Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 May

Mida tõi Koort meie skulptuuri?

 

    

Kui mõni võõras, kunstist huvitatu ja ka kunsti mõistev, külas­taks meie Tallinna muuseumi, see märkaks peagi vahemaad Jaan Koorti ja meie teiste heade skulptorite vahel. Üleskutsutuna omi tähelepanekuid lähemalt sõnastama ja põhjendama, ta arvatavasti kõ­neleks kõigepealt Koorti siirusest, mis taotleb mõju ainuüksi puhta vormi kaudu, ei midagi lootes mudeli meeldivusest. Nad pole tõesti mitte „ilusad”, tähendaks ta vahest, need karmid palged, need jäme­dad kehad, mida kunstnik voolinud. Kuid Koorti käte all nad on omandanud monumentaalsust ja poeesiat.

Jätkates oma arutlusi, see kujuteldav võõras vist märgiks ära neis teostes seda, mida parema väljenduse puudusel nimetame suureks joo­neks. Ta võib olla ütleks, et neid päid ja kehi suursugustab nende saatus ja kiidaks toda hoiaku lihtsust, millega nad seda saatust kan­navad. Ta leiaks märkimisväärse, et need kivid ja puud mitte kuidagi ei püüa „efekti” teha, – rabada mõõtudega, üllatada erakordsusega, imetlema panna tehnilise virtuositeediga. Ta imetleks selle eest kunstniku sügavat teadmist vormist ja tema erakordset mõõdutunnet, mille abil ta saavutanud tolle imelise tasakaalu kompositsioonis, mis väldib tuima liikumatust ja surnud rahu. Piiripidamise vaist tehni­lises viimistluses talle paistaks nende võimete kõrval endastmõisteta­vusena, mida eriliselt toonitada ta ei leiaks vajalise, kuigi üleviimist­lus nii mõnelegi kunstnikule sageli on saanud ohtlikuks.

Niiviisi end väljendanuna meie kunstisõber, oma muljeid ja mõtteid kokku võttes, küllap uuesti satuks sõnale siirusest, mis Koortile enne muud omane. Ning püüdes omi hinnanguid lihvida vormelite nappuseni, ta võib olla lubaks enesele lööksõnalisi väljendeid üteldes, et näeb Koorti loomingus monumentaalsust ausambalisuseta, paatost poosita, poeesiat literatuurita, saatuste ja iseloomude sümboleid sümboolitsemise ja allegooritsemiseta, et näeb stiili stiliseeringuta.

Sattunud viimase sõnaga Koorti stiilile, meie külaline ehk võtab vaevaks veel sedagi iseloomustada. Võib olla ta valib seks võrdluse tee ja seletab, et nii nagu siluetilõikaja lõikab mustast paberist oma kujundi, jättes pinna ilma nähtava sisejoonistuseta, nõnda lõikab Koort oma teosed ruumist, näiliselt vähe hoolides siseliigitusest. Tu­medal kivil, pronksil, viirulisel puul pääsebki vaid väga väheselt kõnelema see, mida ümbritseb kontuur.  Kuid sellepärast see pole lage ega ilmetu: kui käime ringi ümber teose, siis alles näeme alatasa vahelduvast, rütmiliselt voolavast äärjoonest, hellalt sujuvaist kurvidest, kui rikas see on, kui plastiline ja detailirohke on Koorti vorm. Ilma et seda näeksime, ilma et seda meile näidatakse, aimame hea siluetisti lõikes ka sisekontuure, sisevorme; selle vähese abil, mis nähtav, sisendatakse meile veenvalt kujutlus ka nägematust. Samuti Koort: küll on ta kompositsioonel oma peavaade, kuid ta ei jäta hooletusse ka muid võimalikke vaatekohti ning nõnda iga ta teos on ümberringi siluett, sugestiivne igas aspektis.

Ei ole võimatu, et meie uus Koorti harrastaja lõpuks pöörduks imestava küsimusega siitmaalasest saatja poole, kuidas kõigi teiste kõrval säärane meister on esitatud meie suurimas kunstimuuseumis kõigest kuue teosega? Ta peaks leppima käte laotusega vastuseks: ka meie küsime seda. Ei kõlbaks ometi võõrale hakata seletama meie kummalist muuseumi- ja ostupoliitikat, mis siiamaale pole taibanud varustada muuseumijuhti volituste, vastutuse ja vajalise rahaga muu­seumi kogude süsteemipäraseks ülesehituseks. Sellest aga, et muu­seum ei valda ainustki näidet Koorti maalidest, joonistusist, keraami­kast, ei evi pisimatki fotot ta mälestisist, sellest ei tihkaks lausuda sõnagi.

*

Kahekümne aasta eest anti mulle juhus avaldada oma arvamist meie kunsti saavutuste kohta. Tookordne sõnavõtt on ära trükitud Eesti Kirjanduse Seltsi aastaraamatu IX köites. Koorti iseloomus­tuseks mulle siis on tulnud sõnad, mida ma tänagi ei oskaks seada tei­siti, ainult pisut kohandada lubatagu neid tänasele keelepruugile: „Koort omis peades otsib hingelist staatikat määravat iseloomulist atitüüdi, seisundit, püüab saavutada ja kinni hoida seda, mis alaliste muutuste keeru keskel moodustab püsiva keskpunkti, selle telje, mille ümber kõik olemine ringleb, – otsib vormida seda, mis silmapilgu närvlikkuse ja krampide taga muutmatu. Koorti maailmakäsituse lähtekohta võiks niiviisi oletada igaveses mateerias-rahus. Aga et mateeria oma olemuselt kuulub ruumi kategooriasse, siis näeb Koort täie järjekindlusega skulptuurilist ülesannet ruumi vormimises, kä­sitades omi päid ruumi individualiseeritud osadena. Ruum aga, ääretu, rannatu, tähendab igavikku, ning kõige individualiseerimise kõrval taotleb Koort selle piiritu, igavese ruumi mõju ilmutada omis peades – alal hoides ühtlase jagamata massi monumentaalsust. Seepärast ei leidu neis üleliigseid detaile, juhuslikkuse „huvitavust” pinnal, val­guse ja varju mänguga „elustavat”, mis õigupoolest maalilikkuse võte; Koort, seevastu, annab suurelt nähtud masse ja vorme, täidlast üma­rikkust, ning ei karda „lagedat, igavat” siledat pinda – tema peade individuaalne elu peitub nende peenes rütmilises, voolavas kontuuris. Nii seletub ka Koorti armastus raske, tumeda, kõva, „igavese” mater­jali vastu (must graniit, basalt), mille mõju ühenduses Koorti, sellele materjalile nii loomukohase, faktuuriga sünnitab tolle imelise, hella, otsekui emaliku rahu, mis neis vaiksetes peades nii pehmelt-kindlalt kütkestab.”

Mitte kohe ei olnud Koort niisugune.   Ta tuli alul  gigantsete peadega („Ibsen”, „Melanhoolia”), titaanlike juuksekahladega, mille omajagu epateerida tahtvat paatost ei tarvitse salata; tuli elusuuruse alasti raugaga („Mure”), kelle armetus ja inetus pidid hämmastama kõiki, kes olid harjunud samastama kunstiteose ilu mudeli iluga. Ta tuli Rodin’i ja Bourdelle’i juurest, meil aga tunti ainult Weizenbergi ja Adamsoni. Weizenbergi, kes oma hästi kasvanud mudelitele andis kätte tõrvikud („Koit”, „Hämarik”), reha („Estonia”), kandle („Vane­muine”), kolba („Hamlet”), saua („Väsinud rändur”), et niiviisi väljendada nende meeleolu; Adamsoni, kes pani omad nõtked naised ning atleetilised mehed tantsima, väänlema, hõiskama, ahastama, põgenema ja haarama, võitlema ja heitlema otsekui osavaid aktööre, olles vahest ise uhke tehnilisele bravuurile, millega see tehtud, et sel kombel sisendada elu. Nõnda nõudis neilt nende aeg.

Koort tuli uue aja mehena ning näitas elu ja elamust vormis en­das, ilma literatuursete atribuutideta, ilma näitlemiseta. See on olu­line ta varasemaiski töis ning sama väljendub segamatus puhtuses hil­jem, kui ta ütles oma küpsust võlgnevat egiptuse, kreeka, gooti ja varase renessansi eeskujudele, mille tuumast ta laskis end juhtida jäl­jendamata nende tegumoodi.

*

Mäletan, kuidas Konrad Mägi kord ohkas, et „loodus segab pilti maalimast”. Mõistame seda nii, et realiteedi juhuslikkuse nägemine võib häirida nägemuse seadusepärasuse realisatsiooni. Omada näge­musi, see vahest teebki kunstniku, sest nägemus, mitte väljamõeldis, on looming.

Muidugi, on olemas paljugi kunstnikke, kes haaratuna tõelikkuse ilust taotlevad seda jäädvustada ning teevad head tööd. Neist arva­vad aga Delacroix ja Baudelaire, et „loodus on ainult sõnastik, milles võib leida lauset või jutustust moodustavaid sõnu. Kuid kas võib siis sõnastikku pidada kirjanduslikuks või luuleliseks teoseks? Kunstnikud-romantikud otsivad temas ainult neid sõnu, mis neil vaja, ja annavad neile, neid omal viisil ühendades, sootuks uue näo. Realistid aga kopeerivad lihtsalt seda sõnaraamatut, arvates et nad kopeerivad poeemi… kuid poeemi ei saa kopeerida, teda võib ainuüksi luua!” Ja Caspar David Friedrich nõuab, et kunstnik ei peaks maalima seda, mis ta näeb, kui ta silmad avab, vaid seda, mis ta siis näeb, kui ta nad suleb.

Pilutades silmi peatus kord Koorti pilk, mäletan, minul. Ja siis sõnas ta: „teist saaks teha ühe egiptuse pea.” Kas selles ei pildistu Koorti loomisviis? Seespidi täis vormi, täis nägemusi, küpses temas eeskätt mõni stiili-idee ning tõelus oli vaid juhuseks, ettekäändeks selle idee teostamisel. Koort on teinud palju päid, kuid õieti portre­tisti pole tast saanud kunagi, kuigi ta neid tegi mudeli järele. Õigu­poolest heideldes mudeliga, kuni ta selle juhuslikkuse, erandlikkuse, individuaalsuse oli puhastanud ja painutanud ja sõtkunud seaduse­päraseks, tüüpiliseks, igaveseks ideekandjaks ilma pealetükkiva, banaalse ekspressioonita, lihtsalt valjude vormide hell-kindlas elavas rahus, endastmõistetavaks nagu õunu kandja õunapuu. Nii lõi ta sümboleid.

Ja siiski polnud Koort sõge ega tuim tõeluse ilule. Kuid ta lei­dis seda sealt, kus see häirimata ja puhas, – mitte inimeses, vaid loo­mas.  Koorti voolitud loomad, need on ta tõelusejaatus.

*

Rahvuslikku kunsti on nüüd hakatud nõudma ja loomingu ideo­loogilist läbiimbutust. Kunsti rakendus ellu ja rahvuse eesmärkide teenistusse on hakanud kajama hüüdsõnana. Sotsiaalseks tellimuseks nimetas seda Hans Kruus raamatu-aasta aktuse peokõnes.

Kui see sihib meie kultuuri orgaanilisele terviklusele, kõigi meie eluavalduste tihedale sünteetilisele seotusele ja teineteisest sõltuvu­sele, mille puudumine ongi meie siiamaalne suurim ebakoht, siis helli­tame lootust seista uue ajajärgu alul, mille saabumist oleme ihanud ammu. See tõotaks kõigi loovate jõudude õnnistavat viljelust. Kui see aga tähendab tahet kohustada loomingut propagandale, siis seisab meil ees viljatuse periood, mille produktid, võib-olla vägagi rohked arvult, kuid paratamatult kõhnad tuumalt, parimal juhul kord võivad leida mainimist meie maa ja rahva mentaliteedi arenguloos, mitte aga eesti kunstiajaloos.

Mitte ideoloogiline meelsus ei tähista kunstiteose väärtust, vaid ta vormide võimsus ja tähendusrikkus. Mida küsime täna nende tund­matute meistrite ideoloogiast, kelle käsi voolis Vézelay’ või Moissac’i portaalreljeefide viirastuslikke kujusid ja nende imetaolist, niretavat rõivaste voldistikku, – nende vormid kõnelevad enda eest ja see kõne on igavene; mida küsime Donatello usulisest meelsusest, kui vaat­leme ta noort Ristijat Johannest Firenze Bargellos, seda habrast efeebi keha ja ta kirjeldamatut näoilmet, – kunstnik sellega on andnud tüübi, mis kordub itaalia kunstis tänapäevani. Ning, vastupidi, me teame, et isegi üks Rubens tegi oma nõrgeima töö, hoolimata kompo­sitsioonilisest leidlikkusest ja tehnilisest suveräänsusest, millega see teostatud, kui ta 21 hiigelmaali tsüklis propagandistlikku tellimust täites ülistas Maria Medicit, Henri IV leske, mis nüüd ehib Louvre’i kuldset saali.

Tühine on küsida, kas Koort oli rahvuslikult meelestatud luues omi teoseid. Nad lähevad eesti kunsti põliste väärtuste varaaita, kuigi me ei tea ütelda, mis neis on rahvuslikult omapärane. Võib-olla leitakse seda raskepärasuses ja kohmakuses, mis neile omane, imetao­liselt paaris helluse ja õrnusega, mida ikka tuli imetleda selles muidu nii tahumata mehes. Seda aga võime üteda juba nüüd, mida uut pä­rast Weizenbergi ja Adamsoni tõi Koort meie skulptuuri: vaimsustatud vormi edevuseta ilu.

Hanno Kompus

Loomingust nr. 9/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share