Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Et ühe rahvuse keelel pole tema antropoloogilise koosseisuga sageli peaaegu mingit ühist, on meie päe­vil juba vana tõde. Vaevalt leiduks kedagi, kes võtaks omale julguse tõendada, et valdavalt slaaviverelised ru­meenlased oleksid sugulased prantslaste, hispaanlaste ja ammugi veel Lõuna-Ameerika kreoolide ja punanah­kadega.

Mis puutub eestlastesse, siis, kuigi mõned balti saksa uurijad juba kauemat aega olid jõudnud purustada eelarvamuse, et eestlased on tõuliselt mongolid, elas selline väide ometi edasi reas kättesaadavamas balti saksa ajalooteoses.

Reaktsioonina niisugusele väärarvamusele iseseisvuse tulekuga eestlaste tõuline probleem muutus uuesti aktu­aalseks. Osalt selle läbi, et eriti inglaste juures tõu värvilikkus ei olnud küllalt imponeeriv, oli tingitud kü­simuse ülesvõtt erilises propaganda brošüüris. Suurel määral aga põhjustas aine uut käsitlust asjaolu, et nüüd eestlastel enestel oli käepärast terve rida jõude, kes või­sid asuda tarvilikue innu ja asjatundmisega seda küsimust lahendama. Dr. Willemsi, dr. Madissoni ja teiste antro­poloogiliste uurimuste tagajärjel oleme enam-vähem kindlad otsuses: eestlased on antropoloogiliselt segarahvas. Kui võib kerkida üldse veel küsimust sellel alal, mis meie oleme, siis ainult teisejärgulises problee­mis: missuguses arvulises suhtes esinevad üksikud tüü­bid; missugune osa praegustest eestlastest kuulub ger­maani (rootsi), alpiini, idabalti tüüpi, kuipalju on olemas mongoli sugemeid jne. Hra Reimani vastilmuvas statistilises uurimuses leiame loodetavasti veelgi üksik­asjalisemaid tulemusi sellel ülihuvitaval alal.

Hoopis teine küsimus on aga, millal ja kuidas prae­gune veresegu toimus, kust kohalt on pärit need antro­poloogilised komponendid, millest koostub praegune eesti rahvas. See ei ole antropoloogiline, vaid ajalooline küsi­mus. Kas võime ka sellele vastust saada?

Sellistele küsimustele on seni meie ajaloos pööratud vähe tähelepanu. Käsitletud on ainult mõnd lokaalset ala ja peamiselt just neid, kus on tegemist rahvuspiiri lähedusega. Nii teame, et Hiiumaal, Sõrves ja mandril on eestlased ümberrahvustanud hulga rootslasi ja tuge­vasti ettenihutanud oma rahvuspiire. Mag. O. Liivi uurimusega võime ka Alutaguse vene asustuse ja rahvuspiiri kohta küsimuse lõpetatuks lugeda. Siingi on eest­lased enesesse sulatanud rohkearvulise võõra asustuse. Rahvuse piiri Setumaal ja Lätimaal, mis meie kahjuks kujunenud, on ka puudutatud. (Olgu siinkohal nimeta­tud, et viimaseaja rahvuspiiri nihkumine lõunasse meie küsimuses ei oma tähtsust: siin tungisid eestlased edasi peamiselt talusid ostes, mitte ümberrahvustades.)

Peale nende enam-vähem lokaalse iseloomuga näh­tuste on arvestatud veel paari teist üldisemat tegurit, mis aja jooksul tõid muutusi eestlaste antropoloogilisse koosseisu. Need väited ei ole küll mingil viisil metoo­dilise uurimuse vili, kuid selle-eest on nad väga levinud. See põhjustab nende juures natuke peatumist.

Üks neist liialdatud väidetest kõlab umbes järgmi­selt: sagedate sõdade tõttu viibisid meie maal väga mitmekesistest rahvustest sõjaväed, kes siia jätsid maha järeltulijaid ja sel kombel märgatavalt avaldasid mõju praeguse eestluse väljakujunemisele. Lõppeks ei saa ju mingil kombel eitada, et näit. Stephan Bathory 15.000 ungari husaari siinviibimine ei õigustaks mõnegi eest­lase agarat hõimuentusiasmi selle muidu nii võhivõõra rahvuse vastu. Ometi ei tohi seda nähist liiga suurelt tähtsustada ja Eestile Märt Laarmani eeskujul omastada pahakõlalisi geograafilisi epiteete. Rootsi- ja poola-aegsetes sõdades ei saanud juba selleaegsete sõdade metsiku iseloomu pärast liig sooja vahekorda tekkida maa pärisrahva ja nii oma kui ka vaenlase sõdurite va­hel. Seisvad väed rahuajal olid eestlaste poolt asus­tatud territooriumil võrdlemisi väga väikesed, sõdurid sageli naisemehed. Sõjavägede mõjuavaldust praeguste eestlaste tõulises kujunemises ei saa salata, kuid seda ei tohi ka liialdada. Selleks oli ta liiga juhuslik tegur.

Mis puutub esimese öö õigusesse, siis see kahjuks veel praegugi on väga populaarne. Olgu siin veel kord kinnitatud — õiguslikult niisugust ius primae noctist ei ole kunagi olnud. Muidugi praktiseeriti seda tegelikult. Kuid need olid erijuhud. Mõisnike klass oli väga vähearvuline, ja olekski nad kõik terve energia pühenda­nud maarahva tõutervishoiule, — tagajärg oleks olnud ikkagi liig väike. Inimlikul võimisel on omad piirid.

Nii siis: osa vanarootslaste ja Alutaguse ümbereestistamine, võõrad sõdurid ja ius primae noctis tõid küll ajajooksul eesti rahvasse võõrast verd, kuid mitte sel määral, et see oluliselt oleks muutnud tema antropo­loogilist ilmet.

Väikeste rahvuspiiri nihkumiste ja karjuvate, kuid tühiste ja sensatsiooniilmeliste nähiste esiletõstmise kõr­val on võrdlemisi vähe, või peaaegu mitte sugugi, tähe­lepanu pööratud kahele teisele protsessile, mis ajaloolise aja kestes nähtavasti päris põhjalikult muutsid eestlaste verekoosseisu.

*

Esimene neist protsessidest esineb kaugel minevikus ja on sellepärast raskemini jälgitav. Kuigi statistika abil siin midagi pole peale hakata, võib üldisi piirjooni siiski tõmmata.

Need vähesed teated, mis meil on muistsete eest­laste ühiskondlikust korrast, lubavad tekkida lahkarva­musi küll ühes kui teises küsimuses, kuid mitte selles, et eestlastel oli orje. Neilt sagedatelt sõjaretkedelt, mis lõuna-eestlased ette võtsid eriti lätlaste ja venelaste vastu, saarlased, läänlased ja vist küll ka revelelased üle mere Skandinaavia maadesse, toodi kaasa mitte ainult väärtmetalle ja loomi, vaid sõjasaak moodustus tähtsal määral ka vangidest. Enamasti sõjavangideks olid nai­sed ja lapsed, kuna mehed tavaliselt, kuid mitte alati, surmati. Tuli vist küll ette, et saadud sõjavange luna­raha eest omakseile loovutati, kuid osa neist jäi võit­jate orjadeks. Orje lasti kodus töötada, neid müüdi omavahel, ja nagu oli juhtum pärastise Norra kuninga Olaf Tryggvepojaga, “eksporteeriti“ Venemaale.

Vanadel eestlastel oli siis oma kindel orjade kon­tingent. Asjaolu, et me eestlasi ajajärgul enne vabaduse kaotamist leiame sagedates sõjalistes konfliktides oma naabritega, lubab oletada, et orjade arv ei olnud just mitte väga väike. Arvulisi andmeid tuua on muidugi võimatu. Kindel on siiski, et neid oli sel määral, et nende kokkusulamine maa pärisrahvaga pidi tooma sellesse tunduva protsendi võõrast verd.

Vanade eestlaste ja nende orjade veresegunemine toimus hiljem, kui seda esimesel pilgul võib arvata. Muidugi on võimalik, et ka eestlaste muistsel iseseisvusajal mitmelgi teel nõrgus orjade verd pärisrahvasse. Kuid nende teadete põhjal, mis meil on vanadest eestlas­test, peame arvama, et orjade ja peremeeste suhe oli siin samane, mis teiste selleaegsete samal kultuuri nivool asuvate rahvaste juures — eriti Skandinaavias. Siin oli orja ja vaba mehe vahel tõmmatud oma kindel piir. Vaba mees ei abiellunud orjaga, ja kuigi ta omal kas või kümmekond orjatüdrukut sohinaisteks pidas, siiski viimaste lapsed jäid ikka orjadeks. Orje võis lasta vabaks, kuid selliste libertiinide saamine täisõiguslikeks ühiskonna liikmeiks oli paljude formaalsuste tõttu äär­miselt raskendatud.

Orjade kokkusulamine eestlastega langeb hoopis hilisemasse aega. Eestis toimus keskaja lõpuks ainult veidi teistsugusemal kujul seesama protsess, nagu ena­muses teisteski Põhja- ja Kesk-Euroopa maades. Feodaalkorra süvenemisega, mõisade tekkimisega pikka­mööda endise vabatalupoja majanduslik ja õiguslik olu­kord läks allamäge. Eesti talupojad juba 1500. a. olid täielikus olenevuses mõisnikust. Samal ajal aga, kui endise härrasrahva olukord halvenes, sündis teise osa meie esivanematega vastupidine protsess. Katoliku kirik, olles oma traditsioonide tõttu orjapidamise suhtes kind­lasti eitaval seisukohal, tegi kõik, et orjade seisundit parandada. Alul leidsid need püüded vabade meeste poolt vastupanu, hiljem aga nende enese õigusliku seisukoha halvenedes suutis kirik enam läbi viia oma nõuet. Kusa­gil 14. ja 15. sajandis leidub ajajärk, kus endiste pere­meeste ja orjade vahe retušeerus, kus nad muutusid ühe- õiguslikeks. Siis algas massiline vanade eestlaste ja nende orjade järeltulijate kokkusulamine.

Kuigi me teame, et 14.—15. sajandi jooksul eestlaste hulka sulas suur hulk võõrast elementi, ometi ei ole meil võimalik arvuliselt ära määrata selle suhtelist suurust. Orje võis olla veerand, kolmandik, koguni pool, kogu rahva arvust, kuid midagi kindlat väita on võimatu.

*

Täpsemaid andmeid leidub aga nende muutuste kohta, mis eestlaste antropoloogilises koosseisus toimusid hili­semal ajal. Ka orduaja lõppedes alanud suurte sõdade periood oli meie rahvuse kujunemises otsustandva tähen­dusega. Vististi ei tarvitse siinkohal korrata ammutun­tud tõsiasja, et kestvate sõdade tõttu suur osa endisest rahvastikust hukkus kas sõja läbi otseselt, või jälle nälja ja taudide kaudu. Nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestis aeg­ajalt Rootsi ja Poola valitsuste poolt toimetatud maa- revisjonid räägivad vägagi selget keelt — järjekindlalt kordub tõsiasi: ligi pool, üle poole taludest on tühjad, elanikud on sõdade läbi hukkunud. Sõdade detsimeeriv mõju rahvastikule oli nii suur, et isegi Rootsi valitsuse lõpul, kui rahvastik paar põlve kestnud rahuajal võis rahulikult kosuda ja kasvada, leiti veel laialt maid, mis orduajal haritud, kuid nüüd üle sajandi söödis seisid. Isegi siis ei ulatunud rahvaarv nii kõrgele kui orduajal. Et reisijad Riiast Tartu sõites ei kuulnud koera hauku­mist ega kuke kiremist, on küll stereotüüpiline iseloo­mustus, kuid see ei ole sugugi niivõrd liialdatud, kui seda võib arvata.

Sõja lõppedes ja rahulike oludega töötamisvõima­luste tagasi tulles täitus maa uuesti rahvaga. Osalt sün­dis see rahva kiire juurekasvu, osalt sisemise koloni­satsiooni abil. Väga tihti aga täitusid söötijäetud talud väljastpoolt tulnud võõrastega.

Kuidas niisugune sisemise ja välise kolonisatsiooni protsess sündis, selle üle annavad kujuka näite Rootsi maarevisjoni raamatud 1638.—41. aastast.

Tarvidus riigimaksusid mõisade vahel õiglaselt ära jaotada sundis keskvalitsust aegajalt koostama ja uuen­dama katastreid. Katastris omastati igale mõisale tea­tav arv adramaid, mis sel ajal olid maksude jagamise üksuseks. Adramaaks loeti täpsama mõõtmisviisi puu­dudes maa-ala, millelt talupojad mõisale tegid tegu kuus päeva nädalas, kuna mõisa pärispõlde, kui maksuvaba maad, ei arvestatud. On täiesti selge, et sellise hinda­missüsteemi juures riik ei tunnud peaaegu üldse huvi maa-ala kvantitatiivsest suurusest, mis igal mõisal käe­pärast; küll aga koondus tähelepanu sellele, kui palju tööjõudu iga mõis omas või, teiste sõnadega, kui palju talupoegi kuulus teatava mõisa alla ja kui palju tegu neist igaüks tegi. Vastavalt sellele kujunesidki revis- joniraamatud talude loeteluks märkustega, kui palju neist igaüks teeb tegu. Tavaliselt märgiti selleks otstarbeks taluperemehe nimi.

Lõuna-Eestis 1638—41 toimunud revisjoniraamatud tohiks rohket huvi pakkuda neile, kes tegemist teinud eesti rahvapäraste nimede uurimisega. Siin esineb liig- nimena kord talu asend, kord taluperemehe amet, kord tema isiklikud omadused. Igal sammul kohtame vanu tuttavaid Mäe Jaane, Saare Jürisid ja Ülesoo Peetreid, Raudsepa Mikke ja Möldri Matse. Siiski isiklikud epi­teedid näikse olevat olnud enam eelistatud: Pikk Karla, Suur Peeter jne. esinevad väga tihti, eriti sagedased on aga sõimuepiteedid — Orika, Vasika, Loll, Juhm ja lugemata arvul selliseid, mis ei kannata trükimusta. Rootsi revisjonikomisjon püüdis oma tööd teha põhja­likult ja taluperemehe nimed võimalikult täpsalt pabe­rile kinnistada. Püüti võimalikult kõik, mis üht enamu­ses stereotüüpilise nimega talupoega teisest eraldada laskis, ära märkida. Iseäranis sobiv niisuguseks erit­luseks oli taluperemehe rahvuslik erinevus, võõrast ko­hast päritolek. Rootsi revisjonikomisjon ei hüljanud mitte seda head võimalust. Igal sammul kohtame 1638/41 revisjoniraamatus selliseid märkmeid nagu: Mäeotsa Peet, Saaremaalt; Raudsepp Jaan, Karksist; Läti Jaan, Kuramaalt; Ivaschka, üks venelane; Olle, üks soom­lane jne.

Rootsi revisjonikomisjon tegi neid märkmeid sel­leks, et taluperemehi üksteisest paremini eraldada; meile aga on revisjoniraamat sellisena, kuidas ta esineb, heaks allikaks Eesti sisemise kolonisatsiooni uurimiseks 17. sajandi keskpaigas. Tähelepanelikuks saades niisuguste lisamärkmete rohkusele, tegi autor katse neid summee­rida, niipalju kui need andmed puudutavad Lõuna-Eesti mandriosa. Rahva liikumine sel ajal, hoolimata kitsen­dustest, mida sünnitas sunnismaisus, oli võrdlemisi väga suur. Alljärgnev tabel näitab, kui mitmete talupoe­gade kohta revisjoniraamat ära märgib, et nad on mõi­sas, kus nad registreeritud, uustulnukad.

 

 

Me näeme, et uustulnukate protsent ei ole mitte igal pool ühtlane. Sel ajal, kui ta Viljandi lossiläänis tõuseb ligi 47-ni, on uustulnukaid Pärnu ja Karksi lossiläänis võrdlemisi vähe. Põhjust tuleb otsida küll sellest, et alad, mis suuremal määral allunud kolonisatsioonile, olid sõdade läbi rohkem kannatanud. Karksi ja Pärnu lossiläänides rahvastiku liikumine on vististi väga vähe tin­gitud erakordsetest aegadest. Seda võime järeldada sellest, et pärnulased ja karksilased ise ohtralt koloniseerisid teisi enamlaastatud maa-alasid.

Vaatleme nüüd, kellest koostub uustulnukate pere. Uustulnukate hulgas on revisjoniraamatus ära märgitud:

 

eestlasi                        396 ehk 35,7%

võõraid                       712 ehk 64,3%

kokku: 1108

 
Mis puutub eestlastesse, kes oma asukohta muutsid ja uustulnukatena omale uue asukoha valisid, siis on pilt selles asjas kirju. Eriti võiks aga välja tõsta kolm maa-­ala, kust tuli ligi pool uusasunikest.
Need on:
  
Saaremaa ………………. 99 talup.      ehk 25,0

Pärnu lään …. 42 „                  „ 10,6

Karksi lään …. 24 „                   „ 6,1

Muud…………………… 231 ,,              „ 58,3

Kokku: 396

 

Põhjusena, miks uusasunikud koopteerusid peamiselt Pärnu ja Karksi maa-alast, nimetasime, et need maakon­nad olid arvatavasti sõjast vähem puudutatud. Mis puu­tub Saaremaasse, siis see ei kannatanud sõjaraskusi ja oli arvatavasti küllalt tihedalt asustatud, et anda tarvili­sel määral emigratsioonimaterjali. Asjaolu, et Saaremaa sel ajal oli Taani valitsuse all, ei takistanud sugugi seal­sete talupoegade pagemist. Ennemini soodustas riigipiiri vahelolek sellist nähist: pageja tagasinõudmine võõrast riigist oli raske, kui mitte päris võimatu. Saarlaste eks­pansioon mandrile on veel selle poolest tähelepandav, et ta ulatus pea igale poole Lõuna-Eestisse. Peamiselt valgusid saarlased küll Viljandi (31) ja Pärnu lossilääni (29) alale. Kuid ka Põltsamaa lossilään (10) ja Tartumaa (22) ei jäänud sellest ekspansioonist puutumata.

Eestlaste sisemine liikuvus soodustas suurel määral mitmesuguste lokaalsete antropoloogiliste vahede assimileerumist, mis kindlasti tekkis siis, kui pärisrahvas oma orjadega segunes. (Nagu nimetasime, lõuna-eestlaste orjad koopteerusid peamiselt lätlastest ja venelas­test, mujal jälle teistest lähematest naabritest.) Mis puutub eriti saarlastesse, siis nende ekspansiooniga käis kaasas ka suhteliselt rohkem skandinaaviasegase vere kaasatoomine mandrile. Saarlaste protsent Lõuna-Eesti mandri osa maaelanikest on 1641. aastal üle 2.

Eestlaste tõulise kujunemise seisukohast kaugelt tähtsam, kui üksikute maakondade omavaheline rahvavahetamine, on võõraste rahvaste sisserändamine. Nägime, et võõrast rahvusest uustulnukaid 1638./41. a. revisjoniraamatu andmeil oli Lõuna-Eesti mandri osas 712. Üldtaluperemeeste arvuga võrreldes teeb see välja võrdlemisi suure osa — 15,8%. Teiste sõnadega, umbes ¹/o rahvast ei olnud eestlased. See fakt on küllaltki mõtlemapanev.

Üksikute maa-alade ja rahvuse poolest gruppeerusid võõrad järgmiselt (võrdluseks on toodud eest­laste arv):

 

 

I osa Olionist nr. 1/1931

 
Kommentaarid on ülearused. Lõuna-Eesti mandri­osa 4485 leibkonnast oli siis 1638/41 revisjoniraamatu andmetel:
 

 
Enne kui neist arvudest teha järeldusi, peatugem pisut nende täpsuse juures. Olgu otsekohe öeldud — võõrast rahvusest isikute suhteline arv on võetud minimaalne. Tegelikult tohiks ta olla palju suurem. Seda järgmistel põhjustel. Käesolevates tabelites on võõra rahvuse hulka arvatud ainult sellised leibkonnad, kus revisjoniraamat ise lisab juure, et taluperemees on kas venelane, soomlane või lätlane, või kui taluperemehe nimi — Andrjuška, Ivaška, Timmoška — seda otsekohe peale sunnib. Juba viimasest asjaolust selgub, et revidendid mitte igakord ei ole olnud järjekindlad rahvuse juurdemärkimises. Me teame ka 1638. a. revisjoni inkvisitsioonprotokollist, et juba 1638. aastal Põltsamaa lossiläänis oli 191 soome kolonisti leibkonda, revisjoniraamatust näeme, et 1641. aastani tuli paarkümmend peret juure. Revisjoniraamat ise aga mär­gib ära ainult 136. Ka siis, kui me peatume ainult 191 soomlase juures, muutuks Põltsamaa lossilääni rahvuse suhte protsent tunduvalt. Endine eestlaste suhe muu­lastele 369:152 asenduks 314:207 ja võõraste protsent moodustaks juba 39,8!

Ka muidu, kui meil revisjoniraamatu kontrollimiseks neid andmeid ei olekski, võib revisjoniraamatust enesest järeldada, et märkimata on jäänud väga suur osa võõraid. Kui kümnel korral on ära märgitud, et Läti. Jaanid ja Jaagud on pärit Kuramaalt ja et Rootsi Andre­sed ja Soome Olled on rootslased ja soomlased, nagu Lemba Ivanid venelased, siis on arusaadav, et meie sel­lise nimega talupoegi ka siis, kui poleks eriti ära märgi­tud, peaksime pidama võõrasse rahvusse kuuluvaks. Ja selliseid nimesid esineb tosinate kaupa. Kõike seda ar­vesse võttes peame järeldama, et muulaste protsent 1638 Lõuna-Eestis oli kaugelt suurem kui see, mis tabelites tähendatud.

*

Praegusel ajal on eesti vähemusrahvuste protsent kaugelt väikesem kui lõuna-eesti maarahva oma 1641. a. Sellegi murdosa moodustavad peamiselt linnaelanikud ja piiriäärsete alade kodanikud. Praktiliselt võttes selle need maa-alad, kus 1641. a. leidub vähemalt 15,8%, kuid arvatavasti rohkem, muulasi, kuhu võõraid väga tõenäo­liselt siirdus hiljemgi massiliselt, on nüüd puhteestilised. Eestlased on võõrad ümberrahvustanud, enesesse absorbeerinud võõra elemendi.

Muidugi nüüd tagantjärele on väga raske kindlaks teha, kuidas igal üksikul juhul toimus see ümberrahvuttamisprotsess.

 

 

Mag. Juhan Vasar

 
Kindel on aga, et võõrad varstigi abiellu­des segunesid pärisrahvaga, kaotades oma keele, eest­laste soontesse tuues aga osa võõrast verd. Assimilatsiooniprotsessi soodustas see asjaolu, et võõraid immigreerus küll pidevalt, aga siiski vähehaaval. Sel ajal, kui uued võõrad sisse rändasid, oli üks osa nende kaas­maalasist muutunud juba eestlasiks, teised aga selleks saamas.

Ka 1638./41. a. revisjoniraamat lubab konstateerida niisuguse ümberrahvustumise mitmeid staadiume. Sel ajal, kui värskelt tulnud venelased on veel Timmoškad, Ivaškad ja Levoškad, on nende pojad juba Timuski Jürid ja Ivaski Jaanid. Serve Ivaška on moskoviitlane, kuid Serve Jaagul on eestipärane nimi. Värskelt tulnud lätlased on Pusseneekid ja Asmused, nende järeltulijad aga Raudsepa Peebud ja Asmuse Jürid.

Paljude põlvede kestel on võõras element eestlas­tega segunenud, ja on raske, kuigi kirikuraamatute abiga mõnesugusel määral võimalik, praegusel eestlasel ära määrata võõra vere murdosa oma soontes. Vanad liignimed said tihti priinimedeks. Kuid nende põhjal järel­duste tegemine on riskantne. Kes garanteerib, et mõnel Rebasel, Mäel või Kasel on vähem muulasist esivanemaid (ema poolt muidugi) kui Ivand’itel, Ivask’itel, 01esk’itel, Esku’del, Lemba’del *), Timuskitel ja Riskadel, Roots’idel ja Roost’idel; Asmus’tel ja Läti’del ning Soome’del. Ometi on need nimed pärit esivanemast, kelle nimi oli Ivan, Ivaška, Aleška, Timmoška, Griška,
jne. Lõpuks ei ole nimedki alati järjekindlad, nimeta­sime ju lätlast Raudsepp Peepu; ja lätlane Saksa Jaan oli vist küll esimene ajalooliselt tuntud kadakas.

*

Mis puutub sellesse, kuidas need muulased sattusid Eesti maa-alale, siis annab Põltsamaa soomlaste kohta käiv inkvisitsiooniprotokoll selle kohta seletust. Põltsa­maa lossilääni koloniseerimine soomlastega oli kavakin­del ettevõte. Kas siin initsiatiiv väljus kohalikust staarostkonna omanikust või riigivalitsusest, ei ole ilma pikema uurimiseta selge. Kindel on aga, et suur osa kolonistidest paigutati siia mitte nende eneste eestvõttel. Seda tunnistab asjaolu, et inkvisitsiooni protokoll muu­seas võrdlemisi arvukate erandite puhul eriti allakriipsutab, et kolonist on tulnud ise, vabatahtlikult. Üldiselt aga on Põltsamaa soomlased väljateeninud sõdu­rid väga mitmekesistest väeosadest, pärit kõigist Soome maakondadest. Savolased paistavad olevat ülekaalus, kuid paljud on ka Varsinais-Soomest, isegi Turu linnast. Sõdurid olid enamasti perekonnaisad ja asusid uuele kodumaale sageli arvurikaste perekondadega.

Kolonistide perekondade suuruse kohta leiame tea­teid juba käsiteldud inkvisitsiooniprotokollist. Kolonis­tidel oli kaasas poegi:

 

60 kolonistil ei ühtegi

 

Peale selle oli ühel kolonistil kaasas 4 venda, teisel 2. Arvestades asjaolu, et naishingi oli vähemalt niisama palju kui mehi, saaksime Põltsamaa soome kolonistide üldarvu — 964 inimest.

Põltsamaa Soome kolonistid olid ka ainukesed, kes Lõuna-Eestisse asustati kindla kava järele. On küll teada, et varemaltki Rootsi valitsuse poolt on tehtud katseid asutada sõjaväe kolooniaid Liivimaale: Nii rootsi aja­loolase R. Liljedahl’i andmetel Gustav Adolfi poolt on asutatud Soome militaarkolooniad Tartu ümbruses ole­vatesse mõisadesse, kui ka Läti alale, endisesse Volmar-Võrinu piiskopkonda. Iseloomult erinesid viimati nime­tatud kolooniad oluliselt Põltsamaa omast, kuna nad ei koosnenud väljateeninud, vaid tegevväes olevaist sõdureist. Liivimaa kuberneril Andreas Eriksonil täie õigu­sega puudus usk selliste kolooniate püsivusse. Tema arvates olid kolonistid selleks liiga noored ja pealegi vallalised. Gustav Adolf ise oli küll optimistlikum ja humoorikam ning arvas, et noorus ja poissmehelikkus olevat asjad, mis lasevad end aja jooksul parandada. Sel­gub siiski, et kuningas oli liiga optimistlik. Hiljemini Tartu ja Volmar-Võnnu kolooniad vist kaotati ära, iga­tahes 1638. a. maaraamatus ei ole neist jälgegi. Põltsa­maa koloonia aga oli püsiv, kuna kolonistid olid perekonnaisad ja osa neist oli tulnud siia vabatahtlikult. Kui kavakindlat kolonisatsiooni võib üldse pidada erakorrali­seks nähtuseks (selliseid kolonisatsioone tuli ette ka poola ajal — jällegi Põltsamaal), siis muud muulaste siia siirdumist peab pidama täiesti normaalseks nähtuseks. Nende soomlaste juures, kes sporaadiliselt laialipillatuna esinevad üle terve Lõuna-Eesti, võime sageli leida revisjoniraamatus märkuse, nagu: „Heike, üks soomlane, juba poola ajal siin olnud“, ja on raske ette kujutada, kuidas Rootsi valitsus võis ühekordse plaani järele tuua Kuramaalt lätlasi ja Venemaalt venelasi ja nende abil maad koloniseerida.

Muulaste tulek, väljaarvatud Põltsamaa kolonistid, sündis ikkagi nende omal algatusel. Nii paradokslikult kui see ka kõlab, just sunnismaisus, keeld oma kohalt ära minna, tegi muidu nii vähe liikleva talupoja Eestis kui ka naabermaades väga liikuvaks. Sunnismaisus võimal­das mõisaomanikule veeretada talupoja õlgadele suure teokoorma, millest ei olnud pääsemist muul teel kui ära karates. Omal maal kargamisvõimalused olid piiratud: seadused ja mõisaomanike omavahelised konventsioonid tegid liigagi usutavaks võimaluse, et uude kohta siir­dudes talupoeg loovutatakse varsti uuesti endisele oma­nikule, kelle juures teda ootas paremal juhul endine viletsus, harilikult lisaks aga ka karistus ärakargamise eest. Peamiseks siirdumisalaks oli aga välismaa, kus mõisnikud oma majanduslikes huvides võtsid uustulnu­kaid vastu ja riik fiskaalsest seisukohast lähtudes soo­dustas sisserändamist. Meie väidet kinnitab asjaolu, mis pole ka muidu huvituseta, et suurem osa 1641. a. Lõuna-Eestis leiduvatest lätlastest ei ole, nagu võiks oodata, piiriäärsed, vaid Poola valitsuse all olevalt Ku­ramaalt ära karanud talupojad.

Sunnismaisus sel kombel põhjustas suurema rahvasterändamise edastagasi. Eestlased kargasid paremaid olusid otsides Soome, Rootsi ja peamiselt Venemaale. Eesti absorbeeris suurel arvul põgenikke ka Kuramaalt, Leedust, Poolast ja eriti lähedalolevast Venest. Mis puutub soomlastesse, siis nende vabatahtlikku siirdumist Eestisse ei või põhjendada sunnismaisusega ega ka ainuüksi majanduslike raskustega. Soomes talupoeg oli vaba. Soome talupoja pagemist Eesti põhjustas aga kõige suuremal määral see asjaolu, et sel ajal Rootsi poolt peetavates suurtes sõdades maa liigselt kannatas nekru- titevõtmise all. Soomest siirdujad enamasti olid väejooksikud.

Rootsi valitsuse esindajad muidugi püüdsid takis­tada sellist ärakargamist ja jooksikuid kinni püüda, või vähemalt neile peale panna ratseteenistuse kohused uuel kodumaal. See aga oli sageli väga raske. Kuigi liivi­maa kindralkuberner Bengt Oxenstjerna soomlaste üles­otsimiseks ka 1638./41. a. revisjonikomisjoni poole abi saamiseks pöördus, kästes neid kohapeal mõisades asuvaid soomlasi üles märkida, ei annud see soovitavaid tagajärgi. Soomlased lihtsalt salgasid oma rahvuse ära ja nimetasid end eestlasteks. Omas ürituses leidsid nad tuge lä­hema ümbruskonna juures, kes muidugi ei lähtunud liht­sast hõimutundest, vaid sageli lähematest ja ka reaalse­matest kaalutlustest.

Bengt Oxenstjerna teadete põhjal ärakaranud soom­lase saatus kujunes Liivi- ja Eestimaal tavaliselt järg­miseks. Ärakaranud soomlane tavaliselt asus sulaseks mõne eesti peremehe juure. Teada saades soomlase tulekust ka mõisaomanik püüdis seda oma huvides kasu­tada. Kuna sel ajal mõisade all sõja tagajärjel oli palju tühji maid, siis mõisniku huvides oli muidugi neid asus­tada. Asustamisobjektiks käesoleval juhul valiti uustulnuk-soomlane. Mõisnik kasutas oma mõju selleks, et survet avaldada oma taluperemeestele, et mõni neist oma tütrel laseks abielluda soomlasega. Oli see juhtunud ja soomlane seega juba teataval määral köidetud ühte kohta, siis lõpuks mõisnik asustas ta mõnele söötis talule. Soomlane sai seega harilikuks Liivimaa päristalupojaks. Kuigi B. Oxenstjerna püüdis sellist protsessi takistada, ei läinud see tal enamail juhtudel korda.

Meie seisukohast Oxenstjerna teateil on suur täht­sus. Nad näitavad, et peale 1638./41. a. revisjoniraamatus äramärgitud soomlaste Lõuna-Eestis asus terve rida selliseid, kelle olemasolust revisjoniraamat ei räägi mi­dagi. Soomlasi oli siis 1638. a. Lõuna-Eestis palju enam kui 4,5%.

See asjaolu, et suurem osa muulastest, mis esineb 1638./41. a. revisjoniraamatus, ei asetatud Eestisse mitte mõne erakorralise kolonisatsiooni kava järele, on meie seisukohalt väga tähtis. See lubab kindlusega järeldada, et immigratsioon, mis peegeldub meie revisjoniraama­tus, ei ole olnud mingi ühekordne akt, vaid üks osa pide­vast protsessist, mis ei toimunud mitte ainult 1638. a. eel käival aastakümnel.

See läbilõige Lõuna-Eesti rahvastikust, mis annab 1638./41. a. revisjoniraamat, näitab sedagi, et näit. revis­joniraamatu koostamise ajal sisserändamise protsess kes­tis edasi ja et paljud võõrad veel neil 3 aastal asusid uude kohta. Need aastad, mil koostati revisjoniraamat, ei olnud Lõuna-Eesti suhtes milgi viisil erakorralised, et nad oleksid põhjustanud erilist võõraste juurevoolu. Ja kui võiks väita, et maa suhteline tühjus meelitas siia võõrsilt talupoegi, siiski, nagu nimetatud, maa ei olnud täis ka kõige soodsamal pilgul — rootsi aja lõpul, pika rahuperioodi järele. Ka seal, kust tulid sisserändajad, ei sündinud midagi erakorralist, mis oleks just neil aas­tail põhjustanud suurema emigratsiooni.

Võõraste juurevool, keda a. 1641 vähemalt 15,8% Lõuna-Eestis leiame, kestis nähtavasti tervel sunnismai­suse perioodil, alates 1500. aastast, eriti aga ajal, mil Poola, Rootsi, Vene vaheline ligi kahesajaaastane heit­lus maad laastas. Kui juba üksi 1641. a. niipalju võõ­rast elementi Eestis ees leiame, siis varem ja hiljem võis samal määral võõraid sisse rännata ja eestlaseks muutuda.

Muidugi on meil ka kõige paremal tahtmisel võimatu ära määrata, kui suur on olnud see sisserändamine. Kõik revisjoniraamatud ei ole nii kasutatavad selles küsimu­ses kui 1638./41. a. oma, ja kui tulevane uurimus selle tänuliku ala ka varema ja hilisema aja kohta läbi töötab, ei saa me kunagi vastust küsimusele, missugune osa vanade Läti Hendriku aja eestlaste verd voolab veel praegugi meie soontes. Kui me näiteks teaksimegi täpselt sissetulnukate suhtarvu, ometi on meil tegemist terve rea irratsionaalsete teguritega, nagu ühe või teise rah­vuse suhteliselt suurem või väikesem sigivus, ja ka asja­olu, missugusest rahvusest pärit olevaid perekondi sõjad hävitasid suhteliselt enam. Lõppeks — sisserändajad tulid Eesti naabermaadest, kuhu selsamal teel oli sat­tunud eestlasi kui võõraid siia orjade ja ärakaranud talupoegade näol. On ju isegi mõeldavad niisugused eri juhud, kus siia siirdunud võõrad ei olnud muud kui ümberrahvustatud eestlased.

Üks on siiski kindel — nende kahe ülalkäsiteldud nähtuse tõttu eestlaste vere koosseis on aja jooksul allu­nud märgatavatele muutustele. Vanade Läti Hendriku aegsete eestlaste ja praeguste vahel on antropoloogili­selt teatav vahe. Antropoloogiliste uurimuste juures ei tohi seda teatavat, kuid imaginaarse suurusega vahet silmist lasta. Praeguste eestlaste kohta on kindel, et mongoli sugemeid on siin äärmiselt vähe. Kuid on väga võimalik, et enne suuri segunemisi, Läti Hendriku ajal, oli neid rohkem. Muidugi on võimatu ette kujutada, et eestlased tolgi ajal olid puhtmongoollased. Ka siis, kui eestlased oleksid tulnud siia maale puhtmongooli sugu­haruna, nad pidid siit eest leidma rahva, kellega seguneda.

Võib-olla aga annavad käesolevad tõsiasjad pisut valgust ka mitmesugustes keelilistes, etnograafilistes ja folkloristlikes küsimustes. Rahvaliikumine poola ja rootsi ajal Lõuna-Eestis, vist aga samal määral ka mu­jal, oli väga suur, arvestades nii sisemist kui ka välist kolonisatsiooni. Ühes rahva siirdumisega aga kanti kaasa ka murdesugemeid, rahvajutte jne.

Juhan Vasar

II osa Olionist nr. 2/1931