Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

01 Oct

Kaks näidet Inglise müstilisest luulest.

 

    

From: The Oxford Book of English Mystical Verse.

   

            SAROJINI NAYADU.

    In Salutation to the Etemal Peace.





    Men say the world is full of fear and hate,
    And all life’s ripening harvest-fields await
    The restless sickle of relentless fate.
    
    But I, sweet Soul, rejoice that I was born,
    When front the climbing terraces of corn,
    I watch the golden prioles of Thy morn. 
  
    What care I for the world’s desire and pride,
    Who know the silver wings that gleam and
                                                              glide.  
    The homing pigeons of Thine eventide?!
  
    What care I for the world’s loud weariness.
    Who dream in twilight granaries Thou dost
                                                             bless
    With delicate sheaves of mellow: silences?
    Say, shall I heed dull presages of doom,
    Or dread the rumoured loneliness and gloom,
    The mute and mythic terror of the tomb?
    For my glad heart is drunk and drenched              
                                                            with Thee,
    O  inmost wine of living ecstasy!  
    O intimate essence of eternity!
  

            SAROJINI NAYADU.  

    In Salutatione Paci  Aeterniae.

        

    Nad räägivad, et ilm on hirmu, vihavaenu täis
    Kus elu-põllul Lõikus-Jumalanna käis,
    Seal saatus-sirpi saak ju ootma näis.
     
    Kuid mina, õnnis Hing, ma hõiskan, et ma elan,
    Kui keset viljaväljä künkalisen külan,
    Ma silmin Sinu ehalinde Sõidu helgin kenan..
      
    Mis hoolin mina Ilma upsakusest, soovest,
    Kes tunnen koidutiivul hõbe-kuldseist voodest
    Vaid tuvikesi Sinu ehahelkjast Loodest?
   
    Mis läheb mulle korda Ilma rõkkav hääl.
    Kes heljun ehasalves une õndsusel,
    Su uimastavail vaikus-vihkudel?
    
    Kas peab tabama mind tume saatusjõud,
    Või kohutama kurblik üksilduse sõud.
    Tumm lasuv müütiline haua õud?
    
    Mu hõiskav süda on joobnud sinust siin,
    Sa elava ekstaasi Hinge viin!
    Sa elu igaviku magus piin!

  

            JOHN OXENHAM    

                  Everymaid.

      

    King’s Daughter!
    Would’st thou be all fair,
    Without – within –
    Peerless and beautiful.
    A very Queen?
    Know then –
    Not as men build unto the Silent One, –
    With clang and clamour,
    Traffic of rude voices,
    Clink of steel on stone,
    And din of hammer; –
    Not so the temple of thy grace is reared
    But, – in the Inmosi shrine
    Must thou begin,
    And build witth care
    A Holy Place,
    A place unseen,
    Each stone a prayer.
    Then, having built,
    Thy shrine sweep bare
    Of iself and sin,
    And all that might demean;
    And, with endeavour,
    Watching ever, praying ever,
    Keep it fragrant-sweet, and clean:
    So, by God’s gface, it be fit place, –
    His Christ shall enter and shall dwell therein;
    Not as in earthly fane –  where chase
    Of steel on stone may strive to win
    Some outward grace, –
    THY  TEMPLE  FACE   IS CHISELLED
                                         FROM WITHIN
           

            JOHN OXENHAM

                   Iganeitsi.

  

    Kuninga Tütar!
    Oleks sa õiglane kõik,
    Välimiselt – siseiniselt –
    Võrdlemata ning ilus,
    Kuninganna ise?
    Tea siis: –
    Mitte, nagu inimesed ehitavad Vaiksele, –
    Kära ja müraga,
    Häälte kõlava jämedusega,
    Terase helinal kivile,
    Vasara vuhinal; –
    Mite nii ei ole sinu helduse tempel ehitatud.
    Vaid, – kõige pühamas paigas
    Pead sa algama,
    Ning ehitama hoolega
    Paiga, mis Püha,
    Koha nägemata,
    Palve kus iga kivi.
    Ning, ehitatu,
    Su tempel puhtaks pühi
    Minast ja patust,
    Ning kõigist, mis iluta;
    Ning kindlal tahtel,
    Olles valvel, ikka palvel,
    Värske – puhas hoia ta.
    Nii Jumala armul olgu see paik varjul, –
    Seal Tema Kristus leiab asupaiga eest
    Ei mitte, nagu maise templi vilu,
    Kus teras, kivi, ikendades meest,
    Vast võidaks välimise ilu, –
    SU TEMPEL ON VAID NIKERDATUD
                                                        SEEST.

Tõlkinud Ed. Hunt

Kirjandus-kunst-teadus numbrist 25/1921

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share