Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

TEMA KUUEKÜMNEAASTASE SÜNNIPÄEVA PUHUL.

          

Galsworthy nimi on kahtlemata tuttav igale kirjanduseharrastajale Eestis, kuigi selle nime hääldamine võib olla mõistatuseks neile, kes ei ole lähemalt tuttavad inglise häälikutega.

Oleme näinud „Vanemuises” ta Inimessõpra, tallinlased vististi tunnevad ka ta mõjurikast draamat Justiits, mõned ehk mäletavad veel hinguseleläinud „Ao” viimases aastakäigus ilmunud lühikest novelli Salta Pro Nobis. Teame ka, et Galsworthy on muu seas andnud tunnis­tust omast huvist Eesti ning meie kirjanduse vastu sellega, et varustas oma kaaluva eessõnaga Inglismaal ilmunud tõlke Aino Kallase Valgest Laevast. Peale selle võime uhkusega lugeda Galsworthy nime „Loo­mingu” tagakaanelt selle ajakirja kaastööliste nimestikus.

Lehitsedes „Loomingu” endiseid aastakäike leiame 1924. a. veeb­ruari nris artikli, mille pealkirjaks on „Rahvusvaheline mõte”. Võib ehk olla, et me ei leia esiteks midagi üllatavalt algupärast või eriliselt tähele­panuväärset selles kirjutises, kuid autori nimi ütleb meile, et on tegemist ühe silmapaistvama inglise kirjanikuga, ja tahtmatult tunneme huvi kuulsa romaani- ja näitekirjaniku mõtteavalduste vastu sarnaste tähtsate küsimuste kohta kui need, mis puudutatud kõneall olevas artiklis.

Me näeme, et autor on üks neist kirjanikest, kel on valusasti südame peal ühiskondlikud, rahvusvahelised ja üldinimlikud probleemid, kes otsib pääseteed umbkotist, kuhu sattunud inimkond eriti viimase suure sõja ja revolutsioonide hävitaval tagajärjel. Oleks tarbetu siin tsiteerida lauseid nimetatud artiklist, kus praeguses maailmas nähakse ainult (olgugi et väär­tuslikku) kaost, millisesse tarvis luua selgust. Lootust olevat selleks küll vähe, kuna autori arvates ainult sport (milline inglisepärane vaade!) veel hoidvat kõrgel lehvivat idealismi lippu. Filosoofia lohiseb madalas, kunst on muutunud eluvõõraks, kirjandus on kas „ainult enesesse pöör­dunud, või taas janditab ja käratseb”, teadus on paraku andnud ikka rohkem ning üllatavamaid saavutusi ikka peenema kihvtigaasi valmista­mises, kuna ei ole sammugi võrra edasi jõudnud, näit, söesuitsu kõrval­damises või vähktõve arstimises. Me näeme siin Galsworthy ühiseid jooni tema kaasaegsete kirjanikega, kes samuti mõistavad kibedat kohut inimsoo kurva ja segase oleviku üle (Wells, Shaw j. t). Kuid me tun­neme siiski, et Galsworthy üldine ilmavaade mitmeti lahku läheb nii niõnestki tema ägedast kaasvõitlejast meie aja ilmakorra vastu. Kõigepealt märkame kohe, et Galsworthy ei seisa mitte omalt poliitiliselt ilmavaatelt sotsialismi alusel, kuigi ta räägib rahvusvahelise, internatsio­naalse mõtlemisviisi levitamise tarvidusest kui ainsast abinõust maailma päästmiseks.

Võisime paar aastat varem lugeda, et Galsworthy omal ringreisil Ameerikas olevat kõneldes Rahvasteliidu üle avaldanud arvamist, et tõelise rahvaste lepituse lootus põhjenevat esikätt ja peamiselt ingliskeelt kõnelevate rahvaste liidus. See ei olnud vist mõeldud mitte ainult vennaliku komplimendina inglaselt ameeriklastele, vaid Galsworthy meelest on inimsoo parema tuleviku pant rahvastes, kellele on omane tasakaalus meel ja terve praktiline mõistus.

„Loomingus” ilmunud artiklis loodab Galsworthy maailma tuleviku kergendust vabast mõttevahetusest kõigi maade paremate riigimeeste, juristide, teadlaste, finantsistide ja eriti kirjameeste vahel. Galsworthy arvates ei puutu inimsoo tuleviku asi mitte ainult riigivalitsustesse ning elukutselistesse riigimeestesse, vaid maailma saatus on tegelikult kolme meie aja suurvõimu käes, millised on: teadus, rahandus ja kirjandus (ühes ajakirjandusega). Loomulik, et Galsworthy’le kõige lähem on tegevus ta omas elukutses inimsoo parema tuleviku sihis. Ja nii siis ei või ta jätta nimetamata Rahvasteliidu ja teiste juba olemasolevate organisatsioonide kõrval ka rahvusvahelist kirjameeste ühingut, P. E. N. klubi, mille ees­otsas Galsworthy teatavasti ise seisab, kuigi ta seda artiklis ei nimeta.

Toonitades kirjanduse tähtsust uue ning parema rahvusvahelise vaimu levimises, on Galsworthy küll ise üldiselt kaugel puht päeva­kajalisest loomingust, mis kuulub rohkem ajakirjanduse kui puht kirjan­duse alale. Galsworthy’le ei võiks ette heita sel määral, nagu vast Wells’ile või Shaw’le, et ta kirjanduslik looming seisaks otsekohe teatava poliitilise või sotsiaalse idee teenistuses. Rahutu ning otsiskleva mõtte ja suursuguse ning kaastundliku südame kõrval omab Galsworthy suurel määral peent ja tundlikku kunstnikumeelt. Küll ei puudu tal sealjuures aga kunagi teatav sotsiaalne ehk, õigemini, humaanne põhi­toon, usub ju Galsworthy, et draamal peab tingimata olema mingi mõte või tähendus: „Igal elu ning iseloomu grupeeringul on oma seesmine moraal, ja draamakirjaniku ülesanne on asetada grupp nii, et tuua see moraal päevavalgele.”

Kui Galsworthy esines oma esimeste tähelepanuvääriliste teostega, oli ta juba eluküps mees kindlakskujunenud vaimlise ilmega ning ilma­vaatega. Olles peaaegu sama terav ühiskonnakriitik kui ta kaasvõitleja draama alal Shaw või Wells sotsiaalses romaanis, erineb Galsworthy siiski ka ses suhtes oma kaasvõitlejaist mitmeti, rääkimata nende kunsti iseära­sustest. Muidugi on sarnased lahkuminekud tingitud kõigepealt kirjaniku loomupärastest dispositsioonest, kuid kindlasti ei võinud mõju avaldamata jätta ka välised olud ning isiklised elutingimused. Ei ole vist tähtsu­seta, et Galsworthy põlvneb jõukast perekonnast, kelle esivanemad juba aastasadu elanud lääneinglise Devoni krahvkonnas. Sündinud 14. augustil 1867 Surrey krahvkonnas Lõuna-Inglismaal, sai John Galsworthy oma isa majanduslikule seisukorrale vastavalt hariduse aristokraatlikus Harrow „public school’is” ja hiljemini Oxfordis. Olles õigusteadlase poeg, valis Galsworthy ka ise õigusteaduse. Peale oma stuudiumi Oxfordis pidi ta Londonis end valmistama advokaadi kutsele, selleks nõuetavas kohas lõunaid süües, nagu ta ise irooniliselt tähendab. See koht oli Lincoln’s Inn, mis mitte mingit restorani ei tähenda, vaid tuntud õigusteadlaste kooli Londonis. Galsworthy enese tunnistuse järgi ei tunnud ta suuremat huvi oma elukutse vastu, ja meie ei imesta, kui kuuleme: „Ma õppisin oma elukutset põhjalikult vihkama.”

Olles materiaalselt ärarippumatu mingist elukutsest, reisis Galsworthy paari aasta jooksul lähedal ja kaugel, külastades isegi Venemaad, Aust­raaliat, Uus-Meremaad ja Lõuna-Aafrikat. Ühel nendest kaugetest reisidest tutvus ta ühe meremehega, kes mitte üksi ei saanud ta lähedaseks sõbraks, vaid kelle nimi on nüüd kirjandusilmas sama hästi tuttav kui Galsworthy oma: jutt on hiljuti surnud romaanikirjanikust Joseph Conrad’ist.

Kuna Conrad ei võinud kirjanikuna tol ajal veel Galsworthy’sse mõjuda, ei jäänud muidugi mõjuta tolleaegsed uuemad voolud inglise kirjanduses. Reisid välismail olid juba iseenesest suureks tõukeks Gals­worthy arenemisele, pannes teda kriitiliselt vaatlema oma kodumaa ühis­kondlikke olusid. Buuri sõja järele olid üldiselt hakanud kiirelt kaduma Kiplingi imperialistlikud vormelid, ja kahtlus hakkas närima Victoria-aegse kivinenud ühiskonna alusmüüre. Wells ja Shaw olid juba esinenud oma terava kriitikaga inglise ühiskonna vastu, kui Galsworthy a. 1904 avaldas oma esimese silmapaistvama romaani Saare Variserid (The Island Pharisees). Peenehingeline aristokraatliku vaimuga peategelane Shelton on vabanenud rahvuslikest ning seltskondlikest eelarvamisist ja ta satub selle tõttu paratamatusse vastollu oma kitsarinnalise ümbruskonnaga. Igal pool leiab ta eest sõgedat eneserahuldust, ja need variserid on otse soomustatud igasuguste uute ideede, tunnete ja ajavaimu nõuete vastu. Rahutu ning otsiskleva vaimuga Shelton võtab osa kirjandus-kunstilise ühingu koosolekuist, külastab elegantseid seltskonnaklubisid, teatreid ja heategevaid õhtuid, mis korraldatud seks, et parandada vaeste olukorda. Ka vaeste olukorraga, isegi vanglatega tutvub see osavõtliku hingega mees, kuid igalpool saab talle osaks ainult kibe pettumus. Sheltoni krii­tilist suhtumist ümbruskonda rõhutavad veelgi kõnelused kellegi hulgusest vabamõtleja prantslasega, kelle tüüp (täpselt sama Ferrand’i nime all) kordub hiljemini näidendis The Pigeon ja ka ühes vähemas jutustuses. Sheltoni kuju on hiljemini kergesti ära tunda arvurikastes Galsworthy pikemates kui ka lühemates teostes, kuigi teiste nimede all, pisut muu­tunud ümbruskonnas. Saare Variseride sündmustik lõpeb sellega, et kõigiga, ka oma mõrsjaga teravasse vastollu sattunud ärksahingeline Shelton peab loobuma väljavaadetest isiklikuks perekonnaõnneks.

Teised üldiselt samalaadilised romaanid on Mõisamaja (The Country House, 1907), Vendlus (Fraternity, 1909) ja Patriitslane (The Patrician, 1911). Mõisamajas on antud väikeaadli elu maal, kus valitseb sõge teadmatus kõige selle üle, mis sünnib väljaspool kitsast kildkonda, milline koondunud squire’i perekonna ümber.

Vendluses on antud väliselt veelgi kitsam pilt, mille keskkohaks on kaks sugulussidemetega seotud perekonda. Irooniliselt kõlab sõna „Vendlus”, mis on kellegi peastpõrunud vanahärra kavatsetava raamatu tiitel. Ja asjatuiks jäävad katsed, mida võtab ette vaimliselt kõrgele­arenenud kunstnik – lähemale astuda neile, keda temast lahutavad sei­suslikud vaheseinad. Seltskond, klassivahe, kombed ja peenetundlikkus, mis saavad mehele teiseks loomuseks, hoiavad teda tagasi vastu võtmast veetleva tütarlapse armastust, kuigi ta jätab maha naise, kellega elab armastusetus abielus. Rikas ja vaene ei mõista üksteist, ei suuda ammugi teineteist aidata. Mees tunneb küll kaasa vaesele mahajäetud tüdrukule, ei suuda aga siiski sellega hakkama saada, et seoks oma saatuse tolle arenematu, kuigi veetleva ning kirglikult anduva olevusega. Kuidas olekski see võimalik, kui mees ei suuda loomusunniliselt tüdrukule andes­tada asjaolu, et sel on – mustad küünealused! Vendlus on vaid pette­pilt, rikkad ja vaesed peavad jääma selleks, mis nad on. Mees viskab tüdrukule kimbu kassatähti ja ruttab välja üksildusse.

Romaanis Patriitslane leiame umbes samase olukorra kui Wells’i samal aastal (1911) ilmunud Uues Macchiavellis. Noor lootusrikas poliitikategelane on raske dilemma ees: valida oma isikliku armuõnne või poliitilise karjääri vahel. Lahendus on hoopis vastupidine kui Wells’i juures: noor lord loobub kohusetunde pärast omast armu­õnnest. Võiks ehk näha romaanis patriitsliku, aristokraatliku vaimu ülis­tust, kus isiklik õnn ohverdatakse kõrgemate eesmärkide huvides, kuid selle vastu tundub, et noor poliitikamees ei toimi niivõrt kõrgemate ees­märkide aetuna kui lihtsalt auahnuse ning võimuhimu pärast.

Ka hilisemate Galsworthy romaanide aineks on türannia, millisega valitseb Inglismaal isikliku elu üle seltskondlik kõrkus ja klassivahe (The Freelands, 1915, ja Beyond, 1917).

Oleme esialgu meelega jätnud vahele kõige tähtsama Galsworthy varajastest romaanest The Man of Properly (1906), kuna see romaan moodustab teatava orgaanilise üksuse mõnede järgnevate jutustuste ning romaanega ja on hiljemini autori enese poolt nendega ühendatud The Forsyte Saga (1922) nime all.

Samal ajal selle proosaeepose esimese jaoga ilmus Galsworthy esi­mene näidend Hõbekarp (The Silver Box, 1906). Sellega asetas Galsworthy enese oma aja silmapaistvate draamakirjanikkude ritta, andes siin juba esimeses avavaatuses vastuvaidlematut tunnistust omast dramaati­lisest andest ning meisterlikust käsitusoskusest. See näidend on tüüpiline Galsworthy kohta, kuna ta siin käsitab teemi, millele ta mitmel korral tagasi pöördub: erapooletu õigluse asemel valitseb meie ühiskonnas üks säädus rikaste ja hoopis teissugune säädus vaeste jaoks. Mitte asjatult ei ole Galsworthy hariduselt jurist: me leiame temal palju aineid kohtu­kojast. Nii on selle näidendi raskuspunktiks stseen kohtuniku juures, kus mõistetakse vabaks rikka parlamendi liikme poeg, kes on joobnud olekus varastanud kellegi rahakoti, kuna aga saadetakse kuuks ajaks vangi vaene mees, kes suure kiusatuse all ja ka joobnud pääga varastanud mingi hõbe paberossikarbi. Näidendis on asetatud kõrvuti nürivaimuline konventsio­naalne kodanikuperekond ja viletsuses rabelev vaesus.

Kuigi Galsworthy näidendid ei ole sel määral puhas ühiskondlik kriitika kui Shaw omad, on nad siiski alati asjaks, kuhu kirjanik valab oma enese läkituse kaasaegkonnale. Nii ei ole ta kaaluvam näidend Justiits (Justice, 1910) kaugeltki mitte ainult noore nõrgatahtelise kontoriametniku isiklik elutraagika, vaid siin on selgelt toonitatud, kuidas halastamatu õigusemõistmis-masin, kui ta kord on lükatud liikuma, jahvatab puruks inimisiku, selle väärtuse, hoolimata isegi nende heatahtlikkusest, kes andnud käigu sellele masinale, hoolimata nende aususest, kes reguleerivad selle masina käiku. Võiks ehk vastu väita, et draama peakangelase kurvas saatuses on süüdi mitmedki asjaolud, mis hoopis olenematud igasugusest ühiskondlikust korrast või õigusemõistmise süsteemist. Kuid siiski usub autor, et pisut enam inimlikku arusaamist ja südamlikku osavõttu oleks võinud siin mõndagi parandada.

Otse vastuargumendina Justiits’ile võiksime võtta Galsworthy meilgi tuntud näidendi Inimessõber (The Pigeon, 1912). Kui on mõt­tetu   ning asjatu meie  karistus- ning õigusmõistmissüsteem, siis näib, nagu oleks samuti asjatu isiklik heasüdamlus ning kaastundmus. Kunstnik Wellwyn on äärmuseni heldesüdamlik inimessõber, kes on alati valmis andma viimase krossi, kui talt abi palutakse. Sealjuures on kõige kurvem see, et isegi need, kes kasutavad Wellwyni humaansust, nimetavad teda selja taga pool põlglikult „haneks”, keda igaüks võib katkuda. (Näidendi pealkiri „pigeon” = tuvikene tähendabki sarnast „hane”). Kuid Gals­worthy on sellele pisut kahetsusväärilisele „hanele” andnud vastukaaluks kaks sotsiaalse reformi apostlit, kes ainult targutavad ja targutavad, sealjuures kaotades igasuguse arusaamise tõelisest inimesest ja ta hädadest. Need näevad üldsust, kuid kaotavad sealjuures silmast üksiku indiviidi. Ilmselt on autori sümpaatia (kuigi segatud peene eneseirooniaga) Wellwyn’i pool, kes näeb ainult üksikut isikut ja selle kannatusi, millele siis tunneb kaasa, sealjuures unustades ühiskonna.

Kahtlemata ei ole Wellwyn sellega tüliks ja mureks mitte üksi oma sõpradele ja tütrele, vaid ka tilinaks tervele ühiskonnale. Ei või ju heaks kiita süsteemi, mis edendaks kerjamist ning parasitismi (nagu see ka näidendis eneses näha). Kuid siiski, tahaksime uskuda, ei ole ka tänapäev veel väärtusetud halastaja samaariamehe voorused – siduda ning parandada haavu, mida löönud ükskõik missugused röövlid ükskõik kellele. Mis sest, et ühiskonnal on teisi, võib-olla tähtsamaidki ülesan­deid kui korraldada ajutist hädaabi eluvõitluses allajäänuile. Kristus nähtavasti unustas omas tähendussõnas veel ühe võimaluse: jätta mees tee äärde lamama, kihutada röövlitele järele ja karistada neid kõige val­jemalt. Oleks sellest abi? Või ehk veelgi tähtsam ülesanne: luua ühiskondlik kord, kus ei oleks võimalik sarnaste röövlite tegevus. Kõik see on tähtis, võib-olla otse hädatarvilik, kuid Galsworthy ei põlga ka lihtsat südame impulssi: aidata kannatajat. Mis sest, et see tegevus näikse tihti olevat ainult sõelaga veekandmine? Ehk siiski toob üksik soe inimsüda rohkem tõelist abi maailma kui paljud külmad targutused ning abstraktsed reformid.

Üldine klassivõitlus, kibe sõda rikaste ja vaeste, kapitali ja töölise vahel on aineks näidendile, mille nimeks on Võitlus (Strife, 1909) ja mis on üks tähtsamaid Galsworthy lavateoste hulgas. Visa majanduslik võitlus, kaevandustööliste streik, toob viletsusi, nälga ja haigusi töölistele, nende naistele ning lastele. Kaotus on aga mõlemapoolne, keegi ei võida. Ja kui viimaks tõrjutakse kõrvale mõlemate poolte äärmised idee­lised juhid ning saavutatakse kompromiss, siis on kokkuleppe tingimused täpselt samad kui enne võitluse algust. „Selles see nali seisabki”, kõlavad näidendi kibedad lõppsõnad. See on klassivõitluse mõttetuse traagika, peaaegu sümboolne omas ulatuses ning tähenduses, üldse kaasaegse majanduselu võitlevate jõudude kokkupõrke kujutlus.

Sama ainet käsitleb Galsworthy hiljemini kergemalt ja pilke vaimus omas lühikeses komöödias Alusmüürid (Vhe Foundations, 1917) kus on ka näidatud, kui ajutine ning näiline oli see klassivõitluse seismajääk suure sõja ajal.

Kui Hõbekarp toonitas kahesugust mõõdupuud rikaste ja vaeste vastu meie õigusemõistmissüsteemis, siis leiame sama nähtuse pisut teisel alal näidendis Vanem poeg The Eldest Son, 1912). Rikas maaomanik Sir William Cheshire kuuleb, et üks ta teenijaist on häbistanud kellegi külatüdruku. Sir William peab omaks otsekoheseks kõlbliseks kohuseks sundida, et ta teener  teeks heaks oma patu, abielludes selle

tüdrukuga. Kui sama isand aga kuuleb, et ta oma poeg ning pärija on toiminud samuti ühe nende toatüdrukuga, siis on muidugi hoopis teine lugu. Ta teeb kõik, mis võimalik, et takistada sarnast tema meelest alandavat abielu, kuigi poeg ise ei tahaks tüdrukut maha jätta. Kuna selles draamas muidu nii auvääriline ning lugupeetud aadlimeees on näidatud omas väikluses ja alatuses, siis leiame veelgi kurvema pildi ühes Galsworthy viimastest tähtsamatest näidenditest, Alatu mäng (The Skin Game, 1920). See on väiklaste ning alatute hingede tragöödia, hoolimata sellest, et keegi tegelastest ei ole niivõrt alatu ning nurjatu, et oleks täiesti põlastusvääriline. Niihästi rikas tõusik Hornblower kui ka ta äge vaenlane, aristokraatlike traditsioonidega Hillcristi perekond, mõle­mad pooled ei vali abinõusid omas majanduslikus võitluses, ja lõpuks on võidurikkad Hillcristid end määrinud kõige inetumate võitlusvõtetega nii, et peame kaasa tundma löödud tõusikule. Põhitooniks jääb lootusetu ning kurb asjatustunne.

Peale mainitud näidendite on Galsworthy andnud veel rea teisi pike­maid või lühemaid dramaatilisi teoseid. Ta kirjutab kerge meisterlikkusega, olles täiuslik peremees dramaatiliste abinõude üle. Sealjuures hoidub ta peenetundlikult igasugustest liialdatud lavalistest effektidest, ja ta dialoog on sundimatu ning loomulik.

Olles andnud rea draamateoseid, millistele on kindlustatud silmapaistev koht ta kaasaegses lavakirjanduses, on Galsworthy siiski saavutanud veel enam jutustava proosa alal. Ei tule sugugi madalalt hinnata ta väärtus­likke lühemaid ning pikemaid novelle, mis kirjutatud enam kui kahekümne aasta jooksul ja hiljuti autori enese poolt uuesti koondatud ühiseks koguks Karavan (Caravan, 1925).

See karavan, millisega kirjanik on rännanud läbi publiku loiduse ning tuimuse kõrve, kannab nii rohkesti üliväärtuslikke kaupu, et raske oleks eriti soovitada nendest üht võj teist. Kuid vist oleks ülekohus jätta mainimata vähemalt üks jutt, Õunapuu (The Apple Tree, 1916). See on otse haruldaselt ilmekas ning värvirikas jutustus noorpõlve armastusest, mille mälestuse võlub esile õitsev õunapuu. On loetud tüütuseni palju armastuslugusid, mis ununevad otsekohe peale lugemist, kuid see jääb hinge püsima õrna magusa kevadelõhnana.

Asjatu oleks hakata tõendama, et selles jutustuses tunneme võltsima­tult ning vahenditult kirjaniku enese igavesti noore hinge värinaid. Gals­worthy tähendab kuski: „Kirjanik, olgu ta kui tahes tähelepanelik vaatleja ning iseloomu varjundite vastu tundlik, siiski suudab anda vähe muud kui kirjeldada ning lahata iseennast.” Sinna juurde lisab Galsworthy meile veelgi väärtuslikuma isikliku märkuse, et ta, näiteks, tundvat nuga teravalt tungivat ta enese lihha, kui lahkab Hilary Dallisoni (Vendlus) või Soames Forsyte’i.

Me tunneme ilma selle pihtimisetagi, kui lähedane on Galsworthy südamele selle viimatinimetatud tegelase kuju. Juba väliselt tunnistab sellest asjaolu, et lisaks oma monumentaalse ulatusega Forsyte Sagale (viis osa, 1906-1922) ta on hiljemini lasknud järgneda veel kaks romaani (The White Monkey, 1924 ja The Silver Spoon, 1926), kus mõlemas kohtame uuesti Soames Forsyte’iga, kellega tutvusime romaanis Omanik.

The Forsyte Saga on ja arvatavasti jääb Galsworthy suursaavutiseks, tema „visiitkaardiks tulevikule”.

Selles pikas proosaeeposes on Galsworthy nii öelda sisse balsamee-rinud inglise jõukama kodanikukihi mitme inimpõlve ulatuses, kuna meie tutvume Forsyte’ide sugukonna niihästi vanema, keskmise kui ka noorema põlvega, nii et selle „saaga” tõeline ajaline ulatus on tunduvalt pikem kui 1886-1920 (need on The Forsyte Saga esimese ja viimase peatüki daatumid).

Autor ise toonitab, et see pikk jutustus ei taha olla mingiks tolle ajajärgu ühiskondlisteaduslikuks uurimuseks, ja sellepärast ei leia meie mingeid kajastusi tolle aja suurtest tehnilistest leidudest jalgrattast autoni ning lennukini, ei kuule pea midagi elektrivalgustuse või kino võidukäi­gust, isegi vähe ilmasõja või revolutsioonide mõjust tollesse ühiskonda, kus areneb heitlus, mis andnud ainet sellele viiejärgulisele draamale. Seda tihedamini on tähelepanu koondunud Forsyte’idele enestele, kelledest üks elas kuni 1920, ilma et ta oleks isegi ilmasõjast kuulnud! See „puhast­verd individualist” oli küll, peab tähendama, vanadusest kurt, nii et ta ei võinud kuulda saksa zeppelinide pommikärgatusi Londonis.

Galsworthy olevat esialgu kavatsenud ainult esimesele romaanile (Omanik) anda nime, mille all on nüüd koondatud terve seeria. Kui ehk „saaga” nimetus tunduks nagu ebakohasena sarnasele suurkodanlisele eeposele, kus tegelased enamasti liiguvad sabakuues ning torukübaras, siis ei ole see nimetus siiski mitte puht irooniline. Me ei või salata, et ka siin on omalaadi heroilist heitlust, hiigla konflikte.

Terves ulatuses võetud, ei ole siin mitte ainult antud omas tüübilises omandustundes kivinenud Forsyte’ide sugukond, vaid raske konflikt selle Forsyte’ide põhiinstinkti ja nende ellu tungiva võõra olluse – Kire ning Ilu – vahel.

Forsytei’de arvurikas sugukond sümboliseerib isiklise omandusinstinkti valitsust, mis on nii iseloomustav tervele inglise jõukale keskklassile, kust ka Galsworthy ise põlvneb. Forsyte’ide voorused on: energia, püsivus, terve enesekaitse instinkt ja visa elujõud ühenduses kehalise tervisega. Mitte asjatult ei ole Forsyte’ide vanema põlve keskmine vanadus 88 aastat, nagu üks neist ise välja arvanud!

Kuigi kõik Forsyteid on läbiimbunud omandusmõistest, ja omandus on nende juhtivaks seltskondlikuks ja kõlbliseks mõõdupuuks, väljendub see instinkt nendes igasühes pisut isemoodi. Vanem vend Jolyon Forsyte, suurejooneline teekaupmees ja üldse energiline ärimees, on sugukonna nooblim kuju. Uhke, iseteadlik ja valitsushimuline, on ta siiski alal hoid­nud teatava suuremeelsuse ning peenetundlikkuse, talle ei ole koguni täitsa võõras ilutunne, mis muidu Forsyte’idel näikse puuduvat.

Vana Jolyoni samanimeline poeg on terve sugukonna äratõugatud liige, kuna ta on nendest nii erinev oma kunstniku iseloomu poolest ja pealegi on andeksandmatult eksinud nende kõlblustunde vastu oma abi­elulahutusega, mis on otse kuulmatu asi Forsyte’ide seas.

Kõige selgemini väljendub Forsyte’ide iseloom advokaat James Forsyte’i juures, kes on külm ja rehkendaja mõistuseinimene ja kelle pojas Soames’is varakogumise instinkt on arenenud veelgi kõrgemale astmele. Soames Forsyte ongi romaani Omanik ja ühtlasi terve „saaga” peakuju, kellelt ka esimene romaan on saanud oma nime. See „mees varandusega” on saanud aristokraatlikuma hariduse osaliseks kui teised sugukonna liikmed, ja see on temas teravamalt välja kujundanud niihästi ta voorused kui ka pahed. Temas on ühendunud stoitsism kui ka sno­bism.   Nii tundub talle kõige pealt „infra dig” (Etoni žargoonis), s. o. allpool gentlemani väärtust, kuidagi viisi väljendada oma tundeid. Piin­likult korrektse välimusega, külma tagasihoidliku loomuga Soames mõtleb, nagu Forsyte kunagi, ainult rahas. Ja üle kõige hindab ta oma kallimat varandustükki – oma noort ilusat naist Irenet, kes aga oma meest südame põhjast põlgab.

Irene on Ilu kehastus, mis on ootamatult sattunud siia kivinenud omandusilma, ja terve järgnev võitlus on paratamatu konflikt kütkestamatu vabadusiha ning seda omandusõiguse põhjal vangistada püüdmise vahel.

Võitluse esimene akt lõpeb Irene lüüasaamisega. Valimata abi­nõusid, võitleb Soames oma abielurahu rikkuja sissetunginud kunstniku vastu ja võitlus lõpeb arhitekt Bosinney (juhusliku või meeleheitel otsi­tud) surmaga. Naine, kes oli lahkunud Soames’i juurest päevaks, pöördub tagasi oma „omaniku” juurde kui murtud tiibadega lind. Kaastundmuse pärast vahelesegada püüdjale onupojale Jolyonile lööb Soames ukse nina all kinni: „See on minu maja, mina saan oma asjadega ise toime. Ma ütlesin teile kord ja kordan teile veel: meid ei ole kodus.”

The Forsyte Saga järgnevates osades kuuleme samade tegelaste, eriti aga Irene ja Soames’i edaspidisest saatusest. Soames’il ei lähe korda oma naist puuristada. Uhke „omanik” kaotab oma tarbetuks muutunud toreda maja ja varsti oma kallima varandustüki – oma naise, kes ta uuesti ja seekord jäädavalt maha jätab. Kolmas „saaga” osa, romaan In Chancery (1920) kujutab Soames’i meeleheitlikku võitlust selleks, et oma naist tagasi võita. Tervelt kaksteistkümmend aastat möödub, enne kui see heitlus lõpeb juriidilise abielulahutusega. Naine oli vahepeal, tänu vana Jolyoni testamendile, saanud majanduslikult ärarippumatuks. Mehe visa ja järelejätmatu tagakiusamine sunnib teda vastu võtma parima leiduva väljapääsutee – ta abiellub vana Jolyon’i pojaga, kunstnikuga, kes teda oli ikka sõbralikult aidanud.

Kuid veelgi ei ole lõpuni võideldud võitlus nende kahe ilma vahel. Viimane akt areneb umbes kakskümmend aastat hiljemini. Soames abi­ellub uuesti kellegi prantslannaga, kelles ta hindab ainult oma tütre Fleur’i ema, olles muidu täiesti ükskõikne tolle kergemeelse ilusa naise vastu, nagu ka see on tema vastu külm. Kõige oma kibedusest täitunud südamega ripub Soames oma ainsa tütre küljes, kelle iga tuju on talle käsuks. Ja seegi tütar ähvardab üle minna vaenlase leeri. Nimelt kohtab Fleur juhuslikult Irene ja Jolyon’i umbes tema enese vanust poega, ja noored armuvad teineteise esimesel silmapilgul, teadmata, milline lepita­matu vaen lahutab nende perekondi. See on küll nagu Romeo ja Juliet’i igivana motiivi kordamine, kuid otse liigutav on see omapäraselt ja meisterlikult käsiteldud nurjunud armastus. Kui lõpuks siiski võidab poja armastus ema vastu ning Fleur on sunnitud loobuma omast armas­tusest, siis on see Soames’ile ühel hoobil võiduks kui ka kaotuseks, kuna ju ta armastatud tütar kaotas võitluses tolle naise vastu, keda Soames ei olnud ikkagi veel suutnud unustada. Fleur on nii mitmeski asjas oma isa tütar, ja ka temas on arenenud Forsyte’ide omandushimu, kuigi pee­nemal kujul. Ta ihkab Jon’i ka nagu mõnd väärtuslikku omandusobjekti, ja vist oli sellele õnneks, et ta suutis õigel ajal lahku lüüa Fleur’ist.

Kuna Jon ühes oma emaga asub kaugele Ameerikasse ja Soames’i tütar Fleur abiellub (kuigi ilma erilise armastuseta) kellegi elurõõmsa ja korraliku noormehega, siis langeb eesriie Forsyte’ide sugukonna eepilisele draamale. Endine Soames’i uhke maja, mis oli üle läinud ta verivaenlase kätte, jääb hoopis tühjaks, ja ta väraval võib lugeda silti „To Let” üürile anda), mis on ka viimase romaani pealkiri. Võiks ehk öelda, et Galsworthy on jätkanud oma „saagat”, lastes sellele pea järgneda kaks uut romaani (Valge ahv ja Hõbelusi­kas), kus kuuleme Soames’i ja ta tütre saatusest peale viimase abiellu­mist. Kuid hoolimata teatavast tegelaste ühtlusest, ei kuulu need romaanid orgaaniliselt The Forsyte Saga juurde, kuna see on viidud oma loomuliku lõpuni.

Valge ahv on omaette huvitav romaan ja järelmänguna endisele on ta tähtis selle poolest, et siin autor laseb täiel määral osaks saada Soames’ile oma ilmset osavõttu ning sümpaatiat.

Üldse valgustab Galsworthy kõiki oma tegelasi kõike haarava kaas­tundega, ja nii ei või ta jätta tegemata meile suurelt osalt sümpaatseks ka sarnase kuju kui seda on tüüpiline Forsyte, „omandusinimene” Soames. Me ei või keelata oma lugupidamist mehele, kes on nii mitmeti aumees sõna mitteiroonilises mõttes. Pealegi ei tohi silmapilgukski unustada, et Inglismaal igatahes ei ole petetud abielumees iseenesest sugugi koomi­line kuju.

Kuigi Hõbelusikas on inetu kohtuprotsess kaotuseks mõlemale poolele, eriti üllatavaks moraalseks kaotuseks võitjale, ei ole siiski Soa­mes’i ega ka ta tütre meelest veel täiesti tühistanud „vanamoeline” mõiste daami aust. Galsworthy ei mõista küll täielikult hukka ka „vaba” moraa­liga Marjorie’t, kuid siiski on meie sümpaatia Forsyte’ide pool. Arusaa­davalt ei suuda seilsmekümneaastase Soames’i pähe hästi mahtuda meieaegsed mõisted naise moraalist ja ta ei suuda uskuda, et põlvini paljastatud jalad ei ole iseenesest mingiks hädaohuks kõlblusele. Kuid ka Soames’i noorele tütrele siiski tähendas veel midagi „hea ning aus” olla. Kuigi ta ahnele loomule teeb headmeelt olla armastatud kahest mehest, tunneb ta siiski, et ei suuda mängida oma mängu „à la garçonne”, hoolimata pettumusest – ilma jääda uutest elamustest.

Soames’i väimees Michael Mont on osavõtliku hingega inimes-armastaja, kes õppinud seltsimehelikkust ja tõelist ligimesarmastust – ilmasõja ajal kaevikutes. Kardame, et seebimullina purunevad õrnahingelise noormehe õnnelootused temast nii erineva Forsyte’i võsu Fleur’iga, kes temaga pealegi abiellus peale kibedat pettumust omas esimeses kirglikus armastuses. Kuigi Fleuril ei oie alguses oma mehe vastu tõelist armas­tust, siiski lõpuks võidab mehe soe süda, ja nad leiavad teineteist tõeliselt. Sealjuures pole tähtsuseta, et Fleur loobub omast egoistlikust eluga mäng­lemisest ja saab Michaeli lapse emaks – vana Soames’i suureks rõõmuks.

Hoolimata Valge ahvi küüniliselt – pessimistlikust pealkirjast ja paiguti kibedast toonist valitseb ka siin Galsworthy’le omane lepitav vaim. Ei ole lootusetu elu, kuni veel leidub inimesi, kelle südames valitseb vähegi osavõttu ning ligimesarmastust. Mis sellest, et meie ühiskondlik ja poliitiline ilm (The Silver Spoon) on näiliselt lootusetus segaduses.

Tasase eneseirooniaga on küll ka nendes romaanes näidatud, kui asjatud on igasugused ligimese aitamise katsed, kuid siiski jääb üldine mulje, et ainus lootus on selles, et inimeste südametes valitseks k ü b e kenegi armastust (A Bit o’Love on, muu seas, ühe Galsworthy lühema näidendi nimi). Nii on Galsworthy romaanid samuti kui ta näidendid läbiimbunud sügavast ja peenest inimsustundest. Ent see on saavutatud  äärmise  tagasihoidlikkusega, milles Galsworthy on tüüpiliselt inglisepärane. Mitte üksi kalkide Forsyte’ide elureegliks ei ole iialgi väljendada oma tundeid, vaid ka õrnasüdamlik Michael Mont arvab, et elu ei ole mingi Dostojevski romaan, kus kõik pööravad oma südame pahupidi ringi, pihtides oma hinge saladusi kisendaval kõril.

Talle omane delikaatne tagasihoidlikkus ei takista Galsworthy’t aga sugugi puudutamast julge avameelsusega kõiki hingeavaldusi. Näitena võiks nimetada kas või seda, kuidas on käsiteldud Irene äravõitmatut füüsilist vastikustunnet oma mehe vastu.

The Forsyte Saga kolme suurema osa vahel antud lühikesed „intermezzod” on mõlemad otse meisterlikud psühholoogilised saavutised.

Ühe Forsyte’i hilissuves (The Indian Summer of a Forsyte) on antud võluva Ilu paiste ühe rauga viimastele elupäevadele. Olid vana Jolyon’i tunded puht isalikud või „onulikud”? Muidugi mitte. Ei tohi unustada, et mitte üksi koidu, vaid ka ehatähe nimi on – Veenus.

Ärkamises (Awakening) on antud sama triumfeeriva Ilu kehastuse mõju nooresse poisikesse. Oma enese ema vastu ärganud kirgliku armas­tuse hoog teeb kaheksa-aastasele Jon’ile korraga selgeks, mis tähendab „Venus Anadyomene”, Vahustsündinu Armastusjumalanna, nagu Irenet kutsub poisikese isa. Selle õrna idülli puhul oleks ebasünnis tule­tada meelde Freud’i psühhoanalüüsi või rääkida „Odipuskompleksist” – see rikuks meie naudingut. Galsworthy on psühholoog, kuna teda huvitavad inimhinge peenemad ja salajasemad värinad. Sealjuures aga on ta ka, nagu juba rõhutatud, terav välisilma ning ühiskonna vaatleja ning arvustaja. Ta on realist, kuna ta üldiselt peegeldab moonutamatut tõsielu, kasutades osavalt suurt konkreetse, detailse hulka. Sealjuures on Galsworthy aga küllalt suur kunstnik selleks, et end mitte ära kaotada ainult elutäppide märkimisse. Lugedes The Forsyte Saga peatükkide pealkirju „Vana Jolyon võtab külalisi vastu”, „Vana Jolyon ooperis”, „Tädi Anna surm” jne., võiksime arvata, et on antud rida katkendlikke tõsielupilte, kuid Galsworthy kunst ei piirdu ainult väärtusliku üksikmomendiga. Tal on hästiarenenud proportsioonitunne ja ta suudab lugejat panna nägema tervikuna niihästi oma kujusid kui ka tervet tegevustikku.

Kirjanik ei saavuta elutõelisust mitte külma valimatu „objektiivsuse” läbi, kuna tal on oma ettevõetud hinnang ja tal on kunstniku huvi kõrval ka moralisti eesmärke. Kuid kunagi ei ole Galsworthy vaatepunkt nii kitsarinnaliselt ühekülgne kui, näiteks, Welssi juures. Peen ja erapooletu õiglus ja üle kõige südametunnistuse delikaatne osavõtlikkus lepitab ka äärmisi vastolusid.

Vastukihvtiks kalduvusele liialdatud tundlikkusse on Galsworthy’l tublisti peent irooniat ning eneseirooniat. Ja laiaulatuslikku, otse eepilist iseloomu Galsworthy teostes süvendab ta peen loodusetunne, millest nagu mingi panteistlik vaim läbi lehvib. Kuid kunstnik sulab niivõrt ära oma teostesse, et oleks võimatu ja pealegi asjatu teha mingeid järeldusi ning oletusi Galsworthy üldfilosoofilise ilmavaate kohta. Ta on liiga ettevaatlik ning tagasihoidlik selleks, et isegi oma austajate pealekäimisel anda lähemaid seletusi. Ta kirjutab vastuseks: „Ma ei või vastata teie küsi­mustele. Ma pean jätma oma filosoofia oma loomingu jaoks üldse, või õigemini, selle hooleks, mis inimesed võivad leida selles loomingus. Harjumus katsuda kindlaksmääratud nimedega ära tembeldada oma veendu­musi või nende puudumist on kaunis saatuslik, nagu ma olen leidnud enda meelepahaks ning kahjuks.”

Joh. Schwalbe.

Loomingust nr. 6/1927