Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Sellest polegi kulunud palju aega, vaid mõni lühike aasta, kui nende ridade kirjutaja, küll kõnes ja kir­jas, küll juhuslikus vestluses, väitis rahvusliku kultuurprogrammi vaja­dust. See programm, lühidalt kok­kuvõetuna, sisaldas kolm punkti:

1) rahvusliku uusloomingu lähte­kohaks rahvaloomingu vaim;

2) avarama kande- ja kõlapinna võitmiseks kultuurisaavutuste vahe­tus hõimrahvastega ning kaugemas perspektiivis liitumine turaani lii­kumisega;

3) teineteisest „mööda“ töötamise vältimiseks ning erialade taotluste koordinatsiooni ja tulemuste orgaa­nilise kasvu saavutamiseks ühise, tervikliku kultuurfondi loomine.

Teadagi, see polnud kuidagi mõni privaatne sepitsus, vaid kõigi nende ühine tõekspidamine, kes uskusid meie „omakultuuri“ taotluste vajalikkust ja viljakust.

Mida ütlesid kriitikud?

Esimese punkti vastu leiutati põ­lastav, mõnitav lendsõna „pastlakultuur“. Teisele punktile reageerisid karikaturistid, möönan meeleldi, lõ­busate ja üsna vaimukategi karika­tuuridega, kuigi need ei ilmutanud just kaugelenägelikkust. Kolmas punkt näis enne muid leidvat vastuvõtmist ja osalist toetust Tallinna Kunsti­klubi asutamise näol; tegelikult see aga muutus peagi, koostöö foorumist materduste nurgataguseks.

Tänapäeval on toonased „pastlakultuuri“ ründajad moondunud võib­olla kärarikkaimaiks rahvuslikkuse deklamaatoreiks, kes ehivad end esirinnameeste nimbusega. Asjalikule tööle sellest pole tulu. Edasi viib vaid rahulik -endast mõis­tetav eneseusaldus paaris enesekriitikaga.

Niisugune eneseusaldus hindab positiivsena enesetunnetuse allikana rahvaloomingu päruseid: võltsimatuimal kujul siin peaks aval­duma eestlase mõtteviis ja tunde­laad, ilumeel ja maailmavaade, hoiak ning rüht. Niisugune eneseusaldus oskab ka väärikusega otsida ja pak­kuda ning pidada sõprust, võtta ja anda kinke, saada ja saata sugemeid oma salve, resp. salvest, ilma enese  alavääristuseta ja ilma eneseülistuseta; see kõik on talle vaid enesetäiendamine, eneseavardamine. Niisugune eneseusaldus ei põlga ega karda ka kunagi koostööd samasihiliste püüetega teistel eluala­del: eneseteostus tugevas, ühi­ses voolus on avaram ja rikkam kui tuhandes hargnevas nires.

Lühidalt: enesekriitikaga selgita­tud eneseusaldus teadlikult asub ees­pool skitseeritud programmi alusele rahvusliku kultuuri ehitusel. Sest mis on siis ühe rahva, ühe rahvuse kultuur muud kui selle rahvuse ene­seteostus, enesetunnetus, eneseavardamine?

Ja teater?

Teatris küll tohime näha ühe rah­va kultuuri, ühe rahva elu võrdkuju: teater kehastab rahva esindajaid, mehi ja naisi; teater kajastab ühis­kondlikke olukordi; teater virgutab ja avardab mõtte- ja tundemaailma esitades ka võõraid autoreid.

Ent mida tuleb teha teatril, et olla võrdkujuna ehtne, aus ja võltsimatu?

Kirjanduslik-dramaatilise loomingu vahendajana lavakunst on reprodutseeriv. Niikaugele kui teatri män­gukava koosneb oma kirjanike teo­seist, sedavõrd, kui need kirjanikud on tabanud oma rahvuse vaimu- ja hingelaadi, niikaugele ja seevõrra teater eo ipso on rahvuslik; mitte ainult väliselt ilmelt, vaid ka oma olulisimas, näitleja loomingus, näit­leja inimkujutamise kunstis: pole mõeldav, et näitleja, see hell resonaator, kelle töö seisab etendatava teose üldmõtte ja iga üksiku lause lahti­mõistatamises ja mõtestamises, ke­hastamises ja kõlastamises, liiati näitejuhi ja sageli ka autori enda kontrolli all, võiks oluliselt minna kõrvale kirjaniku intensioonidest.

Näitleja pole ometi mingi neut­raalne instrument, vaid elav inime­ne, isiksus, kes on võrsunud samast rahvuslikust rüpest, kust kõik tei­sedki rahvuse liikmed; tema aru ja süda on tehtud samast ainest kui autori ja publiku aru ja süda. Kui­das nad ei peaks leidma „ühist keelt“? Kas on mõeldav, et ühegi muu rahvuse näitlejad võiksid ke­hastada Kitzbergi „Püve talus“ nii nagu see sünnib eesiti laval?

Millegipärast aga arvatakse eesti näitlejast, et ta on lootusetult taker­dunud võõraste eeskujude kammit­sasse, et välismaiste autorite mängi­mine teda tagasipöörmatult on võõ­rutanud ta rahvuslikust omapärasu­sest. Arvesse võivad tulla vaid saksa ja vene oletatavad mõjutused. Ja nüüd tuletatagu meele ja võrreldagu Estonia ansambli ja saksa näitle­jate esinemist (Tallinnas joosnud helifilmis) Pagnoli „Kaugetes ran­dades” ja „Fannys”; kas eesti näit­lejate mäng oli prantsusepärasem sakslaste omast, on tarbetu küsimus; kuid et see oli hoopis midagi muud kui saksa rahvusvahelise nimega näitlejate esinemine, selle kohta pole kaht arvamust. Eesti näitleja käsitleb prantsuse või ükskõik millise võõrrahva autorit aga ka teisiti kui vene näitleja, nagu oleme võinud näha Riia vene näitetrupi esinemis­test teoseist mida ka eesti lavadel on mängitud. Pinna käis Kivi „Nõmmekingseppade “ eesti lavale tuleku puhul Helsingis Teuvo Puro Eskot vaatamas, kuid sellest hooli­mata oli Pinna Esko teine kui Puro oma, nagu võisime veenduda Puro külaskäigu puhul selle osaga Tallin­nas.

See kõik tähendab seda, et eesti näitleja, vastupidi teistele oletustele, jääb eestipäraseks ka võõrrahvustest autorite teoste ettekandmisel. See tähendab seda, et kartus, nagu võõr­duks eesti näitleja rahvuslikust oma­pärasusest, kui ta mängib välismaist autorit, on liialdatud, kuigi pole sa­lata, et pidev tegutsemine oma auto­ritega kahtlemata seda omapärasust süvendab. See tähendab seda, et me peame oma näitlejat usal­dama — ka see on enese­usaldus.

Seda oleks ütelda eesti näitleja praktilisest lava loomingust küsi­muse puhul, kas see on rahvuslik või mitte. Ta on seda. Kui see rahvus­likkus, see „midagi muud“, mis teda eraldab teistest rahvustest näitlejate laadist, siiamaale on defineerimata, siis see on pigem defineerijate man­netus, aga mitte eesti näitleja puu­dus ja süü.

Söödis ongi just eesti teatri teoo­ria. Me ei tea, milliseid sugemeid võiks pakkuda eesti näitekunsti oma­pärasuse süvendamise protsessis teatraalsuse elemendi väljakoorimine rahvalauludest, -mängudest, -tantsu­dest, -kombeist. Millised dramaati­lised motiivid ootavad seal avasta­jat? Millised maskid (mardi- ja kadrisanditamistes) olid eelistatud ning võiksid meile saada viljakaiks tegureiks? Millised miimilised võt­ted puhkavad seal kasutamata? Nen­de kättesaadavaks tegemine teatri praktikuile on filoloogilis-folikloristliku uurimise ülesanne. Selle aines­tiku teaduslik-kriitiline sõelumine annab teadlikule näitlejale kätte vähemasti kriitilise peegli — enese­usaldusega vajalikult paarituma pidava enesekriitika.

Näitleja võimsaimaid vahendeid on kõne, s. o. nii leksikaalselt kui ka grammatiliselt ja foneetiliselt fik­seeritud keel. Näitleja kõnelise eht­suse, aususe ja võltsimatuse eeldu­seks on õige ja puhas keel ning selle hääldamine. Selle kättetoimetamine on kooli ülesanne. Seni kui kool seda ei tee, peab muidugi teater püüdma sedle eest hoolitseda, nii kui­das ta oskab ning jaksab.

Näitleja ning ühes sellega ka pub­liku hingeelulise ulatuse, kujutluse ning kujundusvõime kasvatamise ning arenduse jaoks kaugemale meie oma autorite poolt nõutavast ning pakutavast ainestikust teater paigu­tagu repertuaari teoseid, mille kohta võiks oletada, et neis leiame sugulusmomente meie hingelaadiga. Need oleksid esijoones hõimurahvaste auto­rite teosed. Muidugi oleks pentsik piirduda ainult nendega. Kuid nen­de eelistamine tähendaks psühholoo­gilist ja loogilist eneseavardam i s t, kõla- ja kandepinna juurdevõtmist kartmata laialivalgumist ja kontuuride ähmastumist.

Ons kõikide eesti teatrite ühisrinne ja koostöö, s.o. töö samas suunas ja samas sihis, nendel alustel utoopia? See ei tohiks seda olla, kui teatrid võtavad tõsiselt ja teadlikult oma osa rahvusliku kultuuri ehituses.

Hanno Kompus

Teatrist nr. 1/1934