Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Väikerahvale on tõlkekirjanduse probleem üks olulise­maid vaimlise elu küsimusi – võrratult olulisem kui ühelegi suurrahvale, ning seda olulisem, mida vähem on asjaomasel rahval olnud võimalust iseseisvalt midagi luua. Nagu meie riikliku elu läbiorganiseerimine, organiseerimine viimse ühis­kondliku narmani, nii on ka meie vaimlise atmosfääri tihen­damine ülesanne, mis nõuab teostamist ebanormaalselt kiires korras ja erakordse intensiivsusega. Meil on eriti vähe või­malusi, kuid ometigi peavad meie saavutised mitte ainult re­latiivselt, vaid ka absoluutselt (s. o. keskmiselt kvaliteedilt – kvantitatiivsest võistlusest ei maksa unistada) ületama nii mõnegi teise kultuurrahva omi. Mida väiksem teatav rahvus­lik ühik, seda jõulisem peab olema tema vaimline elu, et tervikuna anda midagi, millest oleks mõeldav toituda ka selle ühiku vähegi nõudlikel üksikliikmed. Peame endile looma tervikulise kultuurõhustiku, milles võiks hingata ja elada.

Kuid kodumaist algupärast toodangut kiirele õitsele viia kalkulatsioonide ja kavadega on ilmsesti võimatu, või on või­malik ainult, kui tarvitada vähenõudlikke mõõdupuid. Üks­nes see, mis on teostatav energia, virkuse, andumuse ja selge mõtte abil, annab end enam-vähem tahtlikult ja kavakindlalt seada. Me ei saa luua inspiratsiooni ega suureandelisi ini­mesi, kuigi tahtepingutusega oleks võimalik saavutada oma vaimlise produktsiooni rahuldav keskmine, ja mõnikord ka üle keskmise ulatuv tasapind. Korralikke vaimlisi „spetsia­liste”, soliidseid igapäevase töö tegijaidki intellektuaalsel alal leidub meil liiga vähe, kõnelemata väljapaistvaist isi­kuist. Nii siis ei saa o m a toodangut tõsta tarvilikule tase­mele. Jääb üle võimalus laenata, s. o. tõlkida, ja see võima­lus muutub paratamatuks tarviduseks, kui tahame endile luua vähegi vastuvõetava vaimlise ümbruse. Viimase loomise vaja­dusest ei pääse mööda. Vähimgi rahvus vajab seda, kui ta tahab pretendeerida kultuurrahva nimele – see lause, mis siinkohal on õieti tautoloogiline, sisaldab tõe, mida tuleb pähe raiuda ikka taas ja taas. Peame  omama   küllaldast määra, igakülgset tagavara väärtuslikke omakeelseid trükitooteid – kõige pealt neile, kes ei valitse võõraid keeli, s. o. laiadele rahvamassidele, kes siiski väärivad   haridust ega tohi oma umbkeelsuse pärast veel sattuda umbvaimsusse, ja teiseks ka võõraid keeli kõnelevaile ja lugevaik haritlasile, kui tahetakse vältida nende sisemist võõrdumist oma maast ja rahvast. Side oma rahvaga võib täiel määral püsida ikkagi ainult keele, selle rahvusliku vaimu intiimseima väljendusvahendi kaudu, ja et intelligentne inimene tunneks seda sidet ka siis, kui ta läheb primitiivseimaist vaimlisist tegelusist kaugemale, peab ta võima selles keeles leida minimaalsegi määra üldkultuurilisi tarbeid  rahuldavat kirjan­dust. Teame omast käest, kuivõrra nõudlikumad intellektid, kellele oma maa ja keel ei paku lugemismaterjali ega väljendamisvahendeid,  aegapidi eemalduvad Eestist vaimliselt. „Kadaklikkus”, „pajuvenelus” kipuvad seesugusel puhul ker­gesti juuri ajama, mentaliteet, mida kontakt omakeelsete väärtteostega ei värskenda, võtab  pikapeale meile võõra kuju, –   muidugi välja arvatud tingimusel, kui eriti tugev patriotism ei kisu oma rahva poole tagasi, kuid kahjuks ei saa viimast omadust kaugeltki igal puhul arvestada. Ka ha­ritlasel – isegi nõudlikul haritlasel – peab olema võimalus endale soetada mingi enamikku mitte liialt spetsiaalsusse kal­duvaid tarbeid rahuldav raamatukogu, selle asemel, et igal puhul olla sunnitud pöörduma võõrkeelse kirjanduse poole. Seda ilmsem on, et laiadele hulkadele on tarvis abinõusid orgaaniliseks mõistuslikuks, kõlblaks ja esteetiliseks aren­guks, ja et sellele tarbele saab vastu tulla ainult tõlgete väga tugeva appivõtte teel. Mida enam aeg edeneb, seda vähemaks jääb saksa ja vene keelt lugevate isikute prot­sent. Neile tuleb võimaldada ümmarguse üldhariduse saa­mine väljaspool kooli ja kooli kõrval. Igalt tähtsamalt kul­tuurialalt peaks neil olema võtta midagi positiivset ja rikas­tavat, sellist, mida ei loeta ainult hariduskohustuse tundest vaid spontaanselt, sisetarbe rahuldamiseks. Siis alles võib kõnelda võimalusest olla täiesti e e s t l a n e ja ühtlasi täiesti intelligent.Peab olema vahendeid selle üliastme järk­järguliseks saavutamiseks, alates elementaarsest ja minnes edasi komplitseeritumale.

Võib-olla oleks ideaalne, kui enamik seda üldkultuuri arendavat kirjavara ei oleks mitte ainult emakeelne, vaid ka autohtoonne, s. t. kui mitte ainult keel, vaid ka autor oleks enamasti oma. Hiljuti ,,Olion’is” hr. Arnold Mer’ilt ilmunud kirjutisel Berni konventsiooni kohta on selles mõttes õigus. Oleks muidugi kahjulik, kui kõik viimseni oleks vaa­deldud vaid meie omast vinklist, sest see teeks ühekülgseks. Peame tutvuma ka teissuguste vaatekohtadega. Ometigi oleks hea, kui enamail juhtudel oleks tegemist meie omadele eritarvetele kohandatud materjaliga, mille varal võimalduks iga kord leida kõige aktuaalsem informatsioon. Kahjuks on see aga utoopia. „Olioni” kaastöölise arvamine, et meie üli­koolilõpetajate seas kahtlemata leidub küllaldaselt trükiküpseks, viljakaks kultuurtööks kohaseid sulemehi, osutab kas teadmatust või lihtsameelsust. Emba-kumba, kas alahindab hr. Meri ülesannete suurust või ülehindab ta meie vaimlisi tessursse. Me ei saa leppida keskpärase diletanditsemisega, mille sarnast meil seni kahjuks on olnud enam kui tarvis, vaid just tõsiasi, et meie trükivõimaluste arv on piiratud, sunnib meid alati valima ainult parimat. Ning just kvaliteedinõue viib meid tõlkimistarbele. Need vähesed au­torid, kes oleksid võimelised kirjutama tõesti häid algupära­seid teoseid, on seniste kogemuste järele otsustades seevõrra üle koormatud ülesannetega, et meie raamatuturg kehvuks ja kahaneks äratundmatuseni isegi praegusega võrreldes, kui jääksime lootma ainult neile. Esmajärgulise uurija prof. Vilho Tarkiainen’i raamat Aleksis Kivi üle või isegi oma tõesti juba veidi haridust omandanud lugejaid eeldava stiili ja tea­tavate inglise autori juures endastmõistetavate inglisepärasuste tõttu meil laita saanud Mackail’i lühike Vergiliuse monograafia ei ole teosed, milliseid oleks hõlpus uuesti kir­jutada. Kuid alaväärsete aseainetega rahulduda oleks mõttetus, isegi kui need oleksid „eestilisemad”. Sellist eestilisust on meil olnud enam kui küllalt.

Seega näib võimatu hea sisetundega salata tarvet väär­tusliku tõlkekirjanduse järele. Ka tõlgete võistlus algupä­rase toodanguga ei tohiks kohutada, senikaua kui tõlgitavad teosed on tõesti head. Meie autorite tase on sagedasti – kaugeltki mitte alati! – nii madal, et soliidne väliskonkurents aitaks neid pisut unest raputada, ja kellelgi ei tohiks olla kahju, kui paranemisvõimetud kodumaalased peaksid lõplikult kaduma kirjanduslikult vaatepiirilt. Raamatutööstuse masindajate hüvang võib tulla üldsuse vaimsusele liiga kallis maksma. Kordame veel kord: mida vähemad meie võimalused kvantiteedi suhtes, seda kõrgem peab olema kvaliteet.Argumendid ri­kastava tõlkekirjanduse kasuks näivad seega ikka veel vastuväitekindlad.

Kuid mida tõlkida ja millise kava järele? Neile küsi­mustele tühjendavalt vastata on raske, kuid teatavad põhi­mõtted näivad selguvat iseenesest.

2.

Täiesti endastmõistetav on, et tõlgitava kirjanduse kava koostamisel ei saa eriliselt silmas pidada spetsiaalteadusi sõna kitsamas mõttes. Me ei arene ega tarvitse kunagi are­neda nii kaugele, et suudaksime tõsisele eriteadlasele omas keeles soetada kõik, mis tal vaja. Seda on senini suutnud õige vähesed suurrahvadki, nii et spetsialist juba eo ipso peab rahuldavalt valdama enam kui ühe keele. Meie unistuseks ja eesmärgiks võib ainult olla haritlasele sõna laiemas mõt­tes võimaldada eluatmosfääri ka siis, kui ta ühtegi keelt peale eesti keele ei oska sellises ulatuses, et nautida peeni­maid stiilivarjundeid – ja ka sellele intelligendile saaksime sellise õhustiku parimal puhul muretseda ainult tingimusel, et ta lepib vaimu ja tunde arendamiseks vajalikumate vahen­ditega. Kuid paratamatult tuleks sihtida sinna, et omas kee­les saadaval oleva kirjanduse varal oleks võimalik kasvada kõigis olulistes suundades teatava rahuldava piirini arene­nud ja igal elulisel mittespetsiaalsel alal orienteerumisvõimeliseks (s. t. järelikult endastki mõista juba tea­taval määral orienteerunud) intelligendiks. Millised on need elulised, kuid mitte liiga spetsiaalsed alad?

Muidugi tuleb siin arvesse teadmuslik, informeeriv kir­jandus, teiste sõnadega – soliidne „populaarteadus”. Peab olema võimalusi konspektiivse ülevaate saamiseks näiteks tehnikast, majandusteadusest, astronoomiast, botaanikast. Ko­danik, kel pole selged juriidilise mehhanismi elementaar­sedki põhimõtted, ei ole korralik kodanik. Igasugustes tege­likkudes küsimustes peab saama endale hädatarvilikud and­med ja juhised hankida trüki, mitte ainult koolipingi kaudu, ja seda võimalikult huvitavate ja muidugi mõista asjatundlik­kude tekstide abil. Neil aladel suudame kindlasti mõnevõrra soetada originaalseidki teoseid, kuid kindlasti mitte kiires korras ega täies ulatuses, nii et tõlked peavad alati tulem; appi algupärasele toodangule. Kuid orgaanilise isiksuse aren­damise seisukohalt veelgi tähtsamad on küll kahtlemata alad, mis süvendavad ja viljastavad meie vaimu otse juurteni välja, tõstes meie võimeid, ega anna ainult informatsiooni, nii siis eeskätt humanitaaralad kitsamas mõttes: loogika, psühho­loogia, filosoofia, kasvatusteadus, teoloogia, ajalugu, kunst ja kirjandus. Me ei saa esiotsa muidugi asuda Kant’i „Puhta aru kriitika” ega isegi Schopenhauer’i „Maailma kui tahte ja kujutluse” tõlkimisele. Sellevastu aga oleks loomulik, et meil kõigi mainitud alade põhiprobleemide ja eriti ka aktuaalse­mate küsimuste kohta leiduks võimalikult asjalikke ja võima­likult kunstipäraseid teoseid, mis kahjuks juba nende kohta tingimata asetatavate väga kõrgete nõuete tõttu peaksid ena­mikus olema tõlgitud. Kunstipärasus on vajaline sellepärast, et ainult see meelitab tõeliselt lugema neid, kes pole käsilevõetava alaga juba ennemalt mõnevõrra tuttavad või sellest väga teadlikult huvitatud. Muidugi tuleb eelistada teoseid, mis annavad edasi uusimad ja küpsemad seisukohad ja vaa­ted – kuid siiski on tarvilikud ka need ainulaadsed, kordu­matud tööd, millel teadmusliku materjali osalisele vananemi­sele vaatamata on vitaalseid omadusi, mis teevad nad pea­aegu igipüsivaiks. Võrdlemisi vähe saab võib-olla teoseid valida ainult nende ajaloolise tähenduse pärast, kuid leidub töid, mille põhituum on nii väärtuslik ja nii ületama­tult esitatud, et väike vananemus kõrvalasjus ei kaalu üle nende häid külgi. Need on peamiselt teosed, mis on tulnud suurilt i s i k s u s i 1 t või kunstnikelt ja sellepärast mõjuvad ikka uuesti. Nii ei pääse meiegi Platon’i, Rousseau, Plutarchos’e või Montaigne’i tundmisest, kuigi nende töödes sisal­duv filosoofia või ajaloolised vaated ei pea nõudliku kriitika ees kaugeltki iga kord paika. Vajame neid m. s. niihästi nende esteetilise kui eetilise väärtuse pärast – muidugi luge­jaid kriitiliseks hinnanguks võimestavates väljaannetes. Ja täpsalt samade kaalumuste tõttu on meil tarvis Descartes’i, Nietzsche’t ja mõndagi teist mõtlejat, kelle lugemine saab vi­taalseks elamuseks, kuigi tema vaadete ebakriitiline vastuvõte võib mõnikord anda isegi kardetavaid tulemusi. Eessõnad ja kommentaarid peavad siin tegema korrigeeriva töö. Just siin on veel teha erakordselt palju, enne kui seisukord saab ligikaudugi rahuldavaks. Mõtleva ja eetilise mina arendamine küpsuse tasemele on esmajärguline sotsiaalne ülesanne ja on eluküsimuseks eeskätt väikeriikidele, kus kodanikkude piira­tud üldarvu tõttu iga isend omandab vastavalt suurema kaalu riiklikus tervikus. Asjatundlikult ja andumusega valitud po­pulaarteaduslikud seeriad võivad teha siin esimese kirvetöö.

Et isiklik element on see, mis tuumaka andmestiku ja energilise meetodi kõrval ja neist veelgi rohkem suudab kannustada ja tiivustada intellektuaalse ja eetilise küpsuse poole alles püüdvat, vormuvat inimest, siis on loomulik, et peale tugeva, õhutava veenvusega kirjutatud, kuid laadilt siiski ees­kätt teadmuslikkude raamatute ilmuks saadavale võimalikult rohkesti ka väljapaistvaid biograafiaid, autobiograafiaid, pih­timuslikke teoseid ja memuaare. Augustinus’e või Rousseau’ konfessioonid – kumbki küll eri mõõdupuuga hinnatav, Goethe „Dichtung und Wahrheit”, eksiva, kuid haarava ja kindlasti õpetliku Strindberg’i teosed tema heitlustest ja ot­singutest, Samuel Butler’i märkmikud, Mark Rutherford’i või surma palgest palgesse nägeva Barbellion’i autobiograafili­sed tööd, uue ajastu ärkamist enese noores minas jälgiva Ed­mund Gosse’i „Isa ja Poeg”, Oscar Wilde’i „De Profundis”, Musset’ „Confessions d’un enfant du siecle”, Baudelaire’i ja De Quincey’ tagasivaated kunstlikele paradiisidele näitavad mitte ainult erakordseid inimtüüpe ja sügavaid elamusi, vaid võivad eriti sobivate kriitiliste sissejuhatiste puhul nii oma po­sitiivsete kui – hoiatustena! – ka negatiivsete joontega kaasa mõjustada lugeja eetilist ja intellektuaalset orientat­siooni. Sama teeks selline varjatult autobiograafiline romaan nagu Walter Pater’i „Epikuurlane Marius”, milles romaani­kangelase siseareng vastab autori omale, teritades lugeja il­mavaadet ja sundides teda seisukohti võtma. Antiigist olevikuni on siin lahti määratu väli täis reaalseid ning esinda­vaid kujusid, millega tutvumine ühelt poolt avardab ajaloo­list ja kultuuriloolist silmapiiri ja teiselt poolt võimaldab lu­gejal ennast mõõta ja võrrelda isikutega, kes on teatavas suunas jõudnud arengu tippkohtadeni. Samuti ei maksa hül­jata memuaare sõna tavalisemas mõttes, s. o. seesuguseid, mis vestlevad sündmusist, isikuist, olustikest ja olukorrist, ilma et nende kaudu kerkiks silmade ette mingit eriti iseseis­vat suurt isiksust. Markiis de Sevigne’ kirjad või valik Sa­muel Pepys’i päevikumärkmeid oleksid selle liigi markantsed näited. Samasse ümbrusse kuuluksid ka kunstilise ja ajaloo­lise väärtusega elulood, kus kas tolleaegsed või hilisemad au­torid rahuldava materjali põhjal teravalt tõmbavad väljapaist­vate inimeste elu ja tegevuse kontuure. Siingi mõjub õhuta­valt kaasa isiklik element, kusjuures objektiivne andmestik ra­huldab ka teadmuslikke tarbeid. Lisaks tuleb iga käsiteldava elukäigu kaudu lähem tutvumine ka alaga, mida see esindab. Beethoven’i eluloo läbi võime saada elava aimu muusika print­siipidest ja selle ala loomingu seadusist, Michelangelo’ bio­graafia võib osaval käsitlusel anda kujutlust sellest, kuidas kivirahnudest koorub esile surematuid kujusid, Caesar’i isik avab suurejoonelisima politilise ja sõjastrateegilise pano­raami, Vergilius’e elu ja tegevuse valgustus annab tugipunkte luule psühholoogia ja olemuse mõistmiseks, Kant’i mono­toonne, kuid rikas elu õpetab tähelepanelikumalt vaatlema andumust mõttele ja põhiliste probleemide aegapidist esileker­kimist kaootilisuse udust. Nii saame konkreetse näidete va­ral pikkamööda ülevaate kogu kultuuri olulisematest momen­tidest, pääseme ligi selle genesise seadustele ja leiame võib­olla omalegi elule eesmärke ja seletust. Ning eriliseks nau­dinguks saab sealjuures elava ainestiku najal ise järeldusi teha, ajaloo kääringuist ise printsiipe ning õpetusi välja koo­rida, selle asemel, et kõik kätte saada lõplikult süstematisee­ritud ja valmil ning sellepärast juba teataval määral tardu­nud kujul.

Senini mõtlesime siiski peamiselt intensiivsust tõstvaile, süvendavaile, tihendavaile teoseile, sääraseile, mis näitavad tippe ja sügavikke – välja arvatud ainult näiteks Samuel Pepys’i puhul. Ometi on tähtis ka ekstensiivne suund – vaateala hurmav, kaasakiskuv avardumine, määratu maailma nägemine kogu tema laiuses, näiteks käegakatsutavaimal ja ilmseimal kujul reisikirjeldisis. Neis leiame konkreetsust, neis näeme isikupärasust ja ettevõttevaimu, kuid enne kõike pilte. Vanade konkistadooride, selle julma, tugeva ja omamoodi ülla tõu paberilepanekud – näiteks Cortez’i kirjad, inglise meremeeste rikkalikud mälestustekogud, millest võiks kergesti teha valikuid, Marco Polo’ diktaadid imelisist maist, jaapani munga Kawaguchi’ aruanne kolmeaastasest viibimisest keset Tiibeti üllatusi ja absurde, Nansen’i, Sven Hedin’i pealetungid looduse ligipäästamatuimaile põliskantsidele, Alexander von Humboldt’i rohked ning värvikad tähelepanekud ja sellised klassilised eksootika käsitlused nagu W. H. Hudson’i „The Purple Land” või „Far Away and Long Ago”. Need ja peale nende veel päratu hulk muid aitaksid meid väikeriiklasi sel­gemini näha seda, et oleme vaid killuke suurest maailmast ja et meil tuleb õppida, vaadata ja uurida, enne kui jõuame koguda muljete tagavara, mis hoiab meie isiksusi hallitusest ja tragikoomilisest hapnemisest. Kui mitte oma silm, siis vaimline nägemus viigu meid üle kitsaste piiride.

Lõppeks ilukirjandus. See on senini loetelduist – välja arvatud autobiograafia – kõige isiklikum ja kõigist tugevaimini intuitiivset kogu oma isiksusega süvenemist nõudev ala. Selle mõjus lugeja arengusse – nii heas kui halvas mõttes – ei ole võimalik kahelda. Väärtuslik ilukirjandus annab lõpliku kuju intensiivseimale ja omapäraseimale, mis autor läbi elanud, kuigi mitte eeskätt mõttelises formulat­sioonis, vaid tundestatud nägemuste kaudu. Nägemused, milles kehastuvad autori ilmavaade ja tunded, peavad lugeja vahenditult haarama, talle sisendama elamusi, mis sarnane­vad autori omadega. Loogilised järeldused sellest kõigest võivad sageli tulla alles märksa hiljemini, kuid elamuse otse­sus ning intensiivsus mõjub seda tugevamini lugeja alatead­likku ellu, kust see pärastpoole võib esile tulla põhimõtetena ja tahteotsustena. Selles on n. n. „esteetiliste” nähtuste tä­hendus tegelikule elule, nende suunda andev väärtus väljas­pool puht esteetilist vaatlust. Flaubert’i „Madame Bovary”, või Jens Peter Jakobsen’i „Niels Lyhne”, või Meredith’i „Richard Fevereli tuleproov”, või Thomas Hardy „Tess of the D’Urbervilles”; mõnigi draama, nii antiiksete traagikute või Shakespeare’i omad, või „Faust”, või „Peer Gynt”, või Tolstoi „Pimeduse võim”; ka lüürikud – mõeldagu Leo­pardid, Shelley’t, mõeldagu Baudelaire’i, John Donne’i, Lermontov’i või Walt Whitman’i – annavad kõige pealt näge­musi, sündmusi, tundeid, kuid sealsamas ka teatava kindla suhtumuse elusse, mis ilukirjanduse suurema konkreetsuse tõttu võib sageli jääda püsivamalt meelde kui abstraktsed valemid. Nende kaudu saame sümboleid, võtmeid, mis ava­vad meile silmapaistvate, kujunenud isikute tundeelu ja selle taga ka nende ilmavaated. Samastume mõneks ajaks nen­dega ja avastame nende abil ka meis endis varjul olevad, kuid meie piiratud kristalliseerimis- ja väljendamisvõime tõttu teiste sugemetega segunenud või nende alla mattunud osad oma psüühist. Meie alateadlik ja hiljemini selle tõukel ka teadlik elu hakkab iga seesuguse tugeva kirjandusliku ela­muse mõjul võtma võib-olla omal algatusel saavutamatut kuju ning suunda. Muutume eeskätt rikkamaks ja hiljemini iga intensiivse elamuse kalduvuse tõttu ka mõistuslikule for­muleeringule ühtlasi teadlikumaks. Nii saame inimkonna huvitavamate esindajate juba läbitöötatud kogemuste osalisiks. Kogu meie isik muutub sisukamaks ja pikapeale – eriti intellektuaalset laadi lektüüri kaasabil – sihikind­lamaks. On tähtis, et nii omandatav materjal oleks parim, mis üldse saada – ning on ilmne, et meie kodumaine kir­jandus oma piiratuse ja nooruse tõttu saab anda ainult mik­roskoopilise osa sellest parimast. Siin on hoolas ja asja­tundlik tõlketegevus paratamatuks tarbeks.

Muidugi peame tõlgitavad kirjanduslikud teosed valima osalt neis väljenduva ilmavaate põhjal, sest nagu öeldus: järeldub, võib viimane halva valiku puhul fataalselt mõjus­tada me üldsuse mentaliteeti. Kuid tendents pole kaugeltki kõik. „Hea” tendentsiga halb teos on võib-olla parem kui sama

halb ja lisaks veel tendentsilt kahjulik raamat. Kuid mõle­mad mõjuvad lõppeks siiski demoraliseerivalt. Kirjandusli­kult viletsa töö „kõlblus” ei tee tasa seda esteetiliselt ja intel­lektuaalselt ebapuhtusele ning võltsidele elamustele viivat mõju, mis jääb kõigest, mida pole seletanud ja intensiivista­nud ägedaim ja distsiplineerituim loomiskirg. Me ei tohi lasta oma rahvast saada kõmu või klišee teenijate taller­maaks – ükskõik kui heakskiidetav olekski „moraalne” ten­dents. Peame õpetama oma kaasmaalaste (ja iseeneste) vaimule puhtaima, koolitatuima ja intensiivseima meelelaadi, mida õpetada võimalik. Peame hoolitsema selle eest, et hin­geline ja mõistuslik aparaat oleks viidud kõrgeima töövõi­meni, ja seda ei saavutata heatahtlikult võltside vaimudega kokkupuutumise kaudu. Ainult puhas ja ehtis töö suudab juhtida õigesse suunda. Lõpuks on ka „kunstil kunsti pä­rast” oma hindamatu väärtus, ka siis, kui see ei püüa õhu­tada tegudele. See teritab pilku, seletab ja organiseerib me sisemust, meie intuitiivset mina. Kunstiline „ilu”, mida meie ajal kiputakse põlgama, on hüljatav ainult siis, kui see on nõrk ja paitav, mitte jõuline ja suur, ja võib-olla ka siis, kui sellesse põgenetakse, et lõplikult unustada tegelik maailm, mille vastu on kohustusi. Normaalselt aga on see suurimaid organiseerivaid jõude ja õpetab vihkama kujunematut ja ebaküpse meis enestes, ühtlasi on see suure, ebamateriaalse rõõmu lätteks, mida vajame praegusel amerikaniseerumisajastul. Ja kui see liitub eetilise iluga, on see tõhusamaid tõukejõude pessimismist ja kiratsemisest välja väärtuslikule elule. „A thing of beauty is a joy for ever.” Osalt leiame sel­liseid kirgastava vaatluse hetki omamaalaste loomingu tule­musist – püüdkem neid, niipalju kui iganes mõeldav, või­maldada ka maailmakirjanduse parimate toodete ümberistu­tamise teel.

Ants Oras.

Eesti Kirjandusest nr. 12/1931