Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Jun

Maurice Barrés.

 

  

Viimase paari aasta kestes on Prantsusmaa kaotanud oma kaks suuremat kirjanikku ja tugevamat vaimu: A. France’i ja M. Barrés’i. Esimene on juba oma rahvusvahelise vaimusuuna tõttu tuttav kõigis ilma nurkades, Barrés’i tuntakse aga väljaspool Prantsusmaad võrdlemisi vähe, milleks otsustavalt on kaasa mõjunud ta enese hool ja püüd olla kõigepealt prantslane, siis alles inimene, kellest võidaks huvi tunda teispool piiritulpe.

France ja Barrés: otsekui Jaanuse kaks palet. Üks sihit tulevikku, teine minevikku, üks näeb latvu, teine juuri; üks virildub irooniaks, siis kui näeb vahemaad utoopia ja oleviku, kuristikku vaimu ja võimu vahel, teine siis, kui elu tahetakse ümber vormida skeemide järele. Mõlemail on aga aju üks – tugeva puurimisjõuga ja suure mahuga, prantsuslikult vaimukas ja intellektuaalne. Mõlemail teedel kõndides kerkib jalge eest üles parv probleeme, küsimusi ja lahendusi, sest kummalegi on kirjandus enam kui ilukirjandus, on sade ilmavaatest ja ilmatundmisest.

Jätkates prantsuse suurimate kirjanikkude traditsiooni, loob ka Barrés vaimuga küllastet kunsti. Kirjandus on talle alaks, kus intellektil mitte vähem pole kaasa kõnelda kui tunnetel. Isegi ta esimesel arenemisjärgul, stiililiselt esteetitseval, kannab ta töid tugev vaimline alus. Arusaadav, et seetõttu ei saa teda asetada nende ritta, kes töötanud ainult ühes kitsas literatuurses vormis, olgu romaani, novelli või essee alal. Tema romaan on enam kui kirja pandud põnev sündmustik ümbruse ja tüüpidega, novell enam kui jutustus huvitava sisu või jutustuse enese pärast. Tihti on raske ta teose kohta öelda, on see romaan, novell, harutus, peatükid psühholoogiat või midagi muud: kirjanduse latritesse liigitajale tihti meele­heitlik ülesanne.

Ta töötoas olid Michelangelo ja Goethe kujud. Mõlemad univer­saalsed suurvaimud, kelle looming üle kasvas kunsti piiridest ja kelles intellektuaalne rahutus nii kõrgepingeline oli, et see avaldust otsis kõige mitmekesisemais vormides. Ei sisemiselt külluselt, suuteilt ega ka üld­inimlikkuselt ulata Barrés oma kaitsevaimudeni, kuid midagi ühist oli tal ometi nendega, ja see on, peale intellektuaalse rahutuse, andumine oma deemoni hoolde ja selle sõnakuulelik teenimine elulõpuni. Ses mõttes on ta elu pidevalt arenev ja tervik. Ta teoste tähiste järele võib seda jäl­gida kõigis üksikasjus, alalistes vastoludes mõistuse ja teadvusetuse, ladva ja juure vahel.   Sest ta oli üks neist, keda tugev intellekt lennutab läbi kõigi eluküsimuste ja viib lõpuks manalasse, hämarasse, kus see kotkas küll veel võiks tiibu liigutada, kuid ei taha.

Ta tuletab meele A. Rimbaud vaevalisi rännakuid kõrves: miski kirest aetuna kogus ta kulda ja kandis oma tagavara alati kotiga kaasas, mis järjest raskemaks muutus ja kandja looka kiskus sedamööda, mida vanemaks ja terviselt nõrgemaks ta sai. Mida Barrés lõpuni enesest heita ei saa ja mis tal igast kogemusest aina suureneb, on ta mõistus. See avab talle kogu maailma ja iseenese, on teejuhiks ürgjõu, maamulla ja surnute kultuseni, jääb aga ise alati kuhugi ligidale seisma. Vahel tundub ta uhke ja kõikvõimsa kaaslasena, vahel vangivahina. Kogu Barrés’i elu võib vaadelda kui võitlust selle saatja ehk teisiku vastu ning kui rahu leidmist traditsioonides, minevikus, orgaanilises arenemises. Kuid selle rahusadama leidki on intellekti teene, sest Barrés’i elu on ju sihikindel enesekasvatamine, kuigi teisest küljest äge õpetus sarnase intellektuaalse tee vastu. Suurimad hingerikastused on ta saanud reisidest (olgu tee­kondadest Hispaaniasse, Itaaliasse, Greekamaale, Egiptusesse, olgu rändamistest läbi raamatute), kuid ta õpetus on risti vastand sellelaadilistele rikastusviisidele, on õpetus maamulla külge kinnikasvamisest, vegeteerivast taimeelust.

Seesugusena, täis vastolusid ühes momendis kui ka arenemises, pakub ta vahest enam kui ükski teine juhust läbilõiku saada läinud aasta­saja lõpu vaimlisest elust, enne muud aga tundma õppida üht inimtüüpi üldse, kui nii võib öelda, siis aga üht tugevamat prantsuse natsionalismi ideoloogi.

Nii huvitab mind siin kohal kõigepealt kirjaniku keeruline ja vastuolurikas arenemiskäik, ta metamorfoosid mina kultusest rahvuse kultuseni, mina analüüsist teadliku mina ohverdamiseni, vaimu austusest võimu kummarduseni, mõistuse joobumusest tumeda ja teadvusetu ürgjõu jumalda­miseni isikus ja kogu rahvas.

   

2

Barrés’i väline elukäik ei kõnele palju. Ta sündis 1862. a. kuskil väikses linnas Mooseli ääres. Kaheksa-aastasena elab ta sündmusi läbi, mis sügavasse hinge lõikuvad. Juulis 1870 näeb ta võiduhimulisi prants­lasi kodulinnast läbi marssivat Berliini poole, kogu linn on saatmas, neid veini, õlle ning kohviga kostitamas. Mõni päev hiljem tullakse tagasi segaste salkadena, veriste peadega, poristena, sõimavate ja kiruvate ohvit­seridega. Veel paar päeva ja linna ratsutab viis saksa ulaani, revolvrid peos. Keldriluugid tulevad kinni naelutada, õhtuti kõik aknad valgustada. Kätte­maks, karistus, valjud reeglid. Noort Maurice’i saadab kooli baieri soldat.

Koolis tunneb arg ja üksik, „liig tundelise südamega” ning „liig resoneeriva vaimuga” poiss palju kannatusi ja alandusi jõhkrate kaasõpi­laste kui ka mõistmatute õpetajate poolt. Nancy lütseumis kordub see­sama kuiv õpetamine. Moes oleva Kanti filosoofiaga tutvustamine ei kosuta noort hinge. Noormees ammutab siit ainult viha õpetajate ja kantianismi vastu, nagu see pärast ta teostes mitmel pool kajastub. Kuid ta leiab omale sõbra kaasõpilases Stanislas Guaita’s, pärastises okkultistide juhis, kes Maurice’i kutsub maale oma poole mõneks kuuks elama. Siin ootas neid ees 200 poeeti ümargusel laual, maa elu, esimesed siga­retid ja vaimlised kahekõned. See mõni kuu maal jääb Barrés’i ellu kõige ilusama ajana.   Sest siin ärkab temas poeet.

Õigusteaduse stuudium Nancy’s, pärast Pariisis, jääb kõrvalisemaks ülesandeks. Ta esimesed artiklid mõnes pariisi ajakirjas äratavad tähele­panu, kuid tagasihoidlik ja kõrk loomus ei soodusta läbilöömist. Tüdinenud kirjastuste ja ajakirjade suvatsustest, asutab ta ise oma ajakirja, mis aga pea kaob. Vaimline töö on vahepeal tervise peale käinud, ta teeb oma esimese reisi – Itaaliasse, kosub siin kehaliselt ja vaimliselt. Teist korda Veneetsiasse sõites on ta juba boulangismist huvitet: siit kirjutab ta omad esimesed poliitilised artiklid. Pariisi tulles andub ta poliitikale, laseb end parlamenti valida, annab prantsuse natsionalismile ühtlasi ilma­vaatelise aluse, õhutab vaenu Saksamaa vastu, seades oma elu ülesandeks Elsass-Lotringi heaks kõik teha, mis võimalik, kirjutab enam kui nelja sõja aasta kestes Echo de Parisle igapäev ühe artikli, toitudes ammu­tamatust vaenust sakslaste vastu. Sõja võidukalt lõppedes näib ta täitnud olevat oma peaülesande.

Ta suri 1923. a., maha jättes üle 70 köite romaane, novelle, esseid, artikleid ja kõnesid.

    

3

Vaevalt on mõnel kirjanikul ta isiklikud tunded ja ideed nii seot oma loodud kujude külge kui Barrés’il. Ka kõige objektiivsemat romaani lugedes ei saa lahti mõttest, et need on autori enda vaated, antipaatiad ja poolehoiud, mida ta avaldab. Eksib see, kes ta teostest läheb otsima anekdooti, episoodi, tüüpi nende eneste väärtuse pärast: ei ükski väline reaalsus ela seal omaette, kõik on juurtega autori mõtete ilmas kinni.

Barrés ei salga seda, ta tunnustab omad romaanid „ideoloogilisteks”, teesromaanideks. Nende tuuma otsides satume alati autori enese hingelis-vaimlistele probleemidele, mis ühtlasi kaasajast võet ja seal ka vastu­kaja sünnitavad. Nii oli see juba esimese triloogiaga, „minakülluse” kolmikromaaniga, mis taotles olla „monograafia ühe noore intellektuaalse prantslase viiest ehk kuuest õpiaastast”, ja mis nooruses suurt vastukõla leidis, hoolimata abstraktsusest, läbipääsematust mõtete rägastikust ja ras­kelt loetavast stiilist. Need romaanid, nagu pärastisedki, on kasvatus­likud, olemata „õpetlikud” selle sõna banaalses mõttes.

Intellektuaalne rahutus saadab noormehe teele, otsima tõtt, õiget elu, ilmavaadet, eluviisi. Ees on labürint, Ariadneks mõistus. Kuhu jõutakse välja? Barrés ei kõhkle silmapilgukski, vaid asub teele. Oma tee kogemustest jutustab ta romaanides, et juhtida ennast ja juhatada teisi. Ta ei põlga enese kohta sõna „pedagoog”. „Iial pole ma taganenud püüdest, mida üks väljamaa kirjanik on nõnda väljendanud: „Suur poeesia on alati õpetus, ma tahan, et mind võetaks kas õpetajana või mitte millegina.””

Nooruse ilmavaatelised sugemed tol ajal polnud just hinge ülen­davad. Üldine relativism, mis väärtustelt absoluutse jõu võtab, Zola hin­getu naturalism, Taine’i keskuse õpetused, mis geeniuse kui produkti peale vaatasid, ilma mina-kapslit avamata: kui sügavalt võis see kõik rahuldada otsivat noorust? Kõigi kõikuvate ja kokkuvarisevate väärtuste seas paistis ainsana püsima jäävat – Mina suure tähega. Ja nõnda algab Barrés oma hädaohtlikku teekonda minakultuse kolme romaaniga. Neist kannab esimene pealkirja Sous Voeil des barbares (Barbarite silma all, 1887).

Tormi ja tungi elevus avaldub kõigepealt romaani vormis, äärmiselt segases, haruldases ja keerulises keeles, vihjetes, tavalise sündmustiku põlguses, sest „ta aju, täidet noorusega, põlgas pretsiseerida nägemusi; ta andekus paistis talle ilmlõpmatuna ja ta joobus juba sellest, et ta nii­sugune oli”.

Et lugeja umbsesse padriku ei eksiks, lisab autor kompassiks romaa­nile juure ees- ja järelsõnad. Sealt leiame, et kõne all oleva romaani aluseks on võet mõte, mida ta mõni aasta hiljem ühes kõnes avaldas: „Meie moraal, meie usk, meie rahvustunne on kokkuvarisenud asjad, mil­lele võimata on ehitada elureegleid; enne kui meistrid meile annavad kindlad toed, toetugem ühele reaalsusele ja see on – Mina.” Seda „mina” tuleb teadvuselule ärkaval noormehel lihtsalt alal hoida, siis aga kaitsta „barbarite” vastu (barbarid ses mõttes nagu seda greeklased tar­vitasid, võõrad, väljaspoolsed) ja veel enam, seda tuleb hoolega ka kulti­veerida. Sellele tuleb piir ümber tõmmata, et võõrad ollused sisse ei pääseks, seda tuleb kasvatada stuudiumi ja reiside varal, et siis pärast anduda tegevale elule, avaldugu see siis aupüüdeis, poliitikas või majan­dusalal.

Näeme siis ka läbi uduse asjadekäigu nõrgaloomulist, kuid palju lugevat noormeest 18-aastasena elu ja inimese tühjuse ees seisvat. Ta esimeseks õpetajaks saab „bonhomme Systeme” pessimismi eesli seljas. See näitab, et tujud on verekaanid asjade küljes, kuhu nad surevadki, et sõpruses on vaid esimesed momendid head, kui teineteist veel ei tunta; ja armastus: kui küps ollakse suudluste valikuks, on kõige värskemad ja nooremad naised juba läinud; intellektuaalne elu: külmad sõnad ja fraasid. Seepärast: kindigem ainsa reaalsuse külge, see on „Mina”.

Nõnda õpetab paljaspäine õpetaja. Noormees kuuleb teda. Ja oma neiult saadud lillekimbuga tõrjub ta õpetaja pessimismi-eeslilt kärb­seid eemale…

Õpetaja kõrval on teine avatlus: naine. See lausub : „Miks tumes­tate oma silmi ideedega! Meie, naised, lähme rutem ja kaugemale; kus teie resoneerite, seal tungime meie ühel hoobil ja peenelt asja sisse, millele teie valemid ligigi ei pääse… Tule, joobugem tundmatute lillede vahel, mu käsivartes naeravad unenäod. Et sul õpetajat vaja, jälgi mulle mu muutmatul väärtusetuse teel.”

Ent noormeest ei rahulda see ega teine. Üks on süsteemi pedant, teine aga armastab ilu, „mina” juhuslikku koort. Kuskilt tõuseb kujutelm teistsugusest naisest, viimsest helleenlannast Aleksandrias, keda rooma leegionide barbarid hävitavad. Noormeest ei rahulda naised, kes armas­tavad nagu kõik, kes tahavad määrata kohtamise kindla tunni ajal, nagu peaks joobumus iga silmapilk valmis olema. Kui iseenesele areneda, ja see on esimene kohustus, siis ei väärata teed ükski naine: lihtsalt ei tule arvesse võtta nende palveid, naeratusi ega muid üldkohti. Kui midagi armastada, siis ainult armastust.

Niisugune on mina kultiveerija loogika eneseteadvuse paisudes. Ilma et elanud ollakse, kujutletakse enda siseelu nii intensiivsena, et tar­vetki ei tule objektide järele, kuhu oma tundmusi sihtida. Armastus ja kirg paistavad suuremad, võimsamad kui ese, mille ümber tundmused mähitakse. Kui ainult joobumine tähtis, on siis vaja teada, mis laadi on vein? Alguses on küllalt rõõmust hõisata: ma olen olemas, ma põlen tundmuste leekides! Otsida  enam   kui  leida, armastada  teiseski   oma armastust! Tunda nagu saksa romantikud – kaaost eneses, tundmuste loitu, „luule luulet”.

Mis teha seltskonnaga, barbaritega? Kõigepealt põlgus selle vastu! Olgugi argusest kokku puutuda sellega, mis on üldmaksev: familjaarsus, klišeed kõnelustes, mõtteis, muusikas. Pühapäeviti mitte välja minna, et eemal olla massist, sest enamust šokeerida pole küllalt vaimukas! Olla väliselt külm dandy!

Noormees teab väga hästi – miks ei peaks seda teadma analüütik, kes „rostbeafi punaseid ja inetuid tükkegi näeb söögitorus”, – et bar­barid uhuvad igaühe selga omad lademed, et raske on neitsilik hoida oma mina, kui asjade nimedki on barbarite antud. Kuid tuleb end kind­lustada ja vastu panna viimseni.

Mis jääb aga minast järele ses visas tõrkumises toitu vastu võtta elavalt ümbruselt? Mis vaimust, kelle esemeks on raamatud? Kaua võib minna pimeduses komistamata, kui ainult küünlatuld omas peos jälgitakse? Kaua võivad kesta tundmused, mida ei toideta, vaid analüseeritakse? Asketismist kasvavad kujutlused, need varuvad ette koge­mustele. Ja hingest saab madu, kes rõngasse keerdunud ja oma saba hammustab.   Tundmuse täisvere asemel tundmuste skeem, enesesöömine.

Terve tõug on neid tüüpe varemgi olemas olnud: Werther, Adolphe, Amiel. Barrés’il ei kanna ta kangelane alguses nimegi. Ta hing on noor, värisev elamuste järele, ta aju toiduks on aju ise: „Söönud oma peanagu toorest muna, jääb järele ainult koor; paras paksus, et veel naera­tada.” Ennast mäletada, ennast mäletseda, enne kui elamusi on: kange­lane teab, et üksindusele määramine ja eneseanalüüs lõpeb kurbuse ja verevaesusega. Goethe andis retsepte hinge paranduseks: huvi välisilma vastu ja looduse vaatlus. Barrés soovitab otsida autoriteeti. „Oo isand, kus oled, keda võiksin armastada, keda teenida, kellele end usaldada?” Romaan lõpeb hüüdega: „Ainult sina, oo õpetaja, kui sa kuskil olemas oled kas aksioomina, usuna või inimvürstina!”

Järgmises romaanis (Homme libre – Vaba inimene, 1889) näeme mina arenemist jätkuvat. Kui esimene romaan sisaldab enese sulgumist „barbarite silma all”, siis näeme siin isiku konstitueerumist ja esimesi väljarabelemise katseid lootuseta kitsusest. Philippe’ile (nimetame kange­last nii, kuigi see nimi alles kolmandas romaanis esineb) seltsib siin sõber Simon, kellega nad koos maale elama asuvad. Alguseks võtavad nad ka naisi kaasa, kuid need tunnevad ainult lõbuelu, ega pea kahe närvilise dandy vaimu ja hinge analüüsist suurt lugu. Seepärast jäädakse lõpuks kahekesi elama, et oma elu leitud põhimõtete teenistusse panna. Nood on paari väitesse kokku võetuna järgmised: 1° Ainult eksaltatsioon teeb meid õnnelikuks; 2° Eksaltatsiooni lõbu suurendab analüüs. Järjeliselt: Tuleb võimalikult enam tunda võimalikult enam analüseerides.

Selleks seatakse toad sisse isiku kohaselt ja mõtteid soodustavalt, katkestatakse sidemed välisilmaga, ei kõnelda teine teisega päeva jooksul sõnagi, vaid mõtiskletakse endamisi ja alles õhtul hakatakse päevaseid tundeid koos analüseerima. Tehakse kindlaks kõigepealt mina piirid.

Esimene katsumine: füüsiline. Tellitakse kohale arst, kes kõik luud-liikmed läbi vaatab. See konstateerib tervist. Kuid analüütikud teavad oma hädasid paremini, tunnevad oma lihaste nõrkust, närvide rohkust, kõhu  korratust  või  aju  puudulikku  sisseseadet (õhtul  magama  heites ootad mõtteid asjata, alles hommiku poolt ööd tulvab neid nii palju, et ei saa neid kanaliseerida).

Teine katsumine: moraalne. Analüüs teeb selgeks, et on patustet mitmeti: on alandut sotsiaalsete eelarvamisteni, on keskpärasust teenit jne.

Kasvatus algab vaimu ja hinge treneerimisega. „Mungaordud on loonud hinge tervisõpetuse, mille sihiks on Jumala täiuslik armastada võimine; sama laadi tervisõpetus viib meid edasi ka Mina kumardamises.” L ο y ο l a „Vaimulikud harjutused” saavad teejuhiks. See õpetab hinge oma tahte järele toimima. Ja miks ei või hinge treneerida ja masinaks teha, kuna nii kui nii suur osa inimesest on mehhaanistunud? Miks ei või siin lõpuni minna ja automaadist iga silmapilk lüürilised tõusud esile manada, kui see aga tarvilik?

Siis teine moment. Kaasavõet raamatuist otsitakse juhatust, kuidas välja tulla ähvardavast nihilismist. B. Constant näitab, et võib elada, kas nõnda, et tsentrumis on üldelu huvid, või nii, et jäädakse enesega ja üksiklaseks. Viimane tee viib meeleheitele. Kui aga keskkohta seada asjad, millest ollakse huvitet, siis kerkib küsimus: millised asjad need on? Tõuke vastuseks annab Sainte-Beuve. Ta õpetab otsima enesest esivanemate jooni. Nagu Philippe Pariisis viibides oli naisi näinud, kelle silmad pärandunud olid neilt, kes kaua merd vaadanud, nii tunneb Philippe ka eneses vanade lotringi töötegijate jooni.

Esimest korda kohtame motiivi, mis Barrés’il pärast igiomaseks saab ja jääb läbi kõigi teoste: vaja enese alateadvusesse laskuda ja tundma õppida sademeid, mida esivanemad hinge jätnud. Siin on Barres’i natsionalismi juured. Philippe’ile saab peamiseks ülesandeks Lotringia minevikku ja olevikku tundma õppida, maa ajalugu, kust ta pärit. Nii siis enesesse kaevades, leiab mina lõpuks põhja ja see on kollek­tiivsus. „Iga üksik isik on osakene oma raassi süsteemist.” Veel enam: silmapilguks näib, kui poleks isikul ülepea enam miskit tähtsust: „Meie pole oma mõtete isandad, mis meis sünnivad, need ei sünni meie intel­lektist, vaid on reageerimislaadid, milles avalduvad igivanad füsioloogi­lised dispositsioonid.”

Äärmisest individualismist satume pea nägemata äärmisesse kollekti­vismi, kuid ühtlasi mitte olevikku või tulevikku, vaid minevikku. Märkigem juba siin kohal ära, et see kollektivism ei laiu siin ega ka kuskil pärast osasaamiseni inimkonnast või inimesest üldse, vaid ainult oma tõuni ja rahvuseni.

Romaani on põimit peatükid itaalia reisidest, mis orgaanilisse ühen­dusse on säet Phillippe’iga. Veneetsiasse ei lähe Philippe mitte enese lõbuks, vaid nagu alati, et seal oma olemust paremini tundma õppida. Ei huigu ta siis ka linnas ega märgi üles oma muljeid välistelt esemeilt, vaid sulgub hotellikambri, tõmbab eesriided alla, ei lase kedagi tuppa, jääb nädalaiks enesega, laskub mõtiskellu ja analüüsi, et oma mina ole­must vaadata suurendatuna ja ligemana Jumalale läbi Veneetsia hinge.

Tulemus: Veneetsia ja mina on sarnased: nagu see linn on loodud iseseisvuse armastajate poolt laguunidesse, nii loob mina oma iseseisvuse, põgenedes barbaritest; nagu linna kodanikkudes on kasvatet ilusaid ükskõiksusi, nii võitleb ka mina fanaatikute ja enamuse banaalsuste vastu; nagu Veneetsia on müstiliselt mahe, nii on ka mina juba 12-aastaselt patukahetsuse salme lugedes müstikat läbi elanud; nagu Veneetsia vaim end kontempleerib Tiepolos, kunstnikus, kes edasi ei rühi, vaid kelle jõud on rahus ja kes on oma raassi teadlik tsentrum, samuti ei ela mina edasiliikumises, vaid seniste elamuste tihendamises, melanhoolias jne. Parim osa inimesest on passiivne, kuid rahutu alam osa ilma aktiivsuse toiduta hakkab mässama ja virutab pealmise kihi ümber. Ja nagu inglid (Jumala emanatsioon) maa peale läksid inimeste tütreid naima, samuti peab ülim mina naima vulgaarseid asju, mida seni põlanud. See on teine tee välja nihilismist – aktiivsus; kuid mitte sellepärast, nagu oleks välisel toi­mingul kõrgem väärtus, vaid ainult sellepärast, et vältida kuivumist, viljatust.

Niisugused on mina analüüsi saavutused. Ühelt poolt mina auto­noomsuse vähenemine kuni ainult mineviku päranduse tunnustamiseni, tei­selt poolt tegeva elu – vita activa – paratamatus.

Taine’i vaated keskuse mõjust viiakse nii kaugele, et mina-moment hoopis kõrvale jääb: isiklikke ideid üldse pole olemas, kõige haruldase­mad mõttedki on tingit, sest oleme ainult isade-emade jätk, kõik esi­vanemad elavad meis edasi, perekond, rass, rahvus ja minevik dikteerib meie isegi tuleviku laulu. Valitsevad surnud, valitseb minevik. Loovast edenemisest Bergsoni mõttes ei saa siis ülepea juttu olla, sest sellele on iga minut enneolematu ja ettemääramatu, ühe sõnaga loodav. Barrés’i mina kultus viib aga determinismini, mille järele kõik on määrat ja tin­git, ühtlasi nende määrajate austuseni, teiste sõnadega surnute kultuseni.

Kolmas triloogia osa (Le Jardin de Bérénice – Bérénice’i aed, 1891) muhendab veel kord mainit vastolusid. Philippe on osa võtmas avalikust elust, ta kandideerib omas kodukohas parlamenti. Rahvast edustada, tä­hendab talle koos elada valimispaiga hingega, mitte aga miski uuendusi või valimislubadusi. Ta satub kokku oma endise tuttavaga, Bérénice’iga, kes on väike instinktiloom ja lohutamatu oma kaotet armastuses. See naine ja loodus ta ümber on Philippe’i viimased kasvatajad. Bérénice tutvustab Philippe’i ühe praktilise, mitteunistaja inseneriga, n. n. Vastasega ta valimisringkonnas, keda ei huvita kohapealsed traditsioonid ega koha hing, vaid uued teed, vabrikud, ehitused. Kumbki mees on oma moodi huvitet Bérénice’ist. Insener viibib kogu aeg maisel, reaalsel pin­nal, tema kavatseb Bérénice’iga abiellu astuda. Philippe’ile on Bérénice kõigepealt sümbol, mis tähendab seotust pinnaga, osa maamullast ja aiast, kus ta elab. Kiindumuse peale vaatamata ei tunne Philippe armu­kadedust. Ülevalt tornist alla vaadates, näeb ta Vastast naisega jaluta­mas, ja filosofeerib pärast: „Nad näisid mulle inimkonna imelikkude saatusteede kujuka silmapilguna. Ja mina, kes ma joobunud olin sellest arusaamisest, süüdistasin end üleval Constance’i tornis taandumises iga­vikku, suure ja universaalse armastuse omamises. Mõneks sekundiks küünisin ma lõpuks üleva egoismini, mis kõike mahutab, mis kõik ühte sulatab oma kõikvõimsuse tõttu ja milleni mu mina alati on katsunud küünida.”

Philippe võidab valimistel, kuna ta Vastane parajasti abiellumisega tegutseb. Kuid abielu ei õnnestu, Bérénice sureb. Ta mees seletab seda, nagu tavaliselt, haigusega. Philippe’i seletused on aga kõrgemal pinnal: Bérénice pidi hääbuma oma praktilise mehe kõrval, sest selle naise alateadvus polnud loodud abiellumiseks mõistusega, ta suri selle­pärast, et usaldas Vastast.

Nii siis selge hoiatus ratsionalismi eest. Sest see võib hukka saata olulisema inimese ja rahva hinges, alateadvuslikult loova osa, mida

Bérénice sümboliseerib. Kaotus ootab selle tegu, kes eitab minevikku, ühendust põlisega. Kaasaelamine minevikuga on püham kui aktiivne tegu, kui vägivaldne uuendus. Niisugune on Barrés’i mina analüüsi tulemus, alguses ootamatu ja üllatav, ligemal vaatlusel loomulik ja selge. Tee üleole­vast minatundest konservatiivsesse natsionalismi, pretsiööslikuist ja mimooslikuist elamustest harilikku traditsionalismi polegi nii järsk, sest mõle­maid ühendab üks vastikusetunne tuleviku mõtte, murdva ja loova mõis­tuse vastu. Kuna kirjanikus eneses tunduvalt domineerib mõistuslik hingelaad, ta seda aga ei salli, siis paneb ta mõistuse alateadvust ja mine­vikku teenima.

Aastasaja lõpu reaktsioonist naturalismile ja valitseva sümbolismi ebamäärasusest on seletatavad käsitet romaanide udused piirjooned, vihjed, mitmekordsed mõtte ja tunnete kihid, mis ühte lausesse või peatükki on koondet, lugupidamatus ilukõnelise voolavuse vastu ja see nii ajale omane dekadentlik hääbumismeeleolu.

     

4

Küpse mina ideaalne tegumood on Barrés’i järele niisugune, mis sünnib nagu iseenesest, instinktide tõugatuna. Omas mina kultuse trioloogiale järgnevas romaanis (l’Ennemi des Lois – Seaduste vaenlane, 1892) hüüab ta: „Tegutseda spontaanselt, jälgida ilma võitluseta oma hinge, mis täiuslikuks saanud aastasadade kõlblise kasvatuse mõjul, tarvitada lõpuks oma ilusaid kokkukuhjunud aardeid, ah, see on õnneliku elu mee­tod!” Niisiis: tegutseda mitte miski mõistusliku ideaali või seaduse nimel, mitte avatletuna ilusast tulevikumuusikast, vaid mineviku ja tõu poolt sissekasvatet arvamiste ja eelarvamiste tõukel; vaba olla üldseadustest, abstraktsioonidest, mis kütkeks saanud; eitada kategoorilist imperatiivi, üldkõlblist käsku, sest see tähendaks pea painutamist mõistuse vilja ette.

Barrés on juba koolipingist saadik vaenuline oma põhiolemuselt intellektuaalse hingelaadi vastu, seda enam ta ainuvalitseva tooni vastu, vaenuline ka oma lütseumi õpetaja vastu, kes Kanti kuulutas ja kes hil­jem romaanis Les Deracines (Juuritud) Bouteilleri nime kannab.

Ideaalne kasvatus peab siis enam juuri valama kui latvade eest hoo­litsema, peab austama lapse individuaalsust, ta ühtekuuluvust perekonda, kodukohta ja rahvusesse enam kui kuivi ideid. Kui miski seadus lugupida­mist väärib, siis küll ainult individuaalne. Kui Saint Phlin (romaanis l’Appel au Soldat) otsustab abiellu astuda ja soovitab Sturelile sedasama järele teha, vastab see otse haavatult: „Kuidas juletakse seaduseks tõsta oma isiklik meetod, oma kõlbus ja teisele ette panna loobuda oma looloomulikkudest sihtidest?”

Kuhu jõutakse välja sel teel? Kas viimati anarhismini, nagu „Seaduste vaenlase” pealkiri vihjab ? Vastuse annab romaan ise. Selle peakuju, Andre Moltere, satub kinni ühe antimilitaristliku kirjatüki eest, hiljem saab kokku ühe intellektuaalse naisega, kellega koos ette võtavad vaimlisi rännakuid läbi sotsiaalsete uuendajate mõtteilma. Nad käivad läbi Proudhon’i ja Fourier’ utoopiad, leides eest kõrgeid ideid, kuid reali­seerimiseks kõlbmatuid. Hiljem rändavad Saksamaale, et koha peal järele uurida teadusliku sotsialismi paremusi, kuna nende teades mark­sistid kõhuprobleemi esilenihutamisega arvasid oma teooriaid elule ligemale tuua. Uurimisreiside tulemused on eitavad, sakslaste „kõhuteooriad” ei pea nende silmis paika prantslaste südamlisemuse ees, veel enam, tullakse veendumusele, et ülepea ettekirjutusi ega seadusi tuleviku jaoks ei tohi olla.

Kui Andre esimene naine on intellektuaalne ja kui ta sellega koos teekondi teeb abstraktsesse valda, mis tühjalt lõpevad, siis ei saa ta vastu panna teise naise võluvusele, keda Veneetsias kohtab ja kes on puhas sensuaalsus. See on kui teine Bérénice, ürgjõulisuse ja alateadvuse sümbol. Selle läbi õpib Andre armastama sügavamaid tundeid inimese hinge põhjas.

Kuhu nüüd? Kaks naist saavad kaaslaseks ja õpetajaks, üks neist intellekt, teine tundmus. Kumba valida? Mõlemad on kallid, ühega on rännakuid tehtud ideede ilma ja tunnetusele tuldud, et kõik ideed ja utoopiad peavad pead kumardama elu ees, teine on see elu ise. Andre valib – mõlemad. Et aga seaduses ette pole nähtud kolmikabielu, jää­vad nad kõik kokku elama, vabalt, oma enese seaduse järele.

Nii iseloomulik on see valik Barrés’il enesele: kahju on tal loobuda intellektist ja tarve soostuda alateadvusesse. Seepärast valib ta mõlemad. Teavus täita teadvusetuse kultusega – see on siht, mis Barrés’il täiesti ühte langeb saksa varasemate romantikute ilmavaatega.

Ses romaanis ligineme Barrés’i ilmaparandusmõtetele. Need pole algupärased ega uued. Tuhandeid aastaid on möödunud, et inimest iga­sugu seadustega vormida ühiskondlikuks loomaks; nüüd oleme ajani jõud­nud, mil välised seadused ja sundused on muutunud ülearuseks; kui enne kasvatati üldeeskirjade ja kõlbliste seaduste põhjal kaastundmust ja õiglust, siis on need nüüd juba verre kasvanud. Ja seepärast: seltskondlikkude suhete ja arenemise juhtijaks astugu nüüd ideede asemel tundmu­sed! Kaastundmust, armastust kõigepealt! Kasvatatagu inimese hinge­list arusaamist ligimesest, tehtagu hing vastuvõtlikuks teiste kannatuste ja hüvede vastu! Unustatagu, eitatagu eneses haavu, mis seltskonnalt saa­dud :   „Ah, kui igaüks nõnda talitaks, kogu maailm oleks teine!”

Barrés’i ilmaparanduse retsept on siis sisemine uuenemine.

Dostojevski ja Tolstoi tuuled jõudsid tol ajal esimest korda Prantsus­maale. Enesepiitsutus, patukahetsus, alandatute ees põrmu heitmine hämmastas meeli. Aristokraatlik Barrés laskub ise nüüd Pariisi tõugatute hulka, olgugi vaid minutiks, et siit kõrgele üles tõsta mõni leitud voorus ja hüüda: ennäe, nende tagaaetute, paariate südames on ka midagi ole­mas : ustavus, sõnapidamine omataolistele . . .

Prantsuse tundmuse – kultuse traditsioon, mida kannud Rousseau, Chateaubriand, Michelet, saab läinud aastasaja lõpul uut jõudu ja julgust venelastelt, kõigi nende meelepahaks, kes selles „mitteprantsuslikus” ro­mantismis näevad kõrvalekaldumist heast maitsest ja klassilisest arenemis­joonest.

Ses romantismis kuuleb järelkajana sentimentalismile vahetevahel nutte ja nuukseid. Isegi „seaduste vaenlane” ja anarhist ei saa läbi ilma pisarateta. Veel enam. Kuna Barrés kõige, mis talle meeldib, meetodiks ja kultuseks teeb, siis ka pisarad. André Maltére, kes veendunud on kurbuse, kaastundmuse, haleduse tähtsusest, mõtleb iga kuu välja anda väikese raamatu, et inimesi nutma panna, nagu on nädalakirju, mis naerma panevad. Juba Bérénice’i romaanis on silmavee sihilikku harrastust ja imetlust: Philippe austab Bérénice’is just haledust, ja kui see küllalt tema rinnal nutnud, lükkab ta tema inseneri kätte edasi nutma. …   Ja „Seaduste vaenlases” kujutlevad André ja Marina (venelanna!) teine teise surma selleks, et pisaraid saada!

Mõistuse eitamisest, tundmuste austamisest, pisaraist, ülepea kõigest, mis Barrés’i meele järele, teeb ta kohe kultuse, doktriini. Et valem, dogma, koorukesena üle kasvades sisust, seda varjab, ei pane ta tähele. Ja nii eitab ta üht dogmat, et asemele seada teist. Ning seepärast leia­megi talt ikka ja alati õpetusi, isegi õpetuste eitamisest.

Kui lubatakse siin kohal teda veel kord kõrvutada A. France’iga, siis on viimane oma mõistuse pooldamisega ligemal irratsionalismisile, kui Barrés, sest ta on skeptik, kasutab oma osavasti treneerit intellekti kus vaja, nagu ta igal ajal ka igast dogmast üle saab.

Barrés satub omal alateadvuse ja tundmuste kultuse teekonnal kokku sotsiaalsete probleemidega, õigem teooriatega. Mis tagajärg sel on, nägime. Üldseaduste asemel saime individuaalse seaduse ja kaastundmuse õpetuse pisarateni. Tundmusi kultiveerival anarhistil on südames igatsus välise rahu ja mugavuse järele, nimelt rippumatuseks oleviku seltskonna kohus­tustest ja ideaalidest. Viimased tooks enesega rahutusi ja korratusi, kuna Barrés omaks võtab ja oma moodi tõlgitseb Goethe sõna, et ennem võib leppida ülekohtuga kui kannatada korratust. Ja nõnda pole ta äärmisel individualistil ainustki üliinimese riskantset ega hädaohtlikku joont. Tema antimilitarist saab relvade vaenlaseks kartusest. Tema anarhist ei käi, pomm taskus või ajus. Tema „seaduste vaenlane” kõnnib pantuhvleis, et mitte kaasüürilist äritada.

     

5

Erilise osa Barrés’i toodangus moodustavad reisikirjad. Muidugi pole need miski populaarsed reisikirjeldused ega katked kunsti ajalooks või maa geograafilis-ajalooliseks tundmiseks. Taine’i „Itaalia teekonna” eeskuju pole talle avatlev. Talle on maa kõigepealt hingeolek. Ja hinge ning maad ühte sulatades saab ta hulga mõtiskelusid, harutlusi, psühho­loogilisi eritlusi, novelle. Sarnaseid katkeid leiame laialipillat ta romaanides, kus leidub muidki traktaate, ootamata arutusi küll kirjanikkudest, kunstnikkudest, maadest, vastu igasugu kompositsiooni nõudeid. Neid leiame aga ka tervikuks ühendatult mitmes kogus, mis nagu kõrvaljoonistused tunduvad ta peateostele. Neis on sademeid peenest, mõtetetihedast ja tundmuskeeruiisest elust, kuna teekond inimeses avab alati uusi külgi. Itaalias täidab ta oma meeli, Hispaanias leiab ta enese, Greekamaa äratab opositsiooni. Teekonnal on „psühhoterapeutiline” mõju, nagu Barrés ise ütleb. Hinge tervenemisest, võõrsil enese leidmisest ei teki üksi nauding, vaid ka tarve vasttärganud kujudele vormi anda. Nii sünnivad Barrés’i novellid, tegelasteks enamasti imaginaarsed isikud. Neist õpime tundma kirjaniku ideoloogia kehastusi teisel pinnal.

Erilist sümpaatiat tunneb Barrés Hispaania vastu, kus ta enese päriselt leiab, nagu juba öeldud.

Miks just Hispaania? Enam kui teine maa hoiab see vastu merd välja lükat nurk Euroopat eneses kokkusurut pinges instinkte ja ägedaid tundmusi, mis Barrés’i üliküllastet ja mõistuse vande all olevaile meeltele orgutava roana tunduvad. Ilu ei peitu siin graatsias, vaid äkilises puusahöörituses, nagu maastik ei jookse pehmeid jooni taevaservani, nagu horitsont on sakiline järskudest ahelikkudest, nagu kastiilia kainus ja kuivus vaheldub äkki andaluusia lopsakusega, melanhoolia metsiku lõbuga.

Nagu nende kunstniku (Ribera) kujud mustast põhjast äkki valgusesse lõikuvad, nagu vagadusest ja hardusest sööstutakse pahedesse, kristlikust alandusest julmustesse, kirest surma, asketismist inkvisitsiooni või härja­võitluse verejannu. See on maa, mis don Juani sünnitanud, kes terve elu orgiates elas, kuni lõpuks patust pöördus ja ordu asutas, mille ülesanne on abiks olla surmamõistetuile, neid lohutada, neid võllani saata ja hiljem nende laipu, mis muidu loomadele söödaks oleksid sattunud, maha matta. Maa, kus nunnad veel tänapäev selle patustpöörnu pilti kloostri seinal säästavad fotografeerimiste eest. Maa, mis pühima Theresa annud, kes enesest lausunud: „See on suur arm, mida Jumal mulle osaks lasknud saada – kus ma ka olin ja kuhu tulin, ikka vaadati mind heameelega.”

„Verest, himurusest ja surmast,” nagu Barrés’i raamatu pealkiri, kõneleb ka Hispaania. Ei ole kirjanikule meelepärasemat kohta, kus ta näeks oma enese vastolusid ja hingepõhja vägivaldselt üles keerutavaid ekstaase nii ilmselt: need oleksid kui ses maas kehastuse leidnud. Ta enese barokk hing leiab siin end täiesti kodus.

      

6

1889. a. valitakse Barrés boulangistide poolt parlamendi saadikuks. Ta ei kuulu ühtegi suuremasse rühma (konservatiivsed, radikaalsed, opportunistid), rahvuslasena tahab ta olla väljaspool parteisid. Teda ei huvita programmid ega uuenduslubadused, vaid ta näeb rahva edustamises kooselamist oma maanurga hingega. Olla „homme national” on juba kõik.   Teda ei huvita ükski idee, peale ühe, see on – rahvuslus.

Selle vaimu kehastajaks pidi aga miski saatuse mängu sunnil saama mees, kes polnud ei tark ega hea kõnemees, kel, nagu pärast selgus, rahvuslikud huvidki polnud nõnda südame ligi kui omad isiklikud, ja kes isegi sõdurina küllalt vahva polnud. See oli Boulanger, kes liigsete tera­vuste tõttu sakslaste vastu ülimäärase rahvusluse pärast tähelepanu kesk­kohta asetati kõigi nende poolt, kes haudusid kättemaksu sakslastele. Tema sai külgetõmbepunktiks natsionalistidele, monarhistidele ja revanche’i poliitikuile. Kuid lootused, mis ta peale pandi, ei läinud täide. Riigi­korra vägivaldset kukutajat tast ei saanud. Ta mõisteti kinni raharaiskamise ja vabriigi vastu töötamise pärast. Tas hakati ikka enam nägema avantüristi. Rojalistid loobusid tast, ja kogu ta partei kadus pärast seda, kui valimistel ta poolehoidjad kolmveerandi endistest kohtadest kaotasid.

Barrés elas kaasa kõik Boulanger peale pandud lootused ja ka pet­tumused. Viieaastasest praktikast aktiivses poliitikas oli küllalt mõrudate kogemuste saamiseks. Oma poliitilisele karjäärile tõmbab kirjanik kriipsu alla paljastava ja palju kõmu tegeva pilkekomöödiaga parlamendi elust. Kogu see boulangistlik palavik peegeldub veelgi vastu „rahvusliku energia triloogias”, mis nagu aja kaja on teistestki sündmustest tol ajal.

Panama kanali ehitamise skandaalne lugu, rahva raha väljapetmised, avaliku arvamise ülesostmine, mis ministriteni ulatas, kogu see üld­tuntud korruptsioon oli teine rahva meeli vaol hoidev asi. Ja kolmas laineid sünnitav kivi oli D r e y f u s i protsess.

Kõik kolm paiset näitasid, et seltskonna arenemises midagi mäda oli.   Eriti viimane sündmus avas sügava pilgu tolleaegsesse ellu.

Nagu teada, Dreyfusi nimelist juudi soost prantsuse ohvitseeri süüdis­tati spioonimises ja saksa valitsusele dokumendi müümises. Ta lasti tee­nistusest lahti ja saadeti Kuradi saarele.   Asitõenduseks süüdistuses oli kaaskiri, mida saksa söjaagendi pabereist varastati, ja veel mõned doku­mendid, mida sõjaminister kohtu nõupidamise toas ette kandis, millest kaitsjad ega avalikkus midagi ei teadnud. Tänu Dreyfusi sugulastele ja sõpradele algas ajakirjanduses ja avalikus elus teade maad võtma, et Dreyfus on kinni mõistet kohtu vea tõttu ja et kogu protsess on mõnede üksikute vastaste töö. Ajalehes „Aurore” avaldas siis ka E. Zola oma kuulsa faccuse, paljastades ägedusega kogu protsessi valelikkust ja ette tuues tõsiseid kuritegijaid sõjaväelaste seas.

Protsess omandas ennekuulmatu ja ennenägematu tähtsuse. Kogu avalik elu arenes dreyfuslaste ja nende vastaste vahelise võitluse tähe all, nii parlamendi valimised 1898. a., nii presidendi valimised 1899. a. Prot­sessi läbivaatamisel 1899 mõisteti Dreyfus ikkagi süüdi (5 häält poolt, 2 vastu), kuigi vahepeal üks alamkolonell luureteenistusest oli üles tunnis­tanud, et üks dokument oli tema tehtud, ja teine, major Esterhazy, keda Zola oli süüdistanud ja keda kohus õigeks mõistnud, tagant järele Inglis­maalt seletas, et tema ikkagi dokumendi oli võltsinud. Viis aastat hiljem mõistetakse Dreyfus õigeks, talle antakse tagasi aukraad ja auleegioni märk.

Kogu Prantsusmaa oli ta protsessi aegu kaheks jaotet. Eilsed vaen­lased said sõpradeks, sõbrad vaenlasteks. Avalik arvamine rippus ahnelt dreyfusiaadi küljes. Protsessiga koos tekkis terve rida kõrvalprotsesse. Kogu maa oli kaasa kistud pealt-näha kõrvalise tähtsusega asjasse. Ühedele oli Dreyfus juut, isamaa äraandja, teistele antisemitismi ja Esterhazy ohver. Ühel pool organiseerus demokraatia, vabameelsus, sotsialism, radikalism, teisel pool sõjaväelus, natsionalism, antisemiidid ja klerikaalid. Mõlemad pooled astusid välja kui ainuõiged patrioodid, kellel südames ainult Prantsusmaa hüve.

Ka kirjanduseni küünis lõhe. Dreyfusiaad oli see, mis A. F r a n c e ‘i kabinetist välja tõi ja skeptilisest pealtvaatajast äkki tegi inimõiguste ava­liku eestkostja, samuti nagu E. Zola ‘gi. kelle osa ses loos juba nime­tasin ja kelle „Neli Evangeeliumi” sel ajal ja ilmselt selle mõjul tekkinud.

Dreyfusi vastaste arvurikkast kogust olgu siin kohal märgit nime­kaimad kirjanikud: J. Lemaître, kellele patrioot oli antidreyfuslase sünonüüm, kes austas klassikalist korda ja mõõtu, kes omamaalist armastas ja võõrasmaalist sedavõrd vihkas, et ta isegi Bourgefle ette heitis liig suurt inglise armastust; F. Brunetiére, nagu eelminegi kirjanik tähtis kriitik, kellele internatsionalism ja vaba mõtlemine täherdas prantsusvasta-sust, individualismi ja omakasupüüdu ning kes seltskonna kõrgemale asetab isikust, ülimaks seaduseks aga pidades katoliiklust, mille alla isegi mõistus peab painduma; siis veel psühholoogilise romaani viljeldaja Ρ. Β ο u r g e t, keda antidreyfuslaseks tegi ta aristokratism, katoliiklus ja demokraatia vihkamine (rahva alamad kihid ta romaanides on alati kirjeldet pahelistena, kuna ta sümpaatia ilmselt ühekülgselt kaldub põlisele aristokraatiale: „iga doktriin, mis mitte sama põline pole, kui seltskond, on väär”).

Mainit kolm ei kuulunud küll juba oma taktitunde tõttu nende hulka, kelle ainsaks hüüuks oli: poo risti! Kuid nende vaated päädisid lihtsa­mate antidreyfuslaste elementaarsemaid tundeid, kuna nemad seadust, autoriteeti ja traditsiooni ülemaks pidasid individuaalsest südametunnistu­sest ja vabadusest.

Ei ole raske arvata, kuhu rinda Barrés asus. Ta oli juba omas are­nemises jõudnud rahvusluse doktriinini. Prantsuse hing ja natsionalistlik poliitika sulasid tema silmis ühte.    Barrés’i ei huvitanud  siis  ka,  kas Dreyfus tõeliselt on süütu või süüdlane, talle oli küllalt sellest, et ta kohtualuse näost võis lugeda – isamaatu, juuritu: „Juudina peab talle võõras olema autunne” ja et ta äraandja võiks olla, „seda järeldan ta raassist”. Dreyfusi ägedama kaitsja Zola teguviis on Barrés’ile ka väga arusaadav: Zola pole talle prantslane, vaid „juurit veneetslane”, seega võõras prantslusele.

Barrés asub Dreyfusi vastasesse väerinda. Kui 1898. a. vaimutegelased Dreyfusi kasuks manifesti välja annavad, asutab Barrés samal ajal „Prantsuse isamaa liiga”, mille osavõtjaist olgu nimetet Coppee, Vincent d’Indy, Mistral, Lemattre. Kuid seegi isamaaline liit ei rahuldanud Barrés’i suuri lootusi.

     

7

Kõigi nende meeli pinevil hoidvate sündmuste tagapõhjal mõistame pare­mini Barrés’i „rahvusliku energia” triloogiat kogu ta mitmekesise probleemkonnaga, millest osa otsekohe kaasajast saadud, teine osa aga kaasa toodud isiku arenemise teekäigult, mida kirjanik eelmistes teostes käsitanud ja mis siin jätkub.

Esimene romaan sest sarjast Les Déracinés (1897) on eelmiste romaa­nidega võrreldes vähem allegooriline, selles pole enam nii palju vahelekiilut arutusi, reisipeatükke, filosoofilisi dialooge. Ratsionalismi kriitika kestab edasi. Seekord langevad arvustuse alla selle ilmavaate kandjad, haritlased. Pinnatud, juuretud on need, kes välja on kistud omast kodust ja kõrgema hariduse saanud, kuid kes enam mulda ei leia, kus edasi kas­vada. Äratet isu ei saa vastavat toitu. Puudub seltskond ja ümbrus, kus end saaks päris kodus tunda. Need „juuritud” on ühiskonna orgaanilisest arenemisest välja sulet ja kidunemisele määrat. „Kindla jalgealu­sega inimene on aga võina, olgu selleks aluseks kas bürood, ilmutuse või teaduse kirik, maa või ka panga ja tööstuse kapital, või tööliste ühingud.” Kui inimene ühessegi seltskonna rühma ei kuulu, on tal juured alt lõigat.

Niisugused juuretud on seitse lotringlast. Nad õpivad alguses kõik koos Nancy lütseumis, kus neid õpetaja Bouteiller Kanti vaimus kasvatab. See õpetab alati toimima nii, et oma toimingu maksiim võiks üldseaduseks saada; õpetab lugu pidama ideedest ja energiat raiskama õhuliste sihtide saavutamiseks, kasvatab neist inimesed ja ilmakodanikud, mitte aga prants­lased. Bouteiller kehastab Barrés’i vihatavat intellekti. „Ta on peda­googiline toode, mõistuse laps, võõras meie traditsioonilistele, kohalistele ja perekondlikuile harjumustele, täitsa abstraktne ja tühja õhku riputet.” Kõige oma viha näib kirjanik välja valanud olevat selle tüübi peale. Sest tema on süüdi oma õpilaste mürgitamises: „juuritada neid lapsi, neid välja kiskuda mullast ja seltskondlikust grupist, mis neid seoks, et paigutada siis väljaspoole oma eelarvamisi, abstraktsesse mõistusesse: kuidas ta ei häbene seda teha, tema, kel endal pole pinda, seltskonda ega eelarvamisi?”

Kõik seitse kipuvad pärast kooli lõpetust Pariisi. Seal on kõigepealt Sturel, kes autori jooni kõige enam kannab, kõrk, dandylikult üks­kõikne askelduste vastu oma ümber, intellektuaalne ja sensiibel ühtlasi, kes blaseerit on ning oma selgeltnägevuse säilib ka tundmustevirudes. ja kes ei eita oma seotust traditsioonidega, minevikuga, kodupaigaga, ühe sõnaga, Philippe’i jätk. Siis Roemerspacher, tugeva ajuga ja arusaaja pilguga, kel närvid kuskil takistusi ei tee, kes Pariisi on tulnud teadustega tegutsema. Need kaks ja veel Saint-Phlin on Barrés’ile positiivsed, meeldivad tüübid. Neile tulevad juure kaks töökat, ettevõtlikku noort meest, Racadot ja Suret-Lefort, kes reaalselt elu peale vaatavad, detaile näevad ja metoodi omavad. Neil kõigil on enam vähem rikkad vanemad, kellelt ülespidamist saavad, ja seega on nad Barrés’i silmis midagi väärt. Kaks aga, Mouchefrin ja Renaudin, on teiste seas paariad, peavad tundi­dega või muul viisil leiba teenima, ning Barrés on neid varustanud mitmesuguste pahedega. Sest eriti kahe viimasega on tahet näidata, et need, kes kohta ei saa, muutuvad tigedaks, pahempoolseks, rahvale häda­ohtlikuks. Hoop langeb ka riigi hariduspoliitika pihta: riik on see, kes diplomid välja jagab, kuid ühes diplomiga kaasa annab ka nagu kohustuse riigiametisse võtmiseks. Iga-aastasest 730 filosoofia kandidaadist peab 450 repetiitoriks minema. Siit järeldus: vaesemad jäägu kõrgemast hari­dusest ilma, ainult jõukamail on õigus vabalt teadustega tegutseda! Vaesemaile tähendab haridus ärakippumist, lahtikiskumist kodumullast, seega hukatust! Niisugune on Barrés’i tulemus.

Et oma elule Pariisis mõtet saada, otsustavad lotringiased koos ajalehte välja anda. Sel ajal, kui Bouteiller juut Reinachi juure läheb, et selle mõtteid edasi kanda ajakirjandusse ja kokku puutuda riigitegelastega, s. o. orgaaniliselt sisse kasvada valitsuse ja äriilma mulda, ühinevad ta õpilased, keda ta valele teele juhatanud, neid välja meeli­tades provintsilinnast, kuhu nad oleksid pidanud jääma, abstraktse idee ümber: ajaleht asutada. Kuidagi saadakse see käima. Kohe on parv tööta intelligentsi tööd ootamas, kuid esialgu ei maksta kaastöölistele honoraari. Racadot paneb kogu oma päranduse lehte, Renaudin ostab telegraafi agentuuri teateid salaja teise lehe kaastööliselt, teenides nii omale elamisraha. Katsutakse raha välja pressida paljastuste ähvardustega, saadetakse naine uulitsale lisa teenima. Kuid võlad kasvavad kõrini. Näljutatakse end, sisu tehakse kääridega, langetakse moraalselt. Välja­pääsu aga ei nähta kuskilt.

Viimaks otsustatakse ohvriks võtta rikas armeenlanna, Stureli har­rastus ja lehe ringkonnas kõigile tuttav naine. Racadot ja Mouchefrin tapavad ta kuskil kõrvalises kohas, viskavad laiba Seine’i. Sturel näeb neid kõiki enne tapmist koos, aimab paha, kuid ta on oma moodi sest miljööst „välja juurit”, ta on aristokraatlik ja blaseerit. Ja kui ta järgmisel päeval lehes ühe korraga sõnumeid loeb armeenlanna tapmisest ja Hugo surmast, huvitab teda, luulelist hinge, ainult viimane teade. Päev edasi korraldab üks tapjaist, Racadot, avaliku loengu Hugo üle, milles seda geeniust maha teeb ja moraali jutlustab, et tuleb elada teiste arvel jne. Kuid hiljem kohtu-uurija juures satub ta segadusse, ta tabatakse ja tape­takse. Deracine – decapite, juuretu – peatu, on läbipaistev õpetus ja hoiatus.

Kogu romaan ongi sihilikkusega kirjutet. Tahetakse näidata, kel on õigus haridust saada, kel see turmaks saab. Kuhjatakse kõik pahed ja ebaküljed vaeste patuste selga, ning ühiskondliku radikalismi mõtted seotakse ühte puntrasse alatusega, moraalse langusega. Kehvi inimesi manitsetakse jääma oma mullapahkra ja onni juure. Kuna Barrés väga hästi teab, et ladvaelu on kardetav traditsioonidele, et mõistus on rahul­olematuse, protestantluse, revolutsioonilikkuse ning vabaduse isa, võtab ta kõik jõu kokku, et ägedalt vastasele peale tungida.

Romaanis riivat ja käsitet probleeme sõeluti kaua tagant järele. Deracinement’i, juurituse küsimus hoiab meeli veel praegu elevil, samuti nagu aktuaalne on ka intelligentsi ülearvu küsimus.   On ju need loomult põlised kultuuri-küsimused.

Barrés seab inimese ja rahvuseliikme vastollu, pealegi äärmisesse, nagu   pärastised   romaanid   näitavad. Ollakse   kõigepealt  bretoonlane, normandlane, lotringlane, siis alles prantslane. Üldinimene on abstrakt­sioon, seda pole, kuigi isegi ristiusk õpetab, et inimesed on üheväärilised Jumala ees. Barrés’i järele on see vastumeelt külg katoliikluses, et tal on küll pea, paavst, kuid juuri pole, et ta teiste sõnadega on olemuselt kosmopoliitne. Meelsamini näeks kirjanik muidugi iga   maanurga   eri jumalaid, sest muidu võidaks talle selgeks teha, et Jumala ideegi on vahest sakslase leidus nagu seda oli kategooriline imperatiiv. Üldmoraali seaduse idee on ju Barrés’ile võõras. Ta tunneb ainult isiklikku moraali ja see on – autunne, ning ühiskondlikku ja see on – rahvuse tradit­siooni, juurte tunne. A. Thibaudet omas La Vie de Maurice Barrés’is teeb selgeks, et Barrés’il on vale ettekujutus Kanti filosoofiast, mida ta peaks panema oma halva õpetaja süüks. Kuid siin pole küsimus ühe või teise filosoofia õigest käsitusest, vaid Barrés’i tunnete, pooldamiste ja sallimatuste arendamisest. Need pole enne hoolinud objektiivsest tõest, ega ka pärast. Üldtõde ju tema jaoks pole, on vaid isiklikud ja rahvus­likud   tõed. Ja  neist viimastest on tema peamine tõde, millesse ta kindunud, nimelt mullase juurdumise teooria oma  lõpukonsekventsides sihit igasugu kultuuri vastu.   Sest kultuur ongi juba väljakiskumine rahulikust vegeteerimisest, mulla vaikusest, selles avaldubki inimese are­nemise tung välja saada taimeelust, juureelust, rändamislust, tung minna kõigi tuulte kätte, et saada karastust ja jõudu. Juba esimese kirjatähega, mida lapsele õpetatakse, kistakse ta suurte kultuurivarade sekka, mis on üldinimlised. Idee, logos – pole üksi pärandus, vaid ka saavutus ja siht. Mis ongi elu muud kui alaline lahtirebenemine vanemaist embrüoks, emaihust ilma, kodust, vanemate, kodujumalate varju alt laia ilma?

Barrés’i vaated on ligidased Freudi vaadetele, mille järele kõik on tuletet minevikust, kuhu olevik on tuhande niidiga paratamata kinni seot ja mille järele juba embrüos on saatus ette märkinud tuleva elu üksikasjad, kuna olevikust õieti muud ;ärele ei jää, kui allasurut instinktide seaduse­pärane ja tingit mänglemine kujutlustega. Ligineb ühtlasi ka Spengleri kultuurorganismi ja „saatuse” teooriale, millel, nagu igal relativismil ja determinismil kalduvus on sügavasse pessimismi, kuna olevikust kaob loovuse silmapilk ja ühtlasi rõõm. Barrés laskub oma mina põhja ja leiab sealt rahvuse, traditsiooni, mineviku, tõstab siis selle üles ja arvab, et isiklikku ülepea olemas pole ja et üksik inimene midagi uut ei loo. „PoIe isegi ainust isiklikku ideed,” on vaid rahvuslikud, kollektiivselt päran­datavad mõtted, nagu üks ja seesama lilletõug ainult teatud õisi annab.

Kui ka aluseks võtta metafoor puust – Barrés’il on ta otse tootemiks! -, ei õpeta loodus siiski ainult tarkusi ühes mullas olemisest. On taimi, mida tuleb ümber istutada võõrasse mulda, enne kui nad lopsakalt võrsuma hakkavad, ja on viljapuid, mille paremad viljad kasvavad just poogit okstel. Ning on aedniku osavus kasvatada taimest seemnetaim või tulutaim. Ja eks ole inimesigi, ühed enam soojatkajad, teised enam vaimuleistijad? Ühed on ligemal juurtele, on konservatiivsemad, teised elavad ladvaga ja on kõigi tuulte karastada. Ja – jätkates analoogiat – eks alles risk, ka vaimline, kinnita ja kõvenda juuri enam kui võõraste tuulte eemale hoidmine kartusest välja kistud saada?  Ükski geenius pole jõudu saanud ainult juurtest, kõik nad on ümber istutet, on vastupidavaks ja sitkeks kasvanud alles okste joovastusest kõiki tuuli kinni pidada. Seda võib isegi Barrés’i kohta öelda. Mis oleks ta olnud ilma reisideta teis­tesse maadesse ja teistesse vaimudesse? A. Gide tähendab õieti: „Teie poleks oma Déracinés’d kirjutandki, kui seitse lotringlast poleks Pariisi tulnud ja kui teie ise poleks Pariisi tulnud.”

Siin avaneb jällegi vastolu kirjaniku enese hinges. Ta ei tahaks mitte igakord teisele seda lubada, mis ta ise on. Ja ta õpetused näivad vahel määrat kõigile teistele olevat, peale omataoliste. Võõrastest kirjan­dustest sama palju ammutanud kui omagi kirjandusest, läheb ta isamaalisuses nii kaugele, et ta ei taha teistele lubada isegi väljamaa kirjanikke lugeda, kuna see puhast maitset rikuks.

Kuid ivake tõtt on mulla ja puu filosoofiaski: kõigepealt rahvuslik omapärasus, mis juba sellepärast on väärtuslik, et ta rikastavalt ja mitmekesistavalt mõjub; osasaamine ja osavõtt oma kaaslaste, kaasmaalaste ja kaasverelaste huvidest ja saatusest, kelle sekka oled juhuslikult pandud kõigi oma tõdede ja väärtustega. Isegi see, kes eitab ega tunnusta oma maad ega oma mälestuste tagavara ning arvab elavat üldideedes ja üldinimsuses, teenib seda üldsust oma vere rütmiga, mida maa ja rahvus ette on kirjutanud. Ideed on üldised, seetõttu vere- ja värvivaesed. Jume ja värvingu lisab juure alles aeg ja paik. Eriti käib see kunsti löömingu kohta, kus „tänapäev ja siin paigas” enam on kui igavese tõe kuulutamine. Anduvad ju loomingus kõik kavad ja ideed alateadvuse teenistusse, mis oma kirjad kujub ettelaotet lõuendile. Ning neis on kõnelda verel, sünni­kohal, mullal.

Barrés’i teene on ratsionalistliku ideede kultuse kõrvale üles seada puhttraditsionalismi kultus, ühe doktriini vastu püstitada teine doktriin ja seega – purustada mõlemad.

     

8

Mina kultusest loobudes ei sattunud Barrés humanismi, kogu inim­konna ja inimsuse jumaldamisesse. Tema „meie” mina asemel tähendab prantsuse rahvast, õigemini üht osa sellest, rahvuslasi, kel pole kosmo­poliitseid kalduvusi ja kelle salajamaks ihaks on kättemaks sakslastele. Kõneldes kirjaniku esimese ajajärgu keeles, ta kaaslased oleksid nüüd need barbarid, kes temaga rahvuspoliitiliselt on samu vaateid. Nende kõigi ülesanne pole enam nii palju ennast uurida ega vegetatiivselt mine­vikuga koos elada, kui selle mineviku nimel aktiivselt tegevusse astuda. Barrés ise on esimene, kes unustab kõik muud sihid ja vaated ning astub terveni, kogu oma kirjaniku anni ja loominguga, rahvusluse pro­paganda teenistusse. Kõik, mis talt ilmub, olgu see romaan, novell, kunsti- või reisikiri, publitsistlikud artiklid, kogu vaimlik tegevus on nüüd­sest peale suunat ainult ühte külge. Vaevalt võib ükski teine rahvas tema kõrvale seada’ samasuguste sihtide, fanatismi ja töökusega kirjanikku.

Nii enne ilmasõda, kui ka selle kestes, on Barrés teadlik sõja õhutaja Saksamaa vastu. Õieti ongi Barrés prantsuse moodsa natsio­nalismi tugevam tüvi, kuna tagurlik Action Française, kui ka Maurras oma rojalistliku „integraalse natsionalismiga” eriharud on samast juurest. Ta lähem ülesanne on Elsass-Lotringiat sakslastelt tagasi saada. Selleks liitubki ta Boulanger’ga ja laseb end parlamenti valida, selleks saadabki ta ilma kümmekond köidet ilukirjanduslikke tooteid. Ta ei põrka tagasi avalikult tunnistamast, et sakslasi Elsass-Lotringias kui ka mujal Reini äärseil mail tuleb romaniseerida. Ta jagab õpetusi, kuidas seda teha kõige otstarbekohasemalt. Alata tuleb juba lapse kasvatamisest. Õnnetus on – ja Barrés tunneb puudusi eneses kõige enam – „kui laps kasvab väljaspool oma enese tõtt ja kui ta oma loomuliku laulu vahetab kätteõpit viisi vastu, sest siis saab ta kunstlikuks olevuseks, valelikuks”. Mis Barrés oma enese tõe all mõistab, on selge küllalt. See on eestkätt rahvuslikkude eelarvamiste sissejuurutamine, millega tuleb alata, sest „eelarvamised, mida meie lastele koolides sisse istutatakse, lähevad lahku nende loomupärastest tundmisviisidest”.

Kuidas see õpetus tegelikult kujuneks, näitab romaan Les Amities Françaises (Prantsuse sõprused, 1903). Et last õpetada leidma oma rah­vuslikku mina, viiakse teda mööda maha jäänud ja lõhut külasid, õhuta­takse tas kättemaksu tunnet, tõed käändakse pea peale, et aga „häid” eelarvamisi saada lapse jaoks. Kui laps küsib, kas on loomadel hinge, vastatakse talle, see ripub maast ja kliimast: saksa koertel näit. pole, prantsuse koertel küll. Kord jätkab poiss: kui saksa koertel pole hinge, ega siis ka mitte saksa inimestel? Isa: „See on küll vähe rumal, mis sa nüüd mõtled, kuid olgu see meie vahel öeldud – mina ise mõtlen just samuti kui sinagi.” Kirikus seletatakse, sakslaste palved pole kau­geltki seda, mis prantslaste omad. Hiljem avaldab Barrés kuskil oma veendumusi: „Unser Gott pole püha Louis’, Jeanne d’Arc’i, Pascal’i ega Pasteur’i Jumal. Vaid see on sügavate metsade ebajumal, kohalik luu­painaja, kaunistet idamaa veriseimate värvidega. Ma ei eksi siin. Kui ma hiljuti käisin Süürias, Palestiinas, nägin igavesti laastet maastikkudes vanade verejanuliste jumalate jälgi, Baalisid ja Moolokeid. Need on sugu­lased vanale saksa Jumalale.”

Kui Barbusse’i Le Feus lendur jutustab, kuidas ta ühel pühapäeva hommikul aeroplaanilt nägi ali kaht üheaegset jumalateenistust ja kuidas ta allapoole laskudes kuulis kahekordset kiidulaulu kahe inimrühma poolt, mis teine teise vastu ruttasid kui kaks peegelpilti, karjudes ühelt poolt „Gott mit uns,” teiselt poolt „Dieu est avec nõus,” siis on Barrés’ile selgem kui selge, et see sakslaste Gott ja prantslaste Dieu on teine tei­sega samad põlised vaenlased nagu kurat ja jumal. Üldine Jumal kõigi jaoks on halb eelarvamine, nagu seda on ka inimsus, üldine kõlblus jne. Ühe sõnaga, natsionalismi moraal, järjekindlalt läbi viidud, langeb täitsa ühte hotentottide omaga. Seda soovitab Barrés juba lapsele sisse kasvatada.

Ühtlasi kerkivad üles teised küsimused, millele kirjanik oma romaa­nidega vastused annab. Nii näit.: kuidas peab end üleval pidama elsaslane, kui ta saksa sõjaväeteenistusse võetakse? Kas patrioot olles Prantsusmaale põgeneda või teenistusse jääda? Sellele annab vastuse Au Service de l’Allemagne (Saksamaa teenistuses, 1905). Saksa väkke võet elsaslane Ehrmann ei põgene üle piiri, vaid nagu Philippe barbarite seas sulgub endasse, otsib oma sügavusest prantsluse üles ja jääb sellele truuks, olles igapidi eeskujulik sõdur, kellele keegi ei saa midagi ette heita, kandes teiste kaasteenijate seas „prantslase superioriteedi” ilmet, äratades lugupidamist ja võites sakslaste imetlust ning poolehoidu.

Teine romaan Les Bastions de l’Est (Ida bastionid) triloogiast, Colette Baudoche (1909), annab juhatust, kuidas peab elsaslanna suhtuma sakslastesse. Et sellele romaani sündmustik ise kõige parema vastuse annab, peatugem veidi sellel.    Metzi,  mis   võitjate   sakslaste all, tuleb Königsbergist ülemkooliõpetaja  dr. Asmus ja asub Colette  Baudoche’i ja ta vanaema korteri elama.   Ta on eht preislane. Kui perenaine kord kohvi hiljem sisse  toob, teeb Asmus märkuse,  et see  on neli minutit hiljaks jäänud. Ta on pedant igapidi, ei oska lugu pidada kohalistest traditsioonidest. Kuid siis võtab noor Colette   ette   teda  kasvatada: milline suur rahvuslik ülesanne, preislasele kultuuri õpetada ja õiget ha­ridust anda!   Ta viiakse loteringlaste õhtule, kus prantsuse keel nii mahe­dalt kõlab, kus nii palju armsust, kuna selle vastu sakslaste õhtul, kuhu Asmus perenaise ja Colette’i viib,  näeme ülbeid ja jäike ohvitsere oma sentimentaalsete pruutidega.   Kaks isesugust ilma: elsass-lotringlaste põ­lised harjumused, headus, mahedus ühel pool, teisel pool aga Müncheni õlle ootamine, vaimustus Wilhelmi päralejõudmisest ja paraadist. Colette’i kasvatus hakkab vähehaaval mõjuma.   Panetanud preislane hakkab järele nõrkuma. Talle meeldivad juba kohalikud maastikud, koolis õpetab ta juba, et ka Napoleonil  on oma väike tähtsus ajaloos, ta   eraldub oma sõpradest pangermanistidest, hakkab   lotringi  sööke maitsma, õlle ase­mel veini jooma,  harjub  salvrätikut  mitte  enam  toppima krae vahele, mitte enam noaga suhu panema, nina  taldriku  pistma   ega   süües nohisema. Isegi  kohvi võib kuni kümme minutit hiljaks jääda! Juba hakkavad meeldima lotringi õlgkübarad. Juba  mõistab ta  kaelasideme värvi ülikonnale vastavalt valida. Dr. on valmis oma Königsbergi pruu­dist loobuma, kes talle padja kingiks saatis, täidet mahasoet juustega ja pealkirjaga: Nur ein Viertelstündchen. Ta tuleb puhkuselt tagasi Metzi ja valmistab end ette Colette’i kätt paluma. On parajasti langenud sõdu­rite püha, kõik lotringlased paluvad oma, s. o. prantsuse Jumalat. Ka dr. Asmus põlvitab õndsalikult Colette’i kõrval kirikus.  Kuid teel kirikust koju lükkab Colette, õpetust ja tuge saanud oma rahvuslikult Jumalalt, Asmuse käepakkumise tagasi.

Sellele kõigele lisab siis Barrés lõpuks omalt poolt juure kiidusõnad sarnase ainuõige tegumoe kohta. Kogu romaan on mõeldud sihilikult ja ühtlasi nii, et ta oma lihtsuse ja naiivsusega lugejasse siiralt mõjuks. Ta menu näitabki, et ta oma ülesande on täitnud. Kuid väljaspoolseisjasse mõjub romaan üsna groteskilt ja seda võib täisi meeli nautida kui head eneseirooniat. Rahvuste piirid on selles tõmmat nii naiivselt-primitiivselt, et nad pilkena tunduvad. Prantslaste ahvatlevamaiks väärtusteks on tehtud kõnemeeste nõtkus ja voolavus, kommete peensus, hea vein ja hea köök, selle vastu sakslased: magavad sulepatjade all, söövad lihaga marmelaadi, joovad õlut ja peksavad naisi.

Selle natsionalistliku toote omapärasus kirjaniku toodangus on peale ta lihtsuse ja ladususe (esimest korda Barrés’i juures) see, et ta on karika­tuur. Analüüsi asemele on astunud sündmuse arenemine selgeis, voolavais kontuurides.   Kõike kannab sõjakas meeleolu sakslaste vastu.

Lahtipuhkev sõda oli Barrés’ile ammuoodat sündmus, mis alles ta innu ja ilukõnekuse’ paelad lahti päästis. „Ida bastioonide” loomuliku jätkuna tunduvad l’ Arne Frangaise et la guerre (Prantsuse hing ja sõda) sõjaaegsed leheküljed, mis oma alla võtavad 11 tüsedat köidet, samuti kui ta 14-köiteline sõjakroonika. „Saksa võim peab murtama, tükelda­tama, talle tuleb aru pähe ajada, sakslased ise pudenedes saksoonlasteks, baierlasteks, baadenlasteks, olgu nad protestandid, katoliiklased või muud, peavad meie põlvi suudlema ja meid tänama selle eest, et oleme neid päästnud kollektiivse upsakuse kulukast joovastusest.”

Elsass-Lotringia Versailles’ rahulepingu järele prantslastele saadud, ei jäänud Barrés veelgi rahule. Uus idee tärkas ta silmapiirile – omale saada ka Reini äärsed maad. Mis enne Elsass-Lotringia, selleks sai Barres’ile pärast sõda Rein. Viies kõnes 1920 Strassburgi ülikooli aulas „Prantsuse geeniuse üle Reini ääres” arendas ta mõtet, et see rahvas on olemuslikult ja ka ajalooliselt enam prantsuslik kui saksalik ja et nüüd seisab ees suurim ülesanne – Prantsusmaale tagasi võita endise Gallia piirid.

„Prantsusmaa toimigu nii, et ta reinlasi avatleks uuele vaimlisele ja ühiskondlikule ideaalile, mis neid jäädavalt ära pööraks Berliini germanismist ja mis neid uuesti lähedasse kontakti viiks ladina kultuuriga, meie lääne vaimuga.”

  

9

Barrés’i mina kultust rahvuse kultusega kõrvutades, võib näha, et mõlemal on täiesti ühine laad, olemus, arenemine ja – tagajärg. Nagu mina ennast eraldab barbaritest ja ainult enesest jõudu ja toitu otsis, samuti näeme rahvuse ümber piire tõmmatavat ja piiri ääre bastione ehitatavat. Nagu mina tahab elada minevikust ja olevikku ainult analüseerib, samuti näeme rahvuse kultuses mineviku jumaldamist ja oleviku tühjaks jätmist ideaalidest. Mina kultus lõpeb mina sisu surmaga. Sama saatus ootab rahvuslust. Kuhu jõutakse, kui rahvuslust rahvusluse enese pärast kultiveeritakse? Nagu varem, võib Barrés nüüdki öelda: „Söönud oma pead nagu toorest muna, jääb järele ainult koor.” Mitte asjata ei samasta Barrés rahvuse kultust „surnute ja maa” kultusega. See on kutse passiivsusesse, kvietismi, surnute ja surma juure. Barrés paneb oleviku mõtte sellesse, et kord meil on esivanemad olnud, kes päranduse maha jätnud, mida nüüd tuleb hoida kui reliikviat. Veneetsias olles ütleb ta: „Mu õige nimi on Tiepolo… Veneetsia hing, instinktiivselt kasvanud Bellini, Tiziani, Veronesega, lakkab Tiepolos edasi loomast; ta vaatleb ja tunnetab end temas… Nagu mina tänapäev, oli Tiepolo tookord analüütik, kes lõbu tundis esivanemailt pärit väärtustest.”

Barrés paneb kogu aktiivsuse piiri rahvaste ühendamise propa­gandale prantslastega ja ladina kultuuriga. Kuid kuna ta selle kultuuri all mõistab elatamist vanadest varadest, mitte uue juurdeloomist, siis kroonib ta rahvuslust suur lootusetus, surmaeelne pessimism, loodangu kurb resig­natsioon. Rahvuse kultus muutub surma ja kõige selle kultuseks, mis on tardunud, hangunud, küpseks saanud, mis enam ei ela, ja mil pole edasiarenemist. „Kiriku kõrge kantsel, surnuaed ja geeniused on isamaa olemus: natsioon on maa-ala, kus inimestel on ühised mälestused, kombed, pärit ideaalid; natsioon on vanaaegse surnuaia ühine omamine ning tahe jätkata ja maksma panna seda jagamatut pärandust.”

See surma armastus kordub igal sammul. Reisidel tõmbavad kirja­nikku ligi alati hauad, andes toitu pikemaiks mõtiskeludeks ja unistusteks. Eriti Hispaanias võlub teda „veri, himurus ja surm”. Kuid ka Prantsus­maal äratavad tas meelepäraseid tundeid surnutepühad, Pantheoni maetud ja ülepea kõik kuulsad laibad, sest „mõelgem, et Prantsusmaa võlgneb oma suuruse neile, kes maha maet ta maasse. Väärigem neid kultusega, mis meidki kõrgendab.” Ja Veneetsia? „Selle linna võimas mõju unistajaisse on see, et ta tinajais kaanalites bütsantsi, sarratseeni, lombardi, gooti, romaani, rokoko üleni vahuga niisutet seinad jõuavad päikse, vihma, raju mõjul kahtlase pöördepunktini, kus nad, olles kunstiliselt kõige kaunimad, hakkavad lagunema.”

Teised poliitilis-ühiskondlikud ja kultuurpoliitilised vaated järelduvad öeldust. Vihates üldmoraali, üldtõdesid, kõrvale heites prantsuse suure revolutsiooni päranduse vendlusest, vabadusest, ühesarnasusest, jõuab ta kohaliste ja relatiivsete tõdede austuseni.

Ta pooldab täiel määral regionalismi, nagu voolu nimetatakse, mis üksikute departemangude ja maaosade omapärasust ja rippumatust kaitseb kõiksööva Pariisi vastu. Parlamendis ja ülepea demokraatlikus riigivormis ei näe ta õnnistust rahvale, vaid prantslastele võõrast importi. Riigi võimuna näib talle kõige enam meeldivat miski tsesaristlik valitsus, mis hoiaks rahvuslikku koosi ega poleks mõne poliitilise reformismi teenis­tuses. Meelsalt näeks ta rahva eesotsas – vähemalt oli see nii enne sõda – sõjaväelikku võimu, mis kogu elu juhiks kokkupõrkamiseni kõigi vaenlastega, eestkätt sakslastega. Teatud määral huvitab teda isegi sotsia­listlik liikumine, ning ta näeks heameelega, kui need loobuks omast internatsionalismist, loobuks patsifismist ja omandaks natsionaalse värvingu, kuna see tarvilik on, et astuda väljamaa nöörijate vastu. Natsionalism peab ühendama kõiki rahvakihte, kuid töölisi tuleb enne desinfitseerida kahtlastest sotsialismi pisikuist.

Ühe sõnaga, poliitilised vaated langevad Barrés’il täitsa ühte fašismiga, nagu see Itaalias end avaldanud, ainult selle vahega, et temale tulevik miski ülesehitamist ega edasi loomist ei tähenda, fašistide sõnad aga tahavad olla sihit tulevikku.

Ka usu küsimust pole Barrés jätnud puudutamata. Vaatamata noore­põlve hinge harjutuste peale Loyola juhtnööride järele, hoolimata kirjaniku askeetlikust ja kontemplatiivsest hingelaadist, mis ta lähedale toob müsti­kuile, ei oska ta oma huuli hardasse palvesse panna. Vähehaaval selgib talle, et prantslastele on omaseks ja põliseks saanud katolitsism ja sellest on küllalt, et oma poolehoidu kirikule öelda. Mitte katoliku jumalatee­nistuse esteetlik nõiduvus ei too siis teda kiriku sülle, nagu palju muid vaimutegelasi, vaid tardunud traditsioonlik esivanemate pühendet vorm.

Omas kahes osavõtlikult ja kirglikult kirjutet raamatus, mis usu valdkondi riivavad, arendab ta mõtet, et usklikkus tuleb maast, geograafi­lisest pinnast. Mõned paigad on juba loomulikult pühamad kui teised, ka siis, kui tammesalud juba maha on raiut ja allikad kuivanud. Kiriku ja riigi lahutamine on talle vastumeelt, sest kogukondade hoolde jäetuna lagunevad kirikud, rahva seas tekib lõkendav usuviha ja pilge usklikkude vastu, juhtub, et ilusaist gooti kirikust tehakse tallid ja väljakäigukohad. Niisugune harduseta usku mõnitav vaim paistab Barrés’ile olevat apoka-lüptilik elajas, kelle vastu vaja sõtta minna. Ta tahab kõigepealt päästa kirikuid, küsimata sellest, kas mitte usk ise pole kõdunemas.

Katolitsismi võtab ta vastu kui tarvilise autoriteedi ka enesele, kuigi ta ise peaaegu ateist on ja ainult kohalikke jumalaid tunnustab. Kuidas see ta oma ilmavaatesse sobib, näitab kujukas kahekõne Kiriku ja Aasa vahel: „Mina olen, ütleb aas, maa ja kõige kaugemate esivanemate vaim, vabadus, inspiratsioon.” Kirik vastab: „Mina olen juhis, autoriteet, side; mina olen kindlate mõtete hoone ja hingede korraldet linn.” Ja vähe edasi: „Kirik on aasast sündinud ja toitub sellest alatasa, et meid päästa.” See teebki kiriku Barrés’ile kalliks, et see on sündinud aasast, mullast, mitte aga Jumalast. Isegi siin ei loobu ta  oma  juurdumisfilosoofiast.

     

10

Kõik vaadeldud eneseotsingud, hulkumised, visklemised, loobumused ja leiud ei vääriks nii suurt tähelepanu, kui meil tegemist poleks esimese järgu kirjanikuga. Barbarite põlgajalt on loomulik oodata, et ta mõte ei jookse neid radu, kus igalühel õigus käia. Nii see ongi. Nagu kirjanik oma mina kultiveerib ja seda vormib oma tahtmise järele, nõnda vormib ta ka oma sõna. Ta väldib alguses ladusust, voolavust, ja nagu ta mõte ees käänakuid teeb ja iga silmapilk uue tee avab, samuti tagant järele ka sõnad. Esimeste romaanide stiil on tal seepärast raskepärane, arusaamatu, artistlik, mõte ja kujutlus valatakse barokki vormi.

Nii ei jätka Barrés prantslaste XVI, XVII a. s. pärandet selget, klassi­kalist joont, vaid on vaimult sugulasem romantikuile, nagu ta maalikunstiski gootilist, pea ekspressionistlikku Grecot enam armastab kui selgejoonelist Raffaeli. Ta ei võta omaks oraatorlikku stiilitraditsiooni ega laia kanti­leeni, vaid voogava ja magusalt uinutava ilusa proosa kõrval eelistab ta ootamata peeni mõttenüansse, mis õigelt teelt kõrvale meelitavad. Selgus ja kõige seletamine ei meeldi talle. Sõna on talle, kui alguses sümbo­listidele ligidalseisjale, enam kui kasulik abinõu mõtete ja mõistete edasi­andmiseks: mõtte muusika. Ta katsub lugejat viia sesse segasesse, eba­määrasesse emakotta, kus asuvad mõtte embrüod enne sündi. Neis on midagi vahepealist mõtte ja tunde vahel. Ja nii kõneleb vahel ta mõte kui tundeloom, teinekord aga hanguvad tundmusosad mõttekristallideks. Veneetsias ei mõtle ta kirjeldada kaanaleid ega losse nende ääres, vaid enne kõike edasi anda kurba suremistunnet nende kaanalite ja losside ümber. „Minu ese pole maalida otsekohe kive, vett, pilvi, vaid teha aru­saadavaks ebamäärased dispositsioonid, kuhu meid asetab selle romantilise vareme soisus.”

Ajajooksul kaob vähehaaval ebamäärasus, kuid alale jääb armastus ootamata detailide vastu mõtteis, see mittepidevus, katkelikkus, mis ei lase aimata isegi hakat lause lõppu, saadik siis järgmist lauset. Nii ei sobi ta kirjutused ladusaks lugemiseks juba sõnastusviisi poolest. Võib olla avaldub ses mõttelühikuses alateadvuslik, loomupärane võimetus mõtet lõpuni ammutada, võimetus pidevuseks. Kuid Barrés oskab oma puudust eduks teha ja sellest stiili luua, mis sügavaimad jäljed kirjan­dusse jätab.

Nagu ta lause on komponeerit impressionistlikult, samuti on lugu ta romaanidega. Kompositsioonis puudub tasakaal, iga järgmine peatükk viib uude ilma, tihti teise aega ja maasse, vahele tulevad harutused, reisi­kirjad, mõtiskelud. See kõik nähtavasti tahtlikult, et ära minna tavalis­telt teedelt. Kuid mõtte aegapidi rahunedes, välja tulles elevandi luust tornist ning minnes rahvusluse paljusõidet roobastesse, saab ka varem raskepärane ja peenevarjundlik stiil suurema arusaadavuse ja selguse, romaanid lähenevad hariliku romaani tasapinnale nii ülesehituselt kui detailidelt. Kui siis midagi veel endiselt tumedat kordub, on see juba kas kirjaniku omapärasus või harjumuseks kasvanud ja külge jäänud kombed esimesest arenemisjärgust.

Barrés’i algusest lõpuni omapärane isik, laiaulatuslik, kõigi kultuuri­varade järele janunev hing, täis vastolusid ja tüdimust tundev raskest esi­vanemate pärandet rikkuse koormast, mis loominguhoogu kurbust lisab, see ülikultuuri õis saab seda suurema tähtsuse, et ta ise on tükk läinud aastasaja lõppu ja uue aastasaja algust.

Sõjaga lõppes loomulikult see hingeelu ja ideoloogia. Verised katsu­mised näitasid küllalt natsionalistliku mõttesuuna pankrotti, andes kogeda, et inimlik ülevus pole ei mineviku rikkuste kogumises ega okasaia veda­mises enese ümber, vaid ühinemisvõimes ja rõõmsas loomingus kõigi jaoks. Aga ka loogilised konsekventsid näitasid natsionalismi nihilismi loova kultuuri, inimsuse ja iga muu üldinimliku väärtuse suhtes.

Kui Barrés’i isiklikud ringutused ja stiili saavutused püsivalt huvita­vaks jäävad, on ta ideoloogia läbi. Aeg nõuab lahtiseid uksi ja aknaid, arusaamist teistest, ligimese hindamist ka teispool piiritulpe. Raadio, välkrongi, aeroplaani ja ilmamajanduse aastasada lükkab ette teised taot­lused kui visa pugemise oma kambri nurka. Ja esirinda astuvad need kirjanikud, kes mitte ühe geograafilise punkti tõtt ei kuuluta, vaid inimest otsivad igaltpoolt. France, Rolland, Gide, nooremast kirjanikkude põlvest kõnelemata, – on need nimed Prantsusmaal, kelle ümber koonduvad uued taotlused, inimlikumad ja sallivamad endistest.

Johannes Semper

Loomingust n. 2/1925

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share