Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

26 Jun

Jaan Tõnisson ja rahvaharidus

 

 

Jaan Tõnissoni 70-nda sünnipäeva puhul.

 

ahvus, majandus ja haridus kujundavad Jaan Tõnissoni tegevuse esi­mese ja kõige tähtsama sektori. Selles sektoris piirjoonestuvad ja korrastuvad kõik tema põhi­lised taotlused vankumatu jär­jekindlusega algusest lõpuni. Rahvuslik poliitika, rahvuslik majandus ja rahvuslik haridus on alad, mida Jaan Tõnisson on viljelenud suunakindla ja sihi­teadliku rahvajuhina.

Käesolevas kirjutuses puu­dutame J. Tõnissoni püüdlusi ja taotlusi vaid rahvahariduse alal kitsamas mõttes, tehes seda antud raamides kõige üldisemates joontes ja sedagi osaliselt.

J. Tõnissoni rahvaharidusalaline tegevus on niivõrd laiakaareline ja ulatuslik, et selle tühjenda­vaks käsitlemiseks ei piisa lühi­kesest artiklist, vaid selleks läheb tarvis suurt ja mahukat monograafiat. See selgub kohe, kui põgusaltki süveneme „Pos­timehe“ tolmunud aastakäiku­desse või laseme vanemail tege­lasil ja kaasaeglasil jutustada oma mälestusi sellest, mis J. Tõnisson on rahva haridusalal teinud. See on hiiglatöö, mis ta eesti hariduselu edendamisel on üritanud, eriti mis puutub meie emakeelse kooli arendamisse.

 

Jaan Tõnisson

 

Seda, mis oli C. R. Jakobson ärkamisajale eesti rahva hariduselu suuna­misel ja tähtsustamisel, seda on Jaan Tõnisson olnud meie rahvahariduse edendamisel ja suunamisel viimase 40 aasta jooksul. Need kaks poliitikameest ja rahvatribuuni on kui tulesambalised teenäitajad eesti rahvale ta haridusteel. Kui raudse vasara löögid kõlasid Jakobsoni sõnad ärkamisajal ja kõlavad praegu: „Eesti noorsugu peab eesti meeles ja eesti keeles kasvatatud saama ja oma rahvusele truuks jääma“. Selle lühikese otsekui haamrilöögilise programmi võttis J. Tõnisson vaimustusega omaks ja arendas seda edasi uuema aja men­taliteedi kohaselt, üteldes: „Rahvusliku kulturi sisu ja lõpusiht on puhas inimsus, mis ainult rahvuse alusel võib kasvada, või ka liikumine täielik­kuse suunas, mis igavesti kestva elu printsiibina mõjub“.

Rahvusliku kultuuri põhialusena esineb J. Tõnissoni tegevuse pro­grammis rahvaharidus. Haridusel on rahvaelus J. Tõnissoni arvates pri- maatne tähtsus. Mis on haridus? „Haridus ei ole muud, kui kõigi võimete ja jõudude väljaarenemine, mis inimese hinges peidus on. Hariduse tegelaste eesmärk on inimesi päikese poole juhatada, neid äratada, vaimustada ja kut­suda. Kuidas inimene edenema ja kasvama peab, seda näitab elu ise oma mitmekülgsusega“, ütleb J. Tõnisson Hariduspäeva Tartus avades 31. märtsil 1909. a. (Eesti Haridusseltside Aastaraamat I 1909).

Aastal 1903 kirjutab J. Tõnisson („Postimees“ nr. 65): „Aastate kaupa hüüad sa, kuidas saad ja mõistad: Eesti elu peaküsimuseks, Eesti rahvuse eluküsimuseks on rahvahariduse tõstmise küsimus! Haridus on abinõu, mis teeb inimese iseteadlikuks, isetegeliseks, iseseisvaks olemuseks.“ Haridus kaitseb eesti rahvast kadumise eest ja tagab tema iseolemist. Seda lihtsat tõde kuulutab J. Tõnisson aastast aastasse ikka ja ikka jälle uuesti.

Haridust nõuab J. Tõnisson ühtlaselt kõigile rahvakihtidele, mitte ainult mõnele eesõigustatud kihile. Ta protesteerib nende vastu, kes ütlevad: „Ei ole tarviski, et kõik haridust saaksid; küll juba sellestki, kui rahva intelli­gent ehk suurema vaimuga ehitud osa edasi saab ja midagi õpib.“ J. Tõnis­son taotleb hariduse demokratiseerimist. Eriti aga rõhutab ta hariduse and­mise tähtsust talupoegadele, maarahvale. Aastal 1913 kirjutab ta „Posti­mehes“ nr. 112: „Talupojakultuuri pale olgu meie noorsoo kasvatuse alu­seks! Meie talupoeg peab kultuuri kõrgusele üles viidama!—kuid jääma peab talupojalik, maamehelik hingeolu“. Kultuuri ja hariduse maaleviimist peab J. Tõnisson esmajärgulise tähtsusega ülesandeks oma tegevuse kogu aja.

Haridust meie rahvaelu peaküsimusena vaadeldes hindab ta vastavalt igat haridusvormi ja -astet, olgu see siis alg-, kesk-, kõrgem või kutseharidus, eriti aga seab ta esikohale oma tähtsuselt alghariduse ja algkooli. Sellest johtubki, et ta oma hariduse programmis eeskätt kõneleb algkooli ja rahvaülikooli tarvi­dusest. Rahvaülikooli mõtet hakkab ta propageerima juba kohe, kui saab „Postimehe“ toimetajaks. Juba aastal 1897 seab ta meile eeskujuks Soome ja Taani rahvaülikooli liikumise, saades seega meie rahvaülikooli liikumise esimeseks algatajaks. Alghariduse ja algkooli edendamine seisab tema tegevussektoris esikohal, nagu juba tähendatud. Aastal 1909 ütleb ta hariduspäeval sõna võttes: „Enne hinnati hariduse järge selle järele, kui palju kuskilt kihel­konnast ülikooliharidusega mehi on tõusnud. Nüüd saadakse aru, et kõrge­mas koolis õppijate arv mitte rahva hariduse mõõdupuuks ei või olla. Nüüd käib alghariduse edendamine esimeses joones. Nüüd mõistetakse, et ükski maa edeneda ei või, kui temal tarvilikku algharidust ei ole. Maa parandamiseks on tarvis põhivett ära lasta, tarvis soosid kuivatada. Iseäranis tütarlaste koolide asutamise peale tuleb suurt rõhku panna. Kui meie emade haridus mitte ei tõuse, siis ei saa meie mitte edasi. Ka rahvaülikooli asutamise mõtet tuleb üles võtta.“

Alghariduse primaatsust ja algkooli aussetõstmist ei ole tema mitte ainult oma tegevuse alguses rõhutanud, vaid teeb seda alatasa hiljemgi. Asu­tades a. 1906 esimese Eesti poliitilise erakonna Eesti rahvameelse eduera­konna nime all, määrab ta sellegi programmis algkooli tähtsuse esikohaliselt. Selles programmis loeme: „Rahvaharidus peab vabaduse, demokratiseerimise ja detsentraliseerimise alustel sisse seatama, mille all järgmiste põhimõtete teokstegemist mõista tuleb.

Üleüldise, maksuta ja sundusliku õpetuse sisseseadmine algkoolides. Algushariduse korraldamine antakse kohaliku omavalitsuse asutuste kätte. Varanduslikult kehvematele õpilastele ainelise abiandmise korraldamine omavalitsuseasutuste poolt.

Hariduslike asutuste sisseseadmine kohalike omavalitsuse asutuste poolt täiskasvanud elanike jaoks, algkoolide avamine täiskasvanute jaoks, rahvaraamatukogude ja rahvaülikoolide asutamine.

Elukutselise hariduse edendamine.“

Et J. Tõnisson nii kõrgelt hindab algkooli ja alghariduse tähtsust juba kohe oma tegevuse algusest peale, raskel vene surve ajal, sellest näeme, kui õiget nooti ta oskas tabada rahvahariduse organiseerimisel. Ühtlasi saame ka aru, miks ta algkoolist niipalju räägib ja kirjutab ning küsimust kõigekülgselt valgustab. Mille kohta küll J. Tõnisson korduvalt sõna ei ole võtnud! Kord on õpetaja ja õpilane, kord õppekeel ja õppeviis, kord koolimaja ja kooli ümbrus, kord küte ja valgustus ning puhtus, kord kooli ülalpidajad ja kooli revidendid ta kirjutuste teemadeks. Tarvis vaid vanu „Postimehe“ aastakäike lehitseda, siis näeme, kuipalju ta neid küsimusi käsitleb. Käsitleb ikka jälle uuesti.

Esimene nõue algkooli suhtes on tal muidugi, et algkool ja algharidus peavad olema emakeelsed. See iseenesest loomulik ja elementaarne nõue ei olnud süngel venestamise surveajal aga sugugi iseenesest nii lihtne ja selge. See oli aeg, mil taheti eesti keel eesti algkoolist hoopis välja suruda ja algkool umbkeelseks teha, rääkimata kõigist teistest koolitüüpidest.

Mis see meie rahvaharidusele tähendas, kas seda on tarvis veel seletada ? Oht oli kujutlematult suur, aga kirjutada ja kõnelda sellest vene tsensuuri ja valitsusvõimu survel ei tohtinud. Kuid J. Tõnisson kirjutas kõigest hooli­mata ometi niipalju, kui sai, küll ridades, küll ridade vahel. Aastal 1899 loeme „Postimehest“ nr. 170: „Mitte rahvakooliõpetajatelt üksi ei tule nõuda, et nemad emakeele õpetamises tuimuseta olekut ja armastust üles näitaksivad: meie kõik — terve rahvas peab sellest ülesandest sooja südamega kinni hakkama. Kuidas emakeele õpetamine ja lugemine noorsoo keskel sünnib — selle järele kujuneb meie rahva haridus.

Tulist hoolt emakeele õpetamises kõikide poolt.“

Aasta varem (1898. a.) kirjutab ta: „Meie rahvaharidus langeks mada­lale järjele, kui meie noorsugu emakeeles mitte enam lugeda ega kirjutada ei suudaks.“

Et seisukorda parandada, hakkab ta tulise innuga koduõpetust ja suvist kordusõpetust propageerima kui tähtsaid vahendeid emakeelse hariduse viljelemisel, kuna koolist oli emakeel peagu välja tõrjutud. Samal 1898. a. ütleb ta: „Rahvahariduse suuremaks toeks on ju üleüldine kodune ema õpetus“. Koduõpetus ja kordusõpetus peavad päästma seisukorra meie ema­keelse hariduse alal. Emakeelse kooli nimel võitleb J. Tõnisson ka ägedalt, niipalju kui see antud oludes võimalik, nn. ministeeriumikoolide vastu, mis olid täiesti venestajate-inspektorite võimuvallas, mistõttu eesti keelele seal sai hoopis vähem tähelepanu omistada kui valla- ja kihelkonnakoolides. Kõr­gelt hindab J. Tõnisson, ja seda täie õigusega, meie rahvahariduse edenda­misel ja omakultuuri viljelemisel rahvakooliõpetaja isikut. Alatasa astub ta nende eest välja ja kaitseb neid nii võimude kui ka osa ajakirjanduse peale­käimiste vastu. J. Tõnissoni arvates on rahvakooliõpetaja seisukord üliraske, sest „palk on väike, töö suur, koht kindluseta“ („Postimees“ 1897, nr. 110). „Kui kooliõpetaja oma leivapalukest ei taha lasta vähendada, siis on ta sunni­tud „volimeeste“ ja „teiste valla võimumeeste“ tujusid igas asjas täitma“, ütleb J. Tõnisson. Inspektor surub üsna reeglipäraselt iseseisvaid selgrooga eestimeelseid õpetajaid, vallandades neid ametist ja nimetades asemele puge­jaid ja pärivett ujujaid oma mehi, kes olid tihti kutseta, aga ega sellest küsitud. Otsides seaduse ees rahvakooliõpetajaile kaitset kirjutab J. Tõnisson („Posti­mees“ 1899, nr. 214): „Ja edasi on seaduseandja seega, et tema rahvakooli­õpetajate ametisse panemist ja lahtilaskmist mitte üksiku ametniku ainuvõimu alla ei seadnud, vaid omavalitsuse koguvõimu kätte andis, meie rahvakooli järge tahtnud kinnitada: kui rahvakooliõpetaja teab, et ta mitte ainult rahvakoolide inspektori lahti heita ei ole, vaid maakoolikohtu ees oma õigust võib nõuda, siis on tema olek palju kindlam, tema oma töös ja tege­vuses palju julgem, südikam, tema kasvab oma kooliga rohkem kokku, tema ei lähe vähesest palgast hoolimata teist tööd ega teenistust otsima — ja kas see ei ole meie rahvakoolile edenduseks?!“

Koolimajad ja -ruumidki on J. Tõnissonil alati kõne- ja kirjutusaineks. Ta kaebab õigusega, et meie rahvakooli ruumid on viletsad, pimedad, niisked ja külmad. Väetite laste nimel nõuab ta korduvalt ja tungivalt, et kooliruumi­dele rohkem tähelepanu juhitaks. Artiklis „Mitte kohtu-, vaid koolimajasid“ („Postimees“ 1897, nr. 233) kirjutab ta: „Laste ihuline tervis, õppimise edu ja koolimaja puhtuse ja korra kõlbeline mõju nõuab tingimata, et kooliruumid ausad ja korralikud oleksid“. Aastal 1898 võtab ta sõna koolimaja kütte kohta („Postimees“ 1898, nr. 28) ja ütleb: „Koolimajade avaruse, õhu puhtuse ja soojuse peale peaksid vallavalitsused kõige hoolega mõtlema hakkama. Sest noorsoo tervise vastu on praegusel põlvel tõsiseid kohuseid. Pealegi ei suuda keegi laps kooli armastada, ei seal virkusega tööd teha, kui koolimaja kitsas kui vaese mehe sauna urgas, kõledam aga hundilaudast.“

Nagu rahvakooliõpetajategi elu ja olu on J. Tõnissonil südamel, nii on tal seda ka õpilased ja nende kooliskäimise tingimused. Ta astub välja karmilt näiteks säärase nähtuse vastu, kui kooliskäivaid karjalapsi ei lasta õigel ajal kooli minna. Sel puhul ta kirjutab („Postimees“ 1898, nr. 228): „Paraku leidub meie päevilgi veel rohkesti neid perepidajaid, kes sellest ei küsi, kas nende karjased, keda nemad kevadel tehtud lepingu järele „kooli­tada“ tõotanud, tõesti õigel ajal ja viisil kooliteed saavad käia. Sagedasti lubatakse last alles siis kooli minna, kui lumevaip kariloomadel söödamaa kinni katnud, nii et karjasel enam tööd ei ole. Mõteldagu ometi selle peale, et sellel väga halvad tagajärjed on, kui üksikud inimesed oma isikliku kasu pärast noorele põlvele tarvilikku haridust ei lase osaks saada.“

Kui tänapäeval alatasa rõhutatakse kooli, kodu ja seltskonna käsikäes käimise vajadust, siis oli see J. Tõnissonile juba enam kui 40 aastat tagasi selgem kui selge. Ta nõuab, et seltskond elavalt osa võtaks haridusküsimustest, kuna hariduse asjad ilma sarnase osavõtmiseta mitte ei või edeneda („Postimees” 1898, nr. 58).

Nii on aastast aastasse eesti rahva hariduse- ja kooliküsimused, eriti mis puutub algkooli, J. Tõnissonil alatasa suus ja sules. Ikka ja uuesti jälle võtab ta ühe või teise küsimuse puhul sõna, jäädes seejuures ikka veendunud rahvusideoloogiks.

£• Kuid kui J. Tõnissonil on kogu aeg algharidus ja algkool esikohal tema tegevusorbiidis, siis ei ole sellega sugugi veel öeldud, nagu ei oleks kesk-, kõrgemal ja kutseharidusel tema silmis väärtust. Siingi on tema esinenud pioneerina ja teerajajana. Juba möödunud sajandi lõpul hellitab ta mõtet, pindas H. Treffneri gümnaasium eesti rahvuslikuks kooliks ümber organiseerida poeglastele. Samuti on ta tütarlaste kõrgema hariduse edendamise eest väljas. Kes siis muu kui tema on eeskätt eesti haridusseltside looja ja esimese eesti tütarlaste gümnaasiumi organiseerija. Edasi juba a. 1901 õhutas ta eesti keele eratundide sisseseadmist vene kroonu keskkoolides, mis leidis ka varsti teostamist. Harutihti võtab ta ka muis keskkoolisse puutuvais küsimustes sõna.

Samuti rõhutab ta kutsehariduse tähtsust ja organiseerib sellekohaseid õppeasutusi. Eesti Aleksandrikooli põllutöökooliks ümbermuutmist tervi­tab ta suure heameelega ja puudutab seda küsimust korduvalt. Ja edasi, eks olnud J. Tõnisson Tartu kommerts- ja kaubanduskoolide mõtte algataja ja suurelt osalt ka teostaja jne.

Ja lõpuks ülikool. Eks ole seegi üldiselt teada, kuidas J. Tõnissonil eesti akadeemilise noorsoo huvid ja mured alati südamel on seisnud. Kuid sellest kõigest ei luba käesoleva kirjutuse kitsad raamid kõnelda. Piirdume sellega, mis öeldud mõnerealiselt eeskätt alghariduse ja algkooli kohta. Sel­lestki selgub, et meie rahvahariduse edendamise alal on Jaan Tõnisson suuri­maid suunanäitajaid ja teerajajaid.

Jaan Roos

Eesti Koolist nr. 1/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share