Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

MATS MÕTSLANE: LIBLIKA LEND.

JÄMEDAID JOONI IGAPÄEVASEST ELUST. NOOR-EESTI KIRJASTUS, 1927.

Viimasel ajal esineb kirjanduses kaunis tihti üliõpilane: ta on juba igal pool ja ta on väga mitme­sugune. „Liblika lend” haarab jälle üliõpilaselusse ja nimelt vii­maste aastate tagaseinal, kuigi pole võetud ülesandeks anda iseloomukat kujutlust sellest elust laiemas ulatu­ses ja üksikasjalikumas sügavuses. On tegemist autoril organiseeritud ja organiseerumatutega, ta koguni rõhutab seda asjaolu, ometi pole siin kuigi suurel määral kajastunud organisatsioonide elu ega pole puudutatud nende tähtsust. Nimetatakse ka mõnel korral loenguil käimist. Üliõpilase teaduslikud harrastused on aga täiesti jäänud kõrvale: kuigi Otto Karotom just eriti ei õpi, ometi oleks ta võinud anda põhjust vihjata üht-teist ülikooli sisemasse ellu. Seda kõike ei saa kuidagi osutada mingi puudusena, vaid olgu öeldud romaani üldiseks iseloomus­tuseks. Samuti nagu on tunnusmärgiline, et ainult kõrvaline huvi on pühendatud ka suhete eritlusele naistega. Nimetatakse üksikuid vahekordi, esinevad ka mõningad juhtumused, kuid see pole mitte armastussuhete kujutamiseks, vaid teisteks otstarveteks. Näit. on Otto Karotomile nähtavasti küllalt hin­gesse tunginud Ellen Hahn. Üle saab ta aga pettumusest täiesti ker­gesti: see vahekord on Otto Karotomi majandusliku olukorra kujutuse teenistuses.

Üldiselt valgustataksegi Otto Karotomi üliõpilaselu tema lõbuelu ja majandusliku olukorra lähtepunktist. Kohaliselt on tegemist restorani­dega, urgastega ja teiste sellaste lo­kaalidega, siis piduõhtute, kohviku, teatri ja tänavaga.

Autor jälgib kaht paralleeli: Otto Karotomi lõbuelu on otsekui liblika lend — kerge, mõtlematu, tujude kirevusest aetud ja teiste mõjudest tõmmatud; tema majandusliku jõu vastupidavus ka kaduv ja üürike nagu liblika eluiga. Minnakse tead­matute tulede sihis, kuid kadu ula­tab juba kätt õlale. Nende kahe paralleeli vahel jääb isiku muu vaimne mina enam-vähem kõrvale: ai­nult veel suhted koduga räägivad mõjuvalt kaasa.

Otto Karotomi liblikalennu põh­justest rõhutab autor seda, et ta hellitatud maast madalast, saades kõike, mis soovis, ning mitte tarvit­sedes enda soove piirata raha pä­rast. Siis ta on tahtnud ikka olla esimene omasuguste seas, sest seda nõuavad perekondlikud traditsioonid. Korporatsiooni sattumist peetakse täiesti loomulikuks ning see ei jäta avaldamata mõju: joomine, igal pool sidemete tekkimine, ennast täispuhkumine, pealt silutuks tegemine, kuid vaimne pehkimine ja kõdune­mine, nii et loengutki juba on raske jälgida ja kirjandusest suudetakse seedida ainult Pinkertone. Teiselt poolt rõhutatakse Otto Karotomi nõrka iseloomu: ikka annab ta jä­rele väiksemailegi mõjudele ja tujud need on ostekui võitmatud sõjaväed, kellele tuleb alistuda ja kaasa min­na. Nii mureneb elurõõmus poiss, juba on tal kestvad peavalud ning elujõuetus abituses arvab ta näge­vat peakolus sõrmi sirutavat ajupehmenemist. Seltskond ümberringi on tõusiklik, kes laiutab ja rais­kab end.

Kuigi tahte mannetust on kriipsutatud eriti alla, ometi ei saa väita, et Otto Karotom oleks tahtelage degenereeruv tüüp. Seda ei lase juba oletada kodu: see räägib elujõust — isa on alul kindlaloomuline ja aru­kas peremees, kes oskab ja suudab korras hoida talu, õde ei lase end millalgi täiesti välja visata rööpast, samuti on terve suguselts romaani algul kujutatud elujõulisena. Ka Otto Karotom ise annab mitmel korral lootusi, et ta paraneb, kuid viimane veksel, nimelt tema välismaale kadumine, et saada täismeheks, jääbki raamatu lehekülgedel lahen­damata. Kadule viib üldine tõusik­lik tendents enesele lubada kõike, nii et majanduslikud võimed ütlevad üles. Nii ei oleks probleem eeskätt mitte Otto Karotomi vaimses isikus, vaid see siirdub rohkem majandusliku elu olukorrale.

Otto Karotom kui üliõpilane pole mitte haruldane tüüp, kuigi tema saatus pole just igapäevne. Autor on oma tegelase teinud korporan­diks ning tegevuse kestes on seda küllaltki rõhutatud ja muust eralda­tud. Ehk leidis ta neis tingimustes eneselaiutamise ning varjatud sise­mise tühjuse ja vaimsete huvide lageduse kõige loomulikuma. Kuid romaanis tuleb ette üliõpilasi mitte-korporante, kelle juures autor rõhutab, et ta on organiseerumatu: see kaib ka uhkesti ja raiskavalt, tun­neb mõningaid urkaid märksa pare­mini, on armastanud sedasama proua Hahni ja suuremate tagajärgedega jne. Nii siis pole autor teinud sel­laste tüüpide lavaks ainuüksi korpo­ratsioone, — see tüüp võib esineda nii mitmes ülikonnas. Kuivõrd sellelaadne üliõpilane on sagedane nähtus, selleks pole meil täpset üle­vaadet, kuid kahtlemata on nende hulk küllalt suur, nii et Otto Karotomiga on Mats Mõtslane puuduta­nud üpris valusat nähtust meie üli­õpilaskonnas. Muidugi pole aga säärane tüüp tooniandev: autor rõhutab koguni, et viimasel ajal on korporatsioonideski hakatud nõudma korralikumat elu.

Otto Karotomi saatusele parallee­lideks ja tema sisemiste kriiside süvendamiseks toob autor kaks erijuhtu — Ibseni „Tontide^“ etendus „Vanemuises” ja lugu Tõrva Eediga. Need on karjuvad näited ini­mese allakäimisest ja vaimest surmast, kus põhjuseks Otto Karo­tomi taoline elu. Kui võtta veel ka liblikad vagunis, siis näeme, et au­tor väga rõhutab oma ideed, ten­dentsi.

Peategelasega lähimas ühenduses on tema kodutalu saatus — seegi käib alla nagu Otto Karotomgi. Ehkki üheks põhjuseks on üliõpi­lasest poeg, ometi Altvälja ei lähene katastroofile ainult tema pärast: „Liblika lend” pole lugu tollest, kuidas koolitatud poeg viib kadule isatalu. Kuid Otto ja Altvälja alla­käimises on küll ühised põhjused. Aja n. n. modernsus viib Otto tõusiklikule pillavale elule ja kodutalult röövib see tulu: põllumajandus on Altväljal esiplaanil, kuid üldmajanduslikult enam mitte kasutoov. Tei­seks põhjuseks on eneselaiutamine: tehakse rohkem, kohustutakse roh­kemaks kui seda lubab majanduslik alus. Otto Karotomi saatus oleneb peaasjalikult rahalistest seiklustest. Ja kodus toob kriisi, et pojale on antud liialt palju raha ja et vanaaegselt usaldatakse inimesi, andes neile veksliallkirju.

Neid asjaolusid on rõhutanud autor. Kuid tema kujutusviisist järgneb veel üks põhjus, mida pole kuskil esile tõstetud ega pole tahe­tudki vist tunnustada: see on ilmsikstulev elujõu väiksus, ehk küll seda on raske oletada eelmise põh­jal. Ei suudeta jagu saada raskus­test, mis täiesti võidetavad. Teine mees Otto Karotomi asemel oleks elanud rohkem läbi ning poleks tal tarvitsenud põgeneda välismaile: see põgenemine on läbi viidud ju argusega ja on meelenõrkusest, mitte kindlusest. Samuti läheb kodus ikka allamäge, kuigi talu on üldi­selt õitsev ja psühholoogilised põh­jused mitte just laviinina kaasaviivad. Romaani tegelastes ja tegevuse arengus tundub nappust valitsevast, juhtivast elujõust ja seda rohkem, mida lähemale lõpule.

„Liblika lennu“ idee pole isikuga piirduv, vaid ta haarab tervet ühiskonda. Otto Karotom on ühtlasi seltskond miniatuuris. Enne on juba rõhutatud, et peategelase käsitlus ei aseta eeskätt mitte psühholoogi­lisi probleeme. Otto Karotomi juhivad samad pahed ja voorused nagu n. n. kõrgemat seltskondagi. Kui Otto kajastab meie linnaelu liblikalendu viimaseil aastail, siis on maaelu saa­tuse näiteks Altvälja. Otto ja Alt­välja on kõige lähemas ühenduses, mille kaudu need kaks — linn ja küla — saavad ühiseks ajanähtuseks. Autor on meie ühiskonna eilse päeva hinnanud sõnaga liblikalend: oli unistusi, kavatsusi, lootusi ja minuti­lisi saavutusi; oli ere, kuid ajutine ja üürike, ning sama valgus, mis meelitas ja tõmbas, tegi lõpu, — see oli tõusikluse mesinädal, võõ­raste mõjude ja eeskujude hiilguse üürike vaatemäng.

See autori arusaamine ja hinnang ei ole mitte antud lootusrikkas, päikeselises põhitoonis. „Liblika lend“ sisaldab palju pessimismi. Otto Karotomi hilisemat olukorda kollitatakse juba peaaju pehmenemisega ja joomatõvega. Näit. epi­sood kolme tuhande laenamisest endiselt õpetajalt ja selle mahaprassimine kuskil poolsöögimajas kõige maitsetumal viisil on peategelase isikule väga diskrediteeriv: meie võime konstateerida progressiivset langemist ja haigluse võimsat aren­gut. See oletatavasti elujõuline poiss langeb ikka ohvriks väikestele juhus­tele ning lõpuks kaob ka endine tõusiklik maitsepidamine. Samuti on palju pessimismi Altvälja saatuse kujutamises. Kui ilusal pühapäeval pererahvas ilutseb lokkavaist põldu­dest ning kui siis jumal laseb tõusta mustadel pilvedel ja rasida põllud rahel, siis on see esiteks šablooniline ja teiseks muudab Altvälja palge pessimistlikuks. See pööre toob katastroofi Altväljale ning see koht tundub liig tendentslik ja ühtlasi avaldab autori pessimistlikku kaldu­vust oludekäsituses. Romaani tege­vustik algab külalikult tüseda jõulupildiga ja siis on järjest allamäge minek, kuigi tegelased pole nega­tiivsed tüübid, vaid sellased, et nende saatus peaks kujunema ikkagi positiivseks. Autor teeb küll lõpus heledama vihje: Otto Karotom läheb välismaale leidma ennast ja on tunda lootusrikkaid toone selles jutus, ning Altvälja tõstab pead peale katastroofi, et elada: Agnes jaäb ikkagi kindlaks. Kuid see lõpp on juba kõik paberlik, see on eesriide allalaskmine rõõmsa näoga. Viimsed romaani sõnad avaldavad autori troostitut pessimismi Agnese suu läbi: „Enesele truuks … et ei pea enese ees silmi maha lööma ja oma häbi sees hääbuma… Kõik muu on ju ainult unenägu — ainult liblika lend.“

Mats Mõtslane on jämedais joon­tes, kuid järjekindlalt läbi viinud oma idee. Ta on aru saanud ja edasi andnud; on teinud seda üldlaadilises sõnastuses, kuid küllalt kujukalt.

D. Palgi

Loomingust nr. 4/1927