Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Võitlus oopiumiga kauplemise vastu on võtnud tänapäeval laia ulatuse. Kui enne maailmasõda 1912. a. Haagis oli peetud riikide­vahelist konverentsi nimetatud uimastusainega kauplemise vastu, siis Rahvasteliidu loomisega võitluse korraldus oli saanud veel suurema tähelepanu osaliseks, vähemalt teoreetiliselt.

Rahvasteliidul esineb alalise komisjonina teiste hulgas ka oopiumi komisjon. Ja 1925. a. Genfis peetud rahvusvahelisel konverentsil ühtlasi otsustati senist võitlusviisi, iga üksiku riigi poolt teostatava kontrolli, asendada rahvusvahelise kontrolliga, et see­läbi tagada kindlamat järelevalvet. Nagu näha Rahvasteliidu vasta­vaist väljaandeist, oopiumi küsimus on päevakorras ka viimastel aastail.

Et omada täielikku kehet, rahvusvahelised konventsioonid pea­vad osavõtjate-pooldajate riikide poolt olema ratifitseeritud, seega kinnitatud. Ainult siis on vastuvõetud otsustel ka reaalsemaid taga­järgi. Kuna osa riike, nende hulgas ka Hiina pole ratifitseerinud 1925. a. oopiumikonventsiooni, siis viimane pole täiel määral effektiivne. Eriti seepärast, et seda pole teinud just mõned oopiumi tootvad, valmistavad ja temaga kauplevad maad, mis võimaldab suuremat või vähemat salavedu konventsiooni ratifitseerinud rii­kidesse. Kõigepealt tungitakse kallale Hiinale kui oopiumi tootvale maale. Tuleb märkida, et 1912. a. oopiumi konventsioon oli Hiina poolt ratifitseeritud. See oli sündinud peamiselt seetõttu, et Hiina seda oli teinud teiste riikide mõju all olles.

Heidetakse ette Hiinale, et tema kui oopiumi tootev maa on terve maakera varustajaks selle ainega ja et võitlus oopiumiga ei anna tagajärgi enne, kui Hiina loobub oopiumi tootmisest, tehes sellele otsustavalt jäädava lõpu.

Hiinlased vaatavad sellele hoopis teisest seisukohast ja heida­vad ette eurooplastele, eriti inglastele, et just viimased ongi algata­nud oopiumi tootmist Hiinas. Süüdlaseks kuulutatakse seega euroop­lane. Kuna Genfi 1925. a. konventsioon peab silmas peaasjalikult eurooplaste huvisid võitluses oopiumi vastu, siis hiinlased pole alla kirjutanud konventsioonile ega viimast ratifitseerinud. Olevat ju inglane ise omal ajal pannud aluse oopiumi tutvustamisele ja rek­laamimisele hiinlaste seas, importides ja kaubeldes oopiumiga Hii­nas, mille tagajärjel puhkenudki nn. „oopiumisõda” aa. 1840-1842.

Käesolevate ridade kirjutajal on olnud võimalus tutvuda vas­tava hiinakeelse ja hiinapärase kirjandusega, kus oopiumi-küsimus on leidnud käsitlemist lähtudes hiinlaste vaatekohast.

__________

„Oopiumisõjaks” (hiinlased seda nimetust ei tarvita) on risti­tud sõda Inglismaa ja Hiina vahel, mis peetud inglaste poolt, nagu viimased väljenduvad, et saavutada Hiinas vaba kauplemisõigust ja vabadusi Inglise kodanikele. Nii inglased.

Hiina koolide õpikutes on esitatud teiste ajalooliste sündmuste kirjelduste hulgas ka „oopiumisõda”.

Ühes hiinakeelses kirjutises pealkirjaga „Oopiumi autobiograa­fia” alul on seletatud, kuidas oopiumi taim – moon – kaevab ja kuidas tema viljast valmistatakse oopiumi. Oopium on üheltpoolt mõjukas arstim. Kui aga oopiumi sisse hingata, siis ta on tõeliseks häviks. Oopiumi isamaaks on India (Ida-India). Pärast seda kui inglise kaupmehed olid omastanud India, nad sealt hakkasid impor­tima oopiumi Hiinasse. Kuna hiinlastel oopium oli alles uud­suseks ja ta hävitav mõju tarvitamisel tundmata, süs esialgu ta pol­nud keelatud. Peab mainima, et hiina vaade leiab ka mujal kin­nitust.

Sõja kohta öeldakse: rohkem kui 80 aasta eest (1839) Kuang-tung’i (Kanton) provintsi kuberner Lin Tsö-hsü oli keelanud inglise kaupmeestele oopiumi tuua ja talitanud väga resoluutselt: Kantonis leiduv oopium põletati ära. Oopiumikaupmeestele enam polnud lubatud tulla Hiinasse. Nimetatud sündmus oli tõukeks sõjale.

Bernhard Karlgren, nüüdisaja tunnustatumaid sinolooge, Göte­borgi kõrgema kooli professor, kirjeldades Rootsi Entsüklopeedias „oopiumisõda”, asub rohkem hiinlaste vaatekohal, mainides peale muu, et Inglismaal ammu oli sekeldusi, kuna ta ei tahtnud kaotada kasulikku kauplemist oopiumiga. Ühtlasi ta mainib suurt oopiumiga salakaubitsemist Hiinas.

Teiseltpoolt, näiteks Itaalia Entsüklopeedias, asutakse rohkem inglise vaatekohal.

Kuna oopiumikaupmeestel oli kasu vaid seal, kus valitses ini­meste seas surmaelu – nii jätkub lugu – siis inglased nõustumata Lin Tsö-hsü nõudmisega, olid toonud palju sõjalaevu Hiina vastu, et surve abil lasta oopiumi Hiinasse. Algas sõjaline tegevus, mis kestis vaheaegadega 2 aastat, suvest 1840 suveni 1842. Operatsiooniväljaks oli Lõuna- ja Kesk-Hiina, peamiselt rannikud. Hiinlased, tehniliselt maha jäänud, said lüüa. Nii Hiina kahurväelastel oli tulistamisel suurtükest suurem oht kui inglastel, kelle pihta tulis­tati. Kahurid olid viletsad, osa neist lõhkes laskmisel. Himlastelt võetud kahuritest leidus üks, millel kiri: valatud Richard Philipps’ilt a. 1601.

Hiinlastele oli soovitatud püüda inglasi pikali visata, viima­sed siis ei saavat kitsaste pükste pärast enam üles tõusta. Ka võiks visata inglaste sekka mõned dollarid, siis inglased satuvad segadusse raha püüdmisel. Inglased üldse olla väga maiad rahale ja varan­dusele, seletatakse mitmel pool.

Hiinlastel ei puudunud kõiksugu kavatsused, osalt fantastilist laadi, näiteks saata 300 000 sõdurit läbi Gobi kõrve ja Siberi Inglis­maa kallale.

Ka inglastel oli küllalt kaotusi, peamiselt haiguste läbi. India vabatahtlikkude hindtilaste hulgas põhjustasid surevust usulised vaated: keeldumine süüa keedetud toitu.

Kuang-tung’i kuberner Lin, jätkub lugu, õieti polnud küll või­detud, kuid palju teisi juhte ei väärinud oma kohti. Inglise sõja­laevad olid saabunud Tšang-kiang’i jõe suudmesse (meil tuntud Sinise jõe nime all, tõlke järgi peaks olema: Pikk jõgi) ja tulid sealt otseteed Nankingi.

Kellel Hiinas võim Nankingi üle, see on ühtlasi terve Lõuna-Hiina peremeheks, Seepärast tuli mõelda rahuläbirääkimistele. Hiina valitsus nüüd oli kohkunud ning otsustas alustada inglastega rahuläbirääkimisi. (Olgu siin mainitud, et hiinlased, nüüd vaba­riiklased, teravalt arvustavad endise Mandžu (Tsing-dünastia) keis­rite poliitikat, suhtudes sellesse eitavalt.) Inglased, olles olukorra peremehed ja kašustades Hiina valitsuse kartust, nüüd nõudsid peale oopiumi vabamüügi veel teisi hüvesid. Viimastest olid tähtsa­mad: 1) tasuda teatud kontributsiooni Inglismaale; 2) loovutada Hiang-kiatig’i (Hongkong) saar Inglismaale; 3) avada viis kauba­sadamat inglastele vabaks kauplemiseks, nende seas Kanton ja Šanghai.

Sellest ajast peale oopium oli võitnud Hiina ja kaupmehed said hea teenistusvõimaluse. Sellega lõpeb lugu. Teatavasti rahu sõl­miti Nankingis 29. augustil 1842.

Teiseks, hiina kirjutises pealkirja all „Rahvuslik häbi”, kus käsiteldakse mitmeid sündmusi, millest hiinlased peavad tundma häbi, esineb kõigepealt „oopiumisõja” kirjeldus, mille kurvad taga­järjed Hiinale olnud esimeseks suureks häbiks. Üldse, hiinlased ise tunnustavad, et „oopiumisõja” kaotus ühtlasi olnud Hiina esime­seks ja suurimaks allaandmiseks eurooplastele.

Huvitavat leiame ka mandariin Šu, rahuläbirääkimistest osa­võtja kirjeldustes. Viimane analüüsib üksikasjaliselt sündmus­tikku.

Barbarid, s. t. eurooplased ei saa mitte mõista Hiima riigi kõr­gemaid ideid, sest nad vaatlevad Hiina olusid, nagu inimene, kes istub kaevus ja uurib tähistaevast. Nii on mõelnud hiinlased euroop­laste üle. Veel enam. Keskriik, s. t. Hiina on seatud maakera rah­vaste üle ja Hiina keiser valitseb kõigi maade ja kõige nelja mere üle. Nii ütlevad õpetlased. Barbarid, kes elutsevad maakera neljas nurgas, peavad temale alistuma; neil on võimaldatud makse maksta ja kuna nad sureksid rabarberi ja tee puudusel, on lubatud armu­likult neile tulla Kanioni, vahetada tähendatud kaupasid. Selle asemel, et olla tänulikud, nemad – armetud – toovad mürki, mis värvilt ja lõhnalt sarnane sõnnikule ja mida nad müüvad selle lillerikka maa elanikele.

Rahulepingus kohe alul loovutasime oma eesõigused. Seni pida­sime kõiki teisi rahvaid vasallideks, nüüd aga tunnustasime Inglis­maad meile võrdseks. See on meie rahva au hirmsaks alanduseks. Me polnud enam käskiv rahvas.

„Oopiumisõja” tagajärjel oli oopiumi levikule Hiinas vabadus antud. Tootmine ja tarvitamine aina suurenesid. Oopium oli saanud Hiinas koduseks, nagu mujal teised vastavad ained, ja võidelda temaga Hiinas osutub peaaegu mõttetuks ja tagajärjetuks.

__________

Lõppeks olgu puudutatud ka keeleline külg, mis puutub sõnasse oopium hiina keeles. Selgub, et puudub puht hiinapärane sõna, misasjaolu on ühtlasi tõendiks, et oopium pole Hiina, vaid võõras, sissetoodud vahend.

Sõna oopium on tuntud kreeka keeles, nimelt òπόζ tähen­duses taimemahl, mürgine piimmahl, mooni mahl. Hiinlased on üle võtnud selle sõna, kohandades ta hiina foneetiliste reeglite kohaselt ja-p’ien’iks (yã-p’ién). Selle kõrval tarvitatakse Hiinas jang-jo (yâng yō), mis tähendab: välismaa (ka ookeani) arstirohtu. Ka see sõna näitab, et on tegemist vahendiga, mis välismaalt sisse toodud. Kolmandaks, veel on tarvitusel ta-jen (tá-yén), tähendusega suursuits, suurtubak, mis on teistest sõnadest tuletatud liitsõna.

Nii pole keeleliselt hiinlastel algupärast sõna oopiumi tähen­damiseks.

Leo Leesment

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1934