Hacitur ad astra.
Ärka üles mu hing, astu pimeduse ja kurbuse
ilma. Näita inimsoole teed valguse poole.
Viirastusena uttu kaovad päevad – üks varem, teine hiljem peadpööritavas kõrguses alla. Nagu tigu, ronib aeg, kuhu põimitud kuud, päevad – maetud õnn, valu, mured ja vaevad; kosmoses ümbritsevasse eetrisse kaovad, mineviku ajamerde vaovad. Tõusevad ja langevad kultuurid, inimajus valitseb tõus ning mõõn, ja inimkonna vaimline looming haihtub kord jõuetult languse viljatul rannal.
Võõraks on jäänud meie aja inimesele vanade varemete all asuv mineviku muinasjutt, mis sahiseb põliste tammede lehestikus helgel kuuvalgel, kus võimsalt kohisesid isaisade laulud ning tõusis taeva poole leegitsev ohvrituli.
Võõraks on jäänud meie aja inimpõlvele ürglooduse vaikselt kõnelev jutt maailma rajamisest… kuna kaugel üleval kahvatavad tähed, needsamad tähed, mis siis juba loitsid alla meie väetisse maailma, kui uhke Babilon ehitas omi püramiide ning sfinkssambad templiväravail päid pilvisse sirutasid.
Inimsoo elu voolab jõena ajaloo kallastes. Kiirelt liigub süstpool elu kangaspuil, kududes tuhandeid aastasadu. Koetakse inimkonna vaimline kangas hõiskel ja joovastuses nõiutud lõngade särast. Põimitakse lõngu päevade pikkuselt, lõngu, mille värves heitlevad leina ja kurbuse varjud, looklevad loiud, hoolimatud karjuvad viirud, valminedes elu metsikuks maskeraadiks. Koetakse kangas imekiiresti kummalise ajaratta ümber; kuni valmineb riie, lõpeb lõng süstpoolil. Kustuvad, pleegivad kuldlõngad, tumeneb kangas …
Sirutab aeg igavikust oma teraskülma käe, lõikab valminud riide elupoomilt, riisub koolja käsi paljaks telispuud – ja haihtub inimkonna vaimline kangas, kui surma rüüd aegade igavikku …
Inimkond, kaunim, kes sa miljonid aastasadu kannatanud oled, heida enesest ära jõledad orgiad, vabasta oma hing kõike hävitavast väiklusest, ja ela elu, mis elamisvääriline!
Inimkond – elu suurim sümbool- – -murra teid läbi sügavate elu ööde, püüa sädeleva valguse poole! . . Oled kannatanud ürgajast saadik, mil su esivanemad, otsides koobastesse varju, võitlesid oma olemasolu eest. Oled kannatanud ajul, mil haihtusid kultuurid revolutsioone möllavas keerus, mil hukkusid ja langesid rahvad võitlevate lohedena purpurses veripulmas.
Kui oled võidelnud, siis võitle, võida, kannata – . . . kuni kumab valgus pimediku orus! Kanna hinge põhjas ideed: – saada üliinimeseks, see kaunim loodusseadus.
– – – Võitlevad pimedus ja valgus, rajades kannatusteid. Iga suur idee sünnib valudes. Mida suurim on kannatus, seda suurim on reaktsioon, mis kõrgemale arenemisastmele viib – lähemale üliinimkonnale.
Tõusku te hingevalu äärmuseni, lein, mured saagu teile osaks – – – ja te saate kauniks, te hinged musikaalseteks! Ärge jumaldage egoismi, mis rajatud kõikehävitava materialismi alusel! Andke enesest kõik, mis leil on, ärge hoidke peitus oma hinges parimaid mõtteid! Ühiselt kujuge kangast elu süstpoolil, mille lõngad nõretavad pisaraist – põimitud armastuse koega – valge purpursel foonil!
Väledalt ajage ringi tallaspuid hommikust õhtuni – läbi ööde ja aegade, et valmineks riie – inimkonna vaimline kangas – kui rukkipõld sügisel, kõikudes tuules täis tuumakaid viljapäid!
Veel enne, kui loote oma elu viimase lõnga . . . valvake, et saabuks rüüd hiilgav!
Saage kauniks, suuremeelseks, püüdke elu täiuse poole! Puistake elavaid süsa ääsile, et õõguksid söed, kuni aegade jooksul tõuseb leek mis murrab, hävitab, pihuks purustab inimkonna idiootilist maski – – – mil luuakse üliinimkonna ainuvalitsus maakerale. – – –
Inimkond, püüa üles tähtede poole! Ära hukku tooruste, väikluse kuristikku! … Tõuse, tõuse üles valguse poole! Ära vao madalamale kui oled – ent jõle on uppuda porri! . .
Päikese särana kumagu inimkonna vaimline looming, aegade igavik punugu talle loorberpärga! – – – tõusku tuleviku inimene üliinimeseks! – – –
Kujuge vaimline kangas aegade kultuursel pinnal, et kannaks inimkonna vaimline looming tuleviku põlveile mahlakat vilja!
Stud. phil. Ilse Suitsman
Ilo kirjandus-kunst-teadusest, 1924
