Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Me senised kogemused on näidanud, et meie kultuuri saavutused võiksid leida vastuvõttu välis­mail, kui aga osataks seda õieti juhtida. Seda on kinnitanud eesti kunstinäituse korraldamine Soo­mes ja isegi Pariisis, olgugi et viimases see pidi sündima suurte takistustega korraldusaparaadis, nagu see teisiti ei saa ollagi, kui kohapeal puudub inimene, kes oleks selleks tõsiselt kaasa aitamas, sest ükski kodumaalt tuleja ei oska niipea koha­neda võõrastele oludele.

Me välissaatkonnad ei tule meie kultuuri saavutuste tutvustamisel peaaegu arvessegi: neis teot­sevatel inimestel puudub kas huvi meie kujutava kunsti, kirjanduse ja muude kunstialade vastu, ega suuda nad siis ka midagi teha neil aladel, või nad on liialt koormatud oma ametialaliste otsekoheste töödega. Või kui nad aitavadki kaasa mõnes kultuuraktsioonis, siis toimivad sel alal nii laialt, et pärast tuleb hulk aega sipelda selle kaasabi taga­järgedes, nagu kinnitavad seda Pariisis peetud kunstinäitusega tekkinud hiigelvõlad. Seepärast peavad meie välissaatkonnad jääma igasuguses kultuurpropagandas kasutamiseks kõlbmatutena pea­aegu täitsa kõrvale.

Võiks ju veel loota me Välisministeeriumi juures olevale Informatsiooniosakonnale, mille ülesandeks on ka meie kultuurpropaganda välis­abil. Kuid teinud kokkuvõtte meie kultuurilisest välispropagandast kas või seni ilmunud väljaan­nete järele ja võrrelnud neid arvult kui ka väärtu­selt Leedu ja Läti vastavate väljaannetega, peame, otsekohesed olles, tunnistama: selles oleme kindlasti kaugele maha jäänud oma naabritest. Milles seisavad sellise nähise tõelised põhjused, on mui­dugi raske mõnes reas väljendada, pealegi eemal­seisjale jäävad need ja just tõelisemad põhjused seitsme luku taha.

Kõigepealt peame konstateerima, et meie kümneaastane riiklik paljas olemasolu on juba tekitanud paljudes välismaalastes huvi me kunsti­liste väljenduste vastu, kuid kõik need huvilased põrkavad kokku võitmatute raskustega: ei ole anda neile suuremates kultuurkeeltes teoseid, mis või­maldaksid neil ulatuslikumalt tutvuda meie vaimu­eluga. Ja needki huvitundjad valguvad tagasi ning võib-olla nende uudishimu haihtub jäädavalt.

Kui näiteks Berliinis korraldatud kunstinäi­tus oli suureks fiaskoks, siis kindlasti liituvad siin selle põhjustajatena korralduse põhimõtetelageduse ja teostuse saamatuse kõrval ka eelinformatsiooni puudus. Säärasel juhul on loomulik, kui meie etnograafiline kunst ja kubistlik maal kõr­vuti võivad tekitada tõepoolest ettekujutuse Balti ranniku tsuulukafritest, pealegi kui seal juures on seismas kõik muud kui heatahtlikena valguseheitjaina kultuurikandjate ajaloolised pretendendid.

Eelpoolsed vaid möödudes riivatud vähesed kõverpeeglilised nähised, mis on ainult juhuline valik peaaegu ammutamata tagavaradest, peaksid juhtima meid otsima oma kultuurpropagandas uusi teostusvõimalusi, eelistades neid, mis mujal on juba kasutamist leidnutena andnud vägagi vilja­kaid tagajärgi.

Kui meie ei suuda täiendada oma Välisminis­teeriumi Informatsiooniosakonda kultuurpropagandalise sektsiooniga, siis oleks meie oludes ometi teostatav kas või paari inimese rakendamine sellele hädavajalisele tööle, milles me oleme nii maha jäänud oma naabritest.

Saksa kirjanduslik-kunstilistes ajakirjades on käsiteldud küsimust ja leitud olevat väga vajaline, et asutataks saksa kultuurpropagandaks kultuuratašeede kohad Saksa välissaatkondades. Kuivõrd vajab seda saksa vana ja tunnustatud kultuur, on muidugi raske öelda, kuid selline kultuuri vahe­mees tohiks olla eriti vajaline just noortele rahvus­tele, kelle kultuur peab veel hankima tunnustust ja vajab samal ajal vaimlisi välismahlu. Sakslaste poolt soovitatud kultuuratašeede instituudi on teostanud just kultuuriliselt mahajäänud ja noor riik Jugoslaavia, kes asutas alguses ühe kultuuratašee koha ja nimelt oma Praha saatkonna juures, nimetades selleks tuntud kirjandusteadlase dr. Dragutin Prohaska. Kui viimase paariaastase tege­vuse tulemused olid küllalt viljakandvad, siis asu­tas Jugoslaavia valitsus veel teise kultuuratašee koha Varssavi saatkonna juure.

Olen võinud heita pilgu dr. Prohaska paari­aastasele tööle Prahas ja tutvuda selle kirjandus­likkude väljendistega tema kirjutiste kaudu tšehhi ja serbia ajakirjades. See töö kannab kõige pealt kahepoolse informatsiooni ilmet, millega aga on seotud kindlalt oma rahva kultuuri sirgjooneline propaganda. Prohaska serbia kirjanduseajaloo tšehhikeelne väljaanne, – kõnelemata tema muu­dest arvukatest kirjutistest, – on loonud Tšehhis kindla huvilaste ringkonna lõunaslaavlaste kirjan­dusele ja on sellega sissejuhatanud paljude serbia kirjanikkude loomingu menu tšehhi kirjandus­ilmas, küll eriraamatuliste tõlgetena, küll lavastus­tena. Ja tšehhi kirjanduse kaudu on siis jätkunud mõnegi serbia kirjaniku tutvustamine teiste, läänepoolsemate suurte kultuurrahvaste juures, nagu näiteks serbia geniaalse näitekirjaniku Ivo Wojnovic’i toodangu võidukäik läände, mis algas just Tšehhis. Kirjandusliku propagandaga on liitunud serbia kunstnikkude näitused, näitlejate ja näitejuhtide vastastikused külaskäigud ja kestvamgi töö võõrastel lavadel.

Võib-olla ei ole meil vajaline siduda kultuuratašee ülesandeid mingi ühe oma välissaatkonnaga, vaid see võiks olla liikuvama iseloomuga ja ümber paigutatav vajaduse järele ning üksikute päevakor­rale kerkinud ülesannete teostamise nõutele vasta­valt. Kuid üks tohiks olla kindel: mingil kujul vajame meie selliste kultuurpropagandaliste üles­annete täitmist. Algelisel kujul olid sellised funktsionärid ajakirjanduslikkude atašeede nime all juba olemas meie riikliku töö alguaastail, vist Moskvas ja Helsingis, kuid nende ülesanded olid liiga piiratud puht ajakirjandusliku informatsioo­niga ja nad kuulusid hiljemini  likvideerimisele.

Meie Kultuurkapitali Nõukogugi on juba rõhu­tanud kultuurpropaganda vajadust välismail. Seega tohiks olla selle teostamise abinõude hankimine muutunud küllalt põletavaks päevaküsimuseks, mille lahenduse üheks võimaluseks oleks eelpool näidatud ja teiste rahvaste kogemustele rajatud uus tee rahvuslikus kultuurpropagandas, mis oleks ühtlasi aineliselt küllalt kohandatud meie enam kui piiratud võimalustele.

B. Linde

Olionist nr. 2/1930