Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Sep

Andrei Belõi

 

    

(1880-1934)

Galsworthy, Moore, George, Wassermann, Bahr, Vilde, Enno – üksteise kannul kustuvad kirjanduslikud tähed. Läinute sekka on hiljuti lisandunud üks omapärasemaid, suuremaid kirjanduskujusid Venes – Andrei Belõi.

Vene sümbolism, mille nooremasse järelpõlve nimetatu kuulus, on ammu loojunud. Kes on veel jäänud? Ainult Balmont oma ilmetute järelkajadega endisest ja kuhugi Itaaliasse professoriks siirdunud V. Ivanov.

Andrei Belõi (õieti Boris Bugajev) sündis Moskvas matemaatika­professori pojana. Ent numbrite range loogika ei suutnud kristalliseerida ta hinge; ükski ilmavaade, ka ta enese ehitet, ükski dogma, ka sunduslikult ettekirjutet, ei suutnud taltsutada ta igavesti käärivat vaimu. Mingi kahesus saadab teda läbi elu. Juba gümnaasiumis ta huvitub positiivseist teadusist, loeb Darwinit, Spencerit, Milli, aga sealsamas neelab õhinal joogade tarkust, harrastab okultismi, uurib buddhismi. Tärkab ühtlasi huvi kirjanduse vastu, kus parajasti moetseb Merežkovski, Brjussov, Balmont.

Ülikoolis õpib Belõi loodusteadusi, erialaks selgrootute zooloogia – tulevasele sümbolistile mitte just sobimatu ala. Loodusteadused tagaselja, hakkab Belõi õppima filoloogiat. Kuid juba tõmbavad kir­janikkude ringid („Skorpion”) ta huvid ja harrastused endasse, juba küpseb omapärane luuleloojagi. Sümbolistide ajakiri Vessõi rakendab noore värsimehe ja kriitiku enda ülesandeisse mõneks aastaks. 1910 läheb Belõi välisreisile, Itaaliasse, Egiptusesse, Palestiinasse. Hiljem saab talle otsustavaks kokkupuude antroposoofide juhi R. Steineriga. Ühes oma naisega andub ta kõigest hingest salapärasele „tarkuse”-praktikale, jäädes Dornachi teiste välismaalastega, kes seal Steinerit imetlevad ja tolle juhatusel koos kuulsat Goetheanum-templit ehita­vad. Sõja keskel, 1916, sõidab Belõi Šveitsist tagasi Venesse. Siin elab ta kaasa revolutsiooni, äsjasest antroposoofist saab revolutsiooni tervitav „sküüt” (ühes Bloki, Ivanov-Razumniku, Jessenini, Kljujevi ja teistega). Enamuse revolutsiooni päevil rakendatakse ta kõigi oma. oskustega musttuhandesse töhe, kust ta viimaks vabaneb välisreisiks Berliini. Viimased kümme aastat elab ta Venes, töötades seal, nagu. ikka, palavikuliselt, kuid küllaltki varjul, eemal esirindlastest.

*

Üle lehitsedes Belõi varaseid luulevihkusid (Kuld taevasinas, Tuhk, Urn) hakkab silma atmosfääriline sümboolika ja kalliskivide esteetika, mis tuttav tohiks olla meiegi kunagisest lüürika järgust. Päike, eeter, asuur, koit, taevas, kuld, hõbe, viin, rubiin, safiir, sma­ragd, pärl, siid, samet, leek – see saab buta- ja metafoorikaks. Aga siis jookseb sisse vööt külma, talve, tuisk tõstatab mõtteid ja tundeid, viirastub lumineitsi. Ent tuisk ja leek – need polegi vastaselemendid Belõi sümboolikas. Oleks ka mõttetu ligineda termomeetriga tema lüürikale. Küll on aga leegil ja tuisukeerul üks ž e s t. Ja Belõi luule­kunsti esimeseks tunnuseks ja põhiväärtuseks ongi žest. Teadvus käändakse värsiridades keerdu, mõttekangas rebitakse ribadeks ja pil­lutakse lendu. Enneolemata julgust ja hoogu tuleb sõnakunsti. Hoo­pis võõras on Belõile Baudelaire’i paigalseisev „sümbolite mets”: tema enese kujude ja vastete mets põleb, oksad pöörduvad puhanguis pahu­pidi, vihurid vilistavad ladvus.

Veel teine joon: aeg-ajalt poetub loomingusse külavahe uljust, murdekeelt, lause liigub, särk pükstel ja müts uljalt viltu (poeem „Küla”, „Kamarinskaja” jne.). See venepärasus koos haruldase keele painduvusega kasvab aastatega, ja mida kaugemale, seda tõlkimatu­maks muutub Belõi.

Kui ta esimeste, mainitud kogude luuletused, enamikus selgrootud, molluskilised, meelde jäävad eraldamatu massina, mingi müstiliste ootuste atmosfäärina, siis ta poeemid, nii hästi olukujutuslikud kui autobiograafilised („Kristus on üles tõusnud”, meeleolult väga sar­nane Bloki kuulsale „Kaheteistkümnele”, kuid iseseisvalt samal ajal sündinud; „Esimene kohtamine” jt.), on sisepingelt ja väljenduselt väga kõrgel tasemel. Kui ka võiksime tunnistada, et nad on laadilt „intellektuaalsed”, siis selle intellekti olemus on kõike muud kui külm ja staatiline. Sest Belõi mõte on tuiskav-muutlik, mitte aga seisev-hüübinud. Oma hingepõhjas A. Belõi on dünaamiline ja revolutsioo­niline, lõplikult teda ei rahulda ükski püsiv ja pühitsetud vorm ega valem. Tarretanud kirjandusliikidesse ja äraleierdet luuletaktidesse, pillub ta uut elu. Hästikasvatet kõnnakuga värsi paneb ta punasta­mata komistama, hästinööbitud proosalause lammutab ta sootuks. Ka luuleliikide lahtrid pillub ta meeleldi segi. Värssi lükib suurimaid prosaisme, kuna jälle proosa omakorda laulma paneb. Ta katsetab luulekunstis muusika arhitektooniliste võtetega, ja nõnda ongi sündi­nud ta – „sümfooniad”.

Neid on neli. Esimene kannab nime Põhja sümfoonia (1904). Metsalagendikul marmortornis elab kuningas ja kuninganna, lahus oma rahvast. Kuninganna astub alla rahva sekka, et võita pimedust. Ta võidabki, kuid hävib ka ise. Ebamäärane sisu on jaotet matemaatilistesse lauselõikudesse, mis kõik nummerdet nagu Piiblis. Üksi­kud fraasid korduvad läbi kogu teose nagu musikaalsed motiivid.

Ka teine sümfoonia, „dramaatiline”, on üles ehitet samade võte­tega. See on satiir, sihitud päämiselt Moskva müstikute vastu, kes oma apokalüptiliste „koidu” ootustega sel sajandi algul väga moes olid.  Loeme:

2. Igas linnajaos elas oma müstik: see oli teada linnajaoülemale.

3. Kõik nad arvestasid kuldhabemega askeedi autoriteediga, kes kavat­ses öelda maameestele oma sõna.

4. Üks neist oli Ilmutamisraamatu eriteadlane. Ta sõitis Põhja-Prantsusmaale teateid tooma tulevase metsalise ilmumisvõimaluse kohta.

5. Teine uuris maailma kohal tihenevat müstilist suitsuvinet.

6. Kolmas sõitis suvel hobusepiima ravile; ta katsus küsimust surnute ülestõusmisest asetada praktilisele pinnale.

7. Neljas sõitis kloostreid pidi ja intervjueeris munki.

Kui kõik valmis on apokalüptilisteks sündmusteks, tuleb moskva müstikuile äkki teade, et too metsaline, keda Põhja-Prantsusmaal kas­vatati ja kelleks osutus üks viieaastane jõmpsikas, on saanud kõhu­valu ja siis üldse hinge heitnud, kuulda saades oma õudsest ülesandest igaviku ees.

Nüüd, hiljem, tundub see kõik kui Krišnamurti pilana.

Kolmas sümfoonia, Tagasitulek, on üles ehitet kahel plaanil: esi­mene pool teost kannab müstilis-muinasjutulist ilmet, teine toimib reaalses Moskvas. Mõlema vahel on aga teatud vastavused: „laps” raamatu esimeses jaos osutub keemiamagistriks teises jaos, „lapse” sõber – merivähk – osutub füüsikuks jne. On tunda E. Th. A. Hoffmanni jutustuste järelkajasid.

Muusikateoste ehitusvõtted tulevad kõige selgemini nähtavale neljandas sümfoonias, Tuiskude karikas. Ammu enne J. Joyce’i Ulyssest on lahtiste motiivide esilevilksatamise tehnikat viljelnud Belõi. Juhtmotiivid võtavad vahel otse valemi kuju, mis igakord täi­tuvad eri sisuga. Näide. Peategelane küsib ristikujult, millele nõja­tub: „Kes võib sind ristilt maha võtta?” Ristipoodu vastu: „Muidugi mitte keegi!” Hiljem õhatakse aknal: „Kes võib kõike ülelumestada?” Tuisuiil vastu: „Muidugi mina!” Tuisk omakorda: „Kes võib minu eest ära joosta? Muidugi mitte keegi!” Koer saba upu­tades:  „Kes toidab mind?  Mitte keegi!” jne.

*

Oma parima on Belõi annud romaanides. Esimene neist (Hõbe­tuvi, 1910) viib meid kirjanikku kaua kinni hoidvate ideede ringi: kas ida või lääs? Probleemi kujundatakse tõsiselt, ilma üleaisa löömisteta vormis, Gogoli stiilitraditsioonides. Üliõpilane Darjalski, täis lääne filosoofiat ja kallakuga müstitsismi, läheb maale suvitama, kus satub kokku „hõbetuvidega”, kaetud akende taga orgiaid korraldava ususektiga. Temagi libiseb sesse kirjaoskamatu usuhullustuse võrku, tänu oma madalaile instinktidele, mis teda seovad rõugearmilise, aga himutseva tislerinaise külge, kes on omamoodi „hõbetuvide” madon­naks. Ikka sügavamale mutta vajunud, katsub Darjalski viimaks oma košmaarist vabaneda, tagasi pöörduda endisesse ellu, kuid „tuvid” tapavad ta. Ida lämmatab lääne, tume kuristik neelab selge aru.

Kui see esimene romaan on kirjutet vaoshoitud energiaga ja mõõ­dutundega, siis järgmine, Peeterburi (1912), oma mõtete vabajooksuga, oma joobnud lausetega, närvlikkusega, muredaks tehtud reaalsusega, kujundusoskuse geniaalsete valgetega mõjub otse palavikuliselt. Siin on 1905. a. õhkkonda, teosoofiat, pilget, fantastikat, keerukust tegevuspindades, traagikat ja groteski. Paiguti esinevad tegelased jube­date fantoomidena mingis tühjuses. Teoses valitseb võikavõitu tuisu­meeleolu, sihitu kihutus. Kõik seltskonnakihid keerlevad kaasa ime­likus saatusetantsus, alates senaator Ableuhovist kuni viimase terro­risti ja provokaatorini. Senaatori poja osaks langeb terroristliku akti sooritus – oma isa kallal. Pomm plahvatab kõrvaltoas, kedagi füüsi­liselt tapmata, küll aga hävitades isa kui poja moraalselt.

Siiagi on sisse toodud ida-lääne probleem. Ableuhovid on pärit­olult mongoolid, nende missioon on hävitus. Visionäärselt ennusta­takse tulevikuks asiaatide Euroopat üle ujutavaid kollaseid väesalku.

Hiljem on Belõi kirjutanud veel rea romaane, nagu kaheköitelise Moskva (1926), mis on tihedaim ja selgejoonelisim ta toodangus ja milles kujutatakse Moskva intelligentide sõjaaegset elu ja psüühikat. Siia näeme saksa salaluure katsesarvigi ulatuvat. Romaan on ühtlasi ajamaitsele järelepaindunult ideeline: näidatakse teaduse ja kultuuri hukkumist väikekodanluse ja kapitalismi küüsis.

Nende kindla faabulaga romaanide kõrval on Belõi annud veel mõned psühholoogiliselt huvitavad memuaarromaanid, nagu Kotik Letajev ja Veidriku märkmed. Esimeses katsutakse kujutada tead­vuse kujunemist aistinguist, tajudest, juhuslikkude lapse-elamuste katkeist. Teos on õieti muusikaline poeem, kus sõnade joobnud jook­sus taotellakse järele aimata kaosest välja kujunema hakkavat siseelu. Laused ei püsi enam kindlas proosarivis, vaid kipuvad välja, uhkavad ‘korratute laikudena üle lehekülgede.

Ülespiitsutet teadvusse viivad ka Veidriku märkmed (1922), kus kujutatakse autori lahkumist Steineri juurest ja tagasitulekut Vene­maale. Reisimuljed vahelduvad korratult mälestustega minevikust või ka Dornachist, kus veedetud mitu aastat koos naisega, kes sinna maha jäänud – võib-olla igaveseks, ja kus koos teistega aidatud üles ehitada antroposoofide suurtemplit Steineri enese planetaarsete plaa­nide järele. Terve reisi kestes märgatakse kannul käivat kedagi tõmmu isandat „kõvaga” peas. Jälgimine kasvatab tagaaetavuse maaniat, kihutab hinge haigluseni paisutet kujutelmadesse: sugenevad läbisegi igasugu vöödid sümboolikat, antroposoofilist tunnetust, mõtetekeeriseid. Tervikukujundus puudub, teos pakub huvi inim­hinge dokumendina, aga ka oma stiili kõrgepingega.

Väga väärtuslikkude proosateostena nimetatagu veel kirjaniku mälestisi – kogupealkirjaga Sajandi lõpp. Need on haruldase tähele­panekuga ja mäluga kirja pandud detailirikkad kirjeldused Moskva filosoofilisest ja kirjanduslikust elust. V. Solovjev, kellega Belõi tutvus enne tolle surma ja kes eluks ajaks jäi mõjuma mingi pika habe­mega viirastusena, kelle sugestiivsusest lahti ei saanud isegi iroonia vastumürgiga; V. Brjussov oma kapriisidega ja spiritismiga; enne teisi aga hingeliselt lähisugulane A. Blok, rida muidki kujusid süm­bolismi ajastust, kõik need on meile lähedale toodud kõige detailirikkamas elulikkuses.

Belõil on üldse haruldane oskus mõnda pisijoont, mõnda sünd­must välja joonistada viimse ilmekuseni ja äärmise intensiivsuseni. Illustreerigu seda kunsti järgnev mälestuskatke J. Jaurési esinemisest Pariisis.

*

„Ennäe: saal kiljatles; lõi särama käteplaginate kogupaukudes otsekui selges bailingus; Jaurés ilmus uksest, paistes laiemana ja tüse­damana enesest, pea, mis näis tavalisest kaks korda suurem, kumaras; raskelt tatsudes jooksis ta ukselt ehmunud kateedrisse, kus end ajas püsti, visates sellele oma käed ja torgates noogutusi: vasemale ja paremale; nüüd viskas ta oma lühikese käe õhku: kõikuva peopesaga vaigistas ümina ja plagina; sigines vaikus; siis, pingutudes, kallutudes siia ja sinna, nägu punetav ponnistusest oma vedusaid lauseid kõrvadesse raiuda, – hakkas taguma oma hääle kui kirvega; ning verevaiks võimsaiks soonteks tiursus ta lühike kael; grammatikaga ta ei tulnud hästi toime; kõneles ähkides, mitte elegantselt, mitte libe­dalt, komistades pausidele; sajakilone sõna peagu tegi haiget: rusus raskusega, moraalse kaaluga; hääletämbriks jämedaid oksi laasiva lan­geva kirve kägin.

Karjus vahel kükakile laskudes, vahel oma rasket, otsekui ele­vandi jalga maha põrutades mahapatsatanud hipopotamose pihta; peagu ajas hirmu peale oma käe kui elevandilondiga. Esimese kõhust pakutava lause lõpus laius ise elevandiks; ja vilksatas: mis on, kui äkki end kateedrist lahti sikutab ja plagama pistab; estraadilt alla prantsa­tab; ennäe, juba naksataski lahti: pigem hüpete kui sammukestega ligines tüse kere estraadi äärele; jäi rippu partääri kohale, välja siru­tudes ja ähvardades paksu massina rahva sekka plaatsata; hääl kasvas kõmiseva kõue jõuni, veeredes verevate bassidena, kõrvu puurides kammil kiunutava diskandina; äkki tassidena välja ja üles visates oma peopesad, tõstis nagu veidral kandmikul rahvamassi üles lakke: plaksatada nende kukalde pihta, katki kõksida nende kolbad, läbi ajude visata sillad prantslaste ja sakslaste vahele.

Keerlesime vurridena kosmilist kujutusoskust pidi; nagu Zeus välgatas ta nooltega pilvekahade vahelt; kujud kasvatasid tiritamme; moondus tajude reljeef; käega tõstis mandri ookeanist, käega lange­tas alla ookeani; vahepealsed järeldused neelas alla; lennates üles, ras­keima mõttekäigu tippu, tiivutas otseteed üle – teise tippu, alla nee­lates vahepealsed, nüüd ka tarbetud lülid, sihtides oma intonatsioo­niga otse meisse, sundides ka meid kaemusega üle saama süllogismide vahelistest vanemaist; mõtles soriitide ja epihhereemidega; sestap meile näis, et lonkab ta grammatika ja loogika likvideerub vaid seks, et saaks teda kümnekordistada.

Kõneles perioodidega: „kuna” – paus; „kuna” – jälle pikk paus; ja lõpuks juba: „siis …”; ehk:

–   „Kui” –

algas ta müristades, käelennak jalapõrutusega, – „siis seda ja seda, ning kirjeldas vahejuhtumist Agadiris, millele peagu pidi järgnema soda, kuna Wilhelm oli vibutanud oma norivat mõõka.

–   „Kui” –

võttis ta registri kõrgemale, ning kõrgemale viskas ka käe, habeme, põrutades jalaga, – „siis seda ja seda”, ning kirjeldas Waldeck-Rousseaud, Galliffet’d, Combat’d hiljutises konfliktis naabersõjajõuga.

–   „Kui” –

lendas diskandis lakke, tõustes kikivarbaile ja ümber keerates oma paksu kogu, et habeme ja käega üles tõusta rõdude poole ja sealt tol­lelt võre tagant esilepistetud pealt tuge otsida, – „siis seda ja seda”, ning kujutas vene revolutsiooni, Wittet (ning rasked higitilgad lan­gesid habemesse) ; äkki – diskandist bassi põhjatusse: – „Siis!” —

ja käega, mis kolmekordseks kasvas tarretanud partääri kohal, otsekui hiigla pintsliga, lõpetas oma järelduste maalingu.

Käteplaginate plahvatused: ujus üles pinnale kõigi silmist vahepeal äralibisenud side „kui’de” vahel; samasse poosi tardunult jäi ta ootama: koht vastu partääri; siis aga taganedes vibutas võidukalt sõr­mega; kordas sõnasõnalt oma teksti, mis hüüdeid välja kutsunud, pöördus ümber, taarus jalalt jalale, ja rätikuga higi pühkides lööberdas kateedri taha nagu elevant joomale, et siis uue perioodiga söösta meie kallale.”

*

Oma teoreetilistes artikleis (eriti „Mõtestuse emblemaatikas”) katsub Belõi, see juurdleja, mõtleja, filosoof, üles kasvanud Kantil, Laskil, Rickertil, püstitada püsiva väärtuste püramiidi. Aga iga dog­maatiline naelalöök ta mõtteehitustes on petlik. Ta mõttesüsteem tunnustab ehitamise kõrgemaks ehitusest, loomise kõrgemaks tunnetusest, Dionüsose kõrgemaks Apollonist. Iga süsteem oleks sedamööda siis relatiivne. Ja tõepoolest, Belõi hing ei jää ühessegi dogmasadamasse ankrusse. Küll lükkab teda absoluudi ja logose põle­tav tarve oletama mingit Ühtsust, Sümbolit, mille maiseks kaheks palgeks ongi tunnetus ja looming. Sümbol ise aga (suure tähega) on tunnetamatu ja hoomatu.  Kes ütleb aga, et ka mitte olematu?

Kultuur, väidab Belõi, pole ei teadmine ega teadmiste kogu, ka mitte edu, vaid isiku ja rassi eluliste jõudude säilitamise ja kasvata­mise tegevus sel moel, et neid jõudusid arendatakse reaalsuse loo­mingulises ümberkujundamises. Seetõttu kultuuri aluseks on loov individuaalsus. Nõnda on kultuur paratamata seotud individualis­miga. Reaalsuse loominguline ümberkujundamine sünnib kõigepealt kunstis. Kunst pole olemas kunsti jaoks, vaid tal on kõrgem üles­anne, nimelt metafüüsilis-usuline – muuta elu ja olla ühtlasi sümboliks elu igavesele loomingule.

Sellise sümbolismi sugulus saksa idealistliku filosoofiaga on ilmne.

Ent ükski süsteem ega tunnetus (ka „kõrgem”, antroposoofiline tarkus kaasa arvatud) ei rahulda Belõid, kõik ta teoreetilised ehitused tuiskab ikkagi üle loominguline vihur. Siis avanevad lohed, kuristi­kud. Kinnistõed moonduvad mängukannideks. Isegi matemaatika ja filoloogia. Esimesest saab numbritemüstika, teisest glossolaalia. Goetheanumi hoonemõõdud ja proportsioonid tajutakse salapärasuse judi­naga (viietahulised sambad kuuetahulisel soklil jm.), sajandite võrd­kujudeks saavad mäed ja orud (I s. on mägi. II-VI laskumine orgu jne., enne 33-dat aastat ei selguvat midagi sajandi ilmest jms.). Oma artikleis oskab Belõi küll algebra, füüsika ja kõrgema matemaatika valemeid (vahel koguni viljakalt) rakendada kirjanduse uurimisse, aga kõrgemaks hinnatud loominguprotsessis avanevad numbrite kindlate kaljude vahelt kuristikud, sügavik näitab – keelt.

Sama kahesus kultuuris. Ühelt poolt ida – müstika, kääriv ja kihutav põhikiht inimese olemuses, teiselt poolt lääs kui õhuke koo­ruke praol, kust, ennäe, gorillalik lõust välja vilksab, pea kohal vibuv kirves.

Dualism ka sotsiaalses tegelikkuses. Ühelt poolt 1905 ja 1917 iga­päevase materialismi vaatevinklist, teiselt paolt mäss kui müstika, ürgse venepära avaldus, sküütlus, „sovett” kui „sobornost”.

Ühelt poolt on verre jäänud V. Solovjovilt pärandet ja teistegi sajandi alguse sümbolistide eshatoloogilised ootused: tuleb, tuleb kuldpurjega Argo ja viib meid uude maailma! Ent samas on Belõil küllalt pilget adventistlike laevaootajate, nii-siis ka enese pihta, kui ta ütleb: asjatu konutus, laeva ei tule, „kaunis daam” aurikul ju ei sõida.

Nõnda viskleb meie kirjanik oma mõtete ja tunnete vihurites, püsimatu ja täis vastuolusid. Oma kanda ta ei saa ega tahagi kinni­tada ühelegi kindlale pinnale. Igipüsiva algusena projitseerib ta oma fiktiivse Sümboli, aga sellegi teispoole teadvust.

Õige mitmet serva pidi puutub A. Belõi kokku A. Gide’i hingelaa­diga. Mõlemaile on ühine – rahutus, mõttepinge, lahtirabelemine dogmadest, ettekirjutet normidest ja vormidest, janu uute kirjandus­liikide järele ja katsetused sel alal, isegi ristiusu tähtsustamine ja ka iroonia kui redel, millega saab tõusta üle oma puuduste. Belõis kui Gide’is on tugev annus saksapära. Mõlemad on Nietzsche kiirte all päevitunud, mõlemaid on veedelnud Goethe.

*

A. Belõi huumor oleks peatükk omaette. See pole nali nalja pärast, ei ka Gogoli naer läbi pisarate, kaugeltki mitte mõru irvitus, vaid üsna omapärane liik „romantil’ist irooniat”. Laskud koos auto­riga keerukaisse sügavustesse, juba viivad sind lennukad laused peadpööritavaisse kõrgustesse, kui äkki näidatakse: polegi kõrgust ega sügavust, on vaid pikkus ja laius. Neljanda dimensiooni asemel osu­tud teises. Müstika paljastub müstifikatsiooniks, veri marjaleemeks. Belõi huumor tähendab eeskätt hüppeid ühest perspektiivist teise.

Kõige enam ja meelsamini A. Belõi mängib aga sõnaga. Ta lõi­kab selle küljest maha tähenduse ja sundassotsiatsioonid. Järele jääb vaid suu liigutus ja õhu võnkumine. Algosadeks irrutet sõna hakkab otsima uusi mõtestusi. Tekib uus sõnailm, milles inimene ise on vaba looja. Sõnaline maagia hakkab autorit kiusama. Sõnamüstikast saab sõnamäng. Ja ümberpöördult. Mida sisaldab näit. „mina”? Mina on Ich, s. ο. I. Ch. – Jesus Christus! Antroposoofiline Nelli ütleb kuskil: oleme Percevalid, läbime praegu orgusid („percer la vallee”). Aga mis saaks, kui prantsuse assotsiatsioonide asemele paneme eesti­keelsed! Meilgi on olemas „keeleteadlane” Laurij, kes tuletab vene „sobrat” eesti „sõbrast”. Kuid Belõi hoiatab oma sõnamängu-raamatu Glossolaalia eessõnas lugejat, kes kavatseks tema „helide poeemi” käsi­tada või arvustada teaduslikult. Ta tunnustab otsest kõlamaalingut, olles ise võrratult osav helilises instrumentatsioonis nii värsi kui proosa alal.   Kogu ta romaan Peeterburi on üles ehitet, nagu ta ise väidab, kõladel: l-k-l-pp-pp-ll. Maja umbust sümboliseerib pp, k aga kägistamist, lämbumist selles, ll nende pp-seinte sisemist lakki, läiget ja lihvi. Seesuguse pl-maja omanik kannab nime Apollon Apollonovic Ableuhov, tema poeg aga, kes pl-majas k-lämbumist tunneb, Nikolai Apollonovic… Aimame siis ka, miks ühe tegelase nimi on Pepp Peppovic Pepp.

Võiksime kõnelda sõnakõla primaadist kogu Belõi toodangus. Sellel kõlalisel pinnal satume isageli tundma autori haruldast loomin­gulist indu. Vene rikkast ja paindlikust sõnasalvest külib ta otse pillavalt igal sammul. Murdesõnad lükatakse tantsuringi, tavalistele sõnatüvedele kasvatatakse ette, vahele ja taha prefikseid ja sufikseid, nimi- ja omadussõnad muutuvad kõlatuisus tegusõnadeks, ning kõi­gest sellest sõnastusest tuksatab läbi omapärane rütm. Lause pole kuskil kivinenud valemiks, vaid see särab, tõttab, laulab, pakitseb. Selle lause mõju uusimasse vene kirjandusse on vastuvaidlematu. Kõige selgemaid mõjujälgi kannab B. Pilnjak.

Lõpuks: A. Belõi on armunud semikoolonisse. Kuhu teine kas koma või koguni punkti asetaks, sinna eelistab tema veel seda värd­jast vahemärki – et sõnade ringmängus käed teineteisest nii ruttu lahti ei laseks.

*

Olen Saksas viibides A. Belõiga mõned korrad kokku puutunud, nagu ka Tuglas ja Gailit. Esimene mulje kirjanikust: suur pehme nägu, palja pealae ümber ringi kohevil tuhkjad juuksed, silmad hele­dad, hajameelsed, vahel piludeks tõmbuvad.

Oli juhus kuulda üht ta kõnet. Vaevalt algab ta, kui vaata, juba ongi õhku tõusnud. Juba ta pillub ballastina alla mõisteid: teadvus, looming, tunnetus, maailm, kaos. Juba ta on tabamatus kõrguses. Laua tagant, kuhu maha jäi pooleli joodud teeklaas, on ta juba ammu ära tulnud kuulajate juurde. Ta süütab sigareti, mida vahetpidamata pahvima hakkab. Lükkab siis äkki suitsupilvede vahelt mõnele lähedalolejale küsimuse otse näkku, jääb ise ootama, nägu kõrvuni naerul, silmad pilukil. Paus. Sealsamas ta tõsineb äkki nagu ehmudes ja hakkab ise endale vastama. Vastus ise aga on uute probleemide üleskerk. Juhtub vahel, et mõttelõngad lähevad sassi, sõnad takerduvad, kuid nii tekkiv viivitus ei ole paljas kohendus, vaid uute lüüside lahtivõtt. Kõik ta peas leegitseb, mõtted ja sõnad. Assisteerid kui sünnituse juures. Ja see, mis nõnda ilmale sünnib, on vahel sünnitajale endalegi üllatuseks.

Elasin 1923. a. suvel Berliinist põhjapool Lipnitzsee läheduses, kus suvitas ka venelasi. Vene Asutava Kogu esimees õngitses siin kalu, tema parteikaaslasi ja teisi emigrante kohtasid siin alatasa. Venelastele omase avalikkuse tõttu pidid teada saama paljude vene kirjanikkude minevikku ja intiimsusi. Russanov oli agar jutustama oma kunagistest kokkupuuteist Turgeneviga. Teistelt kuulsin, kui­das Sologub lauda katab oma jäljetult kadunud naisele, kuidas Remizov oma nukukesi, ahvikesi ja kuradikesi nöörile riputab ja kuidas Belõi revolutsiooni esimesil aastail nuttis, kui teda sunniti töötama jumal-teab mis komisjonides.

Ühel päeval oli Belõi ise Zossenist külla sõitnud. Temaga veel keegi rangesilmne naine, öeldi – vene antroposoofide esinaine. Lipnitzsee mändide all jutukas seltskonnas ei pannud tähelegi, kuidas õhtust oli kasvanud öö. Kõndisime piki järve looklevat kallast. Mäle­tan siin vaid meie kõnelust Gorkist, kelle ajakirjale Besseda A. Belõi kaasa töötas – mingite mälestiste käsikiri oli kirjanikul parajasti taskus. Kui aga järv kogu oma suletud ilus pimeda pöökpuumetsa vahel nähtavale tuli, jäi Belõi seisma. Teised kipitasid edasi minema või tagasi tulema, tema aga tõstis krae kaela katteks udu vastu ning jäi kauaks kontempleerima, näol naeratus, mis ta suu alati haruldaselt laiaks tõmbas, silmad aga pilukile. Tal oli nähtavasti väga mugav sulada vaatlemisse. Ning mulle tuli meelde ta irooniline endakarakteristika: „Tunnen ennast nõnda: teadvusetu pursui janunemas müstilist mugavust.”

J. Semper

Loomingust nr. 3/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share