Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

13 Feb

Eesti naiivne kosmopolitism ja rahvuslus

 

 

On ala, millel meie sulemehed arvavad endid täiesti kodu olevat. See on rahvusküsimus. Seal antakse vabadust sulele ja igaüks arvab end õigustatud olevat kaasa rääkida. Seletatav see nähtus on sellega, et teadus pole saanud end veel ses küsimuses süvenda, et teaduslikke eritöid on vähe sel alal.

Meil on rahvusküsimuses seni peaasjalikult kaks voolu nii esindunud, et nende seisukohti võib arvusta. Need on Eesti Rahvameelne Eduerakond ja sotsiaaldemokraatia. Esimene küll rohkem, sest see on tal olnud olude tõttu võimalikum.

Asjata otsime aga E. R. E. juures mingi teaduslikku seletust rahvusküsimusele; sellega on tehtud vaevalt katset. Poliitilistes artik­lites ja võitlustuhinais on ühte ja teist öeldud, millest võib järelda teatud seisukohta. Et E. R. E. on koos alalhoidlikkuist elementidest, siis see asjaolu annab ka ta rahvusküsimuse käsitusele oma jume. Sotsiaalvõitluses alalhoidlik, pole E. R. E. rahvusküsimuse taktikat seadnud puhaskultuurilisele alusele, vaid on teinud selle sotsiaalse alalhoidlikkuse abinõuks. Kes pole lugenud E. R. E. häälkandjas artikleid Eesti Geeniusest, Eesti rahvavaimust. Selle voolu arvates on rahva omaduste ja võimiste kandjaks ta geenius, rahvavaim. On öeldud juba igatahes teaduslikult rahvusküsimu­ses nii palju, et seda vaadet ei saa pidada teaduslikuks. Rahva­vaim ei seleta midagi, nõudes ise seletust; võib öelda, ta on see­sama rahva omaduste kogu müstifitseerituIt.

See tõttu saab seleta temaga kõik ja ei midagi: üks või teine nähtus on seletatav rahvavaimuga, kuid millega viimane?

Me ei saa ju astuda tagasi vanale teooriale, mille järele kogu edu on Absoluudi võõrandumise aste ja rahvaste geeniused ta mitmekesised avaldusvormid. Teadus on sest lõpulikult üle. Pole nende ülesanne seda hakata kõigekülgselt põhjendama.

Ma arvan jätkuvat, kui konstateerime seda. Kel kahtlus tekib, see avagu tööd rahvusküsimusest ja ta leiab mainitud väite tõenduse. Moodne teadus rahvusküsimuses käsitab rahvust kui sotsiaalset or­ganismi. Sellena ta edeneb üleüldises sotsialses edukäigus ja temaga ka rahvavaim. On tuldud sellele äratundele, et rahvus­kultuur süveneb ja laieneb inimkonna edukäigus. Süvenemise all mõistan rahvuskultuuri astmelist omapärasuse teravnemist. Laienemise all rahvuskultuuri kandjate arvulist suurenemist. Võt­tes millise tahes rahva rahvuskultuuri ajaloo, näeme selle astmelist edu: ta saab järjest omapärasemaks ja ta kandjaks järjest suurem arv rahva liikmeid. Tähelepannes seda, et üks rahvas lainab tei­selt kultuurilisi võitusid, näeme siiski rahvuskultuuri teravnemist.

Seepärast me ei saa rahvavaimuga seleta rahva omadusi ja võimeid, sest rahvavaim ei ole seletav, vaid ta on seletatav.

E. R. E. teoreetiline vaade rahvusküsimuse peale on ebateaduslik. Tegelikus elus tarvitatuna on see vaade rohkem: ta on tagurlik. See tagurlus on tingitud rahvusküsimuse mainitud teo­reetilisest põhjendusest ja viimase kandjate sotsiaalsest alalhoid­likkusest, nagu need viimased mõlemad on vastastikku tingitud.

Kuid lugedes käesolevat artiklit E. R. E. liige hüüab mulle: sõnad, sõnad — tooge tõendusi! Olge head!

Kas on kellelgi läinud meelest, mis meile sealt poolt on öel­dud me sotsiaalsest edust tingitud seltskonna . diffirentseerumise puhul? Võib olla mõnel. Me tuletame meelde.

Öeldi, et differentseerumine on taim, mis võõrsilt võetud ja mis on meie rahvavaimule võõras. Meie rahvas pidi olema huvi­liselt üks ühine mass ja seks pidi ta rahvavaimselt jääma. Kõik, kes mõtlesid teiseti, olid need ilmakodanlased, kes kippusid me kallimat vara, omapärast rahvuskultuuri, lõhkuma, tähelepanemata rahva geeniust. On aga ometi teada, et ükski rahvas, kes edu astmele jõudnud, mille algul meie seisame, pääsnud pole differentseerumisest, kui ta on edenenud ega pole jäänud kiratsedes kadule hääbuma. Vastuoksa. Differentseerumine on neis rahvais sündinud, nende rahvuskultuur on aga süvenenud, väärtuslikumaks muutunud ja laienenud. Differentseerumine on sellega sot­siaalse edu tagajärg ja seega viimasest tingitud kultuuri tõusu saa­tev nähtus. Kuid rahvuskultuuri kaduga ja rahvageeniusega sot­siaalse ja ka poliitilise edu kollitamist ei nähta üksi Eesti alalhoid­likkude olluste juures, vaid kõigi rahvaste vastavais seltskonna kihtides. Suurtes riikides, mida kõik tunneme väga hästi, on alati võimul­olevad ringkonnad püüdnud kõigekülgset edu, sotsiaalset, poliiti­list ja kultuurilist, takista sel teel, et nad on kuulutanud edu hukutavaks rahvavaimule, kombeile ja rahvuskultuuri omapärasusele. Kõike traditsioone on kuulutatud pühaks ja puutumatuks sel ainu­kesel põhjusel, et nad rahvuslikud. Sel vaatel oleks teragi teaduslikku mõtet, kui edu tähendaks täiesti rahvuskultuuri omapä­rasuse hääbumist. Ta ei tähenda aga seda, nagu me teame tu­handeist näiteist. Edu tähendab ainuüksi rahvuskultuuri sisulist muutust, ta süvenemist ning laienemist.

Ja öelge nüüd, kas on see vaade eduline?

Kuid edasi. See meie E. R. E. tagurlik rahvusküsimustaktika pole tagurlik ainult sotsiaalses ja poliitilises võitluses, vaid ka puhaskultuurilistel aladel. Toome näiteid keele ja kirjanduse alalt.

Peaks selge olema, et iga päevaga ikka enam kõik teaduse alad meile käsitatavaiks saavad. Edu toob seda kaasa, ükski võim ei suuda seda takista. Meie seltskonna differentseerumise taga­järjel tekib paratamatult intelligents, mille üksikud liikmed, vähe­malt, võimulised on teaduse alu käsitama. Kui omal ajal Tõnis­son on pidanud, nagu ta ise tihti tunnistanud, oma lihtsaks aja­lehe keeleks, „vana Eesti keelt murdma, nii et ta kondid aina on rägisenud,” siis peaks seda arusaadavam olema, et keele uuen­damiseks tuleb tõsiselt töötada ja tõsiseid katseid sel alal ka tarvitada. Ma pole keeleteadlane ja ei või seepärast Joh. Aavik’u keeluuenduse katseid keeleteaduse seisukohalt hinnata, kuid ma saan aru, et siin tõsiselt ja tarvilikult töö­tatakse, mis aitab kord me rahvuskultuuri ja ta omapärasust sü­vendada. Mis seisukohale aga me ametlik keeleteadlane J. Jõgever asub ses asjas? Mees, kes peab me kasvavale intelligentsile painduvat ja kultuuriliste mõistete väljaütlemisvõimulist keelt õpe­tama? Igaüks peaks arvama, et ta võtab arvustusnoa kätte keele­teadlasena. Aga mitte sugugi! Ta teeb seda rahvuspoliitikuna, halva ja tagurliku rahvuspoliitikuna. Ta kirjutab: „Igale ühele on oma väikesed eralõbud lubatud, mispärast ka mitte keeleuuendajad? Sellepärast, et praegusel ajal, kus emakeel vallakoolidest ja väikelaste aedadestki kipub ära aurama; kus inimesed kõige ihtsamaid emakeele sõnu arusaadavalt kirjutada ei oska, meile keeleuuendajate poolt mõne paari saja linnalapse jaoks uut „linnakeelt“, nagu seda juba nimetama on hakatudki, tahetakse luua, milie esimene nõudmine see olgu, et ta rahva keelest teistsugu­sem, hr. Aaviku arvates ilusam oleks, muid paremusi aga ei paku, kuna meie harilikus Eesti keeles täitsa võimalik on kõiki sügava­maidki inimlikke mõtteid ja mõisteid avaldada, kui aga mõtteid ja nende avaldajaid leiduks. Mitte Eesti keel ei ole kehv, vaid meil puuduvad suureandelised kirjanikud. Uus „linnakeel” paneks raa­matud rahva eest luku taha, haritlased aga oma väikse arvuga mingi kirjandust üleval hoida ei suuda. Meil ei ole siin nõnda mitte enam keeleuuendajate väikeste eralõbudega tegemist, vaid terve rahva tulevikuga. Sellepärast ei või hõlpsasti sellega leppida, kui rahva ja haritlaste vahele keelemüüri ehitatakse ja Eesti keelt killustada tahetakse.” („Eesti Kirjandus”, 1913, Nr. 11, lehek. 427 ja 428).

Nii siis: keeleuuendajad maha! Nad ei kirjuta maarahvale. Nad tahavad keelt luua, milles intelligents oma mõtteid saaks ai­nekohaselt avalda. Ja maha mitte seepärast, et need uuendused keele iseloomule võõrad, (millest Jõgever ei kõnele) vaid maha seepärast, et neist maarahvas ei saa aru, et need on rahva differentseerumise kultuuriliseks tundemärgiks. Meie maarahvas on, nagu suuremalt jaolt mujalgi, talupojad. Tähendab, haritlane peab kirjutama nii, et talupoeg saaks alati aru. Ma ei puuduta hra Jõgeveri mõnda ainukest keelteaduslikku märkust, sest hra Aavik on need ammugi ümber lükanud. Kõnelen ainult sest arvustusviisist. Kindel on, et ka hra Jõgeveri keelest talupoeg ei saa kõike aru. Olen teinud katseid sõnuga: aade, aine, paleus, ollus, ideaal, praktiline, termin jne. Keskmise edu tasapinnaga talumees seisab nende nagu mõistatuse ees. Järjelikult, need sõnad on vaja kee­lest tagandada. Ja millises keeles teadlased ja kirjanikud kirju­tavad õieti nii, et neist kõik talupojad aru saavad ?

Hra Jõgever on valminud ajajärgus, kus Eesti rahvas oli pea­aegu täiesti talupoja rahvas, seepärast hra Jõgever peab õigeks Eesti keeleks talupojakeelt. Järjelikult, ta peaks ka õigeks eestla­seks ainult talupoega pidama. Me oleme edenenud, meist on saa­nud moodne rahvas sotsiaalse edenemise tõttu, või vähemalt me oleme lähedal sellele. Kui arvustame ikka veel rahvuskultuuri nähtusi talupoja psüühika seisukohalt, ja laidame, mis läheb välja teisest seisukohast, siis me takistame edu ja ajame tagurlikku rah­vuspoliitikat. Veel üksainus näide. Seekord kirjandusest. Kui omal ajal Ed. Wilde „Tabamata ime“ lõi laineid, siis olid mitmed, kes tarvitasid ka selle kunstiteose arvustuse juures talupoja mõõdu­puud. Olgu ka siin tähendatud, et ma ei hinda „Tabamata ime” kunstilist väärtust, vaid tähendan ainult mainitud arvustusmetoodi peale. „Tabamata imet“ taheti võtta kord „Estonia“ avamispalaks. Ise vaieldes selle teose üle, kuulsin arvamust, et „Tabamata imes“ ei olevat midagi eestilikku. Kui küsisin, kuidas seda mõista, siis vastati: mis on seal eestilikku? Frakis käib igaüks, klaverit mängi­vad kõik, kunstnik võib olla igaüks, mis on siin omapärast eest­lasele? — Mis te siis Eesti teoseks loete, kas ainult „Libahunt“ ja „Tuulte pöörises” ? — Jaa, need on Eesti palad, seal ku­jutatakse Eestit! Ma lisasin omalt poolt: sest seal käiakse pastlais ja räägitakse lehmapidamisest. Ka vana auväärt hra Jürgenstein küsis imestanult ümber vaadates: mu härrad, öelge ometi, mis on selles töös eestilikku? Ja muidugi, ei näe ühelgi tegelasel ja­las pastlaid.

Arvan — neist näideteist jätkub. Meie rahvavaimuks on talupojavaim. Kõik, mis käib teist teed, nimetatakse rahvuskultuuri omapärasuse lõhkujaks, rahvageeniusele vaenulikuks.

Edu käib aga ise teed ja kõik, mis teda takistab, on tagurlik. Iga edumeelne, iga demokraat peab seile rahvuspoliitika vastu võitlema, sest ta takistab niihästi sotsiaalset ja poliitilist, kui ka rahvuskultuurilist edu.

Mainisin juba eespool, et meil rahvusküsimuses kaks voolu on. Lõpetades esimese voolu vaatuse, asume teise juure. Teist voolu edustab sotsiaaldemokraatia. Tähendasin ka seda ülalpool, et sel voolul on oluliselt raskem olnud seni avalduda, kui E. R. E., kuid siiski on ta niipalju avaldunud, et võime ta seisukohta arvustada.

Peame konstateerima: läheme ühest äärmusest teise.

Kui E. R. E. pasundab igat naljakust Eesti rahvuse auks, kui sisemise lõbu ja aukartuse värinaga avalikult teatatakse, et kellelgi Eesti laulikul õnn olnud Eesti nime kuulsustada ja M a dagaskari endisele kuningannale laulda jne. jne. — siis leiame meie sotsiaaldemokraatliku voolu juures arusaamatu ja põlgavalt hoolimatu seisukoha tõsisemagi rahvuskultuuri vastu. Veel enam hoolimatusest. Näeme seal pool isegi pimedat vaenu Eesti rahvus­kultuuri püüdeile vastu loitvat.

Oleme lugenud mahakiskuvaid artikleid teatrist, emakeelega koolist, mis juures ei eraldata koolikorraldust keele eest võitle­misest, vaid kõike hoolimata lüüakse. Oleme kuulnud, kuidas mõnitatakse me rahvaülikooli mõtte algatajaid, halvaks pannakse me haridusorganisatsioone ja nende tegelasi. Lõpmatus reas võiks näiteid tuua, kuid jätkub. Kes tahab isiklikult ses kinnituda, ot­sigu üles nende häälekandjad ja ta leiab mainitud väite algallikaliku tõenduse.

Minnakse sagedasti nii kaugele, et samastatakse rahvuskul­tuuri sotsiaalse tagurlusega ja kujutatakse selle kandjaid „kodanlasteks“, mõistes selle sõnaga klassikaliselt teiste rõhujaid. Kui keegi julgeb aga seletada, et ka demokraatlik rahvuskultuuri töö on võimalik, siis see on „vilets tööliste hingedega sahkerdaja.” Kui keegi jõuab aga neist endist sellele äratundele, et demokraatlik ühiskondlik töö on meil õieti ilma demokraatliku rahvuspoliitikata võimatu või vähemalt raskendatud, mispärast tuleb rahvuspoliitikaga kõige lähemalt tegeleda (Заниматься, tegelema) ja seda mitte jätta tagurlike olluste eesõiguseks, siis sajab sellele kaela sajatusi ja „proletaarlikku tüsedat stiili”, see on taganeja, ehk nagu seal pool öeldakse, „juduschka.“

Ma pole näinud üksi seda hoolimatust, vaid veel rohkem: seda, kui demokraatlikke elemente on hoiatatud rahvuskultuurilisest tööst osavõtmast, kutsudes neid tagasi teatrite ja hariduslike or­ganisatsioonide toetamisest.

Nii meie sotsiaaldemokraadid, kes on olnud seni tooniandjad, õhutavad mitte ainult hoolimatust, vaid ka lausa vaenu rahvuskultuurilistele ettevõtteile. Mõistagi, et see kihutustöö peab mõjuma.

On sarnane taktika millegagi õigustatud?

Oletades õigeks, et proletariaadil tarvis esimeses reas sotsiaal­poliitikaga tegeleda ja seekohaselt oma taktikat seada, me ei saa kuidagi õigustada ülalpool mainitud seisukohta rahvusküsimuses. Ta on vale vaadates ka sotsiaalpoliitiliselt seisukohalt. Iga otstarbet täitev poliitika peab tagajärjerikas olema. Rahvusküsimus pole ainult sotsiaalne ja poliitiline küsimus, vaid ka keeleline ja peda­googiline. Vastuvaidlemata tõde on see, et ainult emakeeles kõige paremaid tagajärgi koolis saavutatakse. Kui seda võib öelda üle­üldse õpetusandmisest, siis peab seda iseäranis toonitama rahva­kooli kohta. Kõrgemas koolis see kaotus väheneb, mida võõrkeelne õpetus teaduslikult sünnitab. Rahvakoolis pole seks või­malust ja just siin õpetus kannatab selle all määratult. Emakeeles peab õpetusel kaugelt parem tagajärg olema, kui võõras keeles õppides. Õpetuse tagajärjest on loomulikult tingitud kultuuriline tasapind. Peaks kõigile arusaadav olema: mida kõrgem kultuuri­line tasapind, seda selgem ja kõrgem iseteadvus, töölise juures ka ta klassiteadvus. See asjaolu on aga algtingimuseks võitluses oma seisukorra paremuse eest. Edasi peaks selge olema see mää­ratu kasu, mis tooks rahvakeele sisseseadmine omavalitsuse asutuses ja üleüldse ametikohtades. See küsimus on aga rahvuspoliitiline küsimus.

Praegu toodud väited käivad iga üksiku rahva kohta. Tea­tud rahva demokraatlikule massile pole aga üksi see tähtis, et ta oma kultuuriline tasapind võimalikult kõrge oleks, vaid talle on peaaegu niisama tähtis, et seda oleks ka teiste rahvaste oma. Mida kõrgem kultuuriline tasapind, seda vähem karta ühisele võit­lusele vastuvõitlejaid. Sotsiaalset võitlust peavad aga kõigi rah­vaste moodsad sotsiaalsed demokraatiad ühiselt. Kõrge kultuuri­lise tasapinna juures on vähe põhjust karta, et, näiteks, võiks ühe rahvuse töölisi tarvitada teise rahvuse tööliste palkade maharõhumiseks. Seda vähem põhjust on karta, et ühe rahvuse töö­lised teise rahvuse töölistele streigimurdjaiks saaks. Kas ei jätku neist näideteist? Tähendame siiski veel ühe peale, mis veel täht­samgi. Kultuurilise tasapinna tõusmise ja rahvusküsimuse demo­kraatliku äraotsustamisega kaob põhiselt ebaloomulikult nähtuselt, et teinekord demokraatlikud ollused võitlevad oma rahvuse tagurlike ollustega teise rahvuse demokraatia vastu, mis on ajaloos ette tulnud.

Millega siis see imelik seisukoht on seletatav? Selle asjaoluga, et meie mainitud demokraadid on Vene poliitilises koolis käinud. Vene demokraatial on aga selles asjas olusunniliselt sootuks teistsugusem seisukoht, sest ta on suure riigirahva demokraatia. Rah­vuskultuuriliselt keegi ei ähvarda Vene rahvuskultuuri. Koolid on emakeeles, ametikohad on emakeeles jne. Vene demokraatia peab võitlust nende asutuste ümber ainult nende demokratiseerimise mõttes. Sedasama võib öelda ka Vene kodanlike eduliste era­kondade kohta. Siis ei pea unustama ka teatud riigirahva liikme mõnusust, kes võib liikuda kogu suures riigis ja igas kohas oma lastele emakeeles õpetust anda, igas ametikohas emakeeles asju ajada. Raske öelda palju see mõjub, aga ta mõjub. Riigirahva demokraatia võitleb oma tagurlike erakon­dadega ainult sotsiaalsel ja poliitilisel alal. Ainult tagurlikud Vene erakonnad ajavad aktiivset rahvuspoliitikat ja see on šovinistlik. See poliitika sihib teiste rahvuste ümberrahvustamise ja rõhumise poole. Et aga demokraatia on kõige rõhumise vastane, siis ka riigirahva demokraatia ajab rahvuspoliitikat selle šovinistliku po­liitika vastu võitlemise mõttes. Ta poliitika on nii öelda eitav.

Et aga šovinistlik rahvuspoliitika on riigirahva juures pea ainuke olemasolev rahvuspoliitika, siis muutub seisukoht laiema massi juu­res, ka intelligentsis, üleüldse rahvuspoliitika vastu eitavaks. Sel­lega ei tehta jaatavalt üleüldse tegemist. See esiteks. Teiseks suure riigirahva demokraatia tunneb ennast solidaarsena teiste rahvaste proletaarsete massidega, sest ta võitleb nendega sotsiaalsel alal ühel rinnal. Nii sünnib suure riigirahva demokraatial ses küsimu­ses psüholoogia, mis Otto Bauer nimetab naiivseks kosmo­politismiks.

Meie sotsiaaldemokraadid on selle naiivse kosmopolitismi koo­lis käinud. Nad on kandnud selle naiivse kosmopolitismi meile ja on seda veel nooruse teravuses äärmuseni suurendanud. Olud on aga meil sootuks teised. Mis riigirahva demokraatial iseene­sest arusaadav, selle eest tuleb meil kibedamalt võidelda. Seda pole meie demokraadid märganud. Nad nimetavad tagurlikuks iga rahvuspoliitikat, arvates et õige demokraat ei peagi rahvus­poliitikaga teguma.

Pilt on sootuks teine, kui me heidame pilgu läände. Riikides, kus suurt, arvuliselt teistest üleolevat riigirahvast pole, ehk kus edu nii suur, et me seisame kaugel järel — seal näeme ki­bedat võitlust just sotsiaaldemokraatide juures selle eest, et iga rahvas vabalt võiks oma rahvuskultuurilisi asju ajada. Nende erakonnad nõuavad, et riigid saaks korraldatud rahvaste ühisriikideks. Nad loodavad, et ainult sel teel kultuuri edu pääseb täiele õitsele ja tülid kaovad sotsiaalsest arenemisest. Nende teoreetikud seletavad, et iga rahvuskultuur laieneb ja süveneb ülalpool maini­tud mõttes, ehk nad küll sarnanevad ainelise sisu poolest. Edasi nad seletavad, et ümberrahvustamine on paljudele põlvedele määratult valus protsess, mis rõhub ka väga paljude põlvede kultuurilist ta­sapinda, nii et selle all demokraatia kannatab kõige rohkem.

Lõpmatu kahju, et me sotsiaaldemokraadid on oodanud seni valgust ainult idast ja läänele pööranud selja. Läänes elab palju väikseid rahvaid, kellelt võime paljugi õppida. Sealne edu on nii kaugel, et Austrias sotsiaaldemokraatia rahvuste erakondadeks jaguneb, mis ühinevad kogu riigierakonnaks. Need erakonnad on ainukesed, mis on demokraatliku rahvuspoliitika välja töötanud, milles isegi teiste rahvuste sekka rännanud vähemustele rahvuslikku kaitset nõutakse. Meil aga loitev vaen rahvusküsimuse vastu, pa­remal korral põlgav hoolimatus!

Nii me avaliku elu voolud, mis on seni rahvusküsimuses sei­sukoha võtnud. Nende mõlema seisukohad on moodsale demo­kratismile vastuvõtmatud, ülal ettetoodud põhjustel. Nii ei või enam edasi minna, asi peab muutuma. Kolmandat väljakujunenud rahvuspoliitika voolu pole meil veel olemas. Kuid kõik eeldused on, et see vool välja kujuneb kõige lähemal ajal. „Noor-Eesti“ üm­ber kogunenud rühm, mis kasvab, tõotab seda voolu edustada. Osalt ka just seepärast olen neid ridu kirjutanud, et tarvis kindla seisukoha võtmiseks mõisteid avaliku arvustuse võimaluse all selgitada. Ka aeg on selleks kohane. Rahvuste maailm keeb. On öeldud isegi, et praegused suured sündmused sünnivad rah­vaste ideaalide teostuseks. Mitte üksi rahvaste erakonnad ei sel­gita oma rahvuskultuurilisi nõudmisi Me teame kõik üleskutset Poola ja Austria rahvaile, milles nende rahvuskultuuriliste ideaalide teostust kuulutatakse. Kui seda kuulutatakse meie riigiga vaenus olevaile rahvaile, siis on meil, kelle rahvuse elujõulisemaid liikmeid ses titaanlikus heitluses Euroopa rahvaste vahel tule ja verega ka sust Austria rahvaste poolt ristitakse, ses küsimuses seda rohkem põhjust kindlat seisukohta võita. Raske on rahvuspoliitika peenusid kirjutuslaua taga välja mõelda, aga sihtjooni võime ära tähenda. Me ei lähe siin juures endi rahvuse erihuvidest välja, vaid peame silmas kõigi meie riigis asuvate rahvaste rahvuskul­tuurilisi huvisid. Nagu juba ülalpool tähendatud on üksikute rahvaste huvid ses asjas ligidalt seotud. Seepärast on tarvilik, et rahvad saaks endle võimaluse oma puhas rahvuskultuurilisi nõudeid va­balt küllastada. Siia alla käiks koolid, teatrid, hariduslikud organisatsioonid, muuseumid, kunstiasutused jne jne. Riigile oleks see aina kasulik, kui see hoolitsus rahvuste kätte läheks, sest vastasel korral on karta parlamendis rahvuslikul alusel erakondade kokkupõrkeid, töötakistusi jne. Soovimata nähtused, mis riigi sea­dusandlusele kõiksugu takistusi looks, nagu seda niisuguses rahvuste rikkas parlamendis, nagu Austria oma, näha olnud. Ja see on loomulik. Kui rahvas ei saa oma rahvuskultuurilisi nõudeid küllastada, siis pööratakse oma asemike kaudu riigi keskasu­tuste poole, milleks meil on riigivolikogu. Lugu on aga seal niisugune: mida rohkem üks rahvas võidab endale, seda vähem ta annab teistele, sest kulud võetakse siis muidugi riiklikest sissetu­lekutest. Kui üksikud suuremad rahvad ühinevad, võib ülekohus sündi teisele vähemaile rahvaile. Viimased, kui nad vähemuses, peavad kaitset otsima töötakistuses, milles aga, nagu mainitud, riigielule hädaoht võib peituda. Niisugune seisukord oli Austrias ja mõned arvavad isegi, et see on üks praeguste kaotuste peapõhjustest. See nõudmine on muidugi tuleviku ideaal, mille lähe­mal ajal teostamise võimaluse šansse raske ära arvata. Kuid meil olgu selge kuhu püüame ja see on: me rahvuskultuuriliste alade omapärane enesemääramise võimalus.

Täiesti tegelik ja ühtlasi ka raske töö on selle mõtte selgita­mine ja laialilaotamine. See töö on me esimene päevaülesanne. Suured demokraatlikud maad on tugevad omas demokratismis just seepärast, et neis maades demokratism on laiade masside hüüdsõ­naks saanud, et see mõiste on tunginud iga kodaniku teadvusse ja talle omaseks saanud.

Rahvuskultuurilise vaba enesemääramise mõte peab tungima rahva teadvusse ka meil. See on tagatis, et me küllastame kord oma nõudeid. Seepärast on selle mõtte propageerimisel nii mää­ratu tähtsus, ühtlasi on see puhastegelik küsimus.

Ei pea aga selles propageerimistöös ära unustatama oma teisi rahvuskultuurilisi ettevõtteid. Meie teatrid võitlevad aineliste raskutsega. Tõsi, et see on üleüldine nähtus, kuid arvan, et siin lei­dub ka korraldusel teatud osa süüdi.

Meie oleme lootnud palju väliste abirahade peale ja on vähe proovitud sissetulekut tõsta korralduse muutmisega paremale järjele. Demokraatlikud ollused ei või selle rahvuskultuurilise ette­võtte vastu külmaks jääda ja seda ainult tagurlike rahvuslaste hoolealuseks jätta.

Mujal on igatahes proovitud teatrit sisemiselt reorganisee­rida ja otsida ka ta ainelise sisu paranduseks uusi teid. Need kat­sed pole ka Eestis enam täiesti võõrad. Tallinnas on n. n. rahvaetendustega katsutud ja tagajärjed on üllatavad: sissetulek on rahvaetendustel keskmiselt kõrgem, kui harilikel etendustel, vaatamata et viimasel on hinnad kõrgemad. Tartu seisab oma hinnaalandu­sega valeteel, alles jättes istekohtade järkudesse jaotust.

Oli hiljuti ajakirjanduses teade, et Pärnus rahva osavõtmatusest „Endla“ teater on seisma jäänud. Kas olid kõik abinõud katsutud, et osavõtmist tõsta? Kahtlen.

Demokraatlikud elemendid peavad kõigevähemalt proovima, kas tõesti ei saa asja paranda. Põhjust on arvata, et asi pole nii lootuseta.

Ja me teised kultuurilised ettevõtmised? Me ei või jätta nende korraldust ja juhtimist ainult tagurlikele rahvuslastele. Hariduslikud organisatsioonid võivad paljugi teha. Eestimaa Rahvahariduse Selts peab juba kaua neljaastmelist kursust täiskasvanuile, mis on ai­nuke emakeelne õppeasutus meie suuremas linnas. Osavõtmine on kaheksa rublalise aastamaksu juures rahuloldav. Lootust on, et võib seda maksu vähenda ja selle tõttu osavõtjate arv suu­reneb. Peaks arvama, et seda ka mujal teha võiks, kui seame need ettevõtted demokraatlikule alusele.

Rahvaraamatukogude küsimust on juba õhutatud ja kiriklaste näägutused ei suuda seda algatust lämmata, niisamuti ei suuda seda ka me „äärmised pahempoolsed”. Huvitav aga on, et meie siiamaalsed demokraatlikud rahvuskultuurilised algatused mõnitamist on leidnud nii hästi ringkonnast, mis on seni end ai­nukeseks rahvaliseks vooluks pidanud, kui ka viimasel ajal aval­dunud sotsiaaldemokraatlikust voolust. Neile nägematu edenev elu on need äärmised voolud ühisele võitlusrinnale surunud. As­jata oleks üksikult arutada kõiki me rahvuskultuuri töövõimalusi. Edu juhatab neid ise kätte, siinkohal on tahetud ainult sihtjooni seada.

Põhjuslauseks olgu :

Me peame igast rahvuskultuurilisest ettevõtmisest osa võtma ja kaasa mõjuma selle ettevõtmise demokratiseerimiseks.

Me ei lase endid heidutada pealekäimistest, mis meil oodata.

Ühelt poolt tullakse etteheitega, et me rikume rahva ise­loomu võõraste ettevõttetega ja saame talle kardetavaks. Seda etteheidet on korratud mitmel viisil. Meie vastus on lihtne. Esi­teks Eesti rahvas pole enam ainult talupojarahvas, et kõike talupoja psüühika seisukohalt hinnata ja teiseks pole võõraste rah­vuskultuuriliste võitude laenust ühtegi rahvusliku iseloomu tumenemist karta, vaid on oodata ümberpöördult selle süvenemist ja laienemist.

Teiselt poolt ähvardab meile proletaarlisi tüsedusi osaks saada. Kuid see asjaolu kohutab meid sama vähe. Me oleme liiga hästi näinud millistel juhtumistel inimesi ristitakse „viletsateks tööliste hingedega sahkerdajateks”, et me seda tõsiselt võtaks. Me teame ka, et need inimesed räägivad edu nägemata, et nad vae­vaks ei võta enam edenenud maade poliitiliste erakondade võit­lusi sel alal märgata.

Me saame jälle näha tagurlike rahvuslaste ja ühe osa sotsiaaldemokraatide ühist kõlbelist viha. Uskuge, see pilt tuleb traagikoomiline.

Moodne demokraatlik rahvuspoliitika on meil kujunemas, ja selle kujunemise kiirendusele on iga tõsise demokraadi kohus kaasa aidata.

                                                                                 Jüri Vilms

Vabast Sõnast nr. 1/1915

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share