu „Õhkuvad kingud” ja lk. 72 „Harilik jutt jalgrattast”, mille algu­pärast autorit ei ole märgitud. 1904. aasta sügisel immatrikuleerub Suits Tartu ülikooli, kuid siirdub siit juba järgmise semestri algul – niisiis jaanuaris 1905 – Helsingi ülikooli. Soomes olles on Suits akadeemilise töö kõrval teotsenud mitmeil muudelgi aladel: nii asutatakse 1906 Helsingis Suomalais-Virolainen Liitto, mille avakoosolekul Suits peab innustava ning kaugeleulatuva programmikõne ja mille juhatuses ta teotseb esi­mehe prof. K. Krohn’i kõrval abiesimehena. A. 1910 lõpetab Suits Helsingi ülikooli ja abiellub juba järgmisel aastal soom­lanna Aino Thauvon’iga, luues seega juba perekondlikud side­med Soomega. Kaks järgnevat aastat töötab ta Helsingi ülikooli raamatukogus ja 1913.-17. a. annab vene gümnaasiumis soome ja rootsi keele tunde, tehes ühtlasi kaastööd eesti ja soome aja­lehtedele. 1914 võimaldab soome ülikooli stipendium talle õpireisi Pariisi. 1919 määratakse Suits Tartu ülikooli kirjanduse professoriks, missugusele kohale ta astub 1921. aastal, olles ennast veel kaks aastat Soomes täiendanud.

Suitsu Soomes viibimise ajal elas sealne vaimne noorus, esi­rinnas Eino Leino, Arvid Järnefelfi ja Juhani Ahoga, just oma rahvusliku uuestisünni ja Lääne-Euroopas valitseva sotsiaalse humanismi tähe all. Isamaa-aade sisaldas küll veel vana rahvus­romantika aegseid elemente, kuid juba läbiimmutatuna lääne radikaalsemalt ühiskondlikest, aga ka individualistlikest aateist. See noorpõlv taotles luua, ja osalt lõigi, peaaegu kõigil vaimuelu aladel üsna uuepalgelise kultuuri, mis samas on kalevalalikult rahvuslik ja samas prantsuspäraselt modernne. Kogu Soomes oleku ajal on Suits tihedasti kontaktis Tartus töötava „Noor-Eesti” rühmaga, olles selle vaimne juht ja vahetalitaja sidemeis „Nuori-Suomi” rühmaga. Tundub, et noor Suits on algusest peale leidnud Soomest otsekohese väljenduse sellele, mis temagi hinges nimetul ning kristalliseerumatul kujul pakitses, ja Soo­mest saadud ideoloogiliste mõjutuste juhituna, tahaks öelda Soome kaudu, on ta arengutee edasi viinud Skandinaaviasse, Georg Brandes’e juurde jne. Aino Kallas rõhutab, kuivõrd suur on olnud prantsuse kultuuri tõmbejõud neile mõlemaile rühma­dele, nii „Nuori-Suomile” kui „Noor-Eestile”. Kahtlemata on saanud ka selle harrastuse väljakujunemine „Noor-Eestil” kümme aastat vanema „Nuori-Suomi” poolt vähemasti teatud hoogu.

Minnes soome mõjusid otsima Suitsu luulest, on huvitav veidi jälgida tema õpiaastail ilmunud soome kirjanduse uudis­teoseid.    Ajavahemikku   1901-1910   langevad   teosed   nagu: 1902 – Eino Leino „Kangastuksia”, Volter Kilpi „Bathseba”; 1903- Eino Leino „Helkavirsiä” I, A. Järnefelfi „Elämän meri”; 1905 – A. Järnefelt’i „Maaemon lapsia”, Eino Leino „Talviyö”, J. Linnankoski „Laulu tulipunaisesta kukasta”, O. Mannise „Säkeitä” I; 1906 – V. Α· Koskenniemi „Runoja”, J. Lehtose „Mahtalena”; 1907 – M. Jotuni „Rakkautta”; 1910 –

O. Mannise „Säkeitä” II jne. Fr. Tuglase jutustuse järgi on nad Suitsuga mõlemad eelnimetatud teoseid lugenud ja nende vastu huvi tundnud, ja eriti püsiv on see olnud Aho laastude ja Eino Leino luuletuskogude vastu. Ahoga puuduvad Suitsul aga ühi­sed jooned peaaegu täiesti. Seda enam võib konstateerida A. Järnefelfi mõju, just maailmavaatelise kasvatuse seisukohast. Nii Järnefelfi sotsialism, kirikuvastasus ja tolstoilikud õigluse põhimõtted.

Silmapaistvat mõju Suitsu varasemasse toodangusse on aval­danud aga Eino Leino imposantne, geniaalne, sugereeriv ning mõttejulge isik, kellega tal on olnud kokkupuuteid juba vara­sest ajast. Eino Leinot, kes debüteeris juba 12-aastasena, on tema ääretu viljakuse tõttu nimetatud soome luule pillajaks pojaks. Tema geniaalne, määratu intuitsiooniandega isik on põhjustanud palju vaidlusi ja arvustusi, kuid ta on olnud kaht­lemata Soome tähelepandavamaid ning soomelisemaid kirjanikke. „Kalevala” ülirikas õhkkond, mis on Soome omapärasusele and­nud Gallen-Kallela, Sibeliuse, Kajanuse jt., on sigitanud ka Eino Leino.

Ei ole siis ime, et sellest universaalsest isikust ei saanud jääda mõjustamata ka noor Suits, kes 1921. aastal Eestit külasta­vale Eino Leinole lausub südamlikumad tervitussõnad, tänades teda kirjandusliku tuleläitmise eest:

….Keset Suur-Vene alla rõhutud vabadustungide pakatamist on Eino Leino kireküllane paatos sädemeid pildunud ka Soome lahe lõunapoolsele rannikule ….   Sellest Elu Tule tuhina ebamäärane helkimine.

Sellest eesti luule ääsil taotud uued salmikujud. Eino Leino on neid väheseid Soome kirjanikke, kellele otsest tänu võlgneb eesti uue elu­rütmi tõus …. Oli kord eesti provintsist tulnud õpihimuline noormees, valgemüts Soome lüüraga kuklas. Ta on Eino Leino improvisatsiooni­dest rohkem ammutanud kui üheltki professorilt….

1905. a. ilmusid Suitsu keskkooliaegsed revolutsioonimeelsed värsid kogus „Elu tuli”-  Avalaul

Püha on elu tule tuhaase,

püham on punane elu tuli ise.

meenutab juba Eino Leinot:

Pala, pala, heina! vieri, vieri, virta!

Pyhä, pyhä elämän on helskyvä pirta.

(Niniven lapset 3, Talviyö, lk. 221.)

Motiivistik on mitmeti ühine. Enne kõike käib aatevõitlus uue aja, uue nooruse ja uue kultuuri eest.

Suitsu „Kevadelaul” (Elu tuli, lk. 10):

Tõest’ on nagu laiemalt merelt nüüd tuul

Käiks noorte ja vanade üle.

On nagu hulk lehtesid pakataks puul

Ja avaks end suvede süle.

See on nagu liginev kevade kõue,

Mis põksuma lööb iga palava põue.

Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!

Löö silmad sa ümber kõik kodumaa,

vaat’ õhtu ja hommiku poole ….

Eino Leino „Päivän põika” (Ajan aalloilta, lk. 351) :

Oi, kuulkatte, kuinka se sykkäilee

tämä maa ja sen musta muita!

Oi, kuulkatte ääntä, mi kuiskailee

joka pellolta perkatulta!

Vuossata on jällehen vierähtänyt

ja merilta uusilta tuulee.

Käy ajassa uusia aatteita nyt,

ja kella on korvat, se kuulee,…

Luo silmäsi laajalti ympäri maan,

katso kauvaksi läntehen, itään!

Katso, maa on vaiti ja odottaa,

aika seisoo ja lippua pitää:

Ken tohtivi temmata vuossadan vaatteen?

Ken tohtivi nostaa nuosevan aatteen

ja korkeella kantaa ja lennättää?

Luuletuses esinevad ühised retoorilised võtted ja samuti on ka rütm täiesti sama, kuigi Leinol esineb kaheksa- ja Suitsul seitsmerealine stroof.

Mõlemaid luuletajaid kannab ühine suur usk noortesse, kes peavad tulema ja kõik uueks ja paremaks looma:

Suitsu „Noortelaul” (Elu tuli, lk. 18):

Las’ kasvame me tõusev sugu,

ja ootame, mil tuleb tund,

kus nendele, kes näevad und,

kord müristame kõrvu sõjalugu.

Siis aga tõuseme kui rahesadu,

mis sõuab rängalt taeva all,

ja tulekirjal välkuval

maas viletsaile kuulutame kadu.

Eino Leino „Nuorten laulu” (Ajan aalloilta, lk. 368):

Niinpä nouskame kerran, me vartio maan,

me vankat, me vapaat, me nuoret,

pikku pyyteet me heitämme heikoille vaan,

silla kotkien koti on vuoret.

„Me kasvamme” (Ajan aalloilta, lk. 384):

Me kasvamme kansana, nuorina.

Me nousemme Suomen vuorina.

Me peitämme kukkasin kummut ja haat,

me kylvämme vehreiksi Väinölän maat,…

„Vanhoille” (Tarina suuresta tammesta, lk. 94) :

Tää laulu on laulua keväimen,

tää aalto on aaltoja nuoruuden,…

Mõlemaile on ühine tugev paatos, paatos jaatavas mõttes käsi­tatud, sordiini kõrvaldamisena ja kõikide kõlade ülevoolamisena. Mõlemad ülistavad mehiseid  voorusi   ja nõuavad oma nöörilt trotsi, julgust ja uljast meelt. Suitsu „Raudlaul” (Elu tuli, lk. 19):

On kallis iga hinge tõmbus (1. trükk)

Müü kallilt, noormees, oma hinge (2. trükk),

Pea elulaine randa vaob

Ja ainult korra leegib süda

ja mõte aatemõõka taob.

Kui Hannibalil noortel seisku

nii kõrged Alpid silma ees!

Ja ainult üle nende harja

Itaaliasse pääseb mees.

Eino Leino „Myö kalliista henkesi” (Ajan aalloilta, lk. 390) :

Myö kalliista henkesi, nuori mies,

pian laantuvi elämän laine,

yli vuorien ylhien käyköhön ties,

missa kukkivi kunnia, maine.

Eeltoodus on Suits Leinolt kaks esimest stroofi laenanud ja neid siis õnnelikult omal viisil ja erinevas värsimõõdus edasi arendanud. Aatevõitluse kõrval võrsub isiklikkude elamuste luule. „Elu tules” purskub see ajuti esile täie, võimsa elamis-kire ja maitsmisihaga. Näit. „Noor armastus”, „Aeg joobnuks juua on armastusest”, „Tuulispää” jne.

Suitsu „Aeg joobnuks juua on armastusest” (Elu tuli, lk. 74):

Mis tarvis piinad, mistarvis paast?

Näe, küpsed viinamarjad ju.

Eino Leino „Oi poimikaamme” (Yökehrääjä, lk. 186):

Oi poimikaamme, oi poimikaamme

tien varsien vaapukoita!

Kas, kuinka ne kauniina heloittaa!

Kas, kuinka ne viittoen vilkuttaa!

Kuka hennoisi heittää noita?

Ken ties, koska toisti me juhlitaan!

Pian synkeä syksy on peittävä maan ….

Kuna Suits viimase mõju ise eitab, võiks siin kõnelda teatud hingesugulusest.

Suitsu „Süda ja elu” (Elu tuli, lk. 77):

Uinu süda, armu süles,

ära ärkagi sa üles!

Elu see on armuta,

unel luule otsata.

….

Ei ju ainult ole suvi, lenda ainult armu tuvi: tuleb talv, kus üle maa lamab lumi lõpmata.

Eino L e i n ο „Mietelmiä” (Ajan aalloilta, lk. 405) :

Sydän nukkuu rinnassain.

Nuku sydän, nuku vain,

nuku, nuku, nurmilintu,

ellös ulos unelmoi!

Elämä on armoton,

Unten onni hella on.

nuku, nuku, nuori kevät, miksi pyrit kesähän?

Suven aika lyhyt on.

Syys on kylmä, armoton.

Mõlemad eeltoodud luuletused on kirjutatud ühtlasi vaheldu­vais stroofides. Kõige enam äratust on saanud Suits Eino Leinolt vist küll vormilisest küljest. Kindla instinktiga võtab ta üle mitmed meetrilised võtted, näiteks rõhulisele tõusule järgne­vate languste arvu suurendamise hüppavaiks kolmikuiks (Lõ­kendavad ihalduste tulised tunglad). Samuti on siit pärit vahel­duvad rütmid ja uued stroofikujud, vaba värss ja elav stiilitahe. Suitsu luuletustes leidub ka esmakordselt soomepäraseid stiili­lisi ja retoorilisi võtteid, nagu tõusev kompareerimine. Näit. „Suum cuique” (Elu tuli, lk. 30) :

Kellele antud on paista kui päikene, paistku see päiksena üle maa!

Kellele kästud lüüa kui äikene,

löögu see valjult ja armuta!

„Nooruse aeg” (Elu tuli, lk. 68):

Aeg antud naerda, aeg antud nutta,

Aeg antud pisaraid pühkida.

Aeg seatud elada, aeg seatud surra,

Aeg musta mulla all magada.

„Ühele lapsele” (Noor-Eesti III, 1909):

kuid vägitöö on leina naerdes kanda,

kuid vägitöö

on vilistades käia Lethe randa,

kui laskub öö.

Eino Leino „Laulu õnnesta” (Hiihtäjän virsiä, lk. 56) :

Kell’ onni on, se onnen kätkeköön,

kell’ aarre on, se aarteen peittäköön,

ja olkoon onnellinen onnestaan

ja rikas riemustansa yksin vaan.

„Hymni tulelle” (Pyhä kevät, lk. 114):

Ken tuita on, se tuita palvelkoon.

Ken maata on, se maahan maatukoon.

„Niniven lapset 1″ (Talviyö, lk. 219):

Kaunis on ihminen,

koska hän haudan unta, unhoitusta halaa.

Kauniimpi ihminen on,

koska elon tulikukka poskipäillä palaa.

(Muide see „elon tulikukka” meenutab tahtmata „Raudlaulu” „elu tulililli”.)

Sesse rühma kuuluvad veel Eino Leino „Kumpi on kau­niimpi”, mis Suits on tõlkinud („Mis on kaunim” – „Elu tuli”, lk. 50) ja „Jumalien keinu” („Jumalate kiik” – „Elu tuli”, lk. 49.)

Samuti leiame Suitsu lauludest kohati soome rahvaluulele ja hiljem ka kunstluulele omast võtet kõrvutada inimest loodu­sega. Näit. Suitsu „Kevad ja sügis” (lk- 72), „Noor armastus” (lk. 73), „Sõudmas” (Eino Leino „Soutelemassa”) jne.

Arvatavasti küll Eino Leino eeskujul on Suits katsetanud ka rahvaluule keele ja vormiga, nagu seda näitavad

„Primitiivid” (Kõik on kokku unenägu, lk. 14) :

Astsin aeda kõndimaie

varasella valge’ella,

karedalla kaste’ella….

„Üks ennemuistne jutt” (Elu tuli, lk. 27):

magas maa ja tukkus taevas

tähek’sed vähe vilkusid,…

Samuti „Rõõm ja mure” (lk. 89) jne. ja lugulaul „Lapse sünd” 1922. Teatud määral on veel kõrvutatavad Suitsu Juhan Liivi mälestuseks kirjutatud „Käkimäe kägu” (lk. 109) ja Eino Leino „Aleksis Kivi” (Pyhä kevät, lk. 69), milles allegooriliselt jutustatakse mõlemate nii sarnaste kirjanikkude sarnlevat kurba saa­tust.

Soomest on Suits leidnud kõikvõimsa töö eetose, nagu seda noorsoomlased propageerisid, vrd. Suitsu „Tulevik” (Elu tuli, lk. 39) ja Ε i n ο L e i n ο „Pro humanitate” (Talviyö, lk. 210):

Aika on syttyä sähkölamppujen yössä.

Sääliä ei, vaan valkeutta ihmisen työssä!

Ka on Suits õppinud lootma rahva vaimsele loomingule ja seda hindama, mis helgib nagu Vanemuise kannel elustavalt läbi tüh­jade päevade ja on pant lootuseks, et tulevikuski suudetakse luua ja leida, kui seda on suudetud minevikus (vrd. „Vanemuise kannel”, Elu tuli, lk. 29).

*

Kuid juba järgnev kogu „Tuulemaa” (1913) ei sisalda enam seda nooruse tulimeelsust ega hoogu. Kõle reaktsiooniaeg Vene poliitikas kahe revolutsiooni vahel, maapaoaastad Soomes ja tublisti arenenud enesekriitika pole jätnud oma mõju avalda­mata. „Eesti patriootidele sõnakõlina etteheitja pidi tunnis­tama, et tal endalgi ei olnud „suurtest sõnadest” iial puudus” (M. Kampmaa, Kirj. peajooned IV). „Tuulemaas” võib leida juba kaugemaid, nagu Verlaine’i, Verhaeren’i jt. mõjusid, kuid siitki on võimalik tõmmata teatud võrdjooni veel Eino Leinole. Mõlemate luuletajate ideaalid on kuidagi purunenud. Suitsu „Laul Eestist” (Tuulemaa, lk. 17):

Õudne kui needmine ajalugu,

mahatallatud jõuetu sugu,

kõverad, küürakad vaevakased

juurtega, juurteta mädasoo muigas .. .

Eino Leino „Runoilija” (Hiihtäjän virsiä, lk. 26) :

Ei tääll’ ole kukkia kevään,

ei toukoja toivojakaan,

tääll’ asuvi tuska ja nälkä

ja kurjuus ja köyhyys vaan.

Tää kansa ei viel’ ole kypsä

pää pystyssä käymähän,

siks käyda sen köyryssä täytyy

ja oppia ryömimähän.

Suitsu „Tuulemaa I” (Tuulemaa, lk. 9):

Siin põhikirde iilid noorust niitvad,

ei pärjaks ole iial valminud;

su pööripäevad päikest, tormi liitvad

kui vähe oled salmiks palminud!

Eino Leino „Lapin kesa” (Kangastuksia, lk. 173):

Miks miestä täällä kaikkialla kaatuu

kuin heina, – miestä toiveen tosiaan,

miest’ aatteen, tunteen miestä, kaikki maatuu

tai kesken toimiansa katkeaa?

On vastaus vain yksi: Lapin suvi.

Sit’ aatellessa mieli apeutuu.

On lyhyt Lapin linnunlaulu, huvi

ja kukkain kukoistus ja riemu muu.

Külmad, surma uhkavad tuuled puhuvad üle Tuulemaa, ja neile saavad leludeks nii isamaa kui luuletaja isegi.

Suitsu „Tuulehaud” (Tuulemaa, lk. 6):

Mu paremat laulu ära küsi:

veeret, kuju saanud pole see.

Mu kaunimat tuuleteilt küsi:

ära aurand, mööda lennand see.

Mõnest kõlanud puhangust helipill.

Harvast seemnest mu Tuulemaal tõusnud lill.

Kuidagi sama teed on käinud Eino Leinogi luule:

„Tuulikannel” (Talviyö, lk. 238) :

Mun syömeni tuulikannel on,

sen kielissä laulu on lakkaamaton,

sen yössä, päivässä, yksinään

soi ilmahan ijäti väräjävään.

Suitsu „Tuulemaa” looduselamused juurduvad ühelt poolt ühtekuuluvustundes kõiksusega, teiselt poolt aga ka oma isiklik­kude meeleolude masenduses, millele luuletaja siingi püüab leida lohutavaid võrdkujusid loodusest. Näit. „Värisevate haa­bade all” (lk. 115). Siin on väljendusvorm juba tublisti peene­nenud ja kristalliseerunud. Püütakse nagu kinni haihtuvaimadki tundeväringud. Neist vabavärssidest ilmneb teise soom­lase, nimelt Otto Mannise nõrku mõjutusi, peamiselt stiililisi, nagu seda on märkinud prof. A. Oras (Looming 1933, lk. 1052). Jääb õigupoolest lahtiseks küsimuseks, kuivõrd siin võib kõnelda otseseist või kaudseistki mõjutusist, kuid mõlema luu­letaja kasvamis- ja õpiajad langevad kokku, mõlemad on oma aja lapsed ja mitmedki jooned neis on samased ja kõrvutatavad.

1905 ilmunud O. Mannise „Säkeitä”, mis kohe ilmudes või­tis Soomes suure poolehoiu, langeb ühte Suitsu Soomes viibi­mise ajaga. Mannise laulud sisaldavad süvenenud ning tihene­nud mõtet ja läbielanud inimest, millele ajuti liituvad peenim iroonia ja kibe sarkasm. Nad on nagu kinnipüütud peened mul­jete ja mõtete niidikesed, või jälle klassiliselt kirkad kõlamaalid. Temas on resigneerunust, kuid mitte nõrka unistajat; ta on pet­tunud, kauniski pettunud mõnikord, kuid jääb siiski nõudlikuks maailma ja iseenese vastu. Suitsu lauludelt võib ajuti tõmmata siia teatud nõrku võrdjooni. Sarnasus on õigupoolest kauge, ainult üksikud motiivid, peenenenud mõtteviis ja komplitseeri­tud sõnastus. Siia kuuluvad üksikud meeleolulised armastus­laulud.

Midagi ühist leidub ka mõlema luuletaja pooleldi iroonilises maailmavaatluses ja enda ja teiste üle kohtumõistmises. Ini­mene tõtleb ja võtleb, vahetab maski ja näoilmeid, – milleks? On ikkagi maa all säng valmis sinu luudele. Ja suurim žest jääb ikka tegemata, väikseim muie muigamata. Illustreerimiseks võib tuua üksikuid kaugeid näiteid.

Suitsu „Risti-rästi” (Tuulemaa, lk. 95):

Ei läinud, kuhu kästi,

teed käinud risti-rästi:

kas halvasti või hästi,

kas vägev ma või nõrk?

Nii keegi elus tõtleb,

teelahkmeil heitleb, võtleb,

ja keegi temast mõtleb:

näokate, tõde kus?

Mannise „Elinkautinen” (Säkeitä I, lk. 92):

Pila leikkivä suussa, mut sydämessä

siell! oli, siell’ oli tõtta ja toista.

Pilan keskenpä pilkahti totinen naama

toistemme naamioista.

…….. ita plaudite!” (Säkeitä I, lk. 80) :

Hypin taikk’en hyppelehdä,

tiedän: maassa matkatieni.

Ele suurin, jot’ ei tehdä,

eikä pienin hymy pieni.

„Incognito” (Säkeitä I, lk. 57):

Kuolo taikka voiton palmu! Vastatihin – vaivais aimu.

Otti, kütti.  Orjan suku!

Vaiko valta valhepuku?

Elu on mitmepalgeline õnnepood ja loterii, mille suundi ega sihte keegi ei taipa ega tea: tuul puhub, ära küsi kust. Ja ometi peitub ses kõiges mingi iseäraline võlu.

Suitsu „Mitmepalgne” (Tuulemaa, lk. 21):

Meel murdub, murdub nagu tuules laine,

tuul puhub, heidab, ära küsi kust.

Ei tea, kas olen joobunud ma või kaine,

kas hulgutab mind deemon valge, must.

„Kõik on kokku unenägu” (Kõik on kokku unenägu, lk. 190):

Olgu elu heitlus, võitlus,

sõda, sõitlus,

painav tõelikkuse rõhk:

kõik on kokku unenägu,

kõik see rägu,

meie maadki kannab õhk.

Sama rahutu tunnetus rõhub Mannistki. Kõik algab maast ja lõpeb sinna.

Mannise „Kiusaukset” (Säkeitä, lk. 184) :

Sä paastosit paljon, min palkan sait?

sa kysyit ja vastasi suuri vait!

Sa etsit, on löyttysi yksin: maa

vain maaksi jälleen se tulla saa.

Sä etsit ihmistä – turha työ:

veli veljeä lyö, veli veljen myö.

„Onnen puoti” (Säkeitä I, lk. 63):

Ees taas ihmiset itarat käy

ovella onnen puodin,

ostaa päivänsä pääsimiksi näppöisen naulan ja luodin.

Hulk Suitsu laule on veel  ainestikuliselt seotud Soomega.   Enamik  neist on armastuslaulud.   „E l u  tules”leidub neid: „Ei tea kas oli muinasjutt” (lk. 69), „Suvi Põhja­las” (lk. 71), „Kurb-õnnelik” (lk. 83), „Kaljuvalla neiule” (lk. 85), „Tuulemaas”: „Liginematu” (lk. 55), „Rendez-vous” (lk. 73) ja kogus „Kõik on kokku unenägu”: „Primitiivid” (lk. 18), „Maapagu” (lk. 34) ja „Üle Tornio jõe” (lk. 134).

Teistest soomlastest, kes Suitsu veel võib-olla kuidagi on mõjustanud, võiks vahest mainida V. A. Koskenniemi’t, kelle omade sarnaseid epigrammilisi luuletusi leidub Suitsulgi ja kelle esimene luuletuskogu „Runoja” ilmus 1906, niisiis Suitsu Soomes viibimise ajal. Samuti võiks mainida soome-rootslast Arvid Mörne’t, kelle luuletuse „Demokraadid” Suits on kogus „Kõik on kokku unenägu” tõlkinud.

Kokku võttes võiks öelda, et Suitsu arengutee on käinud Soome kaudu Skandinaaviasse ja sealt edasi Lääne-Euroopasse, kuigi nende mõjude ja eeskujude ristlevaid teid keegi ei saa aja­liselt täpselt piirata. Igatahes on Suits esimene luuletaja, kes meil on kasvanud ja kujunenud väljaspool seni tavalisi saksa ja vene mõjusid, ja selleks on talle võimalusi andnud just Soome.

Kasutatud kirjandus: A. Oras, Suitsu teekond läbi värsside, „Eesti Kirjandus” 1933; A. Merva, G. Suits ja Eino Leino, „Eesti Noorus” 1933; Aino Kallas, Noor-Eesti, 1921; M. Kamp­maa, Eesti kirj. peajooned IV, 1936; Koguteos „Gustav Suits”, 1933; „Kiired”, I 1901, II 1901, III 1902; A. Oras, O. Manninen lüürikuna, „Looming” 1933; Eino Leino, Kootut teokset I-V, 1926; Otto Manninen, Säkeitä I, 1932; „Noor-Eesti”, I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915; Gustav Suits, Elu tuli, 1. tr. 1905, 2. tr. 1913, 3. tr. 1921; Gustav Suits, Tuulemaa, 1. tr. 1913, 2. tr. 1920; Gus­tav Suits, Kõik on kokku unenägu, 1922; Gustav Suits, Noor-Eesti nõlvakul, 1931.

S. Sinimets

Eesti Kirjandusest nr. 6/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share