Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Suured poliitikud ja teoinimesed teevad poliiti­kat, vajadust tundmata poliitika mõiste järele. Nad teavad alati, mis tuleb teha. Kutselised mõtlejad sei­savad sellest tegutsemisest sisemiselt kaugel, juurel­des abstraktsioonide ja müütiliste kujutluste, nagu õigluse ja vabaduse üle, et nende alusel mõõta mine­vikku ja veel rohkem tulevikku. Nad on veendumi­sel, et poliitika ülesanne on suunata maailma ajalugu idealistliku retsepti järgi.

Kogu elu on poliitika. See miski, mida täna­päeval meelsasti nimetame eluenergiaks (vitaalsu­seks), see miski meis, mis meid iga hinna eest edasi ja üles sunnib, pime, kosmiline, igatsev enesemaksmapanu ja võimutung tõukab kõrgemaid inimesi poliiti­lisse ellu, kus nad on saatuseks või kannatavad ise saatust. Iga suurt poliitikut kui jõukeskust sünd­muste voolus iseloomustab midagi aadellikku. Aadel kui tugeva rassi avaldus on sõna tõsises mõttes polii­tiline seisus. Parimad poliitikud on kui lapsed, kes mängivad või midagi soovivad.

Sõda on rahvaste vahel loomulikuks ning rassipäraseks vahekorraks, ta on kõige elusa ürgpoliitika. See on tõsiasi, mida ei suuda varjata ükski eetiline tõde. Elu ja võitlus on sügavikus üks ja sama ning võitlemistahte lõppemisega kustub ka elu. Kui kõrge poliitika soovib olla sõja asendajaks ning kui kõrge­tes kultuurides riigimehe auahnus sihib sinna, et sõjalt võtta paratamatust, siis jääb püsima ometi ürg­sugulus sõjakunsti ja diplomaatia vahel. Mõlematel on ühtlane karakter, sama taktika, samasugune sõja­kavalus, vajadus operatsioonidele kaaluandmiseks hoida materiaaalseid jõude varuks, samasugune ees­märk ja nimelt oma eluühiku (seisuse, rahva jne.) kasvamine teise arvel. Iga katse seda ürgvitaalset dünaamikat välja lülitada, tähendab vaid selle teisele alale juhtimist: parteide võitluse asemele astub maade võitlus ja kui neiski kasvamistahe lakkab, siis tekib võitlus seiklejate ning nende kaaskondade vahel. On olemas vaid isiklik poliitika. Iga aja­loolise kutsumusega üksikolendi sisemiseks, vaevalt märgatavaks tungiks on olla aktsiooni tsentrumiks, olla hulga mõjuvaks keskuseks, omada ajaloo komandot, et oma isiku seesmist vormi rahvaste ning ajas­tute vormiks teha, et oma rahvast sündmuste etteotsa seada. Esimeseks ja viimaseks tegutsevaks jõuks pole mitte põhimõtted, ideaalid, vaid isikud, rassi tun­gid. Erandit ei moodusta siin ka revolutsioonid, sest ,,rahva suveräänsus” tähendab vaid seda, et valitseva võimu on kuninga asemel endale võtnud mõni rahva­juht. Valitsemismeetodid muutuvad sellega vaevalt, valitsetavate seisund aga mitte sugugi.

Ei ole olemas poliitiliselt andekaid rahvaid, on olemas vaid tugevasti vähemuse pihus olevad rahvad. Inglane on samuti nagu iga teine rahvas poliitilistes asjades läbistikku ebapraktiline, kuid ta omab usalduse traditsiooni, hoo­limata vaidluste armastusest. Usaldus aga tähendab teadvu­setut loobumist kriitikast. Väeosa vahvus oleneb ohvitse­rist, tema on see, kes teeb argpüksist kangelase ja kangela­sest argpüksi. See on maksev ka rahvaste, seisuste, parteide suhtes. Teatava hulga poliitiline andekus ei ole midagi muud kui usaldus juhtimise vastu. Seda usaldust tuleb hankida, ta küpseb pikkamisi, peab põhjenema edule ning kujunema traditsiooniks. Valit­seva kihi puudulikud valitsemisomadused levitavad ka valitsetavais kindlusetusetunnet.

Sündinud riigimees on kõigepealt suur inimeste, asjade ja olukordade tundja. Tal on and eksimatult tabada võimalikkuse piire. Hobuste tundja tunneb esimes^ pilguga looma ja teab, millised väljavaated on tal võiduajamisel. Kaardimängija vaatab kaasmängijale ja temale on selge järgmine käik. Tõsiolude tundja ei satu kunagi hädaohtu ajada tunde- või programmpoliitikat, tal on alati huultel Pilaatuse küsimus: „Mis on tõde?“ Sündinud poliitikamees seisab väljaspool tõdesid, ta ei vaheta sündmuste loo­gikat süsteemide loogikaga. „Tõed“ ja „eksimused“ tulevad tema juures arvestamisele kui vaimsed voo­lud olenevalt nende tugevusest, kestusest ning suu­nast, selleks et neid enda poolt juhitava võimu teenistusse rakendada. „Tegutseja on alati südametunnistuseta” (Goethe). See on maksev niisamuti Sulla ja Robespierre’i kui ka Bismarcki ja Pitti kohta. Suured paavstid ja Inglise parteijuhid on jälginud samu põhi­mõtteid kui kõikide ajastute vallutajad ja mässajad. Paavst Innocentius III tegi kiriku peaaegu maailma valitsejaks. Ometi tema tegudest tuletuvad edu reeg­lid, mis on järsus vastuolus igasuguse usulise moraaliga.

Tuleb tunda aega, milles elatakse. Kes selle salajasemaid jõude ei tunne ega aima, kes eneses ei tunne midagi sugulaslikku ajaga, mis teda edasi ajab, mõistetega iseloomustamatul viisil, kes usub elu pealispinda, avalikku arvamust, suuri sõnu ja päevaideaale, sellele ei ole sündmused jõukohased. Ajaloos on olemas kahte liiki hädaohtlikku idealismi: reaktsionäärne ja demokraatlik. Üks usub ajaloo tagasisuunamise võimalusse, teine ajaloo „eesmärki“.

Suur riigimees peab olema ka suur kasvataja selle sõna sügavamas mõttes, ees­kuju andja oma tegevusega, mitte aga mõne moraali ja doktriini esindaja. On tuntud tõsiasi, et ükski uus religioon sellisena ei ole muutnud mingi maa elustiili. Ta on teadvusse tunginud, ta on langetanud uut val­gust teisele maailmale, ta on loonud mõõtmatut õnne enesepiiramise, loobumise, kannatamise jõu läbi kuni surmani, kuid tegeliku ühiskonna elu üle puudub tal kui religioonil igasugune võim. Loov on vaid tegutseja eeskuju, rassipärasus, temas seotud vitaalne, kosmiline jõud. Reaalseiks tegureiks pole mitte tõde, headus, ülevus, vaid roomlane, puritaan­lane, preislane. Autunnet, kohusetunnet, otsustamis­võimet ei õpita mitte raamatuist, nad on äratatavad vaid elava eeskuju kaudu. Sellepärast oli Friedrich Wilhelm I üks suurimaist kasvatajaist maailmas kõikidel aegadel, kelle isiklik rassi moodustav hoiak generatsioonide reast ei kustu. See eraldab riigimeest „ainult poliitikust“. Kõrgem tegutsemisest on käskimisvõime, ainult selle kaudu ületab ennast inimene, saades tegutseva maailma keskpunktiks. On olemas liik käskimisi, mis teeb alistumise uhkeks, vabaks ning suursuguseks harjumuseks, käskimine, mida näiteks Napoleon ei osanud.

Esimeseks ülesandeks on ise midagi teha, teine ja ras­kem on aga traditsiooni loomine, teiste mõjuta­mine, et nad asja edasi viiksid. Sellega muutub riigimees uue elu loojaks. Ta kaob ise voolust, kuid tema asemele tuleb selleks kutsutud vähemus. See üksiku poolt loodud kosmiline miski, see valitseva kihi hing on pärandus, mis on avaldanud igas ajaloos kaugele küündivat mõju. Suur riigi­mees on haruldus; kas ta ilmub varem või hiljem, see on juhus. Suured üksikisikud purustavad tihti rohkem, kui nad loovad, ja nimelt tühikuga, mis nad jätavad eneste järel. Traditsiooni luua tähendab juhuse väljalülitamist, ta kasva­tab kõrget läbilõiget, millega tulevik võib arvestada, mitte Caesarit, vaid senatit, mitte Napoleoni, vaid võrdle­matut ohvitserikorpust. Tugev traditsioon tõmbab kokku talendid ja annab võimaluse väheste annetega saavutada suuri tulemusi. Seda tõendavad itaalia ja hollandi maalikoolid mitte vähem kui Preisi sõjavägi ja Rooma kuuria diplo­maatia. Bismarck näiteks oskas küll tegutseda, mitte aga traditsiooni luua.

Mis on poliitika? Ta on võimaluste kunst, sellega on öeldud peagu kõik. Aednik võib kasva­tada taime seemnest, ta võib seda õilistada. Ta võib taimes peituvaid algmeid, selle kasvu, katet, õisi, frukte viia arengule ja õitsengule või hooletusse jätta. Kuid taime põhikuju, selle olemissuuna, astmeid, kes­tust ei saa tema muuta. Need seisavad väljaspool aedniku võimu. Taim peab neid teostama või ta huk­kub. See on maksev ka selle tohutu taime, — „kul­tuuri” kohta. Suur riigimees on rahva aednik.

Iga tegutseja on sündinud teataval ajal ja teatava aja jaoks, millega inimesele on antud saa­vutatava ring. Isadel ja esiisadel olid teised piirid ja ees­märgid. Ringi kitsendavad inimese isiksuse piirid, tema rahva omadused, olukord ja temaga koostöötavad inimesed. Riigi poliitilise elu põhivormid on ajaga antud ning muut­matud, kuid iga olukord omab teataval määral elastsust, mille suhtes ei tohi end petta. Vajalikku tuleb teha ja nimelt kingitusena õigeaegselt, millega valitsusvõim kindlustab enesele usaldust, mitte aga hilja nõrkust avaldava ning põi­gust tekitava ohvrina. Poliitilised vormid on elavad vormid, mis muutuvad teatavas suunas. „Vormisolek” lõpeb, kui seda käiku püütakse takistada või teatava ideaali suunas juhtida. Demokraatia tõusuaegadel on ikka olnud saatuslikke mo­mente, nii Prantsusmaal enne 1789 ja Saksamaal enne 1918, kus hilja oli teatavate reformide näol ohvrit tuua ja sünd­musi ära hoida. Ka Kanossasse minek võib toimuda liiga vara või liiga hilja. Langev demokraatia võib teha samu vigu, püüdes säilitada eilse päeva ideaale. See on 20. sa­jandi oht.

Ka tugeva riigimehe mõju on poliitilistele mee­toditele väike; selles peab olema teadlik. Tema ülesandeks on töötada antud ajaloo­listes vormides ja vormidega, vaid teo­reetik on vaimustatud ideaalsete vormide leiutamisest. Poliitiliseks ,,vormisolekuks“ on paratamata ainult moodsete abinõude täielik tundmine ja valitse­mine. Abinõud ja meetodid on tingitud ajast. Aris­tokraatia ohuks on konservatiivsus abinõudes, demo­kraatia ohuks aga vormi asendamine vormeliga. Ole­viku abinõud on veel aastaid parlamentlikud — vali­mised ja ajakirjandus. Nende üle võib mõelda nii või teisiti, neid võib austada või vihata, kuid neid peab oskama valitseda. Bach ja Mozart valitsesid täiusli­kult omaaegseid muusikalisi vahendeid; seesama on igasugu muu meisterlikkuse tunnuseks. Riigimees aga teab, et valimisõiguste piiride laiendamine on mitteoluline tehnika vastu, kuidas valimisi teha. Mis puutub praegust ajakirjandust, siis võib vaid unistaja rahul olla, kui see on „põhiseaduslikult vaba“, asjatundja aga küsib vaid, kelle käsutusse see kuulub.

Poliitika on lõpuks vorm, milles teostatakse ühe natsiooni ajalugu keset natsioonide paljust. Suur kunst on mitte ainult riiki, rahvast, seisust, vaid ka iga elusolendit „vormis“ hoida väliste sündmuste jaoks. Normaalse sise- ning välispoliitika suhte juures esimene eksisteerib teise jaoks, mitte ümberpöördult. Ehtne demokraat mõtleb vaid sisepoliitikale kui omaette eesmärgile, keskpärane diplomaat aga ainuüksi välispoliitikale. Poliitiline meister väljendab end kahtlemata väljapaistvamalt sisemiste reformide taktikas, majanduslikus ja sot­siaalses tegevuses, õiguste ja kohustuste kooskõlasta­mises, usalduse ja austuse kasvatamises valitsemise vastu, et rahva organismi teguvõimsust tõsta. Aga see kõik omandab väärtuse alles siis, kui arvestatakse kõr­gema ajaloo põhilist tõika, et ükski rahvas pole üksi maailmas ja tema tuleviku üle otsustab jõuvahekord teiste rahvastega.

Varakultuuri poliitika jaoks on juhtivad võimud kindlalt antud. Kõik olemine on rangelt patriarhaalseis vormides, seotus emakese maaga on niivõrd tugev, et seisuslik riik ja läänikord on enesestmõistetavad. Vormid arenevad iseenesest ja teadvusetult. Valitsemine samuti kui Homerose ja gootika ajastu seisused ning kogu varane maailm on „jumalast antud“. Pööre tekib, kui ühes suurte linnadega „mitteseisus“, kodanlus, võtab juhtimise enda kätte. Nüüd kujuneb poliitiline vorm võitluse objektiks ja ühtlasi probleemiks. Poliitika on tead­likuks saanud. Vere ja traditsiooni asemele astub vaimu ja raha võim, orgaanilise asemele organisee­ritu, seisuse asemele partei. Partei on läbi ja läbi linlik nähe. Linna täieliku vabanemisega maast taganeb seisuse poliitika kõikjal parteipoliitika ees, Egiptuses Keskriigi lõpul, Hiinas võitlevate rii­kide ajastul, Bagdadis ja Bütsantsis (araabia kultuur­konnas) Abbassiidide ajal. Õhtumaal kujunevad par­teid parlamentlikus stiilis, antiikmaailmas linnriikide foorumiparteid ning araabia kultuurkonnas maagilist stiili parteid. Parteide õitseajaks oli Õhtu­maal 19. sajand, antiikmaailmas 3. sajand e. Kr. Partei kutsub välja vastupartei. Liberaalide ürgpartei vastu tekib konservatiivide partei. Aga ka konservatiivne partei peab omaks võtma liberaalide partei kodanli­kud vormid. Teiselt poolt ka marksism kui kodan­luse eitamine on oma rlemuselt väikekodanlik.

Valitseva vähemuse vorm areneb aga hiljem üle partei üksikisiku kaaskonnaks (Gefolgschaft). Demokraatia lõpp ei ilmne mitte liberalistliku partei kadumises, vaid partei kui vormi kadu­mises üldse. Demokraatlik meelsus, rahvalik eesmärk, parteipoliitika abstraktsed ideaalid kaovad, asemele ilmub erapoliitika, väheste rassiinimeste talt­sutamata võimutahe. Seisus omab instinkti, partei programmi, juht kaaskonda, selline on tee patriit­sidest ja plebeidest üle optimaatide ning populaa­ride pompeiuslasteni ja tseesarlasteni. Ehtne parteivalitsuslik ajastu haarab vaevalt kaks sajandit ning on Õhtumaal juba Maailmasõjaga alates määratud langemisele. Demokraatlikul ajal valib rahvas oma esindajad ajama riigiasju. Sellega aga tekivad gru­pid, keda hoiab koos tahe saavutatud seisukohta säili­tada, kes ei pea endid enam valijaskonna hääletoruks, vaid ise juba kõikide agitatsioonivahenditega püüa­vad rahvast kasutada oma sihtide saavutamiseks. Võimutahe on suurem kui kõik teooriad. Algul tekib juhtimine ning aparaat programmi pärast, kuna hil­jem kaitstakse seda võimu pärast, nagu see juba kõik­jal ilmneb ning lõpuks kaob programm ka mälestu­sest, kuid organisatsioon töötab nüüd juba omaette. See ei ole demokraatia luhtumine, vaid demokraatia lõpptulemus. Idealistide kaebed ideaalide kokkuvarisemisest näitavad vaid nende pimedust ja tõsiolude ning tõdede leppimatut vastuolu.

Parteipoliitika üheks vältimatuks aluseks on sotsiaalpoliitiline teooria. Õhtumaal järgneb suurejooneline rida nimesid Rousseau’st Marx’ini, kelle paralleeliks on antiikmaailmas sofistid kuni Platoni ja Zenonini, Hiinas leiame vastavate õpetuste jälgi konfutsiaanlikust ja taoistlikust kirjandusest (näit. sotsialist Mooti), Abbassiidide aja araabia ning bütsantsi kirjanduses esinevad poliitiliselt radikaalsed ideaalid väga õigeusklikus vormis. Kas need teooriad on „õiged“ või mitte, sellel ei ole ajaloo seisukohalt tähendust. Tähenduslik on vaid, kas usk nendesse õpetustesse — mõtte ja konstruktsiooni kaudu tõelikkust parandada — veel moodustab poliitilist jõudu. Vaidlus mõne marksistiga kuulub akadeemiliste debattide hulka, kus õigus on igaühel. Meie elame mõistuse kõik­võimsuse usu piiramatul ajastul. Vabaduse, õiguse, inimkonna ja selle edu suured üldmõisted on pühad ja moodus­tavad evangeeliumi. Nende maksvus ei baseeru mitte nende põhjendustes, sest parteimassil ei ole kriitilist energiat ega taipu nende mõistmiseks, vaid nende teooriate ja löök­sõnade sakramentaalsel pühitsusel. Hoitakse kinni veen­dunult sõnadest, saadakse märtriteks barrikaadidel, lahingu­väljadel, ristil. Silma ees avaneb poliitiline ja sotsiaalne taevas, mille asjalik kriitika on profaanne, madal ja surma­patt. Sellega on teosed nagu Rousseau’ „Ühiskondlik leping” ning Marx’i ,,Kommunistlik manifest” võimumeeste käes esmajärgulisteks võimuvahenditeks. Need abstraktsed ideaalid omavad võimu vaevalt kaks parteipoliitika sajandit. Lõpuks ei oponeerita enam neile, vaid nad muutuvad iga­vaks, milleks Rousseau on juba ammugi, kuna Marx muutub õige pea. Kui Platon ja Aristoteles oma riigivaadet aren­dasid, siis kuulis seda kogu kaasaegne maailm, kuid sajand e. Kr. olid need vaid kooliteemad. Ka Õhtumaal on teooriate ajastu jõudnud lõpule. Suured liberalismi ja sotsialismi süs­teemid on tekkinud 1750.—1850. aastate vahel. Marksism on jäänud viimaseks. Esiisad uskusid veel teooriatesse, lapse­lastele on see vaid provintsialismi tõenduseks. Selle asemel idaneb uus resigneeritud vagadus, mis selgete mõistete ase­mel otsib saladusi ja seda teise religiositeedi sügavustest kord ka leiab.

Demokraatia algul kuulub tegevusväli vaid vai­mule. Ei ole midagi ausamat ja puhtamat kui Suure Prantsuse revolutsiooni aegne öine istung 4. augus­til 1789. a. ning vanne pallisaalis või Frankfurti par­lamendi meelsus, kus võim käes arutati seni üldiste tõdede juures, kuni kogunesid tõsiolude jõud ning kõrvaldasid unistused. Pea aga ilmneb, et põhiseaduslike õiguste kasuta­mine on vaid siis võimalik, kui selleks on raha. Mida rohkem kaovad seisuste ja kutsete kasvanud vormid, seda vormilagedamaks, seda abitu­maks muutub valijatemass juhtide käes, kes mõjutavad hulki ja temale oma tahet peale suruvad, ning omavahel võitlevad meetoditega, mida massid ei näe ega ka taipa. Iga demokraatia läheb sellele vastu vää­ramatul jõul, mis viib lõpuks demokraatia enesekõrvaldamisele. Antiikmaailmas oli rahvas foorumi praktikas mõjutamise objektiks, kuna mõjutamise vahendeiks olid kätteõpitud pisarad, riiete lõhki käristamine, juuresviibijate kõige hullem ülistamine, häbemata vale vastase suhtes, kingitused, ähvardused ning eelkõige raha. Raha kulutamine kandidaatide vahel võttis tohutud mõõdud.

Tsensor Claudius (310 e. Kr.), ehtne hellenist ja ideo­loog, mõtles oma reformide läbiviimisel kahtlemata valimis­õigusele, aga mitte valimiste korraldamise kunstile. Kuid need õigused valmistavad sellele kunstile vaid teed. Valimisreformist saadik nõudis ametnike teenistuskarjäär tohutult suuri kapitale, mis tegi ametniku kogu ümbruse võlgnikuks. Rahvale korraldati mänge, mis pidid ületama eelnenuid, foorumil tuli näidata end vaid suure saatjaskonna saatel, et logelevale rahvale meeldida, annetati maksuta pääsmeid gladiaatorite võitlustele ja saadeti isegi raha koju. Valimiskapitalid võtsid ameerikaliku ulatuse ja ulatusid kuni sadadesse miljonitesse sestertsidesse. Caesar oli ädiilina välja andnud niipalju, et Crassus pidi 20 miljo­niga vastutama tema võlgnike ees.

,,Samaaegses” Euroopas ja Ameerikas on rahast kujunenud võimuvahend, mis haarab kogu maailma ja millele on igaüks teadvusetult alistunud, nii et mõt­leb ja teeb vaid seda, mis valitsev isik kuskil kaugel soovitavaks peab. Ajakirjandus ja elektriline teateteenistus hoiavad rahvaste ning tervete mandrite tead­vust päevast päeva, aastast aastasse lööksõnade ja seisukohtade uimastava marutule all. Ajakirjandus muutub salapäraseks ja vägevaks relvaks selle käes, kes seda oskab kasutada. Selle kujukaks näiteks oli juba inglaste pressisõda lendlehtedega, artiklitega jne. Napoleoni vastu Prantsusmaa pinnal. Demokraa­tia on rahvamasside vaimuelust raamatu tõrjunud välja. Raamat oma vaatekohtade rikkusega on muu­tunud vaid väikese ringkonna vaimseks omanduseks. Rahvas loeb ühte „oma“ ajalehte, mis tungib miljoni­tes eksemplarides kodudesse ja raamatu unustusse viib. Kui siin ja seal veel raamat vaateväljale ilmub, siis on juba selle tähendus sihiliku kriitikaga kõrval­datud. Varademokraatia idealistid olid vaimustatud ajakirjanduse vabadusest, kuid just selle läbi saavu­tavad pressitseesarid oma sihid. Alguses püüdsid võimud ohjeldada ajakirjandust tsensuuri kaudu, kuid siis kisendas kodanlus hädaohust vaimuvabadu­sele. Kui aga vabadus saavutatud, võitlevad taga­plaanil nägematult uued jõud ajakirjanduse äraostu ümber. Lugejale teadmata muudab ajaleht omanikku ja ühes sellega ka oma käskijat. Ässitatakse lugejate massi ning see tormab läbi tänavate, ähvardab, lõhub aknaid. Väike näpunäide ja kõik on jälle vaikne. Siis veel vabaduse teine külg. Igaühele on lubatud ütelda, mida ta soovib, kuid pressil on võimalik seda avaldada või mitte. Ta võib iga tõde surmale mõista, seda maailmale avaldamata jättes, masendav vaikimistsensuur, mis on seda hirmsam, et seda ei nähta ega märgata.

Niisugune on demokraatia lõpp. Elu on ümber tõuganud maailmaparandajate ideaalid, unistustest on saanud abinõud isandnatuuridele. Nagu 19. sajandil kuningriiklus, nii muutub ka 20. sajandi parlament vaid tühjaks pühalikuks näidendiks. Mida vähemad on rahva õigused, seda piinlikuma tseremoniaalsusega neid täidetakse. See oli kr põhjuseks, mispärast tark Augustus ühtegi juhust vahele ei jätnud, et ammu pühitsetud Rooma vabaduskombeid toonitada. Kuid juba kaldub võim parlamentidest privaatringide kätte, samuti muutuvad valimised komöödiaks Õhtumaal kui ka endises Roomas. Tekib lõppvõitlus demokraatia ning tsesarismi vahel, rahamajanduse diktaatorite ning puhtpoliitilise võimu vahel.

Tsesarismi tekkimine murrab rahavõimu — kuid ühes demokraatiaga. Poliitika kõrged vormid on taastamatult langenud, tuleviku võimumehed valitse­vad ühiskonda kui oma eraomandit. Massid trööstigu end vaid sellega, et see vormitu ning piiritu võim sisaldab endas ka ülesande, mis on võõras rahavalitsuse aja huvidele: vähemalt teatava hoolitsemise ühiskonna eest.

*

Kõik, mis on astunud ulatuvuse ja elu piirkonda, omab ka lõppu, surma. Inimene on ainuke olend, kes tunneb surma; loom näeb surma, kuid ei mõista seda. Alles surma mõistmisega saab inimene inime­seks, tajub lõpmatut üksildust kõiksuses. Iga kõr­gema mõtlemise algmeks on mõtlemine surma üle, sellest väljub iga usund, iga looduseuurimine, iga filosoofia. Iga suure sümboolika vormikõne on seo­tud surmakultusega, matmisvormiga, haua ilustami­sega. Egiptuse stiil algab vaaraode surmatemplitega, antiikne hauaurni geomeetriliste vormidega, araabia katakombidega ja sarkofaagidega, Õhtumaa kultuur doomidega, milles kordub igapäev Jeesuse ohvrisurm preestrite käte vahel. Iga uus kultuur ärkab maa­ilmavaate tekkimisega surma üle.

Kõik on kaduv. Kaduvad, mööduvad ei ole mitte ainult rahvad, rassid, kultuurid. Mõne sajandi järel ei ole enam Õhtu-Euroopa kultuuri, ei sakslast, ei inglast ega prantslast, nagu ei olnud Justinianuse ajal enam roomlast. Kustunud ei ole mitte generatsioo­nide järgnemine, vaid rahva sisemine ühendav elu­vorm. Civis romanus, antiikse olemise võimsam süm­bol kestis kui vorm vaid mõne aastasaja.

Ja kord kustub ka inimene ise, samuti kui ta taimelise ning loomalise olemise nähtused maakera pinnalt, maakera ise, päike ning päikese süsteem.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940
 

KIRJANDUST.

L. Vahter, Euroopa saatuse kujunemine O. Spengleri ajaloofilosoofia taustal. „Varamu“, 1940, nr. 2 ja 3.

H. Oldekopp, ,,Oswald Spengleri ajaloo morfoloogia”. Aja­looline Ajakiri, 1923.

Eesti rahva tulevik. II rahvusliku kasvatuse kong­ressi kõned ja läbirääkimised.

Dr. E. Günther-Gründel, Jahre der Überwindung. 1934. Richard Korherr, Der Untergang der alten Kulturvölker. Allgemeines Statistisches Archiv, 27. Band, 1., 4. Heft; 28. Band, 1., 3. Heft, 1937—1939.

Richard Korherr, Volk und Raum, Atlaswerk. 1938.

Johann Leers, Spenglers weltpolitisches System und der Nationalismus.

Philosophische Zeitschrift ,,L o g o s“ nr. 2, 1921.

Theodor Haering, Die Struktur der Weltgeschichte (in Form einer Kritik Oswald Spenglers). 1921.

August Messer, Oswald Spengler ais Philosoph. 1924.

Eduard Meyer, Spenglers Untergang des Abendlandes. 1925. Alfred Rosenberg, Der Mythus des XX Jahrhunderts. 1937. Karl Schück, Spenglers Geschichts-Philosophie. 1921. Manfred Schroetter, Der Streit um Spengler. Kritik seiner Kritiker. 1922.

Arthur Zweiniger, Spengler im Dritten Reich. 1933.