Soomlaste Soome siirdumise lähteruumist.
Oleme ju üldiselt tuttavad väitega, et läänemeresoomlased on oma praegustele asukohtadele nihkunud ida poolt. Nendest soomlased vanemate seisukohtade järgi olla siirdunud Soome a. 500-800 p. Kr., osalt vee-, osalt maateed Eesti ja Loode-Vene alalt. Need Μ. A. Castren’i, Y. Koskinen’i, J. R. Aspelin’i ja W. Thomsen’i poolt esitatud seisukohad võttis ümberhindamisele Soome muinasteadlane A. Hackman, kes esijoones arheoloogilise ainese põhjal suutis veenvalt näidata, et soomlaste Soome ränd on toimunud Eestist mereteed juba alates vanema rooma rauaajaga (Kr. s. – a. 200 p. Kr.), mitte hõimude kaupa, vaid vahelduva suurusega rühmadena, kusjuures asustus Soomes ise on pikkamööda levinud läänest itta, mitte vastupidi. See seisukoht on üldiselt vastu võetud nii muinas- kui osalt keeleteadlaste poolt. Mis sundis soomlasi üle lahe siirduma, siis selleski küsimuses on aja jooksul seisukohtade muutusi tulnud. Enne Hackmani arvati üldiselt, et väljarännu on põhjustanud slaavlaste tungimine põhjapoolsetele aladele. Hackman ise püüdis seda modifitseerida nii, et slaavlaste edasitungist liikuma pandud balti hõimud mõjutasid soomlasi siirduma põhja poole. Kuna aga siirdumise algus nihkus ajas liiga tagasi, et slaavlased oleksid saanud seda mõjutada, tuli otsida teist seletust. E. Hjärne ja A. Äyräpää, selgitades seeaegset majanduslikku tagapõhja, kus tähtsaimaks kaubaartikliks põhjamaadel kujunes karusnahk, mida germaanlaste vahendusel toimetati lõunasse, on viinud uurijad praeguvalitsevale ühtlasele seisukohale, et Soome siirdumise peapõhjus rooma rauaajal on puhtmajanduslik – karusloomade küttimine. Vastavalt sellele on siirdumine toimunud pikkamisi sajandite vältel, ilma vallutuseta, rahulikult, tõelise uudisasustusena väikestes rühmades. Soome asustusloos on need uudisasukad ühtlasi otsustava tähendusega – algab maa lõplik koloniseerimine, paiksa talupojarahva kujunemine.
Eesti seisukohalt oleks huvitav jälgida küsimust, millisest Eesti osast on toimunud soomlaste Soome siirdumine. Küsimuse selgitamisel on suur tähtsus Eesti suhtes selles mõttes, et näeksime, millised alad Eestist on pidanud andma oma asustuse kas osaliselt või täielikult, mis loomulikult mõjus vastavate piirkondade asustuse ja majanduselu kujunemisele tõkestava tegurina, seega aeglustades ühtlasi ühiskondliku ja kultuurielu arengut kogu Eesti ulatuses. Seni ei ole küsimust laiemas ulatuses asetatud. On lepitud ainult üldise viitamisega Eestile või koguni Ida-Baltikumile; või märgitud, et uudisasukad võivad olla pärit õige mitmeltki eri alalt; või siis on oletamisi nimetatud mõni piirkond, seejuures põhjendatumat lahendust otsimata. Α. M. Tallgren juhib üldiselt tähelepanu Narva ja Tallinna vahelisele rannikualale, kui võimalikule lähteruumile. Ε. N. Setälä, L. Kettunein ja A. Saareste peavad keelelistel andmetel samuti tõenäoseks siirdumist Virumaalt. J. Mägiste ja A. Raun on juhtinud tähelepanu kohanimede uurimise põhjal Saaremaale ja osalt Lääne-Eestile, kust Edela-Soome asustus võiks olla lähtunud. Viimases suunas on eriti tervitatavaks ürituseks Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt k. a. väljakuulutatud auhinnatöö Saaremaa kohanimede üle, nende klassifitseerimine ja võrdlemine Soome kohanimedega. Loodetavasti see annab väga olulisi tulemusi ka kõnesolevale küsimusele.
On selge, et asustuse siirdumine peab jätma jälgi ka muinasteaduslikus aineses. Käesoleva kirjutise ülesandeks olekski just muinasteaduse seisukohalt katsuda lahendada küsimust. Seejuures peame esialgu selgitama siirdumisele eelnevat olukorda Soomes ja Eestis. Nimelt on rida uurijaid väitnud, et asustus on Soomes ja Eestis pidev vähemalt nooremast kiviajast alates ja kuulub soome-ugri algrahvale, kellega tavaliselt ühendatakse eriline savinõude ilustamiskomme kammitaoliste sissevajutistega, nn. kammkeraamika. Et R. Indreko oma uurimustes kammkeraamilise kultuuri laseb otseselt areneda veel varasemast samal alal levinud luukultuurist, annab väitele juurde sügavust ja kandvust, kuigi küsimust ei saa lugeda lõplikult otsustatuks. Kultuuripiirkondi ei saa ilma pikemata samastada etniliste piiridega ja eriti primitiivsemais oludes loovad majanduslikud eeldused vägagi ühtlased avaldused ainelisele kultuurile. Kammkeraamika on tüüpiline Põhja-Euraasia metsavöötmes anastaval majandusastmel elutseva rahva keraamika ja jätkub ka Põhja-Aasias teispool Uuralit kuni Baikalini ja ilmub Jaapaniski nähtavale, kus me soome-ugrilasi ometi ei oleta ei sinna sellal rännanuina ega sealt tulnuina. Selle määratu esinemisala kõrval manitseb rahvusküsimuste otsustamisel ettevaatusele ka seik, et meil ei ole praeguseni ikkagi mingisuguseid selgemaid ühenduspunkte Soome ja Ida-Baltikumi alal kammkeraamilise kultuuri ja hilisemate asustusjäänuste vahel. Samuti ei näi seda arheoloogide väidet toetavat laplaste küsimus. Varemini peeti Setälä järgi laplasi rahvaks, kes küll erinevat tõugu, kuid juba soome-ugri ajal selle keele omandanud. Tuntud lapoloog Κ. B. Wiklund jõudis aga hoopis teisele tulemusele – et laplased on alles ürgsoome ajal, s. t. ajal, mil läänemeresoomlased kõnelesid veel ühte keelt, kuid olid oma lähimatest keelehõimlastest, mordvalastest, juba lahkunud, jõudnud soome sugu keele mõjupiirkonda. Uuemad uurimused on seda seisukohta kinnitanud. Teiselt poolt on laplased vähemalt Soomes soomlastest varasemad asukad, olgu nad siis Fennoskandia ürgvanu elanikke või idast siia tulnud, mida tõestab nii lapi keele suhe soome-ugri keelkonda kui ka läänemeresoome keeles esinevate balti laensõnade tungimine lapi keelde. Neil põhjusil ei saa vähemalt Soome kammkeraamilise kultuuri kandjateks lugeda soome-ugri algrahvasse kuuluvaid elanikke, vaid pigemini protolaplasi, kes sellal nii rassiliselt kui keeleliselt olid soome-ugrilastest täiesti erinevad.
Kammkeraamilise kultuuri õitseaeg möödus ja pronksiajal Soome jagunes kaheks selgesti eraldatavaks kultuuripiirkonnaks: edela-soome rannikuala võttis Rootsist lähtunud germaani hõim, kelle peaelatusalaks oli merendus ja kaubandus, oma valdusse, kuna sisemaa ja põhja- ning idaosa oli nomaadide, tõenäoselt laplaste asustatud, kes ühtlasi pidasid ühendust Ida-Vene pronksikultuuri keskusega. Eelrooma rauaaja alguses germaani asustus hõrenes ja siirdus muutunud majanduslikkude olukordade tõttu nähtavasti Skandinaaviasse või lõunasse. Laplased ulatusid nüüd kuni Edela-Soome. Sama aastatuhande jooksul e. Kr. s. sattusid laplased ka lähemasse ühendusse sellal lõuna pool Soome lahte asuvate läänemeresoomlastega. Nii kohtas Eestist Soome siirduv asustus seal laplasi tõenäoselt ainsate elanikena, kes nomaadidena hõredalt ulatusid üle terve maa. Ühtlasi asustati Soome tõenäoselt alles nüüd esmakordselt rahva poolt, kes kuulus soome-ugri keelkonda. Et Soomes tõesti on just uudisasustusega tegemist, alates sajanditega p. Kr. s., mitte maa endiste asukate muutumisega ,,kultuurrahvaks”, kelle esemekultuurilised jäänused kajastuksid paremini arheoloogilises materjalis, kui primitiivsemal elamisjärjel seisva rahva oma, selle poolt räägib just leiualade pikaldane ja ühtlane laienemine lääne poolt üha kaugemale itta ja sisemaale. Läänemeresoome keeltest johtuvad põhjused – omavaheline areng, balti ja germaani laensõnad – eeldavad samuti sisserändu Eestist Soome. Samuti muinasteaduslik aines – ühised esemevormid, matmiskombed ja üldise kultuuriilme suur sarnasus resp. lähedus. Seega on soomepoolsed eeldused rahva siirdumiseks täiesti olemas.
Eestipoolsete eelduste vaatlusel on tähtsaim soome sugu hõimude siinne varasem olemasolu. Omal ajal peeti ju siingi tõenäoseks alles hilisemat sisserändu ja A. Hackman pidi sellegi väite esimesena kummutama ja näitama asustuse pidevust Eesti alal vähemalt Kr. s. peale. Praegu on see asustuspidevus üldiselt tunnustatud ja ka keeleteadlased asetavad läänemeresoomlaste Läänemere äärde väljajõudmise juba paar sajandit e. Kr. s., mõned koguni sama aastatuhande keskpaika. Arheoloogilise materjali põhjal ulatub asustuse pidevus aga veelgi kaugemale, selgemalt võib-olla kuni 1000 a. e. Kr., millal läänemeresoomlased võisid olla juba jõudnud välja Läänemere äärde. Eesti rooma ja eelrooma rauaaja ühenduskohti on viimaste aastate uurimiste tõttu järjest lisandunud: kalmevormides ja matmiskommetes, üksikutes esemetüüpides, keraamikas, üldises kultuurilises tagapõhjas jne., on võidud näidata kindlat paigalist arengut, seega ühtlasi ka asustuse pidevust. Ühenduses kammkeraamikaga ja luukultuuriga on muidugi ka Eesti suhtes väidetud rahvus- resp. keelearengulist pidevust, mida on tahetud näha kuni asustuskontinuiteedini peale jääaega saabunud esimestest asukatest arvates. Kammkeraamika ühendamist soome-ugrilastega puudutasin Soome puhul. Eesti suhtes olgu märgitud, et siinse esimese pealejääaegse asustusjärgu ja kammkeraamika vahel seisab kuni 2500 a. pikkune leiutühemik, kammkeraamika ise on seni suhteliselt nõrgalt esindatud, kammkeraamilise kiviaja ja hilispronksiaja vahel, kust asustuspidevust Eestis võib enam-vähem kindlamalt jälgida, puuduvad kontinuiteedi tunnused. Ka keeleteaduslikud tõsiasjad, nagu soome-ugri keelkonna oma arengust ja sõnavaras tekkivatest muutustest tehtavad järeldused, balti laenude iseloom ja vanemus germaani laenude suhtes, eelgermaani laenude täielik puudumine ja alggermaani laensõnade väike arv jm., sunnivad jääma keeleteadlaste poolt esitatud seisukohale, et läänemeresoomlased on tulnud ida poolt. Seejuures peab jääma lahtiseks Eesti neoliitikumi rahva määramine keeleliselt. Huvitav on keeleteadlaste väide (L. Kettunen), et läänemeresoomlased, jõudes Läänemere rannikule, on mingi balti hõimu enesesse sulatanud. Kiviaja lõpposas Eestisse tunginud venekirveskultuurist, mille kandjaiks peetakse indo-eurooplasi, näib siin kuni keskmise pronksiajani säilivat nii maa-alune laibahaud kui ka degenereerunud nöörkeraamika ja kohati on asustuspidevuski jälgitav. Arvestades seda, võiks arvata, et läänemeresoomlaste siia jõudes asus siin hõredalt algbalti rahvast, kes enesesse oli sulatanud kammkeraamilise rahva. Samuti on meil kiviaja lõppjärgust ja vanemast pronksiajast mitmeidki kiviesemete tüüpe ja pronksesemeid, mis on tulnud ida resp. kagu suunast. Kas selle kultuurivoolu taga ei seisagi läänemeresoome algrahvas? Ühtlasi peaksime nendegi valgumist lääne suunas kujutlema pikaldase, aga püsiva immigratsioonina, mis võiks hõivata pooltuhat ja enamgi aastat, nagu näiteks Soome koloniseerimise juures näeme. Käesolevas ühenduses võime leppida teadmisega, et vähemalt hilispronksiajal läänemeresoomlaste algrahvas pidi elama Väina piirkonnas nüüdses Lätis, arvatavasti ka Ida-Leedus, Eestis ja nüüdse Novgorodi ümbruses. Sellest näeme, et soomlaste edasisiirdumine ei toimunud otsese edasirännuna, vaid tuli päevakorda alles muutuvate majanduslikkude olukordade tõttu Kr. s. paiku.
Et jõuda selgusele soomlaste siirdumise lähtekohtadest Eestis, selleks ei piisa kalmetüüpide ja esemevormide võrdlusest kummalgi pool Soome lahte. Varasel rooma rauaajal ja varemini on need veel seevõrra vähe diferentseerunud ja ka materjal liiga napp, et väiksemaid lokaalseid alarühmi oleks võimalik selgemini piiritella. Küsimust peame katsuma lahendada esijoones asustuslooliselt ja siis vaatama, mis muustki materjalist tulemuse kinnitamiseks lisandub.
Ida-Baltikumi asustuspilti enne soomlaste siirdumist võime näha muinasteadusliku ainese alusel kaardilt „Eesti ajalugu” I, lk. 69. Siia märgitud leiukohad kuuluvad küll ajavahemikku 1200 e. Kr. – Kr. s., kuid asustuspilt üldjoontes ei muutu selle aja kestel märkimis-väärselt. Asustust näeme koonduvat piki Põhja-Eesti rannikut, Eesti saartele ja jõgede piirkondadesse. Sisemaa on leidudest hõredam. Et selle asustuspildi hilisematest muutustest oleks võimalik midagi järeldada ühenduses soomlaste siirdumisega, peame katsuma tõestada nende leidude ja kalmete kuulumist algsoomlaste asustusele. Eesti ja Läti ala on tüüpiline kauge perifeeria, ilma kandva oma metallikultuurita. Siin yõistlevad peamiselt kaks kultuurivoolu. Üks on pärit Skandinaaviast, mis Eestisse ulatub osalt üle Edela-Soome ja mille mõju kandub kuni Väinani, kust kaubateed viisid Kesk- ja Valge-Vene suunas. Teine on pärit Ida-Preisi kultuurikeskusest. Kolmandana ulatub Ida-Lätisse ja -Leedusse veel gorodištše-kultuur, mida Tallgren peabki algsoomlaste kultuuriks. Näib siiski, et esimestest kahest kultuurorientatsioonist tunnistavate leidude ja kalmekujude taga ei tule näha võõrast rahvusest asustust, vaid juba soomesoolist. Peipsi taga, Ida-Lätis ja -Leedus asuv osa algsoome rahvast jäi endiselt madalamale kultuuritasemele. Metalli saamise võimalused olid raskemad, tööesemed ehted jm. tehti luust, puust, savist ja kivist. Läänemerre suubuvate jõgede piirkondades ja mere läheduses asuvate algsoomlaste kultuur võttis aga kahest eri suunast lähtuvatel mõjustustel täiesti teise ilme. Seejuures on skandinaaviapoolne mõju täiel määral valitsev, mida eriti kinnitab sealpoolsete matmiskommete ülevõtmine. Nimelt tuleb seeaegse tüüpilise kalmekuju – kivikirstkangru päritolu otsida sealtpoolt. See uus kalme tekib Ida-Baltikumis nooremal pronksiajal, ilma et tal oleks mingisuguseid vanemaid eelkujusid koha peal seejuures ka oma esinemises hoidudes ranniku lähedusse, saartele või veeteede piirkondadesse (vt. „Eesti ajalugu” I, lk. 69). Seni on nende päritolu küsimuses viidatud eeskujudele nii Ida-Preisis kui Skandinaavias, seejuures kaldudes rohkem Skandinaaviasse, eriti Ojamaa poole. Ida-Preisi vastu räägib otsese kontakti puudumine sealse alaga, vahepealsete balti hõimude matmiskombed on erinevad, samuti on Ida-Preisis kalmete ehituse üksikasjus erinevusi, ka maetakse seal põletatult saviurnidega. Ojamaa poolt rääkiva väitena on tavaliselt esitatud laibamatuse esinemine kummalgi pool. Kuid on tähelepanuväärt, et meil esineb laibamatus kogu aeg, kuna Ojamaal tuleb see ilmsesti välispoolsetel mõjustustel tarvitusele alles eelrooma rauaaja 1. perioodil, võib-olla koguni Ida-Baltikumi kivikirstkalmete mõjustusel. Näib, et siinsete kivikirstkangrute päritolu suurima tõenäosusega tuleb otsida Edela- ja Lääne-Soomest, kus pronksiaja jooksul tugev rootsi asustus ja mille kaudu just vanemad skandinaaviapoolsed mõjustused on jõudnud Eestisse, seega umbes ajal, mil vastav matmiskomme siia jõuabki. Soomes see matmiskomme ühtib täiesti Kesk-Rootsi omaga. Kesk-Rootsi kultuurikeskus on sellal eriti mõjukas ja ekspansiivne ja selle kultuurivooluga tulebki uus kalmekuju Eestis ühte viia, kusjuures tee on käinud üle Edela-Soome. Algsoomlaste läänepoolsel asustusalal see koduneb ja saab omaseks. Läti alal see mõnevõrra kohastub oludele ja ehitusmaterjalile, kusjuures siin lisandub ka mõningaid teisi mõjustusi Ida-Preisist ja Ojamaalt. Eesti ja Läti kivikirstkalmed kajastavad teist elatumisviisi kui Soomes. Kalmete areng on kõige tihedamas seoses rooma rauaaja kalmetega, ja mitte ainult kivikirstkalmete peaaladel, vaid ka kaugemais kohtades. Asustuse jätkumine on lüngatu – kivikirstkalmed ja tarandikkalmistud asuvad otseses naabruses või moodustavad koguni ühise kalme. Ei ole üldse mingisuguseid tunnuseid, mis kivikirstkalmeid nende vanemas osas võimaldaks kirjutada mõne teise rahva omaks, kui nende lõpparengus, kus nad erandita esindavad soome sugu asustust. Küll aga on mõningaid jälgi sellest, et kivikirstkalmete kõrval esines ka maa-alust laibamatust nii hilispronksiajal kui ka eelrooma rauaajal, mõnes kõrvalisemas kohas isegi rooma rauaajal. See maa-aluste laibamatuste kiht esindaks algsoomlaste algupärast matmiskommet, mis konservatiivselt püsis kõrvuti välismõjudel kodunenud uue matmisviisiga. Sama paralleelsust näeme ka laiba- ja põletusmatuste kõrvuti esinemises.
Nüüd võime asuda vaatlema asustuspildi kujunemist üleminekul rooma rauaaega. Väga tugev nihkumine on toimunud Kagu-Läti ja Leedu piirkonnas, kus varemini olnud soome sugu asustus on asendunud balti hõimudega. Väina joon, Bauska piirkond jne. on läinud kaduma. Põhja pool Väinat kujunev uus rahvuspiir ei jälgi looduslikku piiri ja on väga selgesti jälgitav. Ka puuduvad tunnused, et balti rahvas oleks sellest piirist lõuna pool esinenud endise asustuse enesesse sulatanud. Peame eeldama õige tunduvat rahva siirdumist, vähemalt teovõimsamas ja arenenumas enamuses. Põhja-Kuramaal näib rahvuspiir püsivat, ainult ojamaalaste asustus on hääbunud. Ka ei näi siin asustus eriti tihenevat – leiud on suhteliselt hõredad. Väina piirkonnast siia vaevalt märgatavamalt asukaid lisandus. Ka Põhja-Läti asustus näib otseselt püsivat. Sama piirkond, kus arvukalt esines kivikirstkalmeid, on nüüd kaetud tiheda rooma rauaaja kivikalmete võrguga. Kivikirstkalmetest hõredamas idaosas on asustuse pidevus samuti ilmne. Rahva lisandumist immigratsiooni näol on muidugi raske eitada, kuid puuduvad ka igasugused positiivsed tunnused selle tõestamiseks. Tõenäone on asustuse enese tihenemine loomuliku juurdekasvu näol, kusjuures üldiselt soodus konjunktuur tõstis jõukust. Lõuna-Eestis on asustuse pidevus selge, ainult Lõuna-Tartumaa näib nagu tihenevat rahvastikult seevõrra, et võiks oletada juurderändu. Aga kui, siis tõenäoselt juba Pihkva värava kaudu, mitte Põhja-Lätist. Ka peab arvestama, et sisemaana siin eelrooma rauaaja nõrk metallikultuur kajastus hoopis napimalt, kui paremate ühendustega aladel, seega ka vanem asustusarheoloogilises aineses raskemini nähtav. Põhja-Pärnumaal jätkub Pärnu jõe kasutamine teena sisemaale. Audru ja Mihkli khk-s, kust meil varasemaid asumise märke, ei leia me neid aga enam. Järvamaa asustus näib rooma rauaajal jätkuvat otse vanemast, kuigi siin kivikirstkangruid on esialgu ainult Ambla khk-st. Ometi ulatub ka Anna khk. Leedu kalme eelrooma rauaaega, samuti arvatavasti Järva-Jaani khk. Kardina kalme. Virumaa asustus jätkub otseselt vanemast, nagu see eriti kujukalt peegeldub Lüganuse khk. kalmetes. Samu jälgi on olemas Viru-Nigula, Jõhvi ja Vaivara khk. kohta. Sisemaa pool asuvate kihelkondade esiletõus ei oma niisama häid eeldusi varasemas materjalis, rahva juurdevoolu pole aga võimalik nentida. Harjumaa asustuse pidevuses on arvukad tõendid olemas. Kohati aga näib, eriti Kuusalu khk-s, et asustus on õige tunduvalt tagasi läinud ja rooma rauaaja keskelt paiksana näib lakkavat.
Läänemaa on endiselt asustamata. Väga suur muutus on toimunud aga Eesti saartel. Hilispronksiaja ja eelrooma rauaaja tihedast ja jõukast asustusest tunnistab siin suur arv kivikirstkalmeid, ka Muhus ja Hiiumaal, ja metallileide. Saaremaa moodustab Eesti varase metalliaja rikkaima keskuse ja on võrreldav suurtes joontes oma asendiga nooremal rauaajal. See vastab ka ta headele mereühendustele teiste metallikultuuri keskustega, eelrooma rauaajal eriti Ojamaaga; ta vahendas ka juba sellal algavat mereühendust lõunapoolsete alade ja Põhja-Eesti ranniku vahel. On tõenäone, et saarte asukad lõid ka ise aktiivselt merenduses kaasa. Algsoomlaste kohastumine merega ja kaubaühenduste ning konjunktuuri kasutamine on mainimisväärne, sest muidu poleks ka teostunud siirdumine üle mere Soome ja just majanduslikel kaalutlusil soodsa konjunktuuri võimalikult tulusamaks kasutamiseks. Rooma rauaaja algusest peale aga Eesti saared tühjuvad, et alles keskmise rauaaja jooksul asustuselt tiheneda (Hiiumaa jääbki tühjaks) ja pikkamisi tagasi võita varemini saavutatud asendit. Võime uskuda, et siirdumine polnud absoluutne tühjumine – üksikute kalmete sidunemine varasema ja hilisema asustusjärguga on ilmne, kuid rahvastiku kaaluv enamus ja kindlasti aktiivsem osa on siiski lahkunud.
Kokkuvõttes näeme, kuidas arvataval algsoomlaste asumisalal Kr. s. paiku tekib kaks piirkonda, kust asustus on kas siirdunud või asendunud teise rahvaga, kuna teistes osades asustuslik pidevus on suhteliselt hästi jälgitav. Kuidas seda tõlgendada? On kaks võimalust. Asustus on majanduslikkude aluste muutumise tõttu nihkunud soodsamatele aladele oma endise ulatuse piirides või on rännanud välja, koloniseerinud täiesti uue ala. H. Moora on eriti arendanud esimest võimalust. Põllunduse tõus Kr. s. paiku rahva peamiseks elatusharuks olla põhjustanud kehvematelt maadelt parema põllupinnasega (sellal veel mitte raskemate mullaliikidega) aladele siirdumise, sellest siis asustuspildi suur muutumine. Samal ajal tulevad asustuspilti mõjutavate majanduslikkude teguritena põllundusele kõlvulise pinnase kõrval arvesse veel vastava ala liiklemis- ja kaubandusgeograafiline asend ja loodusvarad. Esimese teguri hindamisel peame selle ulatust mõnevõrra koomale tõmbama. Eelpoolsest vaatlusest nägime selgesti, kuidas varase metalliaja asustusrühmad vahenditult kanduvad üle rooma rauaaega, ainult osalt tõmbuvad paremaile põllumaadele (kõige selgemini Viljandimaal). Kivikirstkalmetes kajastuv asustus on põlduhariva rahva oma nagu see näiteks on väga selge Põhja-Harjumaa rühmas. Siin on tolmuterade analüüsi teel kindlaks tehtud kuuse suur tagasiminek subboreaalse aja lõpul (=hilispronksiaeg), mis on nähtavasti ühenduses maa põllunduse alla võtmisega, kuna just kuusk kannatab põletuskultuuri all. Kuusalu khk. Kahala järve ümbruses on väga tihe kivikirstkalmete võrk ja rahvastik nähtavasti elatus peaasjalikult põllundusest ja karjandusest. Seda tõendab kuuse äärmiselt madal protsent ja Kahala järve erakordne eutroofsus, samuti luudeleiud kalmetes. Mis puutub Lääne-Eesti mandriosasse siis on see ka varemini peaaegu asustamata. Suurejoonelisemast asustuse ümberpaiknemisest võiksime siis rääkida Eestis ainult saarte puhul. Et siit aga asustus oleks ainult põllumaade tõttu loobunud, ei ole usutav. Saaremaa liiklemis- ja kaubandusgeograafiline asend on niivõrra soodus (vrd varasel metalliajal ja nooremal rauaajal) ja asukad ilmsesti selle paremustest teadlikud, nn et kuhugi sisemaale siirdumisel parem põllumaa seda vaevalt oleks korvanud. Pealegi varasel rooma rauaajal väga vilgas mereühendus Visla suudme ja Pohja-Eesti ning Soome vahel oleks vaevalt jäänud kasutamata saaremaalaste poolt, kes ometi juba varemini olid sellest tulu saanud, kui see hoopis nõrgem oli. Kõigil neil põhjusil näib tõenäone oletada, et Eesti saarte asustus on Kr. s. paiku siirdunud väljapoole Eestit. Ka Väina piirkonnas paiknenud varasem soome sugu asustus on koondunud umbes samadesse kohtadesse, kuhu hiljemini tekib balti rahvas. Pole põhjust oletada siingi elatumisviisi muutumist. Et muu kivikalmete ala ei näi olevat vastu võtnud siinsetki rahvastikku, siis tuleb arvata sellegi siirdumist ühes saarlastega. Kas see siirdumine ongi ühenduses Soome koloniseerimise algusega soome sugu hõimude poolt, paiksa talupoja asustuse tekkimisega teisel pool lahte?
Soome koloniseerimine algab leidude põhjal umb. 100. a. p. Kr., nagu tõendavad leiud Karjas, Piikkiös ja Nakkilas. Üldiselt võiksime rääkida algusest Kr. s. paiku. Aeg sobib täiesti Eesti saarte ja Väina piirkonna asustuse siirdumisega. Samal ajal ei või me osutada ühelegi teisele alale, kust siirdumine oleks võinud lähtuda. Põhja-Harju, eriti Kuusalu khk., ja Loode-Pärnumaa asustuse vähenemisest oli juttu, kuid need oleksid siiski ainult väikesed lisandid peavoolule saartelt ja Väina piirkonnast. Muud Eesti osad, samuti Põhja-Läti ja -Kuramaa näitavad pidevust, enamasti just asustuse tihenemist. Eriti Virumaal on see nii hoogus, et siit osa rahva siirdumisele pole mõeldagi. Ingerist oleks see samuti vaevalt usutav – sealt puuduvad leiud ja samuti polnud varased ühendused nii kaugele haaravad. Jääb kõige tõenäosemaks ülalmainitud asustusmuutused viia ühte soomlaste siirdumisega Edela-Soome.
Kui germaanlased umb. a. 200-150 paiku e. Kr. suudavad kõrvaldada keltide poolt mitmesugustel põhjustel moodustunud piirisulu, tekivad järjest tihenevad kaubaühendused Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel. Põhjamaad tõmmatakse Rooma keisririigi maailmamajandussüsteemi ja karusloomadest rikastel metsaaladel tekib soodus kõrgkonjunktuur. Eesti ja Soome suhtes olid aktiivseiks vahendajaiks Visla suudme piirkonnas asuvad goodid, nagu vastava ala metallikultuuri suurest mõjust ja mereühendustest võib järeldada. C. A. Nordman iseloomustab seda aktiivset vahendajaosa tabavalt ühenduses Soome koloniseerimisega: „…dass die finnische Kolonisation von Südwestfinnland ein mit finnischer Hilfe, in handelspolitischer Absicht durchgeführtes gotisches Unternehmeri war”. Kolonisatsiooni lähteruumina eespool kirjeldatud alad olid Visla piirkonnaga ja Skandinaaviaga juba varemini ühenduses ja gootide poolt tulev aktiivne algatus – nahkade suurenev nõudmine – puudutas kindlasti esijoones neid, et alles selle järel ulatuda kaugemale Virumaa randa. Ka olid Virumaa rannikuala asustusel suured tagamaad Loode-Venes, samuti tee üle Soome lahe kergem. Väina piirkond, Eesti saared ja osalt Lääne- ja Loode-Eesti ei omanud suuremaid tagamaid, siin olid teised asustusrühmad oma huvipiirkondadega kõikjal vastas. Vahetuse teel neilt lisa hankida ei tasunud. Tuli otsustavalt vallutada uus ala paremate tagamaadega. Loomulikult ei puudunud ka varemad ühendused Soome suunas. Nii teostubki siirdumine ja selle kandjaks on just see osa algsoomlastest, kes pikemaajaliste kaubaühenduste tõttu germaanlaste ja baltlastega olid arenenud teistest oma hõimlastest aktiivsemaks ja varemini oma asukohtade poolest soodsamini situeeritud.
Nendel mitmesugustel kaalutlustel saadud tulemuse kinnitamiseks võiks vahest lisada veel paar tähelepanekut. Kõige varasemad rooma rauaaja kalmetüübid Edela-Soomes on väga mitmesugused, osalt pärit Rootsipoolseistki eeskujudest. Kalmetüüpide kõrvuti esinemine, igasugu erandite võimalikkus on väga tüüpiline nähtus kivikalmete alal varasele rooma rauaajale, mis arenguliselt moodustab üleminekuaja. Siin esineb vana kõrvuti uuega, kontaminatsioonid ja eri mõjude vastuvõtmine teevad asja aina kirjumaks. Soomes see üleminekuajaline ilme kestab hiljeminigi, mis hästi seletatav asustuse iseloomuga, eri mõjudega jne. Tähelepanuväärt on aga, et rida varaseid kalmevorme Soomes liitub otseste eeskujudega just lõuna pool. Nakkila Penttala ja Piikkiö Runko kalmete vasted on Põhja-Kuramaal Lazdinis ja Strazdes. Karja Kroggårdsmalmi kalmetüübi vasted samuti Põhja-Kuramaal Reinases, siis Rēzekne maak. Saleniekis ja Lõuna-Eestis Rõuge Hannustes. Soome lihtsatele ümmargustele kangrutele on nähtud vasteid Kesk- ja Põhja-Rootsis. Real neist on keskel suurem kivi. Kuid olgu juhitud tähelepanu, et säärased kalmed pole lõuna poolgi tundmata. Neid esineb nii Põhja-Kuramaal kui ka Põhja-Lätis, samuti näib neid Eestis olevat. Näib loomulik Soome vastavaid kalmeid siis pigemini ühendada alaga, kust enamus teisigi kalmetüüpe pärit. Soome mõningate kalmete maa-alusus näib olevat pärit Väina piirkonnast, kus eelrooma rauaajal maa-alused kirstkalmistud levinud. Samaga on ühendatav ka võrdne arengujoon Põhja-Kuramaal. Kahjuks on Saaremaa vastava aja kalmete suhtes kasutada ainult vanad ja väheste tähelepanekutega kaevamistulemused. Kuid võib pidada väga tõenäoseks, et Saaremaalt peab leiduma kõige tihedamalt ja kõige paremaid eeskujusid resp. eelastmeid Soome kõnesolevaile kalmetele. Siit tunnemegi mitmeid maa-aluseid kivikalmeid, mis seotud väga varase ajaga, nagu Püha Ilpla ja Valjala Tõnja. Maapealseid kangruid leidub Saaremaal massiliselt ja kuigi nad peaosas kuuluvad nooremasse rauaaega, on nende hulgas ka mõndagi varasemat. Soomes esinevad tarandkalmed on muidugi eestipoolset päritolu, kuid ühtlasi iseloomulikud kogu kivikalmete alale, et nende põhjal lähemalt lähteruumi määrata. Või kajastavad nad osalt siiski just Põhja-Harjumaalt lähtunud asukaid?
Soome varane esemeline aines on mõnevõrra üld-idabaltiline või siis seotud otseühendustega Läänemere lõunarannikule ja Rootsi. Soome varased iseseisvad ühendused lõunaaladega (Visla suudmega, Ojamaaga) ja ka kivikalmete lõunarühmaga muutuvad siiski hoopis mõistetavamaks, kui arvestame asustuse päritolu. Samale lähteruumile viitavad ka mõned esemetüübid. Saaremaa ja Põhja-Pärnumaa seost Põhja-Kuramaa ja Väina piirkonnaga kuni Ida-Leeduni kajastab ilmekalt erilise, peamiselt eelrooma rauaaega kuuluva oimuehte levik, mis mujal seni ei esine. Väina jõe piirkonna ja Saaremaa huvide lähedasest suhtest on meil küllaldaselt teisigi eriaegseid tõendeid, kas või Läti Henriku päevilt. Seega pole käesolevas mainitud asustuse ühissuunaline siirdumine midagi teoreetilist, vaid johtub elulistest ühishuvidest. Mereühenduse tõttu oli ka Põhja-Harjumaa seotud Saaremaaga, kui vahendajaga lõunasse. Väga tihe side oli neil aladel muidugi veel Põhja-Kuramaaga, kust võib-olla osa asukaid kaasa siirduski. Siirdumise käiku ise võime kujutella pikkamööda teostununa. Tihe vastastikune majanduslik sõltuvus oli peamiseks kaasakiskuvaks teguriks. Sellest johtubki esimese siirdumislaine lähteruumiliselt nii kirju koostis. Üldiselt püsisid veel mõni aeg Edela-Soome (ja ka Lõuna-Pohjanmaa, kuhu siirdus osalt soomesoolist asustust) ühendused lähteruumi piirkonnaga, nii Põhja-Kuramaaga ja -Lätiga, kuid ilmsesti järjest nõrgenedes. Soome iseseisvus Virumaale tekkiva tugeva kultuurikeskuse suhtes – muuseas terve rida Virumaa esemetüüpe ei esine Soomes või väga nõrgalt – on ise kõige selgemaks tõenduseks, et Edela-Soome asustuse algus ei ole pärit sealt. Mõlemate tõus on enam-vähem üheaegne, eeldab aga, et Soome koloniseerimise algus on mõnevõrra vanem, kui see kajastub muinasteaduslikus materjalis.
Virumaa ja Edela-Soome suhted hakkavad näitama tihenemise tendentsi umb. a. 300 alates, kestes paarsada aastat. Sama aja jooksul hakkab Virumaaltki siirduma nähtavasti üksikuid asukaid lisaks, kuigi rahvastiku vähenemist Virumaal ei ole märgata selle aja jooksul. Soome osatähtsus Viru keskuse suhtes tõuseb pidevalt, kui goodid Visla suudmelt siirduvad Lõuna-Venesse ja vastav mereühendus hakkab tagasi minema, et V saj. täiesti lakata. Virumaa satub täielikku sõltuvusse lõunapoolsest maateest, eriti Zemgale metallikultuurist. Samal ajal väheneb muidugi oma saaduste turustamise võimalus. Gootide vahendajaosa kadumisest tekkivad kaotused aga Soomes korvatakse aina tihenevate sidemetega Rootsi suunas. Soomes üldine areng jätkab seepärast täie hooga tõusuteed kui Eestis ühepoolsete ja vähemtulusate ühenduste tõttu algab tagasiminek. Ja viimases seda enam, et Soome sõltuvus balti metallikultuurist väheneb, seega Eesti vahendajaosagi ja tulud sellest. Soome rahuldab oma metallitarbe jm. Rootsi-poolse impordiga, kuna Skandinaavia ühtlasi moodustab uue ja ostujõulise turu Soome saadustele. Eesti ja Rootsi sidemed on mõnevõrra jälgitavad, kuid erilist tõusu siin pole märgata. Väga arusaadavail põhjusil – Rootsi-Ida tee ei mänginud veel mingit osa, lähem Soome rannik rahuldas küllaldaselt oma saadustega. Nii näeme Virumaad langevat kaubanduspoliitiliselt väga ebasoodsasse olukorda – sõltuvus maateest ja Soomest, kusjuures Soome ei vajanud enam endisel määral siitpoolset eksporti. Jõukana elama harjunud Virumaa rahvastikule oli see muidugi raskeks hoobiks. On tunnuseid, et Virumaa eriti keskmise rauaaja alguses muutub ekspansiivseks, teataval määral uute soodsate ühenduste ja turgude otsijaks nii Idas kui Läänes. Kui varemini headest kaubaühendustest saadav suur lisatulu võimaldas asustusel väga tiheneda, siis nüüdne ebasoodus olukord sundis rahvastikku hajuma, nagu see teistegi Eesti keskuste suhtes samal ajal on ilmne. Virumaale naib see olnuvat aga eriti otsustava tähendusega.
Kui võrdleme rooma ja keskmise rauaaja leidude leviku kaarte, „Eesti ajalugu” I, lk. 89 ja 125, omavahel, võime näha, kuidas Eestis on toimunud asustuse hajumine. Virumaa suhtes ei märka me erilist muutust. Kui võrrelda veel ka noorema rauaaja leidude levikut lk. 152, siis võiksime peaaegu väita, et Virumaa on olnud pidevalt asustatud rooma rauaajast peale kuni ajaloolise ajani. Tutvudes aga lähemalt leiumaterjaliga, ei või selles enam nii kindel olla. Umb. 500-550 ρ. Kr. näib Virumaal toimuvat suur murrang. Tekib asustuse lünk. Enam-vähem kõik Virumaa rooma rauaaja kalmed on pidevalt olnud tarvitusel umb. selle ajani ja siis maha jäetud. Erandiks on Kadrina ja Haljala khk., mis äga keskmisel rauaajal seisavad Harju tugeva mõju all nii esemetüüpides kui matmiskommetes. Kui Virumaa kalmetes mujal esineb nooremaid asju, siis kuuluvad need noorema rauaaja hilisemasse järku või ajaloolisse aega ja on sealjuures pärit juhuslikest matuseist (nagu Viru-Nigula liia), enamuses aga ohverandidest. Keskmise rauaaja lõpu ja noorema rauaaja matused on siin hoopis teist tüüpi – peaaegu erandita laibamatused, kas maa-alused või kääpais (vadja mõju!) ja – mis eriti oluline, – oma asukohtadelt ei liitu siinsete kivikalmetega. Ka mujal Eestis matmiskombed muutuvad mõnevõrra, kuid endiste kalmete kasutamises ja uute paiknemises, samuti kalmetüübi arengus, on pidevus jälgitav, nii eriti Harjus, Lääne-Eestis, saartel, Viljandimaal ja Tartumaal, kuna Järvamaa põhjaosas see on vähem selge. Virumaa asustus, vähemalt oma peaosas, on siirdunud. Eesti asustuse arenguline pidevus mujal on selge ja ilma eriliste hüpeteta. Nenditav on kõikjal hoogus sisekolonisatsioon, endiste tiheda rahvastikuga keskuste hajumine, kuid Virumaa asustuse lisandumine Eesti muudesse osadesse ei ole tõendatav. See on siirdunud väljapoole Eestit. Ja näib tõenäone, et üle lahe Soome, teostades seal Häme koloniseerimise, ja Ingerisse, andes seal alguse vadjalaste tekkimisele.
Ingeri liitumine umb. selle aja ümber Eestiga on tõestatud leidude najal, kuigi neid sealt seni on väga vähe. Kahjuks ei tea me ka matmiskommete muutumise kohta uuel alal midagi. Siirdumise põhjused Ingerisse võivad olla vastavalt Virumaal tekkinud olukorrale uute paremate ühendustega alade asustamine. Venepoolsete, eriti lõunasse Dnepri piirkonda, ühenduste osatähtsuse tõus sellal on tõestatud. Võib-olla on siin tegemist suuremat tulu tõotavate ühendusteede endi alla võtmisega.
Keskmise rauaaja alguse ehtevorme, mis levivad Eestisse maateede kaudu, on rohkel arvul ka Soomes, nii labidasjalgsed sõled, nõelakojaga ja rõngasgarnituuriga ambsõled, paksenevate otstega kaelavõrud jt. Hilisemad vormid enam sellises ulatuses Soome ei tungi – ühendus on väga nõrgaks muutunud. Eriti huvitav on Virumaa eritüübi, lamedate, emailiga ilustatud hoburaudsõlgede levik Soomes, mis tähistab peamiselt Kokemäe jõge pidi Hamesse suunduvat ühendusteed. Teine asustuse levikusuund Hamesse on Lääne-Uusimaalt Karjaa-Lohja veeteed kaudu. Nähtavasti neid kahte teed kaudu, mis märgitud juba varemini alanud asustuse levikuga, tungivadki uued siirdujad Virumaalt Häme südamaadele. Nende tihe side laplastega, mille algus veel Virumaal asudes ulatub kindlasti ajaliselt kaugele tagasi, kestab edasi, nagu näeme ka ajaloolisel ajal. Et järjest põhja poole ja sisemaale tõmbuvaid laplasi kergemini oma majandusliku ekspluateerimise all hoida, samuti, et osa saada väga soodsatest Rootsipoolsetest ühendustest ja pääseda Virumaal tekkivast majanduslikust ummikust, mis ühtlasi tähendas vaesumist – need on siirdumise põhjused. Juba varemini samas suunas siirdunud kaasmaalased ja tihedad majanduslikud ühendused mõjusid samuti soodustavalt. Kalmevorm – kivikalmed ilma korrapärasema seesmise ehituseta – ei räägi siirdumise vastu, sest ka Eestis hakkab selgejooneline tarandehitus kaduma samal ajal. Küll aga sattusid uudisasukad, nagu kogu Soomegi sellal, õige tugeva Rootsipoolse mõju alla, mis seletatav ühepoolsete, väga intensiivset laadi ühendustega. Α. 600 paiku algab aga ühtlasi kujunema soome oma ilmega kultuur.
Soome enese materjalis puuduvad sundivad põhjused eeldada sellal tugevamat immigratsiooni. Mõned soome uurijad kalduvad siiski arvamusele, et seda on olnud, mis vastavalt Eestis mõjus rahvastiku vähenemisena ja osalt seletab siinset keskmise rauaaja (eriti a. 550 alates) leidude nappust. Põhjused on siis rohkem Eesti poolel selgitatavad. Ka keeleteaduse tulemused eeldavad sellal immigratsiooni Soome. L. Kettunen asetab soomlaste ja hämelaste siirdumise Soome V-VI sajandisse p. Kr., kusjuures ta nn. pärissoomlasi arvab pärinevat Ida-Eestist ja hämelasi Ingerist. Samal ajal olla idaeestlasi ja võib-olla ka lõunaeestlasi läinud Ingerisse, kus nad sulanud sinnajäänud hämelastega ja moodustanud Novgorodi huvidealal VII sajandist peale vadja rahva. Muinasteadusliku materjali põhjal tuleks pärissoomlaste siirdumise algus ja lähteruum viia ühte ülalsaadud esimest siirdumist käsitlevate tulemustega, kuna hämelaste peaosa siirdumine oleks V-VI sajandil, seejuures Virumaalt, kust osa asustust suundub ka Ingerisse, kuhu muidugi võis lisanduda ka teisi hõimlasi Vene või Kagu-Eesti poolelt. Hiljemini juba kas osalt slaavlaste survel või mõne teisegi teguri mõjul algab vadjalaste tagasivalgumine Virumaale, ulatudes kuni Peipsi läänerannikule.
Peale Virumaa asustuse siirdumist kahes eri suunas näivad Eesti ja Soome vahelised suhted ajutiselt nõrgenevat. A. 700 ümber on neist jälle jälgi, kuid seekord on Soome aktiivsemaks pooleks. Soome päritoluga sõled, käevõrud ja odaotsad ilmuvad Põhja-Eesti, eriti Harjumaa leidudesse. Ajaliselt järgneb sellele umb. a. 800 ümber Eestipoolne aktiivsus, mis väljendub mitmesuguste esemetüüpide edasiandmises. Soomest tuntakse sellest ajast kalmeleide, mis koosnevadki peamiselt siitpoolseist esemetüüpidest. Neil põhjusil on oletatud sellal uut rahvastiku lisasiirdumist Soome, mis suundus Päris-Soome ja Ala-Satakunta. Aktiivne Eestipoolne mõju Soome kestab kogu noorema rauaaja, kuid tähelepanuväärt on just selle tugevus 800. a. paiku ja IX sajandil. Rahvastiku lisasiirdumine on väga tõenäone, kusjuures seekordseks lähteruumiks näib olevat Harjumaa. Ometi on see siirdumine hoopis väikseni, kui kaks varasemat, ja nii ei teki ka sel korral lähteruumi asustuses sellist põhilist murrangut. Asustuslooliselt on seda siirdumist Eestist raskem tõestada, kuna ka vastav kaevamismaterjal on hoopis puudulikum. Siirdumise põhjusi on samuti raskem määrata, tõenäoselt aga seegi kord on need majanduslikku laadi. Kestvate ühenduste jätkamise tõttu lähte- ja sihtmaa vahel on seekordsel siirdumisel ka pigemini viljastav kui halvav mõju.
Ida-Soome asustuskäik ja karjalaste ilmumine sinna nooremal rauaajal on juba küsimus omaette ja võib jääda siinkohal kõrvale. Eesti alalt siirdujad seal igatahes mingit osa mänginud ei ole. Nõnda oleksime puudutanud just Lääne-Soome asustuse päritolu, kuna see on tihedasti seotud Eesti alaga. Küsimust on käsiteldud peamiselt muinasteaduse saavutatud tulemuste asustusloolisel rakendamisel. Ei või mingil määral kindel olla, et siin võetud seisukohtades ei tuleks muudatusi, kuid peajoontes julgen pidada siirdumise käiku õigeks. Otsustav sõna jääb muidugi keeleteadusele ning käesolev kirjutus ongi osalt mõeldud ergutuseks sinnapoole. Kui hämelaste ja vadjalaste osa näib suhteliselt kergesti sobivat muinas-ja keeleteaduse tulemustes, siis kindlasti suuremaid raskusi on pärissoomlastega, keda samuti tahetakse panna siirduma ida poolt ja suhteliselt hilja. Pärissoomlaste murde tekkimisele on muidugi eriti oluline hilisem lisasiirdumine Harjumaalt ja tihe läbikäimine pikema aja jooksul nii varasema kui hilisema lähteruumiga, samuti rooma rauaajal ja keskmise rauaaja alguses siia segunenud virumaalased. Ka ajaloolisel ajal kestvad sidemed Eesti ja Edela-Soome vahel on selle murde teinud erakordselt lähedaseks eesti keelele – mereühenduste tõttu muidugi eeskätt seda teostanud rannikurahva omale. Ala-Satakunna murde teke, Häme levikuala, murrete segunemised Uusimaal – kõik need nähtused kattuvad suurepäraselt muinasteadusest saavutatavate tulemustega. Kas aga nii mõnedki keeleteaduslikud nähtused Lääne-Soomes ei ole kergemini seletatavad just käesolevas näidatud esimese lähteruumiga ja sealsete suhetega? Siirdumise põhjused on nähtavasti otsustavas osas majanduslikud – soodsamate ühenduste ja tagamaade taotlemine. Teiste rahvaste ekspansiooni surve ei näi siirdumistes mängivat mingit olulisemat osa; ülerahvastus võib-olla ainult olukorras, kus üldkonjunktuuri halvenemine tekitas vaesumisohu ja sundis tihedamaid keskusi hajuma elamisvõimaluste hankimiseks. Vastavalt neile põhjustele on siirdujad ikka kõige aktiivsem ja arenenum ühtlasi jõukam ja kõrgema kultuuritasemega harjunud osa rahvastikust. Seda näitab juba seegi tase, mis nad sihtmaale kaasa viivad ja mis seal end olulise tõusuna laseb registreerida. Samadel põhjustel tuleb põllunduse osatähtsust asustuspildi kujunemisele mõnevõrra vähendada kaubandusgeograafilise asendi ja tagamaade arvel. Et uudisasukad olid nõhiliselt siiski talupojarahvas, selles ei ole kahtlust. Ka siirdumine ise näib haaravat hoopis laiemat hulka kui seni teoreetiliselt arvatud. Küll näib tõenäone selle teostumine mitme inimpõlve jooksul, kuid lähteruumile mõjus see pikaldane tühjumine halvavalt. Siirdumise iseloom tingis selle. Soomes ei tekkinud mitte Eesti kolooniad, vaid Soome! Vahekord ei jaanud emamaale ekspluateeritavaks põhjustel, et siirdumine oli seda ka sõna taies mõttes ja et siirdujad ei jäänud majanduslikku sõltuvusse lähtemaas, vaid sõltusid väljaspool lähtemaad päritolevaist vahendajaist. Nii mõistamegi, miks ennemini esirinnas seisvad alad jäävad peale siirdumise teostumist sajandeiks kiratsema (Saaremaa, Virumaa) voi koloniseeritakse kohe võõra rahva poolt (Väina piirkond). Siirdumine näitab selgesti kοlme intensiivsemat perioodi vastavalt eri lähteruumidele ja kujunevaile majanduslikele οlukorrile. Palju siirdumine oli seotud sugukondade voi hõimudega, ei tea. Kuid ilmsesti on tegemist eri asustusrühmadega, mis olid tihedasti seotud majanduslikkude huvidega. Ühe osa siirduma hakkamine kiskus paratamatult kaasa teisedki. Näib küll, et jäetud alad ei jäänud täiesti asustuseta, kuid aktiivsema enamuse siirdumine oli siiski raskeks murdekohaks vastava ala osatähtsusele. Vastavalt siirdumise iseloomule katkes mõne aja pärast ka suhtlemine lähtealaga kui kasutu. Erinev on kolmas siirdumisperiood, nagu juba eespool märkisime. Soomlaste Soome siirdumisel alates ajaga Kr. s. ümber kuni umb. a. 600 p. Kr. oli. aga oma peatulemuses halvav mõju Eesti asustuse, majanduselu ja ühiskondliku elu kujunemisele. Selles perspektiivis peame hindama Eesti kujunemist ka sellele järgneval ajastul. Küsimuse selgitamine pole nõnda siis tähtis ainult siirdumise enese käigu ja sihtmaa seisukohalt, vaid selle tingimuste ja iseloomu mõistmine aitab meid ühtlasi lähemale lähtemaa olude ja arengu õigeks hindamiseks.
A.Vassar
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1938
