Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Muusikakunstis on kolm põhielementi – viis, harmoonia ja rütm. Nad kujutavad endast tihedat ja lahutamatut kolmikut ja on üksteisega seotud nii­võrd lähedalt, et ühe olemasolu juba eeldab mõlema teisegi eksistentsi. Ühtki neist ei või sel määral eraldada ja üksikult vaadelda, et küsimus, mis üksnes puudutab üht, ühtlasi ei riivaks mõlemat teistki. Nende kolme elemendi üles­annet ja tähtsust muusikakunstis võib käsitella kahest küljest: 1) puht-muusikalisest ja 2) filosoofilis-esteetilisest vaatekohast. Muusikaline külg moodustab endast helikunsti puhtteoreetilise baasi, kuna filosoofilis-esteetiline külg loogi­liselt põhjendab meloodia, rütmi ja harmoonia kultuurilist tähtsust muusikakirjanduslikus mõttes. Käesolevas artiklis läheme täiesti vaikides mööda puht­muusikalisest küljest, mis pakub huvi vaid kitsast eriteaduslikust seisukohast, ja räägime vaid muusika algeliste elementide üldkultuurilisest tähtsusest.

Muusikakunsti materjalina esineb fikseeritud heli, s. t. niisugune heli, mille kõrgus õhuvõngete arvuga määratakse kindlaks erilise aparaadi, sireeni, abil. See heli äramääratud olek teeb muusikavallas võimatuks helide massi, nagu näit. – metsa mühin, lainete laksumine, kõue mürin, lindude häälitsemine j. m., mida tuleb ette looduses, kuid mil puudub see äramääratud olek. Ainult harva jäljendab muusika kunstlikult neid loodusehääli, et saavutada suuremat piltlikkust, kuid kunagi ei kasuta ta neid. Sellest järgneb, et helide muusika­list maailma ei ole olemaski tõelikkuses, see on täieliselt inimese geeniusega kutsutud ellu. Muusikakunst on isesugune, iseseisev, vaimsete emotsioonide, inimhinge psüühiliste elamuste maailm, mis peaaegu vastupidine maise tõelik­kuse reaalmaailmale.

Inimene leiab välist väljendamist oma tundmusele karjatuses, kuid see viimane asetseb hääles. Kui meie juba ei leia sõnu, et väljendada kas taltsuta­matut rõõmu, südantlõhestavat kibedust, joovastuse ekstaase või usulist heldi­must, siis töiname, ja ilma et oleks tarvidus olnud sõnade selgitava mõjuvuse järele, saabuvad need hääled otseteed inimese südamesse ja tuhandete juures sunnivad teda peksma ühise rütmiga. Sellest on arusaadav, mispärast ümberpöördult abstraktsedki hääled, esinedes elava ja tundva olendi väljendusena, võivad sügavasti vapustada inimhinge. Kuulamise tundmuse lihtne analüüs ei võimaldaks meile iialgi mõista seda meeleolu, mis peitub häältes; ja nad muu­tuksid mõttetuks, kui inimesed ei avaldaks häältes oma vaimu olemisi.

Loodus on inimese kuulmise taidmisvõimet piirand 87 heliga. Mitmesaja-aastalise heliõpetuse viljana on ta eurooplase kõrvas töötand välja omaduse, eraldada pooltoon kui vähim distants kahe teineteise kõrval seisva heli vahel. Mõningail Aasia rahvail on kuulmine palju teravam kui eurooplasil: araablased näiteks oskavad eraldada kolmandiktoone, hindud isegi teevad vahet neljandike vahel.

Mažoor – rõõm – ja minoor – kurbus – kui meie psüühika kaks algelist ja vastupidist olekut on meile looduselt endalt antud, nagu seda tõen­davad ja selgitavad uusimad akustilised uurimused. Asi seisab selles, et iga põhiheli ei ole tervikuline ega omaette üksus, vaid ainult domineeriv teiste helide reas, millest ta koosneb. Ühed neist seisavad päältpool põhiheli – obertoonid, teised ta all – untertoonid. Keeruliste akustiliste väljaarvamistega on Helmholtz’ist, Öttingen’ist ja Reimann’ist leiutatud kõigi helide obertoonid ja untertoonid. Osutus, et igas põhihelis on pääoobertoonid mažoorgamma pääastmed (näit. – do’s on mi ja sol), pääuntertoonid on aga pääastmed vasta­vas minoorgammas (do’s on la ja mi). Nõnda osutus, et keerulises ja viirastavas helimaailmas valitseb seesama üllatav, oma lihtsuselt ja täpsuselt ideaalne kord, nagu kogu suurest loojast loodud maailmas.

Siiski ideaalne oma lihtsuselt, ühtluselt ja reeglipäraselt mažoori ja mi­noori süsteem, mis aluseks kogu nüüdisaegsele muusikale, ei saand korraga inimkonna varaks. Vanas Kreekas domineerisid kunstlikult hangitud tonaal­sused, mis moodustusid seitsmetoonilisest heliredelist (meie oktaav) ja mida ei tule vaadelda kui ühist mažoori või minoori järjestust, vaid kui kahe iseseisva tetrakadi ühendist. Kogu keskaja muusika aluseks oli niinimetatud ,,kiriklike viiside” süsteem, mis kujutas endast muudetud vana-kreeka viise. Terve rida muusikuid ja teoreetikuid pidi jõudsasti töötama seitsmeteistkümne sajandi kestvusel, enne kui inimkond jõudis nüüdisaegse mažoori ja minoori süsteemini. Teatavasti on ta aluseks kaks ringi – kvint ja kvart, mille järele kõik meie mažoorheliredelid ehitatakse üles. Nii siis osutus, et see suurepärane kord ja imestustäratav ühtlus, mis valitsevad lõpmatuis kosmose sügavusis, kus arvutud tähemaailmad ja planeedid liiguvad lihtsaimate geomeetriliste ringi-ja ellipsi-vormide järele, valitsevad helilisegi harmoonia viirastavas maailmas.

Helide tõeloomuse leiutisiga sünnitas inimese geenius universaalse maa­ilmakeele – muusikakunsti – ja tema üksikud murrakud – rahvamuusika, mille juured igal rahval pesitsevad rahvuslikus vaimus. Seepärast on kodulaulu helid ikka lähedad südamele ja vapustavad sügavasti selle rahva hinge, kuna võõrmaine laul, kui ilus ta iseendast ka on, jääb ikka niisama võõraks nagu võõras murrakki. Muusikakunst aga on universaalne ja kogu kultuuri­lise inimkonna omandus.

Viis, harmoonia ja rütm on muusikakunsti lahutamatu kolmik, mis väl­jendab kogu ta liittuuma. Kui arutada nende muusika põhielementide täht­sust, siis võib jutt ainult olla ühe nende elementide domineerivast osast teatud helilooja individuaalses loomislaadis, kuid milgi viisil mitte selle absoluutsest puudumisest. Seepärast on täiesti otstarbetu igasugune vaidlemine sellest, mil­line neist kolmest põhielemendist on muusikale tähtsaim, sest nad on kõik ühevõrra tähtsad ja tarvilised muusika eluvõimeks.

Meloodia on tunnete element, hinge puhas projektsioon; algus on naise­lik, mis tuleb südamest. Harmoonia ühes kontrapunktiga on mõistuse element, mis avaldab hinge sisemist tuuma; algus on mehine ja tuleb pääajust. Rütm on tahtejõu, loomisakti element ja algus on ühendav ja siginev, mis kutsub ellu nii mehise kui naiseliku alguse. Rütmita, selle elava olevuse sisemise pulsatsioonita, ei või olla juttugi muusikalise organismi terviklusest, sest rüt­mita on viis vaid kogu juhuslikke helisid, harmoonia aga sarnaneb siis laiali­pillatud üksikuile helilaikudele. Esteetiliselt vaadeldes üht kunstiteost temas sisalduvate elemendega, peab vastuvaidlematult parimaiks tunnistama Emmanuil Kant’i järeldused. Tema otsustamise järele on taideline teos – mitme kesiduse ühtlus – ja selle tuum põhjeneb tema osade vastastikusel mõjuta­misel. Iga üksik tema osa eeldab iga teist osa, iga element määratakse ja sele­tatakse kogu tervikust, ja jälle ümberpöördult. Seetõttu tekib mainitud taide­lise teose sisemine ühtlus ja vastuvaidlematus, mis teda muudab tervikuks, eraldatud maailmaks. Mõistagi tähendab see, et kunstiteos on „vorm”, sest vaid vormis suhtuvad elemendid ja koosnevad mingisuguseks ühtlaseks üksu­seks. Kunstiteos saabub siis, kui fragmentaarsed (katkelised) olemasolu sisaldused saetakse niisugusse vastastikusse vahekorda, kus nad omavad mõtte ja teevad üksteise vastastikku tarviliseks, nii et neis võib leida ühtlust ja niisugust sisemist sirgjoonelisust, missugust tõelikkus ei paku iialgi. Sellest järeldub, et taideline teos on elav organism, kus väljavõtmised ja ümberpaigutamised ei ole võimalikud. Sarnaseis elavais kunstilisis organismes tuleb väga sageli ette, vaatamata kõigi elementide harmoonilisele liitumisele, et üks neist – rütm, viis või harmoonia – kujuneb domineerivaks. Kui niisugune näht kordub väga sageli teatud helilooja teoseis, siis võib teda pidada iseloomustavaks iseärasuseks, mis teravasti rõhutab antud loovat individuaalsust.

Vaatame aga nüüd, milliseid iseloomustavaid iseärasusi toob heliloojate loomingu individuaalsusse igaühe nende kolme muusika põhielemendi domi­neerivus.

Rütm elab meis endis. Rütm on see ajajaotus, mis saabub helilöökidest. Need korduvad teatava õigepärasusega ja on lahutatud pausidega, puhkeaegadega. See õigepärasus on lõpmata mitmekesine tagasitulevate löökide kiiru­selt, raskuselt ja rühmituselt. Vajadus ajajaotuse järele on inimesele niisama omane nagu ruumijaotuski ja abinõud selle jaoks leiduvad inimese enda loo­muses: hingamine on esimene ajajaotaja, kõnnak on esimene ruumijaotaja. Tuntud rütmiuurija Lussy nimetab hingamist muusikalise takti prototüübiks, rütmi esivanemaks. Inimese südame tegevust võib pidada loodusliku rütnu väljenduse ideaaliks. Et rütmitunde juured peituvad inimese vere lainetami­ses, siis on ta avaldused mitmesuguste rahvaste muusikas väga mitmekesised. Miski muu ei iseloomusta mitmesuguste rahvaste temperamendi varjundeid nõnda selgesti, kui nende armsamate rahvustantsude rütmid: valsi rütmis elab sakslase hing, masurka omas poolaka, bolero rütmis hispaanlase, czardaši omas madjari hing jne. Hiina muusika tardund rütm on väga iseloomustav taeva­riigi” surnud kultuurile, kuna äärmiselt liikuv ja muutlik hindude muusika rütm avaldab selgesti rahutut vaimu, eksalteeritud meeletust, mis püüab ühi­neda Nirvaanaga.

Üksikult võetuna ei osutu rütm näit. trummi helides mingisuguseks muu­sika elemendiks, kuid sellele vaatamata mõjub ta siiski alistaval viisil inimese teadvusele, nagu näeme seda sõdurite marsis. Andes meloodilisile ja harmoonilisile algeile elulisuse, annab rütm, mis on tahtejõu kehastaja, selle või teise iseloomu muusika tervikule, vaadates ta osavõtu ulatusele. Nii annab näiteks kindel ja järsk rütm muusikale kaljukindluse, tugevuse ja raudse vägevuse iseloomu, nagu seda võime panna tähele Beethoven’! juures, kes ju endast kujutab võimsat titaani helide eredas tuleleegis ja vabaduse, sarnasuse ja vend­luse kõrge idee eest toob välja võitlejate vapraid hingi. Vastuoksa Chopin’i vallatlev, kapriislikult-muutlik rütm, mida ta märgib ära ebamääraste termineiga (tempo rubato), iseloomustab suurepäraselt romantiliste unistuste peent luulet, mis tungib esile suurmaailma salongide intiimsuses. Caikovski kramp­lik rütm väljendab ilusasti kannatusis ja üksinduse piinus roidund haige hinge surmahirmu, kuid mis põleb sisemisest rõõmutundest ja armastuse meeletust janust. Praegusaja keerulise inimhinge neurasteenilist kistud-olekut, mis koe­tud haiglasel t-teri talud närvidega, kruvitud üles kunstlike narkoosidega ja mis on hülbind piinarikastesse vastoludesse, annavad kujukalt edasi rahutud, ühtsoodu murduvad ja muutuvad Scriabin’i rütmid. Rebikov ja Stravinski annavad oma jämedate, lapidaarsete rütmidega muusikale mingisuguse kivise liikumatuse või tahtmata ürgjõu, mis ilmsesti sarnaneb sellele BoekIin’i ja Stukk’i fantoomide-maailmale, mida Rebikov kujutab helides („Dans Ieurs pays”, ,,Tarmi eux”, ,,Les reves”), või sarnaneb sellele koopainimeste eelaja­loolisele ajajärgule, millest Igorj Stravinski kirjutas oma kuulsa balleti ,,Püha kevad”.

Meloodia on midagi niisugust, mis elab väljaspool inimest. Meie tajume teda kõrvalt. Kui õpime pähe mõnd viisi, siis asetame teda nagu endasse. Viisiks nimetatakse teatud täiesti vabavolilist helide järjekorda, mis asetuvad mitmesugusel kõrgusel ja mil on selgesti eraldatavad algus ja lõpp, ning teki­tab mulje mingisugusest tervikulisest, ühtlasest ja liidetust ja kutsub kuulajais esile kunstilise mulje. Viise võib luua lõpmata palju, kuid kunstilise väärtu­sega on ainult need, mis loomulikud, iseloomustavad, originaalsed ja nii­võrd homogeensed, et moodustavad endast nagu ainsa organismi. Niisuguses viisis on iga heli oma kohal, ta puudumine, ümberpaigutamine või lisamine toob talle midagi uut, kõrvalist, muudab viisi halvemas mõttes. Arusaadav, et sarnaseid viise on raske luua ja neid tuleb võrdlemisi harva ette. Eriti veetlevaid ja iseloomustavaid viise võib ammutada lauludest mitmesuguseilt rahvailt, seepärast kasutavad neid sageli heliloojad kunstiliseski muusikas. (Glinka, Rimski-Korsakov, Borodin, Grieg jne.). Mõningate heliloojate juures võib leida sageli imestustäratavalt toredaid viise (näit. Chopin’il, Verdi’l, Caikovski’l). Mõnikord võib haruldaselt õnnestund viis saada palju kuulsamaks kui kogu suurteos, milles ta esineb, näit. Eleazar’i aaria Halevy ooperist „Juuditar” IV vaatuses või Mignon’i aaria „Connais tu le pays” Thomas’e ooperi „Mignon” I vaatuses.

I osa Muusikalehest nr. 1/1931

Publiku laiades hulkades otsitakse ikka ,,ilusaid” viise. „Viis on diletantide sõjahüüd” – nõnda ütles kord Robert Schumann. Kuid laia publiku väheintelligentses osas mõistetakse tavalisesti sõna „meloodia” all mõnd liht­sat, kergesti meelejäävat motiivi, mida kõrv vaevata püüab kinni. Sarnaste madalate esteetiliste vajadustega inimesed on ikka vaimustuses igasuguseist salongi loripaladest, operettide või kuplee viisidest ja ei oska kuulda ega hin­nata suurte Bach’i, Beethoveiri või Chopin’i jumalike viiside üllatavat ilu.

Kuid ikkagi tuleb pidada silmas, et viis on vaid üks muusikakunsti elemendest, kuid seepärast ei tarvitse muusika tuuma üksnes otsida viisis. Võr­reldes muusikat maaliga võiksime meloodiat sarnastada eseme kontuurilisele kujutusele, kuid et muusika on iseseisev maailm, mis vastupidine maise tõelisuse reaalmaailmale, et ta on päämiselt hingeliste emotsioonide maailm, siis nimetame meloodiatki puhtaks hinge projektsiooniks.

Rahvuslaulud on seepärast kallid igale rahvale ja elavad seepärast nii kaua tema teadvuses, et nad on inspireeritud ühiseist rõõmudest ja kurbusist. Iga rahvas on oma laulude viisides väljendand oma rahvushinge ja seepärast võivad nad teisile võõrrahvaile küll olla huvitavad etnograafiliselt, kuid mitte nii kallid, armsad, lähedad. Et viis võiks tõesti olla elav, peab ta voolama inimese südame sügavusist või jälle olema dikteeritud vastuvaidlematu ilu abstraktsest tundest. Kui ta aga on helide juhuslik kogu, mis üldinimlikust kuulmise kalduvusest sündind hääkõla vastu, siis annab ta vaid neid mehaanilisi ja banaalseid viise, mis iseloomustavad populaarsete valsside, salongide näidendite ja moodsate kupleede suurema osa ja mis on niisama kergesti eraldatavad kunstilisist viisidest nagu imetoredad kalliskivid või miniatüürid vulgaarseist turufabrikatsioonest. Leo Tolstoi oletas, et kord saabub aeg, kus kõik võima­likud viisid osutuvad ammutatuks, kuid see oletus on niisama põhjendamatu nagu arvamine, et elav inimese süda võib kunagi lakata armastamast, kanna ta­inast või naermast. Helide vastuvaidlematu ilu, mis pole tundega kutsutud ellu, on sarnane reaalmaailma ilule. Suur esteet Oscar Wilde ütles, et „ilu on geeniuse vorm või koguni ülevam kui geenius, sest ta ei nõua seletusi. Tema on surematuid looduse nähtusi nagu päike või kevadki”.

Puhas meloodia on vaid peenike psühholoogiline kontuur, otsekui eskiis teatavast hingeolekust. Et avaldada ta täielik tuum, on tarviline harmoonia osavõtt.    Viisi harmooniline kaassaatmine avaldab    täieliselt    selle    sisemust.

Üht ja sama viisi võib harmoniseerida mitmesuguselt, lõpmata mitmekesiselt. See viisi harmonisatsiooni vaba valik, mis vastaks autori isiklikule maitsele ja kavatsusile, teeb harmoonia mõistuse elemendiks, mille hälliks pole mitte süda, vaid intellekt. Isegi veetlevaim viis, kui ta harmoniseeritud labaselt ja tühiselt, saab vulgaarseks ja läägeks; teisest küljest vastuoksa võib tore ja peenekoeline harmoonia teha huvitavaks isegi niisuguse meloodia, mis pole just iseäranis kena. See on just samasugunegi analoogia, nagu seda näeme elus: kui sageli võib isegi üks siiras südametung, kui ta pole juhitud mõistusest ega dikteeritud kainest elumõttest, kutsuda välja ainult põlgava kaastunde, kuna teisest küljest jälle võib võluvasti ja peenesti väljendatud mõte, kuigi ta pinnapäälne, kutsuda esile vaimustuse ja üllatada ettekujutust.

Väljenduse ideaaliks muusikas osutub muidugi südamliku ja mõistusliku (viisi ja harmoonia) alguste liitumine. Kui erksa südame sügavusist voolavale imeilusale viisile seltsib loomulik ja tore harmoonia, mis nagu avaldaks kogu selle suure südame intellektuaalset alget, siis sattudes muusikalise väljendamise ideaali mulje alla elame läbi kõige suurema hingelise vapustuse. Sarnane hurmav viis ühes loomuliku harmoonilise algega tekib sageli ühel ajal autori teadvuses ja siis räägime helilooja erakordsest siira- ja avameelsusest. Kui peenelt tore harmoonia hiljem seltsib, otsekui täiendades juba tekkind viisi, siis räägime helilooja vaimse organisatsiooni peenusest. Harmoonia lihtsus ja loomulikkus annavad tunnistust hinge tervisolust ja jõust, raffineeritud toredus ja ekstravagantsus – aga ta haiglusest ja erilisest verevaesusest.

Tunnistades harmoonia muusikalise mõtluse elemendiks, oleme teind vahet kahe liigi vahel: seotud mõtlus (kontrapunkt) ja vaba mõtlus (harmoonia). Kontrapunkt on õpetus mitmesuguste iseseisvate viiside üheaegse ühendamise saadusist. Kontrapunktiline mõtlus on niisugune mõtlus, misjuures kõigi häälte meloodilised jooned liikudes säilitavad oma individuaalsuse. Harmoo­nilise mõtluse juures omab ühe hääle meloodiline joon domineeriva osa; kõik teised ühinedes kaotavad oma individuaalsuse ja ainult täiendavad päähäält. Tuntud muusikajuht Rösch nimetas kontrapunktilist mõdust horisontaalseks, harmoonilist mõtlust aga vertikaalseks. Kui möönda meloodia horitsontaaljoone väljendajaks, siis joonistab iga hääl kontrapunktis sarnaseid horitsontaale. Harmoonias aga vastuoksa, kujutades akkordilisi ja teisi tema kaassaatmisi, asuvad kõik teised hääled tema suhtes vertikaalseisukorda. Erandiks jääb muidugi vastava horisontaali pääviis. Kontrapunktilisel mõtlusel ei ole helilooja täiesti vaba, sest ta kunst seisab iseseisvate häälte mitmesuguses ilukõlalises ühendamises, millel kõigile on ühine teem (imitatsioonilised vormid) või jälle mitmesugused teemid, mis aga vastavalt mõninga filosoofilisele ideele on ühendatud üheks tervikuks (näit. Wagner’i ja Richard Strauss’i looming). Harmoonilisel mõtlusel on aga helilooja täiesti vaba, sest siin avaldab ta vaid hinge meloodilist joont vastavalt oma individuaalsusele. Kontrapunktilisele mõtlusele vastavad muusika polüfoonilised vormid, harmoonilisele mõtlusele aga homofoonilised. Kontrapunktilisel mõtlusel mängib üleolevat osa mõistus ja intellekt, meloodilisel mõtlusel aga tunded.

Inimese teadvusele, mis puutub kokku võõra loominguga väljaspoolt, aval­dab mõistuse või tundmuse ülekaal päris lahkuminevaid effekte. Mõistus ja intellekt, jättes meid sisemiselt külmaks, üllatab meie ettekujutust ja mõjub meie fantaasiale; tundmus vastuoksa liigutab meie südameid ja kutsub esile vastavad elamused. Sel põhjusel võib liigitada kõiki suuri heliloojaid kahte põhiossa, kui inimhinge kogu psüühika kahe olemise – tundmuse ja mõistuse – väljendajaid. Esimesse rühma kuuluvad kõik need heliloojad, kelle juures viisi ülekaal avab ja toob välja tundmuste ja inimsüdame elamuste lõpmatu gamma. Alates naiivse, lapseliku elurõõmu ja muretu olekuga liigub muusika meloodiline vaim pika heroilise optimismi, unistava romantismi, pettund pessi­mismi ajaloolist teed mööda jne. jne., lõppedes selle haiglase neurasteeniaga, mis nii iseloomulik inimkonna hingelisele meelsusele eel maailmasõda XX sajandi lävel. Alates kaheksateistkümnendast sajandist kuuluvad esimesse kategoo­riasse niisugused heliloojad nagu Haydn, Mozart, Beethoven tema loomingu I ja II perioodi ajal, Weber, Schubert, Mendelssohn, Schumann, Chopin, Cai-kovski, Grieg jne. jne. Sellele heliloojate rühmale sai osaks suur lugupidamine ja vaimustuse avaldused.    Need on kõik kultuurmaailma lemmikud.

Teise heliloojate kategooriasse, kelle juures on mõistusel ja intellektil üle­kaal, kuuluvad Gluek, Beethoven III perioodil, Berlioz, Liszt, Wagner, Rimski-Korsakov, Richard Strauss, neoprantslased Debussy, Ravel ja teised. Nii siis koonduvad siia rühma kõik muusika reformaatorid ja pioneerid, kes otsisid ja leidsid muusikas uusi teid, ülesandeid ja eesmärke. Eraldi peab siin märkima vedi Sebastian Bach’i, kes osutudes suurimaks muusikamelodistiks siiski kogu vanaaegse muusikakunsti mõistusliku karakteri tõttu kuulub teise heliloojate kategooriasse. Selle kategooria heliloojate enamikule langes osaks nende ilmu­misel maailma kunstiareenile julm tagakiusamine, eitamine ja mittemõistmine. Oma püüdmisis muusikaala laiendada, muuta teda pääle hingeliste emotsioo­nide keele ka kogu inimliku kultuuri väljendajaks, lähendada teda kirjan­dusele, filosoofiale, skulptuurile ja maalikunstile – põlastasid paljud neist tead­likult heli puhtmusikaalset aistilist hurma, ohverdades selle elutõele ja karaktersusele. Muusikakunsti sibariidid, kes vaatavad talle mõnulemise seisukohast ja kes otsivad muusikas vaid hubast närvide suigutamist, on ikka pahased nii­suguse muusika näotusest ja mõttetusest, kuna nad absoluutselt ei suuda maitsta niisuguste helitööde ilu, mille jaoks on juba tarvis teatud ajupingutamine.

Peame tunnistama iga kunstniku absoluutselt vabaks ta kunsti alal ja mööname, et iga kunst on ajalooliste, kultuuriliste ja kunstiliste andmete kogu­summast valmistatud ette. Beethoven näiteks komponeeris seepärast nõnda, et ta elas pärast Bach’i, Haydn’i ja Mozarfi, kuid ta looming oleks olnud hoo­pis teissugune, kui ta oleks sündind romantismi ajal või pärast Wagner’it. Kõik kunsti leiutised, arvestades muidugi seejuures asjaolu, kuivõrd nad pääle hariliku hääsoovlikkuse ka tõesti anderikkalt on väljendatud, peame tunnistama sügava tähelepanu ja hoolika uurimise vääriliseks. Ei või kuju­tella suurimat kitsarinnalisust, kui millegi uue ja arusaamatu eitamine vaid seetõttu, et ta läheb lahku mingisuguseist maksmasolevaist eelarvanguist. Evolutsioneeriv maailma hing järjest muutudes leiab ikka oma mõtteile ja ideile uusi vorme ja uusi väljendeid. Uus aeg loob uusi laule. Tagasipöördumist vanale ei ole, ja selles igaveses põlemises, ehitamises ja loomises, mille teed oh teadmatud, seisab kogu tuleviku kustumatu jõud, grandioosne ja jumerikas nagu elu ise.

A. Frankovsky

II osa Muusikalahest nr. 2/1931