Merihärg & Ko ajab Venemaaga äri
Jaan Kärner: Merihärg & Ko ajab Venemaaga äri.
Komöödia kolmes vaatuses. Noor-Eesti Kirjastus, Tartus, 1932.
Tõusikute probleem meie kirjanduses pole enam ammugi mitte mingi haruldane asi, see on koguni samasuguseks äraaetud hobuseks saamas, kui jõukate talude allakäigu küsimus. Sellepärast jõuavadki uuemad tõusikute elu käsitlejad järjest suuremate ja suuremate raskuste vastu, kui nad ikka veel tahavad saavutada teatavat värskust ja uudsust. Kuna aga viimaste aastate välised olud ei soodusta just erilist süvenemist kirjanduses, siis minnakse uudsuse taotlemisel peamiselt eelkäijate ületrumpamisele, tarvitatakse järjest kirevamaid ja karjuvamaid värve, opereeritakse järjest suuremate pindadega, sõnaga, minnakse üha pealetungivamalt plakatlikuks. Selle meetodiga saavutet mõju on tihti küll üsna tugev, eriti kirjanduslike ja teatriliste elamuste suhtes neitsilikule tundeelule ja ajule, muutub aga oma lohmakusega kogenenumale kunstimaitsjale lõpuks vägagi närvesöövaks.
Sel põhjusel ei saa nii mõnestki viimase aja tõusikukomöödiast kõnelda kui peene huumori ja vaimukalt terava pilkega läbiimbutet teosest, vaid ainult kui kurjast, okkalise kaikaga siia-sinna lahmivast pamfleedist. Ja kui vähe ühelgi intellektuaalsete küsimustega tegeleval isikul ongi sümpaatiaid tõusikute seltskonna vastu, kipub tal teatav kaastunne tõusikule siiski tekkima, kui ta näeb, millise julmusega autor oma tegelast käitleb. Et isegi roimarit kujundades tuleb lähtuda üldinimlikust temas ja et just selle kaudu saavad selguse suurimadki pahed — see algtõde nähtavasti pole küllalt selge nii mõnelegi moodsele kornöödiakirjanikule.
Ka Jaan Kärneri Merihärg & Ko pole kahjuks ses suhtes mingiks erandiks, see pole tunduvalt halvem enamikust viimase aja komöödiaist, kuid ka mitte parem. Kärnerigi lihtsustamine näib ulatuvat kaugelt üle kunstiliselt lubat liialduse piiride. Ja kindlasti oleks liiga suureks julguseks Kärneri teose juhtlauseks mõelda Gogoli Revidendi motot: ära aja süüd peeglile, kui lõust on kõver. Kuigi on täitsa selge, et ka Gogoli peegel pole hoopis kõveruseta.
Merihärg & Ko sündmustikuline idee iseenesest on õnnelikum kui suuremal osal meie teistest tänapäeva komöödiais. Tegevustikku arendavaks motoorseks jõuks on tõusikute peategelaste ahnus, mis uusi hangeldamisvälju otsides satub petturite võrkudesse ja niiviisi ise endale kaela sepitseb karistuse. Nii siis areneb põhitingimuslikult kõik üsna lähedaselt Gogoli Revidendile ja vahe on vaid selles, et Gogoli Hlestakovil alul puudus linnaisade sissekukutamise kavatsus, Kärneri Agudandil ühes seltsimeestega on see aga algusest peale olemas.
Säärane dispositsioon annab suurepäraseid võimalusi situatsioonikoomika loomiseks, nagu näemegi seda Gogoli juures, Kärner pole aga kahjuks neis kutsuvaid võimalusi läbend kuigi suures ulatuses kasutada. Ruttavalt-sagivalt minnakse neist mööda, ilma et lastaks tegelasel endal avalduda täies inimlikkuses ja sisemises naeruväärsuses, selle asemel antakse vastaspoolele mõned aasimisjuhused ja minnakse üle edasi uue koomilise situatsiooni latvade lõikamisele.
Situatsioonikoomika kasutamata jätmine sunnib Kärneri asetama suurema rõhu sõnalisele koomikale, aga on pikematagi selge, et Kärnerist oskuslikumadki aforismitsejad ses suhtes ei suuda võistelda Raudsepaga. Võtete vähesus sunnib nende liialdavale tarvitamisele ja viib sellega ühtlasi mõju kaotamisele. See puutub näit. teatavate lemmiksõnade tarvitamisse (Puraskil — „ja küllalt”, Merihärjal — „kõige lihtsamalt”, Karaskil — „niisedaviisi”), mille koomika kulub läbi ammu enne komöödia lõppu. Sama peab ütlema ka võõrsõnade väänamise kohta. Aforisme aga ei kanna huumor, ega ka vihane pilge, vaid mingi noriv vimm ning kahjurõõm. Loomulik, et see toob komöödia arengusse teatava raskepärasuse ja raskemeelsusega mis autoriga kaasaminekut pidurdab.
Veel halvem on aga asjaolu, et Kärner oma komöödia lõpplahendusega asetab lugeja teatavasse eetilisse ummikusse. Sest kui komöödia üldine areng polnudki mitte „naer läbi pisarate”, vaid mingi, võiks ütelda isegi irvitus, võib-olla ka „läbi pisarate”, siis ootab lugeja (resp. vaataja) lõpplahenduse kaudu mingit moraalset põhjendust ja tunnete vabastust tekkind kitsikusest Seda aga ei juhtu. Puudub vahest just see, mis Gogoli Revidendis lõpus on antud ületamatu tumma stseeniga.
Tasakaalutu ja korraldamatu, milles esineb palju mitmekesist ja kesist ainet, ei ole Merihärg & Ko teos, mis tõendaks autori eetilist ja esteetilist valitsemisoskust. õnneks lohutab see teadmine, et autoril siiski on eeldusi palju rohkemaks, kui pakub Merihärg & Ko. Halb on ju lõpuks ainult see, et meie esirinna kirjanikud, kes peaksid andma eeskuju teistelegi, samuti nagu „alamadki” hädavaresed järele ruttavad turunõuete täitmisele, unustades selle seisukoha, millel on harjunud neid nägema vaimselt edasitungivam osa rahvast.
O. Urgart
Loomingust nr. 10/1932