Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Relv ühes, raamat teises käes“ — nii kuuldub see ilus importloosung, millega algateti meie Raamatuaastate veel ilu­sam seeria. Kuid nüüdishetkel, mil maailm lõõmab sõjas mitmest otsast korraga, oli võidurelvastuse tuhin viinud relvahinnad nii kõrgele, et väikerahvail neid pole kerge saada ja niisiis mitmegi eestlase relvakäsi kipub tühjaks jääma meie sõjatärinastel päevadel. Raamat on meile esialgu õnneks veel hästigi kättesaadav, ja käesolevgi mõtteid vaikivast intelligent­sist esitav teos tahab omalt poolt varustada seda eestlaste teist, õnnelikumat kätt, millest oli juttu Raamatuaasta hüüdlauses. Kes teab, vahest on koguni õigus sel kaaskodanikul, kes Raa­matuaasta ajakohasemaks hüüdlauseks olevat soovitand võtta loosungi „Raamat mõlemas käes!“ Ent mitte ainult kätele ja (muidugi mõnel harval juhtumil) peale pole vaja raamatut, vaid ka sibav inimjalg vajab teda, nagu Olümpi surematud õpetavad. Meil kõigil on värskelt meeles ja võib-olla silmiski pilt, kuidas viimane Nobeli kirjanduslik laureaat sei­sab oma usutleja ees, põrandalaud ühe ja raamat toeks teise vaimutööst väsind jala all. Jalatoena võib kultuurile kasulik olla muidugi vaid hästi paks raamat, ja kui käesolev välja­anne tahab olla mitte ainult raamatusõbra käe ja pea, vaid ka tema kõikekandva jala teenistuses, siis temagi peab olema väärikalt kehakas. Õhukesest juubeliteosest poleks õigele raamatusõbrale täit tulu. Teda ei saaks isegi korralikult kuldkaantesse köita, nagu seda kogu vaimulähedane jõuka­mat sorti eestlaskond „Veljesto“ maailmaparanduslike trükistega on harjund tegema. Nendegi ridade kultuuritahteline kirjutaja tunneb end kohustetuna matti maksma sellele raamatupaksuse üllale ideele ja niisiis ongi otsustanud purustada enda ümbert vaikiva eesti oleku salapäraselt kõmisevad müü­rid ning tulla välja Maarjamaa värske, lahkuvate laevadega puhastet õhu ja kolmekümnekraadist pakast paistva näärikuupäikese kätte.

Kui nüüd kord juba olla suleliigutusi tegemas raamatu kui niisuguse üllalt, ümaralt vaateveerult, kes saab siis veel kutsutut ja seatut keelda oma vabavärsilise tööluule aineks võtmast kas või raamatutegijaid endid, ja just neid kõige kõrgemakraadilisi, päris akadeemilisi kohe. Ülikool oma õpe­tajate (nii määraliste kui ebamääralistegi) ja õpilaskonnaga kokku on ju meie raamatu silmapaistvaimaid produtsente, mitte ainult väljaannete kvaliteeti, vaid kvantiteetigi silmas pida­des. Tuleva aasta riigieelarve arutamisel ajakirjanduse tea­tel Tartu ülikooli esindaja seletas umbes nii, et Euroopa parima trükikoja, Tartu Mattieseni trükikoja kogutoodan­gust poole moodustavat meie ülikooli trükised. Päris hirmu­judinad tulevad peale, kui mõelda, millise hiiglasliku ülesande ees seisab see õnnetu raamatu- ja trükikunstiajaloo uurija, kes 200—300 aasta pärast võtaks endale uurimistee­maks Tartu ülikooli trükiste ajaloo umbes niisuguse hoolega, millega meil tänapäeval selgitetakse rootsiaegse ja vähe hili­sema Eesti trükiasjanduse arengulugu. Loomulikuks järeldu­seks on muidugi, et kuna ülikool oli kujunenud selliseks raamatuvabrikuks, siis tal peab olema ka 0ma raamatutööstus, teiste sõnadega, tuleb omandada ülikoolile see trüki­koda või vähemalt pool temast. Teaduste Akadeemia kaalus ka trükikoja ostu küsimust, aga väga õieti loovutas kasuliku ostu eesõiguse ülikoolile. Akadeemialt pole ju kahe priske eluaasta jooksul ilmund vist veel ühtki köidet, nii et tema toodang võib-olla pole seni katnud veeranditki Mattieseni toodangust. Ükski ülikooli ümbruses liiguskleja, kes ise kirju­tada ja korrektuure lugeda oskab, ei saa sellele endast­mõistetavale ostule vastu vaielda. Miks mitte Ülikooli Trüki­koda, kui tal juba ammu on terve rida muid kodasid, näi­teks Õppesepikoda ja juba Vene ajal kuulsaks saand (nagu kuulsime mõne aja eest Riigivolikogus meie praeguselt välis­ministrilt) Pesukoda! Ja väiksema tähtsusega kodasid, nagu Eeskojad ja Trepikojad, lugematul määral. Niisama lugematul määral võiks ülikoolile asutada uusi teadusliku raamatu produktsiooni ergutavaid teisigi kodasid peale trükikoja. Üli­kool oma ehitusteks vajab alaliselt tellis- ja katusekive ning tarvitab mõni aasta võib-olla poole mõne telliskivitehase too­dangust. Miks siis mitte muretseda ülikoolile Savikodagi, või, kui ühest ei jätku, siis mitmed? Ja igasuguseid metallesemeid vajab ta samuti ehitiste püstitamisel ja remontimisel, oma auto korrashoiuks jne. jne. — ega siis oleks luksus ka oma suurema Valukoja muretsemise mõte. Seda tööstust saaks ehk edaspidi eduga rakendada ka tillukeste Kesk-Euroopa doktori­kraadide Tartu doktoreiks ümbervalamisel, kui teaduskon­nad sellega ei saa hakkama. Sakslaste ümberasundamine lõpeb varsti, nii et pole enam karta selliste ümbervalat doktorite omalt kodumaalt naise isamaale siirdumise kurbade juhtumite kordumisi, mis üks meie akadeemilisi raamatu- meistreid alles äsja vapustas. Summa summarum — enam kodasid meie Alma Materile, aga enne kõike Trükikoda! Eestikeelse raamatu neljasaja-aastast juubelit pidutsedes olid Tartu ülikooli ringkonnad sellest hoolimata, et nad juba siis peagu poole Mattieseni aastatoodangu ulatuses raama­tuid kirjutasid ja trükkisid, nii täbaras seisukorras, et pidid näit. mõnel alal laureaadiks välja panema rahvusvahelise suuruse, kes elus ühtki iseseisvat eestikeelset teost polnud avaldanud. Kui ülikool saab oma trükikoja, siis on eesti raamatu viiesaja-aastasel juubelil lugu kindlasti palju parem.

Ülikooli Trükikoja ja teiste kodade mõte pole õnnelik mitte ainult eesti raamatu kvantiteedi ja kvaliteedi tõstmise seisukohalt. On muidki asjaharusid, mis isegi skeptiku pane­vad seda õilsat ideed tervitama. Peatugem vaid ühel neist. Kui Trükikoda ja veel teised uued kojad, millede asutamise mõtte käesolevad read julgevad algatada, taibataks organi­seerida tuntud poolriikliku ettevõtte tüübi (nagu E. Metsa­tööstus jt.) alusel — loomulik ju see oleks, sest ega ülikoolil kui teaduslikul ja kõigiti ideelisel asutusel ei sobi kogu aktsiapaketti ja kõiki hiigeltulu väljavaateid endale ahmitseda — siis avaneks ülikooli professorkonnalegi mõningaid hallist igapäevsusest roosilisemaid perspektiive. Näiteks võib ­olla igale professorile (aga miks mitte ka nooremaile õppe­jõududele ja järelkasvule, kellede eest hoolitsemine nüüd on eriti päevakorral) libiseks midagi aktsiataolist, mis aitaks tõsta eesti rahva üldist hääolu. Aga tähtsam oleks, et need vastsed tööstused vajaksid direktoreid, ja sellega tekiksid emeriteerit Tartu professoreile, kellede seisukord peale paiukileminekut nende Tallinna sama palgaastmeliste riigiteenijatega võrreldes pole kadetsetav, avarama äraoleku või­malused. Ergo vivat, crescat, floreat Officina Typographica Universitatis Tartuensis!

Ajal, kus kogu idealistlikult häälestet maailm võitleb enesekasupüüdlike plutokraatiate vastu, ei tohi meiegi kauem enam targutada akadeemilise plutokraatia — ülikooli kassa ja professorkonna huvidest. Nagu isegi kõige inflatsioonitõbisemal rahal on oma teine külg, nii ka akadeemilisel raamatumeisterdamisel. Kui me seni oleme kerind oma mõtete kuldkera neistsinatseist akadeemilisist raamatutegemise õpetajaist, siis edasi peame pilgu heitma selle raamatumeisterkonna tei­sele poolele, peame silmitsema akadeemiliste raamatutetegemise õppijate, tudengkonna eduperspektiive. Nad on nüüd ammu kõik konventidesse organiseerund, sellessesamasse pööraselt rahvuslikku organiseerumisvormi, millesse esimesel ärkamisajal õndsad Vene keisrid ja kadedad saksa kaasvõit­lejad neid (mõeldagu esimest „Vironiat“!) ei tahtnud sissegi lubada. Vikerkaare värvide piiratuse tõttu hakkas viimasel ajal juba mure tekkima, et kõigile soovijaile ei jätku enam teklivärve. Nüüd on jällegi saksa soost kaasvõitlejate välja­rändamisega vabanenud hulk puhtaid värve, šoppeneid ja rapiire, nii et vikerkaare küündimattuse tõttu seni värvituiks jäänud konvendidki (nagu „Veljesto“ jt.) võivad täita oma isa­maalised konvendikohustused täiuslikuma buršielu arenda­mise alal. Küllap siis kirjameheinspiratsioongi saab tõhusaid virgutusi, nii et ülikooli uuel (loodetavasti poolriikli­kul) Trükikojal ei tule puudu klientidest, kes käsikirja kandami all nõtkudes voorivad sisse suurkäitise väravaist ja teevad au oma nimele ning eesti raamatule, kui mitte enne, siis selle viiesajandal juubeliaastal. Ja meie looduse- ning turismikaitse tegelased võtavad siis ka arvesse meie värviküllase üliõpilaskonna kui ühe seni varju jäet Eesti- -propaganda teguri: Petseri kloostri, Vilsandi linnuriigi, riigiparkide põõsaste- ja roosidenäituse ning muu säärase kõr­val on siis Tartus ja Tallinna Kopliski näidata midagi süga­valt rahvuslikku ja kõrgelt inimlikku — konvendimeeste ja -naiste kirendavad pealaed, sadakonna mütsi alla kogunend terviklik eesti konventkond, ainulaadne vabaõhu feodaalmuuseum.

Ent oli peale väliste, garneerivate tegurite sisemat laadi tõukureid, mis meie akadeemilise noorsoo raamatu- ja trükikojasõbralikkust edaspidi tõstavad. Saabub nimelt suur sisemine ümberkasvamise ajastu, kui teostub see üllas mõte, mille hiljuti algatas üks Läänemaa põllumeestekonvente: üli­õpilased ja mustlased tuleb saata suveks maale põllutööle. See on nähtavasti palju sügavamalt mõeldud, kui meie aja­kirjandus seda mõistis. Kui juba üheainsa kirjaniku põlevkivitööstusse siirdumine suutis anda eesti kirjanduslikule elule kohutavaid kvantiteedi- ja kvaliteeditulemusi, mis veel siis, kui Tartust korraga kolm tuhat kirjaoskavat noort ini­mest läheb ja astub kontakti otse kihavalt keeva eluga kündmise, külvamise, heinaõsumise ja viljaniitmise, sõnnikuveo ning kraavikaevamisega. Rääkimata sellest, et suuremail, võõrast tööjõudu vajavail talunikel, kui see vabatahtlik töökohustus jääb igaveseks püsima, pole tarvis näha edaspidi vaeva oma perekonna kasvatamisega enda talu õitselhoiu huvides ega hirmuvärinaid tunda oma varanatukese pilbastumise pärast rohkete pärijate vahel. Enamasti kõik meie head patrioodid on ilma lasteta või vähemalt ühelapsekasvatajad, sest nad 0n veendund, et eesti rahvas on isesugune rahvas, keda mitte (nagu teisi rahvaid) ei kanna põrmugi kvantiteet, vaid kvaliteet. Rõõmustaval viisil see vaade on levimas nüüd hooga maalegi, mille tulemuseks on seal ainult linnaharitlaste akadeemiliste võsukeste töölerakendamisega arstitav töökätepuudus ja see ainulaadne tuleviku väljavaade, et eesti raamatu viiesaja-aastaseks juubeliks meie rahvas on peagu lakanud olemast kvantiteet ning on muutumas puh­taks kvaliteediks. Teiste sõnadega, kõik see kuri mateeria, mis patu sees külvatakse, variseb meist, ja jääb puhas vaim, hing ning tohutud virnad premeerit ja premeerimata raa­matuid, nii siis õieti olukord, mis igale vaimuinimesele peaks olema rahvuslike püüdluste lõppideaaliks. — Ent jätkem see lilleline tulevikuperspektiivide väli tema losside, parkide ja roosiistandustega ja tulgem jälle halli tegelikkusse, Lääne­maa konvendi, Tartu-Tallinna konventide ja mustlaskonventide (ehk nagu neid rahvas ütleb — laagrite, või teadusli­kumalt väljendudes ürgaarialaste koonduslaagrite) manu. Läänemaa muistsest ajast kavalatena tuntud põllumehi on nende töökätehankimisettepanekus juhtinud arvatavasti vaist­lik taipamine, et kui põllumehed ja tudengid on organiseerunud samade konvendinimeliste sõsarkoondiste nime alla, siis nad edaspidi peavad teineteisega lähemasse kontakti astuma. Ja ega siis sellejuures ei või välja jätta mustlasi, kes ööd ja päevad hulgana laagris veetes on õieti konvendimõiste ürgsed kandjad meie maal. Eri tüüpi linna- ja maakonventide vahel suvel vabas õhus peaksid siginema rohked sõp­ruslepingud ja vennastuspeod, umbes selles laadis, nagu need tänini üliõpilaskonventide ja naabermaade kaasvõitlejate vahel sõlmituina on andnud kohutavaid tulemusi. Muidugi tuleks neist vabaõhu kontaktivõttudest eemale jätta metsi­kud ehk (ilusamini öeldud) organiseerimatud akadeemilised poolkodanikud, kel pole kehtivate seaduste kohaselt õigust osa võtta üliõpilaste keskorganeist, Esindustest, osa saada üli­õpilaste Vanematekogu kaugenägelikest (kartuliikaldusi etteaimavalt viinajoogi asemel õllejoomist soovitavaist) karskusotsustest ega muudest maistest hüvedest, saadik siis veel maa­ja linnakonventide vennastussuvitusest. See oleks meie vanade, manale läinud rahvuskonventide, kihelkonna- ja rüütelkonnakonventide (vrd. Eesti Entsüklopeedias nende kohta käivaid artikleid!) traditsioonide kohane vääritute eemalhoiuviis, kär­nasest vulgusest eraldumise tark taktika. Küllap Läänemaa konvendihärrad ise paremini teavad, kuidas seda konven­tide koostööd kõige edukamalt korraldada, ja küllap nad seda teevad nii, et sellest tuleb tulu meie raamatu- ja vaimu­kultuurile, mille lulevikukandjaiks on kutsut Alma Materi noorpõlv. Ise nood konvenditegelased on oma geniaalse koostööettepanekuga näidanud, kui aluseta on kõik halisemised, et kuueaastase koolisunduse varisemisega rahvaharidus oleks meil vähikäigu teele asunud: maal. kus mehepoegade peades sigivad niisugused mõttemürakad, nagu see kõnealune põllumeeste, üliõpilaste ja mustlaste viljakale koostööle rakendamise idee, poleks vaja ühtki kooli ega ühtki aastat kooliskäiku, see maa on ilma kõigeta küps kõrgeimatki kultuuri kandma. Ja kui palju odavaid põllutöölisi saaksime veel kõigele lisaks, kui kogu selle tarbe­tuks osutuva koolmeistritehulga (kuigi neil pole oma kon­venti, vaid ainult koda; rakendaksime aastaläbisele agrikultuurile!