Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

02 Oct

Mõned kriitilised märkused uuema kirjanduse kohta läti Hendriku üle.

 

    

Silmapaistev on uuesti ärganud huvi eesti ajaloo vanema ajajärgu ja tema tähtsama kronisti vastu. Mitte ainult Tartu ülikoolis pole kroonika mitmeti käsitatud viimastel semestritel – lugu on koguni sarnane ka Riias, läti ülikoolis, kus kroonika sõelumine ka ülikooli õpekavasse ülesvõetud. Ja seda täie põhjusega: mitte ainult arusaadavalt uuesti ärganud rahvuslik-poliitilise huvi pärast; ajajärk, mil kroonika pikemat aega teaduslikkude huvide keskkohal seisis, on juba nii kaugel, et tõepoolest aeg tulnud on teema arutamiseks uute vaadete all. Küll on ju ka pärastpoole kroonika arutamine edasi kestnud – aga ainult teatud sihis. Kui me pilgu heidame uuemale kirjandusele läti Hendriku üle, siis näeme, et ta tegemist teeb peaasjaliselt autori isikuga. Vaatame lähemalt selle uurimise viimaseid toodanguid – et lõpuks küsida, missugune kaugemaleulatav väärtus nendes uurimistes peitub.

Kui meelde tuletada seisukorda, millesse jõudnud väline kriitika läti Hendriku kohta, siis oleme seni enam-vähem sel­gusele jõudnud kroonika tekkimise aja ja tekkimise koha üle – küllalt vähemalt, et neid andmeid allika sisemiseks hindamiseks ära kasutada. Palju mitterahuloldavamas seisukorras on küsimus kroonika autorist. Kuivõrra tähtis see küsimus ka kroonika sise­mise väärtuse äramääramiseks, pole vast tarvis siin lähemalt põhjendada. Autori individualiteedi tähtsuse rõhutamine on ju Niebuhrist ja Rankest peale saanud üldiseks ütluseks igas metoo­dilises õpperaamatus. – Aga just siin, selles küsimuses kobame veel täiesti pimeduses või, pigemini öeldud, on asi veel täiesti liikvel. See kõlab vast üllatavalt-aga, et selles veenduda, jätkub vist, kui pilgu heidame senistele töödele kroonika autori üle kuni viimase selletaolise tööni – Fr. v. Keussleri uurimuseni selle küsimuse kohta

Vaielus selle küsimuse üle algas juba 180 aasta eest Joh. Daniel Gruber (kroonika esimene väljaandja), kes kroonikas ettetuleva üteluse põhjal kronisti isikus nägi läti preestrit Hendrikut. Samal arvamisel on ka pärastised kroonika väljaand­jad Joh. Gottfried Arndt, A. Hansen ja üksikasjalise põhjendu­sega Wilh. Arndt;- kui ainult tähtsamaid nimesid nimetada. Nendel vaadetel põhjeneb ka eesti nimetus „läti Hendrik” (Jung, Villem Reimann j. t.) Niisamuti ka parem vene töö meie kronisti üle, Kiprianowitshi sulest.

Kergesti võib aru saada, kuivõrra tähtis on see vaatekoht kroonika autori isiku hindamisel ja otsustamisel tema kirjelduste üle sündmustest ja oludest sel rahvuslikult nii kirjul maal. Tema mõlemapoolne erapoolikkus sakslaste ja lätlaste kasuks oleks selle oletuse juures vastuvaidlemata: lätlaste poole hoiaks ta tõulise ühtekuuluvuse tunde tõttu, sakslaste poole aga, sest et nad ristiusu kandjad (et meie kronist vaimulikust seisusest, selle üle vähemalt on kõik samal arvamisel).

Nii mõistetakse ühelt poolt kroonika autori isikut ja rah­vust. Sellele risti vastu käib teine väide. Möödunud aasta­saja 60-test aastatest saadik on kohalikus ajalookirjanduses – ikka järjekindlamalt arvamine avalikuks tulnud, et kronist mitte lätlane polnud, vaid sakslane: ses suhtes on põhjapanevad ise­äranis Paul Jordani, Hildebrandi ja Pabsti arutused. (Nende arvamistel põhjeneb ka saksa suuremate käsiraamatute vaatekoht – Wattenbach, Dahlmann-Waitz ja Meister’i „Grundriss der Geschichtswissenschaft” I, 7. Ja „Allgemeine deutsche Biographie” vastav artikel on koguni Hildebrandi sulest). Viimasena on seda teooriat arendanud Fr. v. Keussler ja lähemalt katsunud põhjendada omas mullu avaldatud töös. Ta püüab täiendada Hildebrandi poolt jäetud mulku ja ehitada täielist silda kronisti Hendriku ja Saksamaa vahel. Väljaminnes H. Buschi suusõnali­sest ütelusest II balti ajaloolaste päeval a. 1912, väidab Keussler, et meie kronist keegi muu ei ole, kui saksa preester Heinrich v. Lon, Westfalist pärit. (Kelle nimi meil teada kahest kaas­aegsest dokumendist). Oma aluseks on Keussler selle juures G. Berkholz’i harutuse võtnud, kes juba 36 aasta eest katse tei­nud läti Hendriku isikut dokumentide kaudu kindlaks teha ja nimelt teda arvas ära tundvat papendorfi preestri isikus „plebanus Heinricus de papendorpe”, kes siis veel vähemalt 32 aastat pärast kroonika kirjutamist elanud oleks. Aga see Keussleri katse on vaevalt rahuloldav.

Mis puutub nüüd eriti Berkholzisse, kelle oletuse ju Keussler oma harutuste aluseks võtab, siis paistab ju võimalik ole­vat 1259. a. dokumendi (milles Heinricus de papendorpe annab oma tõenduse vanast maajagamisest piiskopi ja ordu vahel) ühendusse seada 1224. a. maajagamisega. Sest kohanimede ühtelangemine ja sama järjekord on siiski liig silmapaistvad – ehk küll 1224. a. dokumendi tunnistajate seas ükski preester Heinricus ei esine (kui teda mitte arvata tähtsuseta tunnistajate sabas „alii quam plures”). – Aga palju see lõpuks ütleb? Maajagamise lühike mainimine kroonikas endas a. 1224 ei paku mingit võrdluspunkti. Berkholz arvab nüüd, et preester Heinricus, kes Tolova jagamisel kui piiskopi volimees esineb, mitte nii tähtsuseta oma kaaslaste seas ei olnud; ja elav huvi, mis kroonikas kõigi alama astme missionitegelaste vastu nähtavale tuleb, lubavat vaevalt uskuda, et ta terve kroonika ulatuses ni­metamata oleks jäänud. Kroonikas leiame aga ainult ühe prees­tri Hendriku – ja nimelt autori enda. Sellepärast olla väga tõe­näoline, et 1259. a. Heinricus ja meie kronist üks ja sama isik on. See ongi kõik tõestus. Kas nüüd selle peale võimalik (nagu Böthführ selle üllatava leiduse mulje all oma lahkumiskõnes Berkholzi auks tegi) seda oletust ülistada, kui väga usaldusväärilist ja peaaegu kahtlemata kindlat? – Berkholz peab ju ennast piirama omis arutustes ainult üldmotetega ja need üldmõtted ei jutusta meile mitte liiga palju. Esiteks ei või ju tunnistaja Heinrici tähtsus mitte väga suur olla, kui ta (mida Berkholz ise tähele paneb) oma kroonika lõpetamise järele midagi paremat ei mõista peale hakata – kui silmuksid püüda! Ja palju tähtsamaidki kaastöölisi missionipõllul on kronist nimetamata jätnud. Et kroonika autor silmapaistva huviga missionitööd ja tegelasi jälgib, on küll kindel, aga tema sõnumite puuduliku iseloomu tõttu võime vaevalt kind­lasti loota papendorfi lihtsat preestrit nende väheste alamate preestrite seas leida Kroonika mainib nimepidi umbes 10 preestrit: võime kindel olla, et neid palju rohkem oli, kes aastast aastasse missioni teenistuses seisid – siin, selles rahvuse poolest nii kirjul maal. Ja nimi Heinricus ei olnud ju kunagi Saksa­maal iseäraliselt haruldane. Kogu see Berkholzi teooria jääb ainult meeldivaks oletuseks ja pole mitte peaaegu kahtlemata kindel nagu autor arvab. Teada on ju, et sama papendorfi preester veel kord dokumentides esineb: a. 1234 kutsutakse ta rooma paavsti poolt tunnistajana välja. Aga kas see meie kronist  Hendrik on, seda meie ei tea. Kui  nüüd  sellesama Berkholzi teooria peale Keussler oma järgneva oletuse ehitab, (kronist Hendrik – papendorfi Heinricus – Heinrich v. Lon), siis ei tohi meie silmist lasta, et Berkholzi eeldus ise veel kindlamat alust vajab: järgnevad konstruktsioonid ei tee ehitust mitte püsivamaks.

Keussler on katsunud kronisti Hendriku samastada preest­ri Heinrich v. Lon’iga. Ta on palju vaeva näinud, et selle preestri isikut kindlaks teha, kes meile ainult kahest dokumendist tuttav, kus ta tunnistajana esineb: [Liv-, Est- u. Curländisches Urkundenbuch I, Nr. 56 (aga esineb siin kui „Heinricus sacerdos de Lon”: cf. selle vastu Arbusov „Jahrbuch für Genealogie etc.” 1901, p. 59). Päev ja aastaarv, mis Liv-, Est- u. Curländisches Urkundenbuch leidub, on Mettigi poolt parandatud 21. dets. 1210. a. peale („Mitteilungen ete.” XII, p. 529.): võrdle Bruiningk ja Busch „Livländische Güterurkunden” Nr. 3. (Riga 1908).] Ja [Liv-, Est- u. Curländisches Urkundenbuch I, Nr. 23 (tunnistaja „Heinricus sacerdos de Lon”) – aastal 1211 või 1212.] Väljaantud on esi­mene dokument piiskop Alberti poolt Saksamaal – Kappenbergis, Westfalis, teine – ta äraolekul Liivimaal. Lähemalt käsitada mõlemat dokumenti ja nendes nimetatud preestrit Hein­rich v. Loni ja aadlisoo v. Loni liikmeid viiks meid liig kaugele ja oleks vast ka üleliigne. Ei ole selge, mis meid õigustaks ühte seada Heinrich v. Papendorfi (tunnistajat ja piiskopi volinikku a, 1224) ja preestrit Heinrich v. Loni (tun­nistajat 1210. a. Kappenbergis Westfalis ja 1211/12 Liivimaal). Kappenbergi dokument ei seisa ülepea mitte ühenduses teistega, dokumendid aastatest 1211/12 ja 1224 – ainult väga pealis­kaudses (niivõrra kui nad mõlemad tegemist teevad maajagami­sega). Tunnistajad 1224. a. ja kahes teises dokumendis on sootuks teised, v. Keussleri tõendamisviis ex silentio ei rahulda meid. – Papendorfi Heinrichist teame me ainult niipalju, et ta a. 1234 ka Riia piiskopkonna preester on. Veel vähem teame Heinrich v. Lon’ist. Keussler ise näitab raskusi, kui nime jätku „νοη Lon” mõlemas dokumendis seletada sugunimena. Ta tahabki Buschi seletuse asemele (et Heinricus de Lon pärit on Lon’ide aadlisoost) pigemini teise seletuse anda, et see preester Heinrich von Lon’ide maadest pärit. Kaasaegsete dokumen­tide keeleharjumused lubavad selle seletuse; veel rohkem vast aga teise – et nad tunnistaja tegevuse sel maa-alal ära määravad (nii kui Keussler ise mööda minnes mainib). Kui „Heinricus sacerdos de Lon” üks ja seesama isik oleks Orlamünde krahvi Alberti kaplaniga, siis langeks igatahes iga võimalus ära tema samastamiseks läti preestri Hendrikuga. Aga kergem oleks siis arusaadavaks teha selle Heinrich von Loni Liivimaal olekut ühenduses krahv Alberti ristisõidu tõotusega, mida ta mitu aastat enne täidesaatmist (a. 1217) oma ümbruskonnaga annud. Kuigi see nii oleks -kas ei ole mitte tõenäolisem, et Heinrich von Lon a. 1211 piiskop Alberti kihutustöö mõjul näit. Ratzeburgi ja Verdeni piiskopidega ja paljude teistega (Chr. XIV, 4 ja XV, 2) ristisõitjatega Liivimaale tulnud?

Veel vähem rahuldab Keussleri katse Heinrich von Lon’i samastada kronistiga. Tema tõendamisviis on siin jällegi vana – ex silentio. Et läti Hendriku mõistatuslikku Kappenbergis (Westfalis) viibimist 21. dets. 1210. a. seletada, saade­takse teda kevadel 1210. a. ühes piiskop Albertiga Saksamaale, sealt – võib olla – Rooma ja sealt – niisamuti võib olla – kas paavsti bullade kandjana 1210/11 talvel maanteed mööda üle Preisimaa Liivimaale või järgmisel suvel ühes piiskopiga laevateed mööda. Õigustatuks seda väita arvab Keussler selle asjaolu tõttu, et kronist sel vaheajal ennast ei nimeta kroonikas; ja vast ka kroonika ühe lause psühholoogilise tõlgitsemise läbi: nimelt märkust, et terve rahvas rõõmuga ja pisarsilmil paavsti sõnumitoojatele vastu läinud, võiks tõlgitseda isikliku mälestu­sega, kui Hendrik ise nende sõnumitoojate seas oli. Selle vastu võiks õigusega ette tuua, et kronist oma olemasolemisest sa­gedasti küllalt ka mujal vaikib; ja et terve vaheaja kirjeldused – sel ajal kus piiskop Albert Saksamaal viibis – ka elavad küllalt on. Näit. on kurelaste pealetungimine Riia peale oma kujukate detailidega nii elavalt kirjeldatud, nagu seda vast ainult pealtvaataja või osavõtja võiks teha. Ja teiseks on Keussler kahe silma vahele jätnud asjaolu, mis kronisti Hendriku oleta­tud Saksamaa reisu täiesti võimatuks teeb. Nimelt – et kronist just piiskopi äraoleku ajal jällegi oma isikust räägib!

Kurelaste pealetungimise ajal on ta ise ka Riias: „cives autem et fratres milicie . . . cum clericis et mulieribus omnes ad arma coniugiunt . . . Quidam eciam ex nostris habentes aput se claviculos ieneos tridentes, proiecerunt eos in via qua exercitus veniebat. Et cum de civibus quidam ad pugnam viriliter accederunt et plures ex hostibus sub tabulis suis stantes occi-derunt, in reditu super clavicuios ipsos ceciderunt, et quidam ex ipsis occisi sunt et alii ad nos evaserunt”. Siin on viimane lause „ja teised põgenesid meie juurde” nii selge kui seda aina soovida võib. Kroonika autor tarvitab sõna „nos” alati õieti, s. t. paljuses, kus ta ise kaasa arvatud. Hildebrand on küll kat­sunud Hanseni täpipealset „nos” tõlgitsemist veidi pehmendada ja talle veidi laiemat mõistet anda, aga ka kohad Chr. XIV, 10; X, 15; XXV, 2; XXIII, 9 piiravad ainult teatavas mõttes Hanseni väidet, XIV, 10: „et pervenit verbum in plescekowe, qui tunc erant nobiscum pacem habentes, et venit maxima turba Ruthenorum nostris in auxilium” on ühenduses selle aasta sõjakirjeldustega ja räägiks just kronisti isikliku kaastegevuse poolt. Ebamäärasemat ilmet kannab X, 15, aga ka selle koha võiks Hanseni järele tõlkida, kui eeldada, et Hendrik õpi­lasena preestrit Alobrandi saatnud. XXV, 2 on sõnal küll väga veniv tähendus – aga selles peatükis on Kiprianowitsh võõra kaastöö ära tundnud. XXIII, 9 üle räägime allpool.

Aga ka siis, kui Hildebrandi kitsendused vastu võtta, ei muuda see peatükk XIV tõlgitsemist. Ta on nii selge kui võimalik ja temast on seni ka ikka nii aru saadud, et kro­nist ise sündmuste juures viibinud. Keussler oleks pidanud siin vähemalt katset tegema nende väidete ümberlükkamiseks. Nüüd ei tea, kas ta teisel arvamisel, kui näit. Hildebrand (et kronist oma ligioleku äkilise „nos”ga paljastab) või Pabst (kes kronisti ligiolekust Riia sündmuste ajal 1210. a. räägib) – või on siin tegemist lihtsa eksitusega?

Aga kui see ka nii oleks, ei või tõsiselt võtta kronisti Hendriku Saksamaal viibimist, Kappenbergis 21. dets. 1210. a. Piiskop Albert ise pöörab Liivimaale tagasi alles järgmisel suvel; paavsti bullad 20. oktoobrist 1210, mis maad kaudu üle Preisimaa Liivimaale saadetud, jõuavad küll juba talvel Liivimaale. Aga märkusest „et terve rahvas rõõmuga ja pisarsilmil sõnumitoo­jatele vastu läinud” võiks juba ennemini Hendriku kui ühe nendest Riias mahajäetutest rõõmu välja lugeda (kui juba tahe­takse seda lühikest lauset nii pigistada). Oletus, et kronist sügisel otseteed Kappenbergi sõitnud, et seal tunnistaja olla asjas, millega temal meie teada mitte vähematki tegemist ei ole, ja sealt sõnumitoojana otseteed tagasi pöörata, on aga juba liig võõrastav.

Et Busch ja Keussler tähelpanekut juhtinud preestri „Heinricus de Lon” peale, on ju tänuväärt küllalt: meie huvi on sellega pöördunud jälle ühele piiskop Alberti kaastöölistest, ühele nendest paljudest, kes Liivimaale voolanud piiskopi väsi­mata ristisõjajutluste mõjul. Aga selles „Heinricus de Lon” liivi kroonika kirjutajat – läti Hendrikku – näha, selleks puu­dub meil vähemgi põhjus.

Tahaks siin lõpuks veel ühele asjaolule tähelepanekut juhtida. Tõestus, millele Fr. v. Keussler nii suurt rõhku paneb: et kui „Heinricus de Lon” Saksamaalt pärit (ses asjason Keussleri väited tõenäolised küllalt) ja kui teda samas­tada kronisti Hendrikuga, siis ta igal tingimisel sakslane on olnud, see katse positiivselt tõestada, et kroonika kirjutaja sakslane peab olnud olema, ei ole mitte õnnestanud. Selle vastu räägib ju peale muude sisemiste põhjuste juba ainult asjaolu, et kronist Liivimaal viibib, kuna „Heinricus de Lon” Kappenbergis dokumendile alla kirjutab. Võiks koguni kahetseda, et Keussler oma „Heinricus de Lon’i” elustamisega teatud viisil Berkholzi oletuse Papendorfi preestrist on nõrgendanud. – Aga oma kirjatüki algul peatab Keussler ka negatiivsete argumen­tide juures, mis Jordani, Hildebrandi ja Pabsti ajast saadik kro­nisti Hendriku läti rahvuse vastu ja saksa rahvuse poolt ette ­toodud, ja püüab neid täiendada. Meie ei taha siin seda vana tüliküsimust mitte otsustada. Need mõned kriitilised täiendused, mis pärastised uurimised Hildebrandi tuntud tööle lisaks toonud (Berkholz, ka Kiprianowitsh) näitavad, et küllalt veel välist tööd ära teha tuleb, enne kui täie kindlusega kroonika sisemisele ha­rutusele saab asuda. Keussleri väide viib meid jällegi meie arutuste lähtekohani tagasi. Tõepoolest, kirjanduse käsitamine läti Hendriku üle on päris keskajalooline teema: kirjanduse pealtnäha nii suurest rohkusest hoolimata on ta sisuliselt siiski piiratud ja vanad ja samad väited korduvad väsimata. Ja keh­vast materjalist tuleb siis korduvalt midagi uut välja pigistada.

Tüliküsimusega, mis pealtvaadates otsustatud, läti Hendriku rahvusest, teeb ju nüüd tegemist Keussler oma viimases töös ehk ta küll a. 1905 omas vastukirjas Kiprianowitshile ise vaidlused lõpetatuks kuulutas. Nüüd ei või aga tema viimast katset läti Hendriku saksa rahvust positiivselt selgeks teha õnnestanuks lugeda. Pakub vast teatud huvi, kui nüüd veel pilgu heidame nendele väidetele, mis tema arvates sootuks ära keelavad kronisti lätlaseks pidada. Viiks liig kaugele kui tahaksime tervet küsimust harutada. Piirame ennast nende väi­detega, mis selles viimases töös tähtsamatena rõhutatud.

Väide, et „de Lettis” keelelistel põhjustel milgi tingimi­sel Hendriku arvatava läti sugupära aluseks seada ei saa, on küll juba vana. Aga küsitav on, kas teda tõepoolest otsustatuks võib lugeda. Pärast Jordani, Hildebrandi, Pabsti on Willu Arndt just vastupidisele otsusele jõudnud ja tema kained a­rutused (mida Kiprianowitsh pärast veel täiendada püüdnud) ei kaalu mitte vähem kui teiste veidi kasuistlikud väited. Kui vii­mastega ühineda ja lauset „de Lettis” mitte otsustavana vastu võtta, jääb ikkagi võimalus, et kroonika kirjutaja lätlane olnud. Tõestuse kohustus – onus probandi – mida ühelt poolt nõutakse, lasub just niisamuti ka teisel poolel. Ei tohi ju mitte unustada, et kronist ise täieväärilistest kaastöölistest rää­gib, kes kohalikust rahvast pärit preestritena võidurikka kiriku teenistuses seisid. Muidugi a priori otsustades – paistab tõenäolisem olevat, et kui kiriku peaedustajad Liivimaal sakslased olid, siis ka kiriku võidu kirjeldaja sakslane oleks pidanud olema. Aga kronisti teatud parteilisus, mis tervest kroonikast läbi käib, ei ole ju asjata uurijaid mõtlema pannud.  Kas siis aga läti keele võimalik mõju ka kroonika ladinakeelele mõjunud  – seda peaks meile Hendriku läti rahvuse poolehoidjad alles selgeks tegema. Vastandiks valitsevale arvamisele (Wattenbach, Dahlmann-Waitz,  Meister) toonitama,  et küsimus seni otsustatud pole.

Seda ei lükka ümber ka Chr. XXIII, 9, millele Keussler mit­mel kohal tähelepanekut juhtinud.

Lause käib järgmiselt: „Meist langesid kaks (teisend: kaks sakslast), ja lätlastest kaks, Russini vend ja Drivinalde vend Astigervest, noor krahv piiskopi perest ja üks hertsogi rüütel” Võõrastav chiasmus lause teisel poolel pakub teatud raskusi; enne Keusslerit ei ole aga keegi iseäralist rahvuslikku värvi kro­nisti üteluses märganud. Selle peale võiks ainult tulla, kui lau­set kõigist eelmisest kirjeldusest eraldada ja nii isoleerituna uurimise alla võtta. Terves eelkäivas sõjakirjelduses muutub see kahtluse all olev asesõna „meie” oma tähenduse – kord laiema, kord kitsama, paljust ära tähendades, millesse ikka kaasa arvatud ka kronist. (Tuletan siin Hanseni meelde). Niisamuti kui ter­ves eelkäivas palas tuleks ka lauses „ex nostris vero ceciderurit…” sõna „noster” vast kõige paremini puhtsõjaliselt võtta. Terves selles sõjakirjelduses harjulaste vastu teeb Hendrik küll vahet üksikute väesalkade vahel – ordurüütlite salk, piiskopi meeste salk Theodorichi all ja hertsog Albrecht „nende vanem”, liivlaste, eestlaste ja lätlaste salgad. Aga sõna „meie” tähendus vaheldub vahet pidamata selles kirjelduses. Kord tähendab ta nähtavasti tervet kristlaste väge (Hendrik ühte arvatud); kord ühendatud sakslaste ja lätlaste keskmist salka; kord eelväge; kord jälle – kas sakslasi, kes kronistiga ühes võitluse alganud või vastuoksa just lätlasi ühes Hendrikuga. Järgmine kirjeldus, kus „meie” (kes esimesed lahinguväljal) just vastandina seatud, sakslastele (kes veel kaugel seljataga ja ükshaaval appi tõtta­vad), on ju üldiselt tuntud. Aga sellest, kui ka tervest kir­jeldusest ei sa kindlat rahvuslikku vahetegemist välja lugeda. Niisamuti ka mitte lõpplausest „ex nostris vero ceciderunt duo…”. Meie meelest jääb maksma Hildebrandi otsus, et kronist ei XXIII, 9 ei ka mujal ennast otsekohe sakslaseks ei nimeta.

Lõpetame seega selle uuema katse arutamise läti Hend­riku isiku kohta, katse, mis tõestada püüdis, et meie kronist saksa soost preester on olnud. Ja lõpetame ta küsimusmär­giga. Et ta nüüd vastuoksa tingimata lätlane oleks olnud, ei ole sellega muidugi mitte öeldud. Positiivne vastuväide selle­vastu on küll äpardanud. Aga võimalus jääb siiski alles. Non liquet – niisuguse ajutise lahendusega peame ka ses küsimu­ses rahule jääma. Ebamääraseid võimalusi pakub ju meile läti Hendriku kriitika veel mitmeid.  Ühe niisugustest meeldivatest võimalustest pakub meile ka G. Berkholzi eeldus papendorfi preestrist. Tõepoolest ei ole ta sugugi mitte ühenduses Fr. v. Keussleri pärastise konstruktsiooniga ja oleks iseenesest mõeldav. Aga ta ei lahenda ka täbarat küsimust, kuidas täita pika aja­järgu kroonika ilmumisest kuni a. 1259 (mil, Berkholzi eelduse järele, kronist oma elupäevade lõpul veel viimase elumärgi andnud). Mispärast katkeb kroonika nii äkiliselt – peale värsket uuesti algamist viimases XXX peatükis? Silmusid püüda võib küll toitev elukutse olla, aga see seletus ei rahulda siiski mitte täieliselt. Hildebrandi väitega, et kroonika lõpu­list ja ümmargust kuju kannab, ei sa mitte täielise rahuldusega peri olla; seda võiks ainult, kui ta XXIX peatükiga lõpeks. Aga nüüd võiks küll peaaegu mõtte peale tulla, et kroonika suurem osa eriti Eesti valdamisest huvitatud. Uuesti, värske jõuga algav võitluste kirjeldus jätab küsimuse lahtiseks, mis­pärast järgnevad sündmused (piiskop Alberti surm;  Dünamünde kloostri rüüstamine ja hävitamine ja konvendi tapmine; järgnevad võitlused; Balduin v. Aina tegevus j. n. e.) puudu­tamata jäetud?

Nagu näha, on küllalt küsimusi mis senine läti Hendriku kroonika käsitamine ei ole lahendanud. Eriti viimaste aastate kirjandus, mis eeskätt tegemist teinud liivi algusaja kronistiga eestkätt biograafilisest küljest. Aga kas need uurimised siis asjatud? Või umbteele sattunud? Vastus sellele küsimusele nõuaks aga artikli oma ette.

H. Oldekop

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1922

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share