Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

KÕNE  NOORUSELE.

Kui laev on merel, jälgib tema tüürimehe hoolikas silm kogu aeg kompassi, mis on tema tähtsaimaks suunamääramise vahendiks.

Üksikisiku ja tema kantud ühiskonna ning riigi elutee pole küll kõi­giti meresõidu taoline, sihtsadama vaba valiku võimalusega ja seevõrra avara ulgumere kasutamisega, kuid ometi on siingi palju määrata ja suu­nata tahtel. Et seda teha, on siingi vaja kompassi, mis aitaks orientee­ruda paigas, kus viibitakse, ja valida suunda eesolevaisse vahejaama­desse ja kaugemaisse sihtsadamaisse.

Kompassi ülesanded sellel sõiduteel on eriti keerukad ja. kompas­side süsteemid väga erilaadilised. Kuid tema vajadus ja otstarb on siingi vaieldamatu. Eks avaldu selle vajaduse tajumine juba üksikisiku teadliku vaimuelu algteede esimeses küsimuseseades elusihtidest, aga samuti igatsuses suurte haaravate ühiskondlikkude ideaalide järele, nende otsi­mises, püstitamises, propageerimises. Inimene teadliku olendina vajab kompassi, et orienteeruda elunähtuste keerukuses, et mõtestada oma­enda elu ja määrata oma tegevussuunda.

Kui aga äkki see kompass puudub või on ta rikki läinud või on satu­tud magnetilisse tormi, siis oh häda! Siis eksleb laev ja meeskond on rahutu. Keegi ei tea, kas ollakse õiges sõiduvees või heidab juba järg­mine laine laeva karile, mis on varjatud inimsilmale. Laev on kriitilises olukorras.

Kriitiline olukord – kriis! Ei ole palju sõnu, mis tänapäeva inimkon­nas käiks suust suhu sagedamini kui see, tekitades norutunnet, puhuti kabuhirmugi.

Mis kriis see siis on? Ammugi enam ei kõnelda üksi lokaalseist ja ainult teatavate elualade ning vahekordade kriisist. Tajutakse ja käsitel­lakse suurt üldkriisi, üldise vaimu- ja kultuurikriisigi, milles on kukutatud senised aupaistelised suundanäitavad väärtused ja asemel vilguvad tulu­kesed, millede kohta ei tea, kas saab nende kaudu õigele teele, või on nad ainult petlikud sootuled. Ja on palju arste, vaimu- ja teoinimesi, kes viibivad kriisihaige voodi juures, vaatlevad tõve sümptomeid ja püüavad teha diagnoosi ning soovitada arstimeid. Kui erinevad, sageli otse vastu­pidised, on kõigi nende, kultuurfilosoofideks, sotsioloogideks, ajaloolas­teks, poliitikuiks jne. nimetatavate meeste arvamused!

Küsimus on ka tõesti ülikeerukas. On raske leida vaatepunkti, mil­lest küüniksime rahuldavalt teda üle nägema. Veel raskem on silmal tungida tema sisemistesse nii tihedalt haardunud ja omavahel lõpmatult keerdunud sõlmedesse.

Jõuaksime küll kitsamale, kuid ometi tagajärjekamale tulemusele, kui katsuksime kõnesolevale nähtusele läheneda ja teda jälgida ainult teatavaid erikülgesid pidi.

Praegu teotsev inimpõlv Euroopa selles suursektoris, kus teostatakse uusi „isme”, kommunismi, fašismi ja natsionaalsotsialismi, ühesõnaga kol­lektivismi ja kust vastavad tuuled puhuvad ka üle meie maa, on pidanud läbi elama ja peab edaspidigi kannatama neid kriisinähtusi, mis on aset leidnud eriti isiku, ühiskonna ja riigi vahe k o r d a d e s. Siin seistakse meil ja mujal keset arenevat protsessi, mis veel kaugeltki pole lõpul.

See protsess, mis sisaldab suuri ohtusid loovale isikule ja kultuurile, on riigivõimu iseseisvustumine rahvast. Selle poliitiliseks mentaliteediks ja doktriiniks on nn. e t a t i s m, s. o. suund, mis rõhutab riigi kõikvõim­sust, tema totaalsust ja mille järjekindlamaks kandjaks on praegu fašism ja temale järgnevalt natsionaalsotsialism. Selle järgi on riik absoluutne suurus, kuna üksikindiviid esineb vaid mööduva elemendina, mis peab olema ainult vahendiks riigihuvide rahuldamisel.

Meil ei ole etatism veel mitte päris puhtavereline. Ta on veel prae­gugi n. ö. „eelsoojenduse” perioodis, nii oma tegelikus rakenduses kui ka ideoloogilises arengus. Viimases suhtes on ta veel õige väetikene, on lastud turule nii enam üldsõnalise kollektivismina etatistlikus värvingus.

Kuidas tungis etatism meie ühiskonda? See küsi­mus pole huvitav mitte üksi ajalooliselt, vaid on tähtis ka orienfeerimiseks tänapäeva ja tulevikugi ühiskondlikus ja poliitilises arengus.

Tee etatismi sissetungiks meie ühiskonda avanes Eesti riikliku ise­seisvuse sünnitunniga. See on esialgne lapidaarne vastus, mis selgub kohe, kui kõrvutame oma ühiskondlik-poliitilise olu arengusuundi enne iseseisvust ja selle ajal.

Enne iseseisvust oli meie uueaegne, rahvuslikust ärkamisajast peale püsti ajada püüdev ühiskond kasvanud täiesti omal käel. Need kasvu­tingimused olid äärmiselt rasked, kuid just seetõttu olid nad ühes mõttes ka soodsad, ja nimelt: nad karastasid meie ühiskonda ja võitlevat isikut, kasvatasid neis elavat ja uut jõudu arendavat isetegevuse vaimu, millel oli võõras igasugune triiphooneline õhkkond.

Siin tuli ise algatada viimane kui ettevõte; ise tuli kohendada väiksemgi pisiasi. Ise tuli taguda ideoloogilised relvad ja õppida ning õpetada nende käsitsemist. Ise tuli kokku kanda vaese ühiskonna aine­lisest piskust ka kõik varalised vahendid rahvuslikkude ürituste teostami­seks. Ise tuli kanda võitlust ka välisrindel; pidevat ja pingsat võitlust valitsevate ülimuskihtidega, kelle taga seisis tsaari võimas politseinik. See oli võitlus ajalooliselt, kujunenud ja visalt kaitsetavate eesõiguste vastu, nende eesõiguste vastu, mis ängistasid nii vaimselt kui aineliselt eesti ühiskonda, ähvardades tema kasvavalt organismilt võtta viimse õhu hingamiseks. Kogu see meie isiku ja ühiskonna tõusutee, tema püstiajamise ja püstikäimise tee oli võitlus suure ja kõrge üheõigusluse ja enese­määramist eluõigustava ja julgustava lipu all. Sel teel areneski isiku ja ühiskonna isetegevuse ja enesemääramise kaudu rahva omajõu ideoloo­gilisel ja tegelikul kandel see suur põhijõud, mis võimaldas astuda võit­lusse ja võita ning luua oma riigi. Vabadussõda peeti ja võideti otsusta­valt ainult seetõttu, et meil oli küllaldaselt valminud enesemäärav, ise­tegev ja vabadustarmastav ühiskond.

Suhtumises riigivõimu kuni oma riigimõtte tõusuni ehk täpsamalt öeldes kuni tsaarivõimu languseni oli eesti ühiskond üldiselt õige pas­siivne. Võideldi küll nii sisemiselt, ühiskonnas eneses, kui ka väljapoole venestamise vastu, kuid reaalpoliitilised kaalutlused põhjustasid passiivse lojaalsuse, ettevaatlikkuse ja tagasihoidlikkuse Vene riigivõimu vastu. Alles 1905. a. murrang toob eesti ühiskondlikku mõttesse ka põhimõtte­liselt uut suhtumises riigivõimu ja nimelt eitamisvaimu, kuid juhtivaks see suund avalikus elus siiski ei pääse. Valitsevaks jääb siin endiselt pas­siivne tagasitõmbumine.

Eesti iseseisvus toob põhjaliku pöörde meie ühiskonna ja riigi vahekorr a s. Riik tõuseb nüüd ühiskonna huvide tulipunkti.   Oli loomulik, et riigi esimesed konkreetsed päevaülesanded tõusid vajadusest edasi viia neid taotlusi ja üritusi, mis ühis­konnal seni olid pooleli või mille teostamisel tal oli sageli ülepääsema­tuid raskusi. Siit siis maareform, emakeelse kultuuri ra­jamine ennekujutlemata avaraile alustele, hoo­litsemine rahvusliku teaduse, kirjanduse, kunsti eest jne., jne. Riigi kättevõitmine seadis ka enneolematud ülesanded tema endakorrastamise alal, avades ühtlasi uusi avarusi poliitilise elu alal. Suurest poliitilisest murrangust tõusis ka uus programm, mis oli lühi­dalt sõnastatud: riik rahvusliku ühiskonna teenistusse!

Selle programmi teostamisel hakkame aga algusest peale kokku puutuma uute nähtustega ühiskonna ja riigi vahekorras, mis meil varemini olid võõrad. Neist nähtusist, mis kõik kokku tähistavad üht ja sama arengusuunda ja nimelt ühiskonna suurt tagasilangust riigi ees, on ühed laiema iseloomuga, on omased üldiselt meieaegsele demokraatlikule riigile, teised aga on tingitud meie olukorra eripärasustest.

Demokraatlik riik teeb eriti pingsaks ja laiavooluliseks võitluse riigi­võimu pärast. See võitlus saab ühiskonna elu oluliseks osaks ja sisusta­jaks, ühiskondlik mõte ja elu politiseerub, kusjuures pääseb valitsema usk riigivõimu kõikvõimsusse, mida ühtlasi püütakse vallutada, et tema kaudu teostada soove, mis oma loomult peaksid olema enam ühiskonna enda asjaks. Siit areneb suur vastuolu ühiskonna ja riigi ülesannete mõistmises, põhjustades juba riigimõtte kriisi. See on nähtus, mida juba Jakob Burckhardt, XIX sajandi silmapaistvamaid kultuuriloolasi ja kultuurfilosoofe, pidas omaseks oma ajastu demokraatiale ja mille ajaloo­list tekkeallikat ta nägi Suures Prantsuse Revolutsioonis.

Burckhardt kirjutab: „et ühiskond oma algatusel võiks teostada vas­tavaid soove (nagu see olema peaks), seda ei oodata ega loodeta, see­pärast lükatakse need ülesanded riigile, kellel on vajalikud sundvahendid või kes neid võib soetada pretenteeritud üldhoolekande teostamiseks ja seega vajab ennekuulmatut võimutäiust.” „lgaüks peab end õigusta­tuks nõuda, et ta võiks selle riigimasina üle olla kaasahääletajaks ja kaasamäärajaks. Need on õigused ilma lõputa kohustuste selgusetuse ja või­maluste täieliku arvestamatuse juures.” Nii kasvab usk riigi kõikvõim­susse, eriti sotsiaalsel alal. Ja kuna ollakse veendunud, et omades riigi­võimu on võimalik kogu olemasolu uueks luua, siis arendatakse halastamatut võitlust võimu pärast. Selles võitluses karjutakse sageli päästja” ja „kange käe” järele ja avatakse tee võimuletulekuks ekstrapersoonidele, „juhtidele”, usurpaatoritele. „Kange käsi” aga on alati kõige soodsa­maks eelduseks, et riigivõim hakkab elama omaenda elu, alistades ühis­konna oma sihtide teenistusse.

Need on targad tähelepanekud, mis kirja pandud üle 60 a. tagasi. Kui palju vahepeal on saanud tuttavamaks see pilt demokraatliku riigi ja ühiskonna vahekorrast! On juurde tulnud palju uusi individuaalseid olu­kordi, kuid põhijooned püsivad. Ja kui praegusaja kultuurfilosoof J. O r t e g a  y  C a s s e t kirjutab tänapäeva „massinimese” kantud ühis­konna ja riigi vahekorrast, siis leiame siin samu tähelepanekuid, mis esi­nevad Burckhardt’ilgi. Näeme samuti tänapäevalgi riigivõimu kalduvusi elada omaenda elu, tema vahelesegamist kõigesse, tema tsentraliseeri­mist, tema „autonoomia sallimatust” ja „juhtimist”. Aga kas see ei ole suurim oht kultuurile, nagu Ortega y Casset seda iseloomustab? Ja kas see iseseisvustunud riigivõim lõpuks ei saa tõesti masinaks, kes imeb ühiskonnal eluüdi välja ja siis ise lõpuks sureb roostesurma, nagu Rooma keiserriik, mis küll oli kõige eeskujulikuni riigiaparaat maailma ajaloos?

Seda kaasaegsele riigile üldiselt omast teed oleme läinud meiegi oma lühikesel iseseisvusajal, oleme läinud seda oma riigi sünnitunnist peale. Selle nähtuse varasemate märkajate hulgas mainime siin kadunud Juhan L u i g a t, kes juba 1923. a. kirjutas: „On tekkinud arvamine, et riigikogu kaudu saab kõike head korda saata. Ei ole midagi ekslikumat, kui see vaade. Riigikogu ja valitsus saab vaid korraldada neid energiaid, mis ühiskonnas loodud, tekkinud.”

Kui seega siis etatistlik tendents on tunginud meilegi nagu mingi kaasaegse riigi immanentse loogika järgi, siis on samas suunas olnud mõjumas ka teatavaid kohalikke eritingimusi.

Nende hulgas esireas on asjaolu, et oleme pidanud iseseisvusajal kõigil oma elualadel väga kiires tempos n. ö. „järele ajam a”. Oleme pidanud kiires korras oma elu, nii ainelist kui vaimset moderniseerima, palju hoopis uut ehitama, viima teda, nagu armasta­takse öelda, „euroopalisele tasemele”. Kui meenutame näiteks, milliselt tasemelt meie teadus eesti ülikooli avamisaastal – 1919 – pidi algama oma arengut, siis juba nüüd tagasi vaadates näeme seda töö- ja liikumistempot nagu mingi maratonijooksuna. Meie töömehed siin, nagu kõik­jal mujalgi, on arendanud hiiglaslikku energiat. Kuid see kiire edasijõud­mise vajadus, mis nõudis kulukaid üritusi, sundis ühiskonda lakkamatult pöörduma riigi poole.

Oluline käesoleva küsimuse puhul on, et meie kultuuri ja majan­duse kiiretempolise arengu vajaduse tõttu riik kujunes siin tähtsaimaks, suurelt osalt pea ainsaks aineliseks toetajaks. Tagajärjeks oli meie ühis­konna ja kultuuri sattumine tugevasse sõltumusse riigivõimust. Esialgu see ei näigi olevat suurem õnnetus. Kuid olukord saab ohtlikuks, mida enam riigimasin hakkab elama omaette, mida enam ta bürokratiseerub oma vaimult ja mida vähem ta kuulda võtab ühiskonnast tõusvaid hääli, harjudes end pidama sõltumatuks käsuandjaks. Ja oht on sellestki, et ühiskond ise kaotab suure osa oma vaimsest ja moraalsest iseseisvusest ning aktiivsusest, harjudes riigi hooldamisega ja omaenda passiivse käsu­täitmisega.

Teine kohalik eritegur, mis on mõjustanud meie kaasaegse ühis­konna ja riigi vahekorda ülalmainitud suunas, on meie majanduslik kehvus. Meie üldiselt madal elustandard, mis oli paratamatu pärand eesti ühiskonna eelnenud arengust, tekitas uues olukorras erilise pine­vuse selle tõstmisel. Riik sunniti sel puhul suurhooldaja, finantseerija ja ettevõtja ossa, milles ta esineb nii poliitiliste meetoditega kui ka majan­duslikkude vahenditega. Riik pidi otseselt või kaudselt finantseerima maareformi teostamist, korterite ehitamist, piimaühingute asutamist, tarvitajateühinguid, peekoni- ja võipreemiat, eraalgatuslikku Gründertum’i, pidi toetama töötuid, teostama sotsiaalset hoolekannet, organiseerima laiaulatuslikke ühiskondlikke töid, asutama ettevõtteid, milledest erakapi­tal hoidus eemale või mis tal käisid üle jõu.

Enamik neist sammudest oli nii majanduslikult kui sotsiaalselt parata­matult tarvilikud. Ja kui meie neid siin mainime, siis mitte kavatsusega, et nende puhul asuda kohtumõistja järjele, vaid ainult selleks, et iseloo­mustada meie riigi kujunemist eesti ühiskonna suurimaks majanduslikuks hooldajaks, millist arengusuunda soodustas omalt poolt ka selle ühis­konna enda aineline kehvus. Siit ka eriline pinevus poliitilises võitluses kitsamate majanduslikkude kihi-, klassi- ja rühmahuvide rahuldamise ümber. Siit ka riigivõimu otseseil kandjail ahvatlevad väljavaated ja kerged võimalused mõjustada kõige lihtlabasemafe aineliste vahen­ditega pauperiseeritud ühiskonda ja siduda oma „elustandardi” eest hoolitsevaid üksikisikuid.

Riik ühiskonna abistajana on määratuma tähtsusega sotsiaalne ja kultuuriline tegur. Aga olukorras, kus riik on määrav hooldaja, riigistaja, kõigesse vahelesegaja, on võrsumas, nagu juba tähendatud, ka määra­tumaid ohtusid. Ja kui Ortega y Casset nimetab sellist elu riigistamist kultuuri suurimaks hädaohuks, siis on tal täielik õigus. Riigivõim oma otseste teostajate näol, harjunud hooldama, ei pääse enam kinnisideest, et tema hooldatav, s. o. ühiskond ja isik, on ja jääb alaealiseks, keda vaja kõikjal valvata ja „j uhtida”. Riigi­võim iseseisvustub rahvast, saab autokraatseks, hakkab elama omaenda elu ja kaotab elustava sideme ühiskonnaga, mis on lõpuks riigigi elujõu ainus allikas.

Sellises etatismis on määratu hädaoht ka ühiskonnale ja isikule. Usus riigi kõikvõimsusse, harjudes tema hooldamise ja juhti­misega, hakkavad nad kaotama oma sotsiaalset spontaansust ja kidune­vad. Poliitiliselt avaldub see endasse usu kaotuses, mis asendub usuga „päästjaisse”, hüüdes „kõva käe” järele ja loosungis „peremees majja!”. See soodustab ja süvendab ka korruptsiooni poliitilises meelsuses: hakatakse mõtlema ja käituma mitte veendumuste, vaid taoteldavate ja võimalikkude vastutasude ja kasude järgi.

Mõni aeg tagasi tegi ühe väikese provintsilinna ajaleht etteheiteid kohalikule linnaomavalitsusele ja seltskonnale tema tagasihoidlikkuse puhul Vabariigi Valitsusele õnnitluste saatmises ja arvas, et mis siis imes­tada, kui riigivõim ei anna raha selle linna ja omavalitsuse üritustele, ning lõpetas üleskutsega „oma seisukohti ja meelsust revideerimisele” võtta. Esialgu võiks näida, et see avaldus oli naiivse provintsilehekese pisirumalus. Vaatame aga natukenegi teravama silmaga oma elu ja oma inimesi ning me näeme kohe, et see polegi niisama juhuslik lokaalrumalus, mis pakub meelsust ja õnnitlustelegramme raha eest. Lehekese lihtsameelsus on avaldanud otse programmi, mis on populaarne ka suuremais linnades ja ka keerukama hingeeluga inimeste juures, kes on küll „arukad” selle järgi käima, aga mitte seda kuuldavalt avaldama.

Ühiskonna niisuguse sisemise määndumise all suurimaks kan­natajaks on ka riik ise, see ühiskonna enda loomingu impo­santsemaid õisi. Riigimasin küll ju jätkab käiku oma bürokraatlikus nõia­ringis, kuhu poole on välja sirutatud almust nuruvad käed, kuid süda-mednendetaga on roostetanud ja neis pole elua n dvat verd riigi jaoks.Südametes võõrdunud riik on mää­ratud nõrkemisele ja kidunemisele. Sest mida suurem on südamete arv, milles elab riik, mida haaravam on tema tekitatud soojus igas üksikus südames, seda tugevam on riik. See on algtõde, mida ei tohi unustada eriti väikerahvas ja tema riik, kelle südamete arv niikuinii ei ole suur.

Kui meie nüüd, vaadelnud põgusa pilguga etatismi ohtusid kultuu­rile, ühiskonnale ja riigile endale, küsime, milles on siis väljapääs käsitel­dud vastuolust ja kas siin üldse ongi pääsu, mida saaks juhtida inimtahe, siis seisame raske ja väga keeruka probleemi ees. Ja oleks vahest liiga pretensioonikas katse vastata sellele lühikeses sõnavõtus, mille üles­andeks oli juhtida tähelepanu meie kriisi ohtlikumale karile ja kutsuda silmi ja südameid siin valvele. Aga üht osa vastusest ei tahaks me tänagi jätta avaldamata.

„Etatismi hädaohu ees on kõige tähtsam – ühiskonna jõududele jälle eluvõimalusi kindlustada. Seks on eeskätt vaja õiguslikku korda” – on täie õigusega alles hiljuti tähendanud Ed. Laaman („Tänapäev” 1937, nr. 3, lk. 75). See on tõesti esimene põhiline nõue. Aga teine maksiim on, et isik püsti sirguks ja püsti jääks! On tähtis, et meie oma longu kummardunud „peanoogutajate” vastu üksi ei sõitleks, vaid ka neid kasvataksime end sirgu ajama, ja et me kõi­giti oleksime valvel, et nende niikuinii arvukas vägi veelgi ei suureneks.

Isik püsti! – See olgu meie üheks ülimaks maksiimiks, mille suuna määrame oma ühiskondliku kompassi abil ja mille teostamisel on suur osa ka meie endi, meie kõikide tahtel.

Isik püsti! Ärgu öeldagu siin mingi karjavaimu propageeriva ja sisemiselt kõleda „kollektivismi” seisukohalt, et see tähendaks meie ühiskondliku ja riikliku mõtlemise atomiseerimist. Ei, see tähendab õiges rakenduses just ühiskonna ja riigi kandealuste ning nende kogujõu kind­lustamist. Nii nagu Eesti riigi lõi püsti sirgunud ühis­kond, keda kandis sisemiselt vabaks saanud ja vabaduse väärtust kõrgelt hindav isik, nii kannab meie elujõuliselt arenevat riiki tulevikuski sise­mise eneseväärtusega uhkel t püsti kä iv isik.

Kõigepealt siis ikka jä alati: isik püsti! Ärgu olgu see üksi meie pidulikkude koosviibimiste pühapäevane hüüdlause, vaid see olgu meie igapäeva maksiim, mis meid juhtigu nii suurtes kui väikestes, ka kõige pisemals asjus.

Just ka kõige pisemais! Meie uueaegse ühiskonna sirgumine sai võimalikuks suurel määral sel teel, et teda õpetati ja kasvatati selles ka kõige argipäevsemate pisiasjade kaudu. Meie ajalugu pakub selle kohta palju võrratuid südantkosutavaid näiteid. Võtame ühe varasema, mis otse klassikaline. See on meie ühiskonna püsti ajamise esimese suurema kasvataja C. R. Jakobsoni tegevusest.

1877. a. kevadel pidas Pärnu Põllumeeste Selts läbirääkimisi omale uue korteri üürimise asjus. Sakslasest majaperemees soovis Jakobsoni koostatud lepingukavas juurde lisada tingimuse, et Selts peab korteris „avalikku rahu ja maja pruuki” pidama. Lihtsameelsele näis see ju päris tavaline ja vastuvõetav nõue olevat. Mitte aga Jakobsonile, kes juba selle punkti pakkumistki pidas teotavaks, nagu uuritaks maja „metsalistele ja uulitsapoistele”. „Ja mis on maja pruuk ja rahu” – kirjutab Jakobson oma kaastegelasele Pärnu. „Meie peame ehk üht avalikku pidu, kõrvalt kaebab mõni vana tüdruk ehk Jesuit Gulekele (nii majaperemehe nimi), et meie tema maja rahu oma vankri käraga rikume ja Gulekel on nüüd luba meid välja visata. Meil ei olegi mujal luba kaevata, kui Pärnu Raadi­härrade juures, ja nii oleksime ennast nii sakslaste peidla alla rusunud, et enam ei tohi köhatada … Parem on, meie käime kui prii mehed Rääma liiva peal koos, kus värske Jumala õhk puhub, kui et meie ennast kuue aasta peale nii kammitsasse paneme, et ei või liikuda.”

Jakobson ei pidanud seda muide nii pisikesena näivat seika sugugi mitte nii tähtsusetuks, et tagasi hoida oma püstisirgunud isiku viha ja et jätta kasutamata seda teistegi isikute ja ühiskonna püstiajamiseks. Ja otse testamentlikult kirjutab ta edasi ikka sellesama loo puhul: „Meie toi­metuste juures on see jo üks suur asi, kui meie ette mõistame vaadada ja kohe pää püsti ajame, kui meile raudu suhu hakatakse panema. Vaene hobune, kes omale rauad suhu laseb panna, ta ei või enam pääseda, kui teda pärast piitsaga taga kihutatakse, künni kõik liha ja võim kadunud on ja nahk ja luu üksi järele jäänud, nii et viimaks rõõmus võib olla, kui kuuliga äkkitse ots peale tehakse.”

Vaadake, nii kasvatati isikut ja ühiskonda, har­jutati ja õpetati suurte elumaksiimide juhtimisel püsti käima ka pisemais argielu asjus. Nii jätkus see kasvatus ja nii iseseisvustus isik ja ühiskond. Nii ta võitles ja võitis. Nii peab ta kasvama edas­pidigi!

Hans Kruus

Akadeemiast nr. 4/1937