Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

t iseloomustada Euroopa prae­gust välispoliitilist silmapilku, peame vältimatult võtma läh­tepunktiks väikeriikide asendi rahvusvahelises riikide ühis­konnas.

Rudolf Kjellén, Gustav Steffen, Fridtjof Nansen jt. väikeriikide mõtteteadlased ja uurijad on toonitanud väikeriikide erilist kultuuriväärtust. Väikeriigid on võimeli­semad nii mõnegi kultuuriülesande lahen­damiseks ja nad võivad olla suurtele po­liitiliselt katselaboratooriumiks. Selles suh­tes on nad üheõiguslikud suurriikidega. Ent võimu puudus või võimutahte puudus annab neile väiksema seisukoha riikide elus.

Väikeriigid kui sellased esinevad mo­dernse nähtusena alates Vestfaali rahu „traité régulatif’i” tulemusena 1648. a. Viie suurriigi kõrval tunnustati seal veel terve hulk väikeriike oma õiguses olemasolule. Sel oli ajalooline tähtsus – maailmariigi mõiste asemele astusid üksteise kõrval elavad ja vastastikku üksteist tun­nustavad riigid rahvusvahelise õiguse ühiskonnas. Kristliku solidariteedi print­siibi asemele astus, nagu ütleb L. v. Ranke, uue riikideperekonna korra printsiip.

Järgmistel sajanditel tehti küll kitsen­dusi sellele põhimõttele – Viini kongres­sil 1815. a. ei arvestatud väikeriike üldse. Neid arvestati vaid niipalju, kui Euroopa „concert” seda heaks arvas. Nii neutrali­seeriti Helveetsia, Belgia, Luksemburg (vii­mane pärast Napoleon III-ndat). Neid ei tunnustatud mitte nende eneste pärast, vaid et vältida suurriikide apetiite, mille tõttu nad ei ole ka üles ehitatud rahvusli­kul alusel. Kõik olenes vaid viiest suur­riigist: Inglismaast, Prantsusmaast, Austriast, Preisimaast ja Venemaast. Viini kongressist võtsid väikeriigid osa vaid dekoratsioonina, kuid Aachen’is, Troppau’s, Laibach’is ja Verona’s nad puudusid üldse. Suurriigid jagasid oma mõjupiirkonnad väikeste suhtes: Hispaania – Prantsusmaa, Portugal – Inglismaa, Holland ja Balti-mere riigid – Preisimaa, Itaalia riigid – Austria ning Ida piirkonnad – Venemaa gravitatsiooni süsteemis. See kestis seni, kuni kestis „concert”. Kuid ühisideed nõr­genesid. Hakati ikka enam ja enam ka väikeriike kutsuma kongressidele jne. Kuid neid ainult salliti. Väikeriigid olid kogu aeg mures oma olemasolu pärast.

16. septembrist a. 1866 on pärit Prant­suse ministri La Valette’i kuulus ringkiri Napoleon III-nda nimel: „Vastupandamatu võim – kas peab seda kahetsema – lük­kab rahvaid ühinema suurtesse kogumites­se, lastes kaduda teisejärgu riikidel . .. Võib-olla on see inspireeritud maailma ajaloo mingist saatuse poolt määratud või­must …”

Kuid väikeriikide ring ei vähenenud. Kuidas suutsid nad püsida? Miks ei „söödud” neid ära suurriikide poolt?

Varemalt olenes see suurte rivaliteedist, mis on teataval määral kasuks väikestele riikidele, kuid ajalugu õpetab, et nad siiski sellejuures ikka rohkem kaotavad kui või­davad.

Seekord oli mõjuvõimsaks kaitseks suurriikides enestes kasvav rahvuslik printsiip. Kui see möödunud sajandil läbi lõi Saksamaal ja Itaalias, siis pidi see maksev olema ka väikeste suhtes. Inglis­maa soodustas seda põhimõtet – see tõ­kestas suurriike kontinendil. Väikeriigid kaitsesid end rahvusvahelise õigusega. On täiesti mõistetav, miks Helveetsia, Holland ja Belgia muutusid rahvusvahelise õiguse arendamise peakeskusteks. Väikeriigid apelleerisid Euroopa kultuurilisele süda­metunnistusele. Selletõttu poorduski suurriikide imperialistlik püüd peamiselt kolooniatesse.

Pärast Saksamaal ja Itaalias toimunud rahvuslikku ühinemist kaotas Euroopa suurriikide „concert” oma poliitilise sisu ning väikesed riigid tõusid poliitilisteks faktoriteks, muutudes üheõiguslikkudeks liikmeteks riikide ühiskonnas. Nad olid nõrgad, kuid said moraalse üheõigusluse tunnustuse osaliseks. Esines vaid hädaoht lesta end kiskuda ühe või teise suure liidugrupiga vastuoludesse. Väikeriigid sei­sid kahe suure ülesande ees: läbi viia oma väikeriikliku eraldiseisundi austamine ja maksma panna oma olemasolu õigus suurriikide  kõrval.

Ühed väikeriigid hoidusid piinlikult kõr­vale kõigist suurriikide tülidest, teised aga soovisid „teenida” ja lõid kaasa.

Kõige selgemini ilmnes see 1899. ja 1907. a. Haagi rahukonverentsidel, kust väikeriigid täieõiguslike liikmeina osa võt­sid ja kus nende delegaatidel suurt osa tuli mängida. Prantsusmaa delegaat L. Bourgeois kinnitas 20. VII 1899. a. veel kord pühalikult väikeste ja suurte riikide üheõiguslust. Ent väikeriigid olid ja jäid skeptiliseks, vaatamata suurriikide pingu­tustele nende umbusu peletamiseks. Ei ta­hetud enam olla neile eestkostjaiks ja hooldajaiks,   vaid neid  oma poole võita.

„Nõrkade riikide enesearmastus on eriti tundlik ja ei ole poliitiliselt tark neid asja­tult riivata” (Prantsuse saadik Sofias Panafieu 3. X 1912. a.). „Väikeriigid on ka­sulikud hoiatajad nagu linnud, kes rahu­tuks muutuvad, kui tiiger läheneb” (Briti saadik Spring Rice).

Maailmasõda oli väikeriikide umbusu ja skepsise elavaks tõenduseks ning neil tuli pidada eneseohverduslikku võitlust oma erapooletuse eest (eriti Skandinaavia riikidel ja Hollandil), üksikuil isegi sunni­tult või „suurtest suutäitest” meelitatuina kaasa lüüa ja oma olemasolu vaekausile panna.

Maailmasõja lõppedes võeti juhtmõtteks Wilson’i poolt uuesti elustatud „rahvaste enesemääramise” põhimõte ning väikerii­kide võrk Euroopas tihenes veel enam. Kuid see põhimõte viidi läbi suurriikide jõudude tasakaalu kaalutlustest lähtudes ning Maailmasõja tagajärjel tekkinud väi­keriikidest võisid ja võivad end nimetada puhtakujulisteks rahvusriikideks vaid Ees­ti, Lati, Leedu (kui välja arvata Memel) ja Soome. Ja seda tänu asjaolule, et oma piirid maarasid need riigid ise oma vaba­dusvõitluste tulemusena sõlmitud rahule­pingutes ja mitte rahvusvahelistel rahu­konverentsidel suurriikide diktaadi järele, kas siis väikeriigi kasuks või kahjuks, vas­tavalt suurriikide poliitilisele suvale.

Suurim eksitus aga tehti selles, et tule­viku rahusüsteem, Rahvasteliit oma kol­lektiivse julgeolu põhimõttega, vabritseeriti samal võitjate riikide rahukonverent­sil, kus fikseeriti ka ühepoolsel jõudude tasakaalul põhjenevad uue Euroopa piirid.

Vastuolud ja raskused hakkasid ilmne­ma kohe. Uued väikeriigid, oma noore va­baduse uimas, olid küll nõus vanduma Rahvasteliidu paktil nagu „piiblil”, nagu väljendas seda omaaegne Eesti välisminis­ter K. R. Pusta, kui ta vastu võttis Eestis Rahvasteliidu peasekretäri, tunnistades pakti mingiks väikeriikide „magna chartaks”. See oli mõistetav-väikeriigid loot­sid Rahvasteliidust oma iseseisvuse ning piiride puutumatuse garantiid. Samuti eel­das Rahvasteliit väike- ja suurriikide ühe­õigusluse maksimaalset tunnustust. Kõik need tõekspidamised ja lootused on osu­tunud vaid illusioonideks ja rahu taotlevad riigid, eriti väikeriigid, seisavad jälle «va­na küna” ees, mis on isegi katkisem kui enne Maailmasõda.

Kollektiivne julgeolek senisel kujul on jõudnud fiaskoni. Versailles’s aluse saa­nud süsteem on saanud surmava hoobi ja algab palavikuline otsing uue julgeoleku, uue rahuvaimu järele, kuid et jõuda välja uue süsteemini, on loomulik, et kaovad ka endise süsteemi materiaalsed raamid, en­disel ekslikuks osutunud vaimul põhjene­vad grupeeringud.

Kolm kuud on möödunud sellest poliiti­lisest kriisist, mis nii hädaohtlikult ähvar­das rahu Kesk-Euroopas. Avalik arvamine on hakanud end kokku võtma ning selge­mini taipama selle kriitilise ajajärgu tule­musi, mis on järgnenud Nürnbergi rahvus­sotsialistlikule kongressile ja Müncheni kokkuleppele.

Rahvasteliit jäeti täiesti kõrvale läbirääkimistest; selgesõnalised lepingud hül­jati; riik, keda loeti parimini organiseeri­tuks Euroopas, pidi leppima enesetükeldamisega, olles sunnitud laskma jagada end mitme riigi vahel.

Kuid, vastukaaluks sellele tugevale pas­sivale, välditi tõsine sõjaähvardus tänu rahu taotlevaile suurriikidele, üldine jul­geolek avaldas mõju, kuigi hilja, ent tõhu­salt ja vastupidiselt seni kehtivusel olnud üldise julgeoleku süsteemi suunale. Ent rahu oli päästetud ja pealegi tõendasid massidemonstratsioonid pärast Müncheni kokkuleppe sõlmimist, et isegi neis mais, kus arendatakse jõukultust, rahvad tund­sid sõja vastu ületamatut ning üksmeelset jälestust. Kusagil ei oleks sõda olnud po­pulaarne.

Septembri kriisil oli samuti see terven­dav tulemus, et ta sisendas nii avalikule arvamisele kui riigijuhtidele tunde, et kindlusetuse ja ängistuse seisukord, milles piaegu elab maailm, on lõplikult talumatu ning et tuleb jõuda välja mingisugusele uuele rahu garanteerimise süsteemile.  On selge, et senine Rahvasteliidu põhimõtetele rajatud kollektiivse julgeoleku süsteem ei ole tõhus ega reaalne. Sellele veendumusele jõudsid kõige esmalt väikeriigid, hakates iseseisvalt ning väljaspool Rahvasteliidu raame kindlustama oma julgeolekut endi erapooletuse korraldamise teel, end lahti üteldes Rahvasteliidu põhikirja teatavaist eeskirjadest tulenevaist kohustusist, mis ei ole kooskõlastatavad nende erapooletu­sega.

Samuti oli selge, et ei mahtunud selles­se kollektiivse julgeoleku süsteemi see Euroopa kaart, mis oli joonistatud hoopis teise süsteemi alusel, nimelt jõudude tasa­kaalu põhimõttel, ja, kui ütelda seda otse­selt välja, vaid ühekülgselt, sihituna peamiselt „teutomaania ürituste” vastu, (kui väljenduda Metternichi sõnadega, kes juba tollal Preisi imperialismi vastu võitles).

Loomulikult ei saa aga eriti väikeriigid põhimõtteliselt leppida selle modus procedend’iga, nagu sündis see Münchenis, kuigi kõigiti rõõmustades sõja vältimise üle ja võib-olla tunnustades ka teostatud muudatuste õiglust ning otstarbekust.

Väikeriikide seisukohalt tähistab Mün­chen rahvusvahelise õiguse seisukohalt ta­gasiminekut. Esile kerkiv vaim meenutab Friedrich II kirja Voltaire’ile pärast Poola esimese jaotamise otsustamist. Ta kirjutab selles irooniliselt: „Mis tähendab mõnede provintside vallutamine, millede olemasolu üldisel maakeral ei ole hoomatav ja mis, taevalikest sfääridest vaadatuna, näiksid vaevalt võrreldavaina liivateraga? … Kui võib ühte koguda ja liita eraldatud maa-­alasid, et moodustada tervikut, ma vaevalt tean surelikku, kes selleks ei töötaks rõõ­muga. Märkige siiski sellejuures, et see sõlm lahenes verevalamiseta ja et ent­süklopedistid võivad deklameerida palga­liste röövlite vastu ning tarvitada teisi ilu­said lauseid, mille elokvents mind ei ole kunagi liigutanud, üks sulg korraldas vä­hese tindiga kõik… Olles asjatult teinud parajusettepanekuid, tuli ette võtta see jaotus ainsa vahendina üldise sõja vältimiseks…”

Analoogia tänapäeva sündmustega on hämmastav.

Müncheni kokkulepe pidi tähistama uue ja õiglase rahu ajajärgu algust, üldise ra­hunemise lähtepunkti. Kui kaugele on sel­les nüüd jõutud ja mida tuleb arvata sel­lest väikeriikidel? Kas on lõplikult väldi­tud suurem kriis, mille poole Euroopa fors­seeritult tüüris?

Kohe pärast Müncheni konverentsi lu­bas Hitler saksa rahvale rahulikke jõulu­sid. Need mõned päevad, mis lahutavad meid jõuludest, ei too vististi kindlasti ot­sest sõjahädaohtu. Kuid seisukord on sel­lane, et vaevalt võib loota rahulikke pühi. Lõuna-Aafrika Uniooni kaitseminister Pirow on ka kokku võtnud pessimistlikus ennustuses oma muljed: „Euroopa tüürib sõja poole, sõja poole, mida ükski rahvas ei soovi, kuid milleks kõik valitsused end ette valmistavad.” Ta täpsustab oma prognoosi, „et kui ühe või kahe kuu jook­sul ei tule täielikku muudatust olukorras, siis rahvusvaheline pinge jõuab kevadeks oma plahvatuspiirini”.

Inglise parlamendi vaidluste puhul ok­toobri algul oletas Harold Nicholson, et Münchenis alatud rahunemine kestab kõi­ge enam kuus kuud. Ta oli optimist!

Mis on siis juhtunud? Müncheni kokku­lepe näis soliidse rahuteosena. Chamber­lain sõitis koju Saksa-Inglise rahudokumendiga. Perth’i ja Ciano vahel sõlmitud Rooma kokkulepe astus jõusse, mis pidi kõrvaldama kõik lahtised küsimused Ing­lismaa ja Itaalia vahel. Samuti kirjutasid äsja Bonnet ja Ribbentrop Pariisis alla rahukinnitusele mõlema maa vahel, mis on analoogiline Chamberlaini ja Hitleri vahel aset leidnud deklaratsioonile.

Vaatamata kõigele sellele ei ole Euroo­pa „lõhkeained” vähem ohtlikud.

Esimese dissonantsi „Müncheni kvarteti” poolt alustatud kokkumängu tõ^; Ungari-Tšehhi piiriküsimus, kuigi see rahulikult lahendati Ribbentropi-Ciano vahekohtu ot­susega Viinis, mis „likvideeris” Varssavi ja Budapesti nõuded ühiseks piiriks Poola ja Ungari vahel Karpaadi-Ukraina kulul. Itaalia pidi siin Saksa kindla veto järeldu­sel jätma üksi oma liitlase Ungari ja Ciano viimane kõne Saadikutekojas ei osuta mingit vaimustust Viini vahekohtuotsusele. Samuti on see otsus toonud jahenemise Saksa-Ungari ning Saksa-Poola vahekorda­desse. Praha ja Bratislava töötavad käsikäes Berliiniga. 60 meetri laiune „auto-strada” on valmimas Breslaust Viini üle Brünni, läbi Määrimaa. See on muutumas koridoriks, mis pikendatuna transversaali kaudu idasse läbi Karpaadi-Ukraina, võib viia saksa soomusdivisjonid suure kiiru­sega Rumeenia Bukoviina alla, mis on vaid 150 km N. S. V. Liidu piirist, kus asub Suur-Ukraina . . .

Esimest korda esines äsja ukrainlaste juht Poola parlamendis täielise autonoo­mia nõudmisega Poola ukrainlastele, keda on 6-7 miljonit. „Ukraina Piemont’i” kü­simuse esilekerkimine Karpaatide jalal on hakanud avaldama oma mõju suurpoliitikale. Oli üllatav, kuid mõistetav, et Mosk­va oma 40 miljoni ukrainlasega korraga avastas oma solidariteedi Varssaviga ning et Litvinov ja Beck saavutasid sõbraliku kokkuleppe.

Ukraina probleem on muutumas Euroo­pa välispoliitiliseks suurküsimuseks, mille ulatust ja tagajärgi on raske ette näha.

Teiseks pinge suurenemise momendiks on Itaalia-Prantsuse suhted. Oli loomulik, et pärast Quai d’Orsay Ida-Euroopa liitude süsteemi purunemist ja Saksa-Prantsuse vahekordade selgitamist pidi päevakorra­le kerkima Prantsuse-Itaalia suhete regu­leerimine. Kuna Chamberlain-Halifax’i sõit Pariisi ei toonud muudatust Prantsuse sei­sukohtadesse Francole sõdijapoole õiguse andmise küsimuses, tekkis pettumus Itaa­lias, mis on viinud ägedate demonstrat­sioonideni Prantsusmaa vastu, tõstes esile Itaalia üritused Tunise, Korsika, Nizza ja Džibuti suhtes. Näib, et tegelik programm piirdub vaid Franco ja Suessi kanali mak­sude küsimustega ning on vaid aja küsimus, millal Itaalia ja Prantsusmaa jõuavad samale teele, mis viis Lavali ja Mussolini kokkuleppele 1935. a. jaanuaris.

On loomulik, et ka Saksamaa kolooniate tagasinõudmise   küsimus   püsib   endiselt lahendamatuna ning seisab kogu aeg Sak­samaa repertuaari reservis, et seda vaja­duse korral enam või vähem esile tõsta. Kuid et põhimõtteliselt selles suhtes on Saksamaa õigusi tunnustatud, on ka selle probleemi likvideerimine vaid aja ja prot­seduuri küsimus.

Aktuaalsemaks ja kõige enam meie re­giooni puudutavaks probleemiks on aga Klaipeda (Memeli) küsimus, mis on akuut­selt päevakorrale kerkinud ja mille rahu­likust lahendamisest meie otseselt huvitatud oleme. Siin saab olla vaid üks seisu­koht ja nimelt soov ning lootus, et küsi­mus lahendatakse vastastikuse kokkuleppe teel õiglaselt ning lähtudes rahvaste ene­semääramise õiguse põhimõttest, sest meie rahvusriigid on ise sündinud sel alusel ning saame edasi püsida vaid ka sellel. Tuleb osata tõsioludele julgelt näkku vaa­data ja kuigi lõpptulemus selles küsimuses osutuks sellaseks, et meie sõpradel leedu­lastel tuleks rohkem anda kui säilitada, siis on meil siiski usku Leedu rahva põlisesse meeletugevusse ning rahvuslikku vastupidavusse, et väärikalt ja paanikata kohaneda uute olukordadega.

Võib olla, et silmapilgul, millal need read ilmuvad, on küsimus rahulikult juba likvideeritud ning jääb vaid soovida, et ka Eesti avalik arvamine on need sündmused väärikalt kaasa elanud, laskmata end lü­kata tendentslikku ja provokaatorlikku ärevusse, mida veel vana „illusionistlik-kollektivistliku” Euroopa vaimud võiksid sisendada, suutmata selle juures kuidagi kaasa aidata reaalse julgeoleku kindlusta­miseks.

Vana julgeoleku süsteem on muutunud kohaldamatuks ja kui on likvideeritud sel­le kindlustuseks ehitatud kunstlik alus­müür, mille säilitamiseks ei tohiks tõsiselt neutraalsetel väikeriikidel, eriti Balti riiki­del, mingit huvi olla, tuleb väikeriikidel energiliselt kaasa töötada uue reaalse ning püsiva julgeoleku süsteemi otsingul ja loomisel, mis oleks võimeline tõhusalt kindlustama nende õigust olemasolule ja nende erapooletust.

Rahvasteliit eksisteerib küll edasi, ent ta tegevus jätkub regulaarselt vaid mit­tepoliitilistel aladel. Poliitilisel alal on tema oma liikmed lakanud teda vaatlemast kui organit, mis oleks võimeline mängima vahekohtuniku ja lepitaja osa, milline ülesanne selgelt tuleneb paktist.

Tõuseb küsimus, lihtne ja välditamatu: mida oodatakse temast lähemas tulevikus? Kas tehakse ettepanek, nagu kuulda mõ­nelt poolt, suruda ta tegevus vaid sotsiaal­sete, teaduslike ja intellektuaalsete üles­annete teenistusse?

Kas oleks otstarbekas hakata uuesti elustama temas, sellases nagu ta on prae­gu, ta reaalse jõu tunnet, mis peaks olema tugev, sest temasse kuulub % kogu tsivili­seeritud inimkonda üle 50 riigi esindusel ja lasta tal otsustavalt vahele astuda prae­guse silmapilgu sellaste suurte rahvusva­heliste probleemide lahendamisel, nagu koloniaalprobleem, toorained, emigratsioon, juudiprobleem? Kas sellel oleks mingisu­guseid reaalseid tulemusi?

Teiselt poolt, kas tuleks kohe asuda kogu ta ümberkujundamisele nii, et oleks võimalik temast lahkunud riikide naas­mine, samuti ka väljapoole jäänud riikide sisseastumine? Kas tuleks viia pakti re­form kuni artiklis XVI ettenähtud sankt­sioonide täieliku hülgamiseni või jätta nende kohaldamine iga liikme otsustada, vastavalt igaühe olukorrale, milline ten­dents nii tugevasti ilmnes viimases Rahvasteliidu täiskogus ja mis oli ka Skan­dinaavia ja Balti riikide rõhutatud seisu­kohaks?

Need on küsimused, milliste lahenda­misest on huvitatud eriti väikeriigid.

On tehtud ettepanekuid uue üldise kon­verentsi kokkukutsumiseks, mis paneks aluse „Uuele Rahvasteliidule” ja mis revideeriks, vähem segases õhustikus kui pärast Maailmasõda, vanade rahulepingute ebatäiuslikku korda. Kõikjal annab end tunda soov teha lõpp rahvusvahelisele anarhiale, mis avab piiramatu tegevus­välja vägivalla laiutusele, mida eriti väi­keriigid hukka mõistavad. On tarvis sta­biilset rahvusvahelist korda ja nagu üt­les Lõuna-Aafrika Uniooni kohtuminister kindral Smuts oma hiljutises läkituses: „Ei mingisugust domineerimist või hegemoo­niat mõne rahvuse või grupi poolt, vaid vabade ja võrdsete rahvaste korraldatud ühiskond”. See ongi väikeriikide üritus, kuid selle saavutamine ei ole võimalik enne, kui on hüvitatud teataval määral ülekohus, mis takistab nii mitmeidki rahvusi seismast võrdseina teiste kõrval. Sellest peavad väikeriigid ise kõigepealt aru saama. Väikeriigid, eriti need, kus re­nessanss toimus pärast Maailmasõda, või­vad jääda püsima vaid nendel jõududel, millistest nad sündisid, s. o. rahvuslikul printsiibil. Ainult sellel positiivse rahvus­vahelise õiguse üldtunnustatud alusel, mis eriti viimaste sündmuste taustal on leidnud elavalt rõhutamist, on võimalik väikeriiki­del toonitada oma riiklikku eraldiseisundit, maksma panna oma õigus olemasolule ning kindlustada oma erapooletus, välti­des sattumist suurriikide poliitilisse gra­vitatsiooni süsteemi.

K. Keevesk

Varamust nr. 10/1938