Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Mar

Positiivse kangelase probleem Vene lavakirjanduses

 

    

Möödunud aastal teostus Venes suur üleriiklik näidendite võistlus, millest võtsid osa kõik nõukogude rahvused, igaüks oma keeles. Tuli kokku tuhat kakssada näidendit. Anti kaks teise ja kolm kol­manda liigi auhinda. Esimest auhinda ei saadud jagada. Tuhat kahe­saja näidendi hulgast ei leidunud teost, mis oleks täitnud kõrgemaid nõudeid.

Vene on ikka olnud kõrge tasemega teatrimaa ja on seda ka praegu. Tohutu kiht, mis seal valitsevasse olekusse tõusnud, on värske ja näljane oma vaimsetes huvides ning täidab tulvil nõukogude loendamatud teatrid. Parteilistes kõrgustes taibatakse teatri kui massikunsti tähtsust uue sotsialistliku inimese kasvatamisel. Seda piinlikumana tundub nõukogulise dramaturgia mannetus repertuaaris.

Nõukogude draama elab praegu kriisi. Sõjakommunismile jätkus näidendis alasti tendentsist. Sellistest „agitkadest” on nõukogude nõuded ammu üle kasvanud, nüüd juhid on kirjanikele märgusõna heitnud teha „suurt ja täieväärtuslikku kunsti”. Ja selle tegemine pole kerge. Taotlus „oma Shakespeare’ist” jääb esialgu unistuseks. Ka Gogol, Ostrovski ja Tšehhov on nõukogude kirjanikest saavuta­mata. Tehes ülevaadet möödunud aasta teatrihooajast, kirjanik Afinogenov peab tunnustama, et nõukogude näidendeil ei olnud kandvat osa repertuaaris ning et algupärandite lavastused, mis puutub uudistesse, ei olnud eriliselt õnnekad. Nõukogude lavad elatusid peamiselt klassikalisest repertuaarist ning lavastused selles liigis omandasid silmapaistvust.

Möödunud kevadel M. Gorki luges ettekande nõukogude drama­turgia seisukorrast, kus ta muuseas ütles järgmist:

„Mulle näib, et tuleb asetada lihtsad küsimused: miks meie kir­jandus jääb maha, miks meie dramaturgia on mannetu, miks ta ei anna suuri iseloomusid, mis meil tegelikkuses ometi olemas! Miks dramaturgia kogu aeg keerleb samade iganud teemade ümber!

Ikka veel suurima osa näidendite ja romaanide kangelasena püsib intelligent, kes tahab tunnustada nõukogude valitsust – mõningale see suure pingutusega õnnestub, teistele hoopiski ei õnnestu. Kõik see on ülimal määral igav, ja kirjutatud on sellest sada korda. Aga nüüd nõukogude valitsusest möödub varsti 20 aastat ja meil on oma intelligent: too, kes 1917. a. oli 10-15 a. vana, aga praegu on 30 ja rohkem. See on meie intelligent, proletariaadi poeg. Ons ta peegel­datud meie näidendeis, meie romaanes sel määral, selle jõuga, nagu ta seda pälvib, nagu ta seda väärib?   Ei ole peegeldatud.   Miks mitte?

See küsimus tuleb asetada, ja mulle näib, et see küsimus tuleb asetada niisugusel alusel: kas me kunstile anname õiguse suurendada ühiskondlikke nähteid – jaatavaid ja eitavaid? Selle põhilise küsi­museta meie ei suuda eraldada sotsialistlikku realismi lihtsast rea­lismist. Selleta meie ei ehita sotsialistliku realismi meetodit. Kõik suured teosed, kõik need teosed, mis tõusevad kõrgekunstilise kirjan­duse eeskujudeks, tugenevad nimelt suurendamisel, nähtuste laialda­sel tüübistamisel.  Kas pole ka meil aeg seda kunsti õppida?”

Gorki märgusõna on nõukogude kriitikat julgustanud sotsialist­likus realismis nõudma hakata idealismi. Nõnda kirjutab teiste hul­gas Jurovski: „Sotsialistlik realism ei peaks sellega leppima, et ta annab vaid objektiivse tõe, kus publik märkab, et kuju on nõnda, nagu ta on elus. Kirjanduse ülesandeks on luua ideaale. Antagu laval kangelane nõnda, et vaatleja häbi pärast punastuks, tundes, kui vähe ta sarnaneb tollele! Ärgu antagu inimest nõnda nagu ta elus on, vaid suurendatagu teda, näidates sammu edasi, mis ta homme astub. Kir­janduse ülesandeks pole ainult peegeldada tänast tegelikkust, vaid teda ka edasi liigutada.”

See idealismi suund ilmselt lähendab sotsialistlikku kunsti klas­sika meetoditele.

Nõukogude ideoloogia järele kodanlik maailm elab praegu lan­guse ajajärku, milles ta enam ei suuda luua suuri kunstilisi väärtusi. Ent kodanluselgi, ütlevad kommunistid, oli kord oma koidupuna. See oli siis, kui ta noore tõusva klassina purustas feodaalse korra ning oma turjal hakkas kandma ühiskondliku arengu uut epohhi. Sel rõõmsal ja elujulgel ajal kodanlus oli oma ajastiku loov jõud ning ta tõusval pinnal võrsusid kirjanikud, kes lõid monumentaalseid teoseid. Nõukogudes on tõusev klass proletariaat, kes loob sotsialistlikku kul­tuuri ning oma kirjandusega samuti vastu areneb uuele klassikale, uuele täisväärtuslikule kunstile. Kommunistidel kui uue klassika pioneeridel olevat mõndagi õppida vana klassika meistritelt, õppida ja aja nõuetele kohandada.

Nõnda kommunistlik vaatenurk kodanlike klassikutega sõbrustamiseks. Üldiselt nõukogude dramaturgias valitseb praegu olustikunäidend – bõtovaja drama – ning õitseb lopsakalt komöödia. Aga mis vedu ei võta, see on heroiline draama ja tragöödia. See liik vajab suuri üldistusi, suuri kirgi, suurt pinget, heledat kangelast, aga kir­janikult suuri võimeid. Kõiki neid eeldusi nõukogude loomingus veel ei ole.

Nõukogude dramaturgia püüded juhivad küsimusele, mis meilgi on aktiivne, see on positiivse kangelase ehitamise probleem. On loomulik, et nõukogude kommunist tunneb end kangelasena „uue maailma” loomisel. Aga sellest pole küllalt, kui ta kangelane on enda silmis, ta ihkab sellena ka teistele paista ning ees­kujuna ergutavalt mõjuda.

Ja nüüd on imelik nähtus, et kuna nõukogude tegelikkuses on nii palju heroismi, et üks kangelane tallab teise varbaid, ei saada ometi neid heeroseid elusast peast nõukogude kirjandusse. Positiivne kange­lane nõukogude dramaturgias on puine ja jäine ning ei avalda sugugi loodetud mõju. Nähtavasti pole kirjanduses küllalt, kui kangelane on ainult kangelane. Ja nüüd murravad dramaturgid pead, mis võiks see miski olla, mis nõukogude kangelasi ja kommuniste teeks inimli­kult huvitavaks?

Kirjanikud ise imestlevad, et kust see tuleb, et kui nad kujuta­vad kulakut ja kahjurit, siis sünnivad elusad ja lavalised kujud. Aga head ning ausad kommunistid jäävad, oma puhtast kindraljoonest hoolimata, kahvatuks.

Nõukogude kriitik kurdab: „Dramaturg sõidab parimate mõte­tega maale, et kujutada kolhoosnikuid, ausaid ja õigeid inimesi. Aga siis ta näeb kulakut, ning kogu näidendi huvi pöördub sellele, et seda kulakut paljastada, tabada, karistada, maha lasta. Ja niipea kui see on sündinud, siis eesriie langeb, näidendil on lõpp. Näidendil on lõpp!   Noh, aga ülesehitav töö kolhoosis, kus see on?”

Käesoleva viisaastaku ülesandeks on kaotada nõukogudes klassid. Sotsialistliku ülesehituse teostumisel kulak on tegelikkusest kadu­mas. Aga mis saab siis nõukogude dramaturgiast, kui elust kaob kulak ja kahjur?

Kriitik ironiseerib: „Siis dramaturg tõtleb kaugetesse kolgastesse, kus on veel sulisid, vargaid, kelme – Valgemere kanali mail, kus riiklikele töödele on määratud kuriteoline element. Aga ka sel­lest pole abi, sest dramaturg näeb siin endist kõrilõikajat Lenini or­deni, tööteenete aumärgiga rinnas, mille ta on pälvinud ausa higiga. Nüüd dramaturg laotab käsi – mis teha? Kõik teoreetikud õpetasid, et draama aluseks on võitlus kahe tahte vahel, üks on asja poolt ja teine on vastu. Draama sünnib vastuoludest, kus vaenlikud püüded põrkavad vastamisi. Aga kui nüüd sotsialism teostub, kui kulakud ja kahjurid kaovad, kui kurja algus on hävitatud ning uute kelmide siginemiseks pole enam pinda – mis siis? Mis saab siis draamast, kui konfliktid on kõrvaldatud ja kõikide huvid on ühised?”

Tulevane sotsialistlik paradiis teeb juba ette nõukogude drama­turgidele muret ning veel enam nad kohkuksid, kui tuletaksid meelde Engelsi lauset: „Elu lõpeb, kui lõpevad vastuolud.”

Selgemad pead sotsialistlikku paradiisi nii naiivilt ei usu. Iga kord varjab endas ka oma vastuolud. Nagu vastuolud ei kao inimli­kust ühiskonnast, nõnda konfliktid jäävad draama aluseks. Nõuko­gude dramaturgia ei tarvitse end lahti öelda draama olemusest, ta ülesandeks on sotsialistliku korra uusi vastuolusid näha ning uusi konflikte dramaatiliselt kujutada.

Hirmu kõrval, mida mõned dramaturgid tunnevad läheneva „harmoonia” ees, äratab tähelepanu veel teine nähtus, mis on seotud või­maliku külluse ning heakorraga. Nõukogude majanduslik ehitus on juba suurtest viletsustest üle jõudmas ning praegu on tendents heale kommunistile lubada elu mugavusi. Üks nõukogude uudisnäidend kannab praegu nimetust Hea elu ning see tähendab praegu nõukogude silmapiiril praktilist ideaali. Kuid läheneva külluse, „hea elu” väl­javaated on esile tõstnud ka esteetilisi küsimusi. Juttu tuleb siin hedonistliku esteetika elementidest.

Jurovski kirjutab: „Mõningad arvavad nõnda: meil algab jõukas elu, inimesed hakkavad endid hästi rõivastama, toitma, saabub sotsia­listlik paradiis – ja edasi pole kuhugi minna. Kas sellepärast mak­sis võidelda, verd valada, sotsialismi ehitada? Kodanlus mõistab naudingut hedonistlikult – tööst ja tegevusest kõrval, väljaspool loo­mingut. Nüüd meilgi sigineb selline kahjulik ebaesteetika, mis eelnähtut tahab tõsta printsiibiks. Rida seesuguseid nähteid meil juba on. Pole meil vähe näidendeid, isegi häid, kus mõiste heast elust on antud hästisöödetud olekuna, mõttetu heaolu õnnekusena.”

Kriitik tunnustab ainult loova töö naudinguid.

Möödunud aasta kirjanike kongressile Moskvas voolas kokku saatkondi igasugu töökondadest, kes ilmutasid rahulolematust näh­tuse kohta, et kirjandus küllalt õieti ja hästi ei kujuta neid, töö kan­gelasi. Muuseas neile vastas dramaturg Afinogenov. Ta lausus, et nõukogude „uued inimesed” tulevad ja ütlevad meile, kirjanikele, kirjeldage meid, kirjutage meist. Kui hakata nüüd seda uut inimest pildistama, siis kuni kirjutad näidendi, kuni näidend leiab teatri ja küpseb lavastuseks, siis see uus inimene on vahepeal sedavõrd muu­tunud, et tulles etendust vaatama, ta ei tunne end ära. Ta ütleb, et selline olin ma kolme aasta eest, praegu olen hoopis teine. Afinogenovi mõte on see, et nõukogude elu kiire tempo juures peegel­dav kirjandus ei suuda eluga sammu pidada. Reportaaž kõlbab aja­lehele, kirjanduslikus teoses ta jääb elust maha. Kirjandus, mis ajaga kaasa sammub, peab könstruima, ette haarama ja ette ehitama, siis on tal juhtiv osa. Alles sel kujul äratab positiivnegi kangelane üldist huvi.

Aga konstruktiivsedki kallakud pole seni praktikas andnud loo­detud tulemusi. Kostab hääli: kommunistlikud kangelased jäävad seepärast kirjanduses kahvatuiks, et nad tehakse liigselt positiivseks. Nad on, nagu keegi kriitik kurdab, „absoluutselt ideaalsed”, kaunid, vooruslikud ja puhtad. „Nad on inglid, kes kõnnivad nahkvöödes.”

Kuna liig energiline idealiseerimine ähvardab kommunistlikku kangelast verevaesusega, siis leidub dramaturge, kes otsivad abi sel­lest, et katsuvad positiivsele kangelasele nõrkusi ja patukesi külge siduda. Leidub juba nõukogude näidendeid, kus vodka voolab ühest vaatusest teise või jälle parteitegelane ilusa kindraljoonega peksab naist või teeb muid sigadusi. Kõik see sünnib esteetilistel vajadus­tel, et positiivset kangelast kirjanduses „elustada”. Sõjakommunistlik süngus on nõukogude draamas kadumas. Komöödia õitseng osu­tab, et nõukogude kodanik juba oskab ja julgeb naerda. Ühes nalja­mängus positiivne kangelane publiku ja kaaspersonaali rõõmuks juba laval kaotab püksid…

Nõukogudes on hakatud revideerima „naiivse marksismi” vaadet, et isik ei tee ajalugu. Kui isik ei tee ajalugu, siis ei saa ka draamas olla õiget kangelast. Saadakse aru, et rippudes ümbrusest, on takis­tatud nõukogude dramaturgia edu. Näidendeis antakse ajaloolised sündmused, kuid pole näha, et need sündmused tehakse kangelaselt. Teooria järele kapitalistlikult mahajäänud Venemaa oli kõige vähem küps edukaks revolutsiooniks, aga parteijuhtide tahe on tast teinud esimese sotsialistliku maa. Nõukogude ajalugu pole vool omapead (samotjek), vaid selle on teinud üksikud aktiivsed juhid, kes sündmu­sed koolutasid oma plaanile. Lenin aktiviseeris marksismi, painuta­des teooria sotsialistliku praktika järele.

Nõukogude entsüklopeedias „hing” üldse pole teaduslik mõiste ning kaua aega „psühholoogiat” kirjanduses ei tunnustatud. Aga nüüd, kus isik jälle ajalugu teeb nõukogude ideoloogias ja tema täht­sus kollektiivis hakkab tõusma, on ka „hing” nõukogude kirjanduses uuesti ärkamas. Nagu nõukogudes ikka, tekivad kunsti uued märgu­sõnad parteilistes kõrgustes. Nõukogudes oli tehnika selliseks eba­jumalaks, millele kõik muu ohvriks toodi. Nüüd on Stalin uue mär­gusõna annud, et mitte tehnika, vaid inimjõud, elav kapital otsustab kõik. Ja kohe on nõukogude kirjandus alustanud uut humanistlikku joont. „Mis sünnib praegu teatris, kunstis?” küsib nõukogude krii­tik ning vastab: „Ma võiksin nõnda öelda: on võitlus käimas inimese pärast kunstis, inimese hingeelu näitamise pärast. See sünnib kunsti kõrgeil rinnetel.   Pööre inimese, pööre realismi poole.”

Ent Stalin paiskas kirjandusele veelgi otsustavama märgusõna, kui ta lausus, et „kirjanikud on inimeste hingede insenerid,” kelle ülesandeks on sisemiselt üles ehitada uus sotsialistlik inimene. Ja nüüd hakatakse taipama, miks kommunistlik kangelane nõukogude positiivses dramaturgias ei suutnud omandada elulist värvi. Aga see­pärast, et kangelase kujutamises valitses skeem ja šabloon. Rõhk langes kangelasele, aga inimene jäi hingeeluliselt süvendamata.

Tšehhovi juubeli puhul ilmutati kirjaniku pilt, selle ümber tema loodud kujud – sada täiesti isesugust, omapärast kangelast. Ja siis ohkab nõukogude kirjanik: „Aga kui võtta meie dramaturgide port­reed, siis mulle näib, et kui me üksteist vastastikku dubleerime, siis dramaturgide portreesid sigineb rohkem kui neist loodud kangelasi.” Arusaadav, „generalnaja liinia” teeb kõik kommunistid sarnaseks. Alles karakterite ja hingeelude sügavam valgustus suudab kangela­sest teha oma ette isiku. Suurt kunsti ei saa luua ainult maailma­vaatelise sisuga.

Tõsi, nõukogude dramaturgia pole ainult hüljanud „kodanlist hingeelu”, ta on sotsialistlikule inimesele ka selgitanud uut tunde­elu, uut hingelist hoiakut. Aga ta tegi seda rohkem selles mõttes, et kuulutas mitteparteilisse kategooriasse paljud põhilised inimlised tunded. Kommunistlik kangelane oma murdumatus optimismis seisis kõrgemal oma saatusest. Nõukogude dramaturgid kujutasid kom­munistlikku hingeelu nõnda, et kangelane traagilistel kohtadel pah­vatas idiootlikult naerma. Seda „uut tundeelu” juba naeruvääristati nõukogude kirjanike viimasel kongressil. „Sageli dramaturg arvab, et kui kangelasel suri laps, siis ta sel puhul peab erksalt naerma, aga kui tüdruk noormeest ei armasta, siis see noormees peab idiootlikult naerma, sest et ta on reibas – bodrjak!”

Optimism nõukogude kui „tõusva maa” kirjanduses on omaette nähtus ning positiivse kangelase paratamatuid tunnuseid. Me teame ameerikalist maitset hästi lõpetada kõik draamad, nõnda õnnelik lõpp ka nõukogude dramaturgias evib aukohta. Kommunist, kui ta pole kulak või kahjur, peab uskuma õnnelikku lõppu sotsialistlikus ehitu­ses, ja kirjandus, mis maha ei tohi jääda elust, peab seda oskama kin­nitada ka draamas, õnnelik lõpp on hea ja vastab, nagu öeldakse, tõele.  Nõukogudes pole kujutletav muu lõpp, peale õnneliku.   Sot­sialism võidab, kulak viiakse seina äärde. Tragöödia, ütleme, on kulakul, kommunistile see on – ilus algus.

Kuuldub siiski eriarvamusi, et näidendi seisukphast pole hea, kui “meil kõik kangelase saatused on selged”. Optimism peab olema, kuid ta ei tobi muutuda šablooniks. Kus on šabloon, seal pole „hinge ehitamist”, on vaid kahjurdamine – vreditelstvo.

Öeldakse, loov näidend peaks tegema publiku rahutuks. Aga vene publik lugevat vaheaegadel ajalehte. Sest milleks närvitseda? Laval tegeleb kommunist, positiivne tüüp, teadagi, et võidab! Ta võidab kohe näidendi alguses, ta võidab keskpaigas, ta võidab näi­dendi lõpus.  Üllatusi pole oodata.

Keegi kirjutab: „Mäletan näidendit punaväe rindelt. Vaenlase ootamatu sissemurd, paanika, kõik haaravad relvade järele. Ainult komissar-juht kõnnib käed taskus ja naeratleb rahulikult. Istusin ja mõtlesin: miks see lambapea naeratleb? Hiljem taipasin – ta ju teab, et näidend lõpeb õnnelikult, kõik, mis sünnib, ei tarvitse teda erutada.”

Üks nõukogude näidend kannab nimetust Optimistlik tragöödia. See nimetus on tähendusrikas. On tõesti olnud tung kirjutada tra­göödiat – väljaspool traagilist tunnet! Tragöödia sünnib kangelase võitlusest võitmatute takistustega. Kommunist ei tunnusta ületama­tuid takistusi. Tähendab, tal ei saa olla ka tragöödiat endises mõttes, tema kurbloolused on optimistlikud.

Teine kiusatus nõukogude dramaturgidele on – anda komöödia, kus pole negatiivseid tüüpe, kus kangelase hävitamise asemel teda jaatatakse. Kõigil neil taotlustel on laialdane, mitmesuguste tulemus­tega praktika. Veel enam, need tendentsid hakkavad leidma juba arvustustki. Tragöödia ilma tragöödia tunnusteta ja komöödia ilma komöödia omadusteta olevat lapsikus. Ei saa õnneliku lõpuga olla suurt tragöödiat. Kui nõukogudele tähtsam on õnnelik lõpp, siis võe­tagu see lõpp ning jäetagu tragöödia rahule. Samuti, kui komöödial murtakse ta teravad kihvad, jääb vaid läägelt ilutsev hambutus…

Nõukogude dramaturgia, mis karakteri asemel rõhutas „kindraljoont” ning inimesest tahtis eraldada „hingeelu”, on draamast katsu­nud välja heita ka kindla sündmustiku joont, tegevustiku ühtlust. Hiljem siiski asuti seisukohale, et sirgema sündmustikuta vorm, intriigi ja tegevuse ühtluse puudumine olid vabandatavad näidendeis, mis kujutasid kodusõja materjali. Ent uue sotsialistliku inimese kujutamiseks, ta sisearengu valgustamiseks vajatavat paratamatult kind­lamat vormi, kuhu kuulub ka selge tegevustiku joon.

Nii areneb taganemine kõikidel rinnetel. Ja praegu on enam kui selge, et „suure ja täisväärtusliku kunsti” ideaali püstitades, nõuko­gude näidend ei julge vältida klassikalise dramaturgia põhialuseid.

Koos kõigega on siis ka juba selgunud, et positiivne tüüp, nõu­kogudes teatavasti kommunistlik kangelane, pole mitte parteiliselt ettemääratud valmis kliäee, vaid kujunev elav inimene, kelle sisemist arengut ning konflikte alati on võimalik dialektiliselt pingutada ja dramatiseerida.

H. Raudsepp

Loomingust nr. 6/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share