Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Eesti kool astub alles esimesi korraldavaid samme. Vanades kultuur­maades on koolil juba pikk Jajalugu seljataga. Ehk küll iga rahvas peab omale looma kooli, mis on tingitud tema üldisest arenemisest ja vastab rahva laadile, on meil siiski huvitav tähele panna, missugused on koolikorraldused teiste vanade kultuurrahvaste juures. Sellepärast lubatagu mul vähe peatada inglise koolikorralduse juures.

Inglismaast rääkides tuleb silmas pi­dada, et selle sõnaga tähendatakse ai­nult osa Suur-Britanniast, mis koosneb Inglismaast, Wales’ist ja Šotimaast, kuna Suur-Britannia ühes Iirimaaga moodustab nn. ühendatud kuningriigi

Inglise koolikorralduse tundmaõppi­misel torkab otsekohe silma tema keerulisus, mis tingitud inglise kooli aja­loolisest arenemisest. Võrdlemisi hilise ajani oli hoolitsemine rahvahariduse eest eraalgatuse ja heategevate seltside asi. Suurt osa etendas haridustöös ki­rik. Alles 1832 a. astus riigivalitsus esi­mesed sammud rahvahariduse alal, määrates heategevatele seltsidele rahalist toetust algkoolide ülevalpidamiseks Esimene algkooli seadus (Elementary Education Act) ilmus alles 1870 a., mis, nagu seadusprojekti parlamendile esi­taja hr. W. E. Forster tähendas, pidi „täiendama vabatahtlikku hariduskorralduste süsteemi ja täitma tühje kohti, kuid mitte teda asendama”. Peale selle, nii öelda esimese kooliseaduse on ilmu­nud ligi 30 mitmesugust kooliküsimusi puudutavat seadust; kuid nende kõikide üldiseks tendentsiks on ja jääb koordi­neerida ja täiendada eraalgatusel ellukutsutud haridusasutuste tööd.

Ilmasõja ajal kasvas huvi haridus­like küsimuste vastu seltskonnas suurel määral. Jõuti üldisele äratund­misele, et riigi suurim jõud seisab tema iseteadvates haritud kodanikes, et riigi kõhus on oma tulevikuhuvides selle eest kõige suuremat hoolt kanda, et iga kodanik saaks elule ette valmis­tatud oma kalduvuste ja võimete kohaselt. Kogu sõja jooksul töötati hoolega haridusküsimuste selgitamise kallal; selle töö tulemuseks oli 8. aug. 1918 a. parlamendi poolt vastuvõetud haridus­seadus (Education Act), mis teeb tege­mist peaasjalikult algharidusega 1918 a. Education Act’i nimetatakse sagedasti ka Fisher Act’iks, sest tolleaegsel hari­dusministril Mr. Fisheril olid selle sea­duse kokkuseadmisel ja läbiviimisel parlamendis kahtlemata suured teened. Fisher Act’i tähtsamateks osadeks on: täienduskooli loomine, määrused õpilaste tervisliku seisukorra paranda­miseks ja kavade süsteemi loomine haridusasutuste ellu kutsumisel.

Viimaseks üldiseks haridusküsimusi käsitavaks seaduseks on 1921 a. Edu­cation Act, mis ühendab ja viib kooskõlla Fisher Act’i ja peaaegu kõik enne teda ilmunud seadused (1870 a. alates) ühiseks tervikuks. Et 1921 a. Education Act inglise hariduskorralduste aluseks on praegusel ajal, siis lubatagu mul tema põhjal inglise hariduse eest hoo­litsevate asutustega tutvustada.

Keskvalitsuseks (Central Authority) hariduse asjus on haridusministeerium (the Board of Education), mille kohu­seks on inglise haridusküsimuste üle­valve. Nõuandva asutusena töötab ha­ridusministeeriumi juures nõuandev komisjon (Consultative Comfnittee), mis koosneb vähemalt ²/3 osas isiku­test, kes võiksid esitada ülikoolide ja teiste haridusest huvitatud seltside ar­vamusi. Nõuandev kommisjon avaldab oma arvamuse kõikide küsimuste kohta, mis selleks temale saadetud haridus­ministeeriumi poolt.

Kohalikuks valitsuseks hariduse as­jus (Local education Authority) on kohalikud omavalitsusorgaanid: linna, alevi ja krahvkonna nõukogud, kus suuremate linnade (üle 50.000 elaniku ja õigusega parlamenti esitajat valida) ja krahvkonna nõukogul on, õigus ja kohus eestkätt hoolitseda hariduse eest, mis algharidusest kõrgemal, kuna vähe­mate linnade ja alevite omavalitsused peavad hoolitsema ainult alghariduse eest. Lahkarvamuste puhul mõnesu­guste hariduse funktsioonide kuuluvuse suhtes otsustab küsimuse lõplikult ha­ridusministeerium. Iga omavalitsuse (krahvkonna, linna) nõukogul on hariduskommisjon, mille enamus on määratud nõukogu poolt kas oma lii­kmete ehk väljastpoolt asjatundjate isikute seast, kes selle ringkonna hariduse kü­simustega hästi tuttavad. Hariduskomisjoni kokkuseade kinnitab haridus­ministeerium, kes selle järgi valvab, et kõik hariduse alad oleksid tarvilikul mää­ral kaitstud. Huvitav on, et hariduskomisjoni koosseisus on tingimata ette nähtud naisterahvaste osavõtt. Hariduskomisjon arutab ja lahendab kõiki haridusküsimusi, mis temale nõu­kogu poolt määratud, ning esitab tarbe­korral kinnituseks nõukogule. Nõukogu võib volitada hariduskomisjoni lahen­dama kõiki haridusega seotud küsimusi peale maksudetõstmise ja rahalaenamise. Tarbekorral võib hariduskomisjon eriküsimuste lahendamiseks asu­tada alamkomisjone.

Juhustel, kus naabruses olevatel omavalitsustel mõnesuguste haridusküsimuste lahendamine ühiselt otstarbekohasem, on ette nähtud koostöötamiseks sel­les küsimuses mõlemate omavalitsuste poolt valitud ühine komisjon. Koos­töötamine on muidugi ainult siis ja nii kaua võimalik, kui kõik pooled sellega nõus.

Pole huvita tähele panna, et igal maksumaksjal on õigus ühe šillingilise maksu eest (umbes üheksaküm­mend Eesti marka) hariduskomisjoni protokolle lugeda saada ja nendest ärakirju teha.

Kõikide hariduse eest hoolitsevate asutuste eessihiks peab olema püüd luua rahvuslik haridussüsteem, mis on ühteviisi maksev kõikide kodanike kohta, kes suudavad sellest (haridusest) kasu saada. Kohaliku omavalitsuse ko­huseks on hoolitseda igal ühel oma piirkonnas nende eessihtide teostamise eest. Et iga omavalitsuse piirkonnas eeltingimused haridusasutuste ellukut­sumiseks võivad olla isesugused, siis on ka võimalus jäetud teostada igas ringkonnas isesugune haridusprogramm. Varem olid haridusministeeriumi poolt tehtud korraldused kas sunduslikud või vabatahtlikud. Sunduslike määrus­tena võib maksma panna ainult niisu­guseid, mis kõigile kättesaadavad, s. o. minimaalsed nõudmised, kuna vabatahtlikud määrused muud midagi pole kui sooviavaldused, mida võib täita ja täitmata jätta. Niisuguse administratiivse korralduse juures polnud haridusministeeriumil võimalik avaldada survet ko­halikele koolivalitsustele selles mõttes, et igaüks oma piirkonnas hariduse asjus kõige suuremal määral kohalikke tarvidusi rahuldaks, samuti ka oma ai­neliste võimaluste kohaselt kõige roh­kem pakuks. Elu ei saa suruda ühte valemisse, peab alati arvesse võtma kohalikke erisusi. Mis läbiviimata vae­semas ja mahajäänud kooliringkonnas, võib kergesti läbiviidav olla rikkamas ja rohkem edenenud kooliringkonnas. Sel­les mõttes on niisugusel valitsusaparaa­dil, mis igalt omavalitsuselt nõuab tema jõukohast tööd, suur tähtsus.

Vaatame nüüd ligemalt kuidas sün­nib kohalike haridusorganitele ko­hustava haridusprogrammi kindlaksmää­ramine. Selleks tarvitatakse nn. kavade (Schemes) meetodit.

Iga kohalik haridusasutus seab kokku kava, kuidas ta mõtleb teostada lähe­mas tulevikus (näiteks järgneva 10 a. jooksul) oma õigusi ja kohustusi hari­duse asjus. Muidugi näitavad need ka­vad ainult üldjoontes, milles seisab oma­valitsuse haridustegevus lähemas tule­vikus, kuid nad on siiski küllaldased selle tegevuse hindamiseks. Väiksemate linnade ja alevite võimupiiri kuulub ai­nult alghariduse eest hoolitsemine, kuna krahvkonna ja suuremate linnade üles­andeks on algharidusest kõrgema hari­duse eest otsekohene hoolitsemine ning üldine haridustegevuse koordineerimine. Viivitavad aga kohalikud haridusasutused asjata ja ei näita tarvilikku hoolt üles, siis on haridusministeeriumil õigus nõuda kohalikelt orgaanitelt haridustege­vuse kava esitamist.

Loomulik on, et krahvkonna hariduskava aluseks on väiksemate üksuste (alevid, väiksemad linnad) kavad algha­riduse kohta. Nende kavade kokku­seadmisel on koolivalitsus kohustatud arvesse võtma võimalust mööda kõikide haridusest huvitatud asjatundjate isikute ja seltside arvamusi, nagu lastevanemad, heategevate asutuste koolide valitsejad, õpetajad, kirikukoolide seltsid, tööliste organisatsioonid, tööstusettevõtjad jne. Kava valmistamine sünnib järgmiselt. Koolivalitsus seab kokku esialgse kava ja saadab ta kõigile asjast huvitatuile tutvumiseks. Muutmis- ja parandus­ettepanekute ärakuulamiseks ja läbi­arutamiseks kutsutakse kokku asjast huvitatud isikute koosolek ehk palu­takse avaldada oma arvamusi kirjalikult. Tarbekorral võib ka üksikute küsimuste (algkool, keskkool, tehnikakool jne.) aru­tamiseks luua erikomisjonid. Niiviisi esialgsest puhastustulest läbikäi­nud tegevuskava avaldatakse üldiseks tutvumiseks ja arvustamiseks. Juhu­l, kui esialgne seltskonna osavõtt oli küllalt laialdane, kestab niisugune kava arvustamisperiood üks kuu, vastasel kor­ral kolm kuud. Kavade väljatöötami­sest antakse ajakirjanduses avalikult teada ja trükitud kavad tehakse kodanikele kättesaadavaks: müüakse pa­raja hinna eest, pannakse avalikes raamatukogudes ja lugemislaudades tar­vitamiseks välja jne. Avaliku arvustusperioodi lõpul vaatab hariduskomisjon kõik arvustusmaterjalid läbi, neid võimalust mööda arvesse võttes. Niisu­gusel parandatud kujul läheb kava kin­nitusele esiteks krahvkonna või linnanõukogule, pärast seda haridusministee­riumile. Viimasele peab ühes ettepan­dud kavaga esitatama arvustuse kokku­võte, et haridusministeerium võiks näha, kui suurel määral on arvesse võetud seltskonna huvid.

Seadus näeb ette, et haridustegevuskava kokkuseadmisel arvesse võetaks kõik seni edukalt töötavad erakoolid, mis veel mitte kohaliku koolivalitsuse poolt toetust ei saa, samuti iga niisu­guse kooli ettepanek toetuse saamiseks. Ka tuleb omavalitsustel kindlasti silmas pidada, et oleks kindlustatud igal lap­sel ja noorel inimesel haridusest osa ­saamine vaatamata sellele, kas ta jõuab õppemaksu tasuda või mitte.

Leiab kava kinnitust haridusministee­riumi pooli, siis muutub ta teda esita­nud omavalitsusele kohustavaks ja ha­katakse teostama. On aga haridusmi­nisteerium arvamusel, et esitatud kava ei rahulda kõiki nõudmisi vastava piir­konna haridustegevuses, siis püütakse parandusettepanekutega kava vastuvõe­tavaks teha. Kui omavalitsus haridus­ministeeriumi parandustega ei lepi, kut­sutakse kokku küsimuse lahendamiseks segakomisjon, mis koosneb haridus­ministeeriumi ja omavalitsuse esitaja­test. Omavalitsuse esitajate nõudmisel võib lahkuminevad küsimused uuesti avalikule arutlusele ja sõelumisele panna. Ei jõuta segakomisjonis kokkulep­pele, siis teatab haridusministeerium omavalitsusele ametlikult kava mitte­kinnitamisest. Kui peale selle ühe kuu jooksul kokkuleppele pole jõutud, esitab haridusministeerium küsimuse ühes mit­tekinnitamise motiivide ja avaliku arva­musega parlamendile. Ühtlasi teatab ka haridusministeerium, missugused jä­reldused ta mõtleb teha kava mittekin­nitamise korral toetussummade vähen­damise ehk äravõtmise kaudu.

Nagu sellest kavade valmistamise käigust näha, on algatus täiesti koha­liku omavalitsuse käes. Ainult juhul, kui omavalitsus on loid haridusasjades, algatab küsimuse haridusministeerium. Väärib tähelepanu arvestamine kohalik­e olude ja avaliku arvamusega ning suur vabadus kohalikel omavalitsustel kavade teostamisel, sest kinnitusele tu­leb ainult kava, mis on ikkagi ainult üldjoonte kindlaksmääramine.

J. Lang

Kasvatusest nr. 2/1925