Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Sep

Juhan Liivi luuletused aastailt 1885-1894.

 

    

Juba aastaid tagasi on Juhan Liivi toodangu hinnangus jõutud ühe­meelsele otsusele. F. Tuglas omas 1914. a. ilmunud monograafias Juhan Liivist paigutas meie realistliku voolu kirjanikud nende poolt viljeldet väärtuslikuma kirjandusliku laadi järele järgmisse skeemi: Wilde – romanist, Peterson – novellist, Kitzberg – dramaturg ja Liiv – luule­taja. Liivi suhtes maksab see skeem vähese pehmendusega ka meie ametlikus kirjandusõpetuses koolides, niipalju kui see sünnib Kampmanni ja Ridala kirjanduslugude kaudu.

Enne seda aga, kui Tuglas Liivi luuletused esikohale oli tõstnud ta loomingus, tunti Liivi üldiselt vaid prosaistina. Nähtavasti oli see alguse saanud ta proosatööde refereerivast käsitlusest S. Talviku poolt „Lindas” 1904. See artikkel, üks kõige varasemaid Liivi-ainelisi kirjutisi, ilmus enne „Kirjatööde kogu”, mil Liivi luuletused olid veel täiesti kogumata ja korraldamata. Nii olid siis Talvikule need kas kättesaamatud või täiesti võõrad, et nad kõne alla oleks võinud tulla. Kuid ka 1904. a. „Uue Aja” kaasandena ilmunud „Kirjatööde kogus” matsid novellid luuletused enese alla, kui mitte arvult, siis ruumi poolest. See sisaldab vähem kui poole neist luuletusist, mis avaldet mitmesuguseis perioodilisis väljaandeis 1885-1894, enne suurt vaheaega Liivi tööde ilmumises.

Just see kogu on pidemeks Tuglasel Liivi varasemate luuletuste poolest. Siiski pole Tuglase otsus Liivi kui luuletaja kasuks langenud mitte nende, vaid hilisemate luuletuste põhjal. Veel rohkem, Tuglas ei saa Liivi noorpõlve luuletusi hinnata kuigi kõrgelt, isegi võrreldes ta proosatoodanguga. Ka Kampmanni kirjanduslugu ei peatu neil pikemalt. Nii on Liivi varasemad luuletused, peale mõne üksiku „Luuletuste” kol­mandas trükis, praegusele põlvele jäänud täiesti võõraks. Aga ometi oli Liiv oma kirjandusliku tegevuse algul ainult luuletaja. Ta esimene luu­letus ilmus „Virulases” 1885 ja esimene novellett alles 1888. a. Luuletaja tegevus jätkus kogu ta ajakirjandusliku tegevuse kestel ning Juhan Liivi nimi oli tol ajal kõigepealt luuletaja nimi.

See vähetuntud luulepärandus, laiali pillat peaasjalikult „Virulases”, „Meelejahutajas”, „Sakalas” ja „Olevikus”, sisaldab ühes teisendite, epi­grammide ja tõlgetega ligi kaheksakümmend numbrit, millest suurem osa langeb aastaile 1887-1889.

Liivi kirjandusliku tegevuse algus sattus ühte järelromantismi algu­sega, mil iga vähegi harit eestlane kutsut tundis olevat midagi tegema isamaa kasuks. Kirjanikukutset peeti kõige teostetavamaks,  kui  mitte rohkem, siis mõne luuletuse või jutukese ulatuses ometi. Pealegi kui oldi juba ajalehe sõnumisaatja. Neil ajul tuli iga aastaga hulgana juurde Kuldalaid, Ehalaid, Õilmelaid, kuni luuletamine oli muutunud ajalehtede toimetusile väljakannatamatuks taudiks. Pidi tulema koguni olude kohane Cervantes ja kirjutama tõvele vastava „Don Quijote”. Seks sai humoris­tina juba nimekas Wilde pilkejutu „Suguvend Johannesega” Posti­mehes 1891.

Niisuguse luulerohkuse juures oli loomulik, et Liivi tööd ei võinud leida eriti head vastuvõttu ajalehtede toimetusis, kuhu ta neid saatis. Pealegi ei ulatunud Liiv alguses teisist tolleaegseist luuletajaist millegi poo­lest kõrgemale. Ühed ja needsamad motiivid, üks ja seesama maadle­mine vormiga. Kuid on ka konkreetsemaid andmeid Liivi tööde avalda­mise raskusist. Ja neid mitte ainult ta kirjandusliku tegevuse alult, vaid ka hilisemast ajast. Neid pakuvad ajalehtede kirjavastused ja kaasaeg­sete mälestused. Esimesist on kategooriliselt ilma pikema jututa keelduvaid ja on ka pikema moraaliga. Kuid veel pikemalt teavad sellest jutus­tada kaasaegsed. Liivi kaaslane „Virulase” ajajärgust E. Wilde kirjutab omis mälestusis, et Järv arvustamise ja silumisega Liivi sagedasti sel määral vihastas, et see toimetuse toast välja jooksis ja enne tagasi ei tulnud, kui ennast jälle rahulikuks oli kõndinud kõrvalkoridoris. Sama vihastav redigeerimine kordub hiljem ka „Oleviku” juures. K. Kook mäletab Liivi öelnud olevat: „Grenzstein armastab ikka minu töösid ümber teha, nii et ma neid oma nime all avaldada häbenen!” Grenzstein ise kirjutab kaljukindlalt: „Tema laulud, mis siis Olevikus ilmusid, tegin mina sagedasti otsani ümber, nii et nemad enam minu, kui tema salmid on.” Liivi tööde kärpimist Grenzsteini poolt tõendab ka A. Saal. Kui selles kõiges paljugi peaks olema liialdet, tõena võime võtta ometi nende mälestuste üldise tendentsi: Liivi töödega ei oldud rahul!

Aga kui Grenzstein siiski ei liialda? Kui Liivil tõesti oli põhjust häbeneda? Siis tekib ketserlik mõte: kas maksab vähemalt „Olevikus” Liivi nime all ilmunud töid üldse tõsiselt arvestada Liivi töödena?

Esimesel pilgul tundub seda mõtet tõendavana mõne luuletuse ilmu­mine kahes erinevas redaktsioonis. Kogu Liivi ajakirjandusliku tegevuse jooksul on kahel korral ilmunud kolm pikemat luuletust. Praeguste and­mete järele esimeseks Liivi trükisilmunud luuletuseks peetava soneti „Mai kuu öö” avaldas „Olevik” 1890 teistkordselt põhjalikult muudet kujul koguni uue pealkirjagagi: „Mai hommik”. Ortograafilisi erinevusi arves­tamata langevad täiesti ühte ainult kaks värssi. Kuid ometi on see üks ja sama luuletus! Võib oletada: Järv oli luuletuse sel määral moonutanud, et autoril hiljem soov tekkis näha seda trükituna ta õigel ja algupärasel kujul. Aga siis astus Järve redigeeriva omavoli asemele veel kategoori­lisem Grenzsteini korrektuur. Nii võis ühe algteksti asemel tekkida kaks lahkuminevat teisendit. Teine, 1885. a. viimasel päeval „Virulases” (aastakäik  1886)   ümunud   luuletus   „Uueks   aastaks”   on   teistkordselt „Sakalas” 1889 pealkirjaga „Aasta lõpul”. Mõlemad 16-värsilised tekstid langevad peale kahe sõna täiesti kokku. Ja just „Sakala” juures oli Liivil, niipalju kui on teateid, tööde avaldamises kõige suurem vabadus. Nähtavasti ei olnud tal aga sel juhusel mingit tarvet restaureerida. Selle järele otsustades ei ulatunud Järve parandused üldse kuigi kaugele. Kolmas, „Esimene nõiduse katse”, tõlge Goethest, ilmus esmakordselt „Meelejahutajas” 1887, teist korda „Olevikus” 1891 pealkirjaga „Nõia õpipoiss”. Ühiseid värsse on neil teisenditel vaevalt üks viiendik, muus on sõnastus suuremalt osalt põhjalikult erinev. Sel juhusel pole kahtlust, et esimene teisenud on avaldet käsikirjast kinnipeetult. Sest tolleaegsel „Meelejahutaja” toimetajal J. Kurrikul, kes ise polnud ei luuletaja ega ajakirjanik, nagu Järv ja Grenzstein, oli siiski rohkem lugupidamist kirjandusliku teose õige kuju vastu. Järjelikult polnud Liiv ise rahul luuletuse esimese redaktsiooniga. Ja sama võib oletada ka esimese luuletuse paranduse puhul. Liiatigi, kui teada on, kui palju Liiv armastas parandada ja teisen­dada hilisemas eas. Vaadeldes nende kahe ümbertöötuse iseloomu lige­malt, ei tahaks ka uskuda, et Grenzstein oma abilise töid oleks pärandanud niisuguse hoolega, kui see on tehtud. Seepärast võib pidada julgesti nii Järve kui Grenzsteini parandusi eriti luuletuste suhtes väheoluliseks. Liivi vihastumiseks võisid küllaldaselt põhjust anda juba nende redakto­rite heasoovlikud nõuanded üksi. Ja neid oli väljaspool kahtlust!

Nagu teada, ei olnud Liiv kaugeltki „luuletaja jumala armust”. Soov ja otsus kirjanikuks saada tekkis reaalsemalt alles siis, kui selgeks sai ande ja võimaluste puudumine muusikamehe kutseks. Sellepärast on ta luuletused vähemalt alguses tugevasti pealesunnit tahtest ja intellektist, kuigi ta muidu oli tahtejõuetu ja tundeinimene.

Tavalisti viib selline otsekoheste eelduste puudumine tunnustet suuruste tõlkimisele või jäljendamisele. Liiv aga pole teinud ei ühte ega teist kuigi suurel määral. Ta tõlgete hulk on vastu aja iseloomu ja kombeid haruldaselt väike, puudub täiesti üldiselt armastet Heine. On tõlgit vaid paar rahvalaulu, siis Lermontovi, Goethet, Schillerit ja Petöfit, igalt üks luuletus. Ja mis puutub kirjanduslikkudesse mõjudesse, siis oli tol ajal ses suhtes olukord ja nõuded teised kui praegu. Vaevalt oli möödunud aeg, mil tõlgiti, ilma et teost tõlkeks oleks nimetet. Aga veel oli ühisvarasid, mida tarvitada võis keelmatult. Nii langeb küll teisena trükit luuletus „Kuusk” sisult täiesti ühte samapealkirjalise Jakob Liivi luuletusega, kuid see allegooria – üksik puu ei kesta tormi, küll aga mets – esineb veel teistelgi kaasaegseil, muu seas ka Grenzsteinil. Võib ju leida teisigi ühtesattumisi, kuid püüe olla omapärane on tugev.

Ses on palju haiglast fanatismi, kui see tahtejõuetu noorur, ilma nimetamisväärt kirjanduslikkude eeldusteta, terava arvustuse juures kõige kiuste ometi taotles kirjanikukutset ning omapärasust selles. Saada luule­tajaks – see tundub Liivi puhul alguses idee fixe’ina, mis aga lõpuks ta valdab siiski täielikult ja moondab just selle idee fixe’i suunas. Nii harul­daselt algava poeedi õpingutoodang peamiselt on need siin käsiteldavad luuletused.

Ainuke silmapaistvam luuletaja voorus on Liivil esialgu fraasi algu­pärasus, kuigi ka see esineb harva. Nähtavasti ei seadnud ta enesele kaua aega muid otsekoheseid ülesandeid peale vormiõpingulise, s. o. elementaarsemate värsiõpetuse seaduste omandamise. Nii võis ta ühe luuletuse mottoks võtta puhttehnilise nõude:

    Tugev keel ja kerge sõue
    Olgu luguluule nõue.

    (Äraandja, 1887.)

Ja vist oli ta õnnelik, kui tehnilise korrapärasuse kõrval sai sõnas­tuses tõmmata väikese algupärase joone.

Vormiliselt taotlesid järelromantikud korrapärasust ja kindlust, kuid seda ammuproovit eeskujudes. Uute vormiliste võimaluste otsingust polnud juttugi. Sama teed käis Liivgi, kirjutades venna kombel sonette ja riimides väsimatult, mida omas hilisemas eas jälle nii väsimatult laitis. Värsitehniliselt ei jõudnud ta siiski järele teistele. Jakob Liiv, Tamm ja teised on kirjutanud tehniliselt ikkagi laitmatumaid luuletusi. Juhan Liiv oli neist kindlasti raskepärasem ja kohmakam.

Sisuliselt kaldus ta filosofeerima liig nooruslikult, üldiselt ja abstrakt­selt. Ilmekam ses laadis on „Kaks inimest ei mõtle ühteviisi” (1886), milles käsitleb mõistuse ja tunnete vastolu. Ta vankumatut idealismi tõendavad need filosofeeringud siiski. Juba kõige varasemais luuletusis võib tajuda otsekui tõe eest võitleva prohveti eluvaadet, kelle kohta lõpuks aeg annaks otsuse:

    Õnnis, kes nägi üle oma aja.

    (Troost, 1888.)

Kui need filosofeerivad (et mitte öelda targutavad) laulud esindavad noore Liivi intellektuaalset külge, vähe naiivset, lapselikku, kuid ka süga­valt idealistlikku eluvaadet, siis teine liik ta luulest, talle lähem, isiku­lisem, pakub poolbiograafilist kurvameelset tundeluulet. Neis avaldet elamused on usutavamad Liivi selle ajajärgu luules, vaatamata veel mitte küllalt painduvaile väljendusvahendeile. Luuletuses „Päevavarjutus” (1887) laulab Liiv varjust, mis langeb hingele ja kunagi ei kao täiesti. See on esmakordne konkreetsem väljendus piinast-varjust, mis varieerub avaldus­viisides, kuid on hiljemgi mahajäämatu. Umbes samal ajal sündinud luule­tuses „Kuuvalgel” pöördub autor kuu poole, romantilises liialduses aval­dades juba lõpulikku alistumist valulisele saatusele:

    Valgustad ju pia mu varast hauda,
    Ristina koos näed seal kahte lauda.

Nii kõigub Liiv noil ajul, ainult mõni aasta üle kahekümne, juba, hingelise piina ja ideaalide valgustet heledamate meeleolude vahel. Juba pealkirjadki annavad edasi neid kõikumisi, nii näit.: „Troost”, „Valu”, „Võitle”. Siis aga võitlushimu järele millise veendumusega kirjutet rahuigatsus: „Rahule” 1889. Ning samal aastal on avaldet juba ka „Üks kuristik”, mida meeleolult vaevalt võib eraldada paarkümmend aastat hilisemaist:

    Üks kuristik on mu süda,
    Nii vaikne – pime ta,
    Ma kardan, kardan nii väga
    Ta sisse vaadata.

Liivile tüüpiliste haiglaste valu- ja süümeeleolude reast ei lange välja seegi esitet näide sisu poolest erakordsemana ja huvitavamana. See on kõigepealt vormiline sugestiivsus, mis laseb võrrelda „Üht kuristikku” hilisemate luuletustega. Valiseis vormireegleis pole Liiv enam sarnane pedant kui varem, ometi on ta värss muutunud kergemaks ja laulvamaks.

1890. a. peale avaldas Liiv omad tööd „Olevikus”. Luuletuste arv jääb vähemaks. Sisus ning vormis võin märgata uusi jooni. Liiv on saanud täiskasvanumaks ning on hakanud juba paremini valitsema ainet. Vormis on rohkem kõlaeffekte, musikaalsust. Sellesihilist arengut on süvendanud kahtlemata Grenzstein, kuigi sesse külge Liiv kaldus juba varemgi, nagu selgus eelpool.

Grenzstein, küll ise peaasjalikult päevakajaline luuletaja, oli kirjan­dusliku hariduse poolest omast ajast kaugelt üle. Ja sellepärast on Grenzsteini kirjanduslikkude teadmiste ja kogemuste mõju Liivile vist küll kõige õnnelikum kõigist tol ajal võimalikest kodumaiseist mõjudest. Käesoleva juhuse tarbeks on huvitav, et juba 1877. a. ilmunud Grenzsteini „Esimesed, luuletused” sisaldavad nõude – de lα musique avani toute chose:

    Muusika mõnu sul juhtigu sõnu!
    Kannelde kahinad kandgu neid süles,
    Tõstgu neid tiivadel tähteni üles!
    Juhtigu sõnu sul muusika mõnu!

Kõlavahendite tarvitamine on Liivil siitpeale artistlikum, kuigi värss, muutub õieti lihtsamaks, lapselikumaks. Assonants, alliteratsioon, kordus kui esinesid varem, siis liialdatult ja juhuslikult. Siis oli ta võinud ühe värsi üliküllastada samakõladega, nagu näiteks:

    Vaim valju vaeva kiitke vangis,

    (Lagastik, 1889.)

ja jätta järgmised neist pea täiesti vabaks. Grenzstein on suutnud kor­raldada Liivi autodidaktina omandet teadmisi ja taltsutada ta väljendus­viise. „Olevikus” kajab Liivi hingepiin kaugemalt ja diskreedimalt. Näh­tavasti neil põhjuseil polnud „Olevik” kohane kahele 1890. a. sügisel trükit ja „Isamaa kalendris” 1891 ilmunud endises laadis ahastavale luuletu­sele. Need ongi huvitavad kõigepealt biograafiliselt. Valu- ja süütunne avaldub neis hellemalt kui kunagi varem. Teise luuletusse, sonetti „Sa Igavene, kes mind oled loonud” sulet rahuigatsus on ootamatult Liivi puhul läbipõimunud sügava usulise tundega. Ometi on vormiline külg see, mis ei lase hinnata neid esteetiliselt kuigi kõrgelt. Ja peab tugevasti sisse elanud olema ajajärgu ja Liivi vaimuilma, enne kui neid üldse saab tõsiselt võtta. Kuid ka siis segab tunne, et Liiv siiski pole olnud otsekohene lõpuni.

Valdava osa kõigist Liivi noorpõlve luuletusist moodustab armastus­lüürika. See on siiski vähe isiklik kogu ulatuses, kuigi toon ajajooksul muutub. Liivi esimesed armastuslaulud tunduvad inimese fantaseerimi­sena, kel armastus võõras. 1888. a. paiku muutub aga senine tõsine toon vallatlevaks, naljatavaks. Küll pole ta veel lahti „sinisilmadest” ja „punapalgeist”, kuid nendesse suhtumine on teistsugune. Romantilisi aineid võttes vähem surmtõsiselt, rohkem mängivalt, tundub selles juba mingi kriitilise vahekorra tekkimise algust. Samal ajal on esitet mingi väikene psühholoogiline joonekene. Liiv ise ei jõua vaadeldava ajajärgu ulatuses küll lõpulikult kriitilise vaatekohani vanaromantiliste vahendite suhtes, ei jõua ka psühholoogilist kõrvaljoonekest arendada luuletust kandvaks alu­seks. Kuid see oli ometi samm edasi isikulise ja psühholoogilise armas­tusluule sihis. Siiski ei tule pidada Liivi ainsaks, kes armastuslauludes, on  läbi teinud niisuguse arengu. Veel iseloomulikumalt esineb see Κ. Ε. Söödil. Ei puudu mänglevat armastusluulet ka teistel järelromantikuil. See on ülem inekuajajärgu luule, selle tähendus on pindavalmistav, ise siiski pea kunagi mitte soe ja intiim, sagedamini aga veel tundelagedam ja õõnsam kui varasemad tõsised ja šabloonilised ebaisiklikud armastuslaulud.

On imelik, tundes Liivi hilisemat luulet, leida kogu käsiteldava aja­järgu kohta ainult neli-viis isamaalaulu. Ja needki enne „Oleviku” juurde asumist! Needki kaunis juhusliku ilmega! On õieti ainult üksainus küsimus, mida puudutavad Liivi isamaalaulud. See on rahvuslikku liikumist ähvardavad parteitülid. Ning Liivil ei olnud tol ajal muud öelda, kui mõista hukka neid tülisid.

Esteetiliselt maitsetavat pakub selle ajajärgu luule siiski kaunis vähe, kuigi Liivi hilisemate laulude voorused kõik on juba algastmes olemas. Ta paremad vormilised saavutused toetuvad peamiselt neile vormikogemustele, mis saadud „Oleviku ” päevilt. Ja sisuliselt on algusest peale olemas see isikuline kurvameelne element, mis sai hiljem nii valitsevaks läbipõimitult isamaaliste ja teiste motiividega. Ainult otsekohesust ja avaldamisjulgust on lisanud endisele ta haigus 1892-1893 aastate paigu. Viimase luuletusena enne pikka vaheaega ilmunud „Varakult” „Laulu ja mängu lehes” 1894 tõendab kõige paremini viimasena mainit sündmuse mõju.

Ja kui suur ka ei oleks Liivi traagika inimesena, missuguseid tun­deid see ka ei ärataks meis kui kaasinimestes, ta luuletaja tee on olnud võimalik ainult nii. Ta luule, haiglane juba alguses, pidi arenema ses sihis lõpuni. Kõik väline, kõik mõistuslik on lisanud vaid dissonantse. Liivi puhul peab olema fatalist: kõik mis olnud – on hea, õige ja tarvilik!

0. Urgart.

Loomingust nr. 10/1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share