Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

(Edmund Husserli surma puhul)

äesoleva aasta 27. aprillil suri Saksamaal Freiburgis (Breisgaus) üks tähtsamaid 20. sajandi filosoofe – Edmund Husserl. Saksa ajakirjandus registreeris sur­mateadet silmatorkava lakoonilisusega mitmepäevalise hilinemisega. Olemasolevate andmete põhjal ei saa ka oletada, et sealne filosoofiline ajakirjandus söandaks reageerida kur­vale sündmusele ülevaatlikkude ja teeneid hindavate mälestuskirju­tistega. Takistuseks on asjaolu, et Husserlil puudub aarialiku tõu­puhtuse tunnistus.

Kuid ometi peab möönma, et E. Husserli nimi on lahutamatult seotud käesoleva sajandi saksa filosoofiaga. Tema poolt loodud fenomenoloogiline filosoofia märgitseb saksa kaasaja filosoofias silmapaistvat ja kestva tähtsusega saavutist ja sellisena on ta väljas­pool aidanud tunduvalt säilitada lugupidamist saksa traditsioonirikka filosoofia vastu. E. Husserl kuulub W. Dilthey, H. Rickerti kõrval 20. sajandi saksa representatiivsemate filosoofide hulka. Tema suur õpilaskond ja ligem kaastööliskond ei koosnenud mitte niipalju semii­tidest kui just aarialastest. Tema looming on kõige paremas mõttes ülerahvuslik, sest ta taotleb võimalikult objektiivset teaduslikku filo­soofiat puhta mõistusliku selguse alusel. Tema looming on rahvus­vahelises filosoofilises koostöös suuremat ja tõhusamat mõju avalda­nud kui paljude teiste saksa filosoofide looming. Kuid ka saksapärase filooofia sisemist arengut viimase neljakümne aasta jooksul on või­matu mõista, kui ei arvestata E. Husserli filosoofilist uurimistööd. Seda asjaolu ei saa salata ükski siirameelne ja ühtlasi asjatundlik aja­loolane.

E. Husserl on sündinud a. 1859. Ta oli professoriks Göttingenis ja hiljem Freiburgis, kus ta veetis oma viimsed emerituse aastad, pü­hendatud rohkearvuliste uurimuste viimistlemisele ja trükkitoimeta­misele. E. Husserl on korduvalt, viimati enda 70. sünnipäeva puhul (1929), toonitanud, et ta oma õpetajate hulgast erilist tänu võlgneb kahele: ühelt poolt kuulsale austria filosoofile Franz Brentanole (1838-1917) ja teiselt poolt matemaatik Karl Weierstrassile (1858-1918), kel on suuri teeneid infinitesimaalarvutuse arendamise alal. Husserl on neid väheseid filosoofe, kes algas filosofeerimist läh­tudes matemaatika alalt. Tõsi küll, me ei tarvitse fenomenoloogia kui niisuguse mõistmisel ja omandamisel lähtuda matemaatikast, kuid Husserli isiksuse ja tema filosoofia mõningate omapäraste joonte mõistmisel on Husserli lähtekoht siiski väga tähelepanuväärne asja­olu. Tema filosoofiline esikteos kannab pealkirja: Aritmeetika filo­soofia („Philosophie der Arithmetik”, 1891) ja on pühendatud mõnede matemaatilise arvu- ja hulgaõpetuse (Mengenlehre) põhimõistete selgitamisele. Tema järgmine teos (Logische Untersuchungen, 2 köidet, 1900-1901), mis tõi autorile vastuvaidlematu kuulsuse kaasaegsete filosoofide hulgast, käsitleb originaalsel viisil põhilisi loogilisi küsi­musi. Ka selle teose lugemisel selgub ilma pikemata, et autor on kooli­tatud matemaatilise eksaktsuse ideaalil. Kui seda ideaali üldiselt ise­loomustatuks pidada seega, et tuleb püüda mõttelisele selgusele ja distinktsusele põhjendatud mõisteile ja meetodeile, siis võib öelda, et Husserl püüab seda ideaali teostada ka filosoofia alal. See asjaolu nähtub eriti tema programmaatilisest kirjutisest, mille ta avaldas kunagises saksa tähtsamas filosoofilises ajakirjas Logos (I köide, 1910-1911) ja mis kannab tiitlit ..Filosoofia range teadusena” (Philosophie lis strenge Wissenschaft). Husserli arvates tuleksid väga pal­jude kaasaegsete ja ka ajalooliste süsteemide suurejoonelised, aga üht­lasi ebaselged formuleeringud asendada absoluutselt mõistetavate, mingit ebaselgust võimaldavate vaatlustega. Selles kirjutises on väga silmatorkav just eksaktse filosoofia nõudluse radikaalsus. Filo­soofia, mis inimsuse vaimuajaloos esineb esimese ja ühtlasi kõrgeima teadusena, pole suutnud tõusta tõelise teaduse tasemele: ta ei suuda anda objektiivset üldkehtivat õpetust. Kant olevat armastanud öelda, et õppida ei saa mitte filosoofiat, vaid ainult filosoofeerimist. Ent kas selline väide on muud kui filosoofia ebateaduslikkuse avalik tunnus­tamine? küsib Husserl. Iga teadus pakub meile tõdesid, millede hulk järjest kasvab. Filosoofial näib aga, vaatamata ta pikale elueale, puu­duvat isegi minimaalne hulk selliseid objektiivselt põhjendatud õppe­sisaldusi. Filosoofia püsivat ikka veel palja sügavmõttelisuse tase­mel – ja sügavmõttelisust ei hinda Husserl kuigi kõrgelt. Sügav­mõttelisus tuleb tarkusest (Weisheit), ent mõisteline selgus ja distinktsus põhjeneb rangel teoorial. Ka eksaktsed teadused on läbi käinud pikad sügavmõttelisuse ajastud. Kuid renessansiaegseis võit­lusis tõusid eksaktsed teadused sügavmõttelisuse tasemelt teadusliku selguse tasemele. Ent filosoofia pidavat seda tegema alles kaasaeg­seis võitlusis.

Nagu paljud suured filosoofid ajaloo kestel, nii ka Husserl elab filosoofia uue alguse teadvuses. Traditsiooniliste õpetuste palja kriitikaga, põhjatute väitlustega ei saa filosoofia kujuneda teaduseks. On vaja positiivset kriitikat senise filosofeerimise alustele ja meeto­ditele. On vaja vabaneda eelarvamustest ja olla kaine. Me peame lähtuma asjust endist, mitte aga filosofeemidest ega teooriaist – see on hüüdsõna, mille nimel Husserl tahab asuda filosoofia uuele põhjendusele. See hüüdsõna pole uudne ega kaugeltki omapärane. Aga kuna Husserl oma eelmises teoses oli esitanud hulga silmapaistvaid ja hinnatavaid saavutisi, siis võeti tema sõnu üldiselt väga tõsiselt.

Möödus vaevalt kaks aastat, kui Husserl ilmutas oma ulatusli­kuma teose Ideid puhta fenomenoloogia ja fenomenoloogilise filosoo­fia jaoks (Ideen zu einer reinen Phänomenologie und phänomenologischen Forschung – ilmus a. 1913 Husserli poolt asutatud ajakirja Jahrbuch für Philosophie und phänomenologische Forschung esimese kirjutisena – köide I, 1). See on Husserli ulatuslikum teos, mitte niipalju mahu, kui just probleemiseadete avaruse mõttes. Teos esitab fenomenoloogia põhimeetodi ja temas leidub hulk näiteid meetodi rakendamise kohta väga mitmekesistele küsimusaladele. Siin esitatud põhihoiakust on Husserl üldjoontes kinni pidanud ka oma seni ilmu­nud hilisemates teostes, milledest tuleb mainida esiteks Transtsen­dentaalne ja formaalne loogika (1929) ja teiseks Cartesiaanlikud me­ditatsioonid (Meditations cartesiennes, 1931). Viimane teos, mis sisal­dab Sorbonne’is 1929 peetud loengud avardatud kujul, on ilmunud ainult prantsuskeelses tõlkes, kuna saksakeelne originaalteos ootab veel trükkimist. Niihästi Ideed kui ka kaks viimast teost on tulvil tõhusaid analüüse, mis avavad suurejoonelisi ja uudseid väljavaateid igivanadele filosoofilistele küsimustele.

Kuid olgu kohe siinkohal mainitud, et Ideede ilmumine (a. 1913) märgitseb tähtsat momenti Husserli fenomenoloogilise filosoofia arengus. Husserl ise poleks nõus, kui kõneleksime siinkohal murran­gust tema filosoofia arengus. Mõned tema õpilastest on viimasel ajal püüdnud salata üldse äkiliste uudismõtete tekkimist Husserli arengus ja tahavad arengut näha sirgejoonilisena. Kuid ka nemad ei saa salata, et hilisemates teostes on esiplaanile kerkinud motiivid, mida eelmistes teostes vaevalt märgati. Üheks uudseks motiiviks, mis Ideede ilmu­misest saadik eriliselt silma torkab, tuleb pidada süsteemi taot­lemist. Husserli eelmistes teostes võib leida väga subtiilseid ana­lüüse ja üllatavalt värskeid interpretatsioone. Kuid ühtlasi jääb mulje, et terava analüüsi taga pole võimalik märgata mingit süntee­tilist süstemaatilist joont. Viimane on aga igale filosoofiale olemus­lik. Ent Ideede ilmumisest alates kannab kõiki Husserli analüüse ja interpretatsioone ühtlane süstemaatiline joon, mille tõttu ta oma filo­soofilist intentsiooni nimetab nüüd transtsendentaalseks fenomenoloogiaks. Mõnelt poolt on seda Husserli transtsen­dentaalset idealismi ilma pikemata püütud identifitseerida samanime­lise Kanti filosoofiaga. Kuigi samastamine pole õigustatud, ometi ei saa salata, et Husserl nii mõneski suhtes ligineb Kanti idealismile.

Sel asjaolul on olnud suuri tagajärgi ka fenomenoloogide kool­konna kujunemise kohta. Olgu siin vaid lühidalt vihjatud sellele, et Husserl on neid väheseid filosoofe, kel on õnnestunud 20. sajandil luua rohkearvuline filosoofiline koolkond. Kui kellegi kohta öeldi, et ta on „fenomenoloog”, siis oli öeldud juba midagi väga olulist. Husserli fenomenoloogiline koolkond astus uudsena „uuskantliku” koolkonna kõrvale, mis läinud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul kaotas ühtlase ilme ja milles ilmnes lagunemistendentse. Kuid ka fenomenoloogilise koolkonna ühtlus ei kestnud kuigi kaua. Varsti pärast Ideede ilmumist oli kujunenud üsna selge vahe ühelt poolt Husserli ja teiselt poolt koolkonna objektivistlik-realistliku suuna vahel, mida esitasid A. Pfänder, M. Geiger, M. Scheler, H. Conrad-Martius jt. ja millele ei meeldi Husserli idealistlik kallak. Ent pärast maailmasõda on Husserli fenomenoloogia rüpest võrsunud ja eraldu­nud ka Saksas praegu väga levinenud eksistentsifilosoofia”, mille tähtsaimaiks esindajaks tuleb pidada Husserli õpilast ja ühtlasi järg­last tema õppetoolil Freiburgis – M. Heideggeri (vt. tema kohta Looming, 1933).

Nendel fenomenoloogilise filosoofia eri suundadel pole meil siin­kohal võimalik peatuda. Allpool püüame lühidalt iseloomustada Hus­serli filosoofia põhimõisteid ja seisukohti, arvestades selle arengus niihästi varajast kui ka hilisemat aegjärku.

2

Nagu eelpool mainitud, Husserli kui filosoofi nimi sai üldiselt kuulsaks tema Loogiliste uurimuste ilmumisel. Nende uurimuste täht­sus on lahutamatult seotud võitlusega „psühhologismi” vastu loogikas ja tunnetusteoorias, mis toimus 40 aastat tagasi. Seda võitlust ei pida­nud küll Husserl üksinda. Psühhologismi vastu võitlesid ka uuskant­likud koolkonnad ja paljud matemaatikud. Kuid Husserli uurimustel oli läbilöövat jõudu. Ta kooris hoolikalt esile vastase argumendid, paljastas psühhologistlikke ja relativistlikke eelarvamusi kaugei­maiski peiduurkais ning jälgis neid viimsete juurteni. Kui tänapäeva loogikas ja tunnetusteoorias psühhologismi ja temaga seotud antropologismi ja relativismi küsimus mitte enam nii aktuaalne ei ole kui 40 aastat tagasi, siis võlgnetakse selle asjaolu eest suurel määral tänu Husserlile.

Psühhologismi all tuleb eeskätt mõista katsetust loogilisi seadusi interpreteerida paljasteks psühholoogilisteks seaduspärasusteks. Husserl seevastu näitab, et loogilisi seadusi ei tule käsitada seadus­tena psühholoogilis-empiiriliste faktide kohta. Loogilised seadused ei väljenda seda, kuidas mõningaid olesed mõtlevad. Nad ei eelda ka mõtlevate inimeste reaalset olemasolu. Loogiline vasturääkivuse sea­dus kehtiks ka siis, kui poleks inimesi, kes vasturääkivaid lauseid mõista suudaks või ei suudaks. Et inimesed olemas on, see on empiiri­liselt antud fakt, ent vasturääkivuse seadust tuleb pidada apriooriliselt antud seaduseks. Loogilisi seadusi võiks nende kehtivuselt võrrelda matemaatiliste lausetega. Et kaks korda kaks on neli, see lause kehtib ka siis, kui pole olemas mõtlevaid ja arvustavaid olevusi. Ja Pythagorase lause kehtis sellisena ka enne kui Pythagoras selle avas­tas. Niihästi loogiliste seaduste kui ka matemaatiliste õppelausete kehtivust ei saa põhjendada üksikute kogemustega. Nende üldist keh­tivust ei saa seega kindlustada, kui näitame, et kogemuses antud kaks vasturääkivat väidet osutuvad ühendamatuiks või et kaks korda kaks hobust on kokku neli hobust.

Loogilised seadused, samuti ka matemaatilised õppelaused, pole mitte seadused tegelikult toimuvate mõtlemisprotsesside kohta, vaid neid tuleb pidada seadusteks eriliste esemete ja nende suhete kohta. Esemed, milledega meil siin tegemist, pole reaalsed, s. t. ajalis-ruumilised esemed, vaid ideaalsed, s. t. üleajalised ja üleruumi­lised esemed. Sellisteks ideaalseiks esemeiks näiteks matemaatikas on arvud. Arv 2 pole mingi kehaline ese. Aga ta pole ka mingi paljas psüühiline sisu, mis minu teadvuses esile tõuseb ja siis jälle kaob. Arv 2 on alati identseks jääv, tekkimatu ja hävimatu ese, ta on ese, mida saavad mõelda eri aegadel ja eri kohtadel kui tahes palju ini­mesi. Meelte kaudu me teda ei saa tajuda, aga mõtlemises suudame teda siiski haarata. Sama maksab ka loogiliste esemete kohta, otsus­tuste mõtte või tähenduse kohta. Otsustusaktid on psüühilised näh­tused, mis toimuvad teatud ajal teatud inimese teadvuses, ent otsustus ise, s. t. vastavate sõnade identseks jääv tähendus pole midagi psüühilist, vaid ta on ideaalne tähendusühik.

Husserl peab tähtsaks näidata, et individuaalsete (reaalsete) ese­mete kõrval tuleb anda olemisõigust ka ideaalseile, üldisile esemeile. Husserl arvab, et seda erinevust ei saa keegi salata. Tarvitseb vaid analüüsida matemaatiliste ja loogiliste lausete ning lihtsate ütluste otsest tähendust. Ent kuidas me teadume sellest tähendusest? Üldiselt võib öelda, et me teadume esemeist, milledele oleme intentsionaalselt sihitud. Ent seejuures on tähtis järgmine erinevus. Me võime taju­esemele intentsionaalselt sihitud olla, kuid teda seejuures ainult sõna, märgi (signum) kaudu signitiivselt mõelda. Aga me võime ka talle intentsionaalselt sihitud olla, kusjuures me teda ennast kaemuslikult haarame. Me kõneleme sel puhul meelelisest kaemusest (Anschauung). Husserl püüab aga näidata, et mitte ainult tajuesemeid, vaid kõiki esemeid saab intentsionaalselt haarata mainitud kahel erineval viisil, s. t. ühelt poolt palja signitiivse tähen­dusintentsiooniga ja teiselt poolt kaemuslikult täidetud intentsioo­niga, kusjuures mõeldu „ise”, (selbst, Husserl ütleb ka „leibhaft”), „originaarselt” antud on. Kuna aga peale individuaalsete tajuesemete on veel olemas, nagu eelpool nägime, ideaalsid esemeid, siis tuleb meelelisest kaemusest eraldada kaemus, milles nad on originaarselt antud ja mida Husserl nimetab kategoriaalseks kaemuseks.

Mainitud eristamine moodustab Husserli fenomenoloogilises filo­soofias olulisemaid metoodilisi põhiideid. Õpetusega kahesugusest kaemusest on Husserli filosoofia tunduval määral eemaldunud kantli­kust ja uuskantlikust filosoofiast. Viimase poolt on Husserlit süüdis­tatud intuitsionismi pooldamises, mis tahtvat tunnetust üles ehitada ainult kaemuslikkudest momentidest ja eitavat tunnetuse loogilisi elemente. Kuid selline etteheide pole põhjendatud. Husserl ei toonita mitte kaemuse kui tunnetusvõime primaati, vaid ta taotleb tunnetuse kaemuslikkust, eraldades seda paljast signitiivsest tähendusintentsioonist. Husserl ei orienteeri tunnetuse mõistet ühekülgselt meele­lisel kaemusel, nagu seda teevad empiristid, ega proklameeri asjade meelelist kaemist tunnetuse põhijooneks. Ent vastuolu Husserli feno­menoloogia ja Kanti tunnetusteooria vahel on igatahes salgamatult olemas. Kanti järgi kõik, mis meile „antud”, on ajaliselt ja ruumiliselt määratletud. Mõtlemine on täitsa eraldatud sellest, mis meile „antud” on. Ning seejuures mõtlemine seisab eeskätt otsustamises, tähendab antud aine seostamist üldkehtival viisil. Meie mõistelised seostus­vormid ei ole meile iialgi „antud”. Kant lahutab radikaalsel viisil ühelt poolt seda, mis meile antud meelelises kogemuses, ja teiselt poolt seda, mis moodustab mõtlemise. Seevastu Husserli seisukohalt võib öelda, mõtlemine tähendab seda, et meile on antud ideaalsed ese­med, arvud, mõisted, otsustused. Kui kaemuse all mõista seda, et ese­med „ise” on „antud”, siis võib öelda, et Husserli järgi mõtlemine on kaemine, esemete kaemuslik haaramine. Ühenduses selle asjaoluga sel­gub ka evidentsuse kui tõekriteeriumi mõiste, mida Husserl korduvalt ja kõigekülgselt on käsitlenud. Psühhologistliku käsituse järgi evi­dentsust tulevat mõista peamiselt evidentsuse tundmusena, evi­dentsus olevat veendunud olemise ehk täiskindluse tundmus. Husserli arvates ei pea selline käsitus paika. Iga otsustusega, mida me langetame, on seotud kehtivuse, evidentsi nõudlus. Kui seda evidentsi nõudlust ligemalt analüüsida, siis leiame, et ta pole midagi muud kui viide võimalikele kogemusseostele, milledes kaemuslikult võib olla antud see, mille kohta me otsustame. Seega lakkab evidentsus ole­mast paljas tunnetusteoreetiliste argumentatsioonide trikk ja evident­suse probleem omandab kuju, mida saab lahendada deskriptiiv-analüütiliste uurimustega.

Ühenduses eelpool kirjeldatud asjaoludega võib siinkohal vihjata ka sellele, kuidas tuleb mõista nime, mille Husserl on andnud oma filosoofiale. Sõnasõnalt tuleb „fenomenoloogiat” tõlkida õpetuseks (logos = sõna, arutlus, mõistus) fenomenidest. Sõna „fenomen” tähen­dab nähtust, ilmumit, ta tähendab seda, mis meie meelelises või vaim­ses kaemuses ilmub ja ilmneb. Kui nüüd meenutada, et Husserli järgi ühe eseme tunnetamine tähendab selle eseme nähtavaks ja ilmuvaks tegemist meie meelelises või vaimses kaemuses, siis selgub üsna liht­salt tema filosoofia nimetus. Sõna nähtus, ilmum (fenomen, Erscheinung) võib aga viia mõnes suhtes arusaamatustele. Kanti järgi ilmum on nö. „paljas” ilmum vastupidiselt „asjale endamisi” (Ding an sich). Husserli seisukohtade põhjal tuleb „ilmumist” kui asja enda nähta­vaks tegemist pigemini vastu seada signitiivsele tähendusintentsioo­nile. Ent Husserl tarvitab sõna fenomenoloogia veel erilises kitsamas mõttes. See nähtub sealkohal, kus fenomenoloogia ei tähenda mitte nii­palju õpetust „ilmumitest” (Erscheinungen) kui just õpetust ilmu­misest (Erscheinen). Selles tähenduses võetuna, fenomenoloogia seab endale ülesandeks analüüsida neid akte, millistes meile mitmet liiki esemed on antud; ta tahab analüüsida nende aktide olemuslikku loomust ja struktuuri. Ent enne kui selle osa ligemale iseloomustami­sele asuda, peatume lühidalt veel nn. „olemuskaemusel” (Wesensschau).

Me nägime eelpool, et Husserli käsitus tunnetusest ja tunnetusli­kust evidentsist toetub üldiste, ideaalsete esemete olemasolu eeldu­sele. Ideaalsete esemete näidetena esitasime loogilisi ja matemaatilisi esemeid. Kuid ideaalsete esemete hulka kuuluvad ka sellised, mida me konkreetseil individuaalseil nähtusil nende nähtuste olemusena (Wesen) kaeme. Husserl teatud viisil jätkab Platoni, Aristotelese ja skolastilise filosoofia traditsiooni, kus eraldatakse ühelt poolt seda, mis üks ese (oluliselt) on – nn. eseme olemus (essentia) – ja teiselt poolt eseme olelu, eksistents (existentia). Husserli järgi filosoofia pole mitte teadus faktidest (Tatsachen), vaid teadus olemustest; ta püüab saavutada olemustunnetusi. Me võime eraldada näiteks ühelt poolt siin ja nüüd tajus antud punast värvust ja teiselt poolt punast värvust kui niisugust, punast värvust in specie. Spetsialiseerivas in­tentsiooniaktis ei mõtle ma punasusmomenti praegu tajutud majal, vaid punasust ennast, s. t. tema sisu ehk „ideed”. Punasusmoment siin sel asjal on sama kui punasusmoment seal teisel asjal – spetsiifi­lise1t on siin sama värv, kuid individuaalselt esineb ta ikka erinevais varjundeis. Husserl vaidleb nende vastu, kes arvavad, et „punasus kui niisugune” on ainult mingi abstraktsiooni teel tuletatud mõisteline kujund, mitte aga kaemuslikult antud olemus. Eriti huvi­tavateks ja otse klassilisteks võib pidada tema väitlusi nominalismiga, mille järgi pole olemas mingisuguseid üldisi esemeid, mingit olemust ega olemuskaemust. Et olemust kaemuslikult haarata, selleks on vaja, nii arvab Husserl, asetuda erilisse hoiakusse. Olemuskaemuse lähte­kohaks tuleb küll pidada empiiriliselt antud punasusmomenti. Kuid tajumisaktile peab järgnema individuaalsete momentide välistamine ja ühtlasi isepärane „ideatsiooni” akt, milles on intendeeritud „olemust”, „üldist”. Ei tule arvata, et me seda „olemust” ainult mõt­leme, nagu me seda teha võime üldnimede tähenduse mõistmisel; me kaeme (erschauen) olemust ja võime nii kindlaks määrata ole­musseadusi, milledel on paratamatu kehtivuse iseloom.

Husserli arvates kuulub iga kogemusfaktide vaatlusel ja induktiiv­sel üldistamisel põhineva empiirilise teaduse juure eri distsipliin, mis on üles ehitatud olemuskaemusele ja milles on arendatud faktidele vas­tavad üldised olemusseadused. Empiirilise värviõpetuse juure kuulub „värvigeomeetria” kui olemusteadus, milles on üldkehtivalt arendatud värvide vastastikkusi suhteid ja olemusstruktuuri. Empiirilise psüh­holoogia kõrval arendatakse fenomenoloogilist psühholoogiat; nagu me kaeme „punasuse” olemust, nii me kaeme ka „tahtmuse”, „tajumuse”, „otsustuse” jne. olemust. Fenomenoloogide koolkonnast on ilmunud ka rida uurimusi usu ja kunsti kohta. Neis on püütud näi­data usundi ja kunsti „olemust”, mis ühtne ja üldine kõigis eri usundi ja kunsti erivormides.

Olemustunnetus on ühtlasi apriooriline tunnetus. Me nägime eel­pool, et Husserli filosoofia on mitmes suhtes vastuoluline Kanti omaga. Kanti järgi apriooriline (paratamatu ja üldkehtiv) tunnetus piirdub „vormi” alaga. Ent fenomenoloogide arvates on apriooriline tunnetus võimalik ka kogemuses antud „mateeria” suhtes. Eriti sel­gesti väljendub see erinevus näiteks eetika alal. Kant tahtis oma eeti­kat põhjendada kindlale alusele, kuid pidi seejuures piirduma ainult toimingu „vormi” üldkehtivuse kindlaksmääramisega. Kuid need fenomenoloogid, kes on arendanud eetikat (eeskätt M. Scheler, aga samuti N. Hartmann jt.), leiavad, et ka väärtuste ja eesmärkide, kui toimingu sisu, kohta on võimalik saavutada aprioorilisi tunnetusi. Kanti eetika on formaalne. Ent fenomenoloogide eetika on materi­aalne ja nimelt materiaalne väärtuseetika.

3

Me oleme seni esile tõstnud jooni, mis on iseloomustavad Hus­serli filosoofiale peamiselt kuni Ideede ilmumiseni. Nagu juba mai­nitud, Ideede ilmumine märgitseb fenomenoloogilise filosoofia aren­gus teatud murrangut. Seda murrangut on püütud tõlgendada tagasi­pöördumisena Kanti juurde. Kuid mainisime juba, et mõnede ühis­joonte kõrval Husserli ja Kanti filosoofias ei saa salata põhilisi erine­vusi. Küll aga peame Husserli hilisema filosoofia iseloomustava momendina märkima erilise süstemaatilise joone esilekerkimist. Nagu iga suurt filosoofiat, nii võib ka Husserli filosoofia Ideede ilmumi­sest alates iseloomustada ühtsa põhiküsimuse ja selle põhiküsimuse vastamiseks leiutatud meetodi esiletõstmisega.

Mis puutub põhiküsimusse, siis võib seda lühidalt väljendada umbes järgnevalt: fenomenoloogia põhiküsimuseks on küsimus maa­ilma ürguses t. See on küsimus, mida on püüdnud muistsest ajast vastata niihästi religioon kui ka filosoofiline spekulatsioon. Kuid me teame ühtlasi, et uus-aja filosoofias seda küsimust ei seata enam naiivsel viisil ega lähtuta seejuures maailmast kui endamisi olevate asjade kogumist, sest nii jõutakse paratamatult dogmaatilisele meta­füüsikale, kus olevat seletatakse olevaga. Filosoofia on muutunud kriitiliseks. Filosoofia on kriitiline, mitte niipalju tunnetuse kaudu, et kogemuse kategooriaid ei tohi üle kanda transtsendentsuse dimensi­oonile, kui just seega, et enne, kui asuda oleva ürguse lahendamisele, peetakse tarvilikuks selgitada, mis olev üldse on. Sellel pinnal kuju­neb ka Husserli probleemiseade. Tema hilisema „transtsendentaalse” fenomenoloogia juhtmotiiviks kujuneb järjest selgemini arusaam, et „olu” ennast saame mõista, kui küsime tema „võimalikkuse tingimuste” järgi ja uurime tema „ürgust” teadvuses. Ei saa salata, et juba sellises probleemiseades ilmneb Husserli filosoofia sarnasus Kanti transtsendentaalfilosoofiaga. Kuid olgu kohe märgitud, et Husserli küsimusseade on hoopis ulatuslikuma tähtsusega kui Kanti oma. Kant küsis ainult kitsas mõttes loodusteadustes käsitatava looduse võima­likkuse tingimuste järgi. Husserl seab küsimuse üldiselt ja püüab uurida kõige oleva, nii reaalse kui ideaalse oleva ürgust, maailma ja tema mitmekesiste nähtuste ürgust.

Ent veelgi suuremaks kujuneb erinevus Husserli ja Kanti filo­soofia vahel, kui silmitseda meetodit, mis meid pidavat juhtima põhi­küsimuse vastamisel. Husserl on korduvalt rõhutanud, et fenomeno­loogia seesmist tuuma ei saa mõista, kui õpime tundma fenomenoloo­giliste uurimuste mõningaid tulemusi või kui püüame fikseerida tema filosoofilist seisukohta, näiteks ses mõttes, kas ta on põhisuunalt realistlik või idealistlik filosoofia. Husserl tahab, et fenomenoloogiat käsitatakse esijoones filosoofilise küsitluse meetodina. Kui iga teadus on seda, mis ta on, tänu oma meetodile ja metoodilisele järjekindlusele, siis tuleb ka filosoofiale, mis tahab nagu Husserli oma taotleda absoluutselt objektiivset tunnetust, oluliseks pidada metoo­dilist selgust. Kuidas siis peaksime iseloomustama fenomenoloo­gilist meetodit?

Kui Husserli filosoofiat vaadelda metoodilisest küljest, siis kuju­neb tema valdavaks iseloomujooneks see käsitus fenomenoloogiast, mida me eelpool tähistasime fenomenoloogiaks kitsamas mõttes. Fenomenoloogia on siis õpetus ilmumisest (Erscheinen), s. t. ta analüüsib nende aktide loomust, milledes meile esemed antud on.

Fenomenid, milledega tegeleb fenomenoloogia, on teadvuse feno­menid, ja nimelt intentsionaalse teadvuse fenomenid. Hus­serli fenomenoloogia meetodiks tuleb seega pidada teadvuse intentsionaalsuse analüüsi.

Intentsionaalsuse mõiste tõi moodsasse psühholoogiasse Franz Brentano. Tema käsitas seda mõistet puhtal kujul deskriptiivse mõistena, mis pidi võimaldama psüühiliste fenomenide otstarbekoha­semat klassifikatsiooni. Intentsionaalsus tähendab Brentano järgi seda teadvuse omapära, et ta on alati teadvus millestki; iga kujutelm on millegi kujutelm, iga otsustus on otsustus millegi üle, iga soov, iga tundmus jne. on millegi soov, tundmus, ja on sellele intentsionaalselt suunatud. Ent selline deskriptiivne mõiste vaevalt saab kujuneda metoodiliseks juhtmõisteks universaalsele filosoofili­sele teadusele. Ja tõepoolest tulebki Husserli juures otsida intentsio­naalsuse mõiste teissugust rakendamist. Ja kui fenomenoloogia aren­gut ligemalt silmitseda, siis võib üsna kergesti veenduda, et Husserlit ei juhtinud teadvuse fenomenidele ja nende intentsionaalsusele mitte püüd otstarbekohasema psüühiliste nähtuste klassifikatsiooni poole, vaid hoopis olulisem algatus. Nagu me eelpoolsest arutlusest teame, Husserlit huvitas Loogilistes uurimustes loogiliste ja matemaatiliste esemete oluviisi küsimus. Loogika ja matemaatika teemadeks on mõisted, otsustused, järeldused, arvud, hulgad jne. Husserl arendaski esmakordselt intentsionaalsuse analüüsi, uurides seda, mis sünnib, kui otsustatakse, kolligeeritakse jne. Mis „hulk” on, seda ma tean, kui viin toime isepärase liitmise akti, mille korrelaadina tekib „hulk”. Mis „arv” on, seda ma tean, kui viin toime arvutamise, loendamise akti jne. Muidugi on vaja meeles pidada, et arv pole arvutamine, kol­lektsioon pole kolligeerimine; nad on nende aktide esemelikud korre­laadid, nende aktide identsed sihtpunktid. Ent need aktid ise pole ainult passiivselt vastuvõtvad, vaid konstitueerivad, loovad aktid, kuigi seda teadvuse spontaansust ei tohi samastada praktilise valmis­tamise ehk tegemisega.

Selline intentsionaalsuse analüüs ei piirdu mitte ainult loogiliste ja matemaatiliste esemetega. Husserl laiendab teda kogu esemelikku­sele ja uurib teadvusakte, milledes tegelikkuse väga mitmekesised esemed on antud. Juba varakult pühendas Husserl predikatiivseis otsustusis antud kogemuste kõrval tähelepanu ka eelpredikatiivsete, s. t. mitte veel otsustusvormis väljendatavate kogemuste analüüsile. Meid ümbritsevad väga mitmesugused kujundid: loodus ühes väga mitmesuguste erinevate esemetega; ruum ja aeg; inimesed, kelledega oleme mitmesugustes vahekordades; „maailm”, mis haarab niihästi loo­dust kui ka inimesi. Husserl püüdis kõiki neid kujundeid kaemusli­kult haarata, kuid ühtlasi tahtis ta jõuda selgusele, millistes aktides need kujundid on antud.

Psühholoogilisi teadvus- ja kogemusanalüüse leiame uusaja filo­soofias üsna sagedasti. Neid on korraldanud tunneteoreetiline empirism kui ka positivism. Kuid nende analüüside kõrval Husserli analüüs on kindlasti väga omapärane ja ühtlasi produktiivne. G. Berkeley ja D. Hume analüüsisid kunagi tajueseme teadvust. Seejuures nad lahustasid tajueseme üksikutesse aistingutesse, värvi ja vormi, soojuse, lõhna jne. aistingutesse. Nende analüüside tulemusiks oli, et meil pole võimalik kõnelda õieti mingist asja tajumisest; antud on meile ju ikka ainult sellised üksteisest eraldatud aistingud. Kuna tulemus on küllalt kummaline, siis Husserl selgitab puudusi sellistes analüüsides ja seab omalt poolt küsimuse, mil viisil on lülitatud asja tajumise koguaktisse esiteks need aktid, mis on sihitud aistingusisu­dele, ja teiselt poolt aktid, mis on sihitud tajumishetkel tajumatule, nagu asja taguküljele, asja sisemusele jne. Kui empiristlik ja positi­vistlik analüüs ei suuda isegi asja tajumist küllaldasel määral selgi­tada, siis on ilmne, et talle osutub täitsa mõttetuks kõnelda „looduse”, „maailma” tajumisest. Jällegi püüab Husserl omalt poolt uurida küsi­must, kas ei eelda mistahes asja tajumine meid ümbritseva koguloo­duse kaasamõtlemist. Kas me saame tajuda ühtki eset, ilma et kogu­loodus kui asju ümbritsev horisont meie teadvuses intentsionaalselt pole antud? Me kasvame sisse ühte maailma, mille mitmekesised asjad on oma tähenduslikkuses nii või teisiti mõtestatud. Asjade mõtte ja tähenduse me omandame kasvatuse ja traditsiooni kaudu. Asjade mõtestamine ja asjadele tähenduse omistamine eeldab aga teatud intentsionaalsete aktide toimeviimist. Husserli fenomenoloogia tahabki neid intentsionaalseid akte avastada ja kaetavaks teha.

Selliseid fenomenoloogilisi analüüse tuleb teravasti eraldada psühholoogilistest teadvusanalüüsidest. Viimased tegelevad individu­aalse teadvuse empiirilis-psühholoogiliste faktidega. Fenomenoloogia uurib intentsionaalset teadvust, teadvuse spetsiifilist suhet esemelik­kusega. Naiivses hoiakus oleme otseselt suunatud asjule; me käsitseme asju praktiliselt, moodustame teoreetilisi otsustusi nende kohta jne. Ent selleks, et tabada intentsionaalset teadvust tema toimlustes, peame asetuma teatud reflektiivsesse seisundisse. Hus­serl oma Ideedes on palju ruumi pühendanud fenomenoloogia metoo­dilise põhihoiaku ja metoodiliste üksikeelduste selgitamisele. Ta nimetab oma meetodit „fenomenoloogiliseks reduktsiooniks”. See reduktsioon seisab selles, et meile naiivses, loomulikus hoiakus antud maailma olemasolu, eksistentsi sulgudesse asetame (einklammern). Meie loomuliku maailmakäsituse seisukohalt maailm on alati olemas; ta on siin või seal veidi teisiti, kui ma teda kujutlesin; üht ja teist võin temast nö. maha kriipsutada, sest see on osutunud „näivuseks” või „hallutsinatsiooniks” jne. Fenomenoloogia ei eita maailma olemasolu fakti, aga ta välistab selle olemasolu teesi, asetab sulgudesse, et siis seda paremini koonduda intentsionaalsele teadvusele. Selline meetod meenutab Descartes’i universaalset kahtlust, sest ka siin filosoof ase­tab sulgudesse kõik teadmised ja arvamused, mis talle ei näi selgete ja distinktsetena. Ka fenomenoloog asetab sulgudesse kõik teadmised ja arvamused, milledes me naiivselt elame, ja kõik aktid, mida me maailmamõistmisel toime viime. Ja ta teeb seda selleks, et neid akte selgesti esile tõsta. Nende aktide tsentrumiks oleme meie ise, kuid mitte oma empiirilises subjektiivsuses, vaid puhastatud, redutseeritud, Hus­serl ütleb „transtsendentaalses”, subjektiivsuses. Ja selle subjektiiv­suse põhjal tahab Husserl näidata meie maailma tekkelugu.

Husserl arvab tunnetava subjekti transtsendentaalses subjektiiv­suses”, mida ta nimetab ka „absoluutseks minaks” leidnud olevat kindla aluse .millelt võib asuda filosoofia kui universaalteaduse üles­ehitamisele. Ta tahab näidata, kuidas „absoluutses minas” konstitueeruvad „loodus”, „ihu ja hing”, „maailm” ja „kultuur” jne. Paljudes sõnastustes, nagu „absoluutne mina” jt. kajastub 19. sajandi „saksa idealismi” filosoofiline traditsioon, millest Husserl algul kuigi palju lugu ei pidanud. Husserl toonitab ka ise seda vaatekoha muutust, mis ilmneb ta hilisemais teostes. Kuid ta peab seda muutust tulemuseks pidevast süvenemisest, mis ei eita eelneva positsiooni saavutisi, vaid vaatleb neid kõrgemalt perspektiivilt. Ta peab oma esimese perioodi fenomenoloogiat naiivseks, mis tegeleb näiteks objektiivse-ideaalse sfääri esemetega kui valmina antud kujunditega. Hilisemas perioodis ta nõuab, et filosoofiline refleksioon peab jälgima just nende esemete konstitueerimist transtsendentaalses subjektiivsuses.

Kahtlemata on Husserli transtsendentaalse teadvuse analüüsid väga väärtuslikud. Nende analüüside väärtus näiteks loogika kui eri filosoofilise distsipliini seisukohalt on väljaspool igasugust kahtlust. Ometi võib öelda, et need analüüsid ei saavuta täiel määral oma ees­märki – näidata „elava teadmise” geneesi. Selle asjaolu põhjusi tuleks otsida eeskätt Husserli liigses teoreetilises hoiakus. Spetsiifi­liselt teoreetilise tunnetuse analüüsid püsivad tahtmatult esikohal. Eelteoreetilise ja mitte-teoreetilise eluhoiaku isepärasus ei tule mitte selgesti nähtavale. Husserli lähtekoht matemaatikast ja loogikast paneb end siin pidurdavalt maksma.

A. Koort

Loomingust nr. 6/1938