Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Taani hindamise raamatus („Liber census Daniae või Kong Valdemars Jordebog”) on säilinud tähelepanu vääriva tunnustuse eest­laste asukohtadest praeguste Harju- ja Virumaa piirides 13. aastasaja keskelt. Mitte üksi kü­lade nimestik ei leidu temas, vaid ka külade suurus atrade arvu järgi, mis uurijale või­maluse annab saada õige lähedase pildi tol­leaegse ülesharitud maa rohkuse ja ulatuse, kui ka ligikaudse elanike arvu ja tihe­duse kohta üksikutes kihelkondades.

Selle võrdlemisi õige täpse kirjelduse juures on aga ammugi silma puutunud, et hindamiseraamatust, puudub üks osa praegusest Virumaast, nimelt tema ida- ja kagupoolsemad kihelkonnad, — Vaivara ja Iisaku.

Seda puudumist on uurijad püüdnud mitmeti seletada. Dr. C. J. Paucker arvab, et neil maa-aladel kas suurte soode ja läbitungimata metsade pärast siis veel nii hõredasti elanikke oli, et ülesharitud maad tema vähe­suse pärast maksuraamatusse üles võtta ei saanud, või et taanlaste ja sakslaste maaomandus siin piiriäärses maaribas väliste pealetungimiste vastu nii kindluseta oli, et teda võimatu oli maksualuse maa hulka arvata.

Teine küsimuse uurija, Väike-Maarja kiriku õpetaja G. M. Knüpffer arvab, et Taani valitsuse all olnud maa-ala Narvani ei ulatanudki, vaid Narva ja terve praegune Vaivara kihelkond käinud ehk Ingerimaa alla ja puu­dunud sellepärast hindamiseraamatust.

Veel kolmanda seisukohaga esineb meie oma uurija õpetaja M. J. Eisen. Hindamiseraamatus puuduvat kõik rannakülad, nagu juba Paucker märkinud. Rannarahvas olnud teisiti maksustatud ja teist viisi kohustatud sõjast osa võtma (Taanis, näit., oma laevadega), sellep. oletab Eisen, et nad ehk mõnda teise maksuraamatusse olid sisse kantud, nagu ka linnad, Tallinn ja Rakvere. Taani hindamiseraamatu kokkuseadmise ajal olnudki Vaivara kihelkonnas ainult ehk rannakülad, kaugemal rannast alganud madalam maa, kus sel ajal rahvas ei elanud. Ainus suurem asupaik olnud Narvia küla, mille asemele hiljem Narva linn tekkinud.

Iisaku kohta lähevad uurijate arvamused ühte, et. see maanurk siis veel metsade all seisis ja sellep. temas veel elanikke õige vähe oli. Arvamiste lahkuminek puudutab, nagu ülaltoodust näha, praeguse. Vaivara khl. ja Narva linna maa-ala. Missugune oletustest õigem, see võib meidki huvitada, sest ta an­nab vastuse küsimuse peale, kui kaugele ula­tusid eestlaste asukohad idasse 13. aastasaja algul, s. o. sakslaste ja taanlaste meie maale sissetungimise ajal.

Eisen peab oma otsuse tõsiduse juures isegi kahtlema. Taani hindamiseraamat si­saldab kohtade nimestikku ka päris Taanist, ning sealsed rannaäärsed kohad seisavad kõik hindamiseraamatus. Miks siis Eestimaa rannakülad raamatust puuduvad?

Mitmed kodumaa vanema ajaloo uurijad on rõhutanud kalapüügi suurt tähtsust va­nade eestlaste elus. Sedasama räägivad ka mitmed meie kodumaa ajaloo õpperaamatud. Vististi on uurijad aga sellele elukutsele eest­laste kohta siiski suurema tähtsuse annud, kui ta tõepoolest ära teenib. Eestlane on ikka eestkätt olnud põllumees ja alles teises järgus kalapüüdja. Kalapüük ei ale vististi ku­nagi olnud talle tähtsaim ülalpidaja, vaid rohkem kõrvaltöö, mida siis tehti, kui aega põllutööst üle jäi. Muidu oleks ju raske seletada, miks eestlane kalapüügi veed, nagu terve Peipsi ranna, venelastele on jätnud, kuna ta muidu oma tublidusega venelase igalt poolt tagasi tõrjus. Ingerimaal oli enne sõda huvitav tähele panna, kuidas eestlane sisse tungis Peterburi kubermangu põllumaa ala­dele, Peterhofi, Luuga ja Jamburi maakonna idapoolsesse ossa, kuna Jamburi maakonna läänepoolne osa, mis küll otse Eesti piiri vas­tas, kuid kus peasissetuleku allikas kalapüük on, eestlastest puutumata jäi. See kõik näi­tab, et eestlastel kalapüügi alal nii pikka ko­gemust ei ole, kui põllutöö alal. Harju- ja Viru randlastest on kõik uurijad märkinud, et nad oma keele poolest palju lähemal soomlastele seisvat, kui muud eestlased. „Kolga ja Kõnnu randade keel paistab nagu sillaks Eesti ja Soome keele vahel olevat, niihästi kõlaliselt, kui mõjuliselt, märgib rannamaade tundja G. Vilberg (E. Kirj. Nr. 6—1922 a.). See laseb aimata, et ka Soome lahe  kaldal kalapüüdjate-randlaste soontes rohkem puhast Soome verd voolab, kui mujal Eestis: ka siin on eestlane muiste ruumi pidanud jätma mõ­nelegi Soome vellele, nagu ta Peipsi kaldalgi venelasega pole võistelda tahtnud või suutnud.

See teeb kahtlaseks Eiseni seletuse, et hindamiseraamatu kokkuseadmise ajal Vai­varas ainult rannakülad olnud.

Kuid otse ajaloolised andmed näitavad, et kõik Vaivara khl. rannakülad — Jõesuu,  Auga-Schmetske, Mereküla, Kannuka ja Sillamäe hilisemal ajal tekkinud ja neid Taani ajal veel olemaski ei olnud. Praeguse Jõe­suu alevi maa on olnud õige kaua tühi ja Naroova ääres asuva Kudruküla lootside tar­vitada. Küla tekkis siia vist alles Rootsi ajal. Sillamäel ei olnud veel aastal 1520 mingisugust küla, vaid ainult kõrtsi koht pooleteise adramaaga silla otsas, mis üle Sõtke jõe viis. Mereküla asemel leidub veel aas­tal 1630 ainult üks rannatalunik Pauss poole adramaaga, mis Lagena küla külge sai arva­tud. Kuni 16. aastasaja lõpuni leiame va­nadest dokumentidest umbes 30-ne praegu­se Vaivara khl. küla nimetuse, rannaküla­dest ei tea ükski muinaskiri midagi. Sellest peab järeldama, et just rannakülad Vaivaras hiljem tekkinud on. Ka praegu seisneb nende tähtsus mitte kalapüügis, millest ainult üksi­kud elavad, vaid suvituskohtades.

Ei saa aga leppida ka Knüpfferi oletusega, et Vaivara khl. Taani valitsuse alla ei kuu­lunudki, vaid Ingeri külge arvati. Selle väite kasuks ei ole Knüpfferil muid tõendusi, kui ainult see, et siinsed külad hindamiseraamatus puuduvad. Aga need külad võisid ju hiljem tekkida, Vaivara võis olla samasugune ela­niketa metsanurk nagu Iisakugi. — Pea­legi leidub hindamiseraamatus üks küla, mis kahtlemata praeguse Vaivara khl. piirides asus, sest et mujal Virumaal selle nimelist kohta ei ‘ tunta. See on 8-adraline Narvia küla, mille asemel nüüd Narva linn asub. Knüpfferi loogika on väga omavoliline ja omapärane: jättes kõrvale Narvia nimetuse hindamiseraamatust, seletab ta Vaivara kohani­mede puudumist sellega, et see maa-ala Taani alla ei kuulunud, — ning oma esimest seletust juba tõsiasjana võttes, järeldab ta kohe edasi, et Narvia küla mitte praeguse Narva linna kohal asuda ei võinud, sest et hindamiseraamatus Vaivara khl. puuduvat! Siin on juba palju õigem Eiseni oletus, et kihelkonna piiri­des tol ajal ainult üks suurem asukoht oligi — Narva.

Ei ole ühtki põhjust hindamiseraamatu Narviat mujalt otsida, kui praeguse Narva kohalt. Siin pidi olema põline inimeluase. Siit ühendas tee mööda muinasaegset mere randa, mis kord praeguse Narva ünna alla ulatanud, Ingerimaad Eestiga. Lõuna pool teed on veel praegugi läbipääsemata sood, kuna tol ajal ka madalik linna ja mere va­hel veel soine ja metsane pidi olema. Narva kohal oli nagu sild Ingerisse. Naroova oli lai ja väga kalarikas, ning kose all pidi olema kalapüük hõlpsam ja tulutoovam kui kusagil mujal.

Uskuda, et taanlased oma sõjakäigul kusagile kesk Alutaguse metsi peatuma jäid, ilma et püüdnud oleks loomuliku piirini, Naroovani, välja tungida ja siin Ingerimaa võtit enese kätte kiskuda, oleks lihtsalt lap­sik. Läti Hindrek jutustab 1221|1222 aasta talvel peetud sõjakäigust Ingerimaale (XXV. 5. ja 6.), mida ugalased ja sakalased toimi­nud, kes ordu võimkonnas olid, miks ei pidanud siis taanlased püüdma oma võistlejate kiuste oma võimkonda Naroovani laiendada, kuna see ju loomulik jätk oli nende käes olevale maa-alale. Võimatu on oletada, et praeguse Narva kohal hindamiseraamatu kokkusead­mise ajal inimeste asukohta ei olnud, veel võimatum aga, et taanlased selle loomuliku silla Ingerisse enese kätte jätsid kiskumata.

Et hindamiseraamatu Narvia mitte prae­gune Narva ei olnud, selle kasuks toob Knüpffer ainult ühe asjaolu: küla päralt oli kõigest 8 atra maad, mis tulevase linna jaoks liiga vähe. Kuid just praeguse Narva kohal võis suur hulk elanikke ennast kalapüügist toita, kuna raske paemaa harimine ainult kõrvaltööks olla võis.

Kuid eestlane ei olnud kalapüüdja. Sellepärast on huvitav, et prof. L. Kettunen Narva nimele seletust otsib vepsakeelsest sõnast narvainen—läve, kosk, veelangemine. Leiduda ka Soomes samanimelisi kohti, mis kõik koskede ja kärestike ligidal asuvad. Ma ei tea kas see seletus ka teiste Narva nime­liste kohtade kohta käib, nagu end. Narve mõisa Schuja khl. (Güterurkunden nr. 818) või Narva jõekene, mis Narevkaga ühine­des Narevi jõe Poolamaal tekitab, — kuid prof. Kettuse seletus saab iseäralise tõemaigu just sellepärast, et praegugi Narva linna külje all veel säilinud Vepsküla, mis kahtlemata oma nime saanud vepslastelt. See on väga vana küla. Teda nimetatakse juba ühes ordumeister Vilhelm von Freymerseni kirjas a. 1374., kui Vepsendorp — vepslaste küla. 1583. a. vakuraamatu järele oli külas 1 adramaa ja peale selle 8 vaba talu­poega. Ülekäinud sõjarüüstamised olid muidugi suurema osa külast hävitanud.

Vepsküla nimetus ja Narva nime algu­pära, võib olla ka selle küla elanik­e arvatav peaelukutse, kalapüük, sunni­vad oletama, et hindamiseraamatu kokku­seadmise ajal praeguse Narva linna asemel veel salgake vepslasi elanud. Kui hiljem linn rajati, omandas ta kaldaäärsetelt veps­lastelt nende küla põlise nimetuse, Narva, kuna vepslaste küla nüüd linna asunud muulaste poolt tema elanike rahvuse järgi Vepskülaks ristiti. Vaivara kohanimede puudumist hindamiseraamatus ja kõiki ülal­toodud asjaolusid arvesse võttes, näib selge olevat, et hindamiseraamatu kokkusead­mise ajal, 13 aastasaja keskel, pea kõik praegune Vaivara khl. pind veel metsaga kaetud ja elanikest tühi oli, välja arvatud praegune Narva linna koht, mis Taani alla kuulus ja kuninga (Dominus Rex) omandus oli, nagu ka kõik Jõhvi khl. piiriäärsed kohad. Pauekeri arvamus, et piiriäärsed kohad sellepärast ehk maksuvabad olid, et nad venelaste pealetükkumise eest julged ei olnud, ei kannata arvustust, sest niipalju kui krooni­kad venelaste sõjakäike Eestimaale tunnevad, ei piirdunud need kunagi piiriäärse maaribaga, vaid ulatusid Rakvereni, Varbolani jne. Miks siis just Vaivara külad maksuvabad olid?

Peab siiski märkima veel ühe küla hindamiseraamatust, mis ehk Vaivara piiri­des asus. See on Ydrigas Alutaguses, mis praegust Udria küla Vaivara Peetri vallas meelde tuletab.

Uurijad on otsinud seda küla Udriki kõrtsi juurest Lüganuse piirilt, mis õige tõe­näoline on, sest piiriäärsed kohad olid kõik kuninga päralt, kuna Ydriga omanikuna keegi Johannes Ala esineb. Kui aga Ydrigas küla siiski praegusö Udria kohal asus, siis sunnib tema väikene põllupind (3 atra, võrdluseks tähendan, et Udria 1583 a. — 22 atra oli) oletama, et see küla kas täiesti ranna ääres asus (praegune küla on umbes 1. km. rannast eemal) ja tema ela­nike peatöö oli kalapüük, kuna põllutöö ainult kõrvalteenistuseks oli, või et see küla maksuraamatu kokkuseadmise ajal weel võrdlemisi noor oli. Esimesel juhtumil tuleks küsida, kas tema elanikud eestlased olidki, teisel juhtumil võiks arvata, et tema tekki­nud alles pärast iseseisvuse lõppu ja asuta­tud pagulastest, kes mässude järele taanlaste karmi käe või maksude raskuse eest Alutaguse metsadesse karanud.

Nii puudusid hindamiseraamatu kokkuseadmise juures Eesti asukohad idapool Pühajõge kas täiesti, või olid alles tekki­nud pagulastest Virumaalt pärast iseseisvuse lõppu. Põline eestlaste asumiskoht algas alles Jõhvi khl. ja ulatus siit läänepoole.

Eestlaste idapoolsem piirijoon läks hindamiseraamatu järele üle järgmiste kohtade: alates Valastest, Toilast üle Järve, Paate, Kukruse, Jõhvi, Tammiku, Puru, Rausvere, Vasavere, Kurtna, Edivere ja Kaidma, kust ta üle Ohakvere Mäetaguse peale pöördus.

See piirijoon on huvitav, juba sellepoolest, et temal asub kaks kohta, mille nime tüveks sõna „edi“: Edise ja Edivere. Dr. Veske järele tähendavad need nimed etteulatavaid, eesolevaid, esimesi. Kui eestlaste silmad itta pöördusid, siis olid need kohad tõesti etteulatavad, esimesed.

Seda piirijoonel asuvat külade nimestikku silmitsedes märkame, et eestlaste loomulik idapiir oli Pühajõgi oma sügavate orgudega ning heade kaitseseisukohtadega idast tun­giva vaenlase vastu. Asukohad ei ulatunud küll igal pool just Pühajõeni vaid Jõhvi joont lahutas jõost tihe mets. Piirijõgi, mis tol ajal pidi olema palju veerikkam ja laiem kui praegu, voolates kesk sügawat metsavaikust, võis tõesti looduslapse hinges pühalikke tundeid äratada. Et siinsel piirjoonel rahva silmis eriline pühaduse mõiste, näitab ka teine piirjoone lähedal asuv koht Kuremäe Pühtitsa, mis rahva mälestuses ka pühaduse säraga ümbritsetud, kus muu seas Eesti vägimees Kalevipoeg kokku põrganud Vene kangelase Dobrõnjaga. Siin uinunud Kalevi­poeg peale lahingu Jõuga metsas, kus vaen­lased pikkade kirvestega raiunud temal jalad. Siiski roomanud ta veel versta 20 lõuna poole, kus Teravakivinõmmes Kalevipoja hauda näidati.

Idapoole Pühajõge hakkasid eestlased tungima vististi alles 13. aastasaja keskel ja hiljem. Esimesed põgenejad orjaikke eest olid kahtlemata jahimehed. Aegade
jooksul võeti enam soodsates kohtades põllu­töö käsile. Narva linna tekkimise järele tekkisid esimesed külad vist linna ümbruses, pikkamööda elustus terve kaubateeäär Jõh­vist Narvani. Siit talupojad olid kaua kuningatalupojad Naroova keskmisel jooksul asub praegugi Kuningaküla, mida juba 1583 a. vakuraamat tunneb Kunnungekyll nime all ja mis kahtlemata Taani ajast pärit. Alles hiljem hakkasid mõisnikud siit omandama maid nagu Euroopa riigid Ahvrikas. Veel 1586. a. mõisate revisjoni ajal puuduvad siin ise­seisvad mõisad, asumaid on aga välja jaga­tud paljudele Viru mõisnikele. Nii on Paate mõisnikul Johan Kudleinil siin pool Tõrvajõe külast, Kohala Tõnis Asseri päralt Udria, Andja Johan Vrangelli päralt Auvere, Erra Evart Oertteni päralt osa Vaivarast, Hõbeda Arendt Asseri pärijatel teine osa Vaivarast, Annikvere Heinrich Vrangellil Perjatsi küla. See koloniide poliitika on niikaugele läinud, et praegugi veel Narva külje all, kesk linnamaid, linna karjamaal asub väike maatükikene Rotenbrunnen, mis Kohtla mõisa päralt.

Niisugune maa-ala jagamine Virumaa mõisnike vahel on paremaks tõenduseks, et siin elu võrdlemisi hilja ärganud. Samuti kui naabruses Iisaku khl., kus elu tõi põge­nejate laene Venemaalt Boris Godunovi ja Johan Hirmsa ajal.

Vana Pühajõgi on ammugi jäänud uni­seks ja väsinuks, ta vood on kuivanud, ta ise kitsaks jäänud. Ainult sügavad orud tunnustavad veel tema noorepõlve jõuküllust. Nüüd pole Pühajõel enam muret Eesti piiri kaitsmise pärast, selle ülesande on ammugi jõuküllusest vahutav Naroova ja loid veneloomuline Luuga enese peale võtnud. Vanal Pühajõel on ainukeseks mureks piigasid, kes täie kuu ajal temast vett võtnud ning tema kaldal end puude okstel kuu hõbepaistusel vihelnud, meestele meeldivaks teha ning neid tanu alla aidata (Eisen). Kas vanakene enam sellegagi toime saab, ei tea ütelda.

Kuid reisija kes matkamas Pühajõe ilusatel kallastel, ei tohi unustada, et sellel vanadu­sest kitsal jõel täita olnud kord suured üles­anded, mis teda terve rahva silmis kord pühaks jõeks teinud.

Arnold Schulbach

Õitsituledest nr. 1/1922