Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Feb

Babbitt

 

 

SINCLAIR LEWIS: BABBITT.

Nobeli Laureaadid. K./Ü. „Loodus“, Tartu, 1935. 447 lk. Hind 3 kr. 50 senti.

 

See on suure hoolega ja üksikasjalisusega jutustatud lugu teo­võimsast mehest, kes kogub hoolikalt varandust ja tungleb aina kõrgemate pulkade poole seltskondlikul redelil. Ta hangeldab maaga, oskab teenida hästi suurt vahekasu, sest ta omab küllalt taipu vajalike eelteadete hankimiseks, tal on oma kena kodu, isik­lik auto ja esinduslik perekondki: naine kahe lapsega. Tal on koolivendi, kes on vahepeal kasvanud austusväärseteks rahamees­teks, ja nendega kokku puutudes muutub George Babbitt otsemaid kehastunud alandlikkuseks, aga tal on ka koolivendi, kes asuvad temast madalamal, ja viimastega läbi käies oskab kaval maakler jälle uuesti esineda kõikvõimsa lõvina.. Nagu kunagi jumalast loo­dud inimene, omab G. F. Babbitt puudusi, millega ta otsustab vahete-vahel võitlusse astuda, mis vääravad teda aga ometi üsna varsti uuesti ning uuesti: ta loobub näiteks korduvalt sigaritest, et paari päeva pärast tunda neist seda suuremat naudingut. Ja nagu muu seas alistub G. F. Babbitt väheks ajaks revoltlevatelegi meeleoludele, et hiljem jälle mõistust pähe võtta, kahetseda ja muutuda endiseks: auväärseks, teovõimsaks, sotsialistide vihkajaks, sõnaga —- mõistlikuks ameeriklaseks, kes teab, mis ta teeb.

Enda ja oma klassi elu ja ülesandeid iseloomustades G. F. Bab­bitt ütleb ühes oma lauakõnes: ,,Meietaoline kodanik — ma kujut­len teda esmalt ja ikka virgana kui isalindu, kes ei raiska oma aega unistamisega või mööda seltskondlikke teejoominguid käies või niisuguste asjadega tegemist tehes, mis otseselt tema ärisse ei puutu.“ Sealsamas ta ütleb veel: ,,Säärane on meiesugune mees! Siin näete eeskujulikku Ameerika standardiseeritud kodanikku! Niisugune on uus Ameerika põlvkond: mees, kel on karvane rind, naervad silmad ning arvemasin kontoris. Meie ei suurustle, kuid me tahame olla esmaklassilised, ja kui meie sulle ei meeldi, noh, siis vaata ette! Parem poe enne peitu, kui torm tuleb!“ Ja veelgi sealsamas, rääkides sotsialistide ja edumeelsete professorite linnast väljakihutamise vajadusest: ,,Alles siis, kui see on tehtud, võivad meie pojad ja tütred õppida, et Ameerika kultuuri- ja meesideaaliks pole mitte kari vanu narre, kes purevad oma Õiguse ja Vale, Hea ja Kurja kallal, vaid jumalakartlik, edasirühkiv, edukas, kõva rusikaga Tubli Mees… kes mängib mehe moodi ja teeb ka tööd mehe moodi ja kellel niisugustele irisejatele (täh. — vabamõtleja­tele!) on vaid üks vastus: kõvasti rautatud saabas, mis neid peab õpetama austama mehe moodi meest ja ühinema meiega ning hüüdma: elagu Onu Sam, U.S.A.“                                       .

Säärane on piltlikult võetult Sinclair Lewis’i romaanikangelase kujutlus nii endast kui oma tublidest kaaskodanikestki. Ta on ise tüüpiline ameeriklane ja seda ameerikalikkust hindab ta üle kõige maailmas, sest ta arvates mahutab mainitud mõiste endasse kõik muudki mõisted: inimlikkuse, kultuurilisuse, edu, õiguse vai­mukusi lausuda, õiguse — eladagi. Samuti nagu on aja jooksul standardiseerunud iga pisimgi elamiseks vajalik asjake, peab tema arvates standardiseeruma ka inimene ise nii oma tegudes; välimuses, kui varjatumates mõteteski. Häda sellele, kes seda ei suuda või ei taha — säärane kergemeelne mässumees litsutakse halastamatult rataste alla. Ja rataste alla litsutakse lõpuks mõneks ajaks jutukangelane isegi, kui ta katsub maksvate vaadete vastu veidi üles astuda.

Sinclair Lewis on tahtnud G. F. Babbitt’i kujuga pilgata peami­selt oma kaasmaalasi, on koondanud meisterliku usinusega sesse tegelasse kogu suure tühisuse, harimatuse ning lapsikuse, mis piilub pahatihti välja abinõusid valimatu äritsemise tagant. Ta on tõusnud vaesusest, kulddollar on muutunud nüüd tema ebajumalaks, ta tahaks meelsasti kohtuda oma endiste päevade kaaslastega, et tunda nende suhtes oma — suurt üleolekut. Selja taha kulgenud tõusu­teel pole ta valinud abinõusid — ta on enda üles töötanud kahe­palgelise kavalusega: ta kõneleb igal võimalikul juhul kutse-eetikast, kuid kasutab ära samal ajal mustimadki võtted, et aga taotleda eesmärki. Tõsi küll — umbes sellisena olemegi harjunud kujutlema ameeriklasi, neid kiiresti rikastuda tahtjaid inimesi kõi­gist maailmajagudest, rahvusetuid ning kodumaatuid ahnitsejaid, aga — kas Sinclair Lewis’i poolt esitatud iseloomujooned on oma­sed ainult ameeriklastele? Jah, kas nood jooned pole siiski üld­inimlikud, kehtivad kõikjal? Ma kalduksin väitma, et Sinclair Lewis’i Babbitt’is on kindlasti niisama palju rahvusvahelist ürgahnust ja halastamatut edasirühkimise tarvet, nagu on Gontšarovi „Oblomovis“ rahvusvahelist ürglaiskust ja tungi lodevusele.

Ja üldinimlik ning rahvusvaheline on see nimetu, ikka ja jälle esile purskuv rahutuski, mis vaevab seda kuni peenimate varjundi­teni korralikku ärimeest. Vaatamata tema distsiplineeritud mõistu­sele ja külmalt kaalutlevale arule, ei saa ta ometi kindlatesse roo­bastesse jääda, satub äkki üsna juhuslikult libedale pinnale: inim­hinge loomupärane kärsitus pole temast siiski veel lahkunud lõpli­kult ning jäädavalt. Ja see saladuslik miski, mida ta ise ei oska kuidagi analüüsida, viib tema lõpuks sellisesse tasakaalutusse, et teda võib parajal juhul väärata hoopiski tühine tõuge. Näiteks muutub ta käremeelseks ja seega oma seniste sõprade vihaaluseks vaid sel lihtsal põhjusel, et tema koolivennal, nimekal sotsialistil on — küllalt auväärseid tuttavaid, isegi üks inglane-aristokraat.

See on muide üks huvitavamaid episoode kogu romaani kestel. Babbitt’ist saab mässumees õieti kahe teguri tõukel, auahnusest omada koolivenda, kellest räägitakse ja kirjutatakse, ning alatead­likust vajadusest end ümbritseva seisva vee vastu veidi mässata. Muidugi lõpeb nimetatud mässukatse alandliku patukahetsemisega, mis saab võimalikuks õnnekombel veel vaid naise haiguse tõttu. Sest ühiskond, milles ta elab, on Zenithis halastamatu nagu mujalgi sinise taeva all: katsu ainult sattuda sellega vastuollu!

Oma laadilt on Sinclair Lewis’i Babbitt laialt haarav suur maal, kaldudes seega tugevasti kõrvale tavalise šablooni järgi üles ehitatud romaanitüübist. Täpne, kuni tühiseimategi detailikeste esiletõstmiseni ulatuv vaatlemisviis viib meid samm-sammult edasi läbi selle eriliste tõusudeta ning mõõnadeta ärielu. Autor jutustab ühesuguse laia rahulikkusega nii igapäevsest tööst konto­ris kui kirglikest kõrvalehüpetest, mis härra G. F. Babbitt viimaks teeb. Kogu aeg katsutakse säilitada seda omapärast ameeri­kalikku huumorit, mis aitab üle nii mõnestki tüütama kippuvast kohast, paiguti see huumor muutub kibedaks irooniakski. Ometi tajume lugemise ajal rohkem traagikat kui koomikat. Ja eriti sümpaatseks kasvab vaadeldav kuju meie silmis romaani lõpul, lehekülgedel, mis kirjeldavad tema abituid mässukatseid, ehkki võime juba ette arvata, millega need kartlikud üritused viimaks lõpevad.,

Niisama huvitavad kui G. F. Babbitt ise, on ka kõik tema tuttavad ja sõbrad, need rikkad, eeskujulikud ja voorusi austavad loendamatute klubide ja seltside liikmed, kes asutavad kõige taga­tipuks sotsialistide ja teiste kahtlaste tegelaste taltsutamiseks au­väärse ja kõikvõimsa Tublide Kodanikkude Liiga.

Üldse üllatab meid käsiteldava teose puhul selle tegelaste suur elulisus ning usutavus., Sest Sinclair Lewis ei kipu peaaegu kuski liialdama ülearuse ning ebainimliku loogikaga, mida me tava­liselt kohtame suurmeistritegi raamatutes. Ning niisama juhuslik ning kõrvalmõjudest tõugatav nagu on seda iga tõeline, luust ning lihast koosnev naisepoeg, on ka Sinclair Lewis’i G. F. Babbitt nii suhetes oma perekonnaga kui muugi maailmaga..

Et allakirjutanul puudub võimalus võrrelda käesolevat tõlget algupärandiga, siis piirdugem siinkohal vaid sisulise külje käsitlu­sega. See väärib igatahes süvenemist. Ka leidub raamatus külluses üldinimlikke momente ning jooni, mis ei tarvitse põrmugi lokaliseeruda Ameerika mandrile, vaid mida me võime kohata enestegi lähimas läheduses. Üldiselt näib kõnesolev raamat taotlevat asja­likkust ning täpsust, vaatamata isegi eespool nimetatud iroonilisele laadile, milles peamiselt võimegi aimata autori sümpaatiat üksikute tegelaste vastu.

Aug. Jakobson

Eesti Raamatust nr. 1/1936
 

Tõlkinud Joh. Seidendal. K./Ü. „Loodus” Tartu 1935.

 

„Nobeli laureaatide” sarja esimest köidet silmates võib rõõmustuda ta euroopalikust välimusest ja ta pealkirjast. See 1922. aastal ilmunud romaan on Läänemaade kirjanduse üks suuremaid sensatsioone pärastsõja ajastust. Ta on laet aktuaalsete ja ühiskondlike pingetega ning suudab mõjutada hulki, eriti oma sünnimaal, Ameerikas, aga küllap õige laialdaselt Euroopaski. Kinnisvaramaakleri Babbitti, prosperity’t kehastava tõusiku kujuga nimelt vormis ja tõstis Lewis kaasaja teadvusse samataolise või õieti veel raskema tragikoomilise aja- ning rahvusprobleemi, millist kunagi jäädvustas Cervantes oma Don Quiote’iga. Igatahes on Babbitt saanud kiires korras rabavaks pilke nimetuseks, nagu tolle renessansiaegse hidalgo nimigi. Aga kui La Mancha rüütel kannatas liigõilsuse ja fantaasia rikkuse all, siis USA Kesklääne suurlinna Zenithi tüüpiline esindaja kannatab just oma materialismi ning kultuurilageduse pärast; teatav ameeriklastele omane (mitte individuaalne) hingeline alaealisv on tal peagu ühine Cervantese mõlema kangelasega. See on õeti moodsa ning kodanliku Sancho Panza tragikomöödia. Lewise romaani valusamalt sümboolseks lõiguks on pilt, kus Babbitt maaklerite kongressil teeb kaasa zenithlaste reklaamrongikäigu, riietatuna klanniks ja tagudes lõbusalt trummi.

Nii kaua kui Babbitt püsib oma ärimeestekihi ja vabariiklaste erakonna tagurlike ideede surve all, seni ta peab koleduseks kõike, mis kuidagi lõhnab sotsialistliku või isegi sotsiaalse järele, ja vihkab kõrvalekaldumisi ameerikalikust heakodanlusest, mis oleneb rohkem standardmööblist kui kasvatusest. Ometi on romaani psühholoogiliseks teemaks just päätegelase ajutine vabanemine ümbruse masendavast survest ja isikliku ning inimliku mõtte ja tunde ärkamine temas. Seda põhjustab — peale ületöötamise — suurelt osalt ta kiindumus oma boheemlase hingega sõbrasse ja selle sõbra traagilised õnnetused. Ent üldse kaldub ta selgemail hetkil tajuma hääkodanlise dressuuri mõttetust. „Ärkamise” mõjul käib Babbitt teataval määral alla ja trotsib seltskonda — kuni uus hingelise kontakti leidmine oma haigestunud naisega aitab ta tagasi vanadesse roobastesse … Säärases lahenduses peitub küllalt sügavat ja realistlikku traagikat. Üldse peab rõhutama, et Babbitt kõige oma kesisuse juures siiski tuleb lugejale lähedale ja äratab inimesena küllalt huvi ning osavõttu. Ta pole mitte ainult grotesksevõitu tüüp, vaid ka isiksus, kuigi viimane pool ta olemuses jääb alla.

Käesolev Lewise hiigelromaan võib mõnele lugejale tunduda kohati väsitavana oma „fotograafiliste” üksikasjadega. Kuid hariliku realismi ületab Babbitt just oma võtete poolest, mis on iroonia peitliga raiut kohati väga tihedaiks ning meeldejäävaiks reljeefideks. Selle kõrval püsib tõhus psüühiline kujutamisviis. Viimane on märgatavalt teritet moodsa psühholoogilise romaani kogemustikuga Prousti-Joyce’i saavutuste ühisjoonelt, kus tegelaste alateadvusest ammendamine on sisuliseks kui ka kunstiliseks ülesandeks. Oma painduvuse ja erksa moodsuse tõttu ületab Lewis tugevasti Upton Sinclairi jämedajoonelisema tendentskirjanduse, mida meil tõlkeis mõnevõrra olemas. Mis puutub Lewisi sotsiaalseisse tendentsidesse, väljapääsu näitamisse ummikust, siis neid lugeja ometi tajub Babbitti iroonia ja huumori tagant, vastupidi tõlke eessõna kirjutaja H. Mutschmann’i arvamusele. Kas ei näidata Zenithi kodanike kihistusi, asutusi, tööd ja tumedat ülekohut küllalt programmiliselt (nii et see kohati juba veidi koormab?) Ja kas ei ole seda romaani läbiv igatsus inimese järele küllalt ütlev ka tendentsi seisukohalt? Muide ei põe Lewis seejuures alaväärsuskompleksi eurooplaste vastu: inglise rauamagnaat Sir Gerald Doak osutub romaanis veelgi tumedamaks tüübiks kui ameerika ärimeestest klubivennad, kelle lärmavas demokraatses sõbralikkuses ja hurraatavas kolka- ning maailmajao patriotismis ei puudu isegi sümpaatseid elemente.

Romaani tõlge Joh. Seidendalilt on küllalt vaba ja küllalt hoolikas.

Mõnevõrra võib küll häirida — eriti 1. leheküljel — haruldaste uudissõnade tarvitamine. See ei kujune aga paheks ja üldiselt on tõlke intellektuaalitsemistendentsid tasakaalustet püüdega voolavusele (milles mõnikord kahjuks tuhmub originaali lauseteravus). Tegelaskonna joviaalseis kõnelustes on amerikanisme sagedasti õnnelikult asendet eestipäraste ütlustega. Lühidalt: Babbitt olgu tervitet Eestiski.

H. Paukson

Loomingust nr. 9/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share