Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

On pandud tähele, mida ka viimane näide kinnitab, et üheks kunsti vastuvõtu erinevuse põhjuseks on inimese ühekülgne igapäevne töö. Praktilises töömaailmas olev inimene, kes on päev-päevalt kinni selle küljes, mis kasulik, mille juures alati küsi­takse otstarbe järele, muutub tuimemaks esteetilise üleelamiseks, kus on oluline elamus ise, mitte mingi muu kõrvaleesmärk. Sellest olenebki, miks sellised inimesed kunstitöö juures seistes otsekohe tõs­tavad üles mitmesugused praktilisse töömaailma kuuluvad küsimused.

Tüüpiline on näide geomeetriku kõrval ka setust, kes vaadates sõjapilti, kus kuulipildujast tulistamisel langevad mehed, hüüab pojale:

„Vot, oleks mošna guljanjele kaasa võtta!“ Muidugi ei tule arvata, et sellised inimesed Jäävad lukku“ kõigi kunstide ees. Peamiselt tabab see neid kunste, milledega on vähem kokkupuutumist. Kõige vastuvõtlikumaks jääb inimene muusika vastu, muidugi sel eeldusel, et tal on muusikaline kuulmine, sest muusika mõjub vahenditult tund­mustesse. Üldiselt peab aga ütlema, et inimese võõrdumine kunstist või esteetiliste elamuste kaotus on tema vaimu osaline surm. Tera­vasti tundis seda enda suhtes Charles Darwin. Ta kirjutab:

„Mina tundsin kuni 30. eluaastani ja kauemgi igasugustest luuletustest suurt rõõmu. Juba õpilasena valmistasid mulle suurt naudin­gut Shakespeare’i luuletised, iseäranis tema ajaloolised draamad. Ka maalid pakkusid mulle palju ja muusika väga palju rõõmu. Ometi juba palju aastaid ei talu ma seda enam, isegi ühtegi rida poeesiat. Natukese aja eest katsusin lugeda Shakespeare’i, aga ma leidsin ta olevat nii talumatult igava, et mul hakkas päris halb. Samuti on minus peaaegu täiesti kustunud maitse maalide ja muusika suhtes. Minu vaim näib olevat saanud mingisuguseks masinaks, mis jahvatab kogutud faktidest üldisi seadusi. Mispärast aga see atroofia just seda ajuosa pidi tabama, millest sõltuvad kõrgemad naudingud, ei suuda ma mõista. Kui ma oma elu veel kord otsast algama peaksin, teeksin endale kohuseks lugeda vähemalt kord nädalas natuke poee­siat ja kuulata pisut muusikat; sest nii võib-olla jääksid alale nüüd atrofeerunud ajuosad. Nende rõõmude puudumine tähendab õnne puudumist, mis võib veel enam halvata intellekti ning meie loomuse emotsionaalse külje närbumisega ka meie kõlbelist karakterit“

See näide kinnitab esteetilise tegevuse bioloogilise tähtsuse kõrval ka tema sotsiaalset tähtsust.

Nii nagu üksiku inimese esteetiline meel hoolitsuseta ei näita kasvamist (näitas langust!), nii pole märgata ka kõigi kultuuride ajaloos inimsoo esteetilise meele suurenemist. Seda tõestab kõige selgemini kunsti loominguline külg. Ei hilisem Kreeka, ei ka täna­päeva Itaalia ega Inglismaa ei saa eriliselt uhkustada kunstilise elu õitsvusega. Tänapäeva inimene, kes kultuuri arenguga kasvatanud oma hingeelu funktsioneerimisele terve rea takistusi enesevalit­semise näol, ei andu enam nii kergesti ja kogu hingega esteetilistele elamustele nagu madalama kultuuriga ja loodusrahvad. (Siin võiks mõtelda rikkalikule eesti rahvaluulele.) Ses mõttes ei suuda me kunagi õieti hinnata meist kaugel seisvate aegade ja rahvaste kunsti, kui me ei süvene selle aja ja rahva üldisesse eluviisi ja arenemisastmesse. Sellest nähtusest on omakorda tingitud kunstilisel alal terve rida olulisi jooni. — Kui inimsugu kultuuri arenedes alatasa muutub kunstimaitsmises kinnisemaks, siis peab kunst, kui ta tahab olla kunst ja kutsuda esile esteetilist meeldimust, otsima uusi teid ja viise, kuidas seda blaseerunud inimest haarata.

Esteetilisse meeldimusse avaldab veel suurt mõju kunstimaitseja esteetiline haridus. See tõendab, et kunstimaitsmise ning kunstilise ja esteetilise eluala juures on ka midagi õpitavat, oman­datavat. Milles see avaldub, näeme hiljemini.

Seega oleme lühidalt fikseerinud tähtsamad, rohkem välised punktid, milledest võib näha esteetilise meeldimuse ja kunstimaitsmise kujunemist ja erinevust. Edasi tungime sügavamale esteetilise meeldimuse — kunstimaitsmise — probleemi ja vaatleme, millised eeldused peavad inimesel kunstimaitsmiseks olema.

Siin tuleb kõigepealt kriipsutada alla, et kunstimaitsmisel on iga inimese juures eeltingimuseks selleks vajalikud teatavad füsioloo­gilised eeldused. Pime ei saa kunagi nautida maali, kurt muu­sikat jne. Peale füsioloogiliste eelduste, milliste tähtsus on ligemalt arutamata selge, eeldab kunstimaitsmine ka teatavaid hingeelulisi külgi, millede puudumisel ei saa olla kunstimaitsemist. Siin tuleb eeskätt nimetada kahte külge, mis on iga lihtsa kunstimaitsmise eeltingimusteks.

Iga kunstimaitsmine eeldab vastuvõtlikku tundmus­elu ja nende vaimsete funktsioonide kujunemist, millised võtavad vastu ja töötavad ümber kunstiteosest väljuvaid muljeid. Teiseks, selle nõude kõrval eeldab kunstimaitsmine praktiliste, tegutse­misele suunatud huvide väljatõrjumist. Siin seisnebki hinge­eluline punkt, miks geomeetrik kunstimaitsmisel küsis praktilise ots­tarbe järele. Kolmandaks nõuab kunstimaitsmine teatavat tund­muselu vabadust, emotsionaalsust. Selles seisnebki põhjus, miks lapsed, noorukid ja ka loodusrahvad tunnevad kunstist kergemini rõõmu kui vanad, kes on harjunud pidurdama oma tundmusi ja afekte. Vaimsetest funktsioonidest, millised esteetiliste mul­jete vastuvõtul olulise tähtsusega, tuleb nimetada aistimis- ja tajumisvõimet, millised on kunstiteoste apertseptsiooni eeltingimusek. Ka on vajalik teatav fantaasia liikuvus, milline on tihti puudulik neil, kes harjunud ühekülgselt konkreetse vaatlusega. Vajalik on ka teatav huvidering. Paljud inimesed tajuvad ainult neid muljeid, millised püsivad nende kutsehuvide piirides. Paljud kunstitööd eeldavad nautijas tarvilikku mõistete pagasit. Näiteks on Goethe „Fausti“ nautimine võimatu sellel, kes ei tunne filosoofilisi mõisteid. Siin avaldub üldise hariduse osatähtsus kunstinautimisel.

Vaadelnud lühidalt väliseid tegureid, milledest sõltuvad esteeti­line meeldimus ning otsustus, ja puudutanud esteetilise meeldimuse paratamatuid eeltingimusi, tungime ses küsimuses edasi ning vaat­leme, kuidas esteetiline meeldimus — kunstimaitsmine avaldub teatava kunstiteose juures ja millega ta on seotud.

Neid küsimusi on uuritud eksperimentaalsel teel. Näidates reale isikuile teatav aeg (10 sek., 20 sek. jne.) mingit pilti ja kattes selle kiiresti kinni ning kohe küsides, mida vaatleja pildis tunnetas ja milli­sed tunded ning fantaasiakujutlused tal tekkisid, selgus, et juba lühikeseajaline objekti tajumine annab esemest kindla kogumulje, mil on ühtlasi meeldivuse või mittemeeldivuse laad (Dessoir). Ligemalt vaa­dates, millega see esmakordne meeldimus ühtib, pandi tähele, et nähtavate objektide juures on see seoses värvuste ja vormide meeleliste omadustega, muusikas rütmiliste ning dünaamiliste suhetega ja helidega. Selle esmakordse meeldimuse ehk esimulje juures puudub tajutaval sügavam tähendus.

Järgmisel astmel viibib kunstimaitsja juba teose sisu juures, kolmandal sisu kujutamisviisi ja alles kõige hiljem puhtindividuaalsete assotsiatsioonide juures. Luuleteoste juures on pandud tähele, et siin järgneb meeldimus sisu käsitlemisele, ja alles siis, kui sisu tähen­duse kohta selgusel ollakse, pääsevad maksvusele meelelised ja vor­milised elemendid: keele ilu, värss, rütm ja teose vormiline ehitus.

Need astmed näitavad, et esteetiline maitsmine käib läbi mitu astet ning võib esineda üsna mitmekesises täielikkuses.

Et kunstimaitsmisel võib olla mitu astet, see on andnud tuntud saksa teadlasele Meumannile põhjuse üsna tõenäoseks arvamuseks, et individuaalsed erinevused kunstimaitsmisel seletuvad osalt ka sellega, et üksikud inimesed jäävad peatuma mitmesugustel estee­tilise maitsmise astmetel: ühed rohkem esimese, vahenditu kogu­mulje ja sellest tekkivate tunnete juures, teised aga lähevad edasi üksikute osamuljete üksikasjalisemale käsitlusele. Nende kahe esteeti­liselt maitsevate inimeste rühma otsus ühe ja sama esteetilise objekti kohta peab seepärast loomulikult olema erisugune. Esimesel juhul, vahenditu kogumulje juures astub esirinda kunstiteose kergestimõistetav sisu ning meeleline välimus. Teisel, teose üksikasjalisemal käsitlu­sel sünnib üsna aegamööda tekkiv süvenenud tundemulje, mis põhje­neb teose sügavamal uurimisel. Seega peatuvad esimesed puht- maitsval suhtumisel, teised aga siirduvad esteetilis-kriitilisele ja otsustavale suhtumisele, milles avaldub teatav kunsti­teose analüüs. Analüüsi astmel tuuakse teadvusse kõik kunsti­teosest saadud osamuljed, mis on kogumulje aluseks ning ühtlasi ka osamuljete sisuliseks ja vormiliseks põhjuseks. Seega on ainult sel astmel võimalik põhjendada esteetilist hindamist, seda teistele edasi anda ja ka kaitseda kriitiliste vastuväidete puhul. Esimese astme vahenditu kogumulje kunstiteose hindamisel aga viib ainult dogmaatilistele väidetele. Neid kahte rühma kunstimaitsjaid võib nimetada veel naiivseiks ja asjatundjaiks kunstimaitsjaiks.

Vaadeldes, kuidas need kaks rühma tegelikus elus esinevad, näeme, et asjatundja seob rõõmuga, mida ta tunneb näit. lillest või lihtsast meloodiast, otsustuse, mis kogu elamust mitte ainult ei aseta mõistetesse, vaid seda, nagu ülal üteldud, põhjendab ja seletab. Naiivne seevastu tunneb kunstiteosest lihtsat rõõmu, eru­tust; tunneb end olevat „tõstatatud“. Otsustused muljeist ta väljendab pealiskaudselt ja lühidalt: „see meeldis mulle!“, „see oli ilus!“ Põhjen­datud väärtusotsustusest pole jälgegi. Subjektiivsete, puht- elamusotsustuste poolest on aga naiivne kunstimaitsja ise­äranis rikas: „see novell oli mulle igav!“, „see ettekanne väsitas mind!“, „tüki lõpp vapustas mind!“, „see oli kord juba üks tore ette­kanne !“, „üks vaimustav kontsert!“ — Vormilt on need kõik väärtusotsustused. Tõelikult on siin aga ainult subjektiivne väärtustunne valatud otsustuse vormi. Sisult ei võiks neid sõnastusi üldse otsustuseks nimetada.

Kui keegi seevastu näit. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” I köi­det lugedes ütleb, et see on toredasti jutustatud, sest me näeme tege­lasi nagu elavaina enda ees, siis see on juba tõeline väärtusotsustus. Niisamuti, kui ütleme: „ „Tõe ja õiguse“ järgnevaid köiteid lugedes leiame, et siin kõik tegelased hakkavad Pearu kombel targutama, ja seepärast pole tüübid enam küllaldaselt selged, sest nad sulavad oma mõtlemisviisilt kokku. Ühtlasi see järjekindel targutamine muu­tub pikapeale tüütavaks,“ — siis on siin avaldatud laitust põh­jendusega, mis on jällegi tõeline väärtusotsustus. Muidugi ei tar­vitse see olla kõigile vastuvõetav. Näiteks, teine isik, kes ka teeb tõelisi väärtusotsustusi, võib eelmise väite lükata ümber kiitva väärtusotsustusega: „Aga võtke arvesse, et autor püüab siin lahen­dada „tõe“ ning „õiguse“ probleemi ja just sihilikult tahab näi­data, kuidas mitmeti erinevate (kutselt, hariduselt, soolt) inimeste tegelikus elus ja kõnelustes „tõe“ ja „õiguse“ suhtelised mõisted leia­vad väljenduse. Need on küll kõik targutused, kuid neisse süvenedes näeme, et nad siiski erinevad, kuigi mitte vajaliku teravusega, vasta­valt sellele, kes targutab.”

Sellelaadilisi vaidlusi kohtame tegelikus elus sageli. Kaks „asjatundjat” vaidlevad seeüle, mis meeldib, ja nende arvamused põrka­vad vastakuti. Tihti lõpevad sellised vaidlused üldiselt tarvitatud lausega: „Maitse üle ei saa vaielda.“ Et aga seda lauset tarvitatakse suuremalt osalt ikka siis, kui vaidlus või arutlus on jõudnud punktini, millest kumbki ei tagane, siis kinnitab see, et maitse üle siiski saab (sai) vaielda! Muidugi on vaidlus siis kõige raskem, kui kumbki vaid­lejaist on erineval kunstimaitsmise astmel. Kuid ka see, et vaidlus ei lõpe alati fiaskoga, tõendab, et maitse üle või juures saab siiski vaielda, ja koguni tagajärjega. Nimelt võib näha, et vaidlus avab sageli teose sisu üksikasju, mis olid teisele poolele jäänud tähele panemata. Peale sellist vaidlust võib tekkida koguni teose järelmaitsemine hoopis uutelt külgedelt, mis enne millegipärast ei köitnud tähelepanu. Väga tihti sõltub vaidlejate arvamuste lahkuminek sellest, et vaidluse all oleva teose maitsemine oli ühe juures takistatud seega, et väärtusotsustustel puudusid selleks vajalikud arusaamisotsus­tused, mis pakuvad vaatlejale selgitavat abi. Näiteks, mõne aja­loolise sisuga teose juures võivad mõned osad olla maitsejale võõrad. Üsna sageli juhtub seda sümbolistlike teoste juures. Neil puhkudel on maitseotsustuse erinevus paratamatu. Vastaspoole selgitus võib siin muuta kunstitöö nauditavamaks või üldse nauditavaks.

Niisiis, kui kaks inimest sama eseme juures on erinevail maitseotsustustel, seisnevad selle erine­vuse põhjused otsustavas subjektis eneses ja lause: „maitse üle ei saa vaielda” on niivõrd õige, kuivõrd ta pöörab tähelepanu otsustaja mitmesugusele eeldustele, mida otse vaidluse ajal ei saa kõr­valdada või mis üldse on kõrvaldatamatud. See lause pole aga õige siis, kui ta seisab ligidal mõttele, et maitse erinevuse põhjustest pole arusaamine või­malik. Viimane asjaolu õigustab ühtlasi esteetika kui teaduse olemas­olu, millele on vaieldud vastu, väljudes ülalmainitud lausest.

Esteetilise meeldimuse ja kunstimaitsmise juures on omaette küsimuseks, millise kvaliteediga on esteetilised tundmused.

Asjasse süvenematult üteldakse siin harilikult: „Kunst peab meel­dima, peab olema „ilus“ ja äratama lõbu.“

See tõenäosena paistev lause ei pea aga täiel määral paika ja vajab selgitust.

Kui psühholoogiliselt analüüsida tundeid, mis esinevad näit. mõne Shakespeare’i tragöödia jälgimisel, näeme, et siin esineb kunstimaitsmisel peamiselt norg. Aga seejuures ei või, teisest küljest, ka ütelda, et kunstimaitsmine on puhtalt norulise ilmega. Kui esineb ainult norg, kui eemaletõukav pilt äratab ainult norgu, kui draama kutsub esile ainult rõhuvaid, rõõmutuid elamusi, pöörame niisugusele pildile selja ja selline draama ei eruta meid kunstiliselt.

Tekib küsimus: aga kas siis teatav lõbu ja noru segamine, kus esimene esineb ülekaalukamalt, pole kõige kohasem kunstiliseks mõjuks? Seda vormelit võib tõesti mõnikord tarvitada. Ühes sellega tõusevad aga otsekohe uued küsimused: mil viisil see lõbu ja noru segu peaks esinema, millisel määral võtta ühte ja teist?

Siin ei saa kunstnikule nagu apteekrile esitada kindlat retsepti. Mil viisil kunstiteoses lõbu ja norg on jaotatud, selgub mõne kon­kreetse kunstiteose vaatlusest. Sellele vaatlusele tuginedes kaldutakse ütlema: et tekiks kunstimulje, peab esinema pidev vaheldus har­moonia ja disharmoonia, kurbade ja lõbusate elamuste vahel, mis lõpul igal juhul peavad jätma meeldimuse kogumulje.

Viimane nähtus esineb aga vaid mõnede „alamate“ kunstiteoste juures, millised leiavad massi hulgas elavat poolehoidu „hea“ lõpu tõttu. Tõsiste kunstiteoste juures me aga sageli seda „lõpp hea — kõik hea“ ei kohta. Selle näiteks võib esitada terve rea kunstiteoseid, nii meie omi kui ka klassikalisi: „Kuningas Oidipus“, „Hamlet“, „Othello“, „Libahunt“ jt.

Tõelikult on kunstiteose juures lõbu ja noru teineteisele järgnev (suktsessiivne) esinemine väga väline ja pealiskaudne. Et on võimalik ka simultaanne lõbu ja noru esinemine, mis annab teatavad segatundmused, siis leiame seda väga sagedasti kunstiteostes peegel­duvat. Selle nähtuse selgituseks tuleb märkida, et kunstiteosest noru läbiviimine ei tähenda alati lõbutunde nõrgendamist. Otse vastupidi, selle torkava ja vapustavaga, mida sellised segatundmused omavad, saavutab segatundmus palju suurema intensiivsuse, kui seda on lihtsal tundmusel, ja ta on seepärast esteetiliselt tihti mõjuvam kui puhas lõbutunne.

Kõigi aegade suurte kunstiteoste mõju analüüsides näeme neist väljuvat selliseid segatundmusi. Igas lõbus helisevad kaasa tõsised ja kurvad stseenid. Igas valus ja norus mõjub kaasa lepitus. Iga heli­teose viimses harmoonias elame üle varemlahendatud disharmooniad.

Ses mõttes ütlebki Platon: „See on ühe ja sama mehe ülesanne, kirju­tada tragöödiaid ja komöödiaid.” Kuid kõigi tundmuste jaotamine lõbulisteks ja norulisteks on pealiskaudne ja ei taba õieti inimeste tundmuste ja meeleolude skaalat. Puhtalt esinevad nad ainult naiivse kunstimaitsja juures, olles seotud kunstitöö sensoorsete faktoritega. On võimalikud ka terviklikud hingeseisundid, kus lõbu ja norg mitte ainult ei kombineeru, vaid kus üks tundmus on teisest üle korraldatud. Mitte ainult aistingud ja kujutlused ei ärata tundmusi, vaid ka tundmu­sed võivad tundmusi vabastada. Lõbu võib hinnata noruliselt ja norgu võtta vastu lõbuga. Läbielatud tundmused võivad veel kord saada hinnanguesemeiks. Näit., kui Moliere’i ihnus on tüki lõpus sama­võrd kiindunud oma rahalaekasse kui alguseski ja ta poeg pillab ja teeb võlgu nagu ennegi, siis on võimalik, et üldine mulje komöödi­ast, mida võtsime vastu suure lõbuga, muutub kurvaks ja mõrudaks.

Sellised sekundaarsed hinnangud toimuvad reflekteeruvas kunstimaitsejas. Ta mõistab hinnata, kui iseendast noruliselt mõjuv ese või teema käsitlusviisilt tervikuna mõjub lõbuäratavalt. „Odav“ lõbu, lõbu, mis tahab takistusteta, puhtalt ennast näidata, on „asjatundvale“, reflekteeruvad kunstimaitsejale tihti vastuvõetamatu, sest see ei ärata temas seesmist aktiivsust.

Nii on kunstimaitsmisel peale tundmusliku, hingeseisundilise külje veel teine, kunstimaitseja „mina“ kõigi vaimsete võimete tegevuslik, aktiivsuslik külg, millega esimene on seotud tihe­date sidemetega. „llus“ võib olla ainult see kunstitöö, mis pakub tegevust inimese vaimsetele võimetele, kusjuures elavasti helisevad kaasa tundmused.

Oma tõeliku tuuma poolest on esteetiline meeldimus selle järeltundmine, mida kunstnik oma loomistööl läbi elanud ja loonud. Ta on otsustus, et üks ese kutsub meis esile lõbutunde. See otsustus erineb teistest otsustustest, nagu: miski on punane, ümmargune, raske, seepoolest, et see ei käi mitte asjal omaette oleva omaduse või tundemärgi, vaid ainult selle väärtuse kohta, mis tal on subjekti seisukohalt. Meeldivus ilusa juures on seega üks „väärtusotsustus“, nagu on seda otsustused: ese on meeldiv, kasulik, see meelsus on hea jne.

Esteetilise meeldimuse olemust selgitab tunduvalt, kui vaatleme, kuidas esineb inimese minateadvus kunstimaitsmisel. Et see selgemini paistaks silma, võrdleme inimese minateadvuse suhtu­mist ühelt poolt välismaailma ja teiselt poolt esteetilisse olukorda.

Suhtumisel välismaailma tunneb „mina“ end temast lahuta­tuna. Tegutsedes praktilises elus püüab inimene endast lahus mõeldud välismaailma kas mõnda mõju avaldada või püüab tõmmata selle välismaailma mõju endale. Tundmused, mis seda teotsemist saada­vad, on selle tegutsemise teenistuses ja ei ärata inimeses mingit ise­seisvat huvi.

Esteetilise meeldimuse olukord on sellele peaaegu risti vastukäiv. Kõigepealt pole siin oluline vastakus „mina“ ja välismaailma vahel. Puudub nimelt praktiline suhtumus välismaailma. Selle asemele on teadvuse tulipunkti asunud tundmus, mina seisund kui niisugune. Tuginedes sellele asjaolule defineeritaksegi, et esteetika on teadus otseselt ja kasupüüdetult tuntud elamusrõõmust.

Andres Pärl

“Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimustesse”, 1935