Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Apr

Kõrges kaares!

 

     

gsuits.JPG 

  

Mõningaid mõtteid „Kirjandusliku Orbiidi” puhul.

Ütles üks noorkirjanik teisele kohvikuseltsilisele:

– Oleme pildunud „Bumerangi”, oleme teinud „Dünamist”. Oleme sattunud tõusvate ja tõusmatute sabagatähtede seisukorda. Aga meid on saanud juba niipalju, et võiksime koos moodustada noor­põlve kirjandusliku orbiidi. Lõpp Maksvas Korras sombunud kultuuriõhustikule, kui meie kokku hei­dame ja neid, kes meil ees, tutvustame oma ühen­datud eneseteostuse relvaga!

Ja nii sündiski sõnum tuliuuest koondisest – „Kirjanduslik Orbiit”. Otse igivana Bethlehemi tähe all 1929 ilmus meie kirjanduslikule vaatevee­rule 18 noorvalguse rahutu rühmitus: tähestikulises järjekorras August Anni esimesi, tegevtoimetaja Oskar Urgart ja Peet Vallak viimaseid, keskel Erni Hiir, August Jakobson, Mihkel Jürna, Oskar Loorits, Ants Oras, Johannes Schütz j. t.

*

Tähtede teerada laotuses – see nimevõtmine viitaks nagu ülikõrgesse ja väga suurde silmaringi. Millest kõneleb siis tolle kohvikukonstellatsiooni eeskava? Kas inimesest kosmoses ja kosmilisest inimeses ?

Ei, lähtutakse ümbritseva elu tillukeste sünd­muste registreerimisest ja kirjanduse sihtkapitali „sendiastmestikust”, millest tahetakse kõrgemale vaadata. Tuletatakse meelde „silm silma vastu seis­mist kõige robustima tõelusega hiljutises ajalooliste suursündmuste keerus. „Meie kirjanikkude noorem generatsioon on arenemas maisema, lihtsama ja inimlikuma elusuhtumuse suunas võrreldes eelkäinud põlvega”, kuulutatakse sulega relvastunud orbiitlaste esimeses õhukeses, aga fooliokaustalises numbris. Samas läkituses „Lugejale” rõhuta­takse veel kord noore tänapõlve püüdu elulisse üht­susse ja selgusse. See selguse püüd vajab ilmselt veel kriitilist selgimist, valmimist. Aga niipalju kui aru võib saada „Maksva Korra” udusestki valgustu­sest, on kokkuheitnud tulnukate terav ots pöördud noor-eestilise „individualismi”, „estetismi” ja „müstitsismi” vastu, miskisuguse „aristokraatia” ja „pööbli” eraldamise vastu.

Tõsi küll, seegi terav ots täitub osalises moon­dumises, et kõige kesksemad „Noor-Eesti” rühmast „endale viimaste aastate jooksul on soetanud reser­vatsioone”.

Jah, nooreestlased elavad ja töötavad enamasti veel tänapäevgi edasi. „Noor-Eesti” kui aktuaalse rühmaliikumise päevi võiks tõsiasjalikult ometi juba lõpetatuks arvata. „Olukordade loomulikus järgnevuses” nüüd tõugata ühe ajalukku läinud koostoimimise vastu – kas see ei ole nagu pisut antsakaks anakronismiks? Kant’ist saadik on juba õpetatud, et asjade õige tunnetus on tingitud nende aja, koha ja oluliste tunnuste õietimõistmisega.

*

Aga ennäe „elust kaugenemisse ja eraldumisse” hälbinud „Noor-Eestit”! Ennäe elulähedusse ja ühtsusse liikuvat „Kirjanduslikku Orbiiti”! Või kas ei anna teesklematust lihtsusest tunnistust meie vastse kirjandusliku veljesto maisemaks peetav ni­metuski ? Kui tunaste esteetide sugupõlv oma pööblivastaste lööksõnade kogusid välja andis niisuguste eluvõõraste ja võõrkeelsete pealkirjade all nagu „Võitluse päevil” ja „Vaba Sõna”, siis on tänaste ümberhindajate lipukirjaks juba sootuks omakeelne ja rahvapärane „Orbiit”. Ei, ei, see on niisama vähe kaugelt otsitud ja võõrsilt leitud, nagu seda olid „Bumerangi” või „Dünamise” märksõnad.

Ennäe leidlikku vormilist ja sisulist lihtsusta­mist, kui „Orbiidi” juhtkirjanik nii ohtralt harras­tab päris asjatuidki laensõnu (näit. ,sugupõlve’ ase­mel ,generatsioon’)! Teisitimõtlejate arvates ei anna see küll mitte tunnistust elulisest „otsekohesusest”, vaid raskendatud väljendusest.

„Orbiidi” 4-leheküljelist esimest numbrinatukest pöörates näeme: selle pikem kirjanduslik arvustus on millegipärast müstifitseeritud koguni va­nas eesti kirjaviisis ja 17. sajandi muulasmurrakus saksa.JPGsaksa.JPGsaksa.JPGsaksa.JPGsaksa.JPG. Arvustuse kirjutaja kuu­lub ilmselt nooremate akadeemiliste keeleteadlaste sumpti. Kirjandusse sekka lüües eelistab varju­nime. „Toimetuse” läkituses laidetud „tsunfti”-märkide kiuste peab ta varjunimigi olema surnud kultuurkeeles – Tridens.

Olnud vallutajate keeles.

*

Nii viivad need eeskavalised lihtsustajad ise tegelikult veelgi kaugemale seda, mida nad oma eelkäijais arvustavad. Aga tõelist meelelihtsustki ei tarvitse märkimata jätta nii kõrgekaarelises taotlu­ses. Muust kõrvale vaadates küsin: kas ei ole mitte tahtlik või tahtmatu eelarvus seegi: „Noor-Eestile” omistatud „estetismist”, „müstitsismist”, „individualismist” üldistavaid mõisteid moodustada mõne üksiku tegelase arengu järele?

Liig kitsaks osutub see valem juba Fr. Tuglase kohta. Tulevad õigusega küsimusse veel teisedki mõõtuandvad nooreestlased.

Kas „Kirjanduslik Orbiit” põhjust annab värs­kemate mõtete äratamiseks meie sombunud kultuuriõhustikus, seda näidaku lähem tulevik. Esiotsa peatavad küll tähelepanu selle rühmituse kirjud vastolud taotluse ja andmete vahel.

GUSTAW SUITS.

Olionist nr. 1/1930

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share