Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Äärmärkusi Gustav Suitsu kirjadele

KUI kiirelt on möödunud need aastad ja kui vähe on kuulunud neist täiesti Noor-Eesti otsemale tööle!

Kui maha arvata sõdade ja revolutsioonide ajad, kui arvestada ka veel asjaolu, et nooreestlsed on pidanud tegema ühist ideelist tööd, viibides geograafiliselt lahus, siis langeb 25-aastasest minevikust vaid aastat neli-viis koondatud tegevusele. Kui palju ei tekkinud sisemisi kokkupõrkeid ja arusaamatusi nooreestlaste eneste va­hel ainult selle tõttu, et elati lahus ja mõttevahetuse ainsaks võimaluseks jäi vaid – kirjade kirjutamine. Mui­dugi ei jõudnud rõhuv enamus sisemistest vastuoludest eemalseisjateni, kuid need lahkhelid ise olid sageli nii suured, et ähvardasid viia üksikuid nooreestlasi avalik­kude vastastena eri leeri.

Olgu juubeli puhul neile vastuoludele ja nende tek­kimise põhjustele pilku heites antud uusi tõendavaid materjale Noor-Eesti individualistide erinevusest ja ise­seisvusest oma mõttesuundades.

Selle juures ei tulnud lahkhelide põhjustajatena ar­vesse mitte üksi need sammud, mis astusid üksikud noor­eestlased elades eraldi, vaid need tekkisid ka sisemises töös ja tegevuses. Nii tekitas teravat arvustust ja huk­kamõistmist Gustav Suitsu astumine Postimehe väliseks toimetusliikmeks. Mitte vähemat hukkamõistmist ei leidnud hiljem Joh. Aaviku ja Villem Grünthali kavatsus hakata välja andma Postimehe kirjastusel ajakirja, mis pidi olema teatud viisil võistlejaks Noor-Eesti mõtteliste kaaslaste kavatsetud ja hiljem ka teostatud ajakirja Vaba Sõna väljaandmisele. Joh. Aavik ja Villem Grünthal pöörasid oma kaasvõitlejate poole kaastöö saamise sooviavaldusega ja said eitavad vastused Suitsult, Tuglaselt ja teistelt.

Aga Vaba Sõna väljaandmiselgi tekkis kohe alguses terav mõtete lahkuminek, milles seisid ühel pool Noor-Eesti kirjanduslikud inimesed: Gustav Suits, Fr. Tuglas ja B. Linde, ja teisel poolel Noor-Eestiga liitunud ühiskondlased. Lahkumineku põhjustas Suitsu kirjutis Kiri Kiirele, mis autor oli annud avaldamiseks ajakirjas Vaba Sõna ja mille avaldamise otsustas eitavalt ajakirja toim­kond, kuhu kuulus ka Suits Helsingist. Toimkonnas oli nimelt ühiskondlastel enamus ja nemad ei tahtnud nii teravalt alla kriipsutada oma lahkuminekuid Anveldi Kiirega.

Sel puhul kirjutab Gustav Suits 2. dets. 1913. a. Hel­singist nende ridade kirjutajale:

„Ma teatasin „Vaba Sõna” skandali asjus juba oma seisukoha telegraafi teel. Kui nemad minu „Kirja Kii­rele” ära ei trüki, siis lahkun mina toimkonnast, sest see artikkel on täiesti asjalikul järelekaalumisel sündinud, ja selle avaldamist pean ma nii enese kui „Noor-Eesti” seisukohalt otse tarvilikuks.

„Pane nendele ultimatum enese ja minu nimel ette, kui sa seda veel mitte teinud ei ole: embkumb, kas ne­mad avaldavad minu „Kirja” või lahkume meie toimkon­nast ja ühtlasi ka kaastööliste hulgast. Ultimatumi saa­dab Sinu kaudu „Vaba Sõna” toimetusele ka Tuglas: embkumb, kas nad avaldavad, või nõuab ta oma kaastöö otsekohe tagasi ja ei mõtle „Vabale Sõnale” sarnasel korral edaspidi kaastööd teha. Minu „Kirja „Kiirele”” on ta lugenud ja oli sellega täiesti nõus.

„Kui nad meie ultimatumi eitavas mõttes vastu võ­tavad, ära Sa siis ära unusta ka minu luuletuse tõlget välja käristamast. Selle võtan ma igatahes tagasi – ka niisugusel korral, kui nad „Kirja” peaksivad avaldama. Kas arvab Semper meie, kirjanduslikkude huvidega ini­meste lahkumisel, võimalikuks toimkonda edasi jääda? Kas soovib Ruubel ja Hansen, Epler & Comp. „Vabas Sõnas” kaasa töötada? Palun, kirjuta neile! Ei või kahjatsemata jätta, et asi niisuguse pöörde saanud. Aga parata ei ole midagi. Sinu tagasiastumine vastutavast toimetajast mõjub proovinumbri ilmumise pääle, kui ma ei eksi, igatahes viivitavalt. Edasi tõuseb küsimus: kas Kirjandusühisuse nõukogu, kas üleüldine liikmete ena­mus sarnase pöördega nõus on? Proovinumber oleks ometi vahest huvitavgi ilmuda lasta.

„Niipalju sellest küsimusest. Oleks veel paljugi selle puhul ütelda, aga seda ei saa kõike kirjas teha. Huvitav oleks olnud nende motiveerimisi kuulda, mille põhjal nad tarvilikuks pidasivad minu „Kirja” „Vaba Sõna” paberikorvi hääletada.”

Seda intsidenti polnud mul kuigi kerge lahendada, kuna püüdsin ära hoida lõplikku lahkuminekut, kuigi ma tol korral põrmugi ei kahelnud, et kirjanduslikud inime­sed oleksid Noor-Eesti kirjastuse nõukogus ja peakoos­olekul oma tahtmise rõhuva enamusega läbi viinud, kuna sel ajal Noor-Eesti alles hakkas muutuma selliseks ette­võtteks, mille ümber kogumiseks oli juba põhjust neil, kes seni sellest liikumisest olid täitsa eemal seisnud, kuid nüüd juba ühiskondliku karjäärigi väljavaateid selle ühingu ligidale surudes võis leida, ja see meelitas juba ligi, aga selliste karjääritahteliste arv polnud tol ajal Noor-Eesti juures veel kuigi mõõduandev. Peaasjali­kult olid need karjääritahtelised ju pärit värskete noor-eestlaste-ühiskondlaste perest.

Gustav Suits tuleb selle intsidendi juure tagasi veel oma kirjas 12. dets. 1913. a., kirjutades Lindele:

„„Vaba Sõna” toimetusele teata, et niihästi mina kui T.(uglas) oma otsuse juure jääme, s. o. et mina ennast toimkonna liikme kohustustest ja T-as end kaastöölisest vabastatuks peame. Mis minu kaastöösse puutub, siis jään esiotsa ootavale seisukohale. Teata neile umbes sedasama, mis nad minule teatasivad: nimelt et ma ennast lähemast kaastegevusest „Vabas Sõnas” mitte põhimõttelistel, vaid t a k t i 1 i s t ei põhjustel lahti üt­len. Ütlen ennast lahti juba sellepärast, et ma olnud intsidendi järgi mitte enam bona fide kõige selle eest kaasvastutav ei taha olla, mida ma toimkonna liikmena enne trükist ilmumist mitte ei ole näinud. Teata kõigest sellest „Vaba Sõna” toimetusele; juhi tähelepanemist selle pääle, et minu aktuaalse sisuga artikkel (ka nende tun­nistuste järele osalt juba nüüdki vananenud) üle jõulu ei või ilmumata jääda; võta see artikkel tagasi, samuti – taktilistel põhjustel ja esiotsa – ka muu kaastöö. Kordan: taktilistel põhjustel ja esiotsa! Pärastpoole – saab näha, kui minu kaastööks jälle mõlemapoolset soovi peaks olema laiemas ulatuses.

Ka Tuglas on selles arvamises, et minu „Kiri „Kiirele”” väikse broshüürina enne jõulu peaks ilmuma! Tema arvamine sellest „Kirjast”, selle mõjust ja minekust on kõige parem.”

See intsident oli teatud määral Noor-Eesti lagune­mise algus. 1914. a. kevad viis Gustav Suitsu Prantsus­maale ja minu Saksamaale, mõlemail otsemaks eesmär­giks õpingud, ühel kirjanduse, teisel teatrialalised. Nii oli jäänud Noor-Eesti täiesti nende hooleks, kes sellega seni ideeliselt polnud seotud, kuigi see esialgu sündis vaid ajutiselt. Sest sügiseks tahtsime mõlemad tagasi jõuda ja polnud sugugi võimatu, et Suits lahkub Hel­singi vene gümnaasiumi soome ja rootsi keele õpetaja kohalt ja asub Tallinna, kuhu talle pakuti reaalkooli eesti keele õpetaja kohta, mille vastuvõtmiseks ta avaldas oma nõusoleku tingimusel, kui talle muretsetakse lisaks ka veel muid tunde Tallinna teistes keskkoolides, nii et palk ulatuks vähemalt 1500 rublani aastas.

Prantsusmaalt ja Saksamaalt vahetasime Suitsuga sageli kirju, ja oma postkaardil 28. juul. 1914. a. kirju­tab Suits mulle Pariisist:

„Trehvata võime üksteist kõige paremini neljapäe­val, 6. aug. (1914. a.) kella 7 paiku hommiku Malmös. Olen oma reisuplaani muutnud. Leian, et mu kukrule seekord kasulik ei ole Kopenhageni kaudu sõita. Mal­möst laseme kohe edasi ja oleme reede hommikul Turus. Lootes, et meie teed ühinevad.”

Kuid seekord meie teed ei ühinenud, nagu ei teos­tunud ka meie kohtumine Malmös: Suits elas üle Parii­sis maailmasõja algpäevad ja tuli üle Inglismaa, Norra ja Rootsi Soome, kuna mina veetsin sama aja Saksamaal ja jõudsin üle Rootsi, Soome ja Peterburi kodumaale.

Alanud maailmasõjas ei lakanud küll täiesti Noor-Eesti kirjanduslik tegevus, aga selle teostamise võima­luste teele kogus kordkorralt ikka suuremaid raskusi, ja sõda tõmbas meidki oma keerisesse, enne minu ja siis ka Suitsu.

Sõjateenistusesse astumisest kirjutab Gustav Suits oma kirjas 28. (15.) juulil 1916. a. järgnevalt:

„Mobiliseerimise kord on nüüd ka minu kätte jõud­nud. Tähtpäev 15. aug. vana kai. jär. Olen kaalunud ja järele mõtelnud, mis teha. J. Luiga ja teiste tohtrite ar­vamist mööda vabastaksivad mind silmad (normaalsest nägemisest kuulukse minul ainult kaheksandik järel ole­vat). Kuid ebameeldiv ja kindluseta protseduur: Petrogradi kommisjoni ees käia, haigemajas lamada jne.! Sellepärast olen oma teenuseid pakkunud siin, ja olen Helsingis „Sveaborgi maafrondi pääkontoris” raamatu­pidaja koha saanud. Tööd on üsna palju, harjumatule alguses üle 8 tunni päevas . Kuid olen Helsingi jäämist Borissovi minekust paremaks pidanud muu seas sel põh­jusel, et ma ka gümnaasiumis võin oma kolm tundi päe­vas anda ja erariide alal hoida. Palka saan raamatupi­dajana 300 marka kuus.

Täna olin teist päeva praktiseerimas. Päris ame­tisse astuma pean 1. aug. vana k. j. Vaheajal mõtlen nädalapäeviks Põhja-Soomemaale, Pudasjärvele, veel suvitamagi sõita. Kui Sul midagi rutulikku teatada, siis kirjuta sinna.

Ole terve Helsingis käimise ja tervituste eest! Kui meie sagedamini kokku puutuksime, annaksime vist sage­damini tõukeid ka väljapoole.”

Olin nimelt sõitnud Helsingi oma sõjaaegsest asu­kohast Borissovist ja veetnud mõned päevad Suitsude pool. Juba kirjades olime kõnelnud, et Suits mobilisat­siooni korral tuleks Borissovi, kus oli võimalusi leida temalegi koht sõja seljataguses.

Kuid sõja ajulgi kerkisid uued kirjanduslikud plaa­nid ja kavatsused, mille teostamiseks külastasin paaril puhul Maksim Gorkit Peterburis. Nimelt oli Znanie kirjastus nõus välja andma venekeelset eesti almanakki, ja Gorki tegi mulle ettepaneku hakata selle toimetajaks, kuna venelastest oleksid olnud proosa toimetajaks Mak­sim Gorki ja luule alal Valerij Brjussov. Muidugi ka­vatsesin mobiliseerida selle venekeelse väljaande toime­tamisel oma kaasvõitlejaid nooreestlasi ja kirjutasin sel­lest kõigest pikema kirja Gustav Suitsule, kes vastab mulle 28. (15) juulil 1916. a.:

„Kõige huvitavam oli mulle lugeda Sinu sammudest Eesti almanaki asjus Petrogradis. Väga tubli! Tarvis ainult nüüd – niipalju kui sõja kütkestatud aeg ja jõud seda lubab! – otsustatud kavatsuse täidesaatmisele asuda. Kui G(orki) kord juba ühiskondlikku sissejuha­tavat artiklit soovib, siis on seda meie hulgast vististi kõige kohasem kirjutama Ruubel. Tuglas kirjutaks rah­valuulest ja kunstlüürikast. Linde hooleks jääks üleül­dine Eesti kirjanduse arenemise ülevaade, nagu kavatse­tud, jutustuse ja draamaga eesotsas. Minule olgu vahest lubatud nende artiklite võrdlemine ja omavahelisesse kokkukõlasse saatmine.

Minu ülesandeks pidi vist olema ka edustatavate au­torite ja teoste nimekirja kokkuseadmine. Pean tunnis­tama, et ma seda siiamaani veel mitte ei ole teinud; pääle muu olen tahtnud ka Vidriku (see oli üks Tuglase emigrandi nimedest. B. L.) Helsingi tagasijõudmist oodata. Ta on nüüd tulnud. Nimekirja valmistame ühes­koos neil päevil.”

Selle venekeelse eesti almanaki käsikirjadki olid osa­liselt koos, kuid siis tuli Znanie kirjastusel väljaandmi­ses raskusi, ja see meie kavatsus jäigi teostamata, nagu paljudki muud kirjanduslikud kavatsused, sest ses suhtes olid kõik nooreestlased puhastverd romantikud: nemad plaanitsesid ja kavatsesid niisama fantaasiaküllaselt ja -rikkalt, nagu olid seda teinud välismaised vanaromantikud kaugemas minevikus.

Kavatsused olidki meile suureks ja sageli ainsaks lohutajaks kirjanduslik-kunstilistes võitlustes ja neist ammutati uut võitlusindu ning tahet ja sellistena kuu­lus neilegi tähtis paik meie tolleaegses enam kui kitsas ja sõjaoludes veelgi piiratumaks muutunud reaalsuses.

B. Linde

Olionist nr. 12/1930